Kuna reisiplaan on NYC -> Miami -> Philly -> DC, oleks loogiline võtta lennupiletid NYC -> Miami -> Philly. Aga ei, sest odavam on lennata JFK-MIA-JFK ja siis võtta rongipilet NYC -> Philly. Ainult et rongipiletit ei saa Eestist ette osta, sest Amtraki leht ei lase Eesti IP-aadressiga endale ligi. Okei, võib-olla VPNiga saaks, aga seda me ei proovi, sest meil on ometi ju Liie! 🙂
Igatahes. Edasi-tagasi lend on kahe erineva otsaga võrreldes odavam hoolimata sellest, et eri suunad on eri firmadega: Miamisse viib meid Delta, tagasi toob American Airlines. Pärast kõike seda ütlen julgelt, et kuigi erinevused on pisikestes detailides, meeldib mulle Delta oluliselt rohkem. Muuhulgas on neil püsiklientidele lennu ajal tasuta wifi, kusjuures kliendiks saab registreeruda kasvõi sedasama wifit kasutades.
Liie liitub meiega jälle Miamis, aga tema lend maandub tunnike pärast meie oma. Ühtlasi jagab ta meile linki üleskutsele, et nõks enne tema lennu maandumist peaks algama äpiautojuhtide (Uber, Lyft jms) streik. Mõtleme paaniliselt variante, kuidas ilma äppide abita lennujaamast hotelli jõuda. Tavalise taksoga? Jala?! Viimane võtaks üle nelja tunni.
Igatahes, ootame Liiet pagasikarussellide juures. Jälgin Flightradarist ta lennu maandumist ja juba ta ongi meil jälle Messengeri-vestluses aktiivne. Ainult et… esiteks ei saabu Americani lend üldse mitte samasse kanti kui Delta. Teiseks pole Liiel äraantavat pagasit, nii et natuke seikleme kõik lennujaamas ringi, et kogu nelik jälle kokku saaks. Ai siiski, vahepeal olen jõudnud nokamütsi osta ja lennuriided lühemate vastu vahetada.
Selgub, et streigid pole siinmaal üldse nii popid kui vanas maailmas: Lyft viib meid mugavalt ja soodsalt hotelli. Sööme Generatori all olevas taquerias quesadillat ja muud head paremat ja ootame, et saaks kohvrid hotellituppa viia. Varajane check-in ei ole variant. Ühtlasi… meie toad on 6. ja 8. korrusel, aga hotelli ainus lift on hoolduses. Kui see kaua kestab, võib toa vahet käimine natuke tüütuks osutuda.
Tiksume niisama ringi, avastame ümbrust, naudime soojust ja ostame rannarätikuid. Lõpuks jõuame õhtusöögile ja siirdume neoonvalguses Ocean Drive’i imetlema.
Järgneb valik art deco stiilis hotelle ja muid hooneid.
Järgmine päev on rannapäev. Rannatoolide rendihinnad kõiguvad väga lühikese distantsi jooksul räigelt. Kõigepealt 30 dollarit/päev. Järgmises kohas 150. Siis 200 terve diivani eest, kuhu peaaegu mahuks neljakesi peale, aga mitte päris. Ja lõpuks leiame koha, kus tooli eest küsitakse 17 (jah, seitseteist) dollarit päevas, päikesevari maksab 25.
Võtame neli tooli ja ühe varju. Kuna kaardimakseterminal hetkel ei toimi ja onu pakub sulas makstes ühe tooli tasuta (meil ei ole kamba peale rohkem sula), kahtlustan järjekordset pettust. Kui poisid mõne aja pärast meie toolide triipkoode kontrollimas käivad, tundub kõik siiski õige olevat. Ehk siis põhimõtteliselt võib siin rannatooli eest päevas maksta kümnekordset hinda või ka mitte. Kõik oleneb, kelle platsile satud. Mis siis, et tegelikult pakub kõigile hotellidele ja muudele seda rentimisteenust lõpuks sama firma. 🙂
Miami Beach on täiesti kõnnitav linn. Meie Mid-Beachi hotellist South Beachi kuumadesse kohtadesse läheb jala umbes pool kuni kolmveerand tundi. Ja nii jätangi ma ranna ja tüdrukutega peatselt hüvasti, et õunapoodi demole jõuda.
Nimelt: Apple Vision Pro on siin. Pooletunnine demo tuleb ette broneerida, aga on täiesti tasuta. Kuna erinevalt New Yorkist pole siin ilmselt eskapismi järele erilist tungi, venib minu näidiskasutus ligi tunnile. Kasutajaliides on mega-intuitiivne: esimeste sekunditega on selge, kuidas asjad käivad. Samas pean end korrale kutsuma, et ettenähtud tegevustest mitte ette joosta ja teenindajale sellega ebamugavust tekitada.
Selle veidra suusamaski eest tuleks välja käia 3500 dollarit. Lisaks mõned sajad ka koti eest, millega ta käsipagasisse võtta. Et aga kogemus päris ideaalne ei ole, vabandan end välja sellega, et pean enne ostuotsust abikaasaga nõu pidama. Kamoon, Tim, mis toimub? Kes laseb toored õunad poodidesse? Aga okei, ilmselt sellepärast nad ainult USA turuga praegu piirduvadki.
Järgneb ostlemismaania Lincoln Road Mallis. Või noh, tegelikult see kaubamaja polegi nagu päris kaubamaja, sest poed on lihtsalt ühe jalakäijate tänava ääres.
Ka õhtusöögi leiame sealtsamast. Kuna marmorsteiki pakutakse umbes 50 raha eest, tundub see nii hea pakkumine, et ei lase teist korda öelda. Või noh, tegelikult ütlen teenindajale, et ei suuda steigi ja Caesari salati vahel valida. Võite kolm korda arvata, mida ta soovitab.
Järgmiseks hommikuks on meil broneeritud Duck Tour. Ehk siis kunagi meredessandiks loodud ja hiljem tsiviilkasutusse müüdud amfiibiga tuur üle maa ja vee. Sisu on minu (ja isegi Imbi) maitsele natuke liigagi kollase alatooniga, ent katab siiski piisavalt ka ajalugu. Muuhulgas saame teada, et siinsed deco-hotellid värviti algselt musta, valge ja halliga. Pastelsed toonid tulid seitsmekümnendatel. Ühtlasi, kuna neid ehitati majanduskriisi ajal, hoiti kokku, kus vähegi võimalik. Näiteks betooni pealt, mistõttu nad juba õige pea otsast remonti vajama hakkasid. Lisaks peitub seal ka põhjus, miks nii paljud hotellid kolme korrusega piirduvad — alates neljandast tulnuks lift paigaldada.
Kaldale sõites saame natuke närvikõdi, sest üks veoauto otsustab just täpselt siis meie eest läbi venida, kui me mööda rampi üles kihutame. Õnneks läheb kõik sujuvalt ja juba me istumegi pool tundi ummikus.
Üldiselt ma täitsa julgen seda tuuri soovitada. Aga pigem esimesel, mitte viimasel päeval, sest sealt võib häid ideid saada.
Imbi ja Krissu lähevad bussiga randa, me Liiega tuleme jala järele. Vaatame veel vaatamisväärsusi ja nii. Ühel hetkel tunnen, et peaks vist vett jooma — aga nagu sellega olema kipub, on siis juba liiga hilja. Tõestus dehüdratsioonist tuleb esimeste lonksudega, mis higikraanid lahti keeravad. No see on nüüd küll piinlik lugu, täiskasvanud inimene võiks ju juba teada, et vett peab jooma. Mis siis ikka, jõuan lõpuks hotelli ja viskan mõneks ajaks pikali. Pärast toibumist läheme õhtusööki jahtima.
Pärast sööki jalutame veel ringi ja leiame kohti, mida pildistada. Näiteks meie mälumängutiim nimega 42 vajab registreerumisteks kõvasti pilte, kus domineerib number 42. Sobivaid kaadreid siit leiab: tänav number 42, poi number 42, Philadelphias on õhutemperatuur 42 (5,5 kraadi meile tuttaval skaalal) jne.
Niisiis. Üks ühendav joon NYC ja Miami Beachi vahel on art deco arhitektuur. Selle vahega, et kui New Yorkis on see hästi imposantne ja imperialistlik ART DECO, siis siin pigem nunnu ja pisike, rohkem nagu “tadaaaa, siin ma olen!” emotsiooniga.
Ja no muidugi ei saa ilma sarjasoovituseta. Lendude ajal vaatasin ära kogu Griselda, mille tegevus toimub peamiselt Miamis, kuigi filmiti seda ikkagi peamiselt LA-s ja selle ümbruses.
Kohtume juba õige pea Philadelphias!
Lisa kommentaar