On 17. veebruar 2024. Tõuseme Miami lennujaamast õhku ja maandume juba vanas tuttavas JFK-s. Navigeerime sealt erinevate rongidega samasse raudteejaama, kus me varem Liiega kokku saime. Seekord on natuke hirmus ka, sest keegi ei ütle meile, mida me tegema peame ja kuhu minema. Ometi saame kuidagimoodi hakkama. Võtame raudteejaama söögialalt laetud friikaid (kahepeale ühest oleks piisanud). Lisaks maiustan ma alkovaba Guinnessiga, mis läheb maksma 11 eurot. Üks klaasitäis. Mis Soomes maksab ca 3,50 — tõsi küll, poes.
Ootame ootealal, kus on pingid ja wifi, ehk enam-vähem kõik, mida hing ihaldab. Jälgime tablood ja proovime aru saada, millisele perroonile meie rong tuleb. Kusjuures ei ole üldsegi nii lihtne, et otsi New York-Philadelphia liini, nagu piletil kirjas. Tegelikult tuleb jälgida liini numbrit (669), mis viitab Keystone’ile ja viib Harrisburgi. Philadelphia on kolmas peatus viieteistkümnest, seega rongis magama jäädes võid rahulikult ligi kaks tundi õigest kohast mööda veereda.
Meie sõit kestab nõks üle pooleteise tunni ja möödub vaikses vagunis. Meil on tänu mürasummutavatele klappidele päriselt üsna vaikne, kuigi meist mõned read eemal jutustab üks suurem seltskond segamatult, igasuguseid reegleid eirates. Ja keegi isegi ei ütle midagi! Aa, siiski, kõlaritest teadustatakse, et rong on täielikult välja müüdud, nii et olge valmis oma pinginaabritega sõbrunema. Meil seda võimalust ei teki — oleme Imbiga juba niigi sõbralikes suhetes — aga kohale jõudes on ühed üle vahekäigu istujad tõesti sõbrunenud, seejuures viisakalt vaikselt rääkides, mitte nagu SEE seltskond seal.
Liie on absoluutne superhost! Esimesel õhtul korjab ta meid raudteejaamast peale ja viib koju, aga juba kõvasti enne on ta meile korraliku kodutöö ära teinud. Märksõnad kohtadest, mida võiks külastada, sh mis päeval kõige mõistlikum minna oleks. Näiteks esimesel hommikul seame sammud kuulsasse 4. tänava delicatessenisse, kus ka kõiksugu kuulsused einestanud on. Jõuame õigeaegselt, sest pärast meid järjekord muudkui pikeneb ja varsti ei paista enam ühtegi vaba lauda.
Imbi istub sama koha peal, kus 30. oktoobril 2010 istus Barack Obama! Liie koht oli toona vaba, minu paremal käel istus senaator, kellega ta kohtumas oli ja mina… noh, mina sain selle assistendi koha, kes neist pilti tegi.
Liiega koos linnas jalutades on ta justkui giid, kes teab linnast nii mõndagi. Saame teada nii palju, et kuna me märkmeid ei tee, jõuab suur osa sellest pooleteise kuuga ära ununeda. Siiski, mõned põnevad faktid piltide all on just Liielt kuuldud.
Ühel jalutuskäigul jään tänava ääres vinüülikasti lappama, mispeale Liie teatab, et tegu on igati vahva poega, kus müüakse ka raamatuid. Jään esialgu veel õue, kuni teised lasersilmad sees hinnad ja valiku üle vaatavad. Ja pole ka minul pääsu, varsti lappame juba sees. Valin välja neli plaati: kaks Sinatrat umbes 40-aastase vahega, üks spioonifilmiteemade kogumik kuuekümnendatest ja Sugarhill Gangi singel “The Message”. Viimane vallandab poepidajas emotsionaalse mälestuse, kuidas ta seda omal ajal esimest korda raadiost kuuldes pidi masina seisma jätma. Võimas kraam ühesõnaga — olen hästi valinud. 🙂
Napilt enne maksmist taipan küsida, mis muusika parasjagu taustaks mängib. Tuleb välja, et see on ühe praegu njuujorgis elava Philly tüdruku plaat, ilusti helesinine ja puha, mis riiulis ka täitsa olemas on. Hiljem lähemalt uurides selgub, et tüdruk on mu ema eakaaslane. Igatahes ei saa nüüd neli ilma viiendata jääda. Imbi saab endale kolm Agatha Christie raamatut ja kõik on õnnelikud. Ainult mina pean veel välja mõtlema, kuidas viis vinüüli kahjustusteta üle ookeani tuua.
Philadelphia Cheesesteak ehk nagu üks tark inimene kunagi ütles “umbes nagu hakklihakaste saia vahel”. Ma päris nii ei kirjeldaks, aga ega palju ei erine ka. Igatahes on kaks peamist kohta, mis parima juustusteigi tiitlit ihalevad: Geno’s Steaks ja Pat’s (king of) Steaks. Väidetavalt oli just Pat see, kes oma venna soovil seda kohalikku hõrgutist esmakordselt valmistas.
Me ei osta kummastki. Alles järgmise päeva lõunal proovime ta täiesti suvalises kohas ära, sest ei pea ju igasuguse turistidele tehtava propagandaga kaasa minema.
Vahepeal proovime leida minu lemmikut aasiapärast toitu (mi goreng). Seda otsides satume aga hoopis vietnami kiirtoidukohta nimega Nam, mis hiilgab mõistliku hinna ja maitsva toiduga.
Kui New York kostitas meid lumetormiga, siis ka siin on linnavõimud talviste olude vastu võidelnud. Nii kõvasti, et tänavaid katab kohati paks soolakiht.
Ühel jalutuskäigul jääb meie teele University of Pennsylvania (UPenn), niisiis näeme USA moodi ülikoolilinnakut. Arutleme omavahel, et kuigi tunne on nagu tudengil, paistame me välja pigem lapsevanemate või õppejõududena.
Õhtusöögiks on Liie meile laua broneerinud restoranis, kus ettekandjad on ooperilauljad. Iga paarikümne minuti tagant helistab keegi neist kellukest ja esitab ühe aaria. Pärast kahe itaaliakeelse teose kuulmist haarab kellukese meie oma teenindaja, kelle nimi kõlab vägagi itaaliapäraselt. Ohoh, kas nüüd siis saab head hääldust kuulda? Ja ennäe, tema laulab meile hoopiski Mozartit. Saksa keeles. Jah, just SEDA. Pärast meile arvet tuues küsib, ega keegi meist ometi saksa keelt ei oska — minu “ein bisschen” ehmatab teda pisut, aga suudame ta vist siiski maha rahustada, et polnud sellel hääldusel häda midagi. 🙂
Kui Imbil läheb juba esimese etteastega silm märjaks, siis minuga nii lihtne ei olnud: alles meie oma teenindaja laul vallandab piisava äratundmisrõõmu ja heldimuse, et nägemine niiskeks tõmbuks. Aa, etteasteid pildistada ja filmida ei tohi. Heli salvestamisest ei räägi keegi midagi, seega mul on paar salaja kellaga salvestatud esitust. Tahad stiilinäidet, küsi, äkki õnnestub jagada.
Samas restoranis on, muide, filmitud ka mõned Rocky Balboa stseenid. Ja siis nii edasi ka Creedi filmides. Kuigi, jah, seal pole ta mitte The Victor Cafe, vaid Adrian’s Restaurant.
Mingis mõttes on Philadelphia neile nagu Pärnu meile: iseseisvuse häll. Kui meil loeti manifest ette Pärnus, siis nende deklaratsioon koostati, võeti vastu ja loeti ette just Phillys. Kuigi erinevalt Pärnust, mis tänapäeval suvepealinna tiitlit kannab, oli Philadelphia esimesed mõnikümmend aastat kogu USA pealinn. Kuni Washington, DC oma kõige olulisemad hooned (valge maja ja kapitooliumi) valmis sai ja pealinna tiitli endale krahmas.
Mõned suveniirid ostame Betsy Rossi muuseumi poest. Betsy oli see, kes esimesed lipud kujundas ja valmis õmbles. Algselt pidi iga lisanduva osariigiga ka täiendav triip ja täht lipule ilmuma. Hiljem otsustati, et triibud jäävad algust meenutama, aga tähti pannakse järjest juurde. Nii ongi tänasel USA lipul 50 tähte ja 13 triipu, kui algsel oli mõlemaid kolmteist.
Rääkides kultuursetest kohtadest: siinne Macy’s kaubamaja on huvitav selle poolest, et neil on seal orel. Mida iga päev kell 12 ka mängitakse. Soovilugusid ei tehta, ise näppida ei lasta, aga vähemalt mängitakse.
Liie maja on huvitav. 100% üürikorterid, sest siin pidigi nii olema, et kogu maja on kas üüriks või omamiseks. Meile tegi Liie välja külaliskorteri (muidu pigem kallima hotellitoa hinnaga), ilmselt tänutäheks meie saunamaja kasutamise eest suvel. Oled teinekordki oodatud! Teine korrus annab mitmeid võimalusi naabrite ja/või sõpradega aega veeta: pinksilauad, pisike kinosaal, koosolekuruumid, lauamängud, baar/köök. Kolmandal korrusel on katusepark, kus saab grillida-tšillida, koeri jalutada, vaateid nautida ja sportigi teha.
Õhtul viib Liie meid jalutama.
Niisiis. Tegelikult ei ole see reisikirjeldus ju algusest peale päris kronoloogiline olnud. Viimasel pildil oleme me tegelikult teel New Yorki tagasi, olles väisanud ka praegust pealinna. Sina aga, hea lugeja, saad Washingtonist lugeda juba järgmises postituses.
Lisa kommentaar