Rubriik: arvutid

Posted on

Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?” Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).
Posted on

Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Posted on

Liba-illuminaadid, osa 4/4: maskid langevad

Eelmise osaga saigi justkui kõik läbi. Mulle sooviti kiiresti mädanevat jalga ja ettevaatlikust illuminaatide kättemaksu eest, mina ütlesin rõõmsalt “nägemist!” Ja ühtäkki, paar tundi hiljem, hakkas härra Logan “Paul” Kalmin minuga uuesti suhtlema.

“Sa võid vaadata, kes on huvitatud Illuminaatide vennas konna liikmeks astumisest.”

Tohoh? Ja üldsegi, sul oli enne mulle küsimus ühest rituaalist? Mis see oli?

“Vabandust sa ei ole enam huvitatud Hr Kristjan. Enam pole mingeid küsimusi ega vastuseid.” Aga Paul, miks sa minuga siis uuesti rääkima hakkasid?

“Ma ei teagi.”

Siin on Paulil vahelduseks teistsugune pilt, sest miskipärast jäin ma antud kuvatõmmise tegemisega hiljaks. Ju ta muutis vahepeal pildi atraktiivsemaks. Tegelikult oli tal kogu meie vestluse vältel sama pilt. Ärge rohkem küsige!

Küsin, kas petis ajas pettused segi ja palun vabandust, et seekordne katse kuhugi ei viinud.

“Ah nii? Sa tead, et see on pettus? Tohib, ma küsin midagi?” No lase aga käia. “Miks sa (oma Ameerika sugulasele) raha ei saatnud? Alma abikaasale kuu aega tagasi?”

Paneme korraks pausile ja mõtleme paar asja läbi. Esiteks võib nüüd jälgimine natuke keeruliseks minna, sest juhuslikult kasutasin ma tolles postituses oma sugulase identiteedi kaitsmiseks tema kohta varjunime Paul. Ja nüüd juhuslikult on mu vestluskaaslane sama nime kasutanud. Jah, ma arvan, et see on juhus, sest ilmselt oli mulle antud PayPali konto tegelik omanik hoopis Paula. Teiseks tuleb siin välja väga huvitav taktika: ta üritab eelmises pettusekatses kogutud infot minu vastu ära kasutada. Minule on see väga selge märk, et mu vestluskaaslane on kas täpselt sama tüüp, kes viimati, või siis vähemalt samast petiste võrgustikust. Seda ma ei usu, et ta päriselt rohkem tausta uuris ja näiteks mu blogipostituse otsa sattus. Miks? Sest ta üritab jätta muljet, nagu ta teaks midagi, mida ainult Illuminaatide kõikvõimas võrgustik talle avaldada suudaks. Sugulase nime kirjutab ta, muide, valesti ja kasutab ühte mitmest valest nimest, mida ma sugulase abikaasale toona andsin.

“Mul on palju rituaale teada. Sinust.” Siinkohal on ta inglise keel jälle päris katki, nii et tõlkida on keeruline. Aga ma proovin. Vastan, et ma tean, et ta ei olnud päriselt {see Ameerika sugulane}.

“Sa näed ma tean sinust?”

“Ma võin kasutada su pead kui ohverdusi kui ma tahan Hr Kristjan.” Tore ähvardus, aga ei tööta. Vastan, et ta on järelikult kas sama petis või samast pundist.

“Kas tõesti? Kristjan oled sa arst?” Mis siis, kui olengi? Tõesti, viimati väitsin, et mu tööarvuti on haiglas. Millest ilmselt tehti kiire järeldus, et ma olen arst.

“Oh me veel näeme. Kas sa viskad mulle küsimusi tagasi?” Teen ettepaneku, et ta võiks inimeste petmise asemel mõne parema ärimudeli leida. Julgustavalt lisan, et tal oleks minu meelest võimekust küll.

Kas sa istud? Kui ei, võiksid igaks juhuks enne edasi lugemist tooli leida. Sest see, mis nüüd järgneb, on ajalooline hetk — mu vestluskaaslane murdub ja lõpetab näitemängu. Või noh, kes teab. Vähemalt esialgsest illuminaadi-värbaja rollist tuleb ta nüüd välja.

“Kas sa saad mulle raha saata, et äri leida?” Tore, ikka üritame tasuta raha saada. Aga ma ei lase end sellest häirida. Pakun välja, et ma võiks talle mõned potentsiaalsed kliendid pakkuda, kui ta räägiks, mida ta veel teha oskab.

“Ma ei saa aru.” No ta võiks näiteks täitsa veenev müügiesindaja olla, aga paraku ma eelistan oma ärides teistsugust stiili. Näiteks sellist, kus ei üritata iga hinna eest kliendil nahka üle kõrvade tõmmata.

“Okei. Mul on praeguseks raha vaja.” Nagu meil kõigil. Majandusel ei lähe just kõige paremini.

Küsin, kui palju tal enda elushoidmiseks kuus vaja võiks minna. “Mul on 300 eurot vaja. Praeguseks.”

Pakun entusiastlikult, et ta võiks äkki YouTube’is petiseid lollitama hakata? See oleks päris lahe — endine petis teisi petiseid petmas ja vaatamiste pealt raha teenimas. 😀

“Ahah. Kas sa annad mulle raha või mis?” Mul ei ole 300 eurot hetkel heategevuseks vaba, ütlen alandlikult. Aga ta võiks näiteks Fiverri poole vaadata.

“Kuidas see töötab?” Üks hetk, kohe seletan.

Kõigepealt teed endale konto. Lood profiili, mis müüb midagi, mida sa teha oskad. Näiteks nagu see tüüp, kes viie dollari eest salvestab teksti, mis talle saadetakse. Lisaks on ka kallimaid pakette, näiteks kui klient tahab salvestist kommertskasutusse võtta vms.

“Kas sa saad mulle konto teha?” Hmm. Mis mängu ta nüüd mängib? Olen kindel, et ta saab sellega ise ka hakkama. “Lihtsalt tee see mulle ok.” Hmm. Kas see on mingi trikk, millega mind pärast rünnata? Või tahab ta näiteks oma konto kaudu mu IP-aadressi teada saada? Aga olgu, lülitan VPNi sisse ja mängin kaasa.

Aga mul on selleks ta e-posti aadressi vaja. Petis annab mulle meiliaadressi, mis raudselt tegelikult mõnele tankistile kuulub, või siis on tegu kaaperdatud kontoga vms.

Küsin, mis ta kasutajanimeks ja parooliks tahab. Ja siis kohe pakun, et ma võin talle lihtsalt ise ajutise parooli välja mõelda. See talle sobib. Kasutajanimeks tahab, et ma paneks “Paul Logan.” Jaaaajah. 😀

Kuna PaulLogan on võetud, aga kuidas PaulLogan419 sobiks? 419 on Nigeeria kriminaalkoodeksi paragrahv, mis pettusi käsitleb. Miskipärast see talle ei sobi, 2001 oleks parem. Kas sellest võib järeldada, et mu vestluskaaslane on või saab lähiajal 19-aastaseks?

Annan talle kasutajanime ja parooli ja luban, et võin teda üle TeamVieweri aidata või midagi. Aga sellega endiselt ei näkka.

“Aitäh. Saad sa mul sellele lehele ka aidata konto teha?” No ei, ma olen sind juba piisavalt aidanud.

Anna andeks, härra petis, aga nüüd sa pead ise hakkama saama. “Palun, ainult see. Sa saad mind aidata.” Ja üldsegi, emme õpetas, et internetis võõrastelt saadud linkidele ei klikita. 😉

“Okei.” Ole nüüd tubli ja proovi Fiverr ära, eks? Sellega jõuab päriselt paljude potentsiaalsete klientideni. Ja isegi kui raha ei tule nii palju kui petuskeemidest, on see vähemalt seaduslik ja eetiline.

“Kas ma pean video tegema, et raha saada?” Ee… okei, ma ilmselgelt hindasin ta võimekust kõvasti üle. Või noh, iga uus paradigma on alguses keeruline ja tekitab küsimusi. Pakun, et ta võib seal müüa mis iganes teenust, näiteks andmesisestust. Jätkugu tal ainult loomingulisust.

“Kuidas ma teenida saan?”

4 sammu:

  1. reklaamid oma oskusi;
  2. inimesed tellivad sinult;
  3. teed töö ära;
  4. saad tehtud töö eest raha.

“Olgu pealegi.”

Siinkohal meie vestlus paraku lõppes. Ma oleks hea meelega ta profiili üle vaadanud ja edasisi näpunäiteid andnud, aga rohkem ta minuga suhelnud ei ole. Aga pettused käivad muudkui edasi. Ja edasi. Ja edasi. Sest vahepeal on ta ka pilti vahetanud ja konto, tundub, on endiselt aktiivne.

Mina lõpetan igatahes oma isikliku konto alt petistega suhtlemise nüüd ära. Liiga põnev on. Edaspidi järgin ametlikke juhiseid ja eiran selliseid pöördumisi. Aga kes teab, äkki leian millalgi aega ja ehitan hoopis libakontode võrgustiku, mis petistele eriti ahvatlevad paistaksid. Tahab keegi kampa lüüa? 😉

Posted on

Liba-illuminaadid, osa 3/4: millega illuminaadid tegelevad?

Hoiatus! Käesolev postitus võib sisaldada polariseerivaid maailmavaateid! Näiteks kas Ferrari võib musta värvi olla.

Viimati kauplesin oma illuminaadist ristiisalt välja võimaluse saata talle raha PayPaliga. Tundub, et see osa skeemist ei oleks nagunii õnnestunud, kui neil just verifitseeritud kontodega tankistid ei ole — kuuldavasti on verifitseerimata konto kogu sissetuleva raha limiit 2500. Ja tema palus mul samale kontole saata 5000 eurot kahe tehinguga, mis ületab ikkagi limiiti kahekordselt. Igatahes, Logan/Paul soovib, et ma talle oma e-postkastis olevat kviitungit jagaks.

Tuletan talle meelde, et ma ei saa oma e-postile hetkel ligi, kuna see on mu teises arvutis. Ja mu arvutigeeniusest nõbu kasutab seda parajasti. Arvutit, mitte e-posti. Hahahah.

