Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Itaalia tuur 2021, osa 2: Como, Venezia, Firenze

4. august: üheksas pulma-aastapäev Como ümbruses

Hommikut alustan wifi-leviala otsimise mänguga — WCs saab iPadi kasutada, kui seda täpselt õiges kohas ja õiges asendis hoida. Ja ka siis kaob ta vahepeal ära. Sõltuvus on ikka üks paha asi. 😀 Ja siis kõnnib üks väike koer üle lae. Rohkem me teda ei näe. 😮

Täna on kogu reisi kõige vihmasem päev. Ühtlasi ka ainuke vihmane päev. Sajul ei paista lõppu tulevat. Aga vaade on ikkagi ilus.

Vaade maja peaukse eest. Mäed on pilvedesse peitu pugenud.

Otsime hommikusöögiks sobivat kohta. Sõidame pikalt mööda Como-äärseid linnu ja külasid ringi, lõpuks maandume “kodust” lühikese jalutuskäigu kaugusele. Sooja toitu kuskilt hommikuks ei saa, seega tellime järgmise hommikusöögi ööbimiskohast. Huvitav on ka see, et välja sõites tundub meie kitsal tänaval müüride vahe veel kitsam kui eelmisel õhtul sisenedes.

Parkimisandurid justkui tsenseeriks midagi?
Hommikusöök Itaalia moodi.

Tüdrukud on vahepeal leidnud ühe vaatamisväärsuse, kuhu peaks natuke matkama. Paraku ei soosi tänane ilm matkamist. No ikka väga märg on. Sõidame keelumärgi alt läbi, otsime kaardil näidatud punkti, aga… no ei ole üldse isegi midagi parkla sarnast kuskil. Kuna tee on kitsas ja selle läbitavus tundub iga järgmise kilomeetriga pigem halvemaks minevat, tagurdan kaamera järgi paar kilomeetrit viimase ristmikuni ja pööran otsa ringi.

Sõidan kaamera järgi. Võib-olla saaks heinamaal tagasi ka pöörata, aga igaks juhuks ei hakka riskima.

Õpime just kogetust ja enne järgmisse punkti sõitmist uurime arvustustest, kuidas parkimise ja jalutamisega on. 20 minutit aeglaselt jalutades? Sobib ka vihmaga? Selle me võtame. Tüdrukutel on vihmavarjud, mina jätsin enda oma hotelli ja usaldan vihmajopet. Paraku voolab vesi, mida jope küll suurepäraselt hülgab, otse pükstesse. Üsna ruttu olen läbimärg, aga vaated on seda väärt ja vähemalt pole külm. Ja pildid tulevad ka ilusad! 🙂

Vihmaga koskede vahel? Miks ka mitte! 🙂
Kui juba niigi üleni märg oled, võib vahepeal ka natuke lõbutseda 🙂
Maaliline, aga väga-väga märg. Ja ülevalt tuleb vett muudkui juurde.

Otsime kohta kiireks lõunasöögiks, tahame cannolasid. Koht, mida sihime, on vahepeal nime muutnud. Või siis uksed kinni pannud ja enda asemele uue koha sünnitanud. Tee (2€) on kallim kui kohv (1,5€).

Järgmiseks Villa Monastero. Uksel on pileti hind 8€, sees maksame 10. Miks? Sest villa pilet on tõesti 8, aga sinna saab ainult läbi botaanikaaia ja selle külastus maksab 2€. Kaval! 😉 Natuke meenutab Californias kogetud Hearst Castle’it, aga nii kitš ta siiski ei ole. Muuseum on seal olnud 30ndatest, praegusel kujul 90ndatest.

Villa Monastero väljast…
…ja seest
Sihuke lagi võiks ju söögitoas küll olla?
Vahepeal tuleb aastapäevapildiks ka poseerida 🙂
Keegi on heaks arvanud seda ilusat vaasi prügikastina kasutada. Igaüks väljendab oma suhtumist nii, nagu oskab.
Kohalik floora inspireerib mind oma teravusega

Parkimismajast spiraalteed mööda välja sõites — no nagu Viru parkimismajas, aga järsem — käib Volvo põhi korra vastu maad. Selge, tuleb väliskurvi hoida ja jälgida, et kedagi vastu ei tuleks.

Tuleme jälle ööbimiskohta tagasi. Sedapuhku suunab Waze mind läbi linna õigele tänavale, aga õiges suunas. Nüüd saan aru küll, miks saabumisjuhend reegleid rikkuma juhatas — kitsas tänav on teisel pool sama kitsas, aga omajagu pikem. Geniaalse gabariiditunnetusega õnnestub mul siiski meid sealt kriimudeta läbi mahutada. Räägime peremehelt välja võimaluse pesumasinat ja -kuivatit kasutada. Päeva viimased seiklused jätab Anni vahele, sest vihmas müttamine väsitas ta veits ära.

Õhtusöögile minnes pargime samasse parkimismajja, kus me just enne olime ja hakkame läbi vihma jalutama. Pärast mõningast tiirutamist ja kaardi dešifreerimist jõuame kohale, aga… vabu kohti ei ole. Tiksume uue koha otsinguil veel natuke ringi ja leiame: Mon Amour. Imbi ja Krissu tellivad erinevad mereandidega pastad, mina võtan vahelduseks rostbiifi. Ja suudan verisest lihast lõpuks selle meeldiva maitse üles leida. Pasta on ka jälle mõnusalt al dente nagu igal pool.

Üheksa aastat! 🙂

Tagasi “koju” ja selgub, et kuivatis loksuv pesu on veel täiesti märg. Anni arvab esiti, et pererahvas trollib. Vaatan lähemalt — 30’ ei ole 30 kraadi, vaid minutit. Loogiline, et poole tunniga kuivaks ei saa. Panen seguprogrammi peale ja jätame ööseks käima. Või noh. Vahepeal raporteerib Imbi, et kuivati jälle seisab, üks punane tuli põleb ja… mis siis ikka, tõlgime ära. Goolge Translate ütleb abistavalt, et serbatoio on inglise keeles reservoir. Ehk siis veepaak vajab tühjendamist. 🙂

5. august: Como-Venezia

Hommikusöök on uhke — pererahvas ise ootab köögis, kuni me sööme. Jätame peremehega südamlikult hüvasti ja sõidamegi. Viimast korda veel läbi kitsukese tänava, mis on siiani üle ootuste hästi õnnestunud. Ja nüüd siis… kuni ma paremat jälgin, käib vasak peegel käib korraks krõpsti vastu kivimüüri. Ohjah. See läheb meile veel maksma.

