g'blog

Aastakokkuvõte 2023

—

by

Kristjan Karmo
in , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , ,

Nonii! Anna kommentaaris märku, kui sa arvasid, et ma seekord aastat kokku ei võtagi. 😉 Igatahes siin ta on. Hiljem kui kunagi varem. Ja umbes samasugune mammut nagu mullu. Seejuures ei kajasta antud postitus kindlasti täielikku pilti, vaid nopib siit-sealt välja juhuslikke uitmõtteid. Kindlasti on mitu olulist sündmust välja jäänud, olgu siis privaatsuse tagamiseks või lihtsalt lünkliku mälu kõrvalmõjuna.

Meie aastaskoorid on arenenud nii:

  • 2021: 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina)
  • 2022: 7,5/10 ja 8/10
  • 2023: 7/10 ja 8/10. Ilmselgelt olen ma parandamatu optimist, aga millal ikkagi 10/10 aasta tuleb?

Pere/kodu

Alustasin projekti “viime kõik köögikappide uksed pehmelt sulguvatele hingedele” ja ei jõudnud sellega aasta lõpuks valmis. Jah, meil on köögis hästi palju kapiuksi. Aga no mitte NII palju! Praegune staatus: 17/36 vahetatud, nii et peaaegu pooled. Vaatame, kas 2024 toob sellele projektile eduka lõpu.

Juba mitmendat aastat tegime suguvõsale kalendreid, kuhu aasta jooksul kogunenud pilte valisime. Seekord vahetasime teenusepakkujat, kuna välismaalt tellimiseks jõudis aeg juba otsa saada. Selgub, et ka Eesti ettevõtted saavad kalendrite trükkimisega edukalt hakkama. 😀

Reisidest sedapuhku Araabia Ühendemiraadid (varsti tuleb postitus ka), Prantsusmaa, Läti (jalgsi Valgast üle piiri). Viimane leidis aset meie suvise Eesti tuuri ajal. Imbi käis lisaks kooriga Iirimaal konkursil ja tõi sealt pandeemia lõpukingitusena ühe viirusepoisi kaasa. Nii jäi meil üks kontsert külastamata.

Aa, Prantsusmaal proovisime ära ka tärniga restorani. Vaade oli mega, toidu osas otsustasime natuke rotid olla — piirdusime supi ja koogiga. 🙂

Pariisis vaatega toitu nautimas. Või toiduga vaadet. Või lihtsalt vaadet.

Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Lõpetasin oma presidendiaasta Nõmme Lõvidega ja… ei saanud juhatusest välja. Ühtlasi käisime oma tiimiga mälumängul (napp neljas koht sobib meie “Nõmme neljanda neljapäeva” mustriga ilusti), bowlingus (üldarvestuses viies, minul individuaaltabelis teine koht), lilleballil (tegin klubikaaslastele üllatuseks oma esimese ja seni ainukese bigbändi fonodega etteaste), aiapeol, roheliste väravate tänaval, maailmakoristuspäeval, kirikukontserdil, jõuluturul… ja kindlasti veel paljudes kohtades, mis kohe meeldegi ei tule. Klubiõhtutega ei ole ka enam nii palju ringi rännanud: enamasti einestame Elsas.

Nõmme lõvid pärast kirikukontserti. Kes oli köögis, kes laval?

Aiapeost räägin lähemalt natuke hiljem.

Igasuguseid sõpradega aja veetmise momente oli mullu nii palju, et Imbi küsis just, kas me vaatasime oluliselt vähem filme ja sarju. Kui keegi viitsib tänavusi nimekirju mullustega võrrelda, võib kinnitada või ümber lükata, aga tundub küll nii.

Väike jalasirutus järvekaldal

Muuhulgas osalesime jälle oma algse tiimi “42” koosseisus ka MäluPuraviku mälumängudel. Küll aeg-ajalt ja asendusliikmetena, aga ühe korra saime hooaja üldarvestsusse mitte kuuluval mängul isegi võidurõõmu maitsta. Ja limonaadi.

Henri (vasakul) arvab, et võidu tõi kuueliikmeline tiim, mina kahtlustan tagurpidi peas olevat nokatsit

Külalisraamat hakkab täis saama. Kui keegi teab, kust oleks hea uus osta, andke märku. Seekord tahaks, et paber oleks selline, kuhu pildid liimipulgaga võimalikult hästi kleepuvad.

Tervis

Hmh. Jälle ei suutnud 3000km aastas ära kõndida. 2024 ma enam ei püüa ja kasutan trenni tegemiseks jälle rohkem toas palju ruumi võtvat elliptilist trenažööri. Mitte nagu uue aasta lubadus, vaid lihtsalt… uus plaan. 🙂

Kuidas see 2023 joon ikkagi lõpuks 2021 joont ei edestanud, vaid ka 2022 omast allapoole vajus, ei saa aru.

Sügisel käisin esimest korda meestearsti juures, lasin kõik süsteemid üle kontrollida, sest kevadine verepilt oli ühest nurgast natuke kahtlane. Aga selgus, et probleeme pole. Igatahes — kontrollis tasub käia.

Kool

Kevadel õpetasime Kakuga koos tehnosotsiaalset sahkerdamist (Steni väljend), ametlikult siis sotsiaalmanipulatsiooni (social engineering). ScamLabi mõnevõrra lihtsustatud variatsioonis lasime tudengitel võimalikult turvaliselt petistega suhelda, et sealt huvitavaid käitumismustreid välja tuua. Soovitus oli küll e-postkaste kasutada, aga tudengid on loovad, leidlikud ja kärsitud, niisiis saime muuhulgas teada, kuidas ja millised skeemid 2023 kevadhooajal Instagramis, Facebook Marketplace’is ja mujal popid olid. Lõpetuseks andsime mõnele üksikule tudengile, kes napilt arvestuse normi täis ei teinud, ülesande kas mind või Kakku ninapidi vedada, teist informeerides. Nii kõrge paranoiatasemega pole ma vist kunagi igasugusesse elektroonilisse kommunikatsiooni suhtunud. Muuhulgas sain kirja “maksuametilt,” kes nõudis kiiret sisselogimist, ähvardades vastasel juhul mind kodust välja tõsta.

Sügissemestril siis jällegi SPEAIT (ingliskeelne versioon klassikust nimega ITSPEA ehk IT sotsiaalsed, professionaalsed ja eetilised aspektid), kus ma sedapuhku kogu hindamise au endale sain. Ehk siis kõik seminarid ja eksamid olid minu teha. Osalejad olid üle ootuste aktiivsed ja tublid. Samas saime ka tagasisidet, et just meie Kakuga lõime väga sooja, julgustava ja õppimist soodustava õhkkonna. Mine sa tea. Igatahes peab jälgima, et edaspidi selles osas latti alla ei laseks. 🙂 Kevadine üks grupp veel igatahes NII hästi ei läinud. Ilmselt vajas sissetöötamist.

Lisaks saime avaldatud ScamLabi-teemalise teadusartikli (New Perspectives in Behavioral Cybersecurity, peatükk 5), autoriteks Sten, Birgy, Kakk ja mina.

Duolingo järjestikuste päevade jada jätkub. Aktiivsete keelte hulka on lisandunud araabia, ukraina, ladina, rootsi… aga kõige aktiivsem olen ikkagi hispaania keeles. Tengo un bolígrafo.

Töö

Coop Pank jõuab varsti minu elus kolmanda aastapäevani. Üle selle on varem jõudnud ainult 2 tööandjat: Telema ja ASA. Kusjuures neil oli tähelepanu hoidmiseks vaja mulle pea igal aastal uus roll anda, aga praeguses ametis olen püsinud algusest peale ilma hetkekski igavust tundmata. Ju on õige asi. Lisaks meeletutele värbamislainetele käisin ka Magistrali kontoris töövarjuks. Saime vastastikku kasulikud olla: mina aitasin neil IT probleeme lahendada, nemad avasid mulle panga eesliini telgitaguseid. Meil on kõige ägedamad inimesed üldse. Kes ei usu, tulge vaadake ise. 😉

Must Post tegeleb pisut eneseotsinguga. Sellest lähemalt mõni teine kord. Ühtlasi toetab Must Post Karjäärikäänakuid (vt altpoolt).

Nordic Testing Days oli sedapuhku kuidagi eriti mõnus. Kõik taaskohtumised olid häääästi soojad. Muuhulgas rääkisime juttu ka Ksenija ja Tiinaga, kellest esimene aasta lõpus Coop Panga testijate tiimiga liitumiseks allkirja andis ja viimane oma karjäärikäänakutest rääkis (#23).

Tänavuse NTD suurim bromance oli kindlasti selle põhjanaabrist ükssarvikuga vasakul: Sami

ASAga koostöö jätkub koolituste lainel. Muster on olnud selline, et need koolitused kipuvad mul seminaridega samadele päevadele sattuma. Mis tähendab, et 8:15-9:45 tegelen tudengitega ja 10:00 alustan koolituspäeva. Teamsist on lihtne 15 minutiga koolitusklassi jõuda, aga IT Kolledži majast peab kindlasti täpselt loengu lõpus sõitma hakkama ja lisaküsimusi ei saa võtta. Selle kõige taustal koolitasin detsembris ära ASA akadeemia ajaloo viimase ISTQB CTFL v3.1 koolituse ja pean lähiajal ise uue sertifikaadieksami läbima, et sertifikaadikoolitusi edasi teha.

TalTech jätkas osakaalu suurendamist mu elus. Täiskohaga lepingut ma endiselt vastu ei võta, aga tunnipõhiselt küll. (Vt Kool)

Taskuhääling nimega Karjäärikäänakud sündis sobivalt töörahvapühal. Kuna esimene mai kukkus ootamatult vaba päevana nädala sisse, sai sinna salvestusi planeerida. Gert ütles küll, et ära üle kolme tee, aga kas ma kuulasin? Viis salvestust: esimene algas kell kümme hommikul, viimane kell kuus õhtul. Pärast läksime veel Heleni ja Gerdiga sööma, kust tagasi koju sõites juhendasin lõputööd. Ja siis oli aju nii väsinud, et… (loe altpoolt, kus aasta esimesed kirjas on). Muus osas on seni salvestatud 33 osa mind aktiivse kuulajana tohutult arendanud. Gert ja Sten on ka pärast seda maratoni endiselt entusiastlikud. Uuel hooajal plaanime väljastussagedust maha võtta, aga iga külalisega natuke rohkem sügavuti minna: keskenduda kronoloogia asemel konkreetsetele lugudele, mis nõuab iga külalisega rohkem eeltööd.

Bändid/lava

Bändide kaaperdamisega tegin pausi. Või noh… kõik olid varem kokku lepitud. Näiteks Angelika ja Saurabhi pulmas laulsin kaks laulu Pennari selleks puhuks kokku kutsutud trioga: Blue Moon ja Fly Me to the Moon. Sobisid ideaalselt, kuna peig on Indiast pärit kosmose-entusiast ja just samal päeval, mõni tund enne pulmapidu, jõudis Chandrayaan-3 edukalt Kuu pinnale.

Teine spontaansem esinemine toimus Professorite jõuluõhtul, kuhu Anette mind duetti laulma kutsus. Ja no mis spontaanne see ka oli: kuu aega ette planeeritud, proov ja soundcheck ja puha.

Ja juba kolmandat aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Pärast mõningaid mulluseid esinemisi oleme Kaitseliidu Tallinna Maleva Bigbandiga rääkinud, et nad võtavad praegu solistide osas natuke teise suuna. Mis on minu tihedat kalendrit arvestades rohkem kui täiesti okei.

Korra kutsus ka Sõjaväeorkester mind laulma, koos Helin-Mariga. Muuseumitöötajatest publik tundus ka esinemist nautivat.

TalTech BigBänd

Aiapeole olid seekord laulma planeeritud Airi, Siret ja Sofia. Parakui ei jõudnud esimene neist kohale, niisiis jagasime tema laulud spontaanselt omavahel ära.

Seekord sain aiapeo salvestuse peal lausa mitme kaameraga montaaži harjutada, kuna Siret pani oma telefoni samuti kogu asja salvestama ja publikustki jõudsid mõned klipid minuni.

Kogu kontsert on siin

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei jätnud mind seegi kord Reaalkooli ballile kutsumata. Üks ilma monitorideta esinemine aastas on tervislik, toob mugavustsoonist välja.

Meeskoorist võtsin aasta teiseks pooleks pausi, mis siiani kestab. Esimesel poolaastal käisime teles (Uus laul) ja laulupeol. Mõtisklesin muuhulgas selle üle, kas neljakümneselt sobib veel koolinoorte laulu- ja tantsupeol lavale minna. Korra jõudsin peaaegu otsustada, et see on mul viimane noorte pidu, AGA! Lõpuks jõudsin ikkagi järeldusele, et kui ma olen kollektiivi liige, mis laulupeol osaleb, on osalemine auküsimus. Vanus ei loe, loeb endale liikmeks astumisel võetud kohustus.

Maskiball toimus ka, kuhu tegime Piibuteatri seltskonnaga järjekordse eksperimentaalse šedöövri. Lisaks tavapärasele pundile olid kaasatud ka Merili ja Annika, kes kahepeale meile õõvastavalt ägedad öö-ürbid valmistasid. Okei, Randar aitas. Ja Vahur disainis Glehni Lossi põrandale ülimalt fotogeenilise pentagrammi, mille me siis kollektiivselt teostasime. Ruumi ettevalmistamise ajal genereerisime pentagrammi peal läbi viidavale rituaalile sisu suitsupauside jooksul. Ja siis… oli vaja see kõik ka pähe õppida. Esimest korda Piibuteatri ajaloos oli heli otse. Samas, Heli ja Säde laulsid ikkagi salvestuselt. Elamuse eksklusiivsuse rõhutamiseks me seekord isegi ei filminud. Laul, paraku… kummitab. Ja mul pole ka head viisi seda teile jagada. Kuulake seda ühte Elvise pala, mida Måneskin kaverdas ja kujutage meie kirjutatud eestikeelseid sõnu ette. “Jah, just külmkapi sees on see… me laul! Laulame vabaks end! Oo jee!”

Ürp ja mask vasakul, õde Marit keskel, Imbi paremal. Inimesed on pildil puhtalt pentagrammi mõõtkava paremaks tajumiseks.

Koor käis Soomes ka, aga sinna polnud mul mahti minna. Küll aga sai koori kaudu algatatud uue fraki tellimusest alguse uus kliendisuhe, mis viis mind esinemisülikonna ja korraliku sineli tellimiseni. Julgen soovitada: Just4U moestuudio.

Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus suutis taas kõik kollektiivid ühele lavale kokku tuua, et sügisesel linnakupeol ülikooli 105. sünnipäeva puhul puupüsti täis saalile üks “Ilus maa” esitada. Ja mõned teisedki laulud sinna juurde.

Aasta lõpupoole sündis a cappella ansambel, mis seni ainsal esinemisel kandis nime Koledad jõulukampsunid, aga ilusad jõululaulud. Lühidalt: Risto ja Viljar tahtsid A6 uuesti käima tõmmata, aga mitte päris. Kutsusid mind kampa. Arutasime, et äkki teeks seekord boybandi asemel segaansambli. Küsisin Imbilt soovitusi, kes naiskoorist võiks välja kanda: kolmest nimest kaks neelasid konksu alla. Vahepeal leidis Risto, et tal ikkagi pole aega selle jaoks. Kuna esimesena sihikule võetud seade oli kuuehäälne ja meid selleks hetkeks kokku neli, arutasime ühes ilma Viljarita proovis, et kutsuks paar abikaasat appi. Niisiis: Mai-Liis, Katrin, Imbi, Paavo, Viljar ja mina. Kolm alti, kaks baritoni ja bass. Kui hästi läheb, saab meid uuel aastal veel kuulda. 🙂

Neljapäev vajus tagasi varjusurma. Aga meie Messengeri vestlusgrupp elab! 😀

Vidinad/tehnika

Tahaks öelda, et selles osas on suhteliselt vaikne aasta olnud. Ja eelmisega võrreldes vist ongi?

Samsung Odyssey OLED G8. 34″ kurvikas monitor, mõeldud mängimiseks, aga sobib väga hästi töötegemiseks. Kui aus olla, pole ma selle peal praktiliselt üldse mänginud. Küll aga on ta väga hea tudengite hindamiseks. Ekraan jaguneb kenasti neljaks: üleval vasakul postkast, selle all tudengi kirjatöö, all paremal punktitabel ja selle kohal minu märkmed ettekande ajast. Ja kõik on paralleelselt nähtaval. Küll aga on mul kõvasti parendusettepanekuid selle ekraani kasutajaliidese osas. Miks peab selline monitor olema tarkvara poolest nutitelekas? Eelistaks pigem lolli paneeli, millel käsitsi sisendit saab vahetada. See aga üritab tark olla ja ise aru saada, milline sisend hetkel aktiivne peaks olema. Mõnikord tuleb välja ka. Teinekord tuleb aga kümmekond nupuvajutust ja restart teha, et õige sisendini jõuda. Miks, Samsung? Miks?

DaVinci Resolve Speed Editor aitas mul monteerida nii Karjäärikäänakute sotsiaalmeediasisu kui ka aiapeo kontserti. Ma küll kasutan selle kõigist võimalustest alles kaduvväikest osa, aga kasvõi juba võimalus hiire asemel jog-wheeliga ajajoonel edasi-tagasi liikuda on hääästi mõnus ja loomulik. 🙂

Parafraseerides üht kunagist Estonian Airi kaptenit: “Siin on küll palju nuppe, aga ma neid ei näpi, mida ei tunne.”

iPhone 15 Pro Max. Kui aus olla, siis igapäevases kasutuses suurt vahet üle-eelmise põlvkonnaga ei olegi. Aga dynamic island on äge. 😀

Rodecaster Pro ost jäi tegelikult küll 2022 poolele, aga… tänu Gerdi tehtud eeltööle ja seadistustele on sellega podcaste ja voiceovereid salvestada täpselt nii lihtne, et lähed mikrofoni juurde ja vajutad nuppu. Ja ka siin pole me selle funktsionaalsusest ilmselt veel pooltki kasutanud.

Mina, jõuluvana Nõgel ja kõnealune pult

Kultuur

Vinüülid. Kallax sai aasta lõpus pisut ümber organiseeritud ja seega mõned plaadid veel mahuvad. Lisandusid:

Raamatud. Pärast eelmise aasta fiaskot lasin Goodreadsis latti omajagu madalamale. Ja ületasin selle! 17/12 tehtud. Muuhulgas parandasin vea ja tegin Pratchettiga algust. Lemmikud? Dennis E. Taylori Bobiverse-sari, The Bullet that Missed, This Is Not Propaganda: Adventures in the War Against Reality, Travel by Bullet, ja muidugi The Color of Magic. Fännid ütlevad, et ta ei teadnud siis veel, mida ta teeb, aga arvutimängust tuttavad tegelased aitasid ja igav ei hakanud kordagi. 🙂

Teater. Kolm musketäri Õisu mõisapargis. Ja Viljandi lood: Jaan. Mõlemad Ugala, aga mitte kumbki teatrimajas sees. Norman vallutaja ei olnud päris meie masti huumor ja ausalt öeldes suhtume nüüd Endlasse mõningase ettevaatusega. See-eest Ugalal on usalduskrediiti pikemaks ajaks.

“Mõnusat kuulamist” tundub olevat kõige popim sõnakombinatsioon, mida autografeerija plaadile lisab

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Anett ja Fredi (Fotografiska). Mõnus akustiline kontsert, pärast sai autogramme ka. Eesti Laulu poolfinaali proov (Artium). Hästi põnev oli näha, kuidas suurt teleproduktsiooni tehakse. Hästi kokku töötav tiim nii laval kui kaamerate taga, rääkimata muusikute ehedatest emotsioonidest laulu ajal kui ka laulude vahel. Lisaks oli see väga hea eel-lugu Mihkel Sirelpuu karjäärikäänakutele. Tagantjärele tahaks pärast vestlust uuesti jälgida, kuidas ta igas esinejas enne kaamerate käivitamist täpselt õige emotsiooni tekitab. Beyoncé (Pariis). Lavast kaugel istudes tajusin, et väga palju karismat on laval. Teisisõnu: sain fenomenist aru. Izo Fitzroy (Pariis). Imbi otsis meie reisi ajaks jazziklubis toimuvat kontserti, et mitte ainult Beyoncést sõltuda. Ja leidis meile suurepärase elamuse! Vähe sellest, et bänd, laulja ja muusika head olid: pärast kontserdi lõppu müüs solist isiklikult meeneid, seega ostsime autogrammiga plaadi ja rääkisime ka paar sõna juttu. Vaiko, Jarek ja Jaan (Viimsi). Hea algus aastale. Mõnus, muhe, musikaalne. NOËP (A. le Coq Arena). Ennäe, ka Eesti artist suudab staadionikontserdi välja vedada! Sume festival (Kadriorg). Gram-of-Fun, Anett, Nublu, Rita Ray, Lexsoul Dancemachine, Yasmyn ja loomulikult ka… Meelik (D3). Anette kutsus mind esimesse ritta, kuhu ma muidu ilmselt trüginud poleks — väga hea, nägi sokke ja sandaale lähemalt. Mari Jürjens ja Vaiko Eplik (MuBa). Väga mõnus, pärast sai autogramme ka. Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor tegi teist aastat järjest ühtekuuluvuskontserdi. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Kui mullu pidime voogedastusega leppima, siis seekord saime seda saalist nautida (Imbi oli laval). Väga liigutav ettevõtmine, loodetavasti Encore kannab traditsiooni kenasti edasi. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna metodisti kirikus. Alguses kõlas koor ülihästi, justkui oleks äsjasest konkursist tõesti kasu olnud. Siis tundus, et hakkab natuke ära väsima, aga lõpuks saadi vorm jälle tagasi. Huvitav, kas barbershopi seaded on koorivendadele endiselt kuidagi võõrapärased? Eesti Gruuv (Alexela). ÜENSO, Ivo Linna, Robert Linna, Rita Ray, Lexsoul Dancemachine jne. Istusime heade kohtade peal, Robert ja Rita kõndisid ühe laulu ajal täpselt meie eest läbi. Marta Lotta Kukk (Kinomaja). Olles viimastel aastatel tema ja PNP-ga koos ballil laulnud, tuli sel aastal Superstaar vahele ja Martale tekkisid teised esinemised. Arusaadav. Niisiis läksime Imbiga päev pärast balli ise uudistama, kuidas ta lavalt kõlab. Ja väga hästi kõlab! Bänd on ka äge, mõnusalt funkyd seaded ja puha. Aasta viimane kontsert oli Valter Soosalu ja Holger Marjamaa (Kumu), mille piletid sai ostetud hoopis teisele koosseisule. Või no pooleldi teisele, sest Holgeri asemel pidi olema Jarek Kasar. Lõpuks tundsin, et ma pole ilmselt piisavalt muusik, et seda virtuoossust täies mahus nautida.

Podcastid. Khm. Tuleb tunnistada, et pole väga mahti olnud. Natuke Karjäärikäänakute sihtgrupile pakutava tajumiseks mõni üksik osa siiski: Karjääripööre ja Karjääriminutid. Aga Mis värk sellega on? jõudis mu kõrvadesse jälle täiesti vabatahtlikult.

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 3 korda: viimane Melchiori film ja Barbenheimer

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Asjad, mida ma 2023 esimest korda tegin

  • Küsisin Ivo Linnalt autogrammi. Ja kohe 8 plaadile korraga.
  • Sain esimese teadusartikli avaldatud
  • Käisin Beyoncé kontserdil
  • Alustasin oma podcastiga
  • Käisin külalisena omaenda podcastis
  • Intervjueerisin jõuluvana
  • Salvestasin 5 intervjuud ühe päevaga ja olin õhtuks nii väsinud, et ei jaksanud isegi enam YouTube’i pakutavat meelelahutust tarbida
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Miina Martensoo
    • Siret Tuula
    • Marii Väljataga
    • Erich Krieger
    • Dave Benton
  • Koolitasin politseiametnikke
  • Käisin rännaklavastusel
  • Käisin meestearsti juures
  • Käisin Araabia Ühendemiraatides
  • Tellisin endale rätsepaülikonna ja sineli
  • Mängisin bigbändi muusikavideos bassi
  • Ostsin bigbändile seade, milles pole lauljale üldse kohta
  • Lõpetasin aasta Viljandis
  • Sõitsin BMW Z3-ga
  • Kaotasin autoroolis olles nokamütsi (jah, need kaks olid omavahel tihedalt seotud)
Never meet your idols, ehk lugu sellest, miks pisikesed kabrioletid pikkadele inimestele ei sobi

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.