“Ohvritalitused juba käivad, Hr Kristjan. Ees ootavad rasked ülesanded.”

Juhin tähelepanu, et minu meelest ei ole tema viimati saadetud pildil midagi lõbusat. Ja üldse tundub, et seal on ainult mehed. Kuidas neil sugude tasakaaluga on?

“Saad rohkem teada, kui liige oled.” Oeh. Lõputu salatsemine.

Meenutan, et mulle on alati pigem need töökeskkonnad meeldinud, kus mehi-naisi enam-vähem võrdselt on. Muidu on mõttetu vorstipidu. Lihtsalt… õhkkond on parem, kui on tasakaal.

Paul küsib, mis riik ma olen. “Rootsi,” vastan pikemalt mõtlemata. Siis ta seletab, et illuminaadid on üle maailma (mu meelest olen ma seda juba korra kuulnud?) ja et liikmete hulgas on tipp-poliitikuid, muusikuid, arste (neid varem polnud) ja normaalseid (!!!) ärimehi. Ja et illuminaadid võivad aidata mu unistuste täitumisel. Oh, ilus hetk… 😀

Küsin murelikult, kas see kõik on üldse seda väärt, kui seal ainult mehed on.

Nüüd saadab ristiisa mulle uuesti hüvede nimekirja, mida liitujad kohe nautima saavad hakata. Kuna ma esimesel korral seda isegi ei märganud (teksti oli nii palju, et mu tähelepanu hajus), olgu see siis siin ka eesti keeles ära toodud:

  1. Rahaline Preemia väärtuses USD $500 000 USD.
  2. Uus Äge Unistuste AUTO väärtusega USD $300 000 USD. — Miks see USD $… USD muster neile nii äge tundub? On siin mingi sügavam tagamõte?
  3. Unistuste Maja ostetud minu enda valitud riigis.
  4. Ühe Kuu puhkus (täielikult makstud) minu unistuste turismipiirkonda.
  5. Ühe aasta Golfi Liikmelisuse pakett.
  6. VIP teenindus kõigis Maailma Lennujaamades.
  7. Täielik Elustiili muutus.
  8. Ligipääs Bohemian Grove’i.
  9. Igakuine makse väärtuses $1 000 000 USD (kuhu nüüd teine USD kadus?) minu pangakontole igal kuul. Igakuine makse igal kuul? Vaaaau!
  10. Ühe Kuu broneeritud Kohtumine Top 5 maailma Liidrite ja Top 5 Kuulsustega Maailmas.

Oh sa tuhat ja tuline, kus on ikka hüvesid! Peaks vist ikka liituma?

“Need on uutele liitujatele antavad hüved. Naised on ka Illuminaatides.” Vaidlen vastu, et piltidelt ju ei paista. Äkki ta saaks templist mõne sellise pildi saata, kus naisi ka oleks?

“Härra Kristjan, te lähete liiga kaugele. Küll te varsti teada saate.”

Nojah, aga ma tahan ju lihtsalt veenduda, et organisatsioon, millega ma liitun, jagaks minu väärtushinnanguid.

Nüüd väidab Paul, et nende seas on palju naisi. Ja üldse, et selle rahaga saab palju naisi ka.

Oot-oot. Raha eest saab naisi? Ei, ma ei taha neid omada. Ma tahan, et naised oleksid meestega samal pulgal ja mõtleksid oma peaga ja et ka nende vaatenurkadega arvestataks.

Logan viib jutu ohverdustele ja ütleb, et ma võin saada nii palju lapsi, kui ma tahan. Huvitav, kas ma tegin ta nüüd katki? Muudan suunda ja lõpetan survestamise, aga hakkan hoopis hüvede kallal nokkima.

Kõik tundub väga kena, aga number 5 on kahtlane. Miks ainult üks aasta golfiklubi liikmelisust?

Paul vastab, et see on uutele liikmetele nii. Kui sa juba liige oled, saad templist palju tahad. Ja siis ta räägib mulle veel saladusi ka! Jee!

Täpsustan üle, kas ma saan siis ise valida, millise golfiklubiga ma liitun, või on illuminaatidel mingid konkreetsed partnerklubid. Saan teada, et eksklusiivseid lepinguid ei ole. Okei, mulle sobib.

Nüüd tuleb pommuudis! Ma saan ise ka ristiisaks! Ja võin liikmeid juurde tuua!

Ma vahetan jälle taktikat ja uurin Härra Logani enda kohta. Aitab suurtest saladustest, mis mees mu tulevane ristiisa ise on? Mis ta väärtushinnangud on? Aga Paul ei taha vedu võtta ja lubab, et küll me sellest kohtumisel räägime. Ma ei jäta jonni ja tõden, et ei saa nii suurt otsust ilma rohkem tausta teadmata teha. Viskan sellise nüansi ka vahele, et olin eelmisel õhtul purjus ja väsinud, mistõttu ei mõelnud asju piisavalt läbi. Mis, noh, peaks petistele just sobima. Tänan jumalat, et raha kinni jäi, kuna see annab mulle aega asjaolusid põhjalikumalt analüüsida.

Ja palun veelkord, et Härra Paul mulle endast räägiks.

“Härra Kristjan ma olen su tulevane ristiisa.” No just. Sellepärast ma ju temast rohkem teada tahangi. “Rohkem informatsioone paljastatakse sulle siis kui sa liige oled. Mul on privaatsused.” No sellisel juhul tundub ju, et ma ei saa ikkagi liikmeks saada.

“Su pilt on saadetud templisse, Hr Kristjan. Ma ei saa oma mina selgitada sellele kes pole meie liige sa tead seda Hr Kristjan.” Väga ametlik, aga väga põiklev. Saadan ta poole uue küsimusvalangu.

Mis see tähendab, et mu pilt templisse on saadetud? Kuidas sa ta sinna saatsid? E-postiga? Messengeris? Tavalise postiga?

“Hr Kristjan ma teen oma ohverdused eile õhtu. Ma tegin oma rituaalid ka ära.” Hurjutan ristiisa, et ta ei peaks asju tegema enne kui raha käes on. Aga nagu ma aru saan, ei ole 5000 tema jaoks mingi teema.

“Jah, Hr Kristjan. Mul on siin palju raha mu peal. Aga ohverdus peab tulema sinult ja su südamest. Selles ei ole ebasoodne olukord Hr Kristjan.” Ausõna, ma ei saa temast kohati peaaegu üldse aru.

Aga ülekanne ei läinud läbi. Ja ma võtan seda kui märki kõrgemalt võimult, et ma ei olnud selleks valmis.

“Sa oled valmis Hr Kristjan.” Küll ta tunneb mind hästi.

Pommitan jälle küsimustega. Kuidas ta teab, et ma valmis olen? Ja üldse, miks mina? Mis omaduste poolest ma neile sobin? Mis mind illuminaatide jaoks piisavalt heaks teeb? Mis meil ühist on?

“Sul on pingutust ja kannatlikkust.”

Mis su lemmikfilm on?

“Ma ei vaata filme Hr Kristjan.”

Miks mitte? Filmid on toredad! Ja üldse, filmikunst areneb pidevalt ja muutub päevast päeva nüansirikkamaks.

“Mulle meeldib mu äri teha.”

Nonii, hakkab vist näkkama. Mis ärivaldkonnas mu ristiisa tegutseb?

“Kaubandus ja import. Mul on mitu firmat Ameerikas.” Vääääu! Ameeeerikas! Viskan vahele häääästi ammu Ali G suust kuuldud nalja impordi/ekspordi kohta. Ärge jumala eest selle tähendust otsige. Päriselt. Te ei taha teada. Mina ka ei tahtnud.

Aga mida ja kust ta impordib? “Autosid üle maailma. Oled sa õnnelik teadma asju minust?”

Ohoh, automüüja! Väga lahe. Ütlen, et väisasin paar aastat tagasi Las Vegase Shelby muuseumi ja küsin, kas ta ka seal käinud on. “Jah, aastaid tagasi.”

Küsin, mis ta lemmikauto on. “Mul ei ole lemmikut. Mul on palju autosid.” Nojah, muidugi, isalt ju ka ei küsiks, kes ta lastest talle kõige rohkem meeldib. Aga mis tal siis praegu garaažis on?

“Ma päriselt ei tea. Neid on ligi kaks sadu.” Oeh. No teeme siis lihtsamaks. Mis autoga ta viimati sõitis? “Ma ei sõida autodega mul on juhid. Teenrid.” Okei, no ilmselgelt on meil tegu väga kõva tegijaga, kellel on palju teenijaid. Või siis, noh, sihuke tore skämmerifantaasia.

Küsin siis, mis autoga teda viimati sõidutati. “Las ma kontrollin Hr Kristjan. Samuti Ferrari Hr Kristjan.” Samuti? Minu meelest on see esimene kord, kui ta Ferrarit maininud on. Aga olgu, läheme küsimustega edasi.

“Mis mudel,” küsin entusiastlikult. “Ja mis värvi?” Lisan, et minu meelest on Ferrari ikkagi just selline auto, millest täie naudingu saamiseks peab ise roolis olema. Kui teener sõidutab, sobiks paremini ikka mingi Maybach või Bentley, või midagi sinnakanti. Aga kindlasti mitte Ferrari. Ja siis tal on veel jultumust öelda, et see on tal musta värvi! Must! Ferrari!

Okei, tegelikult ma ei diskrimineeri, Ferrari võib olla kirju, pruun või punane või must…

Rebin kildu, et Ferraris reisijana sõitmine sobiks ehk juhul, kui ta teener oleks näiteks Kimi Räikkönen. Tundub, et nali läheb hästi peale. Või on see sarkasm. No olgu, must Ferrari, aga mis mudel? “Mul on mitu Bentley ka.” Ära uhkusta, tead. Sama hästi on mul külgkorviga Jawa.

Küsin, kas ta saab aru, et ma autodest väga huvitatud olen. Saab. Aga ta ise väga autodest ei tea, tal on selle jaoks keskastmejuhid. Ma torkan selle peale, et ärimees peaks oma müüdavat toodet hästi tundma, isegi kui ta täitsa tipus on. Paul ütleb, et see on tema jaoks stressirohke. No vabandust, aga ma lihtsalt usun seda kogu hingest.

“Mida sa tegid? Hr Kristjan.” Tõlgendan küsimust nii, et ta küsib nüüd minu karjääri kohta. Vastan, et olen põhiliselt müügis olnud. Aga müünud eelkõige teenuseid, mitte tööstustoodangut. “Kui sa Illuminaatide vennas konna liige oled saad oma äri nädalaga üles ehitada. Sa saad uusi liikmeid ka sisse tuua Hr Kristjan.”

Vastan, et võrgustik on alati igasuguse äri ehitamisel väga kasulik ja küsin, kas ma võin Illuminaatidesse kuulumist oma müügiargumendina kasutada. “Jah Hr Kristjan. Kõik su soov saavad täidetud.”

Huvitav. Kas tõesti nii lihtne ongi? Toon näite, äkki ta ei saanud mu küsimusest aru. Midagi stiilis: “kui ostad minult järgmised 2 aastat, teen su illuminaatide liikmeks.” No et kasutaks seda oma veebilehel reklaamina ja nii.

“Ei Hr Kristjan. Kuidas sa saad reklaamida Illuminaate?” Seda ma ju küsisingi. Et kas seda võib müügiargumendina kasutada. Ja ta ju ise reklaamib ka illuminaate, ei? “Aga mitte oma veebilehel!” Nojaa, aga Facebooki profiilil küll, ja see on ka ju nagu veebileht või nii.

“Sa võid kasutada Facebooki Instagrami ja mitu sotsiaalmeedia et näha valijaid.” Ei no ikka kohe mitte midagi ei saa aru.

Küsin, mis seal vahet on. “Hr Kristjan sa saad sellest paremini aru.” Miks ma seda oma firma veebilehele panna ei või? “Kui sa tahad seda panna Hr Kristjan. Aga see on teatud tüüpi privaatsus.”

Pakun, et võiks juba praegu oma profiilile lisada: “illuminaatide liikmekandidaat,” mispeale Logan teatab, et tipp-poliitikud ja ärimehed ja naised(!) ka ei reklaami seda.

Nii mõnigi lugeja on kommenteerinud, et mul peab ikka väga palju vaba aega olema. Siinkohal saigi mul aeg vahepeal otsa. Küsin, kas võime 2 tunni pärast jätkata. Paul jätkab, et paljud ristiisad ei aktsepteeri raha läbi PayPali ega midagi. Ja siis küsib, kuhu ma lähen.

Ütlen, et äri vajab ajamist. “Ja jätad oma ristiisa niimoodi ootama? Kas sa teadsid et ma panin oma rituaalid pausile? Sinu pärast? Ja kas ma võin sult midagi küsida? See küsimus tuleb minu rituaalidest.” Aga mina olen juba läinud.

Järgmise paari tunni jooksul jõuab Hr Logan “Paul” Kalmin mulle suures koguses vägagi ahvatlevat reklaammaterjali saata.

No kas pole tõsiseltvõetav?

Raha lõhn on juba ninas?

No ikka täiesti meeletu!

“Kas sa näed seda? Neid on üle maailma. Sa võid mõnda neist tundma saada. Aga pea meeles, et sa neid pilte kellelegi ei jaga!”

Oih. Vabandust. 🙂

Küsin, milline neist tema on. “Ma arvan, et ma olen ühe pildi peal.” Väga täpne, Paul. Väga täpne.

“Ma küsin seda sinult viimast korda Kristjan. Oled sa selleks valmis?”

Ma ei ole ikka veel veendunud.

“Okei aitäh koostöö eest. Illuminaadid ei jäta sind vabaks. Üks su jalg läheb kolme päeva pärast mädanema Hr Kristjan. Hüvasti ja naudi oma valusat elu.”

Ütlen ka mina omalt poolt rõõmsalt: “Nägemist, Hr Logan!”

Praeguseks on möödas juba rohkem kui 3 päeva, aga jalad on alles ja midagi ei mädane. Äkki see toimub hästi aeglaselt?

Nüüd oleks justkui vestlus läbi, eks? Aga ei. Paar tundi hiljem hakkab Paul “Logan” Kalmin minuga uuesti suhtlema. Mis ta tahab? Mis edasi saab? Kas musta värvi Ferrari maksis kätte? Vähemalt kahele kolmandikule nendest küsimustest leiab vastused juba järgmisest, paraku selle minisarja viimasest, postitusest. 🙂

Posted on

Liba-illuminaadid, osa 2/4: kas PayPaliga saaks maksta?

Eelmises postituses meelitas härra Logan Kalmin mind illuminaatidega liituma. Selleks tuli valida, kas ohverdada raha või verd. Olude sunnil pidin valima rahalise sissemakse — 5000 USA dollarit nüüd, 5000 templis kohapeal.

Nüüd ma natuke libastun ja uurin, kas Eestis ka mõni tempel on. Sest, noh, piirid on praegu kinni. Logan vastab, et ärgu ma selle pärast muretsegu, nad teevad asju omal moel. Raha tulevat nendeni toimetada aga Steami kinkekaartidena (100USD vääringus).

Mulle tundub see kuidagi kummaline, et illuminaadid sellises “valuutas” kauplevad. No et pole nagu stiilne ja nii. Küsin kohe, kas äkki saaks PayPali kaudu maksta. Ja tundub, et lähebki õnneks! Äkki saaks siit eelmise korraga sarnase skeemi üles ehitada ja petistelt kümme kontot välja nõuda? 🙂

Jõuan juba rõõmustada, kui Logan mu unistused põrmustab. Ikka ainult need kinkekaardid, teistmoodi ei saa. Templi esitatud väljakutse ja nii. Ja üldse, ohverdustel ei peagi klassi olema.

Vaidlen vastu, et Steami kinkekaarte siinkandis ei müüda, nii et mu valikud on PayPal ja SEPA. Logan vaidleb vastu, et tempel on selle mulle proovikiviks määranud ja et ohverdustel kasutatakse ikka neid va kaarte. Küsin vastu, kas ma võiks talle äkki raha lihtsalt postiga saata, sest Steam ja kinkekaardid üldse ei ole minu piirkonnas üldse teema. No eks ma natuke liialdan ka. 😀

Igatahes Logan ei murdu, vaid ütleb, et ka kinkekaarte saab läbi PayPali osta.

Teesklen imestust, et Steami kinkekaarte veebis müüakse, aga lisan, et ma tunneks end ikka oluliselt paremini, kui saaks otse läbi PayPali raha saata. Logan vastab, et onlainis saab hoopis ainult Amazoni kaarte osta. Luban sellele hommikul mõelda. Aga pakun, et PayPali makse saaks kohe täna ära teha.

Logan annab mu elu lihtsustamiseks isegi Amazoni lingi — paraku on see www.amazon.com, mitte otselink kinkekaartide lehele.

Üritan oma tulevast ristiisa ikkagi PayPali poole kallutada — ma olen juba sisse logitud ja saaks kohe raha üle kanda. Millegi sellise proovimiseks, mida ma kunagi varem teinud pole, olen lihtsalt liiga väsinud ja kardan, et teeks midagi valesti. No ma ei ole selles arvutiasjanduses kuigi hea, aga PayPaliga olen varem ka maksnud.

Logan õhutab mind siiski proovima, lisades, et ohvreid on hea just öösel tuua. Miks? Ei tea, unustan küsida. Teooriad on teretulnud. Pettuse kontekstis pakuks, et mida kiiremini raha ohvrilt kätte saab, seda parem. Ja kui mind praegu lõa otsast lahti lasta, hakkaks ma võib-olla oma valikutes kahtlema ja ei oleks enam valmis neile raha saatma.

Logan üritab mind nüüd sellega meelitada, et kui ma täna ohverdused ära teen, saan kohe liikmelisust nautima hakata. Aga lisab, et lõpuks on see minu enda valik.

Ma ei jäta jonni — kui ta mulle oma PayPali konto saadaks, võiks kohe raha teele panna. Hr Kalmin kordab jälle, et tempel on just sellise tuleproovi valinud ja ohvreid saab tuua ainult kaartides. Minul kiiret pole, las ta jääb. Võtku ma siis ühendust, kui ma valmis olen.

Tundub, et tehing jääb soiku, aga proovin korra veel: lehvitan raha lõhna petise poole ja luban, et ma saaks kohe need 5000 dollarit üle kanda, kui ta ainult mulle aadressi annaks.

Läbimurre! Logan saadab mulle oma isikliku PayPali aadressi ja ostab minu eest kaardid ära!

Tänan teda abi eest. Järgneb küsimus, kas ma kannan raha üle dollarites või eurodes. Just alles vehkisin dollaritega, aga ülekande teeks siiski endale mugavamas valuutas. Nüüd ütleb Logan, et raha tuleks üle kanda väiksemates osades: 2500 ja 2500. Oeh. Oleme jälle 5000 euro peale jõudnud, aga ma ei viitsi vaielda. Või unustan. Ilmselt ikka unustan — need petturid on ikka osavad!

Samas on ikka uhke tunne ka. PayPali aadress on käes!

Loen aadressi ja mõtlen: vaene Paula Cleghorn. Või Paul A. C. Leghorn? Noh, igatahes. Küsin, kas mu vestluskaaslase nimi on siis Logan või Paul. Ütleb, et Paul on ta pärisnimi ja Logani sai ta oma ristiisalt. Logan Paul? Päriselt? Olgu siis pealegi.

“Oh teid, härra Paul!” Leian end mõttes üle-eelmise maskiballi piibuteatri lavastuse esimest laulu ümisemas. “Kas need roosad võtmed on teie?” Proovin keskenduda.

“Meeldiv tutvuda, härra Paul!”

Paul palub mul seepeale ülekannetest kuvatõmmised saata. Ja lisab, et kui see on tehtud, saan kodus veel mõned ohvrid tuua. Proovin nende kohta uurida, aga vastuseks tuleb kalk: “Kas ülekanne on tehtud?”

Mis siis ikka. Hakkab pihta. Paint.NET lahti, eelmisel korral võltsitud screenshot ette, uus aadress ja summa peale, esimene pilt teele. Paul nõuab teist ka. Venitan natuke aega ja saadan sama pildi uuesti. Paul uurib asja ja väidab, et midagi on ebaselget.

Küsin, mis mu piltidel valesti on. “Saad lähemalt pildistada, Hr Kristjan.” No aga minu ekraanil on nad ometigi täitsa loetavad ju? “Tee puhas pilt ja saada uuesti.” Saadan sama faili kolmandat korda. Seekord sobib. Ta vist eeldab, et ma pildistan telefoniga arvuti ekraani. Oh ajad, oh kombed.

Nüüd palub Paul, et ma teise ka uuesti saadaks. Ikka saab — sama fail neljandat korda. Aga nüüd on küll uneaeg juba käes. Paul palub, et ma hommikul talle kindlasti kohe kirjutaks. Mina jällegi loodan, et ma hommikuks juba tean ka, mida järgmiseks ohverdada.

Palungi Paulil minuga seda saladust jagada, aga ei. Lähen magama. Öösel avastab Paul, et kõigil mu neljal pildil on sama tehingu identifikaator. No lõpuks! Ma peaks ikka selle teise tehingu kinnituse ka saatma, muidu ta ei saagi raha kätte.

Hommikul tuleb alles poole üheteistkümne ajal meelde, et illuminaadid mind värvata tahavad. Kirjutan, et nüüd peaks need kaks kannet kindlasti mõlemad kohal olema. Ristiisa palub kaks tundi hiljem vabandust, aga tema PayPal ei näita ühtegi. Küsib uuesti teise tehingu kviitungit näha. Ja siis tulevad ka need teised ohverdused. Poole tunni pärast kurdab ta, et ikka ei ole kinnitust.

Lasen tal veel pool tundi oodata ja küsin, mis ohvreid veel tooma peab. “Ma pean su makse ära kinnitama, aga su nimi ja pilt on Illuminaatide Suurde Rikkuste Templisse saadetud.” Uuuu! “Sa ei pea siin rohkem mänge mängima. Me läheme nüüd põhitehingu juurde.”

Nii et rohkem ei peagi midagi ohverdama? “Palju, aga enam mitte raha. Enne jätkamist pean ma makse ära kinnitama.” Mind huvitab ikkagi, mis mind ees ootab. No et äkki saaks mingite tegevustega juba pihta hakata.

“Ma ei näe su makset, Hr Kristjan. Kas ma saaks e-posti kviitungit näha?” Vastan, et probleem on raudselt tema poolel, sest ma olen neid asju varem teinud ja tegin kõik täpselt õigesti. “Enne rituaale peab raha kohale jõudma. Mul on siin palju liikmeid, kes rõõmuga maksavad. Mul on palju tööd ja ohvritalitusi.”

Pakun, et äkki mu nõbu, kes arvutivärgis oluliselt parem on, saaks teda aidata. No et äkki ta tõmbaks TeamVieweri alla ja saaks koos uurida, mis toimub. Sest iseenesest oleks ju vahva petise arvutisse sisse piiluda. Äkki saaks järgmisi potentsiaalseid ohvreid hoiatada näiteks? Aga ma tegelikult ei looda, et ta selle konksu alla neelab.

“Ära kaasa kedagi sellesse, Hr Kristjan. See on privaatne. Sa võid niimoodi alla minna.” Kas ma sain just tapmisähvarduse? Küsin, mis ta sellega silmas peab. “Ära sega kedagi teist sellesse teemasse. Sa ei ole veel täisväärtuslik liige.” Aga ma tahtsin ju ainult aidata. 🙁

“Kas ma näeks su e-posti kviitungit?” Palun vabandust, et ma hetkel oma e-postkastile ligi ei saa. Üritan hoopis tulevast ristiisa paremini tundma õppida. Mis tööd ta teeb? Mis muusika talle meeldib? Mis ta lemmikvärv on?

“Me näeme üksteist ja saame seda kõike arutada,” vastab Paul. “Väljakutse on sinu kaelal.”

Et siis nagu… mis mõttes?

“Su pilt ja nimi on saadetud suurele oraaklile. Ohverdused on veel vaja ära teha.”

Ma ei pea enam vastu. Ütlen ristiisale, et ta tekst kõlab natuke ähvardavalt. “Kas tõesti?”

Mina jällegi arvasin alati, et illuminaadid on tore punt. Aga kui kogu aeg on mingid ähvardused ja salatsemine, siis see pole vist ikka päris minu jaoks. “Illuminaadid on lõbusad, kui sa reegleid järgid.” Küsin oma raha tagasi.

Ja siit tuleb järjekordne ähvardus. “Pärast seda ole valmis surema. Saada oma aadress.” Ja siis pilt Suurest Rikkuste Templist.

Jälle sa ähvardad. Minu PayPal on (üks aadress, mille ma eelmiselt petiselt välja meelitasin). Palun tagastada mulle mu 5000 eurot.

Paul: “Ma ei ole su makse kohta veel kinnitust saanud, kuidas ma raha tagastada saan?”

Olgu, ma siis tegelen PayPaliga ise. Paul tahab endiselt kviitungeid näha. Aga ma juba saatsin ju kõik ekraanitõmmised. Mulle tundub, et ta ei ole üldse abivalmis, ainult ähvardab kogu aeg. Ehk siis mina pöördun nüüd PayPali tehnilise toe poole.

Arvata võib, et seda ta kindlasti ei taha. Paul on ühtäkki jälle natuke abivalmim.

Väidan, et mina olen omalt poolt kõik teinud, mis vähegi võimalik. Ristiisa saadab omalt poolt pildi, mis kinnitab, et ühtegi sissetulevat makset ei ole. Kusjuures tundub, et see isegi ei ole võltsing, nagu minu pildid. Tänan teda koostöö eest ja ütlen, et saadan kogu kirjavahetuse PayPali toele.

Ristiisa soovitab mul nüüd ikkagi neid va kinkekaarte osta, sest see pidavat palju lihtsam olema. Ma jällegi tahaks kõigepealt oma raha PayPalist tagasi saada. Paul on ilmselgelt mures, sest temani ei ole raha ju ka jõudnud. Selgitan, et mul ei vedele tuhandeid eurosid lihtsalt niisama igal pool, ehk siis kinkekaartide ostmiseks oleks ikkagi see eile saadetud 5000 vaja tagasi saada, kuhu iganes ta kinni jäi.

Logan/Paul küsib uuesti, kas ta saaks kviitungit näha.

Järgmises osas: Mis autoga Paul sõidab? Millega ta tegeleb, kui ta parasjagu uusi liikmeid ei värba? Ja mis värk illuminaatidel naistega on?

Posted on

Kuidas liba-illuminaadid mind värvata üritasid, osa 1/4: raha või veri?

Leidsin Facebookist järjekordse petuskeemi. Või noh, nemad leidsid mind. Kuna vestlus venis pikale, jagasin selle neljaks osaks, et kergem lugeda oleks. Etteruttavalt võin öelda, et neljandas osas toimus minu jaoks ootamatu pööre. 😉

Ühel kenal päeval kontakteerub minuga keegi salapärane Logan Kalmin. Kes see on? Miks ta minuga rääkida tahab? Ohoh! Ta pakub illuminaatidega liitumist! Esimesel korral ei pane tähelegi, kui message request sisse tuleb. Umbes-täpselt 25 tundi pärast teist katset märkan, et midagi on. Ja vastan. Aga vastan küsimusega — mis ma selle eest saan?

Pikka teksti ei viitsi lugeda, aga lubatakse rikkusi ja võimu. Küsin, miks just mina. Vastuseks saan, et minust justkui kiirgab tahet rikkaks saada. Ja et paljud poliitikud ja muusikud tegelevad ka sellega. Oota. Poliitikud ja… muusikud? Huvitav valik igatahes.

Küsin, kuidas see kõik toimima peaks. Härra Logan ütleb, et kui mind huvitab, öelgu ma selgelt ja kõlavalt “JAH!” Nagu pulmas oleks. Vastan midagi stiilis “minugi poolest,” aga see teda ei rahulda. Küsib veelkord, kas ma olen huvitatud. “Mitte eriti.” Miks mitte? “Liiga palju asju praegu käsil.” Järgneb agressiivne müügitöö: ärgu ma kartku, see aitab mul paljude poliitikutega kontakti saada. Jess! No lõpuks ometi saab poliitikutega tutvusi sobitada! 🙂

Järgmiseks lubab ta mulle kõikide soovide täitumist. Uutele liitujatele lubatakse 600 000 USA dollarit; kuldsõrmust, mis kaitseb vaenlaste eest ja tasuta USA viisa. Oppaa! Ja siis veel suur mõis Londonis, väärtusega pool miljonit dollarit. Igas kuus saab veel 50 miljonit ja populaarsust ja rikkust ja kuulsust ja…

Logan räägib, et vabamüürlaste kõrge pealik on talle ülesandeks pannud 52 uut liiget värvata.

Ja siis ta räägib veel hästi palju…

…ja veel hästi palju…

…ja ikka veel müüb, aga seekord on uuele liitujale pool miljonit dollarit. Teksti on nii palju, et ma ei viitsi kõike lugeda. Muidu küsiks, kas pool miljonit on lisaks eelnimetatud kuuesajale tuhandele või on siin mingi ümardusviga.

Kuna ma mõnda aega ei vasta, küsib ta varsti uuesti, mis värk on. Et neid ei lasta niimoodi üle. Tuleb kohe oma arvamust avaldada!

Ütlen, et sõin lõunat. No ja oletame, et ma olen huvitatud — mis ma tegema peaks? Selget ja kõlavat jahhi ei taha üldse anda, noh.

Ja nüüd siis põhiküsimus. Liitumine tähendab ohverdust. Kas ma tahan ohverdada raha või verd? Ilmselgelt on suund sinnapoole, et peaks raha valima. Aga eks mängime selle võimalusega siis natuke kaasa.

Logan küsib, kas ma söön ikka veel lõunat — ole nüüd, kell on kuus õhtul. Pigem nagu õhtusööki juba või nii. Vastan, et kaalun hoopis tehtavat ohverdust ja küsin täpsemat selgitust. Logan seletab: veri tähendab mõne sugulase pead (ehk siis elu?), raha on 10 000 dollarit. Kümme tuhat on siis ühe inimelu hind selles stsenaariumis. Müstika. Kusjuures see raha makstakse kahes osas, pool nüüd ja pool siis, kui ma neilt esimesed pool miljonit kätte saan ja templisse kohale tulen. Hah, ehk siis ohverdama peab ikkagi ainult viis tonni?

Ütlen, et mul on otsustamiseks aega vaja. Logan küsib, kui kaua ma seda kaaluda võin. Väidan, et see on ju ometigi raske otsus ja küsin üle, kas “veri” võib olla sugulane, kellel nagunii kaua elada pole jäänud. Logan vastab, et peab jah sugulane olema, aga mu küsimuse teist poolt ta ei märka. Ju tegeleb mitme “värbamisega” korraga ja ei keskendu korralikult. Küsin veelkord üle, kas eutanaasias saab maksta. No et kellelgi on paar kuud elada ja ma siis ohverdaks tema.

Vastus on õõvastav: ohverdada võiks näiteks lapse. Surevat hinge nad ei taha.

Vastan, et mul pole lapsi. Tema omakorda pakub, et illuminaadid saavad mind laste saamisel abistada, kui ma korralikult usun ja palju ohverdan. Ahah.

Sihin juttu vaikselt sinnapoole, et mu ainus valik tundub siis raha olevat. Tema laseb ikka edasi, et värsket verd on vaja. Vastan, et meil siin on kõik ainult surevad hinged.

Lõpuks on Logan nõus, et ma peaks raha valima. Jahume veel natuke sel teemal.

Kuna Logan seda ei tee, proovin ise küsimusega teemat edasi viia. Kuidas see rahaline ohverdus siis täpsemalt käib?

Võin raha saata. Kuna temast saab mu ristiisa, juhendab ta mind selles ja teistes ohverdustes, mida ma kodustes tingimustes teha saan. Pärast seda olen oodatud templisse.

Küsin täpsustavalt, kui palju see siis eurodes teeb. Logan vastab, et kuus tuhat. Oot-oot-oot, ma ei ole siin selleks, et mul nahk üle kõrvade tõmmataks, eks! Just oli 5000 dollarit, nüüd on 6000 eurot? Mkmm.

Kurdan, et Logani jutt ajab mind segadusse. Algselt pidi olema 10k dollarit, 5 nüüd ja 5 siis, kui ma esimesed 550k neilt saan (panin ise 50k otsa — kas ta märkab?). Tema vastab, et ristiisaga ei räägita nii. Mingi austus peab ka olema.

Arvutan vahepeal välja, et 5000 USD oleks pigem kuskile sinna 4600 euro kanti.

Küsin selle eelmise noomimise peale, et ta ju ometi ei saa mu ristiisaks enne kui ma liige olen. Seda ta ignoreerib, räägime rahast edasi. Teised 5000 taala maksan siis otse nende rikkuste templisse.

Aga kui palju see siis ikkagi eurodes on? “4600, nagu sa ütlesid, Hr Kristjan.” Nüüd on mul süümekad, sest tegelikult teeks see Google’i teisendusega 4618 ja ma nagu petaks neid selle kursiga. Lepime kokku, et las see 18 jääb.

Küsin, kuidas ma talle raha üle saan kanda. Andku ma talle sekund. Kuna varsti on uneaeg, siis ma väga selle pärast ei põe. Küsin jutu jätkuks, kus nende tempel on, aga seda infot minuga ei jagata enne kui ma päriselt liige olen. Aga no igal pool maailmas on templid igatahes.

Täna jääb lugu selle koha peal pausile. Järgmises osas saan teada nende eelistatud makseviisi. See mulle ei sobi — hakkan oma tahet peale suruma. Kas ja kuidas sellega läheb, sellest juba homme.

Posted on

Netipetistega kauplemise jätk: you need to calm down

Eelmises postituses kulutasin natuke petturite aega, mis loodetavasti päästis kellegi teise nende küüsist. Järgmisel päeval oli mul sellest konkreetsest mängust juba kõrini (jah, ma olen sihuke püsimatu), kuni ühel hetkel tuli jälle hasart sisse.

Neljapäeva õhtu. Olen parasjagu postitust kirjutamas, kui saabub uus sõnum IFC Grantilt.

Ohoh! Nad paneks juba raha FedExiga minu poole teele, öelgu ma ainult aadress. Mis seal ikka, kordan sama (olematut) aadressi, mille ma neile juba ankeedis andsin. Selles suhtes ju viisakas teenindus, et ma ei pruugi raha tahta oma elukohta. 😀

Aga tunnike hiljem ei paista pilt enam üldse nii roosilisena. Mingi jama on, minu raha pole nendeni jõudnud. See raha, mille saatmise kohta ma neile halvasti töödeldud pildi saatsin.

IFC: Tundub, et raha pole meile ikka veel kohale jõudnud. Kas saaksite kinnituseks oma viimaste tehingute väljavõttest meile kuvatõmmise saata?

Hmm. Ma ei viitsi järjekordset halba võltsingut tegema hakata, aga midagi tuleks ju öelda. Kieren andis ennist vihje, et kui nad raha kätte ei saa, võib rääkida midagi pettuste osakonnast jne. Nii teengi.

Mina: PayPali pettuste osakond on mul just toru otsas ja ütlevad, et teie antud kontoga tundub midagi korrast ära olevat. Mis ma tegema peaksin?
IFC: Rahunege maha ja meil on vaja teada kas nad tagastasid raha teile.

Okei, huvitav. No väidame, et raha tuleb homme tagasi ja vaatame, kuhu see vestlus meid viib.

IFC: Peate meile raha teise kontoga saatma. Kas teil Cashapp või Zelle on?
Mina: Ei, mul on ainult PayPal ja kogu mu raha on seal.
IFC: Saame aru aga peame teile teise makseinfo andma PayPalis et te sinna teise makse teeksite sest teie info on meie andmebaasis ja me peame teie raha teile toimetama nii kiiresti kui võimalik.

Aga õhtu on. Ma ei viitsi uuesti arvuti juurde minna, et kuvatõmmisel meiliaadressi ära vahetada. Seega — mängin, et ma saan neile alles hommikul uuesti raha saata.

IFC: Camilla38fall@gmail.com See on PayPali konto, peate pärast tegema kuvatõmmise ja jääme ootama.
Mina: Ma saan seda teha umbes 10 tunni pärast.
IFC: 10 tundi?
Mina: Teisisõnu homme hommikul. Ma ei saa oma telefonist kontole ligi ja hommikul olen haiglas tööarvuti juures tagasi.

Üritan sulide südametunnistusele rõhuda, no et töötan haiglas ja nii. Nad ei tee teist nägugi.

IFC: Me juba töötame teie infoga praegu ja me ei taha jälle mingeid viivitusi et te saaksite oma raha nii ruttu kui võimalik.

Lõpuks nad siiski lepivad olukorraga, et ma enne hommikut neile raha saata ei saa.

Uus hommik. Millalgi pärast hommikusööki tuleb meelde, et jäin pättidele uue kuvatõmmise võlgu. Muudan ära kuupäeva viimase numbri ja saaja aadressi. Kõik muu jääb samaks, sh ka tehingu number.

Mõne tunni möödudes tahavad nad jälle mu väljavõtet näha, sest raha pole ikka veel nendeni jõudnud. Mul viskab üle, sest lõunasöök vajab tegemist.

IFC: Ootame teie vastust. Kas te olete seal?
Mina: Vabandust, ma kaotasin huvi ja teavitan sellest kontost võimusid. Palun ärge tüssake inimesi sellisel keerulisel ajal.
IFC: Te peate maha rahunema, me üritame oma andmebaasiga tööd teha ja meil on probleeme teie makse kontrollimisega. Te peaksite kannatlik olema ja teil ei ole mingit põhjust alla anda.

Nojaa, aga mul ei ole enam lõbus ja ma tahan pelmeene praadida. Laske mul olla.

IFC: Proovige kannatlik olla ja teie võit on valmis teile kättesaamiseks, meil on vaja et te prooviksite veel ühe tehingu teha uuesti sest kõik teie maksed kantakse teile tagasi ja me kompenseerime teile raha veelkord kui FedExi tiim teie raha teile toob.
Mina: Miks te seda võiduks kutsute, kui see pidi stipendium olema?
IFC: Ma saadan uue PayPali makse info, tehke makse Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite maksma 1500 kõigepealt sellele kontole ja kui see on tehtud saatma meile ekraanipildi ja me anname teada mida edasi teha.

Ühtäkki küpseb mu peas uus plaan. Kui nad mind juba tüütavad, üritan neilt võimalikult palju PayPali kontosid välja pressida, mis kõik saab pärast kuhugi raporteerida.

Mina: Palun saatke mulle veel 10 paypali aadressi. Ma jaotan 1500 nende vahel ära.
IFC: Te peate esimese makse tegema sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com
Mina: Palun saatke mulle 10 veel, ma ei hakka nii suurt summat kandma. Teeme lihtsalt 10 makset, 150 dollarit/tükk.

Samal ajal aktiveerub uuesti ka “Paul”, kelle eelmine libakonto on kinni pandud. Üritab minuga uuesti suhtlema hakata. Raporteerin ka selle Facebooki usinatele robotitele. Kuigi nad praeguses olukorras ei jõua kõigele inimesi peale saata, siis kellegi teise nime ja näoga konto pannakse ikka üsna ruttu kinni.

IFC ei ole minu plaaniga nõus.

IFC: Te peate saatma selle ja alustama 1500 dollariga siis on meil lihtne teie makset oma andmebaasis kontrollida. Te peaksite kindlaks tegema et saadate 1500 dollarit sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite meile jälle oma maksest pildi saatma ja me saadame teile veel PayPali kontosid ülejäänud makse tegemiseks.
Mina: Tahate raha või ei? Ma ütlesin 10 aadressi!

Kas on aru saada, et mul on neist juba täitsa kopp ees? Või noh — ütleme, et võtan lihtsalt karmima tingimistaktika. 🙂

IFC: Te peate selle stipendiumi reeglite järgi käituma ja meil on vaja et te maksaksite 1500 dollarit sellele kontole. Meredithmartin003@gmail.com
Meil on vaja et te meile makseinfost kuvatõmmise saadaksite.
Teine PayPali konto informatsioon on camilla38fall@gmail.com meil on vaja ka selle makse ekraanipilti.
Mina: Minu arvutuste järgi on see ikka veel alla 10. 8 veel ja räägime edasi.

Nonii, vaikselt hakkab tulema. IFC täiendab PayPali kontode nimekirja:
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
Tinman5100@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491

Neist kaks on juba korra läbi käinud, ehk siis endiselt on 7 puudu minu nõutud kümnest.

Nonii, vastaspool tõmbab ka karmiks. Aga ma ei anna alla.

IFC: Nüüd te peate reeglite järgi käituma sest meil ei ole varem selliseid probleeme olnud, meil on vaja et te igale kontole 1200 dollarit kannaksite mis me teile saadame ja meile neist ekraanipildid saadaksite et me saaksime seda kontrollida oma andmebaasis siin ja teie stipendiumid täna teieni toimetaksime, meil on kahju nende ebamugavuste pärast ja me hüvitame teile rohkem raha kui FedExi tiim teie stipendiumid teieni toimetab.
Mina: Ikka ei ole 10.
IFC: Te peate tegema makse infoga mis teile anti ja meile sellest pildi saatma.

Järgneb selle lahingu viimane verbaalne tulevahetus.

Mina: Ma ei saa seda teha. Mul on vaja 10 kontot, et saaks raha ühtlasemalt jaotada.
IFC: Te peate järgima reegleid ja protokolli.
Mina: 10 PayPali kontot või ma raporteerin teid.
IFC: Te peate maha rahunema Hr Kristjan Karmo, see ei ole meie süü ja te peate laskma selle sõbralikult lahendada.
Olete te veel seal meiega?
Mina: Ma ootan, et te mulle 10 PayPali kontot annaksite.
IFC: OK ma edastan teile PayPali kontod nüüd.

Assa! Kas mul tõesti õnnestus oma tahtmine läbi suruda? 😀

Mõni aeg on eetris vaikus, aga siis…

Mina: Halloo? Olete veel seal?
IFC: Jah, me oleme teiega.
Meredithmartin003@gmail.com
Camilla38fall@gmail.com
lilianosano82@gmail.com
Mattj8369@gmail.com
Larry_obrien@comcast.net
alrik29@icloud.com
bensonmutinda800@yahoo.com
tarusgedion@yahoo.com
lloydwilliams22863@gmail.com
https://www.paypal.me/bruce8491/

Olgu. Üks on siiski korduv, aga mis ma enam.

Kirjutan vabas vormis kirja, kus kõik selle kokku võtan ja saadan aadressile cert@cert.ee, nagu üks tubli kodanik ikka tegema peaks.

IFC: Me ootame endiselt teie vastust siin et te saaksite meile oma maksete kuvatõmmised.
Mina: Ma olen selle kirjavahetuse ja kõik PayPali kontod CERTi edastanud. Tänan teid koostöö eest ja soovin head päeva.

IFC: Te ei pea niimoodi pirtsutama. Te peate rahunema ja leiame sellele lahenduse.

Siinkohal meie kirjavahetus lõppeb. Blokeerin nende konto ja jään ootama, mida CERT kirjutab. Ja juba mõni päev hiljem on postkastis nende kokkuvõte:

CERT-EE: Täname teavitamast. Kahjuks on sellised pettused väga levinud. Ainuke viis sellist tegevust takistada on mitte reageerida petturi tegevusele. Teavitame enda poolt ka vastavaid osapooli pahaloomulisest tegevusest.

Küll aga on üks lause, mis mind kogu sellest mõtte- ja kirjavahetusest kummitama jääb.

You need to calm down. Te peate rahunema.

Hea mõttetera, mis meile kõigile ikka ja jälle kasuks tuleb. Paanika ei ole hea, kriisiolukorras tuleb rahuneda ja variandid hoolikalt läbi mõelda.

Õhtut jääb lõpetama Taylor Swift samanimelise palaga.

Posted on

Ära mine õnge: libakontod, IFC ja klassikaline petuskeem pisut uues kuues

Kui ma viimati skämmeritega mängisin, oli aasta 2014 ja petuskeemile eelnes mu ema GMaili-konto kaaperdamine. Ka sedapuhku läheneti minule läbi sugulase, aga hoopis teistmoodi. Kui sind lugu ise ei huvita, leiad postituse lõpust mõned soovitused hea küberhügieeni hoidmiseks.

Proloog. Liba-Paul astub lavale.

On täiesti tavaline neljapäev, kuni ühel hetkel lisab mind Messengeris sõbraks sugulane Atlandi teiselt kaldalt. Ütleme privaatsuse huvides, et ta nimi on näiteks Paul. Huvitav kokkusattumus, kuna ema oli just tema abikaasaga eile Messengeris videokõne teinud. Natuke äratab kahtlust ka asjaolu, et me oleme juba aastaid Facebookis sõbrad. Millest Facebook mind, muide, ka korrektselt teavitab.

Nii hoiatas Facebook mind värske Messengeri-sõbra eest

Pilt ja nimi on täpselt sama, mis originaalil. Kontole on tänase päeva jooksul lisatud mõned päris-Pauli pildid, mis on ka ainus info tema profiilil. Ehk siis lihtlabane identiteedivargus, ilma kontot üle võtmata. Selle vastu suudaks kaitsta vist ainult täielik küber-eraklus, st selline elustiil, et sinust võrgus mitte ühtegi jälge ei ole. Jätame selle teoreetilise võimalusena üles ja vaatame, mis edasi saab.

Esimene vaatus. Heategevus raskel ajal?

Mõni aeg hiljem võtab liba-Paul minuga ühendust. Inglise keeles. Mis on jällegi omajagu üllatav, sest päris-Pauliga oleme kõik need aastad alati eesti keeles suhelnud.

Vabatõlge:

Paul: Hei, kuidas läheb? Mõtlesin siin omaette, kas sa oled kuulnud Rahvusvahelisest Rahakogumise Nõukogust (International Fundraising Consultancy / IFC)?
Mina: Ega vist
Paul: See on mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärk on aidata kõigil toime tulla, haridus, pensionärid, heategevus, töötus, raviarved, üür, elektriarved, väiksemad privileegid ja muu.

Nonii. Mis petuskeem siit nüüd koorumas on? Just äsja käis ühest vestlusest läbi Politsei ja Tele2 ühisavaldus, mis hoiatas telefonipetturite eest, kes kasutavad ära Eesti inimeste heatahtlikkust. Kommenteerin, et minu arvates on enamik pettusi pigem ahnusele suunatud, sest see jätab ka petturile ilmselt puhtama südametunnistuse. Aga praegu hakkab tunduma, et siin õhutatakse mind hoopis annetama mingile kahtlase väärtusega organisatsioonile, kes raskel ajal kõiki aidata lubab. Kas tõesti?

Mina: Kõlab nagu õilis ettevõtmine!
Paul: Jah. Nad aitavad ka ettevõttetel, organisatsioonidel, isikutel kasvada, nad teevad valitsusega koostööd, et inimeste unistusi täide viia.

Siiani klapib. Koputab südametunnistusele. Ja siis tuleb minu jaoks täiesti ootamatu pööre.

Paul: Taotlesin neilt teenust nimega IFC-Direct ja sain neilt $150,000. Kõik taotlejad on neilt raha saanud, sa peaksid ka taotlema.
Mina: Ohoh! Kuidas seda taotlema peaks?
Paul: Kas ma saadan sulle nende kontaktid?
Mina: Vabalt.

Paul: +16014079207 see on nende number mis nad mulle andsid tõmba traati ja ütle et tahad IFC-Direct teenust. Ok.
Mina: Kas see töötab ka väljaspool ühendriike või peab selleks USA kodanik olema?
Paul: Ma ei tea. Sa võid neilt küsida okei?
Mina: Ok, aitäh vihje eest!
Paul: Tõmba neile traati okei. Anna märku, kui kontakteerunud oled.

Eeh. Kas see on nüüd mingi tasuline number? Ei tea, ei kavatse proovida, aga vähemalt on see number nüüd siin leitav ja pettusega seostatav. Google hetkel veel antud numbrit millegi kahtlasega seostada ei oska. Aga ma tahaks ikkagi skeemist natuke sügavamalt aru saada, enne kui ma libakonto raporteerin. Uurime, kas ilma helistamata ka saaks.

Mina: Kas nendega kuidagi teistmoodi ka kontakti saab? Ma olen millenniumilapsest lumehelbeke, helistamine ei ole väga minu teema.
Paul: Sa võid sõnumi saata ja helistada.
Mina: Äkki homme. Mul on täna veits kiire. Aga sellegipoolest, aitäh vihje eest!
Paul: Sa peaks kiiresti tegema. Ma küll ei jokutanud, kui ma sellest kuulsin.

Avaldab survet? No olgu, ma mängin siis natuke rahabossist lillelast ja muidu ka raskesti kättesaadavat. Vaatame, kuhu see rada mind välja viib.

Mina: Jah, aga… kui seda homme enam ei saa, eks siis ole minu kaotus. Natuke taskuraha oleks muidugi tore, aga praegusel raskel ajal ma selle pärast unetuid öid ei veedaks.

Paul ainult irvitab sellise suhtumise peale.

Mina: Muide, mis su plaanid selle 150 tonniga on? Viskad paar minu poole ka, kui ma ilma jään?
Paul: Mul on palju asju eelarves. Lihtsalt proovi nendega kontakti saada okei
Mina: Vabalt, homme esimese asjana!
Paul: See on nende ametlik Facebooki link kui sa helistada ei taha saad siitkaudu kontakteeruda.

Vahemärkusena tahaks ära märkida, et liba-Pauli inglise keel on kohati peaaegu loetamatu. Aga ma saan hakkama. 😀

Viin vahepeal teema mujale ja trollin teda niisama. Taustaks: Pauli abikaasa nimi on Tiina (nimi muudetud ja toimetusele teada).

Mina: Kuidas su naisel Almal läheb, muide? Tal peaks sellise summa üle päris hea meel olema?
Paul: Mitte eriti ok

Möh? Pauli abikaasa nimi ei ole Alma, aga sellele ta ei reageeri. Kogu vestluse lõpus palun tal korra ka Irmat tervitada, mida Paul ka kenasti lubab.

Paul: Ta on väga okei. Said sa selle lingi?
Mina: Jah, miskipärast see ei tööta mul, maitea.

Natuke valetan ka. Tegelikult ma ei julge kohe võõrast linki avada, aga häääästi ettevaatlikult lähenedes õnnestub IFC-ga Messengeris suhtlust alustada.

Paul: Proovi seda klikkida okei

Hah, survestamisest on saanud julgustamine. Vahva. Aga ma natuke veel valetan.

Mina: Ma proovisin, aga see ei avane. Mingi viga.
Mina: Ok, nüüd sain.
Paul: Okei väga hea. Kirjuta neile okei.
Mina: Juba kirjutan! Aitäh veelkord!
Paul: Ok anna teada kui sa nendega kontakti saad
Mina: Saatsin sõnumi, ootan vastust.

Teine vaatus. Raha tahad? Jaga andmeid!

Nüüd käib vestlus petturitega juba kahes paralleelses maailmas. Samal ajal võtan ühendust ka paari tuttava küberturbe-eksperdiga. Kieren näkkab esimesena ja annab järgneva mängu käigus paar väga head mõtet. Thanks, Kieren! It would not have been as much fun without you! 🙂

Vastuse saamine pisut venib, aga kui see lõpuks tuleb, siis pauguga.

Ma ei hakka nende teksti täies mahus ja samas stiilis kordama. Esiteks on see hästi vahva, et nende arvates PEAB AMETLIK TEKST LÄBIVALT SUURTÄHTEDEGA KIRJUTATUD OLEMA. MIKS SA KARJUD?!? Ja ka selles ametlikus tekstis on mõningad hästi täpselt planeeritud vead sees.

Esialgu saan vastuseks ainult tutvustava teksti. Aga ma targu ei küsi seda, mida Paul mul küsida soovitas, vaid mängin niisama lolli.

Mina: OK, kuidas taotlemine käib?
IFC: SA OLED KOHUSTATUD MEILE JAGAMA ALLJÄRGNEVA INFORMATSIOONI JA MEILE VASTAMA TÄPSE INFORMATSIOONIGA ET OMA TAOTLUSEGA JÄTKATA
Täisnimi:
Aadress:
Täielik sünnikuupäev:
Telefoninumber:
Töösuhe (või töötu):
Kuusissetulek:
Miks sa vajad Finantsabi:
VASTAKE MEILE KUI OLETE KOGU INFORMATSIOONIGA VALMIS

Brr. Okei, siin taga võib igasuguseid skeeme olla. Kas kogutakse isikuandmeid, et neid kuidagi kurjalt ära kasutada? Kieren arvab, et taotlevad koroonaohvritele mõeldud abirahasid sellistes riikides, kus isikukoodi ei ole. Pakub, et ma võiks selle koha peal britti mängida. Minugi poolest.

Nüüd on ajurünnaku aeg. Loome tegelase, kelle andmetega see vorm ära täita. Inglane, jah? Kiire otsing annab sellise tööriista: American & English name generator. Ja kohe esimeses nimekirjas paistab väga sobiv nimi — Kieran Riley. Kierenile sobib. Pakub veel, et keskmine nimi võiks Smith olla. Siis on rohkem keskklass. Annab ka aadressi, kus tänav vastab postiindeksile, aga majanumbrit päriselt olemas ei ole. Ja ohverdab oma telefoninumbri, et sellega toimuvat edasi monitoorida. Selgub, et numbrit hakatakse hiljem kiirlaenupakkumistega pommitama, Kieran Riley nimele. Sissetuleku numbri saan ka Kierenilt, pidada selle piirkonna keskmine netopalk olema.

Mina:
Täisnimi: Kieran Smith Riley
Aadress: 132 Charlemont Drive, Manea, March Cambridgeshire, PE15 0GA
Täielik sünnikuupäev: April 22nd, 1986
Telefoninumber: (ärme siin Kiereni telefoninumbrit enam korda)
Töösuhe (või töötu): FIE
Kuusissetulek: 2300 GBP (neto)
Miks sa vajad Finantsabi: vajalike asjade jaoks, nagu tee ja fish&chips

No kui see viimane rida nende rangest SUURTÄHTEDEGA KONTROLLIST läbi läheb, oleme küll õnnega koos. 😀

Nüüd nad paluvad oodata, kuni andmeid töödeldakse. Ja loodavad, et ma ikka oma esitatud andmetes aus olin, sest nad ise on nii ausad. Nüüd nad siis ütlevad. Minu info on igatahes vajalikku osakonda edastataud ja minuga võetakse peatselt ühendust.

Kolmas vaatus. Raha maksab raha!

Ja tuli ära! IFC kiitis mu ankeedi heaks, vaid loetud minutitega! Mul on nüüd auväärne võimalus valida, millist toetust ma soovin.

Ja nüüd oleme jõudnud selle skeemi tõelise tuumani. Üsna klassikaline “Nigeeria kirja” tüüpi skämm. Tahad suurt varandust, pead maksma väiksema. Mida ahnem oled, seda rohkem kaotad.

OmaosalusToetussummaKordajaKasum
1 00010 000109 000
1 50050 00033,33348 500
2 000100 0005098 000
3 000150 00050147 000
4 500200 00044,444195 500

Huvitav skeem, aga ma peaks loll olema, kui see asi päriselt nii töötaks ja ma ei küsiks neilt kõige suuremat võimalikku toetust. Natuke kummaline on ka see, et kordaja niimoodi kõigub. Konsulteerin Imbiga ka — seenior-finantsanalüütik kinnitab, et 4500 dollari eest 200 000 võtta on kõige kasulikum tehing. 😀

Kieren vihjab, et kui maksmiseks läheb, küsiks PayPali. Siis saab nende meiliaadressi spämmirobotitele anda ja veel natuke nende tööd aeglustada.

Korraks tundub, et nõuavad rangelt BitCoini, aga IFC murdub kiiresti. Piisab mul ainult öelda, et ma ainult PayPalis maksta saan, kui kohe murduvadki. Või kas murduvad?

Murduvad. Tinman5100@gmail.com — seda aadressi võite nüüd kõige agressiivsemate rämpspostitustega rünnata. Kuigi, jah, GMaili spämmifiltrid on üsna head. Ja ei ole välistatud ka variant, et ka see konto millalgi mõnelt õnnetult ohvrilt kaaperdatud on.

Kuna liba-Paul nii ilusti palus, annan samal ajal talle teada, et mu taotlus kiideti heaks.

Mina: Ohoh! Tundub, et sain heakskiidu!
Paul: Vedas sul! Täitsid mõne vormi?
Mina: Jah, juba kiideti heaks ka.
Paul: Ohoh! Mis nad sulle nüüd ütlevad?
Mina: Nad põhimõtteliselt küsisid, kui palju ma iga toetussumma eest maksma peaks
Paul: Okei mis sa vastad?

Mina: See 200 000 variant ei vaja pikemalt mõtlemist
Paul: See tõesti töötab!
Mina: Ma lihtsalt mõtlen siin, miks sa ainult 150 000 võtsid 😀
Paul: Ma lihtsalt proovisin ja see töötab. Mis sa teha kavatsed?
Mina: Kui nad lubavad mul PayPaliga maksta, teeme ära! Kerge teenistus!

Nüüd ma teen põhimõtteliselt midagi, mida võiks ebaseaduslikuna tõlgendada. Võltsin PayPali maksekviitungi. Aga võltsin tahtlikult väga halvasti. Ma isegi ei ürita õiget kirjatüüpi ja -suurust leida, vaid kirjutan lihtsalt need kohad üle, mida vaja.

Väike suurendus olulistest kohtadest näitab, et minu muudetud tekst lausa hüppab ekraanilt välja. Aga petturi petmine ei ole ju pettus? Vaatame, kas neile sellest piisab.

Mõni tund hiljem saabubki kinnitus, et raha pannakse minu poole teele. Kulleriga. Müstika. Kordan sama aadressi, mis ma ennist ankeedis andsin. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.

Epiloog. Mida sellest õppida?

Järgnevalt mõned soovitused, kuidas võrgus turvalise(ma)lt toimetada.

  1. Ära mine ahneks. Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, on ilmselt tegu pettusega. Ja petturid tunduvad ikkagi eelkõige inimlikku ahnust sihtivat.
  2. Jälgi hoolikalt, kellega sa e-kanalites suhtled. Kui ise ei tea, millele tähelepanu pöörata, küsi mõne IT-teadlikuma sõbra abi.
  3. Kaitse oma andmeid. Kui ma oleks teises vaatuses oma isiklikud andmed petturitele jaganud, oleks mul praegu oht lisaks mõne kiirlaenu ohvriks langeda.
  4. Kaitse oma kontosid. Seekord oli minu usalduse võitmiseks tehtud võltskonto. Oleks pätid aga Pauli päris-konto kaaperdanud, oleks ta juba märksa usaldusväärsemana paistnud. Järgmised kaks punkti aitavad sul kontosid paremini kaitsta.
  5. Ära kasuta mitmes kohas sama parooli. Sinu salasõna võib igalt poolt lekkida. Mida rohkemates kohtades sa sama võtit kasutad, seda lihtsam on ühe lekkega igale poole sisse murda.
  6. Kus võimalik, lülita sisse mitmeastmeline autentimine (MFA, 2FA, vms). Sellisel juhul on kurikaeltel konto ülevõtmiseks lisaks paroolile vaja ka midagi muud, näiteks ligipääsu su lühisõnumitele.

Lõpetuseks jätan siia ühe vana hea briti räpi. Teksti võiks lühidalt kokku võtta nii: Ausat matsi ei tasu tüssata. Kõige parem pettus on selline, mis petturi südametunnistuse puhtaks jätab, sest ka ohver üritab petist tüssata.

Posted on

Interdisciplinary Cyber Research (ICR) Workshop 2015

“Teie ülesanne on tänase päeva jooksul saada tuttavaks vähemalt ühe inimesega, keda te varem ei tundnud.”

Laupäeva hommikul käisin konverentsil, mille ametlik nimi oli töötuba. Esmapilgul tundus tulevat täiesti tavaline akadeemiline üritus: mingi osa minust kartis, et võib igav hakata. Vaatamata sellele, et teema ise — küberturvalisus — on põnev. Ma ei taha seejuures üldse öelda, et akadeemikud oleksid alati igavad, lihtsalt … üks kogemus kunagi, kus põnev teema uinutavalt igavaks räägiti ja ongi eelarvamus istutatud.

Igatahes lükkas juba esimene esineja mu hirmu ümber. Christopher Millard rääkis pilveseadustest ja -trendidest nii kiiresti ja entusiastlikult, et publikul polnud aega isegi naabriga lobiseda, rääkimata siis näiteks meililugemisest. Kiirus oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et algselt 45-minutine ettekanne oli surutud poole tunni sisse. Sama autori samal teemal kirjutatud artiklit võib lugeda siit.

Teine hommikune keynote viis meid “asjade interneti” maailma. Õigemini mitmesse maailma, mis ongi probleem. Igal tootjal on oma pilv, nagu ka igal seadmete kategoorial. Kui sul on majas tark termostaat, valgustid ja külmik, kõik erinevatelt tootjatelt, suhtlevad need tõenäoliselt kolme erineva kesksüsteemiga. Võrdluseks: kas tunduks normaalne, kui su auto iga pedaalivajutuse tõlgendamiseks “koju” helistaks ja sõltuks täielikult netiühendusest? Pigem mitte. Niisiis ongi Jon Crowcroft koos oma kolleegide ja tudengitega Cambridge’is päris palju tööd teinud, et internet jälle detsentraliseerida: HAT lubab tavainimesele võimalust oma andmete üle kontroll tagasi võtta. Väga lahe oli temaga kohvipausil ka vanadest valgetest MacBookidest rääkida. 🙂

Järgmisel sessioonil, mis minu jaoks paraku ka viimaseks jäi, räägiti peamiselt küberuuringutest hariduse kontekstis. Kõigepealt tutvustas Tiia Somer eeltööd küberturvalisuse-teemalise arvutimängu loomiseks. Hetkel ei ole mäng paraku analüüsist kaugemale jõudnud, aga teema ja ekraanipildid olid igatahes paljulubavad. Sihtgrupp on kooliõpilased vanuses 15-19 (st eelkõige keskkool) ja eesmärk muuta noorte käitumine küberruumis mõistlikumaks ja tõsta teadlikkust võimalikest ohtudest.

Birgy Lorenz tutvustas sarnasel teemal tehtud analüüsi, mis lõppes probleemide kaardistamise mudeliga. Hiljem on plaanis mudel ka mingil määral automatiseerida — probleemi tekkides vastad paarile-kolmele küsimusele, süsteem pakub välja võimaliku(d) probleemi(d) ja viisid, kuidas teised sama olukorra lahendanud on. Mudelit, muide, oleks ma väga tahtnud 2009 oma esimest netiohtude loengut koostades vaadata. Aga seda polnud siis veel koostatud.

Haridus-sessioonil räägiti ka Eesti-Austraalia koostööst (Ben Cosh, University of Adelaide) ja Snowdeni skandaali kajastamisest eestikeelses meedias (Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool). Aga neid ma avama ei hakka. Aitab küll.

Muide, Maria (üks kahest korraldajast) rääkis ka saladuse välja, kuidas igavate ettekannete riski maandati: anna igale esinejale 15 minutit, mitte rohkem. Isegi kui tapvalt igav on, jaksab igaüks lõpu ära oodata. No mina igatahes ennelõunal haigutama ei jõudnud hakata.

Aitäh korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! 🙂

Posted on

Küber-identiteedivargus – süütu nali või tõsine kuritegu?

Minu esimesed kokkupuuted Internetiga olid vanuses 11-12, ehk varajases puberteedieas. Nägin jututubade-buumi, mis hiljem asendus foorumitega. Kümmekond aastat hiljem alustas praegu „tipus“ trooniv sotsiaalmeedia oma võidukäiku. Kui paarkümmend aastat tagasi peitus enamik neti-inimesi varjunime taha, siis viimaste aastate trend on pigem iseenda näo ja nime näitamine – Google pidas seda lausa nii iseenesestmõistetavaks, et nõudis rangelt iseendana esinemist. Kogu vaadeldava perioodi jooksul on üht probleemi aga üsna tõsisemaks hakatud pidama: identiteedivargused.

Interneti massidesse jõudmise algusaegadel, 90ndate aastate keskpaigas, olid reeglid üsna kaootilised. Kirjapandud reegleid otseselt ei olnudki, riiklikul tasandil seadustest rääkimata. Et kasutajaid oli vähe, toimisid keskkondade sisemised reeglid, ühest-kahest moderaatorist piisas. Kuna kasutajanime valimisel piiranguid polnud, valisid paljud end küberruumis esindama mõne iidoli nime. Ma ise kasutasin nimesid KarmoK (kooli arvutiklassi kasutajanimi), ChrisMan (vrd Batman või Spider-Man) ja 1998. aastast Garfield, millest pärast loomulikku lühenemisprotsessi sai „garf“. Ometi ei garanteerinud miski, et selle nime taga just mind leida võiks – ja ega keegi tõenäoliselt ei eeldanud ka. Internet oli huvitav mänguasi, mitte midagi tõsist. Huvitava võrdlusena võib siia kõrvale tuua Fidoneti, kus EW.* gruppidesse pidi igaüks rangelt oma kodanikunime alt kirjutama. Internetis valitses sellega võrreldes anarhia.

Keskkooli lõpu paiku (aastatel 2001-2003) sattusin tihedamalt ühte Inglise Vormel 1-teemalisse foorumisse. Kui suurem osa sealsest seltskonnast oli heatahtlik, leidus siiski ka juba paar „trolli“, kes ühe konkureeriva vormelifoorumi moderaatoriga tülli olid läinud ja arvete klaarimiseks tema nime ja pildiga „varikontosid“ vorpisid teha. Mustamiskampaania põhiline sisu oli noormehe väidetavalt massist erinev seksuaalne orientatsioon – nimelt fantaseeriti kokku kõiksugu orgiaid erinevate muude sihtmärkidega, kes kõik ühel või teisel põhjusel „trollidega“ pahuksisse olid sattunud. Üritasin „trollide“ mõtteviisist aru saamiseks nendega suhelda – sain vastuseks, et Internet on ju ainult mäng ja ega nad siis paha pärast. Julgesin väita, et tegelikult on iga ekraani taga siiski päris inimene ja sellisel laimul võivad nende jaoks ka reaalsed tagajärjed olla ning juba olidki lugudes uued tegelased – mina ja mu tolleaegne tüdruksõber.

Kui eelmises loos oli tegu „ainult“ emotsionaalse traumaga, siis 2009. aasta veebruaris avaldas Eesti Ekspress loo naisest, kes Soome kohtus oma eksmehe vastu võidu saavutas, kuna kohalikud võimud ei leidnud seadusandlusest ühtki asjassepuutuvat pügalat (Kärmas, 2009). Artikli ilmumise ajaks oli – küll napilt nädal varem – juba kooskõlastusringile jõudnud Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega seadusesse lisandus § 1572 „Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine“ (Riigikantselei, 2009). Probleemi hakati tunnetama seadusandja tasemel.

Ometi ei olnud sellest seadusemuudatusest kasu, kui välismaised kurjategijad möödunud aasta alguses mu ema Google’i konto enda valdusesse said ja kõigile kontaktidele petukirja laiali saatsid – justkui oleks konto omanik Bradfordis varguse ohvriks langenud ja vajaks nüüd kiiret rahalist abi (Karmo, 2014). Kuna tegu oli rahvusvahelise juhtumiga – ohver Eestis, teenusepakkuja Ameerikas, kurjategija ei-tea-kus – tunnistas politsei taaskord võimetust aidata. Umbes samal ajal oli sarnaseid juhtumeid Eestis teisigi. Seejuures olid identiteedivargad jälgede kustutamisel üsna põhjalikud: Google’i konto pandi üsna kiiresti pärast ülevõtmist kinni ning loodi sama kasutajanimega uus. Nii ei toiminud ka standardsed viisid konto taastamiseks.

Mis selles viimases juhtumis siis nii hullu oli? Mäletan omast kogemusest, kui palju aega ja energiat kulus uue Google’i konto tegemisele, kogu info vanalt kontolt uuele migreerimisele, arvete ja muu olulise info uuele aadressile tellimisele jms tegevustele. Seejuures oli minu vana konto minu käsutuses. Antud juhul tuligi emal eelkõige kõigi oluliste teenusepakkujatega lepingud ümber teha – arved uuele e-posti aadressile suunata. Lisaks – kuidas teavitada kõiki kontakte uuest aadressist, kui kontaktibaas „hävis“ koos kontoga? Paari päeva jooksul tuli murelikele petukirja saanud tuttavatele selgitada, et tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud ja raha ei pea saatma – või siis lihtsalt noogutada järjekordse teavituse peale, et keegi saadab tema e-posti aadressilt kahtlaseid petukirju. Nutitelefon ja tahvelarvuti tuli uuele Google’i kontole ümber seadistada. Oleks vana konto krediitkaardiga seotud olnud, tulnuks ka krediitkaart sulgeda. Seda nimekirja võiks veel üsna pikalt jätkata. Niisiis – üheainsa konto kaotamisest tekkis omajagu ebamugavusi ja planeerimata lisatööd. Oleks võinud tekkida muidki sekeldusi, näiteks mõne vanale aadressile saadetud arve maksmata jätmise tõttu. Seejuures oli kurjategijate esmane eesmärk justnimelt identiteedivargus – saata usaldusväärse nime tagant sõpradele-tuttavatele rahasooviga kiri. Mõni nõrgema eesti keele oskusega ohver oleks vabalt võinudki õnge minna.

Igal juhul on identiteedivarguse näol tegu kuriteoga, mis väärib ennetamist ja karistamist. Ennetamise osas saavad palju ära teha kasutajad ise – kasutades mitmeastmelist kasutajatuvastust või vähemalt turvalisi paroole – aga eelkõige siiski teenusepakkujad ja tarkvaraarendajad, tehes turvalise isikutuvastuse võimalikult mugavaks. Sest kui kasutaja saab valida, eelistab ta esimese hooga alati mugavust turvalisusele. Suureks abiks on kindlasti ka muutuv suhtumine Internetti ja identiteedivargustesse – tundub, et enam ei peeta seda massiliselt süütuks mänguks. Õnneks.

Kasutame WordPressi
%d bloggers like this: