Veebruaris võtsime ette pikema reisi, sedapuhku jälle üle suure lombi. Postitused tulevad kronoloogilises järjestuses, kõige viimases on kokkuvõtted ja soovitused. Mitu postitust kokku tuleb… ei tea, aga soovituste järgi tunned lõpu ilusti ära. 😀 Proovin enne sünnipäeva vähemalt esimese otsa postitatud saada, muidu võib siin kirjutades veel vanakski jääda.
Kõigepealt üldisest. Planeerima hakkame umbes oktoobris, valime välja sihtkohad, teeme mõned ühised arutelud jne. Lisaks mulle ja Imbile on kambas lääneranniku-lasersilm Krissu (vt ka Lasersilmad läänerannikul) ja mingites juppides ka meist kõige pikaajalisema lasersilma-kogemusega Liie. Kes pidi algselt ka lääneranniku roadtripi ühe otsaga liituma, aga ei mänginud välja. Seekord kõik klapib!
Algne plaan on tegelikult hoopiski New York ja mõni tore kuurort Mehhikos, aga lennud sinna osutuvad ootamatult kalliks. Seega… asendame Mehhiko Miamiga ja ei vaata tagasi. Lennupiletid ostame novembris, samal ajal broneerime ka esimese hotellitoa. Viimasega venitame jaanuari keskpaigani. Krissu tuleb pärast Miamit tagasi, meie jätkame seiklemist Liiega Philadelphias ja Washingtonis.
9. veebruaril alustame üheaegselt puhkust, pakkimist ja paanitsemist. Või okei, mõni on tublim ja pakib juba kaheksandal. Asju kohvritesse mahutades küpseb plaan kohapealt üks suurem kohver osta ja üks olemasolevatest, mille käepide ühel reisil pihta sai ja enam hästi ei tööta, Ameerikasse maha jätta. Lõpuks otsustame hoopis ühe lisakohvriga tagasi lennata, sest asju on nii palju ja käepide hakkab ka vahepeal uuesti tööle.
Finnair on meile müünud lennuplaani, kus TLL-HEL lennu maandumisest HEL-JFK liini õhkutõusuni on 45 minutit. See tähendab, et kolmveerand tunniga on vaja jõuda terminali kohalikust osast rahvusvahelisse ja õige värav leida. Kellaaegu lähemalt uurides paistab, et Njuujorgi lennu pardaleminek algab samal ajal, kui me alles Tallinnast Helsingi poole lendame. Aga me väga ei muretse, sest Finnair ise müüs sellise kombinatsiooni. Hiljem selgub, et nt Mart Sander jäeti sarnases kombinatsioonis müüdud piletitega pikalt lennult maha, kuna lühike hilines liiga palju. Usalda veel põhjanaabreid: Estonian Air poleks kunagi midagi sellist teinud!
Aga noh, meie jõuame ilusti lennule ja lendame kenasti päikeseloojangus kuni umbes tund enne kohalejõudmist loojub ta ikkagi ära. Nii et meid võtab vastu tuledesäras
New York City
The Big Apple. New York, New York. The City That Never Sleeps. Linn, kus on hästi palju mu lemmik-arhitektuuristiili (Art Deco) ja millest Imbi on mulle juba viimased neliteist aastat rääkinud, et me peame sinna koos minema. Ja siin me nüüd oleme. 🙂
Esimesel õhtul viib Uber (Toyota Sienna) meid hotelli (edaspidi kasutame Lyfti, see on natuke odavam), saame oma toad (meie Imbiga kolmandal, Krissu seitsmendal), leiame lähiümbrusest koha, kus viilukaupa pitsat müüakse (Siena Pizza & Cannoli) ja naudime öist linnavaadet hotelli katuseterrassilt (no mis öö, kell pole veel kümmegi). Boonusena jookseb sulgudes läbi kaks viidet meie paari aasta tagusele Itaalia-reisile.
Hotell on World Trade Centeri vahetus läheduses. Hommikut alustamegi jalutuskäiguga kaksiktornide mälestusmärgi juurde.
Kuna see kõik asub finantspiirkonnas, jalutame ka Wall Streetile. Ikkagi pankurid.
Vaatame üle ka vabadussamba. Eelinfo ütleb, et Staten Island Ferry sõidutab sellest üsna lähedalt tasuta mööda. Piisavalt lähedalt, et pildistada. Küll aga kohtume tänaval kahe erineva suliga, kes meile alatute valede toel teenust üritavad müüa.
Esimene on hästi sõbralik neiu. Väidab, et ta töötab linna heaks ja selgitab, et praam on küll tasuta, aga sealt näeb sammast umbes nii suurelt, nagu tema pöialt. Ja siis joonistab kaardile praami väidetava marsruudi, mis… ei vasta absoluutselt tõele. Noh, kui alguspunkt välja arvata. Asemele pakub poolteist tundi kestvat laevasõitu, mis peaks Liberty Islandist ikka väga lähedalt mööda sõitma ja pilte saab teha ikka kõvasti ja üldse. Täname viisakalt ja lubame pakkumist kaaluda.
Teine suller tervitab meid kaelas rippuvat lamineeritud silti lehvitades juba oluliselt ründavamalt: “Ma olen turvatöötaja, tahan teilt paar küsimust küsida.” Läheme Staten Island Ferry peale, jah? No paha lugu, eelmine läks just ära ja järgmine tuleb 2,5 tunni pärast. Alatu vale, praam käib ka nädalavahetusel ööpäevaringselt pooletunniste intervallidega. Nädala sees tihedamini. Aga tal oleks kohe pakkuda piletid 10 minuti pärast väljuvale laevale. Kaarditerminal ka juba õieli. Uuh!
Õnneks me ei lähe liimile ja jätkame teed sadamasse. Enne hoonesse jõudmist on tänava ääres sildid, mis hoiatavad natuke teistsuguste petiste eest: kui keegi üritab sulle Staten Island Ferry piletit müüa, ära usu, see on tasuta.
Aga… Staten Islandil me midagi mõistlikku edasi teha ei oska. Nimelt langesime hommikul unise peaga kolmanda (või siis esimese?) skämmeri ohvriks. Tehisintellekt suutis meile päris hea ja usutava päevaplaani kokku panna, selle pisikese erinevusega, et Staten Islandilt ei lähe metrooliini Brooklynisse. Mis siis ikka, sõidame praamiga tagasi ja eelistame edaspidi neid liine, mis päriselt olemas on. 🙂
Kuna Hiina kalendri järgi on alanud draakoniaasta, läheme Hiinalinna vaatama, mis värk on. Põhiline tähistamine on juba ära toimunud, aga tänaval on rahvast ja tähistamise jälgi omajagu.
Järgmisel hommikul… “Autod ei maga ja hüüavad mulle…” pühapäeva hommikul tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut-tuut… akna all teel.
Igatahes, sööme hommikusööki (!) ja läheme Liiele raudteejaama vastu. Aklimatiseerumine võtab veel aega, kogemata tellime igaühele soolast ja kamba peale ühe magusa. Tulemus? Vaata ise.
Kui Liie on leitud, läheme legendaarseid kohti avastama. Kohvikus kohtume koorivennast konsulihärraga, kes juba terve kuu on ametis olnud. Kuna tööülesanne on New Yorkis konsulaat sulgeda, arutlevad kolleegid, kas ta ametinimetus ei peaks olema hoopis näiteks Terminaator või Likvidaator. Igatahes juhatab ta meid Eesti Maja juurde, kuhu paraku sisse ei õnnestu pääseda. Õhtupoolikuks on pilet Vanderbilti torni vaateid nautima, aga päev tuleb kuidagi ära täita. Saan pikapeale kerge art deco arhitektuuri üledoosi, aga eks ta on siin ka üsna pealetükkiv ja suurustav. Empire State Building. Rockefeller Center. Radio City Music Hall. Paljud-paljud teised. Ja muidugi mu igavene lemmik: Chrysler Building.
Times Square tundub päeval lihtsalt üks suurte ekraanidega ääristatud majadevaheline plats. Tuleme õhtul tagasi, äkki läheb paremaks.
Pärast kõrgelt päikeseloojangu nautimist läheme veel pimedas Times Square’i uudistama. Minu jaoks on ta endiselt väike suurte ekraanidega väljak keset kõrgeid maju. Vabandust. Äkki peaks siia mingi suurema sündmuse ajal sattuma, et ümber hinnata, aga massiüritused mulle ju ka ei meeldi.
Nüüd tahaks õhtusööki, aga kohe hakkab telekast ka aasta suurim meediasündmus: Super Bowl. Mängust ei saa nagunii midagi aru, aga tahaks näha, kuidas kohalikud seda tähistavad. Kellegi juurde külla pole minna (härra konsulil pole telekat ja Liie elab liiga kaugel), seega kui Liie pakub välja spordibaari, lööb minu peas pirn põlema. Just seda ongi vaja!
Koha nimi on Dave & Buster’s ja Liie kirjelduse järgi on see nagu “Chuck E. Cheese, aga täiskasvanutele”. Mitte et me väga teaks, sest keegi pole käinud. Lähem kirjeldus kõlab jällegi täpselt nagu O’Learys, mis omakorda paneb Liie õlgu kehitama. Tundub, et kümmekond aastat teises kultuuriruumis on juba vaikselt oma jälge jätma hakanud.
Lõpuks pole vahet, sest D&B on täis broneeritud ja meil ei jää muud üle kui kõrvaluksest Applebee’si maha istuda. Seal on mäng küll ekraanidel, aga ilma helita. Mitte et me sellest väga hooliks, reeglitest nagunii aru ei saa. Reklaamid ja vaheajal esinev Usher on peamine, miks me seda vaatame. No ja äkki näidatakse natuke Taylor Swifti ka.
Hiljem hotellituppa jõudes selgub, et ka meie telekas näitab mängu. Saab kenasti lõpuni vaadata, lõpuks hakkavad isegi mõned reeglid korraks peaaegu loogilised tunduma.
Esimest korda reisi jooksul jõuame teist päeva järjest samasse kohta hommikusöögile. Seekord oleme targemad, võtame kolme peale kaks omletti ja pannkoogid. Lõhki ei lähe, kogusumma on ka natuke parem kui muidu. Sulas makstes saaks 5% soodsamalt. Kas maksupettus või koorivad pangad iga kaarditehingu pealt vereimejalikke vahendustasusid?
Igatahes, uus päev viib meid Central Parki. Kõigepealt on pargi nurgas Apple Store, see kõige kuulsam klaasist kuubik. Mis, jällegi, ei tundu oma silmaga vaadates üldse nii glamuurne kui reklaamfotodel. Klaas on määrdunud ja vananeb. Pood ise pole nii suur kui aasta tagasi külastatud Dubai oma. Ja Vision Pro proovisõitu ka ei pakuta, see tulnuks pikemalt ette broneerida. Isegi Otterboxi ilusat NYC kaardiga mobiiliümbrist ei ole minu suuruses saada. Vähemalt Krissu leiab oma kellale uue ilusa rihma, mis Eestis ilmselt kunagi müüki ei tuleks.
Parki sisenedes näeme kõigepealt laibaga kanderaami. Või noh, “laibaga”, sest tegemist on FBI võttegrupiga. Sarja siis muidugi, mitte juurdlusbüroo.
Järgmine peatus: The High Line. Umbes midagi sellist, nagu meil Kultuurikilomeeter oli, või siis Nõmme kitsarööpalise tammile rajatud kergliiklustee. Vana raudteetrass, millest on park-käigutee kujundatud.
Järgmine peatus: The Village Vanguard, majabändi kontsert. Majabänd on tagasihoidlik Vanguard Jazz Orchestra, kes 2023 märtsis ka Eestit külastas. Kuna me siis maha magasime, tuli nüüd kohapeale minna. Igal esmaspäeval Vanguardis. Filmida ei lubata, pildistada tohib ainult viimase loo ajal.
Järgmiseks päevaks on juba pikalt lumetormi ennustatud. Telekast paistab, et linnast väljas täitsa sadaski lund. See, mis tornide vahele jõuab, on meie hinnangul tavaline teisipäevane lörts. Ehk siis tee hommikusöögile on pisut ebameeldivam kui seni.
Hommikusöögi ajal hangin meile MoMa (moodsa kunsti muuseumi) piletid. Hoiatatakse, et vihmastel päevadel võib sisenemisel järjekord olla, aga… ei ole.
(Mike Kelley, “Deodorized Central Mass with Satellites”)
Lõunaks leiame korea toitu. Väga hästi ära peidetud koht, aga väga head bibimbappi saab.
Õhtul vaatame ka Manhattani lõunatipu üle, mis hotellile hästi lähedal on. Ja pakime asjad, et Miamisse lennata.
Ja nii see meie Njuujorgi seiklus lõppebki. Või kas lõppeb? Ei. Tegelikult tuleme juba mõne päeva pärast tagasi, et lennujaamast Philadelphia rongi peale jõuda. Ja siis kogu reisi lõpus korra veel, et Brooklynis väike eine võtta enne JFK-st koju lendamist. Pistan sellest ka paar pilti siia — lööb küll kronoloogia veidi sassi, aga vähemalt on üks linn ühes postituses koos.
Kohtumiseni Miamis!
Lisa kommentaar