Eelmise osaga saigi justkui kõik läbi. Mulle sooviti kiiresti mädanevat jalga ja ettevaatlikust illuminaatide kättemaksu eest, mina ütlesin rõõmsalt “nägemist!” Ja ühtäkki, paar tundi hiljem, hakkas härra Logan “Paul” Kalmin minuga uuesti suhtlema.
“Sa võid vaadata, kes on huvitatud Illuminaatide vennas konna liikmeks astumisest.”
Tohoh? Ja üldsegi, sul oli enne mulle küsimus ühest rituaalist? Mis see oli?
“Vabandust sa ei ole enam huvitatud Hr Kristjan. Enam pole mingeid küsimusi ega vastuseid.” Aga Paul, miks sa minuga siis uuesti rääkima hakkasid?
“Ma ei teagi.”
Siin on Paulil vahelduseks teistsugune pilt, sest miskipärast jäin ma antud kuvatõmmise tegemisega hiljaks. Ju ta muutis vahepeal pildi atraktiivsemaks. Tegelikult oli tal kogu meie vestluse vältel sama pilt. Ärge rohkem küsige!
Küsin, kas petis ajas pettused segi ja palun vabandust, et seekordne katse kuhugi ei viinud.
“Ah nii? Sa tead, et see on pettus? Tohib, ma küsin midagi?” No lase aga käia. “Miks sa (oma Ameerika sugulasele) raha ei saatnud? Alma abikaasale kuu aega tagasi?”
Paneme korraks pausile ja mõtleme paar asja läbi. Esiteks võib nüüd jälgimine natuke keeruliseks minna, sest juhuslikult kasutasin ma tolles postituses oma sugulase identiteedi kaitsmiseks tema kohta varjunime Paul. Ja nüüd juhuslikult on mu vestluskaaslane sama nime kasutanud. Jah, ma arvan, et see on juhus, sest ilmselt oli mulle antud PayPali konto tegelik omanik hoopis Paula. Teiseks tuleb siin välja väga huvitav taktika: ta üritab eelmises pettusekatses kogutud infot minu vastu ära kasutada. Minule on see väga selge märk, et mu vestluskaaslane on kas täpselt sama tüüp, kes viimati, või siis vähemalt samast petiste võrgustikust. Seda ma ei usu, et ta päriselt rohkem tausta uuris ja näiteks mu blogipostituse otsa sattus. Miks? Sest ta üritab jätta muljet, nagu ta teaks midagi, mida ainult Illuminaatide kõikvõimas võrgustik talle avaldada suudaks. Sugulase nime kirjutab ta, muide, valesti ja kasutab ühte mitmest valest nimest, mida ma sugulase abikaasale toona andsin.
“Mul on palju rituaale teada. Sinust.” Siinkohal on ta inglise keel jälle päris katki, nii et tõlkida on keeruline. Aga ma proovin. Vastan, et ma tean, et ta ei olnud päriselt {see Ameerika sugulane}.
“Sa näed ma tean sinust?”
“Ma võin kasutada su pead kui ohverdusi kui ma tahan Hr Kristjan.” Tore ähvardus, aga ei tööta. Vastan, et ta on järelikult kas sama petis või samast pundist.
“Kas tõesti? Kristjan oled sa arst?” Mis siis, kui olengi? Tõesti, viimati väitsin, et mu tööarvuti on haiglas. Millest ilmselt tehti kiire järeldus, et ma olen arst.
“Oh me veel näeme. Kas sa viskad mulle küsimusi tagasi?” Teen ettepaneku, et ta võiks inimeste petmise asemel mõne parema ärimudeli leida. Julgustavalt lisan, et tal oleks minu meelest võimekust küll.
Kas sa istud? Kui ei, võiksid igaks juhuks enne edasi lugemist tooli leida. Sest see, mis nüüd järgneb, on ajalooline hetk — mu vestluskaaslane murdub ja lõpetab näitemängu. Või noh, kes teab. Vähemalt esialgsest illuminaadi-värbaja rollist tuleb ta nüüd välja.
“Kas sa saad mulle raha saata, et äri leida?” Tore, ikka üritame tasuta raha saada. Aga ma ei lase end sellest häirida. Pakun välja, et ma võiks talle mõned potentsiaalsed kliendid pakkuda, kui ta räägiks, mida ta veel teha oskab.
“Ma ei saa aru.” No ta võiks näiteks täitsa veenev müügiesindaja olla, aga paraku ma eelistan oma ärides teistsugust stiili. Näiteks sellist, kus ei üritata iga hinna eest kliendil nahka üle kõrvade tõmmata.
“Okei. Mul on praeguseks raha vaja.” Nagu meil kõigil. Majandusel ei lähe just kõige paremini.
Küsin, kui palju tal enda elushoidmiseks kuus vaja võiks minna. “Mul on 300 eurot vaja. Praeguseks.”
Pakun entusiastlikult, et ta võiks äkki YouTube’is petiseid lollitama hakata? See oleks päris lahe — endine petis teisi petiseid petmas ja vaatamiste pealt raha teenimas. 😀
“Ahah. Kas sa annad mulle raha või mis?” Mul ei ole 300 eurot hetkel heategevuseks vaba, ütlen alandlikult. Aga ta võiks näiteks Fiverri poole vaadata.
“Kuidas see töötab?” Üks hetk, kohe seletan.
Kõigepealt teed endale konto. Lood profiili, mis müüb midagi, mida sa teha oskad. Näiteks nagu see tüüp, kes viie dollari eest salvestab teksti, mis talle saadetakse. Lisaks on ka kallimaid pakette, näiteks kui klient tahab salvestist kommertskasutusse võtta vms.
“Kas sa saad mulle konto teha?” Hmm. Mis mängu ta nüüd mängib? Olen kindel, et ta saab sellega ise ka hakkama. “Lihtsalt tee see mulle ok.” Hmm. Kas see on mingi trikk, millega mind pärast rünnata? Või tahab ta näiteks oma konto kaudu mu IP-aadressi teada saada? Aga olgu, lülitan VPNi sisse ja mängin kaasa.
Aga mul on selleks ta e-posti aadressi vaja. Petis annab mulle meiliaadressi, mis raudselt tegelikult mõnele tankistile kuulub, või siis on tegu kaaperdatud kontoga vms.
Küsin, mis ta kasutajanimeks ja parooliks tahab. Ja siis kohe pakun, et ma võin talle lihtsalt ise ajutise parooli välja mõelda. See talle sobib. Kasutajanimeks tahab, et ma paneks “Paul Logan.” Jaaaajah. 😀
Kuna PaulLogan on võetud, aga kuidas PaulLogan419 sobiks? 419 on Nigeeria kriminaalkoodeksi paragrahv, mis pettusi käsitleb. Miskipärast see talle ei sobi, 2001 oleks parem. Kas sellest võib järeldada, et mu vestluskaaslane on või saab lähiajal 19-aastaseks?
Annan talle kasutajanime ja parooli ja luban, et võin teda üle TeamVieweri aidata või midagi. Aga sellega endiselt ei näkka.
“Aitäh. Saad sa mul sellele lehele ka aidata konto teha?” No ei, ma olen sind juba piisavalt aidanud.
Anna andeks, härra petis, aga nüüd sa pead ise hakkama saama. “Palun, ainult see. Sa saad mind aidata.” Ja üldsegi, emme õpetas, et internetis võõrastelt saadud linkidele ei klikita. 😉
“Okei.” Ole nüüd tubli ja proovi Fiverr ära, eks? Sellega jõuab päriselt paljude potentsiaalsete klientideni. Ja isegi kui raha ei tule nii palju kui petuskeemidest, on see vähemalt seaduslik ja eetiline.
“Kas ma pean video tegema, et raha saada?” Ee… okei, ma ilmselgelt hindasin ta võimekust kõvasti üle. Või noh, iga uus paradigma on alguses keeruline ja tekitab küsimusi. Pakun, et ta võib seal müüa mis iganes teenust, näiteks andmesisestust. Jätkugu tal ainult loomingulisust.
“Kuidas ma teenida saan?”
4 sammu:
reklaamid oma oskusi;
inimesed tellivad sinult;
teed töö ära;
saad tehtud töö eest raha.
“Olgu pealegi.”
Siinkohal meie vestlus paraku lõppes. Ma oleks hea meelega ta profiili üle vaadanud ja edasisi näpunäiteid andnud, aga rohkem ta minuga suhelnud ei ole. Aga pettused käivad muudkui edasi. Ja edasi. Ja edasi. Sest vahepeal on ta ka pilti vahetanud ja konto, tundub, on endiselt aktiivne.
Mina lõpetan igatahes oma isikliku konto alt petistega suhtlemise nüüd ära. Liiga põnev on. Edaspidi järgin ametlikke juhiseid ja eiran selliseid pöördumisi. Aga kes teab, äkki leian millalgi aega ja ehitan hoopis libakontode võrgustiku, mis petistele eriti ahvatlevad paistaksid. Tahab keegi kampa lüüa? 😉
Hoiatus! Käesolev postitus võib sisaldada polariseerivaid maailmavaateid! Näiteks kas Ferrari võib musta värvi olla.
Viimati kauplesin oma illuminaadist ristiisalt välja võimaluse saata talle raha PayPaliga. Tundub, et see osa skeemist ei oleks nagunii õnnestunud, kui neil just verifitseeritud kontodega tankistid ei ole — kuuldavasti on verifitseerimata konto kogu sissetuleva raha limiit 2500. Ja tema palus mul samale kontole saata 5000 eurot kahe tehinguga, mis ületab ikkagi limiiti kahekordselt. Igatahes, Logan/Paul soovib, et ma talle oma e-postkastis olevat kviitungit jagaks.
Tuletan talle meelde, et ma ei saa oma e-postile hetkel ligi, kuna see on mu teises arvutis. Ja mu arvutigeeniusest nõbu kasutab seda parajasti. Arvutit, mitte e-posti. Hahahah.
“Ohvritalitused juba käivad, Hr Kristjan. Ees ootavad rasked ülesanded.”
Juhin tähelepanu, et minu meelest ei ole tema viimati saadetud pildil midagi lõbusat. Ja üldse tundub, et seal on ainult mehed. Kuidas neil sugude tasakaaluga on?
“Saad rohkem teada, kui liige oled.” Oeh. Lõputu salatsemine.
Meenutan, et mulle on alati pigem need töökeskkonnad meeldinud, kus mehi-naisi enam-vähem võrdselt on. Muidu on mõttetu vorstipidu. Lihtsalt… õhkkond on parem, kui on tasakaal.
Paul küsib, mis riik ma olen. “Rootsi,” vastan pikemalt mõtlemata. Siis ta seletab, et illuminaadid on üle maailma (mu meelest olen ma seda juba korra kuulnud?) ja et liikmete hulgas on tipp-poliitikuid, muusikuid, arste (neid varem polnud) ja normaalseid (!!!) ärimehi. Ja et illuminaadid võivad aidata mu unistuste täitumisel. Oh, ilus hetk… 😀
Küsin murelikult, kas see kõik on üldse seda väärt, kui seal ainult mehed on.
Nüüd saadab ristiisa mulle uuesti hüvede nimekirja, mida liitujad kohe nautima saavad hakata. Kuna ma esimesel korral seda isegi ei märganud (teksti oli nii palju, et mu tähelepanu hajus), olgu see siis siin ka eesti keeles ära toodud:
Rahaline Preemia väärtuses USD $500 000 USD.
Uus Äge Unistuste AUTO väärtusega USD $300 000 USD. — Miks see USD $… USD muster neile nii äge tundub? On siin mingi sügavam tagamõte?
Unistuste Maja ostetud minu enda valitud riigis.
Ühe Kuu puhkus (täielikult makstud) minu unistuste turismipiirkonda.
Igakuine makse väärtuses $1 000 000 USD (kuhu nüüd teine USD kadus?) minu pangakontole igal kuul. Igakuine makse igal kuul? Vaaaau!
Ühe Kuu broneeritud Kohtumine Top 5 maailma Liidrite ja Top 5 Kuulsustega Maailmas.
Oh sa tuhat ja tuline, kus on ikka hüvesid! Peaks vist ikka liituma?
“Need on uutele liitujatele antavad hüved. Naised on ka Illuminaatides.” Vaidlen vastu, et piltidelt ju ei paista. Äkki ta saaks templist mõne sellise pildi saata, kus naisi ka oleks?
“Härra Kristjan, te lähete liiga kaugele. Küll te varsti teada saate.”
Nojah, aga ma tahan ju lihtsalt veenduda, et organisatsioon, millega ma liitun, jagaks minu väärtushinnanguid.
Nüüd väidab Paul, et nende seas on palju naisi. Ja üldse, et selle rahaga saab palju naisi ka.
Oot-oot. Raha eest saab naisi? Ei, ma ei taha neid omada. Ma tahan, et naised oleksid meestega samal pulgal ja mõtleksid oma peaga ja et ka nende vaatenurkadega arvestataks.
Logan viib jutu ohverdustele ja ütleb, et ma võin saada nii palju lapsi, kui ma tahan. Huvitav, kas ma tegin ta nüüd katki? Muudan suunda ja lõpetan survestamise, aga hakkan hoopis hüvede kallal nokkima.
Kõik tundub väga kena, aga number 5 on kahtlane. Miks ainult üks aasta golfiklubi liikmelisust?
Paul vastab, et see on uutele liikmetele nii. Kui sa juba liige oled, saad templist palju tahad. Ja siis ta räägib mulle veel saladusi ka! Jee!
Täpsustan üle, kas ma saan siis ise valida, millise golfiklubiga ma liitun, või on illuminaatidel mingid konkreetsed partnerklubid. Saan teada, et eksklusiivseid lepinguid ei ole. Okei, mulle sobib.
Nüüd tuleb pommuudis! Ma saan ise ka ristiisaks! Ja võin liikmeid juurde tuua!
Ma vahetan jälle taktikat ja uurin Härra Logani enda kohta. Aitab suurtest saladustest, mis mees mu tulevane ristiisa ise on? Mis ta väärtushinnangud on? Aga Paul ei taha vedu võtta ja lubab, et küll me sellest kohtumisel räägime. Ma ei jäta jonni ja tõden, et ei saa nii suurt otsust ilma rohkem tausta teadmata teha. Viskan sellise nüansi ka vahele, et olin eelmisel õhtul purjus ja väsinud, mistõttu ei mõelnud asju piisavalt läbi. Mis, noh, peaks petistele just sobima. Tänan jumalat, et raha kinni jäi, kuna see annab mulle aega asjaolusid põhjalikumalt analüüsida.
Ja palun veelkord, et Härra Paul mulle endast räägiks.
“Härra Kristjan ma olen su tulevane ristiisa.” No just. Sellepärast ma ju temast rohkem teada tahangi. “Rohkem informatsioone paljastatakse sulle siis kui sa liige oled. Mul on privaatsused.” No sellisel juhul tundub ju, et ma ei saa ikkagi liikmeks saada.
“Su pilt on saadetud templisse, Hr Kristjan. Ma ei saa oma mina selgitada sellele kes pole meie liige sa tead seda Hr Kristjan.” Väga ametlik, aga väga põiklev. Saadan ta poole uue küsimusvalangu.
Mis see tähendab, et mu pilt templisse on saadetud? Kuidas sa ta sinna saatsid? E-postiga? Messengeris? Tavalise postiga?
“Hr Kristjan ma teen oma ohverdused eile õhtu. Ma tegin oma rituaalid ka ära.” Hurjutan ristiisa, et ta ei peaks asju tegema enne kui raha käes on. Aga nagu ma aru saan, ei ole 5000 tema jaoks mingi teema.
“Jah, Hr Kristjan. Mul on siin palju raha mu peal. Aga ohverdus peab tulema sinult ja su südamest. Selles ei ole ebasoodne olukord Hr Kristjan.” Ausõna, ma ei saa temast kohati peaaegu üldse aru.
Aga ülekanne ei läinud läbi. Ja ma võtan seda kui märki kõrgemalt võimult, et ma ei olnud selleks valmis.
“Sa oled valmis Hr Kristjan.” Küll ta tunneb mind hästi.
Pommitan jälle küsimustega. Kuidas ta teab, et ma valmis olen? Ja üldse, miks mina? Mis omaduste poolest ma neile sobin? Mis mind illuminaatide jaoks piisavalt heaks teeb? Mis meil ühist on?
“Sul on pingutust ja kannatlikkust.”
Mis su lemmikfilm on?
“Ma ei vaata filme Hr Kristjan.”
Miks mitte? Filmid on toredad! Ja üldse, filmikunst areneb pidevalt ja muutub päevast päeva nüansirikkamaks.
“Mulle meeldib mu äri teha.”
Nonii, hakkab vist näkkama. Mis ärivaldkonnas mu ristiisa tegutseb?
“Kaubandus ja import. Mul on mitu firmat Ameerikas.” Vääääu! Ameeeerikas! Viskan vahele häääästi ammu Ali G suust kuuldud nalja impordi/ekspordi kohta. Ärge jumala eest selle tähendust otsige. Päriselt. Te ei taha teada. Mina ka ei tahtnud.
Aga mida ja kust ta impordib? “Autosid üle maailma. Oled sa õnnelik teadma asju minust?”
Ohoh, automüüja! Väga lahe. Ütlen, et väisasin paar aastat tagasi Las Vegase Shelby muuseumi ja küsin, kas ta ka seal käinud on. “Jah, aastaid tagasi.”
Küsin, mis ta lemmikauto on. “Mul ei ole lemmikut. Mul on palju autosid.” Nojah, muidugi, isalt ju ka ei küsiks, kes ta lastest talle kõige rohkem meeldib. Aga mis tal siis praegu garaažis on?
“Ma päriselt ei tea. Neid on ligi kaks sadu.” Oeh. No teeme siis lihtsamaks. Mis autoga ta viimati sõitis? “Ma ei sõida autodega mul on juhid. Teenrid.” Okei, no ilmselgelt on meil tegu väga kõva tegijaga, kellel on palju teenijaid. Või siis, noh, sihuke tore skämmerifantaasia.
Küsin siis, mis autoga teda viimati sõidutati. “Las ma kontrollin Hr Kristjan. Samuti Ferrari Hr Kristjan.” Samuti? Minu meelest on see esimene kord, kui ta Ferrarit maininud on. Aga olgu, läheme küsimustega edasi.
“Mis mudel,” küsin entusiastlikult. “Ja mis värvi?” Lisan, et minu meelest on Ferrari ikkagi just selline auto, millest täie naudingu saamiseks peab ise roolis olema. Kui teener sõidutab, sobiks paremini ikka mingi Maybach või Bentley, või midagi sinnakanti. Aga kindlasti mitte Ferrari. Ja siis tal on veel jultumust öelda, et see on tal musta värvi! Must! Ferrari!
Okei, tegelikult ma ei diskrimineeri, Ferrari võib olla kirju, pruun või punane või must…
Rebin kildu, et Ferraris reisijana sõitmine sobiks ehk juhul, kui ta teener oleks näiteks Kimi Räikkönen. Tundub, et nali läheb hästi peale. Või on see sarkasm. No olgu, must Ferrari, aga mis mudel? “Mul on mitu Bentley ka.” Ära uhkusta, tead. Sama hästi on mul külgkorviga Jawa.
Küsin, kas ta saab aru, et ma autodest väga huvitatud olen. Saab. Aga ta ise väga autodest ei tea, tal on selle jaoks keskastmejuhid. Ma torkan selle peale, et ärimees peaks oma müüdavat toodet hästi tundma, isegi kui ta täitsa tipus on. Paul ütleb, et see on tema jaoks stressirohke. No vabandust, aga ma lihtsalt usun seda kogu hingest.
“Mida sa tegid? Hr Kristjan.” Tõlgendan küsimust nii, et ta küsib nüüd minu karjääri kohta. Vastan, et olen põhiliselt müügis olnud. Aga müünud eelkõige teenuseid, mitte tööstustoodangut. “Kui sa Illuminaatide vennas konna liige oled saad oma äri nädalaga üles ehitada. Sa saad uusi liikmeid ka sisse tuua Hr Kristjan.”
Vastan, et võrgustik on alati igasuguse äri ehitamisel väga kasulik ja küsin, kas ma võin Illuminaatidesse kuulumist oma müügiargumendina kasutada. “Jah Hr Kristjan. Kõik su soov saavad täidetud.”
Huvitav. Kas tõesti nii lihtne ongi? Toon näite, äkki ta ei saanud mu küsimusest aru. Midagi stiilis: “kui ostad minult järgmised 2 aastat, teen su illuminaatide liikmeks.” No et kasutaks seda oma veebilehel reklaamina ja nii.
“Ei Hr Kristjan. Kuidas sa saad reklaamida Illuminaate?” Seda ma ju küsisingi. Et kas seda võib müügiargumendina kasutada. Ja ta ju ise reklaamib ka illuminaate, ei? “Aga mitte oma veebilehel!” Nojaa, aga Facebooki profiilil küll, ja see on ka ju nagu veebileht või nii.
“Sa võid kasutada Facebooki Instagrami ja mitu sotsiaalmeedia et näha valijaid.” Ei no ikka kohe mitte midagi ei saa aru.
Küsin, mis seal vahet on. “Hr Kristjan sa saad sellest paremini aru.” Miks ma seda oma firma veebilehele panna ei või? “Kui sa tahad seda panna Hr Kristjan. Aga see on teatud tüüpi privaatsus.”
Pakun, et võiks juba praegu oma profiilile lisada: “illuminaatide liikmekandidaat,” mispeale Logan teatab, et tipp-poliitikud ja ärimehed ja naised(!) ka ei reklaami seda.
Nii mõnigi lugeja on kommenteerinud, et mul peab ikka väga palju vaba aega olema. Siinkohal saigi mul aeg vahepeal otsa. Küsin, kas võime 2 tunni pärast jätkata. Paul jätkab, et paljud ristiisad ei aktsepteeri raha läbi PayPali ega midagi. Ja siis küsib, kuhu ma lähen.
Ütlen, et äri vajab ajamist. “Ja jätad oma ristiisa niimoodi ootama? Kas sa teadsid et ma panin oma rituaalid pausile? Sinu pärast? Ja kas ma võin sult midagi küsida? See küsimus tuleb minu rituaalidest.” Aga mina olen juba läinud.
Järgmise paari tunni jooksul jõuab Hr Logan “Paul” Kalmin mulle suures koguses vägagi ahvatlevat reklaammaterjali saata.
No kas pole tõsiseltvõetav?
Raha lõhn on juba ninas?
No ikka täiesti meeletu!
“Kas sa näed seda? Neid on üle maailma. Sa võid mõnda neist tundma saada. Aga pea meeles, et sa neid pilte kellelegi ei jaga!”
Oih. Vabandust. 🙂
Küsin, milline neist tema on. “Ma arvan, et ma olen ühe pildi peal.” Väga täpne, Paul. Väga täpne.
“Ma küsin seda sinult viimast korda Kristjan. Oled sa selleks valmis?”
Ma ei ole ikka veel veendunud.
“Okei aitäh koostöö eest. Illuminaadid ei jäta sind vabaks. Üks su jalg läheb kolme päeva pärast mädanema Hr Kristjan. Hüvasti ja naudi oma valusat elu.”
Ütlen ka mina omalt poolt rõõmsalt: “Nägemist, Hr Logan!”
Praeguseks on möödas juba rohkem kui 3 päeva, aga jalad on alles ja midagi ei mädane. Äkki see toimub hästi aeglaselt?
Nüüd oleks justkui vestlus läbi, eks? Aga ei. Paar tundi hiljem hakkab Paul “Logan” Kalmin minuga uuesti suhtlema. Mis ta tahab? Mis edasi saab? Kas musta värvi Ferrari maksis kätte? Vähemalt kahele kolmandikule nendest küsimustest leiab vastused juba järgmisest, paraku selle minisarja viimasest, postitusest. 🙂
Eelmises postituses meelitas härra Logan Kalmin mind illuminaatidega liituma. Selleks tuli valida, kas ohverdada raha või verd. Olude sunnil pidin valima rahalise sissemakse — 5000 USA dollarit nüüd, 5000 templis kohapeal.
Nüüd ma natuke libastun ja uurin, kas Eestis ka mõni tempel on. Sest, noh, piirid on praegu kinni. Logan vastab, et ärgu ma selle pärast muretsegu, nad teevad asju omal moel. Raha tulevat nendeni toimetada aga Steami kinkekaartidena (100USD vääringus).
Mulle tundub see kuidagi kummaline, et illuminaadid sellises “valuutas” kauplevad. No et pole nagu stiilne ja nii. Küsin kohe, kas äkki saaks PayPali kaudu maksta. Ja tundub, et lähebki õnneks! Äkki saaks siit eelmise korraga sarnase skeemi üles ehitada ja petistelt kümme kontot välja nõuda? 🙂
Jõuan juba rõõmustada, kui Logan mu unistused põrmustab. Ikka ainult need kinkekaardid, teistmoodi ei saa. Templi esitatud väljakutse ja nii. Ja üldse, ohverdustel ei peagi klassi olema.
Vaidlen vastu, et Steami kinkekaarte siinkandis ei müüda, nii et mu valikud on PayPal ja SEPA. Logan vaidleb vastu, et tempel on selle mulle proovikiviks määranud ja et ohverdustel kasutatakse ikka neid va kaarte. Küsin vastu, kas ma võiks talle äkki raha lihtsalt postiga saata, sest Steam ja kinkekaardid üldse ei ole minu piirkonnas üldse teema. No eks ma natuke liialdan ka. 😀
Igatahes Logan ei murdu, vaid ütleb, et ka kinkekaarte saab läbi PayPali osta.
Teesklen imestust, et Steami kinkekaarte veebis müüakse, aga lisan, et ma tunneks end ikka oluliselt paremini, kui saaks otse läbi PayPali raha saata. Logan vastab, et onlainis saab hoopis ainult Amazoni kaarte osta. Luban sellele hommikul mõelda. Aga pakun, et PayPali makse saaks kohe täna ära teha.
Logan annab mu elu lihtsustamiseks isegi Amazoni lingi — paraku on see www.amazon.com, mitte otselink kinkekaartide lehele.
Üritan oma tulevast ristiisa ikkagi PayPali poole kallutada — ma olen juba sisse logitud ja saaks kohe raha üle kanda. Millegi sellise proovimiseks, mida ma kunagi varem teinud pole, olen lihtsalt liiga väsinud ja kardan, et teeks midagi valesti. No ma ei ole selles arvutiasjanduses kuigi hea, aga PayPaliga olen varem ka maksnud.
Logan õhutab mind siiski proovima, lisades, et ohvreid on hea just öösel tuua. Miks? Ei tea, unustan küsida. Teooriad on teretulnud. Pettuse kontekstis pakuks, et mida kiiremini raha ohvrilt kätte saab, seda parem. Ja kui mind praegu lõa otsast lahti lasta, hakkaks ma võib-olla oma valikutes kahtlema ja ei oleks enam valmis neile raha saatma.
Logan üritab mind nüüd sellega meelitada, et kui ma täna ohverdused ära teen, saan kohe liikmelisust nautima hakata. Aga lisab, et lõpuks on see minu enda valik.
Ma ei jäta jonni — kui ta mulle oma PayPali konto saadaks, võiks kohe raha teele panna. Hr Kalmin kordab jälle, et tempel on just sellise tuleproovi valinud ja ohvreid saab tuua ainult kaartides. Minul kiiret pole, las ta jääb. Võtku ma siis ühendust, kui ma valmis olen.
Tundub, et tehing jääb soiku, aga proovin korra veel: lehvitan raha lõhna petise poole ja luban, et ma saaks kohe need 5000 dollarit üle kanda, kui ta ainult mulle aadressi annaks.
Läbimurre! Logan saadab mulle oma isikliku PayPali aadressi ja ostab minu eest kaardid ära!
Tänan teda abi eest. Järgneb küsimus, kas ma kannan raha üle dollarites või eurodes. Just alles vehkisin dollaritega, aga ülekande teeks siiski endale mugavamas valuutas. Nüüd ütleb Logan, et raha tuleks üle kanda väiksemates osades: 2500 ja 2500. Oeh. Oleme jälle 5000 euro peale jõudnud, aga ma ei viitsi vaielda. Või unustan. Ilmselt ikka unustan — need petturid on ikka osavad!
Samas on ikka uhke tunne ka. PayPali aadress on käes!
Loen aadressi ja mõtlen: vaene Paula Cleghorn. Või Paul A. C. Leghorn? Noh, igatahes. Küsin, kas mu vestluskaaslase nimi on siis Logan või Paul. Ütleb, et Paul on ta pärisnimi ja Logani sai ta oma ristiisalt. Logan Paul? Päriselt? Olgu siis pealegi.
Paul palub mul seepeale ülekannetest kuvatõmmised saata. Ja lisab, et kui see on tehtud, saan kodus veel mõned ohvrid tuua. Proovin nende kohta uurida, aga vastuseks tuleb kalk: “Kas ülekanne on tehtud?”
Mis siis ikka. Hakkab pihta. Paint.NET lahti, eelmisel korral võltsitud screenshot ette, uus aadress ja summa peale, esimene pilt teele. Paul nõuab teist ka. Venitan natuke aega ja saadan sama pildi uuesti. Paul uurib asja ja väidab, et midagi on ebaselget.
Küsin, mis mu piltidel valesti on. “Saad lähemalt pildistada, Hr Kristjan.” No aga minu ekraanil on nad ometigi täitsa loetavad ju? “Tee puhas pilt ja saada uuesti.” Saadan sama faili kolmandat korda. Seekord sobib. Ta vist eeldab, et ma pildistan telefoniga arvuti ekraani. Oh ajad, oh kombed.
Nüüd palub Paul, et ma teise ka uuesti saadaks. Ikka saab — sama fail neljandat korda. Aga nüüd on küll uneaeg juba käes. Paul palub, et ma hommikul talle kindlasti kohe kirjutaks. Mina jällegi loodan, et ma hommikuks juba tean ka, mida järgmiseks ohverdada.
Palungi Paulil minuga seda saladust jagada, aga ei. Lähen magama. Öösel avastab Paul, et kõigil mu neljal pildil on sama tehingu identifikaator. No lõpuks! Ma peaks ikka selle teise tehingu kinnituse ka saatma, muidu ta ei saagi raha kätte.
Hommikul tuleb alles poole üheteistkümne ajal meelde, et illuminaadid mind värvata tahavad. Kirjutan, et nüüd peaks need kaks kannet kindlasti mõlemad kohal olema. Ristiisa palub kaks tundi hiljem vabandust, aga tema PayPal ei näita ühtegi. Küsib uuesti teise tehingu kviitungit näha. Ja siis tulevad ka need teised ohverdused. Poole tunni pärast kurdab ta, et ikka ei ole kinnitust.
Lasen tal veel pool tundi oodata ja küsin, mis ohvreid veel tooma peab. “Ma pean su makse ära kinnitama, aga su nimi ja pilt on Illuminaatide Suurde Rikkuste Templisse saadetud.” Uuuu! “Sa ei pea siin rohkem mänge mängima. Me läheme nüüd põhitehingu juurde.”
Nii et rohkem ei peagi midagi ohverdama? “Palju, aga enam mitte raha. Enne jätkamist pean ma makse ära kinnitama.” Mind huvitab ikkagi, mis mind ees ootab. No et äkki saaks mingite tegevustega juba pihta hakata.
“Ma ei näe su makset, Hr Kristjan. Kas ma saaks e-posti kviitungit näha?” Vastan, et probleem on raudselt tema poolel, sest ma olen neid asju varem teinud ja tegin kõik täpselt õigesti. “Enne rituaale peab raha kohale jõudma. Mul on siin palju liikmeid, kes rõõmuga maksavad. Mul on palju tööd ja ohvritalitusi.”
Pakun, et äkki mu nõbu, kes arvutivärgis oluliselt parem on, saaks teda aidata. No et äkki ta tõmbaks TeamVieweri alla ja saaks koos uurida, mis toimub. Sest iseenesest oleks ju vahva petise arvutisse sisse piiluda. Äkki saaks järgmisi potentsiaalseid ohvreid hoiatada näiteks? Aga ma tegelikult ei looda, et ta selle konksu alla neelab.
“Ära kaasa kedagi sellesse, Hr Kristjan. See on privaatne. Sa võid niimoodi alla minna.” Kas ma sain just tapmisähvarduse? Küsin, mis ta sellega silmas peab. “Ära sega kedagi teist sellesse teemasse. Sa ei ole veel täisväärtuslik liige.” Aga ma tahtsin ju ainult aidata. 🙁
“Kas ma näeks su e-posti kviitungit?” Palun vabandust, et ma hetkel oma e-postkastile ligi ei saa. Üritan hoopis tulevast ristiisa paremini tundma õppida. Mis tööd ta teeb? Mis muusika talle meeldib? Mis ta lemmikvärv on?
“Me näeme üksteist ja saame seda kõike arutada,” vastab Paul. “Väljakutse on sinu kaelal.”
Et siis nagu… mis mõttes?
“Su pilt ja nimi on saadetud suurele oraaklile. Ohverdused on veel vaja ära teha.”
Ma ei pea enam vastu. Ütlen ristiisale, et ta tekst kõlab natuke ähvardavalt. “Kas tõesti?”
Mina jällegi arvasin alati, et illuminaadid on tore punt. Aga kui kogu aeg on mingid ähvardused ja salatsemine, siis see pole vist ikka päris minu jaoks. “Illuminaadid on lõbusad, kui sa reegleid järgid.” Küsin oma raha tagasi.
Ja siit tuleb järjekordne ähvardus. “Pärast seda ole valmis surema. Saada oma aadress.” Ja siis pilt Suurest Rikkuste Templist.
Jälle sa ähvardad. Minu PayPal on (üks aadress, mille ma eelmiselt petiselt välja meelitasin). Palun tagastada mulle mu 5000 eurot.
Paul: “Ma ei ole su makse kohta veel kinnitust saanud, kuidas ma raha tagastada saan?”
Olgu, ma siis tegelen PayPaliga ise. Paul tahab endiselt kviitungeid näha. Aga ma juba saatsin ju kõik ekraanitõmmised. Mulle tundub, et ta ei ole üldse abivalmis, ainult ähvardab kogu aeg. Ehk siis mina pöördun nüüd PayPali tehnilise toe poole.
Arvata võib, et seda ta kindlasti ei taha. Paul on ühtäkki jälle natuke abivalmim.
Väidan, et mina olen omalt poolt kõik teinud, mis vähegi võimalik. Ristiisa saadab omalt poolt pildi, mis kinnitab, et ühtegi sissetulevat makset ei ole. Kusjuures tundub, et see isegi ei ole võltsing, nagu minu pildid. Tänan teda koostöö eest ja ütlen, et saadan kogu kirjavahetuse PayPali toele.
Ristiisa soovitab mul nüüd ikkagi neid va kinkekaarte osta, sest see pidavat palju lihtsam olema. Ma jällegi tahaks kõigepealt oma raha PayPalist tagasi saada. Paul on ilmselgelt mures, sest temani ei ole raha ju ka jõudnud. Selgitan, et mul ei vedele tuhandeid eurosid lihtsalt niisama igal pool, ehk siis kinkekaartide ostmiseks oleks ikkagi see eile saadetud 5000 vaja tagasi saada, kuhu iganes ta kinni jäi.
Logan/Paul küsib uuesti, kas ta saaks kviitungit näha.
Järgmises osas: Mis autoga Paul sõidab? Millega ta tegeleb, kui ta parasjagu uusi liikmeid ei värba? Ja mis värk illuminaatidel naistega on?
Leidsin Facebookist järjekordse petuskeemi. Või noh, nemad leidsid mind. Kuna vestlus venis pikale, jagasin selle neljaks osaks, et kergem lugeda oleks. Etteruttavalt võin öelda, et neljandas osas toimus minu jaoks ootamatu pööre. 😉
Ühel kenal päeval kontakteerub minuga keegi salapärane Logan Kalmin. Kes see on? Miks ta minuga rääkida tahab? Ohoh! Ta pakub illuminaatidega liitumist! Esimesel korral ei pane tähelegi, kui message request sisse tuleb. Umbes-täpselt 25 tundi pärast teist katset märkan, et midagi on. Ja vastan. Aga vastan küsimusega — mis ma selle eest saan?
Pikka teksti ei viitsi lugeda, aga lubatakse rikkusi ja võimu. Küsin, miks just mina. Vastuseks saan, et minust justkui kiirgab tahet rikkaks saada. Ja et paljud poliitikud ja muusikud tegelevad ka sellega. Oota. Poliitikud ja… muusikud? Huvitav valik igatahes.
Küsin, kuidas see kõik toimima peaks. Härra Logan ütleb, et kui mind huvitab, öelgu ma selgelt ja kõlavalt “JAH!” Nagu pulmas oleks. Vastan midagi stiilis “minugi poolest,” aga see teda ei rahulda. Küsib veelkord, kas ma olen huvitatud. “Mitte eriti.” Miks mitte? “Liiga palju asju praegu käsil.” Järgneb agressiivne müügitöö: ärgu ma kartku, see aitab mul paljude poliitikutega kontakti saada. Jess! No lõpuks ometi saab poliitikutega tutvusi sobitada! 🙂
Järgmiseks lubab ta mulle kõikide soovide täitumist. Uutele liitujatele lubatakse 600 000 USA dollarit; kuldsõrmust, mis kaitseb vaenlaste eest ja tasuta USA viisa. Oppaa! Ja siis veel suur mõis Londonis, väärtusega pool miljonit dollarit. Igas kuus saab veel 50 miljonit ja populaarsust ja rikkust ja kuulsust ja…
Logan räägib, et vabamüürlaste kõrge pealik on talle ülesandeks pannud 52 uut liiget värvata.
Ja siis ta räägib veel hästi palju…
…ja veel hästi palju…
…ja ikka veel müüb, aga seekord on uuele liitujale pool miljonit dollarit. Teksti on nii palju, et ma ei viitsi kõike lugeda. Muidu küsiks, kas pool miljonit on lisaks eelnimetatud kuuesajale tuhandele või on siin mingi ümardusviga.
Kuna ma mõnda aega ei vasta, küsib ta varsti uuesti, mis värk on. Et neid ei lasta niimoodi üle. Tuleb kohe oma arvamust avaldada!
Ütlen, et sõin lõunat. No ja oletame, et ma olen huvitatud — mis ma tegema peaks? Selget ja kõlavat jahhi ei taha üldse anda, noh.
Ja nüüd siis põhiküsimus. Liitumine tähendab ohverdust. Kas ma tahan ohverdada raha või verd? Ilmselgelt on suund sinnapoole, et peaks raha valima. Aga eks mängime selle võimalusega siis natuke kaasa.
Logan küsib, kas ma söön ikka veel lõunat — ole nüüd, kell on kuus õhtul. Pigem nagu õhtusööki juba või nii. Vastan, et kaalun hoopis tehtavat ohverdust ja küsin täpsemat selgitust. Logan seletab: veri tähendab mõne sugulase pead (ehk siis elu?), raha on 10 000 dollarit. Kümme tuhat on siis ühe inimelu hind selles stsenaariumis. Müstika. Kusjuures see raha makstakse kahes osas, pool nüüd ja pool siis, kui ma neilt esimesed pool miljonit kätte saan ja templisse kohale tulen. Hah, ehk siis ohverdama peab ikkagi ainult viis tonni?
Ütlen, et mul on otsustamiseks aega vaja. Logan küsib, kui kaua ma seda kaaluda võin. Väidan, et see on ju ometigi raske otsus ja küsin üle, kas “veri” võib olla sugulane, kellel nagunii kaua elada pole jäänud. Logan vastab, et peab jah sugulane olema, aga mu küsimuse teist poolt ta ei märka. Ju tegeleb mitme “värbamisega” korraga ja ei keskendu korralikult. Küsin veelkord üle, kas eutanaasias saab maksta. No et kellelgi on paar kuud elada ja ma siis ohverdaks tema.
Vastus on õõvastav: ohverdada võiks näiteks lapse. Surevat hinge nad ei taha.
Vastan, et mul pole lapsi. Tema omakorda pakub, et illuminaadid saavad mind laste saamisel abistada, kui ma korralikult usun ja palju ohverdan. Ahah.
Sihin juttu vaikselt sinnapoole, et mu ainus valik tundub siis raha olevat. Tema laseb ikka edasi, et värsket verd on vaja. Vastan, et meil siin on kõik ainult surevad hinged.
Lõpuks on Logan nõus, et ma peaks raha valima. Jahume veel natuke sel teemal.
Kuna Logan seda ei tee, proovin ise küsimusega teemat edasi viia. Kuidas see rahaline ohverdus siis täpsemalt käib?
Võin raha saata. Kuna temast saab mu ristiisa, juhendab ta mind selles ja teistes ohverdustes, mida ma kodustes tingimustes teha saan. Pärast seda olen oodatud templisse.
Küsin täpsustavalt, kui palju see siis eurodes teeb. Logan vastab, et kuus tuhat. Oot-oot-oot, ma ei ole siin selleks, et mul nahk üle kõrvade tõmmataks, eks! Just oli 5000 dollarit, nüüd on 6000 eurot? Mkmm.
Kurdan, et Logani jutt ajab mind segadusse. Algselt pidi olema 10k dollarit, 5 nüüd ja 5 siis, kui ma esimesed 550k neilt saan (panin ise 50k otsa — kas ta märkab?). Tema vastab, et ristiisaga ei räägita nii. Mingi austus peab ka olema.
Arvutan vahepeal välja, et 5000 USD oleks pigem kuskile sinna 4600 euro kanti.
Küsin selle eelmise noomimise peale, et ta ju ometi ei saa mu ristiisaks enne kui ma liige olen. Seda ta ignoreerib, räägime rahast edasi. Teised 5000 taala maksan siis otse nende rikkuste templisse.
Aga kui palju see siis ikkagi eurodes on? “4600, nagu sa ütlesid, Hr Kristjan.” Nüüd on mul süümekad, sest tegelikult teeks see Google’i teisendusega 4618 ja ma nagu petaks neid selle kursiga. Lepime kokku, et las see 18 jääb.
Küsin, kuidas ma talle raha üle saan kanda. Andku ma talle sekund. Kuna varsti on uneaeg, siis ma väga selle pärast ei põe. Küsin jutu jätkuks, kus nende tempel on, aga seda infot minuga ei jagata enne kui ma päriselt liige olen. Aga no igal pool maailmas on templid igatahes.
Täna jääb lugu selle koha peal pausile. Järgmises osas saan teada nende eelistatud makseviisi. See mulle ei sobi — hakkan oma tahet peale suruma. Kas ja kuidas sellega läheb, sellest juba homme.
Nüüd tuleb küll vist mammutpostitus, sest ma ei viitsi seda tükeldada. Palun juba ette vabandust.
Suve haripunktis võtsime Imbiga ette reisi lõunamaale. Imbi tahtis Horvaatias ära käia, mina tahtsin oma uue auto proovile panna, niisiis ühendasime meeldiva … meeldivaga ja oligi tehtud. Eks muidugi oli natuke planeerimist ka vaja teha — ja nii mõnigi asi sai töö käigus selgemaks.
Ettevalmistused
Esialgu põrgatame mõtet niisama, kalkuleerime Google Mapsi abil läbisõite ja võtame hoogu. Kuni lõpuks 7. mail lööme vähemalt ühe vaia juba maasse ja broneerime ära esimese öömaja: 7. augusti õhtust 10. augusti hommikuni on meie peatuspaik Resort del Mar Horvaatias, Pula piirkonnas. Vastab Imbi soovile, et hotellis oleks bassein ja merevaade. Mitte just tingimata hotellitoast, aga nii üleüldiselt.
Pärast seda broneeringut jäävad mõtted idanema, kui 22. mail tuleb justkui välguna selgest taevast pulmakutse. Pidu toimub 10. augustil Belgradis. Kiire arvutus näitab, et piisavalt vara ärgates on kõik tehtav. Ja isegi kui me nii vara ei ärka, jõuame vähemalt peole ikkagi kohale, kui ka laulatust ei näe. Vahemaa ise ei olegi väga hull, peamine probleem on teele jääv Horvaatia ja Serbia vaheline piiripunkt, millest tingitud ajakulu on üsna võimatu ennustada.
Arutame natuke, kas minna pulma või jah. Ja leiame, et kui algne plaan poleks meid ilmselt Splitist lõunapoole viinud, siis Belgrad on Dubrovnikule nii lähedal, et patt oleks minemata jätta. Ja nii me siis otsustamegi minna. Nii pulma kui ka King’s Lan… Dubrovnikusse.
Nii umbes 17. juuniks saab marsruut nõnda palju selgeks, et broneerime ka kõik ülejäänud öömajad ära. Enamikus läbi booking.comi, paar viimast ööd tulevad Radissoni punktide eest.
Planeerimise üks osa on kõik punktid kaardile panna ja Google Mapsil arvutada lasta, mis läbisõit kokku tuleb. Natuke puhvrit otsa, ca 6500 kilomeetrit. See omakorda annab hea võimaluse arvestada ka kütusekulu — kuna ma pedantlikult iga kord paaki täites oma Google Sheetsis olevat tabelit täiendan, on kilomeetri keskmine kütusele kuluv summa hästi teada. Igaks juhuks jälle väike puhver ka — kütusele võiks kuluda ligikaudu 715 eurot. Üldse on jube hea eelarvet teha, kui sul hinnatasemetest mingitki aimu on. 🙂
Viimane ettevalmistav tegevus. Märkan juhuslikult juuni alguses, et autol on hoolduseni jäänud ca 5000km. Meie reisiplaan lööks selle korralikult lõhki, seega konsulteerin margiesindusega. Nad ei soovita üle tuhandega lõhki minna, seega broneerin reisieelsesse nädalasse ka ühe korralise hoolduse.
Aa, üks oluline asi veel. Enne oma autoga reisile minekut hoolitse kindlasti, et sul roheline kaart (rahvusvaheline liikluskindlustuse tõend) olemas oleks. Ilma selleta võib jamasid tulla.
Lähme sõidame!
Mis see 6500km kahe nädalaga siis ära ei ole? USA reisil sõitsime sama ajaga küll 2000km vähem, aga see teeb ju ainult ~143km päevas. Piece of cake!
Esimene jupp teed on väga tuttav. Pärnus teeme lõunapausi ja laseme aga edasi. Läti läbime nii, et ei pane teist peaaegu tähelegi. Õhtusöök keset Leedut jätab öömajani sõita veel paarsada kilomeetrit.
Saabume Augustowisse natuke pärast üheksat õhtul. Päike hakkab loojuma, võiks ju kanali äärde jalutama minna, aga… ei viitsi.
Esimene öömaja
Teine päev
Mõni aeg enne reisi potsatab e-postkasti hommikusöögipakkumine meie Augustowi öömajas: umbes 2,5 eurot inimese kohta. Võtame vastu, sest see pakkumine tundub ikka väga hea. Ja noh…
Hommikusöök, hinnaga 2,5 eurot/nägu
Asume jälle teele. Päeva marsruuti planeerides tabab meid dilemma, kas usaldusväärsem on pigem Waze või Google Maps. Waze ennustab tund aega pikemat sõidupäeva, aga Maps ei näita liiklusinfot ega kiirusepiiranguid. Otsustame optimistlikuma marsruudi kasuks, aga vaatame Waze’i liiklusinfot kõrvale.
Viimane peatus Poolas
Tšehhi jõudes laheneb ka kaardirakenduste müsteerium — Waze’i sätetest tuleks sisse lülitada kõikvõimalikud kiirtee-vinjetid, mida me aknale koguda kavatseme.
Seadistus, mis Waze’i ennustused omajagu optimistlikumaks teeb — vinjetid
Škodaga on Tšehhis, muide, väga kodune sõita. Neid on siin palju. Justkui tunneks rahvas kodumaise margi üle uhkust — isegi kui see on tegelikult enamikus Volkswageni juppidest kokku pandud.
Kirjutame end Brno hotelli sisse ja küsime, kas kuskil õhtusööki ka pakutakse. Hotell ise ei paku, aga neiu letis juhatab meid lähedal asuvasse liharestorani. Tasus tulla!
Õhtusöök Brno moodi — Steak Black & White
Kolmas päev
Hommikul teeme Brno peal väikese tiiru ka. Kui me juba siia tulime, peab ju korralik turist olema.
Mis see on? See on kell! Lähemalt seekord ei jõudnud uurida, aga tundus päris põnev kunstiprojekt.Brno turgBrno pakub nii uut kui vana, aga kõige tipus kipub ikka mõni kirik olema
Ja ega’s muud kui Austria poole. Piiril teeme peatuse, et Austria kiirteede kleeps osta. Mingite märkide järgi tundub juba, et olemegi Austrias, aga vinjeti hind viitab vastupidisele.
Valesti paigaldatud Austria kiirteekleebis
Ühtlasi tuleb kasuks see, et ma igal võimalusel Instagrami ja Facebooki story-funktsionaalsust kasutan. Nimelt saabub mõni aeg pärast uue kleepsu postitamist kommentaariks küsimus: “Vähe valele poole ei saanud?” Kontrollime. Sai küll. Kontrollime ka seda, mis sellest siis niiväga on. On ikka küll — trahv on enam-vähem sama, mis ilma kleepsuta sõitmise eest. Mis seal ikka, teeme kiire hädapeatuse lähimas linnas (hellõu, Viin!) ja ostame uue.
Vaade lõulauauast. Austria.
Austriasse võiks ka kunagi tagasi tulla, siin on ilus.
Kolmas päev, kolmas tankimine
Auto on seni väga viisakalt käitunud, üldse ei tunne end pikkadel maanteelõikudel ebamugavalt. Aga kütust nõuab küll. Kütuse hinna osas tähelepanek: Eestist Poolani läheb lõuna poole sõites odavamaks, siis hakkab jälle kallinema. Ja mingites riikides/tanklates on 98 asemel 100.
Sloveenia möödub nii ruttu, et ei pane tähelegi, misjärel Horvaatiasse jõudes väljume Schengenist, seega peame piirisabas seisma.
Järjekord Horvaatiasse — tundub popp koht olevat
Õhtuks jõuame oma kuurort-hotelli, kus veedame järgmised kolm ööd ja puhkame. Tuppa astudes tabab meid šokk — nii pisike ongi?!?
Pula kandis asuva kuurorthotelli esik-magamistuba
Teeme avastusretke hotellitoa sügavustesse ja avastame, et esik-magamistoast avaneb siiski ka uks köök-elutuppa. Kust edasi pääseb ka rõdule!
Sama hotellitoa köök-elutuba
Rõdul me väga ei hängi, küll aga teevad seda meie slaavikeelsed naabrid — igal õhtul on neil seal pidu. Selles mõttes on ehk paremgi, et magamistuba on just koridori pool, mitte rõdu kõrval.
Tundub, et meie toas on varem ööbinud anglosaksi koomikud
Neljas päev
Kuna Pula on lähedal, võtame ette ja läheme seda avastama.
Turistiasjad kõigepealt: Pula Arena
Jalutame linna peal ringi, leiame palju hästi säilinud Vana-Rooma jälgi. Ja tänava ääres kuivavat pesu.
Las pesu kuivab, kolosseumi see ei häiri
Vahepeal on ka värskendust vaja.
Sidrunikeefir
Liiga poppidesse kohtadesse me ei trügi, sest järjekord on kiiruse surm.
Seal tunnelis on ilmselgelt midagi põnevat, aga seda me lähemalt ei uuri
Esimese päevaga üle ei pinguta, mõned tunnid linna peal ja lähemegi juba hotelli tagasi. Seal on bassein. Selle ääres saab rahulikult raamatut lugeda, kuni Imbi end vees jahutab. Mind väga vee poole ei kisu, sest see võib ju päikesekreemi maha pesta.
Ujumise asemel loen, miks elu on parem kui mulle seni tundunud on
Korra proovime ka kohalikku randa, aga et sealne maapind — mis on Horvaatia randades vist pigem standard — ei ole mitte liiv, vaid pigem terav killustik, ei ole see liiga nauditav kogemus. Vähemalt mitte paljajalu.
Õhtusöögile läheme ühte lähedal asuvasse mereannirestorani. See asub lausa nii lähedal, et ühe poole akendest avaneva vaate täidab meie hotelli fassaad. Suuremas osas on vaade siiski merele. 🙂
Vaatega söögikoht
Ja no tee mis tahad, ühe Tartu linnaosa nimi hakkab meile selle reisi käigus igal pool silma: Karlova.
Karlova, igal pool vaid Karlova
Viies päev
Hommikul teeme uue tiiru Pula peal, sest vahepeal oleme Karmenilt vihjeid juurde saanud.
Seekord pöörame rohkem tähelepanu teistele Vana-Rooma ehitistele, nagu näiteks umbes meie ajaarvamise algusest pärinev Augustuse tempel ja sellest mõnikümmend aastat vanem triumfikaar.
Pula triumfikaarAugustuse tempel. Panoraami pildistades proovi jälgida, et väga lähedalt mõni inimene mööda ei kõnni — muidu ta jääb kolmekordselt peale, nagu siin see valge nokatsiga tüüpTrepid. Oh, kui me vaid aimaks, kui palju me neid veel selle reisi jooksul nägema hakkame…
Pulale järjekordne tiir peale tehtud, vaatame ka teise lähedal oleva linna üle: Medulin. Hmm, see kõlab peaaegu nagu… ah, las ta jääb. Seal jalutame korra mööda kaid edasi-tagasi ja sööme lõunat. Narkoparuneid ei näe. Küll aga ostame rannatarvete poest jalatsid, millega järgmine kord randa sattudes probleeme ei tekiks.
Medulini paadisadam
Tagasi hotelli, väike chill basseini ääres ja jalutuskäik ümbruses. Parklas jääb silma huvitava Itaalia numbrimärgiga BMW.
F-hoone reklaamib end otse hotelli parklas
Kuues päev
Alustame varakult, sest Belgradis toimuvasse pulma jõudmiseks peame lisaks 650 kilomeetrile läbima ka piirijärjekorra.
Varahommikune stoori
Esimene jupp piirijärjekorda on oluliselt pikem kui Horvaatiasse tulles. No nii umbes 4 kilomeetrit.
Seisame piirijärjekorras
Õues on 33 kraadi sooja, Belgradis lubatakse veel natuke rohkem. Kõlab nagu ideaalne ülikonnailm. 🙂
Järjekord jätkub
Belgrad on nunnu, aga miskipärast meenutab sealne olustik Eestit aastatuhande alguses. Palju sõltub muidugi ka sellest, mis linnaosas oled. Ilmselt ajab mind selle ajastu peale mõtlema eelkõige kohati tänavate kohal kõrguv kaablirägastik.
Belgradi kaablid
Pulma jääme pisut hiljaks, aga sest pole hullu. Meie lauas on juhtumisi väga suur eestlaste kontsentratsioon — meid on seal vähemalt 6 (palun vabandust, kui ma kedagi unustasin või kogemata eestlaseks ei lugenud).
Teine huvitav nüanss on see, et Serbias tohib siseruumides suitsetada. Bojana küll keelas oma pulmapeol tuhatoosid ära — ja sai tädilt selle eest pragada, sest isal hakkab nii ju igav — aga mingi asjapulk meie laua kõrval poodiumi taga imeb aeg-ajalt ikkagi hajameelselt oma vähipulgakest.
Vanamoeline või mitte, fotogeenilisi momente oskab see linn pakkuda igal juhul
Mingis mõttes on ring täis: Bojanaga tutvusin ma Riina ja Jürgeni pulmas, kes siin meie lauanaabrid on. Nüüd oleks justkui õige aeg mängida mängu “leia 5 erinevust” — pulmade vahel siis.
Bojana ja Martini pulmas ei ole õhtujuhti/pulmaisa, aga ometi kõik sujub.
Mänge ka ei ole. Aga samas mingid aktiviteedid siiski on, näiteks fotonurk.
Bänd on väääääääga macho. Slaavi värk. Märkan seda, kui ülimalt karune meeshääl laulab Robbie Williamsi Angelsit ja mainin vaikselt Imbile, et nii mehises ettekandes pole ma seda veel kuulnud. Ja siis järgmine lugu on originaalis Simply Redi repertuaarist…
Fotosessioon erinevate sõpradega võtab hästi suure tüki peo ajast, ehk siis külalised on ilma pruutpaarita. Samal ajal bänd juba mängib, nii et tantsida saab.
Ühel hetkel saabub üllatus, sisse marsib pisike pasunakoor ja hakkab ennekõige pruudist-peigmehest, aga seejärel ka kõigist peokülalistest kurje vaime välja mängima. No niimoodi, et ronib oma pasunaga sulle näkku ja muudkui puhub. Mängib seejuures veel rütmi/meloodiat ja kogu see asi moodustab täiesti tantsitava terviku. Aga hästi kõvasti puhuvad.
Hetk kurjade vaimude väljaajamise tseremooniast
Millalgi nõks enne keskööd lahkume vaikselt peolt, kuna miski mu sisikonnas on võõramaiste bakterite mõjul kõrvitsasupiks muutumas. Õnneks on hotell tõesti väga lähedal ja midagi hullu ei juhtu.
Õnnelik reisipaar veel õnnelikuma pruudiga
Seitsmes päev
Hommikusöögilauas olen ettevaatlik ja söön ainult röstsaia, sest pikk autosõit on ees ja põhi võiks kuidagimoodi järgmise hotellini all püsida.
Hommikusöögil Belgradi hotelli sisehoovis
Jalutame hommikul linna peal ringi, kohtume juhuslikult veel mõne pulmas olnud eestlasega. Jürgeni, Riina ja Bojanaga ei õnnestu enam kohtuda. Jõe ääres hakkab tunduma, et Straussi kuulsa valsi inspiratsiooniks olnud poeemi autor kas keeras romantikatuhinas vindi üle või oli lihtsalt sarkastiline, kui ta Doonau “ilusaks siniseks” ristis. No ei ole sinine. Ei ole täna Belgradis, ei olnud raudselt ka 19. sajandil Austrias.
Ilusal “sinisel” DoonaulSebradega “sebra”Viimane pilk peeglisse ja teele!
Belgradist Dubrovnikusse ei ole üldse pikk maa. Ainult napilt üle 400 kilomeetri. Ometi kulub puhast sõiduaega ligi kümme tundi. Miks nii?
Esimene põhjus on piiripunktid. Järjekorras peame seisma nii Serbia-Bosnia (~tund) kui ka BiH-Horvaatia piiril. Viimane läheb küll hilisel õhtutunnil õnneks üsna kiiresti. Ainus kord reisi jooksul küsitakse ka rohelist kaarti näha.
Piirisaba Serbia poolel
Teine, märksa olulisem põhjus on mägiteed. Tee mis tahad, püsikiirushoidjaga sõitmine ei tule enamasti kõne alla. Isegi aktiivsega mõne kohaliku sabas sõites on veits kõhe, kui eesmine masin korraks järsu kurvi taha kaob ja Superb seepeale gaasi annab.
Vahepeal arvab Waze, et kõige mõistlikum asi maailmas on läbida kümmekond kilomeetrit mööda kruusateed. Alguses on isegi täitsa lõbus, aga siis jääb üks tutika Golfiga kohalik ette ja võtab asja häääääääääästi ettevaatlikult ja rahulikult. No maksimaalselt kolmekümnega. Lubatud on 80, aga selline kiirus oleks siin muidugi ka hullumeelsus.
Kohaliku sabas korralikult sõites, kui jäänud on veel 8,2 km kruusateed
Üldse tundub, et kohalikud jagunevad siin kahte kardinaalselt erinevasse gruppi. Ühed kihutavad nii, et napilt püsivad teel. Proovin vahepeal mõnel sellisel sabas püsida või siis enne möödasõitu väikest vahet sisse teha — no ei õnnestu. Teised on jällegi sellised, et minusugusel ontlikul autojuhil hakkab igav ja tahaks mööda saada. Eriti kuna pikk tee on veel ees.
Mina roolis mägesid nautimas
Vahepeal läheb kõht tühjaks ja mina otsustan ka oma sisikonna proovile panna. Kaua sa närid neid poest kaasa ostetud maitsetuid saiakuivikuid? Leiame sobiva koha õhtusöögiks linnakeses nimega Višegrad, mis piiril reklaamib end justkui seiklusturismi tulipunktina. Esialgu aru ei saa, mis värk on. Restoran Anika on pealtnäha suvaline teeäärne viisakam šašlõkikoht, aga linna turismiinfo kodulehel leiab just see esimesena ära märkimist. Ja no meie satume ka just sinna, seega mingi tõde peab selles kõiges ju olema. Tellime hamburgerid. Saame…
Hamburger Bosnia-Hertsegoviina moodi: suur tükk liha, natuke väiksem tükk lavašši (või siis pigem hoopis lepinjat), friikad ja salat. Ei, liha ei ole saia vahel. Sai on liha peal/kõrval.
Liha on mõnusalt vürtsikas, mis ühelt poolt on mõnus vaheldus terve päeva kestnud kuivikudieedile, teisalt teeb pisut murelikuks.
Mäed, jõed, teed ja meie
Paraku ei oska ma veel oma pardakaamerat õigesti kasutada, seega kõige ägedama sõidupäeva salvestused on igaveseks kadunud. Oleks tulnud mälukaarte kohe rohkem osta, ideaalis nt üks iga päeva jaoks. Mina ostsin kokku kaks kaarti.
Bosnia-stoori
Dubrovnikusse jõudes on kell juba üksteist õhtul. Pisikese aparthotelli perenaine on mind meili teel juhendanud, kuidas ja kuhu Barclay parklas auto paigutada. Paraku on ta eelmine külaline juhiseid pisut teisiti tõlkinud ja auto valepidi pannud. Et loogiline on küljeuksed võimalikult tihedalt kokku parkida, võtame kohvrid välja ja tagurdan kitsasse vahesse. Ausalt, Riia Tallinki keldriparklas on oluliselt kitsam.
Parkimine Dubrovnikus
Auto jääb nüüd sama koha peale, kuni me põhja poole tagasi kihutame. Dubrovnik on piisavalt vana ja kitsaste tänavatega linn, et siin oma autoga liigelda ei taha.
Kaheksas päev
Sedapuhku hotellis hommikusööki ei pakuta, küll aga soovitatakse lähedal asuvaid kohvikuid. Võtame nõu kuulda ja proovime ära. Singiga omlett on huvitavalt lahendatud — sink ei ole mitte kuubikutena, vaid viiludena.
Omlett singiga
On aeg. See hetk, mida me kogu senise reisi oleme oodanud. Dubrovniku vanalinn, teatud ringkondades tuntud ka kui King’s Landing. On ka pehmelt öeldes pisut palav. Üks kohalik Uberi-juht ütleb, et liiga palav. Tavaliselt nii palav ei ole. No vaatame seda asja.
Keegi mainib sotsiaalmeedias, et meie pildid on liiga nunnud ja rõõmsad. Proovime siin kurjemad olla, aga Imbi kuri kaksikvend (taustal, meie vahel) näitab ikkagi hambaid.
Dubrovniku vanalinn on tõsine City of Stairs. Mägisel pinnal väga muud üle ei jää. Kõnnime alguses natuke niisama ringi, nillime suveniire ja postkaarte jms, aga siis võtame ette müürituuri. Ehk siis teeme kogu vanalinnale mööda müüri tiiru peale. Arvestades, et õhutemperatuur on enam-vähem võrdne kehatemperatuuriga ja müüripealne on pea täies ulatuses otsese päikesevalgusega rikkalikult varustatud, on see paras saun. Aga igati pingutust väärt.
Dubrovnik ja üle tänava kuivav pesuDubrovnik
Strateegilistesse kohtadesse on paigutatud muuhulgas ka kohvikud (millest kõik paraku kaardimakseid ei aktsepteeri) ja mõned med. punktid. Tark.
Kõndiv higihunnik ei leia sõnu
Suveniiripoest ränga raha eest ostetud kaabu saab igatahes kohe ilusti sisse õnnistatud ja läbi higistatud.
Dubrovniku punased katused
Punaste katustega seoses on Imbi vahepeal raamatust lugenud, et erkpunased kivid on uued. Ja uusi katuseid on pealtnäha julgelt üle poole. Vanad said nimelt Horvaatia iseseisvussõjas, eriti Dubrovniku piiramises (oktoober 1991 kuni mai 1992) rängalt kannatada. Meil on ikka tohutult vedanud, et mõni sõbralik naaber 90ndate alguses Tallinna vanalinna sodiks ei pommitanud.
Veel punaseid katuseidMüüri all leidub ka päevitus- ja supluskohti, aga sinna me ei roniCity of StairsDubrovniku vanalinn ülevalt……ja alt
Õhtupoolikul tõmbume tagasi hotelli ja proovime basseini ära.
Hotelli aedImbi piilub basseinistPisut väsinud, aga ilgelt õnnelikVaade basseini äärest
Vahepeal selgub, et eestlasi tuleb Dubrovnikusse veel. Mis seal ikka, kasutame olukorda ära ja läheme ühisele õhtusöögile. Hotelli perenaine soovitab lähedal asuvat jahtklubi restorani, kus ta oma lapsepõlves alati vanematega käinud oli. Vihjab võimalikule soodustusele ka, aga seda siiski ei tule. Hinnatase on korralik, toidu kvaliteet vastab enam-vähem hinnale. Aga seltskond on hea ja seda ei saa mingi raha eest.
Üheksas päev
Hommikul võtame ette Kadi ja Dima soovitatud mäetipu. Tee sinna on kitsas ja üsna järsu tõusuga serpentiin. Õnneks on paiguti ka laiemad kohti, kus kaks autot teineteisest mööda mahuvad. Ülalt avanev vaade Dubrovnikule on järjekordselt närvikulu väärt.
Mina ja Dubrovnik — täiega palavTee, mis on toonud meid siia, viib ka tagasi
Vaated nauditud, sooritame järjekordsed piiriületused — see jupike Bosnia-Hertsegoviinat läheb väga libedalt. Siis võtame kiirtee ja suundume põhja. Temperatuur aga jätkab tõusmist ja vahepeal ületab 40 kraadi piiri. Teeme huvi pärast ka peatuse ja proovime ära, mis tunne see on. Palav on, mis muud.
Kõige olulisem info on ekraani alumise osa keskel: 40,0Imbi näost on näha, et veits palav onVaritsev Superb meenutab pisut kõrges rohus pikutavat emalõviEmalõvi (Lõuna-Aafrika Vabariik 2006)
Järgmine peatus: Opatija, Põhja-Horvaatia.
Lubab vihma
Jõuame hotelli, teeme kiire poetuuri ja tagasi jõudes ongi juba äikesetorm käes. Restoranis võtame kõige rõduäärsema laua, mis küll lahkumise ajaks servast pisut niiskeks kisub.
Proovisin stoorit teha, aga ei läinud vist ikkagi käiku 🙂
Õhtusöögiks tellin sama mis eelmisel õhtul — tuunikalasteik, medium rare. Kui kelner toidu lauda toob, viskab ta nalja: “One tuna stake, well done.” Sööma hakates selgub, et ega ta väga nalja ei teinudki. Kui Dima hindas eelmise õhtu tuunikala 7/10, siis see oleks äkki umbes 4/10. Aga need seened seal kõrval on päris head.
Tuna steak, well done
Kümnes päev
Škoda jõuab päeva lõpuks jälle kodumaale, ehk järgmine sihtkoht on Praha. Meie aga alustame hotellis tõelise gurmee-hommikusöögiga.
Hommikugurmee
Horvaatia saab kohe otsa. Siis ka Sloveenia. “Hvala” (“aitäh” kõigis selle kandi dialektides) ei tähenda varsti enam kellelegi suurt midagi. Igatahes meile siin meeldis. Hvala kõigi nende elamuste eest!
Hvala!
Enne Prahat loodan täna korraks Saksa kiirteele jõuda ja tippkiirust katsetada, sest see 21-minutine ring läbi Salzburgi ei tundu liiga hull.
Algne plaan Opatijast Prahasse jõudmiseks
Aga enne on vaja lõunal käia. Imbi leiab TripAdvisori ja Google Mapsi abiga natuke enne Salzburgi ühe toreda koha Alpides. What a difference a day makes! Eile võitlesime 40-kraadise kuumusega, nüüd näitab auto termomeeter 15 kraadi. Instagram pakub lausa 11 välja, mis mõjub veel ekstreemsemalt.
LõunastooriAaaaaaaaaah!Aga milline vaade!
Pärast lõunat selgub, et Salzburgi suunal on avarii tõttu megaummikud. Jätame Saksamaa võtmata ja muudame trajektoori.
Õhtul jõuame Prahasse. Auto on teist korda reisi jooksul mind — mõni minut enne hotelli jõudmist — manitsema hakanud, et võiks vahepeal puhata ka ja mitte kogu aeg sõita. Pargin ta järjekordsesse tihedasse parkimismajja ja läheme õhtusööki jahtima.
Vabalt oleks veel lähemale saanud, aga väsimus ja kõik need muud head vabandused
Et kell on juba kümme saanud, ei ole Prahas, vähemalt meie hotelli lähedal, enam ühtegi söögikohta lahti. Okei, üks pitsakoht on, seda siis täna söömegi.
Üheteistkümnes päev
Praha on äge, ka siia peaks kunagi tagasi tulema ja rohkem uurima. See ongi vist kogu meie reisi kõige suurem probleem, nagu kevadel USA läänerannikulgi: liiga vähe aega igas punktis eraldi võttes.
Praha kellaendelPraha Hard Rock CafePraha erinevad kirjapildidImbi tahab pildi serva ära süüa, taustal varitseb Kaarli sildTšehhi värk, igal pool on Škodad — isegi trammidJälle see KarlovaKa siin leidub mõnusalt pikki treppeMeie uued nimed: Christiane ja EmbyLeidsime John Lennoni
Kiirtuur Prahas tehtud, võtame sihiks Mladá Boleslavi. Mida huvitavat on sellel Prahast 50km kaugusel asuvas väikelinnas? Just seal on Škoda peakontor, muuseum ja tehas. Tõsi, Superbe seal küll ei toodeta. Aga just seal teemegi selle reisi ainsa muuseumikülastuse. Kultuurne, mis? 🙂
Superb aastast 1940…ja 1947Palju Škodasid riiulisÜks värvikamaid eksponaate ja Imbi “lemmik” — Felicia FunŠkoda ralliajalugu on üllatavalt pikk, kuigi nüüd uuest aastast jälle tehasetiimi ei oleVeel paar ralli-ŠkodatVision C (2011) — sellel ideeautol on nii mõnigi tuttava välimusega detail, mis hiljem saritootmisse läks
Muuseum külastatud ja lõuna söödud, on aeg Varssavi poole sõita.
See kohanimi, mis kohe paremat kätt jääb — Starobucká. Paned guuglisse, see pakub muidugi Starbucksi.
Hotelli jõudes avan Instagramis küsimuste vooru. Küsitakse ka. Aga kõigepealt natuke hotellist endast. Parkimismajas on lõdvalt ruumi, ei pea isegi kellegi kõrvale parkima. Ja hotellitoas on, kujutate ette, 55-tolline telekas. Just nagu reis teaks, et viimane öö välismaal ja üritaks meid kauemaks jääma veenda. Aga ei, me ei saa, meil on plaan selge ja vaja õigeks ajaks Ahto sünnipäevale jõuda.
Küsimuste voorTegelikult oli see hoopis Londonis, aga maitse sellest paremaks ei läinudLoodame, et nüüd keegi blogipostitust ka loeb 😉Reede on ka roosa, muideVõib-olla ka mitte järgmiselÜllatavalt on huvitavaid kohti isegi Poolas 😀Mägiteede stress oli kindlasti pigem positiivset laadiEtteruttavalt võib vihjata, et Imbi vahetus algas Läti-Eesti piiril ja lõppes kodus 🙂Ja siin ta ongi! 🙂Täiesti tagamõtteta tasuta reklaam, võtke heaks! 🙂Ja miks nad peakski pahaks panema? 😀
Kaheteistkümnes päev
Poola kiirteed on igavad. Ja Poola on suur. Aga õnneks saab ka see lõpuks ikkagi läbi ja algab Leedu. Seal ajastame end lõunale täpselt samasse kohta, kus esimesel päeval õhtusööki sõime. Isegi sama laud on.
Kumb on kogenum Kristjan? Vastus: vasakpoolne.
Muide, kaelapadjast ei ole kasu mitte ainult lennukis, vaid ka autos. Kui ikka kael pikal istumisel kangeks kisub, on igasugune tugi abiks. Ühtlasi proovin Imbi abiga ära ka selle, kuidas telefoni endlikaamera mind hoidja pealt autoroolis jäädvustab. No et kui kunagi tahaks autost videopodcasti tegema hakata vms. Tundub täitsa loogiline nurk.
Autoendel
Ja siis on vaja ikka viimasel päeval kogu reis ära sõnuda ja üks “fk this up” algus lipsünkida.
Kõik läks ilusti
Lõpus ma vist ikka väsin pisut ära ka, sest see kergendus, mis piiril saabub, on meeletu.
Imbi oli alguses natuke skeptiline
Ja ongi kõik. Õhtul jõuame Pärnusse, järgmisel päeval peame Ahto juubeli puhul ühe mõnusa peo maha ja juba pühapäeval jõuamegi koju. Kaks nädalat möödus nagu poleks ära käinudki. Aga ometi, nii palju uusi kohti ja elamusi.
Mis me sellest õppisime?
Oma autoga reisimisel tasuks tegelikult igas peatuspaigas midagi huvitavat teha, pluss neid peatuspaiku ehk ka sõidupäevade sisse planeerida. Saab muidugi ka jooksvalt otsustada.
Oma autoga reisimine ei ole tegelikult väga odav lõbu. Kütus ja majutus maksavad ka, pluss aeg. Oleks me ainult Dubrovnikus tahtnud käia, oleks lennuk oluliselt mõistlikum olnud. Horvaatias rohkem ringi sõitmiseks ilmselt ka rendiauto.
Teemaksud on suuremad, kui me arvata oskasime. Eelarvesse panime 50, tegelikult kulus üle 160 euro.
Kütus, seevastu, oli eelarves 715 euroga, tegelikult kulus alla 580. Nii et need kaks rida tasandasid enam-vähem teineteist ära.
Euroopas on kallis ööbida. Pealiskaudsed arvutused näitavad, et majutusele kulutasime USA läänerannikul kokkuvõttes kahe nädalaga ca 20% vähem kui siin. Kusjuures 2 ööd olid Radissoni punktide eest ja 2 Pärnus. Seal jällegi veetsime 2 ööd lennukites ja ühe Liisa korteris.
Sellise distantsi jaoks sobib selles varustuses Superb väga hästi. Eriti suureks abiks on aktiivne püsikiirushoidja. Ilma selleta ei tahaks.
Surnuaed vasakpoolse küljepeegli kontaktpinnalHetk, mil Imbi tõsiselt Škoda ostmist kaaluma hakkas
Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.
Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.
Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.
Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!
Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.
Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!
Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.
Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.
Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”
Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!
Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.
Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.
Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.
Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.
Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.
Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂
Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.
Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.
Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.
Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.
Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.
Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.
Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.
Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.
Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.
Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!
Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.
Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.
Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.
Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.
Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛
50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!
Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.
Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.
Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀
Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!
Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛
Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.
Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.
Hommik algab Tescost ostetud võileibade ja jogurtiga, taustaks kohalik televisioon. Kanaleid tappes jääb vahepeal ette BBC Parliament, kus lordid parasjagu homoabielude seadustamise nüansside üle arutlevad. Tundub intelligentne vestlus (eriti võrreldes Commonsiga), kuigi väga pingsalt me sellele ei keskendu. Küll aga hakkab mu peas kogu see TIKi õpetus Briti kultuurist, poliitikast, elust ja muust lõpuks paika loksuma.
Metroo, meie kullakallis kollane liin. Võtame sihiks Westminsteri ja leiame eest … hirmude viisi turiste. Näeme ära Big Beni koduks oleva kellatorni, kuuleme korraks ka kellamängu. Abbey ise jääb järjekordi hoomates külastamata, küll aga astume sisse St Margaret’s Churchi. Kõrvaloleva monstrumiga võrreldes tibatilluke, aga meie jaoks siiski piisavalt suur. Uurime huviga seinu-põrandaid katvaid hauakive ja suundume siis jõe poole.
Esialgne plaan on London Eye ja Mme Tussaud’s “ära võtta,” aga hinnakirja vaadates hakkab paha: ~£45/nägu vahakujude ja vaateratta eest? Jätame vahele. Seda enam, et piletisabas näeme juba David Beckhami ja Kate Winsleti nukud ära. Küll aga kasutame võimalust tasuta tualettruumi väisata. Kes teab, millal jälle nii hästi läheb.
Jalutame mööda Thamesi lõunakallast ja naudime jahedat tuult. London on kuumalaine küüsis ja metroos oleme kuulnud kohalikke kaeblemas, kuidas sellise ilmaga üldse tööd ei saa teha. Tate Modernisse astume korraks sisse, kaeme üht tasuta näitustki. Mmmmm… moodne kunst! Tore on see, et pildistada võib. Ainult välk on keelatud. Mitte et me siis pildistaks, aga … noh, eksju. Ühes ruumis lubatakse laupäeval avada vene revolutsiooniplakatite näitus. Seda oleks isegi näha tahtnud, aga all kaupluses samanimelist raamatut lapates tundub, et kogu kollektsiooni leiab ka netist üles.
Sihime Toweri poole, et seal natuke puhata ja lõunaks üks kohustuslik Fish and Chips teha. Enne seda leiame poest natuke värskendust: pudeli vett ja purgi kirsikokat. Tower ise tundub üle jõe vaadates üsna “pisike keskaegne käkk” ja ka Imbi mäletab seda varasemast kogemusest hoopis suuremana.
Ja nüüd siis on see käes. Fish and Chips. £7/portsjon maitsetute friikartulite, friteeritud kala ja ühe sidruniviilu eest. Aga vähemalt kõht saab täis. Ja siis külastab Imbi tasulist WCd, hind 50p. Mitte et ma nüüd kitsi oleks või midagi, aga tualeti eest raha küsida peaks seadusega keelatud olema. Eriti veel sellist raha.
Otsustame jalutuskäigu korraks katkestada ja metrooga Picadilly Circuse poole kihutada; seejuures saame kogemuse kahe uue liiniga: roheline ja pruun. Rohelise liini vagunite tootja on Metro-Cammell — Transport Tycooni sõbrad ehk mäletavad?
PCst kõnnime Trafalgar Square’ini ja üritame leida Virgin Megastore’i. No ei leia, tee mis tahad. Ajamasinat ka ei leia. Kuna kohalikke SIM-kaarte pole siiani hankinud, ei saa ka netti abivahendina kasutada. Õhtul selgub, et juba aastaid pole sellist asja olemaski. Piilume korraks hoopis National Gallerysse.
Buckingham Palace’i ees on liiklus osaliselt suletud, miskit hakkab vist toimuma. Pildistamiseks paistab päike väga valest suunast, suundume parki jäätist sööma ja murule lebama. Paar ostjat enne meid tekib ühel härral probleem: müüja ei aktsepteeri tema £2 münti, kuna arvab selle olevat valeraha. Ju on tegu mõne haruldasema/uuema eriväljalaskega. Otse meie kõrval tundub käivat tuvide paaritumisrituaal.
Edasi võtame sihikule Victoria Stationi, lootuses sealt leida mõni SIM-kaarte müüv poeke — esimesel korral jäi silma, et vähemalt Vodafone on olemas. Igatahes kõnnime siis vaikselt Victoria poole ja näeme, et üks tänav on kiire vooluga jõeks muutunud. Keset ristmikku istub mulksuva allika otsas õnnetu kollane ekskavaator, ümberringi on politsei ja tuletõrje. Tunduski juba, et täna midagi kummalist ei juhtu. 😉
Victorias proovime korraks Vodafone’i järjekorras seista, aga igav hakkab ja seinal ei paista ka ühtegi meile sobivat pakkumist. Teine putka, EE, pakub 10 naela eest gigabaidi jagu netti, 200 minutit kõneaega ja 400 sõnumit. Pole paha! Selle me võtame. Ja Imbi telefoni lihtsalt üks £5 kõnekaart, et me siin olles omavahel helistada saaks ja homme tingimata samades poodides shoppama ei peaks.
Õhtusöögi rämpstoit jätkab lõunaga alustatud traditsiooni. Aga KFC on märksa soodsam. Kusjuures friikartulid tunduvad siin igal pool sellised olevat, et igaüks paneb ise oma maitse järgi soola. Ehk, noh, tootja poolt paigaldatud ei ole üldse.
Metroos arutame homseid plaane, läheme Oxford Streetile ostlema. Ja kui eile oli Victoria metroojaama perrooni infotabloo katki, siis täna töötas, aga näitas infot pisikese nihkega. Seekord rastameest pole, õiget sõiduplaani vahendab meile malbe naishääl.
Tänane päev on sellega üsna varakult läbi ka. 22474 sammu (eilse 13081 vastu) on oma töö teinud. Toome veel Tescost midagi hommikusöögiks ja aitab.
Käesolevas postituses on kõik valuutakonversioonid Google’i kursiga.
Inglased on pangandusega tegelenud väga kaua: ainult rootslastel on vanem keskpank. Ajakirjandus on neil ka vahva. Nii ma ükskord tellisingi endale ühe mõnusalt sügavuti teemat lahkava kuukirja, mil nimeks F1 Racing. Siis aga saabus õnn (või noh, iPad) minu õuele ja otsustasin pabertellimuse digitaalsega asendada. Hinnavahe umbes kahekordne: paber maksab eestisse tuues £65/aasta (€74), digitaalne ainult €37,50. Erinevus on seegi, et postiga tuleb info Inglismaalt siia paari nädalaga, digiajakiri on aga juba enam-vähem ilmumise päeval loetav.
See selleks. Enne digitellimuse vormistamist olin “klassikalist” üsna värskelt uuendanud. Uurisin, kas tühistades raha tagasi ka saab. “Ikka saab,” oli vastus. “Helistage ainult, kontrollime krediitkaardi numbri üle ja teeme tagasikande.” Õnnestus nii kokku leppida, et nemad helistasid hoopis mulle. Lubati nelja tööpäeva jooksul raha tagasi kanda. Jäin ootele. Hiljem selgus, et minu tagastus oli 9. augustil hoopis tšekina teele saadetud, paluti oodata kuni 28 päeva. Ootasin.
Tšekk summaga £58,68 (€66,89) saabus lõpuks. Tallinna postitempli kuupäev oli 19.09.2011. 41 päeva? Aga noh, vähemalt kohal. Võtsin kauaoodatud tšeki ja marssisin oma kodupanka (SEB)…
“Kahjuks meie seda teenust enam ei osuta,” ütles teller murelikult. Juba (kuigi minu meelest pigem “alles”) maikuust, turvakaalutlustel. Arusaadav, kiviaegseid tehnoloogiaid ei saagi tänapäeval usaldada. Lõpuks sain soovituse kõik teised pangad läbi käia ja neist soodsaim valida.
Swedbank: Teenustasu 1,5% tšeki summast, vähemalt €19,17 (300 kr). Ooteaeg kuni 6 nädalat. Ühtlasi tuleks nende juures selleks konto avada, aga see ei maksa midagi. Kuigi, jah, lisandub veel ülekandetasu €0,38. Kokku saaksin kätte niisiis €47,34. Vähemalt digitellimuse kataks ära.
Sampo: Teenustasu 3% tšeki summast, vähemalt €19,17. Ooteaja kohta ei hakanud küsimagi, sest “ühe tehingu pärast me teile küll kontot ei ava.” Üllatav suhtumine, aga hind oleks muidu ligikaudu SB-ga võrreldav.
Nordea: “Kas te tšekkidega tegelete?” “Oleneb tšekist.” “Mul on siin sihuke Inglise tšekk…” “Ei, Inglise tšekkidega me ei tegele.”
Ja ongi kõik. Valikud tunduvad üsna piiratud. Üritan inglastega veel suhelda, ehk pakuvad omalt poolt veel mõne alternatiivi.