Senise reisi kõige rikkalikum hommikusöök
Kriimud peeglil

Bellaggio. Otsime kõigepealt parkimiskohta — kõik tasuta kohad on täis. Tasulise koha eest EasyPark (mis Milanos töötas) maksta ei lase. Ilmselt ongi ainult Milano kandi värk. Mis siis ikka, tuleb parkimisautomaati kasutada. See on aga keeruline ja üsna lollaka kasutuskogemusega: kui tehing ebaõnnestub, tuleb ports sekundeid oodata, enne kui uuesti proovida lastakse. Järjekord muudkui koguneb. Ja no siis pead veel ette teadma ka, kui kauaks parkima jääd. Mis siis ikka, paneme 2 tundi ja maksame 3 eurot.

Reverse photobomb: teeme Imbiga endli sellest, kuidas Anni taustal Krissut pildistab. Ühtlasi on kõigile ühtäkki kaabud pähe tekkinud.
Kogu kamp jälle ühel pildil, kusjuures mõned üritavad eri viisidel eristuda

Kuna eile sadas ja homme meid siinkandis enam pole, tahaks paadi rentida ja Como peal väikese tiiru teha, aga võta näpust, kõik on täis. Küll aga on Como täna väga ilus. Teeme portsu turistipilte ja leiame järve kaldalt restorani, kus jooke tellides piisavalt suupisteid tuuakse, et järgmise punktini vastu pidada.

See pilt läks otse järgmise aasta kalendrisse ka. Sest kuidas sa seda kalendrisse EI pane?
Como ääres on isegi parklad ilusad!

Lähen ees auto juurde, sõidan tüdrukutele vastu, järjekordse keelumärgi alt läbi. Midagi hullu ei juhtugi. Kitsastele tänavatele sigineb järjest rohkem inimesi. Võtame suuna Veneetsia poole, lootuses tee peal ka veel Como äärde randa suplema jõuda. Paraku pole ühelgi korral kas parkimiskohta ranna läheduses või randa parkimiskohtade läheduses.

Jõuame kiirteele. Sisse sõites võtad pileti, välja sõites annad pileti tagasi ja maksad selle järgi, kui pika maa sõitsid. Meil läheb esimesel korral kokku 16,50€ — selle raha eest läbime umbes 220km 130km/h piiranguga maanteed. Oleks ma oma autoga, tiksuks rahulikult adaptiivse püsikiirushoidjaga, aga selle Volvoga tuleb ikkagi väga aktiivselt liiklusele keskenduda. Liiklus on… omapärane. Peegleid ei pea jälgima, küll aga enda ees toimuvat. Nii märkan päris mitu korda vasakust küljepeeglist, kuidas kiiremal rajal tagant läheneja enne mind igaks juhuks hoogu vähendab.

“Kui ei oleks sind, mu väike kallis, jääks mu osaks iseteenindus”
Ühtlasi juhin tähelepanu sellele, kes teenindavad vasakpoolsetes ridades.

Teeme teeäärses tankla- ja söögikohakompleksis peatuse, võtame võileiba, külastame tualettruumi ja sõidame edasi.

Läbitud vahemaa polegi iseenesest kõige hullem, aga pisut lühikeseks jäänud öö, võõras liikluskultuur ja adaptiivse kiirushoidja puudumine väsitavad õhtuks väga ära.

VENEETSIA!

Esimese hooga proovime hotellile lähemal asutav kallimat parkimismaja — kõik on täis. Selge pilt, järelikult peame kaugemale parkima ja “veetaksoga” (rohkem nagu vee-marsaga) hotelli juurde sõitma. Ootamist on omajagu: kõigepealt autoga ummikutes, siis piletisabas, lõpuks ujuvplatvormil ja siis juba ootamegi laevas oma peatust. Kõigil on maskid peas. Ühel hetkel lahvatab Itaalia temperament: üks vanem härrasmees pahandab, et lapsekärud igal pool jalus on. Teised rahustavad kõrvalt: “Calma, calma!” Pole see Itaalia nii teistmoodi midagi, täpselt nagu meie Nõmmekate grupis. 🙂

Veemarsas on paras trügimine

Hotell on üle ootuste hea (kuigi paberil ainult 2 tärni). Natuke chillime niisama ja stardime poole üheksast õhtusöögile. Valime kolme restorani vahel, lõpuks võtame kõige mitmekesisema menüüga. Proovime Imbiga ära musta risotto tindikalaga.

Jalutame linna peal, et kalorieesmärk täis saada. San Marco väljak on öösel imeline! Miskipärast veits vesine. Lapsed möllavad vees, mõned teevad fotosessioone.

San Marco väljak öösel: peegelpõrand!

Kuskil kaugel lööb välku. Hästi kaugel, aga hästi stabiilselt. Nii stabiilselt, et õnnestub seda päris mitu korda kaamerasilmaga tabada ja isegi natuke erinevate lähenemistega eksperimenteerida. Võimas!

Mis välk on?
Ma küsin: mis välk on? Jube vahva, kui isegi ilmastikunähtused niimoodi poseerida viitsivad.
Coop, Coop! Kes seal on?

6. august: Veneetsia

Olles Como kogemusest õppinud täpselt… mitte midagi, otsime kohta, kus mõnusasti hommikusööki nautida. Soovituste järgi navigeerime kitsastel tänavatel küll siia, küll sinna, aga kõik kohad on kas täis, pole veel avatud või on nad lausa igaveseks suletud. Need kohad, mis avatud on ja kuhu mahuks ka, jätavad imeliku mulje ja menüü tundub koosnevat ainult erinevatest saiakestest. Ju siis nii ongi, et siinmaal hommikuks midagi normaalset ei sööda. Või süüakse kodus.

Ühes kohas tundub, et saia vahele on isegi omletti pakitud. Proovime ära? Mõned seltskonnast on ikka kahtleval seisukohal. Sel hetkel mu unine kannatus katkeb. Saadan kõik ühte pimedasse kohta ja teatan, et mina söön siin, meeldib see neile või mitte. Teised ühinevad ka. Toit on kuiv ja üldse paras pettumus, aga vähemalt on see osa päevast nüüd tehtud. Järgmise hommikusöögi tellime hotellituppa, on kindlam.

Kõik on hommikusöögiga ilgelt rahul!
Kuidas Veneetsias sellist pilti saada?
Umbes-täpselt nii see käib
Meie siin viltuse torniga poseerimas. Kas tõesti juba Pisa?

