Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂

Grupikas null: elu enne (ehk 2 nädalaga nullist lavale vol. 2)

Nagu iga kahe aasta tagant kombeks, korraldas meeskoor jälle maskiballi. See ei olnud mingi suvaline maskides ringiaelemine, vaid võimas 700+ osalejaga pidu läbi Kultuurikatla 6 korruse. Ja nagu kaks aastat varemgi, korraldasime meie (eksperimentaal-piibuteater) sinna ühe korraliku eksperimentaal-minimuusikali. Kiidusõnu kuulsime siit- ja sealtpoolt (mis ei tähenda, et me neid veel ja veel ja veel ei tahaks kuulda), aga nüüd, umbes-täpselt aasta hiljem, on aeg oma räpane pesu avalikkuse ette tuua ja köögipool teie takseerivate säravvalgete kinnaste kontrollida anda. Ei, ärge päriselt katsuge. See lima ei hooli kinnastest, vaid söövitab luuüdini välja.

TL;DR? Keri postituse lõppu, seal on üks link ei ole mitte midagi põnevat.

Udune vaade kõrgelt.

Oleme ausad, ega me päriselt 2 nädalat enne pidu oma uue muusikali peale mõtlemist ei alustanud. Korra käisime ikka varem ka Margoga saunas ja põrgatasime ideid. Kui eelmine number sündis põhiliselt T-Teatri originaalteose fragmendist, siis nüüd oli Margole reisi ajal silma jäänud üks Jaapani erootiline romaan. Ja … lõpuks kasutasime me sealt umbes-täpselt ühtainsamat peatükki, mis samuti omajagu mugandus, et meie konteksti sobituda.

Kontekst? Kogu peo teema oli seekord “Vee maailm,” seega ujus kuskilt välja kruiisilaev. Ja see, et tegu võiks olla tunamulluse tüki eel-looga (prequel, et kõigile selgem oleks). Järg on nagunii T-Teatri esituses juba lavale jõudnud. No ja milliseid tegelasi me sealt jälgida võiks? Eks ikka Heli ja Tarvo, kelle paarisuhe (eriti meie versioonis) vägagi ebatõenäoline tundus.

Läheme jälle kronoloogiliseks ära.

Prelüüd

26. jaanuar 2015

On selgunud, et seekordne Maskiball toimub ilmselt Kultuurikatlas. Vaja ruume üle vaatama minna, aga keegi peale Vahuri ei saa.

7. veebruar 2015

Vahur saadab pilte ja juttu ruumide võimalikust jaotusest. Kellelegi meist ei tundu kuigi teostatav see, et me mõne teise pundiga ruumi jagaksime. Niikuinii on meil multifunktsionaalne kava: teatrietenduste vahepeal mängib DJ, baar on avatud kogu aeg.

13. veebruar 2015

Margo annab teada, et Eventechist saab tasuta vaibajääke. Need jõuavad minu juurde kuuri, kus nad ligi 2 kuud lihtsalt ootavad. Aga vägevad  vaibad olid — nii lillat ruumi polnud kellelgi teisel!

18. veebruar 2015

Käime Kultuurikatla avaüritusel ruumidega tutvumas. Kuigi pole veel selge, mis ruum meile jääb, valime endale meeldiva välja ja mõõdame ära. Silma järgi paneme ka poodiumid mõttes paika, millest Vahur hiljem täpse joonise teeb. Kommentaar ehituspäeval: “Teie ruum oli ainus, mille tellimus kardinaalselt ei muutunud.”

20. veebruar 2015

Saame infot Kultuurikatlas kasutada oleva mööbli ja poodiuminduse kohta. Mida me sellega peale hakkame? No eks Vahur saab täpse joonise teha, mis muud. Kuigi see on endiselt lahtine, kas me ikka saame selle ruumi.

23. veebruar 2015

Toimub järjekordne “Bassid baaris,” kus Margoga põgusalt ka etenduse võimalikku sisu arutame. Detailidesse ei lähe.

Vahepeal on kuu aega lünka. No eks selle jooksul idee kuidagipidi küpses ka, aga konkreetsemaid samme ei olnud. Või kui olid, ei fikseerunud nad kuupäevaliselt.

Asi läheb konkreetseks

20. märts 2015 — 15 päeva esietenduseni

Koosolek Margo juures, eesmärgiga etenduse sisu valmis visandada. Hilinen, sest mul on impro ja ei saa ju enne tagasisideringi ebaviisakalt ära joosta. Kui lõpuks kohale jõuan, on algus juba selge — Heli (Randar) tuleb alguses kabareenumbriga lavale, tekib mingi täiesti ebatõenäoline flirt/märkamine Tarvoga (mina). Muuhulgas käib läbi idee laevahuku hetkeks “My Heart Will Go On” sisse tuua. Ja ka see, et kui eelmine kord tegime Bondi, võiks seekord ka teha.

22. märts 2015 — 13 päeva esietenduseni

Margo pakub välja esialgse laulude nimekirja:

  • Lana Del Rey – “Young and Beautiful” või “Video Games” (kabaree)
  • Karl-Erik Taukar – “Vastupandamatu” (fragment)
  • Celine Dion – “My Heart Will Go On” (algus)
  • Curly Strings – “Kauges külas” (jäämäe otsas)
  • Tujurikkuja – “Olla eestlane on halb” (kodustseen)
  • Paul McCartney & Wings – “Live and Let Die” (kuigi pigem GnR versioon)

24. märts 2015 — 11 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. 5 laulust 4 saavad esimesed tekstialged, aga tervikust on asi kaugel. Heli kabareenumbrile, mille sõnadega kõige kaugemale jõuame, on plaanis ka tantsuseade. Aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Proovin Heli rolli Mirjamit ära rääkida, aga ei õnnestu — liiga palju tööd.

Vahur tegeleb samal ajal lavakujundusega, arutame ka ruumi paigutust.

26. märts 2015 — 9 päeva esietenduseni

Kolin tekstid Google Docsi, sest nii saavad kõik asjaosalised (okei, mina ja Margo) neid jooksvalt muuta ilma e-kirjadega edasi-tagasi kolistamata. Margo täiendab faili, paneb kõrvuti tulpadesse uue ja originaalteksti.

27. märts 2015 — 8 päeva esietenduseni

Hommikuse inspiratsioonipuhanguga kirjutan valmis mõnusalt üle võlli sissejuhatava teksti ja umbes pool esimest laulu (Heli osa). Õhtul tekib alge ka Tarvo poole jaoks. Margo juhib tähelepanu asjaolule, et keegi meie pundist peaks ka pangateemaga tegelema (et peolised ikka meie baarist ka midagi osta saaks).

28. märts 2015 — 7 päeva esietenduseni

Imbi sünnipäev. Margo kirjutab Jareku šedöövrile (“Olla eestlane on halb”) esimese portsu uusi sõnu. Ei ole üldse lihtne materjal, millega tööd teha. Võtan tuld, teen rütmis mõned korrektuurid ja kirjutan valmis praktiliselt kogu kapteni laulu. Mitte küll lõpliku versiooni, aga siiski.

29. märts 2015 — 6 päeva esietenduseni

Vahur käib pundijuhtide koosolekul (Margo ei saa Superstaari ülekande pärast osaleda) ja annab märku, et meie jookide nimekirja oleks juba hädasti vaja. Ühtlasi palub kõigil reede vabaks teha, et lava ehitama saaks hakata. Muidu ei ole ju kuskil lavaproovi teha, eks. Mina korrigeerin pisut esimest laulu ja jätkan Tarvo rolli väljakirjutamist. Meil ei ole siiani Heli uut häält, sest kokkulepped ei pea ja üldse on ilge jama.

30. märts 2015 — 5 päeva esietenduseni

Proovime lauludele uusi tekste kirjutama hakata. Heli kabareenumbrile on plaanis ka tantsuseade, aga selle kokkuleppimisega läheb veel aega. Vaikselt hakkab sündima mõte, et viimase laulu (“Live And Let Die”) võiks teha hoopis “lisapalaks,” mis seob eellugu järgmise (st 2 aastat varem lavale toodud) tükiga. Sünnivad ka vastavad laulusõnad.

31. märts 2015 — 4 päeva esietenduseni

Margo annab mõtte, et kapteni laulu refrään võiks märksa morbiidsem olla. Mõeldud-tehtud: “Koos nüüd põhja lähme, te pilke enam iial ei näe me, saabub külm ja jäine surm.” Mõnus. 🙂 Tekst hakkab juba lõplikku vormi võtma, aga räpp on veel puudu. Siiani lootsime Genkaga kontakti saada, plaaniga tal see täis improviseerida lasta, aga nüüd vist enam ei jõua. Plaan B-d on vaja.

1. aprill 2015 — 3 päeva esietenduseni

Hommikul näen räpi esialgset teksti, mille Margo ja Annely valmis on treinud. Samas tekib mul vallatu mõte kutsuda räppima hoopis Airi Allvee. Kiire kõne: ta on nõus! Olgu, tal on küll kella kümneni õhtul proovid ja etendused ja mis kõik veel, aga pärast kümmet saaks räppima tulla küll. Huhhuh.

2. aprill 2015 — 2 päeva esietenduseni

Räpp vormub öösel peaaegu lõplikuks, nagu ka kõik muud tekstid. Ja üsna napilt, sest õhtul juba salvestamegi. Päeval käib Siim Tarvo osa sisse laulmas ja õhtul tulebki Airi seda va vanatädi osa sisse räppima. Ongi kõik juba peaaegu valmis? Või noh, peaaegu. Koori on ka vaja. Ja naispeaosa. Pluss see, et Taukar on vahepeal küll kapteni teksti sisse laulnud (see valmis ühena esimestest), kuid fono meil selle taustaks pole.

eluonilus

3. aprill 2015 — päev enne esietendust

Kuusk saadab pilte meie ülivingetest roosadest V-kaelusega piibuteatri-särkidest. Ühekordseks kasutamiseks, sest trüki asemel on särgi peal kleepsud [, mis juba peo jooksul maha hakkasid kooruma].

Lõpuks jõuame ka Kee Abeli seatud avanumbri koreograafia harjutamiseni. Õigemini treeninguni, sest tegu pole üldse lihtsa pähkliga. Õnneks on meil poisid tugevad ja kannavad välja (kuigi eks natuke kostab alguses ka vingumist, et Randar (Heli) on raske). 😉

Rääkides Helist, teeb tema häält meil nüüd siis hoopiski Rosanna Lints, kes tabab märki suurepäraselt — pärast sõnadega tutvumist ja esimest läbilaulmist anname üheainsa suunise (“võiks olla rohkem kabaree”) ja tulemus on puhas kuld. Pärast laulame kuuekesi — Imbi, mina, sünnipäevalaps Annely, Margo, Karolin ja Ilja — sisse grande finale kooripartii. Olgu, Margo hoiab pigem küll mikrist eemale, sest keegi peab ka nuppe vajutama, aga hinges on ta meiega. Vahepeal suhtlen Taukariga, kes sõidab koos bändiga kuskile linnast välja esinema, aga lubab siiski “Vastupandamatu” esialgse demo fono meile saata. Saangi Ericult e-kirjaga wav-faili, aga see on TEISES TEMPOS! Mis seal ikka, proovin kätt endale suhteliselt tundmatu tarkvaraga, pusin natuke ja … ah, petab ära küll.

piibus2rk

4. aprill 2015 — esietendus + 4 kordusetendust

Olemas. Ma tõesti ei mäleta, millal me selle kõige käigus veel proove teha ja oma tükki lavastada jõudsime, aga kuidagi see kõik laabus. Tulemus? Taaskord maskiballi üks populaarsemaid atraktsioone. Kõik linnukesed on olemas — mehed mängivad naisi, muusika, seks, kruiisilaev, jäämägi. Ja seda kõike jälle napilt enne tähtaega. Aijah, maskiballi avapauk jääb mõningatel meist nägemata, sest piibuteatri heli-, valgus- ja videosüsteemid on ka ju vaja töökorda saada.

Aitäh kõigile kaasteelistele (aga eriti Margole)! Ma jälle ei ütle, et lõpptulemust siit näha saab. St ametlikult sai seda näha ainult maskiballil, ausalt ka.

Ja kui sind huvitab, siis järgmine maskiball toimub juba 2017 — tõenäoliselt 2. aprillil. Küsi minult pileteid näiteks veebruaris. Märtsis võivad teised juba otsa saada.

3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

T-TEATER ON TAGASI, BEIBI!

Käisin just teatris. Esietendusel. Ja ma sain ELAMUSE!

Aga ma ei taha spoilida. No kui siis ainult niipaljukest, et “Grupikat” või selle originaali näinud vaatajad saavad omajagu äratundmisrõõmu.

Ütlen veel vaid seda, et eelmises tükis — ja ma käisin seda vaatamas ca 5 korda — ei tundnud ma kordagi lavalt nii head energiat. Päriselt. Minge vaatama, see on seda väärt!

Järgmised etendused on homme, järgmisel nädalal, ülejärgmisel … ja siis ei tea, mis edasi saab. Kultuurikatla aias. Pileteid saab Piletimaailmast ja kohapealt.

%d bloggers like this: