Liie sõidab autoga tööle, kus me ta Fordi üle võtame ja DC poole edasi kruiisime. Nostalgialaks: minu viimane Ford oli umbes samast ajast, kuigi natuke väiksem. Ehk siis saan selle käsitsemisega lihasmälu abil suurepäraselt hakkama.
Meie tee viib läbi kolme osariigi/piirkonna: Pennsylvania, Maryland ja District of Columbia. Neist ainult ühe puhul õnnestub mul eelnevalt veenduda, et rahvusvahelist juhiluba ei ole vaja. Ülejäänute puhul ei õnnestu DMV (meie Maanteeameti ligikaudne vaste) kodulehelt mitte midagi tarka leida. Niisiis… olen valmis nägu tegema, et ma ei tea millestki midagi, sest seaduse mittetundmine ju vabastab vastutusest, eks? 🙂
Teel teeme ühe vetsupeatuse bensiinijaamas, kus hakkab silma jääma selle kandi inimeste hapukurgilembus.
Washingtonis navigeerime mängleva kergusega hotelli juurde, ainult et… ma magan õigel hetkel reavahetuse maha ja pean maja ette jõudmiseks pärast üsna pika ringi tegema. Esialgu pargime üle tänava ja vaatame, kas meid varem tuppa lastakse. Täpsemalt öeldes on mul vetsupeatusest juba liiga palju möödas ja kõigepealt tuleb tualettruum leida.
“Where’s your nearest restroom?” saab sõbralikult administraatorilt kindlameelse vastuse, et restoranis on üks, aga all on rohkem kabiine. Ehk siis viimane on rohkem kindla peale minek. Torman trepist alla ja peaaegu lasen end WC ukse taga täis, kuna see on lukus. Siin on konverentsikeskus, kus hetkel toimub midagi remondilaadset, seega ilmselt on nad tualetid selleks ajaks kasutusest maha võtnud ja ülemisele personalile mitte vihjanud. Tantsisklen treppe mööda tagasi restoranikorrusele, küsin sealselt administraatorilt kergelt paanikas pilgul “Restroom?” Vasakut kätt seina keskel, kuhu see noormees just sisse läheb.
Kui ma kergendustundega tagasi fuajeesse jõuan, uurime Imbiga, kas saame varajase check-ini teha ja kuidas auto parkimine toimib. Viimasega oskavat hotelli ees toimetav parkimispersonal täpsemalt juhendada, mis värk on. Maksmise osas võib auto vabalt praegu meie toaga siduda ja hiljem kulu Liie numbrile üle tuua. Mõnusalt paindlikud on nad siin küll, sest toa saame ka mitu tundi enne ametlikku check-in aega kätte, seejuures ilma lisatasuta. 🙂
Kuid siiski. Tuppa jõudes selgub, et minibaar on täiesti paindumatu. Kapis ja selle peal istuvad snäkid ja joogipudelid andurite otsas. Ajad kogemata midagi paigast ära ja see lisatakse automaatselt arvele. Ja kui minibaari külmkapina kasutad, maksab see 7,5 dollarit päevas. Tasakaalustuseks on toas veel teine pisike külmik, mida võib julgelt kasutada milleks iganes. Et mitte kogemata ootamatult vaesuda, läheme Liie saabumiseni linna peale jalutama.
Või noh, enne uurime autovärki. Selleks, et hotelli valet sõidukiga edasi toimetaks, tuleb see parkida hotelli ette. Mitte teisele poole tänavat. Ega’s midagi, teeme pisikese kaheksa ja jõuame ainult pisikese kolmemiilise ringiga õige koha peale. Selle asemel, et väga hõreda liiklusega tänaval üks turistikas teha. Aga noh, võõras auto, võõras koht, võõrad kombed, ei tea ju mis juhtuda võib. Hiljem kohalikku liiklust jälgides selgub, et sellest poleks absoluutselt mitte kui midagi juhtunud.
Nüüd siis vaatamisväärsused. Tiksume kõigepealt Valge Maja juurde. Aktiivset protesti teeb hetkel ainult üks härra, massid pole veel välja tulnud. Uurin netist, kus president hetkel viibima peaks ja ennäe, härra Biden on majas ja lendab varsti lähedalasuva baasi kaudu läänerannikule valimisteks raha koguma. Imbi imestab, et selline info avalikult üleval on. Mina ei imesta, sest maksurahade kasutamine peakski võimalikult läbipaistev olema. 🙂
Vaikselt hakkab kohale jõudma, et siinne arhitektuur on monumentaalne. Natuke selles mõttes, et hästi palju monumente on. Teisalt on kõik niiiiii suuuuuuuur! Objektid näevad välja nagu pildil, aga pilt ei anna mastaapsust absoluutselt edasi.
Võtame ette ringi Valge Maja -> Washingtoni monument -> Jeffersoni mälestusmärk -> FDRi mälestusmärk -> MLK mälestusmärk -> Korea sõja veteranide mälestusmärk -> Lincolni mälestusmärk -> Vietnami sõja veteranide mälestusmärk ja äkki siis mingil hetkel on Liie ka juba kohal.
Veel enne esimese sihtpunktini jõudmist tuleb salateenistus ja blokeerib tee ära. Või noh, mitte meie tee, vaid meist paremale jääva sõidutee. Tohoh, kas tõesti näeme presidendi autokolonni enda eest läbi kihutamas? Ootama me siiski ei jää, sest Imbi märkab üle tänava maja katusel täpsuslaskureid. Ühtlasi piilume, et Valge Maja murul tiksub helikopter. Ja siis, kuskil Washingtoni monumendi ja Jeffersoni mälestusmärgi vahel, lendab ta meist üle. Kas me üldse kunagi enam USA presidendile nii lähedale satume?
Kauaoodatud taaskohtumine Liiega leiab aset juba Korea sõja mälestusmärgi juures, kuhu samal ajal on sattunud ka mingisugune Lõuna-Korea delegatsioon.
Kuna nälg juba pisut näpistab, otsime võimalust kiiresti süüa. Google Maps väidab, et lähim Subway on üsna lähedal. Samas… tee viiks nagu läbi mingi hästi valvatud maja. Küsime valvurilt, mis värk on ja saame teada, et SINNA Subway restorani saavad minna ainult vastavate kaelakaartidega isikud. Siiski on tegemist viisaka ja abivalmis inimesega, kes juhatab meid üsna sama pika jalutuskäigu kaugusel asuvasse järgmisse Subwaysse, kuhu ka meiesugused turistid sisse saavad. Subway menüüs on muuhulgas ka Philadelphia Cheesesteak. Me võtame midagi muud.
Õhtuseks jalutuskäiguks võtame suuna Kapitooliumi poole.
Teisel pool parlamendihoonet tabab mind järjekordne üllatus. Kui seni on kõik vahemaad paistnud mastaapsemad kui üheltki pildilt aru olen saanud, siis nüüd on olukord vastupidine. Jõuab kohale, kui lähedal on ülemkohus. Otse üle tänava. Või noh, keskpunktist natuke vasakule: teist poolt tasakaalustab Kongressi raamatukogu.
Siin linnas on kuuldavasti USA suurim Etioopia kogukond ja seeläbi ka parim Etioopia köögi valik. Niisiis leiame õhtusöögiks ühe neist restoranidest. Lyftiga sinnapoole sõites on meil väga muhe ja jutukas juht, kes muuhulgas kurdab, kui vähe rahvast linnas on. Et noh, nii ei ela ju hästi ära. Pluss kõik need surmasooviga toidukullerid igal pool risti-rästi kihutamas. Loodab, et kirsside õitsemise aeg toob turiste juurde, aga põhimass on ikkagi distantsilt töötamise võimaluste populariseerumisega kaugeks jäänud.
Teel tagasi hotelli satun tänavanurgale, mis üllataval kombel liidab mind ja mu õde. Nimelt, meie nimed algavad K tähega ja sündinud oleme 12. kuupäeval (sh laupäeval). Klõpsan pildi ja saadan talle. Reaktsioon on kiire ja ootuspärane. 🙂
Kuna muuseumid on siin tasuta, peab hommikul enne tagasisõitu seda võimalust kindlasti kasutama.
Hilisem guugeldamine toob selguse, mis värk nende hapukurkidega siin on. Ühtpidi on nad oma hea säilivusega pikkadeks laevareisideks väga hea toidumoon. Ja Uude Maailma tuldi ju laevadega. Ehk siis pikaajaline traditsioon. Tänapäeval on mõned aga avastanud, et nad on väga hea snäkk, sest maitset on palju, aga kaloreid pigem vähe. Mis, olgem ausad, ei toimi tillikurgimaitseliste kartulikrõpsude puhul. Aga tagasi kunsti juurde.
Järgmiseks loodusloo muuseum (Museum of Natural History)
Ja siis järsku on meie ees maailma kõige kuulsam teemant: Hope Diamond! Formeerunud sügaval maapõues ca 1,1 miljardit aastat tagasi, ulatuvad ajaloolised jäljed teadaolevalt kuskile 17. sajandi keskpaika, kuni ta 1678 uue kuju sai ja Prantsusmaa kroonijuveelina tööd leidis (ingliskeelses maailmas tuntud kui French Blue). Revolutsiooni aegu sattus ta ilmselt aga pättide kätte, kust ta kiiresti Londonisse smugeldati ja jälgede segamiseks ümber lõigati. Üldiselt oleme me nüüd selle looga 18. sajandis, nii et kogu asja ma siin ümber jutustama ei hakka. Kes tahab, loeb Wikipediast edasi.
Nüüd sõidame Delaware’i ostlema. Asi selles, et seal ei ole müügimaksu. Valime välja (või no okei, Liie teeb eeltööd ja valib meie eest) paar tüüpilist vabaõhu-kaubanduskeskust, kus iga pood on eraldi hoones. Samasugust väisasime ka läänerannikul. Kõigepealt väiksem outlet-mall kohe Washingtoni külje all, kust loodame soodsalt suurema Samsonite’i kohvri osta. Väga palju soodsamalt ei saagi — küll aga on siin selliseid mudeleid, mida Eesti poodidesse ei jõua.
Üldiselt on meie ostlemise saak pigem väike. Valikut on palju, aga mitte seda, mida vaja. Midagi siiski saame: suurem kohver, mulle paar paari tosse, dressipüksid, Imbile kaks kampsunit, vest, pikad püksid, pusa, dressid ja Markole Chromecast 4K.
Reis jätkub siit tagasi Phillysse, kust Liie meid õigel ajal omakorda JFK lennujaama viib. Aga sellest kõigest oli juba eelmistes postitustes juttu.
Lõpetuseks mõned uitmõtted Ameerikast
Kui ma pärast lääneranniku reisi arvasin, et idarannikul on teeninduskultuur kuidagi erinev, siis enam väga ei tundu. Mitte üheski söögikohas ei märganud, et keegi parema jootraha nimel kuidagi võltsilt naeratanud või tähelepanu üles oleks näidanud: igasugune huvi tundus siiras. Aga kõige parema teenindusega paistsid silma hoopis poed. Näiteks kohvripoes oli väga abivalmis härra. Riidepoodides samamoodi. Rääkimata kate spade’i poest, kus müüjad meid mitu päeva hiljem ära tundsid. Skechersi outleti müüja pakkus näiteks igasugu võimalusi välja, kuidas kaup soodsamalt kätte saada, isegi kui ma kohalik ei ole ja püsikliendiprogrammist täies mahus kasu ei saa.
Maksusüsteem on meie vaatest pehmelt öeldes kummaline. Poeriiulilt hinda vaadates või restoranis menüüd lugedes pead kogu aeg kohaliku müügimaksu mõttes juurde arvestama, et makstes šokk ei tabaks. Välja arvatud Delaware ja veel mõned sarnased kohad.
Jootrahaga pole samuti ühtset reeglit. Peale selle, et… peab. Samas kohas võib eri aegadel süsteem sulle erinevaid eelkalkuleeritud protsente välja pakkuda.
Lisaks muidugi kaardimaksetega toimuvad veidrused. Paljud kohad on endiselt nii vanakoolikad, et võtavad su kaardi koos arvega kaasa ja toovad hiljem tagasi. Ja küsivad allkirja. Enne allkirjastamist saab lisada ka tipi pluss summa, milleni sama makse hiljem korrigeeritakse. Ehk siis lõplikus kontolt maha läinud summas ei saa kindel olla enne, kui makse on broneeringust edasi liikunud.
Kõigi nende arvutustega toimetulemiseks tegin meie seltskonnale Google Sheetsi kalkulaatori. Sisestad kõik toidud, määrad ära, kes mida sõi. Sisestad kontolt maha läinud lõpliku summa eurodes (koos jootrahaga). Tabel arvutab välja, kui palju keegi kaaslastest sulle võlgneb. Ja siis lööd need numbrid omakorda SplitWise’i, et reisi lõpus kõik korraga ära arveldada. Imelihtne! Ometi, kuna mul oli ainsana klaviatuuriga tahvel kaasas, olin enamasti mina see, kes mainitud tööriista kasutas. Aga noh, parem ikka kui näppude peal kokku lugeda. 🙂
Nii see meie veebruaris lõppenud reis kulges. Järgmised reisilood lähevad ajas veelgi rohkem tagasi, 2023 veebruari. Aitäh lugemast ja kui meeldis, võid mulle julgelt öelda. Siis mul on rohkem motti edaspidigi kirjutada. 😉
Lisa kommentaar