Pärast pingelist hommikut jaguneme kaheks tiimiks. Ehk siis meie Imbiga proovime gondlisõidu ära ja tüdrukud vaatavad omal käel linna peal ringi. Alberto on väga professionaalne ja tore. Vilistab ja laulab, natuke teeb ka ekskursiooni ja vastab jooksvalt meie lollidele küsimustele. Näiteks selle kohta, kui pikalt gondoljeeriks õppima peab. Ja vastus? Paadi juhtimise saab ruttu selgeks, aga vilumus võtab aastaid. Ja peamine on tegelikult hoopiski suhtlemis- ning müügioskus. Psühholoogia. Ei ole nii, et kuue kuuga saad trollijuhiks ja ongi olemas.

Meie siin niisama Albertoga hängimas.
Alberto tööhoos
Väike stiilinäide ka

Otsime lõunat, aga päriselt süüa ei taha. Pigem nagu jahutust. Ehk siis — gelato! Oma lemmikväljakul leiame vabade laudadega restorani ja potsatame toolidele. Kelner toob menüüd. Anname mõista, et tahaks jäätist, mispeale tema meid mõned lauad tagasi suunab, sest kõrvalkoht ongi gelateria. Tellime kumbki ühe portsu gelatot, mis osutub meeletuks. Ongi kogu lõuna. 🙂

Gelato. Hästi palju gelatot.

Õhtusöögi teeme jälle samal väljakul. Kolm meist tellivad salatid, mina võtan pitsa. Ja siis veel kamba peale ühed friikad ka, sest taimetoit on ju ikka tervislik. Küsin ettekandjalt, mis pitsat ta ise soovitaks ja võtangi tema soovituse peale Quattro Stagioni. On tõesti hea. Lisaks ka vaheldusrikas. Õhtusööki oodates tellime veel homseks hommikuks endale veetakso ära. Tuleb välja, et saab täitsa netist tellida — valid lähtekoha ja sihtkoha, maksad raha (63€) ära ja ongi olemas. Isegi kinnituse saab meilile!

Quattro Stagioni. Elamus oli ilmselt parem kui pilt. 😀

Õhtul viivad jalad meid jälle San Marco väljakule, mis on järjekordselt vee all. Kiire guugeldamine annab tulemuse, et nähtuse nimi on acqua alta ehk tõusuvesi, mis kanalisatsioonist vee üles surub. Igal juhul tasub pärast vees hullamist jalad hotellis puhtaks pesta. 😉

Päeval ostetud postkaardid täidame õhtul hotellitoas ära ja varustame markidega. Margi pealt jääb silma hoiatus, et kindlasti õige firma postkaste kasutaks. Otsin veebilehelt, kus neid va kaste siis leida võiks — ja selgub, et pärast Veneetsiat midagi enam teele ei jäägi.

7. august: Venezia-Firenze

Hommik algab missiooniga kaardid posti viia, et nad kõik ikka ilusti sihtkohta jõuaksid. Enne minekut ütlen veel Imbile, et ta võib ilma minuta hommikusööki alustada. Üks postkast on küll üsna hotelli lähedal, ent see on täiesti valede kirjadega. Netist vaadatud kaardi peal pidi sobiv punkt ka täiesti sealsamas olema, aga võta näpust. Kui siin kunagi mingi pood või putka ongi olnud, siis enam seda igatahes pole. Kulgen reipal sammul mööda hommikust Veneetsiat, otsin õige logoga kohta. Ahaa! Üks ratastel ajalehekiosk, mille puhul veel aru ei saa, on ta avatud või mitte, igatahes kaks asjapulka seal juures askeldavad. Küsin, kas siin saab kaardid posti panna. Härrased vaatavad korraks kaarti, ehk postmarkigi… noogutavad korraks ja ajavad omavahel juttu edasi. Mis siis ikka, jätan oma kaardivirna neile ja kiirustan tagasi hotelli.

See postkast, mida mul vaja EI olnud

Selgub, et olen ära olnud alla kümne minuti ja hommikusöök peaks kohe jõudma. Eilsega võrreldes on toit kordades parem, ainult muna ei ole. See-eest saab meesaia teha! Ainult võid oleks ehk pidanud rohkem võtma.

Arveldame ära ja jääme veetaksot ootama. Natuke on närv sees, sest broneering sai netist tehtud ja hotelli nimi tuli ise vaba tekstina kirjutada. Mis siis, kui sellel hotellil ametlikult kaid polegi? Või kirjutasin valesti? Tahaks ikka nii valida, nagu Eestis pakiautomaati — no et nimekiri on ees ja vali siit. Aga takso tuleb täpselt tellitud ajal, ei küsi midagi ja sõidab õigesse kohta. Okei, enne randumist ta siiski uurib meilt, kas tahame bussi peale või parkimismajja.

Pilt sellest, kuidas Imbi hotelli taksopeatust pildistab
Tüdrukud takso tagaistmel
Meie Imbiga takso tagaistmel. Venitasin enne istumist jalad natuke pikemaks, et uhkem oleks!

Enne taaskohtumist Volvoga üritame skoorida praamipileteid Jesolo ranna poole, aga sellist praami pole vist olemaski. Mis siis ikka, sõidame!

Jesolo

Jesolos viime tüdrukud randa ära ja otsime Imbiga parkimiskohta. Pargime niidetud põllulapile, nagu oleks festivalil. Või rallil. Aga parkimine on täiesti tasuta. Natuke põen, et kohvrid liiga ahvatlevalt välja ei paistaks ja pakin osa asju ajutiselt tagaistmete ette ringi.

Enne randa käime veel poest läbi, et endale natuke jooki ja rannarätikud tekitada. Leiame rätikud. Ilusad roosade flamingodega. Müüja nendib nukralt: “Mul on ainult ühte moodi neid.” “See on okei, meil võivad samasugused ka olla.” “Okay, same-same!” Poetädil on miskipärast väga naljakas. Või siis on ta lihtsalt rõõmus, et sai kaks ühesugust rätikut müüdud. 🙂

Mööda minnes paneme silma peale ka ühele nunnule pizzeriale, kuhu pärast sööma tulla.

Rand. Tüdrukud on meile väga head kohad rentinud, toolid on veele piisavalt lähedal, samas mitte ka kõige esimeses reas. Loeme raamatuid, naudime sooja merevett ja laineid, tunneme end igati hästi.

Jesolo Beach: vaade raamatu tagant

Tagasiteel sihime pizzeriat, aga jääme pika ninaga. Isegi kõrval asuvas jaapani restos on siesta. Ainult üks pubilaadne koht on lahti ja pakub minipitsasid jms pubitoitu. No vähemalt ei jää nälga.

Jälgin teeäärsetes tanklates diisli hinda — mida kaugemale linnadest, seda odavamaks läheb. 1,469 on vist kõige odavam. Ja siis, kui lõpuks kiirteelt tankima läheme… 1,78. Mis juhtus? No selge, kiirtee juhtus. Täisteenindus: onu küsib, kas tavaline või plussiga. Tangime tavalist.

Waze juhatab suurelt maanteelt kõrvale, mägiteedele. Ummikust eemale. Sest kiirteed mööda edasi läheks pool tundi kauem. Lõpuks oleme ikka kiirteel kerges ummikus, aga üldse mitte nii hullus. Jõuame Firenze äärelinna Ibisesse kella kaheksa paiku õhtul. Leiame tasuta valveta parkimiskoha hotelli kõrval ja tšekime sisse.

Õhtusöögid skoorime hotelli baarist. Süsteem on selline, et tellid baarist toidu ja vead selle kandikul endale tuppa.

Jäätisevalik hotelli baaris. See M tähega, mida me Magnumiks kutsume, hääldub Itaalias pigem “maanjum”. Muidu ei saa keegi aru.

8. august: Firenze-Siena

Magame rahulikult une täis ja võtame hotelli hommikusöögi. No et Ibis ja saab normaalselt süüa. Muna ja värki. Omletti pole, ainult kõvaks keedetud munad ja saiad. Imbi saab viimase juustuviilu. Ibis, miks sa meile nii teed? 😀

Küll aga hakkab kohvri-tetris juba päris hästi välja tulema!

Järgmiseks otsime Firenze kesklinnas parkimismaja. Kuna oma piiritus ettenägelikkuses broneerisime õhtul koha ära ja isegi maksime selle eest netis, ei saa ka suvalist parkimismaja võtta. Õigeni sõitmine osutub seevastu keeruliseks — Waze juhatab läbi keelumärgi, Google Maps jällegi läbi sellise ala, mida parkla-vahendusteenuse juhend ütleb, et mingil juhul läbida ei tohi. Helistame parklasse. Viitavad videole Facebookis. Tore video küll, näitab täpselt parkimismajani jõudmise ära, aga… millisest punktist see video täpselt algab? Pärast mõningast Firenze vahel autoga tiirutamist läheb Imbil närv mustaks — nüüd on tema kord plahvatada. Kolmandal katsel (sh pärast kolmandat telefonikõnet garaaži) jõuame kohale. Pool tundi pärast broneeritud aega. Aga ka 3,5h on piisav, et sellise palavaga Firenzet avastada.

360 kraadi maa alt, parkimismajast

Esimene vaatamisväärsus: Ponte Vecchio. Kõnnime üle silla, otsime paremat vaatenurka ja võtame kohvikust juua, et end jahutada, kosutada ja WC-d kasutada.

Taustal Ponte Vecchio (ehk siis… vana sild?)
Firenze
See hääääästi suur kirik Firenzes
Sama kirik, teine suund
“Koppel ja kuppel”

Lõunasöögiks leiame ilmselt kõige ägedama restorani üldse. Meid teenindab (enda sõnul) Firenze parim fotograaf, kes teeb lõpuks ka koos meiega selfie. Täpselt nagu me lootsime.

Firenze parim fotograaf ja meie. Pole kahtlustki!
Punane vein?
Ei, must pipar!

Et lõunasöögi ja broneeritud parkimisaja lõpu vahele jääb veel natuke aega, aga tüdrukud ja Imbi on pigem natuke väsinud, lähen vahelduseks üksi kiiremal sammul mööda linna ringi kolama ja oma päeva kalorieesmärki täitma.

Lase mind veel üksi linna peale. Kohe hakkan ebasündsate kujudega pildile trügima.
Kas ka siin on tegu ebasündsa skulptuuriga, jäägu vaataja otsustada. Tegelikult vist ikkagi ei ole?

Järgmises osas külastame viinamarjaistandust, Sienat, Pisa torni ja veel igasugu kohti. Ja siis lendamegi juba koju tagasi.

Itaalia tuur 2021, osa 1: Milano, Monza, Como

Minu uusaastalubadus aastaks 2020 oli, et ma ei lähe ühelegi välisreisile. Ja ennäe imet, soodsate olude kokkulangemisel suutsingi ära teha! 2021 suvel selle lubaduse toel enam edasi purjetada ei saanud ja nii võtsimegi ette ühe minu jaoks täiesti uue sihtkoha: Itaalia. Sedapuhku otsustasime autot mitte piinata ja siiski lennata, aga kohapeal auto rentida. Täpselt nagu 2019 USA reisil. Ja kuna rendiauto kulusid neljaga jagada tundus endiselt mõistlik, leidsimegi endale maagiliselt 2 reisikaaslast. Teilegi USA reisilt tuttav Krissu ja tema trennikaaslane Anni. Üritasime pingsalt leida ühte ühist nimetajat — 2019 olid kõik lasersilmad — kuid tulutult. Kombineerisime nii- ja naapidi, aga igatpidi paistis ainsa ühise tunnusena välja see, et üks erineb teistest. 3 lasersilma ja üks läätsekandja. 3 naist ja üks mees. 3 noort ja üks hallpea. 3 lühikest ja üks pikk. Ja nii edasi. Ah, siiski: kõigi reisiseltslaste vanus algab kolmega. 🙂

Igatahes. Mõned mõnusad seansid planeerimist, broneerimist, tuliseid vaidlusi ja huvitavaid avastusi hiljem olime kõik valmis startima. Pane turvavöö kinni ja sõidame!

2. august: Tallinn-Helsinki-Milano

Meie tänavune puhkusereis algab umbes samamoodi nagu eelmine 2 aastat tagasi: sõidame minu truu punase Superbiga oma kodu eest ära, kohvrid pakiruumis. Sellega sarnasused lõppevad, sest roolis on Gert, kes järgmised poolteist nädalat sellega ka enda puhkust saab sisustada. Ja tänava otsast ei pööra me mitte lõunasse, vaid põhja: võtame suuna lennujaamale.

Esimene lend, TLL-HEL. Miskipärast otsustab broneeringusüsteem meid istutada paarikaupa teineteise taha, mitte kõrvuti. Registreerudes kohti valida ka ei saa, sest kõik näikse täis olevat. Pisike lennuk ka. Ja lühike lend: lennuaega napilt 20 minutit. Tallinnas lastakse meil jala mööda asfalti terminalist lennukisse minna, Helsingis tuuakse bussiga terminali. Kuna antud lennukil on uks taga ja tüdrukud (Anni ja Krissu ühine nimetaja, mis hiljem eriti huvitava uue tähenduse omandab) on meist tagapool, mahuvad nemad eelmise bussi peale.

Istume Imbiga rõõmsalt üksteise taga ja ei pane tähelegi, et mingi mees Imbi taga koogutab, telefon tagataskus

Maskireeglit lennukis väga rangelt ei jälgita — enamikul on maskid siiski ilusti peas. Ainult ühel mehel ei ole, mida keegi talle ka pahaks ei tundu panevat.

Oleme Helsingi lennujaamas. Vahemaa järgmisse väravasse on lühike, jõuame ilusti. Tüdrukuid ei paista kusagil, äkki jõudsid enne meid lennukisse minna? Läheme sisse ja vaatame ringi. Ei, siiski, nad on kuskile lennujaama peale uitama läinud vist vahepeal.

Uus lend, uus mask, uus paigutus

Tüdrukud jõuavad ka, on meist rida tagapool teises seinas. Kuna me Imbiga oleme kahekesi kolmeses reas, saame laiutada. Lisaks on Finnair meile täiesti juhuslikult määranud kohad tiivapealses avariiväljapääsus, seega — rohkem jalaruumi sama raha eest! 🙂

Maskinõuet jälgitakse sedapuhku omajagu rangemalt. Ja seda nõuet ka, et ei tõuse püsti enne, kui sinu rida välja hõigatakse. Üks Itaalia härrasmees, kellel kõigi väliste tunnuste põhjal on tohutult kiire kusagile, proovib siiski oma käsipagasi järele upitama hakata — ja saab teenindajalt noomituse.

Imbi tabas hetke, kui ma eelseisvateks sõidupäevadeks harjutasin

Huvitava asjaoluna jääb silma, et tegemist on korraliku karjäärireisiga: nii õhkutõusmisel kui ka maandumisel paistavad lennuki akendest avatud tüüpi kaevandused.

MILAAAAAANO!

Väljume lennukist ja leiame rongi, mis meid Milano keskjaama viib. Peaaegu oleks teinud nagu alati: võtnud lennujaamast rendiauto ja sellega esimesse hotelli navigeerinud. Ja siis küpses millalgi planeerimise käigus plaan natuke kokku hoida. Kuidas? Valime hotelli ja autorendi hoopis suurlinna peamise raudteejaama ümbruses. Niisiis sõidamegi rongiga Milano Centralesse ja tiksume sealt jala kohvritega hotelli. Keegi ei nõua taksot, sest hotell on üsna lähedal ja ilm hea. Lisaks on kõigil vaja päeva kalorieesmärk täis saada. 😉

Rong see sõitis, aga kes on piilupart? Ei tea, maskid on ees!
Milano Centrale — kaunis seest…
…ja väljast ka

Läheneme esimesele hotellile. Ibis Milano Centro petab alguses ära ja tundub esmapilgul väljast ilge urgas. Siis selgub, et küljeuksest ei saagi sisse. Läheneme peaukse poolt, mis paistab juba omajagu kenam välja.

Et see hotell on meil ainult üheks ööks, aga homme tahame veel Milanot avastada, uurime võimalusi kohvrid pikemaks sinna jätta. Kuna covidi-piirangud ei luba hotellides kõigile kättesaadavat pakihoiu-ruumi pidada, pikendatakse hotellitoa aega kella viieni õhtul. Tasuta. Mõnikord kohe veab!

Tõmbame toas korraks hinge, peseme lennukitolmu maha ja valmistume õhtuseks Milano-retkeks. Mu juhtmevaba laadijaga akupank hakkab vist läbi minema: aku jõuab lühikese ajaga 14% peale ja laadija otsas ei tõuse ka. Lõpuks hüppab lühikese ajaga 26%->97%. Kahtlane.

Otsime kohta õhtusöögiks, aga kõik on kas täis või kinni. Maandume ühes täiesti suvalises nurgapealses vana Tommi Grilli meenutavas kohas ja saame ülihea pasta carbonara elamuse. Mõnusalt al dente. Ja lasanje on ka täitsa okei. 1,5-liitrine pudel vett maksab 4€. Ja 0,3l alkovaba õlle eest kooritakse kuuekas. Toidu hinnad on seevastu täitsa talutavad. Üks pisike erinevus Tommi Grilliga on veel — teenindus on lauast. Kuna istume väliterrassil, ei pane maskinõuet väga tähelegi. Samas, siseruumides käivad kõik alati maskeerituna.

Vaata kui nunnult me õhtusööki ootame!

Tagasiteel hotelli leiame avatud kohaliku kaubandusasutuse ja varume järgmisteks päevadeks pudelivett. Pood on häääästi kitsas ja pisike, aga vähemalt on hilisõhtul kenasti avatud. Ja vett saab. 🙂

Uni on väga hea, sest ööd on siin mustad.

3. august: Milano-Monza-Como

Ärkame hommikul kell 8. Nendime Imbiga, et hotelli WCs on alarminöör väga nõmeda koha peale disainitud — täpselt dušinurka ja veel nii, et pestes jääb pidevalt ette. Samas, noh, eks ta ole ju komrpomiss efektiivse ruumikasutuse ja funktsionaalsuse vahel.

Hotelli hommikusöök on nagu hotelli hommikusöök ikka, aga kätte saab selle leti taga olevalt kummikinnaste ja maskiga teenindajalt. Mitte mingit iseteenindust. Mingis mõttes mugav, samas ka ohutum — teised külastajad ei köhi su toidu peale. Ressursikulu peale ei taha muidugi mõeldagi.

Tüdrukud lähevad Milanot avastama, meie Imbiga võtame sihiks autorendi ja Monza ringraja. Rendibüroosse jalutame hotellist umbes 15 minutit. Läheme väikese varuga, sest Monzas tuleb olla tuuri alguseks. Hiljem selgub, kui oluline see õigel ajal kohale jõudmine päriselt on — kui ringrajaga kirjavahetuses jääb mulje, et sain vabalt tuuri alguse aja valida, siis tegelikult sattusin täiesti kogemata mainima tänase ainukese ekskursiooni algusaja. Aga nüüd ma ruttan sündmustest pisut ette. Autorendi järjekorras tunduvad meist ülejärgmised ootajad olevat meie kaasmaalased. Me ootame rahulikult ukse taga, et sees korraga rohkem inimesi poleks, kui uksel olev silt lubab — nemad lähevad sisse piiluma, et äkki ikka saab kohe löögile. Ei saa. Igatahes, kui meie oma asjad ära oleme vormistanud, küsivad nad meilt, ega me juhuslikult Eestist pole. 😀 Uurivad rahvusvahelise juhiloa kohta ka. Tegelikult pole ma seda dokumenti seni veel ühelgi reisil näitama pidanud. Alati on tavalise Eesti juhiloaga toime tulnud.

Autoks broneerisime Passati, et kõigi kohvrid ära mahuks. Tegelikult oleks Superbi tahtnud, aga seda ei paku miskipärast keegi. Ühtlasi selgub, et Passatit me ka ei saa. Hoopis Volvo. Mitte et me kurdaks.

Meie truu suksu kogu ülejäänud reisiks.
Taustal kasutab Imbi kõiki oma analüüsi- ja auditioskusi veendumaks, et paberid on ikka korras.

Käivitamise nuppu ei leia esimese hooga üles. Istme reguleerimine ka teistmoodi kui ma harjunud olen. Lisaks nõuab harjumist käigukang: üles-alla nõksutades käivad läbi R, N ja D. CarPlay on olemas. Juhtmega küll, aga siiski. Ettenägelikult oleme kaasa pakkinud juhtmevaba laadijaga telefonihoidja, et kahe ekraani võlusid saaks nautida. Waze’iga võrreldes on Volvo sisseehitatud naviga mugavam sõita, sest juhised kuvatakse otse rooli taha. Samas ei ole seal liiklusinfot, seega marsruudid ei ole nii head. Navigeerime kahe seadme kombinatsiooniga.

Monza

Monza tundub Milano kõrval ilusa väikese külakesena, kuigi tegelikult on tegu täiesti arvestatava linnaga: inimesi rohkem kui Tartus, rahvastikutihedus on võrreldav umbes Kristiine linnaosaga.

Ainus kaader Monzast väljaspool ringrada. Mitte kõige põnevam fotolavastus, aga natuke annab kohalikust olustikust aimu.

Pargime auto ringraja-äärsesse parklasse. Otsin võimalust maksmiseks, tõmban lausa äpigi alla, aga… selgub, et täna on parkimine tasuta, sest rajal ega pargis midagi olulist ei toimu. Kõnnime ekskursiooni kogunemispunkti, Juan Manuel Fangio mälestusmärgi juurde. Huah! Ma olen sama kuju juba korra näinud, aga hoopis 11000 km kaugusel, Buenos Aireses. Ühtlasi selgub, et ka sealsamas raja territooriumil on täiesti tasuta parkimine. Meie giid on väga entusiastlik praktikant, kes räägib sellise enesekindlusega, et võtame kõike tema öeldut tõe pähe. Vahepeal tekib küll pisike kahtlus, kui ma vahepeal asjatundliku näoga midagi täpsustada püüan, aga tema vastab hoopis oma peas kõlavale küsimusele. Või äkki on keelebarjäär. Kui meilivahetusest jäi mulje, nagu me oleks ainsad ekskurseerijad, siis tegelikult on täiesti arvestatav grupp koos:üks prantsuse perekond, paar sakslast, mõned rootslased ja meie.

Ekskursiooni ajal näeme, et Alpine testib parasjagu rajal. Kuna broneerisime kombotuuri (hooned ja rada), on ajastus oluline: rajale lastakse meid ainult sel hetkel, kui testijad lõunapausi teevad. Seega oleme justkui pisikese ajasurve all. Mitte et seda kuskilt tunda oleks.

Paralleelmaailmad. Samal ajal, kui mina pildistan Monzas Alpine’i veokiparki…
…on Krissu Milanost üsna sarnase geomeetriaga vaate kaadrisse võtnud.

Kuna rajal on päriselt F1-auto (olgugi mõni aasta vana), on ka võistluskohtunike ruumis süsteemid sisse lülitatud ja kõiksugu ohutusnõuded tagatud. Välja arvatud see, et meid lubatakse täiesti vabalt igasugustesse ruumidesse, mis võistluste ajal lihtsurelikele rangelt kättesaamatud on.

Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 1: siin arutavad kohtunikud, kas kedagi peaks karistama või mis värk on. Aknast paistaks ilusti ka parc fermé, kui ma pildi natuke teise nurga alt oleks teinud.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 2: race control. Täielik ülevaade kõigest rajal toimuvast, aga sellegipoolest ei pruugi kõikjale kogu aeg silmi jätkuda. Kui me Barcelona ringrajal sama ruumi külastasime, olid ekraanid kinni. Aga täna on auto rajal ja valvsad pilgud … valvavad. Ees vasakul paistab ka meie giid.
Kohti, kuhu lihtsurelikke ei lasta, vol. 3: POODIUM! Järgmisel hetkel rebisin ma tossu jalast ja sundisin teisi sealt seest vahuveini jooma.
Me siin Imbiga niisama poseerimas. Tuuri ajal küsis keegi ka, mis nimed mu särgi peal on. Selgitasin viisakalt. Kirjuta kommentaaridesse, kui ära arvad. 😉

Hoonete ekskursiooni lõpus lähevad prantslased minema, kõik teised on ka rajatuuri ostnud. Tõsi, ka prantslased üritavad lõpus uurida, kas saaks juurde osta, aga kvoot on tänaseks täis. Seesama lõunapausi pikkus piirab, eks. Päris omapäi rajal kulgeda ei saa, meid sõidutab Jaguariga härra Roberto, kes muuhulgas mainib, et kuigi palka saab, ei tundu see talle üldse tööna. Täitsa mõistan. 🙂

Tundub nagu töristaks niisama ringi, aga enne esimesse šikaani pidrudamist käib kiirus ikkagi 200 kandis ära. Väga ei saa kihutada ka, kui oravad üle raja jooksevad. Alguses mängiv muusika on Roberto mobiilihelin.

Rajaga tutvutud, suundume vana ovaali otsingutele. Tuuri lõpus juhatab meid üks kogenum kompleksi töötaja (palgal 90ndate algusest), mis suunas jalutada ja mida kust näha oleks. Päris vanale rajaosale omapäi siiski minna ei saa, aga eemalt vaadata ei keela keegi. Õhus on mootorispordi ajaloo hõngu: kiiruse templil täitub järgmisel aastal juba terve sajand.

Ovaal paistab! Päris jõhkra kaldega. Vaatame lähemalt.
Selline näeb kalle välja altpoolt. Imbi ootab rahulikult. Ja jälgib, et keegi mind vahele ei võtaks — kaldusin natuke “ametlikult” jalgteelt kõrvale.
Mina ja vanameister Fangio

Auto poole jalutan üksi, sest Imbi on jalatsivalikuga pisut alt läinud. Ja noh, kuna siin see lähem parkla täitsa olemas on, saan ta jalavaeva ka hõlpsasti kergendada. Miks ma küll kõrvaklappe kaasa ei võtnud? Oleks saanud mõne audioraamatuga edusamme teha. Igatahes, minul saab enne autoni jõudmist juba 10km kõndimist täis.

Toon auto lähemasse parklasse ja teen kiire shoppingu rajaäärses nännipoes. Skoorin endale Kimi nokatsi (ta pole selleks hetkeks veel pinsile minekut avalikuks teinud) ja sooja Monza pusa. Kauba peale antakse ka pisike Ferrari akupank.

Skoorisin poest Kimi mütsi!

Ahjaa. Alpine testib. Üks kollase kiivriga noorsõitja teeb rajal ringe. Tuuri ajal üritan aru saada, kes see sõitja on, aga päris tõeni veel ei jõua. Järgmisel päeval leian Twitterist Guanyu Zhou postituse. Giid meil pildistada ja filmida otseselt ei keela, aga palub sotsiaalmeediasse mitte postitada — muidu tekib neil Ferrariga probleeme. Ja üldse raiub ta kogu aeg, et rajal testib Ferrari, mitte Alpine. On see siis taktikaline käik jälgede segamiseks, makstud reklaam, närvipingest tekkinud segadus või lihtsalt teadmatus, ei hakka urgitsema. On mis on. 🙂

Postitus, mis tekitas omajagu furoori: kes paneb pitsa peale praemuna? Omalt poolt julgen väita, et praemuna teeb kõik asjad paremaks. 😀
Mul õnnestus ka Guanyu auto osaliselt kaadrisse püüda. Tuleb välja, et selle nurga alt on õige hetke tabamine kuratlikult keeruline — eriti kui telefon otsustab, et live photo funktsionaalsus nüüd just ei tööta miskipärast.

Tagasi Milanosse

Täis elamusi ja ajalugu sõidame tagasi Milanosse. Otsime kõigepealt hotelli lähedale parkimismajja parkimiskoha ja siis hakkame lõunasööki jahtima. Kaotan 90-kraadise nurgaga tänavatel totaalselt orienteerumisvõime ja et nälg teeb tigedaks, läheme Imbiga peaaegu tülli. Ja siis leiame ikkagi koha, mis meile suurepärast, enam-vähem söödavat salatit serveerib.

Tagasi hotellis, saame tüdrukutega uuesti kokku. Pakime asjad, viime kohvrid autosse. Kuna natuke tahaks veel linna peal ringi vaadata ja kallist kraami täis autot tänava äärde jätta ei julge, pargime samas garaažis hõredamale korrusele (-4 -> -5) tagumikuga seina poole. Nii tundub natuke turvalisem, kuigi tegelikult on ka küljeaknast kohvreid natuke näha.

Linna minekuks oleme telefonidesse laadinud kohaliku ühistranspordi-äpi. Metroosse äpis olev QR meid miskipärast sisse ei lase. Kärsitu nagu ma olen, näen alternatiivset võimalust ja kuigi äpis on 90 minuti pilet endiselt aktiivne, lunastan sissepääsu viipemaksega. 2 euro asemel on kulunud 4 ja tundub, et see äpi-pilet lähebki raisku. Imbi tuleb samamoodi sisse nagu mina, tüdrukud suudavad end poolkogemata pöördvärava vahelt läbi pressida. Hiljem saavad välja teenindaja abiga, kui kehtivat äpi-piletit näitavad. Miskipärast ei tunnista QR-koodi lugeja seda äpi-piletit — samasugune probleem oli meil vist kunagi ka Stockholmis. Imbi tuleb ka koos tüdrukutega välja, kuigi tema oleks pangakaarti terminalile viibates värava lahti saanud. Nüüd on süsteemis üks Eesti pangakaardiga reisija, kes läks 3. augustil sisse, aga pole siiani välja tulnud. Loodetavasti nad väga ei muretse selle pärast. 😉

Kogu kamp on Duomo ette jõudnud. Vasakult: mina, Anni, Krissu, Imbi. Note to self: sellises järjestuses ei tasu edaspidi poseerida, sest initsiaalidest võib mingi jama kokku lugeda.

Imetleme Milano toomkirikut (duomo) ja mõtiskleme, et kuhu see teine huvipunkt küll jääda võiks. Nimelt Galleria Vittorio Emanuele II.
“Kas me jõuame sinna ka?”
“Kuhu poole see siit üldse jääb?”
“Aga mis see seal on?”
Nimetatud objektid asuvad tõepoolest täiesti kõrvuti. Ja seal, otse Itaalia vanima kaubanduskeskuse keskel, on põrandaplaatides ühtäkki täiesti selge Tallinna väike vapp. No olgu, tegelikult hoopis Savoia suguvõsa vapp. Nemad olid omal ajal Itaalia ühendamise eestvedajad.

Galleria Vittorio Emanuele II. Minu pea kohal Tallinna väike vapp. Formatsiooni osas pole me veel memo kätte saanud.

Et suvi on soe, naudime tänaval jäätist. Või see, noh, gelatot. Leiame Starbucksi, kus on meeletu järjekord. Ja siis sõidame trammiga tagasi hotelli juurde. Kiire poetuur, et snäkid järgmises ööbimiskohas otsa ei saaks ja veeremegi vaikselt Como poole.

Ah ma siin niisama… sõidan trammis, mask tagurpidi ees.

Õhtusöögiks leiame kena kohaliku pitsarestorani nimega Asgard. Suurlinnast tulles on siin esimene jahmatav asi tasuta parkimine otse maja ees tänava ääres! Restorani arve on poole väiksem kui eelmisel õhtul, aga pool toitu palume kaasa pakkida. Mägikülas on ikka kordades mõnusam kui suurlinnas.

Calzopizza: pooleldi pitsa, pooleldi calzone.
Sööki jäi üle. Minu pitsa nimi (Occhio di Bue) tähendab tõlkes härjasilma. Guanyu maitse jõudis mind enne inspireerida, kui ta selle postituse tegi.

Öömaja tundub seekord olevat kellegi kodu, mille me läbi Booking.comi leidsime. Majani viiv tänav on kitsas — kumbagi küljepeeglit lahutab müürist mõni sentimeeter — ja vale pidi ühesuunaline. Navigatsioonijuhend soovitab autoga tulles keelumärki ignoreerida ja need paarkümmend meetrit lihtsalt vastassuunas tulla. No olgu. Pöörame tänavalt sisse, värav avaneb. Pargin esimesele vabale kohale ja jääme peremeest vastu ootama. Helistades selgub, et peame siiski veel aias sees ühest järsust mäest üles sõitma. Ööbime neljakorruselise maja esimesel ja kolmandal korrusel. Teisel on pererahva köök ja elutuba, neljandal elavad nad ise. Selgub, et meie võõrustajad on väikestviisi legendid — seinal on olümpiapronksi tähistav diplom. Korea naiskond, võrkpall, Montreal 1976.

Olümpiapronksi kinnitav diplom. 1976, naiste võrkpall, Korea naiskond.
Päriselt ka!

Saan peremehelt juhised hommikul välja tagurdamiseks ja majas orienteerumiseks. See on ühtlasi esimene kord reisi jooksul, kus tüdrukuid minu ja Imbi tütardeks peetakse. 😀

Õhtu lõpetuseks naudime rõdult avanevat vaatemängulist tuledesära.

Vaade Como järve lähedal asuva maja rõdult. Taamal paistavad mäed ja valgustatud kirik.
Vaade tüdrukute toa rõdult.

Järgmine kord vaatame Como ümbrust lähemalt ja võtame siis suuna Veneetsia poole.

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

13. päev: Sitges-Barcelona-Amsterdam-Tallinn

Reis algab siin.

Alustame hommikut pakkimisega. Minu kohver, mis alati alakaaluline on, saab korralikult ülemõõduliseks. Aga jääb siiski 4 kilo alla kaalulimiidi. Imbi kohver, märksa suurem, manab Ennult laenatud pagasikaalu ekraanile numbrid 18.50. Seega ikkagi turvaliselt piirides.

Viimane hommikusöök “meie” lauas — kus me tegelikult üldse vist 3 korda istusime, aga ikkagi rohkem kui üheski teises — ja tšekimegi end välja. Vastuvõtu-onu on sama, kes meid esimesel ööl telefoni teel juhendas; järgneb pisut smooltooki reisimise teemadel. Et noh, juba vähem kui 12 tunni pärast oleme kodus ja pole see vahemaa nii suur midagi. Ja juba veeretame kohvreid auto suunas.

Väiksem kohver väsitab sellise vahemaa peale parema käe päris ära, sundasend ja nii. Peab rohkem trenni tegema! Kohvrikandmine on ju klassikaline rammumehe-ala ometigi. Igatahes oleme õnnelikud, et meil nii pisike rendiauto on. Ja et laupäevased rannakülastajad omi autosid kallakutänaval meile liiga lähedale pole jätnud. Oma paarkümmend sentimeetrit mõlemast otsast on tõsine luksus.

Sõidame mööda oma lemmik-mägiteed Barcelona poole ja üritame planeerida, kui kiiresti me Amsterdamis ühest väravast teise peame jooksma. Kohvrid lähevad otse, sellega pole muret. Aga lendude vahe on napp 40 minutit ja väravad saame teada alles kohapeal. Noh, eks siis näis.

Mägiteel on iga natukese aja tagant vaateplatvormiga parklad. Või täpsemalt parklaga vaateplatvormid. Naudime vaateid, teeme pilte, kirume parklaid ummistavaid (sise?)turiste ja mägiteed ennast. Mina naudin, Imbi üritab ka mitte väga paanitseda. 😉

Seekord ei satu TomTom kordagi segadusse ja juhatab meid otsejoones Centauro autorenti. Julgen soovitada, eriti hilisema saabumisega lendude puhul — kuigi mitte hiljem kui 23:00. Hinnad on tuntud nimedest märksa soodsamad ning kui keskpäeval on järjekord pikk ja piinarikas, siis hilisõhtul peab ainult nende tasuta mikrobussi võib-olla natuke ootama. Auto äraandmine (mitte ärandamine, seda me ei proovinud) on ka lihtne: ootad järjekorras; tuleb tädi, küsib, kes tagastama tulid; loovutad võtme ja … ongi kõik. Näis, kas saadavad ka mõne ootamatu arve.

Niisiis veab Centauro mikrobuss meid mugavalt vajalikku terminali. Erinevalt Gatwickist saame siin kohe check-ini ära teha ja kohvrid loovutada, turvakontrolli läbida ning suurde lennuühendusega maksuvabasse ostukeskusesse siseneda. Sööme ülehinnatud pitsat ja maitsetut pastat, sest lennukis on raudselt veel kallim ja hommikusöögist on ka juba pea 6 tundi möödas. Ja üritame Priidule õiget masti Jack Danielsi leida (meega varianti), aga valik on siin kasin. Vähemalt selles osas. Ja ka sinise Sonicu-nimelise siili mänguasju ei leia siinsetest lelupoodidest. Sorri, Liis, me proovisime!

KLM peaks senistest lennuoperaatoritest kõige mittesäästukam olema — ja on ka! Meie tänasel esimesel “Tallinn-Tartu bussisõidul” Boeing 737-800 pardal pakutakse võileiba. Ja jooki. TA-SU-TA! Jutustan Imbile vanadest headest aegadest, mil kõik normaalsed lennufirmad nii käitusidki. Olid ajad.

Amsterdam. Väljume lennukist väravasse D60, suundume D-koridori otsa ja näeme infotabloolt, et … see on ainult D-väravate info, kus meie lendu ei ole. Üldine ekraanistik näitab, et meie lend väljub väravast B27, kusjuures ümberistujad peavad läbima transfeerpunkti T3. Aga mitte meie, sest meil on pardakaardid juba olemas. Tõttame reipal sammul B27 poole, kuna tekst ekraanil palub reisijatel väravasse suunduda. Kohale jõudes näitab sealne displei, et lennukisse minek on alanud. Aga ei ole ju! Kõik ootavad rahulikult. Kui boarding lõpuks algab, väidab infotabloo hoopiski, et juba lõppenud. Sünkroniseerimisprobleemid.

Estonian Airi CRJ 900 viib meid koju. Siin on kõik värskendused juba harjumuspäraselt tasulised, aga teenindus esimest korda üle kahe nädala eestikeelne! Juhhei, kodu! Või siis, oota, nüüd peab ju ümbritsevat kommenteerides jälle ettevaatlikum olema, sest teisedki mõistavad meie omavahelist salakeelt. Naudime läbi akna loojuvat päikest (jaaei, päike ei looju läbi akna, ausalt) ja ootame, millal siit kilukarbist lõpuks välja saab. Jalad tahavad juba tõsiselt sirutust saada.

Tallinnas on meil vastas Karmen ja Liie lilledega ja ema autoga. Mida aga pole, on Imbi kohver. Kuigi mulle tundub, et ma näen teda lindile libisemas, ei jõua ta teiselt poolt meieni. Nüüd on siis kaks võimalust: kas ma nägin õigesti ja keegi võttis kiiruga vale kohvri kaasa (ja loodetavasti toob selle lennujaama tagasi) või on ta (äkki juba homme?) Amsterdamist meile järele lendamas. KLMi õhukaarikust väljumist oodates nägime teda igatahes sealsele sillutisele maandumas, nii et Barcelonasse ta jääda ei saanud.

Tallinna asfalti ei taha kommenteerida.

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

%d bloggers like this: