Järgneb ca veerand tundi lugemist teemal, mis 2024. aasta nii heaks tegi.
Meie aastaskoorid on arenenud selliselt:
- 2021: 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina)
- 2022: 7,5/10 ja 8/10
- 2023: 7/10 ja 8/10
- 2024: 10/10 ja 10/10. Mis selle aasta nii täiuslikuks tegi? Ma kohe selgitan. 🙂
Pere/kodu
Khm. Noh, kuidas seda nüüd öeldagi. Kui postituse päises olev pilt piisavalt vihjeid ei andnud, siis… ME SAAME LAPSE! 🙂
Ja kuna kodu tuleb nüüd ju lapsele turvaliseks teha, siis mullu alustatud projekt “viime kõik köögikappide uksed pehmelt sulguvatele hingedele” on täpselt samas kohas, kus aasta tagasi. Ehk siis need uksed, mis on lapsele lähema paari aasta jooksul käeulatuses, sulguvad pehmelt. Nagu oleks aimanud…
Suguvõsale kalendrite tegemise traditsioon jätkub, kuigi Imbile tundus alguses, et me ei pildistanud tänavu ju üldse. Noh, eks veebruaris tehtud reisipilte jagus ka teistele kuudele.
Reisil käisime ka: USA idarannikul ja kaks korda Helsingis. Veebruari alguses Scary Pocketsi ja suvel Coldplay kontserdil.
Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad
Olin kevadel valmis uuesti Nõmme Lions-klubi presidendiks kandideerima, aga Anneli päästis paha-aimamatult päeva ja presideerub nüüd ise. Muuhulgas käisime klubikaaslastega ka mälumängul ning bowlingu-turniiril. Mõlemal juhul asetusime tabelis kenasti keskele.
Aiapeost räägin lähemalt natuke hiljem.
Mälumängutiim “42” kutsus meid seekord nii palju kordi asendusliikmena mängu, et me enam ei olegi asendusliikmed. Aga kuna võistelda saab korraga 5, on meil nüüd üks grupivestlus, kus sotid selgeks saab rääkida.

Kaks korda kutsuti meid ka pulma. Tore, et ikka tehakse. Kusjuures mõlemad peod olid mõnusalt nunnud. Aitäh kutsumast! Henri poissmeestepeol avastasin, et paar peamist eestvedajat olid abielumehed. Oli see siis nüüd hüvastijätupidu poissmehele või tervituspidu abielumehele?
Aasta on möödas ja ostsimegi just uue külalisteraamatu. Vahepeal käis läbi teooria, et mõnelt trükikojalt täpselt endale sobiv tellida, aga sellega peaks ju ka tegelema. Vana pole veel täis saanud, sest 2024… ma ei tea, meil olid külalised vist rohkem elutoas kui saunamajas ja raamat oli seal ja siis jäidki sissekanded välja nõudmata.
Ja siis on maja ümbruses veel igasuguseid huvitavaid sõpru olnud, kes ennast mõnikord ka pildistada lasevad. Näiteks nagu see orav.

Ja see ämblik, kellele ma peaaegu jõudsin nime panna, enne kui ta meie terrassilt välja kolis. Ilmselt läks liiga külmaks.

Tervis
Kui ma aasta tagasi arvasin, et 2024 võiks olla elliptilise trenažööri tagasitulekuaasta, siis… praeguseks on ta Mariti juures uue kodu leidnud. Selle siit sinna transport läks kergemini kui me arvata oskasime, aga väga ebamugavalt haaratavat 70 kilo kaaluvat jurakat kahekesi ühes tükis transportida on ikka üsna keeruline. Oleks tükkideks võtnud, aga kõik poldid olid aastatega kinni kiilunud. Ja no kuna Märt juhuslikult appi sai tulla, tegime ära. Aitäh, Märt! 🙂

Kool
Kakuga andsime koostöös sedapuhku kaht ingliskeelset ainekursust: Social Engineering kevadel ja SPEAIT sügisel. Formaadilt mõnevõrra sarnased, aga esimene on arvestuslik ja teine hindeline. Kuna mina viin mõlemas läbi seminare, on mu eesmärk luua tudengitele võimalikult mugav õhkkond avaliku esinemise treenimiseks. Seni tundub, et õnnestub. Teemad, mida nad oma uurimustöödeks ja ettekanneteks valivad, on põnevad ja täiesti seinast seina. Näiteks viimasel SPEAITi kursusel tehti esitlusi nii FPS-mängude arengust, Euroopa Liidu AI-regulatsioonist, steganograafiast, e-spordist, aga ka wikist kui heast sissejuhatusest informaatika ja programmeerimise teemadesse.
CaseHub pakkus aasta jooksul aruteluks nii mõnegi põneva juhtumi. Kusjuures ka nende tööriistakast on vahepeal edasi arenenud.
Duolingo-aastat alustasin oma tavapärase hispaania-prantsuse-itaalia-soome-saksa kokteiliga, aga ühel hetkel tundsin, et vajan midagi täiesti uut. Ei, mitte hiina või araabia keel, nendeni ma ei küündi üldse. Midagi sellist, mis võiks ju eelnevatega sarnaneda: portugali keel. Ja siis ma kogesin midagi täiesti enneolematut: hääldus ajas aju krussi. Kohe ikka päris pikalt. Vahepeal hakkas justkui nagu miskit külge jääma, aga automaatseks ei muutunud (nagu kõigi nende eelnevatega). Laual on kaks teooriat: ma olen üle töötanud või hakkan vanaks jääma. Jäta kommentaar oma arvamusega. 😉 Aasta lõpuks olin nii läbi, et kasutan praegusel hetkel Duolingot peamiselt inglise keele lihvimiseks.

Aasta lõppes perekooli loengutega ITK-s ja WebExis. Mõni loeng andis teadmisi, mõni oskusi, mõni lihtsalt rahulikkust ja tunnet, et me saame hakkama.
Töö
Coop Pank läheneb isiklikule rekordile. Ja endiselt samas rollis. Jälle närib kahtlus, kas see on vanadus või olen lõpuks ometi leidnud endale sobiva positsiooni? Midagi me teeme seal õigesti, sest kõigist pärast mind testijate tiimiga liitunud töötajatest 100% töötavad ka täna samas pangas. Üks käis küll vahepeal aastakese ära, aga tuli suvel tagasi. Aasta lõpus kirjutas Ilme-Ly (mu otsene juht) kaardile ilmselt kõige paremini märki tabava soovi, mida ma töökontekstis kunagi lugenud olen: “Hea Kristjan! Soovin, et Sul oleks järgmiselgi aastal oskust oma rahulikul moel ja sügaval häälel selgust luua ka siis, kui taevas tundub maa peale kukkunud olevat!”

Must Post. Telli meilt mõni hariva sisuga video — vaata mis juhtub.
Nordic Testing Days. Seekord tõime neljapäevaõhtuse meelelahutuse kontekstis Lightning Talksi ja PowerPoint Karaoke ühte ruumi kokku, mis töötas ülihästi. Kõigepealt sisukamad ettekanded pisutki ettevalmistatud teemadel ja siis puhas improkomöödia. Sain jälle tõestust sellele, et hea ettekande kõige olulisem komponent on enesekindlus. Kui sa selle usutavalt välja mängid, on kõik muu käkitegu.
ASAga koostöö jätkamiseks tegin kevadel uuesti ISTQB Certified Tester Foundation Level eksami, sedapuhku versioon 4.0. Koolitamise jätkamiseks pidi valima, kas lisada CTFLiga liidetav Agile Extension (100% “uut” materjali) või juba välja teenitud sertifikaadi uus väljalase (25% uut). Riskianalüüs kallutas kaalukausid viimase kasuks. Ühtlasi sain ära proovida kodus tehtava online-eksami. Proktooring on nii range, et omaette rääkida ka ei tohi — äkki keegi salvestab küsimused ära. Täiuslikust sooritusest jäi üks õige vastus puudu: olin ühe standardi numbriga kahevahel ja mõtteline münt maandus valepidi. Samas teised kaks 50/50 küsimust vastasin õigesti, aga selle meenutamiseks oli vaja oluliselt rohkem aju pingutada.
BCS Koolitusega teen juba mitmendat aastat koostööd algselt Kuressaare Ametikoolile välja töötatud testimise baaskoolituse lühiformaadiga. Miskipärast on nad siin ebaõiglaselt mainimata jäänud. Ma ilmselt olen aasta lõpus rohkem väsinud ja tekib tunne, et mulle kui koolitajale on ettevõtte tellitud koolitus igakülgselt mugavam kui avalik koolitus. Näiteks saab osalejate taustast aimu ja seeläbi materjali sisu vastavalt grupile pisut tuunida. Koolitusel on väga oluline, et osalejad tuleksid sinna sooviga õppida ja areneda. Ehk siis tellitud koolitusel on risk saada grupp tegelasi, kelle “ülemus käskis tulla” vms. Avalikul seevastu võib probleem tekkida taustateadmiste puudumisega või ebaühtlaste teadmistega — ühed vajavad “järeleaitamist” ja teised mitte. Olen oma peas praegu umbes samasugusel ristteel nagu kunagi IT Kolledžis skriptimiskeeltega, kui päevaõppe tudengeid motiveerida ei osanud ja nende õpetamisest loobusin. Kas anda avalikke koolitusi edasi või keskenduda tulevikus ainult tellimustele? Avalda arvamust kommentaarides! 😉
TalTech jätkas umbes samal tasemel kui mullu. Vt “Kool” ja “Bändid/lava”
Karjäärikäänakud jätkas arenemist. Kui esimesed 33 osa olid eeltöö mõttes pigem tagasihoidlikud ja kogu vestlus rullus lahti kaamera ja mikrofonide ees, siis sealt edasi olen iga külalisega eelnevalt kohtunud ja jutupunktid paika pannud. Miks? Sest nii on kõigil mugavam. Minul, sest ma tean täpsemalt, millest juttu tuleb ja saan vajadusel mõnest teemast kiiremini üle hüpata. Külalisel, sest ta ei pea igal sammul enesetsensuuri pärast muretsema, pluss on tal olnud aega minu suhtlusstiiliga harjuda. Nende koosmõjul on ta kaamera ees rahulikum ja avatum, vestlus töötab paremini. Operaatoril (üldjuhul Sten), sest ta saab märksõnade järgi valida momente, millal sotsiaalmeediasse klippe salvestada. Monteerijal (Gert), sest ka temal on spikker ees. Ja lõpuks kuulajal (vähemalt sellel, kes meile YT kaudu läheneb), sest talle tekib selle pealt sisukord, mis võimaldab kiiresti huvitavamate teemadeni kerida. Seejuures ei pea keegi oma töölõigus liiga palju aega kulutama. Teemade markeerimiseks kasutame puldil heliefektirada: vajutan uue teema algusesse pisikese piiksu, mis kuulajani ei jõua.

Bändid/lava
Bändide kaaperdamises sain paar uut linnukest kirja. Suvisel saaremaisel pulmapeol vana tuttav Kruuv ja LC Tallinn City sünnipäeval ansambel Emili. Kusjuures üks kahest oli ette kokku lepitud, teist otsustasin mitte sebima hakata… aga kohapeal ei suutnud end ikkagi tagasi hoida. Eriti kuna poistega bäkkaris nii hea klapp tekkis. Lionsi ballil tegin Popsidele küll ettevaatliku lähenemiskatse, aga seekord ei läinud teemaks.
TalTech BigBänd pakkus järjekordselt häid võimalusi areneda. Olgu see siis kossumängul publiku üleskütmine, Vändras õuest vihma eest tuppa higistama kolimine, põhikooli lõpupeol noorte tantsitamine, koos Kuljusega muusikavideo salvestamine, rektori juubeli puhul ülikooli koridoris laulmine või siis Liis Lemsaluga koos räppimine. Kõige ägedam oli just see viimane, mis toimus vilistlasballil koos kahe noore lauljaga — Karoliina ja Rasmusega. Mõlemad (ja Liis ka) tulid kõikvõimalike ideedega nii kergelt kaasa (ja pakkusid ka ise ideid), et meie viimase tantsuseti lõpuks oli emotsioon laes.
Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ja Reaalkooli ball. Same procedure as every year, aga seekordne ball toimus hoopis Prantsuse Lütseumi aulas. Kui mu mälu mind ei peta, käisin seal saalis viimati 90ndatel, kui seal veel 7. keskkooli võimla oli.
Meeskoori jõudsin tagasi sügissemestril, sest poole hooaja pealt liituda tundus imelik. Korra jõudsin lavale ka, aga suurema osa sügisest võttis mingi loll köha mind rivist välja. See-eest sain endale üle pika aja jälle laulupoja!
Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus tegi seekord sügisel Bianca suurepäraste seadetega Leiutajate Laulu- ja Tantsupeo, kus Kuljus, bigbänd, kammerorkester, kõik koorid ja solistid (Inga, Uku ja mina) publikule kodu- ja välismaiste hittidega ajarännaku korraldasid. Aga enne veel, aasta alguses, panime rektori vastuvõtuks kokku kunstiliste juhtide bändi. Ja noh, nagu muusikutel ikka, oli neist suurem osa muude kohustustega hõivatud. Aga bändi tegime Kultuurikeskusele lähedal seisvate inimestega sellegipoolest ja oma muusikalise aasta-aruande esitasime mängleva kergusega. Lõppu veel sportlaste tervituseks paar “We Are The Championsi” refrääni ühislauluna ja meeleolu oli taaskord võidurõõmus.
Neljapäev pole proove teinud, aga grupivestluses elab edasi.
Ja no tegelikult peaks ka selle välja tooma, et ma siin väikestviisi konferansjee ametit olen pidanud. 2024 jooksul näiteks LC Tallinn City 35, Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskoor 40, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu 2024, Aiapidu… pole siis ime, et ikka ja jälle kuhugi vahel kutsutakse. Tänavu ma enam väga kergelt ei pruugi tulla, tahan rohkem kodus perega olla. 🙂
Vidinad/tehnika
Aasta lõpp tõi suure hulga uut kraami sellistelt tootjatelt nagu Stokke, BabyBjörn, BabyDan, Maxi-Cosi, Cybex ja Emmaljunga. Aga kuna neist ühtegi veel sihtotstarbeliselt kasutanud pole, siis… jäävad järgmisse aastasse. 🙂
Xbox One Elite Series 2 pult. Võrreldes nendega, mis ma oma kasutatud Xboxiga kaasa sain, kestab selle aku kordades rohkem. Ja minu värisevate kätega on autosid ka täpsem juhtida. Kas mul seda VAJA on? Noooh… 😀
Kui Imbi töölt koju jäi, tekkis vaakum toimiva Windowsi-rüperaali osas. Ja ennäe, üks Lenovo ThinkPad L14 Gen 4 oli Flexis soodsa hinnaga saadaval. Kätte saades selgus, et sellel eksemplaril pole lugejat ei ID-kaardile ega sõrmejälgedele, mis selgitas madalat hinda. Sellegipoolest on tegemist võimeka ja töökindla masinaga.
Päkapikud tõid mulle soki sisse Makita 6.0 Ah 18V aku. Nad oleks justkui teadnud, et vanadest akudest ainult üks veel hingitseb. Aitäh, päkapikud! Nüüd saab mõnuga jälle mööblit kokku panna ja kruvisid seina sisse keerata. 🙂
Apple Watch Ultra 2. Ei, ma ei hakanud mägironijaks, sukeldujaks ega muidu ekstreemsportlaseks. Samas, kui miski mu tervist pidevalt jälgib, võib aku küll 1 päeva asemel 2 kesta. Jah, ma tean, selleks on odavamaid variante. Aga… vahel ju võib? 🙂
Sünnipäevaks sain uued mürasummutavad klapid (Sony WH-1000XM4), kuna reisi ajal tundusid mu Bosed juba natuke lekkivat. Kasutan mõlemaid vaheldumisi, olenevalt tujust. Näiteks tolmu imedes või muru niites on mürasummutusega nii mõnus audioraamatut kuulata.
Apple Vision Pro, mille tootmine nüüdseks lõpetatud on, sai ka ära proovitud. Ostukiusatust ei olnud, sest tegemist oli ikka väga esimese põlvkonna seadmega, kõigi probleemidega, mis sinna juurde kuuluvad. St jah, kasutajaliides oli mugav ja ülikiiresti õpitav, aga kõik need pisikesed ebatäpsused… Ehk siis näppisin, aga ei ostnud.

Ja no muidugi pidid meil aasta lõpus kaks köögimasinat üksteise järel otsad andma. Kõigepealt läks elektripliit (erinevad kuumaelemendid olid juba varem siitilmast lahkunud) ja siis nõudepesumasin ka. Pliidiga (Hansa) tulime lõpuks ometi induktsiooni-ajastusse ja nõudepesumasin (Whirlpool) oskab pärast pesuprogrammi lõppu vaikselt ukse avada, et vesi ära auraks. Harjutame vaikselt uue masina täitmise mustreid, vana oli juba aastakümnetega väga selgeks saanud.
Kultuur
Vinüülid. Kollektsioon kolis aasta lõpus teisele korrusele. Mul on millalgi vaja plaatide järjestus riiulites uuesti üle käia, et asjad õige koha pealt üles leida. Coldplay uut albumit, Kristjan Järvi plaati, Kristjan Randalu ja New Wind Jazz Orchestra plaati ja ilmselt veel paari pole veel sisestada jõudnud, aga mittetäielik nimekiri uutest plaatidest on siin:
- Alice Cohen – Moonrising — Philadelphia plaadipoe pidaja soovitus, pidada kohalik tüdruk olema
- Kaisa Ling Thing – Big Bäng
- Frank Sinatra – L.A. Is My Lady
- Frank Sinatra – Pure Gold
- Grand Master Flash & The Furious Five – The Message — 12″ singel, mille ilmumist sama plaadipoe pidaja heldimusega meenutas
- Peeter Kopvillem – Kuku sa kägu
- Stan Getz/Charlie Byrd – Jazz Samba
- Swingin’ Sounds for Secret Agents
Raamatud. Seekord juhtus nii, et kõik olid head. Mõned on lihtsalt veel paremad.
- Richard Osman – The Last Devil to Die*
- Tim Urban – What’s Our Problem?
- Terry Pratchett – The Light Fantastic
- Matthew Perry – Friends, Lovers, and the Big Terrible Thing
- Daniel H. Pink – The Power of Regret
- Thomas Erikson – Surrounded by Idiots
- Salman Rushdie – Knife
- Matthew McConaughey – Greenlights
- Oscar Duke – How to Be a Dad
- Colleen Hoover – It Ends With Us
- Dennis E. Taylor – Not Till We Are Lost
- Richard Osman – We Solve Murders
- Cixin Liu – The Three-Body Problem*
Teater. Teatrit jõudsime kolm korda vaatama. Theatrum Hospitalise Äratõmbetuli aprillis. Suvel kõigi ämmade-äiadega Kiidjärvel nähtud Rohelised niidud olid täitsa toredad, harivad ja panid mingite teemade üle järele mõtlema. Ja Linnateatri Suur veeuputus tabas samuti mingite teemadega naelapea pihta.
Kontserdid. Suhteliselt aasta alguses oli Kordumatu gaala. Selles mõttes huvitav, et kava korrati mitu õhtut, aga pärast seda tõesti rohkem mitte kunagi. Meeldis nii meile kui vanematele. Aitäh, ema, kordumatu kingituse eest! Mick Pedaja esines Margo sünnipäeval vinge akustilise setiga. Suvel oli Pärnus Kristjan Järvi ja “Põhjala luiged”, koos Nordic Pulse Orchestraga (NPO oli ka Glastonbury festivalil Coldplayga koos laval). Endla teatri hooaja avapeol hullutasid meid ja ülejäänud publikut ka Meelik ja Trad.Attack! Siis olid meil piletid Jungle’i kontserdile Haapsalus, aga Imbil oli siis esimese trimestriga seoses nii kehv olla, et palus mul üksi minna. Või noh, Krissut ja ta sõbrannat sõidutasin ka. Jacob Collieri nägime Tartus ikkagi mõlemad ära. See oli selles mõttes põnev kontsert, et elamuse kvaliteet tundus olevat võrdelises seoses kuulaja kaugusega lavast. Nõlval istujad olla lausa Eesti publiku pärast piinlikkust tundnud, samas kui Jacobi esmane, muusikanohikutest koosnev sihtgrupp oli kogunenud lavale võimalikult lähedale. Meie kuulsime igatahes väga kvaliteetseid ühisharmooniaid. Moral Paradox ehk Bianca autorikontsert Jazzkaare alguse puhul oli vägev jazzielamus, aga mitte ainus. Bianca juhatas ka New Wind Jazz Orchestrat, kui nad Philly Joe’s hooaega avasid. Sellega ilmselt kõige sarnasem elamus oli Vanguard Jazz Orchestra kontsert veebruaris nende koduklubis, Village Vanguardis. Endiselt olen imestunud, et suudan terve kontserdi jagu instrumentaaljätsu kuulata ja nautida. Tundub nagu mingi 2024 toimunud isiklik läbimurre. Mõned koorikontserdid mahtusid ka aastasse ära. Kevadel Karin Tuule autorikontsert Vaata ja sa näed ja Ivo Linna 75 (kus naiskoor mõnedes lauludes saatja rollis oli) ning sügisel naiskoori kontsert tudengimajas, soojendusena enne konkursireisi. Suvel oli Tartu Laulupidu, kus ma usinasti rongkäigu kõrval “Elagu!” käisin karjumas ja nii mõnedki korrad sain vastuseks imestunud küsimuse: “Sa ei olegi laval?!?” Juba varasemalt mainitud Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskoor 40 ja aasta lõpetuseks Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontsert. Sest ma ise olin sügisel nii palju köhaga proovidest eemal, et pidingi lõpuks kontserti saalist kuulama. Loetelu lõppu olen jätnud paar selle aasta suurimat elamust. Kõigepealt Kuljus 75 “Hetk” Alexela kontserdimajas. Jälle, ma vist hakkan täiskasvanuks saama, sest ma täiesti nautisin igat hetke sellest tantsuetendusest. Kõige võimsam hetk minu jaoks oli kultuuride lõimumine mõni aasta tagasi sündinud numbris, kus Kuljus ja TalTech Cheerleaders lava jagasid. Ja siis muidugi Coldplay kontsert Helsingi olümpiastaadionil, mille tegi kordumatuks asjaolu, et Soome publik üheskoos (ja soome keeles) trummarile sünnipäevalaulu laulis.

Podcastid. Olen… teinud, mitte kuulanud. Vahepeal peaks, et aru saada, mida teised teevad.
Filmid.
- Beverly Hills Cop: Axel F
- Carry-On
- Cruella
- Deadpool & Wolverine
- Dune: part two
- It Ends With Us
- It’s A Wonderful Life
- Joker: Folie à Deux
- Madame Web
- NOËP: Esimene Staadion
- Poor Things
- Saltburn
- The Holdovers
- Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas
- Wolfs

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.
- A Man on the Inside*
- Agatha All Along
- Ally McBeal*
- Archer
- Black Doves*
- Celebrity Jeopardy!*
- Cobra Kai
- Dark Matter*
- Doctor Who*
- Fallout
- Family Guy
- Fargo*
- Formula 1: Drive to Survive
- Franklin*
- Friends
- Futurama
- Griselda
- Jeopardy!*
- Jeopardy! Masters*
- La Palma*
- Ma näen su häält*
- Nobody Wants This*
- Only Murders in the Building*
- Palm Royale
- Richard Osman’s House of Games*
- Rick and Morty
- Roman Empire
- Senna
- Shrinking
- Silo*
- Slow Horses*
- Squid Game*
- Star Trek: Picard
- Su nägu kõlab tuttavalt*
- Taskmaster*
- The Acolyte
- The Bear
- The Big Fat Quiz*
- The Crown*
- The Diplomat*
- The Gentlemen*
- The Grand Tour
- The Madness
- The Mandalorian
- The Perfect Couple*
- What We Do in the Shadows*
Asjad, mida ma 2024 esimest korda tegin
- Alustasin aastat Viljandis.
- Jõudsin omaenda podcastiga 50 osani. Või noh, salvestatud on juba natuke ka järgmise hooaja algust.
- Sain teada, et kurk on arbuusi ja kõrvitsa sugulane.
- Filmisin, kuidas Imbi oma uue auto kätte sai.
- Korraldasin tudengitele 9-tunnise eksamimaratoni. St 9 tundi kestis eksami Teamsi-kõne minu jaoks, igale tudengi ajakulu oli maksimaalselt pool tundi. Ja pärast suulisi eksameid 35 tudengiga, läksin veel samal õhtul PNP-ga kolmeks setiks laulma. Teise seti lõpus tundus, et hääl on lõpuni kulutatud, aga pidas veel kolmandagi vastu.
- Uued duetikaaslased, enam-vähem kronoloogiliselt:
- Jorma Puusaag — tegime Coop Panga naistele temaga koos väikese üllatusesinemise
- Heiki Luts, Valmar Kasuk (Kruuv)
- Inga Tislar ja Uku Suviste korraga — mõlemaga olen eraldi varem koos laulnud 😀
- Uku Ojand, Siim Siska (Emili)
- Rasmus Kalep
- Kirte-Lee Keskel
- Kirjutasin Nõmmele sünnipäevaks laulusõnad, sain selle eest Nõmme Kultuuritegija meene.
- Juhtisin Bolt Drive’i mersu kaubikut. Jõhkralt suur!
- Taaskasutasin mõned aastad tagasi Tallinna Tehnikaülikooli rektorile kirjutatud refrääni, kirjutades salmidesse uued sõnad.
- Käisin New York Citys, Miamis, Philadelphias ja Washington, DC-s.
- Käisin Tavastia klubis ja Helsingi olümpiastaadionil kontsertidel.
- Nägin oma last ultraheli-pildilt ja tundsin ta liigutusi läbi Imbi kõhu!!! 🙂


Lisa kommentaar