8. august jätkub
Firenze ja Siena vahele jäävad viinamarjaistandused. Üks neist ootab meid degusteerimisele, seega oleks patt minemata jätta.
Mida lähemale jõuab Siena, seda mägisemaks muutuvad teed. Ehk siis pidevad kurvid, tõusud ja laskumised. Autojuhile väga nauditav, aga kui natukenegi üle pingutad, võib teistel südame kergelt pahaks ajada. Pärast korduvaid kaebusi kaasreisijatelt mu sõidustiili kohta plahvatan jällegi mina. Sihuke kahetaktiline päev tundub olevat. Proovin rahulikumalt võtta, aga samas tahaks nagu enne pimedat kohale ka jõuda ja ma ei kiirenda-pidurda meelega, vaid vastavalt vajadusele ja ausõna olen ma roolis ikkagi pigem rahulik kui kihutaja. Sõbrad võivad kinnitada. 😀
Siena
Hotellist on meile saadetud kirjeldus, kuidas kohale jõuda, mis on oluliselt lihtsam ja selgem kui Firenze parkimismaja oma. Jõuame oma 4-tärni hotelli esimesel katsel ja siseneme kolmandalt korruselt. Fuajee asub… neljandal, mis on ühtlasi hotelli eest läbi mineva tänava kõrgusel. Siena on pehmelt öeldes mägine. Vahetame autovõtmed hotellitubade vastu ja olemegi kohal. Aa, muide, teenindajad on natuke mures, et “tütardele” juhtus suurem tuba kui mulle ja Imbile. 😀
Õhtusöök — hotelli restoran on üleni täis broneeritud, sinna ei saa. Küll aga antakse meile vastuvõtus paar soovitust. Esimese juures näeme, et tuppa mahuks istuma, aga me tahaks õue. Sihime tee peal silma jäänud veinibaar-restorani, mille terrassilt avaneb mega vaade päikeseloojangule. Pearoad pole nii head kui mõnes varasemas söögikohas, aga magustoidud viivad keele alla. Eriti juustukook.
Kalorieesmärgi lõplikuks täitmiseks jalutame linnas ringi. See on korralik stepper, sest linn on endiselt mägine.
Keskväljak. Kui seni tundus Veneetsia jäävat reisi haripunktiks, siis… siin avanev vaade paneb selles sügavalt kahtlema.
Selgub ka, et Sienas on maailma vanim järjest töötav pank, asutatud 1472.
Hotellile lähenedes leiame oma Volvo maja eest tänavalt parkimas. Ju nad siis liigutavad autosid vastavalt sellele, kes millal kuhu minna tahab. Ikkagi 4 tärni.
9. august: Siena-Pisa-Viareggio
Käime hommikusöögil natuke varem, et enne hotellist checkouti (kell 12) jõuaks ka valges linna peal ringi vaadata. Raekoja plats ei ole teist korda külastades enam päris nii jalustrabav kui öösel esimest korda lähenedes, kuid võimas on ta siiski. 5 kilomeetrit mägilinnas kulutab mõnuga kaloreid. Kas ma mainisin, et Siena on mägine? Ja temperatuur ka muudkui tõuseb.
Veereme Pisasse. Tee peal helistab ema ja räägib saunakerise ümber toimuvast. Kas peame uue kerise ostma? Waze pakub torni läheduses parklat, mis on lihtsasti leitav, mõistliku hinnaga ja isegi vabu kohti leiab. Teeme Pisa torni juures kohustuslikud turistipildid. Turiste on, muide, meeletute massidena. Vaatamata Covidile. Ja õhutemperatuur jätkab aga tõusmist.
Pisa-Viareggio
Plaan on osta hommikusöögiks kraami ja seekord ise teha. Brändilojaalsusest räägin meid Coopi. Mitte et keegi teine roolis oleks, eksju. 😉 Tuleb tunnistada, et Eesti Coopis on parem valik kui siin. Küll aga ostan kaasa itaaliakeelsete kirjadega Coopi kandekoti, et sellega kodumaal eputada saaks. 😀
Viareggios parkimine. No problemo, siin töötab lausa sama äpp, millega ma alguses Monzas end parkima tahtsin sättida. Panen parkimise käima, esialgu järgmisel päeval kella kolmeni, et hommikul jõuaks rahulikult süüa, tiksuda ja rannas käia. Või siis panen lihtsalt klapid kõrva ja kuulan linna peal audioraamatut.
Õhtusöök — Pizzeria O Sole Mio. Ei teenindajad ega menüü meiega inglise keelt ei räägi, aga kuidagimoodi saame siiski oma 4 pitsat tellitud. Ooteaeg ca 10 minutit. Puuküttega pitsaahi. Ostame nad vahelduseks kaasa ja sööme oma AirBnB maja kolmanda korruse terrassil loojuva päikese värvidemängu nautides. Kodus on kerise-probleemid lõpuks positiivselt lahenenud. Õhutemperatuur ei ole ka enam nii tapvalt palav, kuid siiski veel üle 25 kraadi.
Magamiseks on natuke palavavõitu ja konditsioneeri pole. Tekke ka pole, aga linast täitsa piisabki. Igaühel on oma magamistuba (st mina ja Imbi oleme siiski koos).
10. august: Viareggio-Milano
Oma tehtud hommikusöök — Krissult salat ja kohv, minult munad ja peekon.
Tüdrukud lähevad Imbiga randa, mina kõndima. 3:1 suhe jätkub, alatasa on keegi see üks erand. Kõnnin ligi 9km ja jõuan “koju” tagasi natuke enne perenaist-peremeest. Vahetult pärast neid saabuvad ka tüdrukud. AirBnB “lepingu” järgi pidime siin olema lõunani, tegelikult lahkume nõks enne kolme ja keegi ei pahanda.
Sõit Milaano poole peaks Mapsi kalkulatsiooni põhjal võtma ca 4 tundi, tegelikult läheb pigem 2 millegagi. Õues on palav.
Milano vol. 2 (või on see 3?)
Jõuame hotelli juurde, mahume isegi tänavale parkima. Kohvrid sisse, check-in, kiire värskendus ja pool tundi hiljem stardime mina ja Imbi meie rendi-Volvoga viimast korda. Laseme tanklas paagi diislit täis ja tagastame auto Europcarile. Pluss siis see pisike peeglivärk. Alla 80 euro, st omavastutuseni ei küündi. Nelja peale jagades pole hullu.
Kohtume tüdrukutega taas raudteejaamas, üritame suveniire leida. No ei leia. Siis proovime rongipileteid osta ja selgub, et liini meiepoolne ots on katki ja Malpensa Express hetkel ei sõidagi. Taksoäpp lubab meid 95€ eest hotellist lennujaama toimetada. Hotell pakub seevastu 100 eest transfeeri. Valime hotelli pakutud variandi: see on vähemalt kindlal ajal kohal.
Vahepeal käime õhtusöögil hipsterlikus kohas nimega Mi Scusi, mis asub täpselt Esimese Milaano õhtusöögi-koha kõrval. Kirjade järgi peaks see esimene ka lahti olema, aga ei ole. Veider. Oli see üldse päris koht või kujutasime me seda endale ette?
Proovin pulli pärast elektrirollerit rentida, aga äpp ütleb, et minu riigi dokument (st Eesti juhiluba) pole toetatud. Diskrimineerimine!
11. august: Milano-Helsinki-Tallinn
Transfeer läheb lubatud 100 asemel maksma 120 eurot. Lubame pärast Ibiselt asja uurida, aga ei viitsi. Kohalik autojuht on minust, noh, mõnevõrra agressiivsema stiiliga. Vahepeal avaneb liiklusdiskussiooni käigus automaatselt ka mikrobussi juhipoolne aken, vahetatakse žeste ja hoolikalt valitud sõnu.
Lennujaama jõuame mugava varuga, aga Finnairi check-inis on juba järjekord. Ootame mõnuga.
Shoppame veel natuke kodustele külakosti ja juba saamegi lennukisse.
Helsingi lennujaamas tahaks pisut keha kinnitada, aga Burger King on kinni. Seevastu saab meie värava lähedalt häid ja “odavaid” gurmeevorste. Värava infotabloo soovitab külastada aadressi iseteenindus.terviseamet.ee ja vorm ära täita. Täidame.
Lennuk on pisike ja kaasreisijatel on sekeldusi käsipagasiga. Hea, et ma oma pisikese kohvri ennetavalt ära andsin, mitte ei üritanud iga hinna eest õigust taga nõuda. Seljakott mahub ikka ära.
Tagasi kodus. Superbi pakiruumi mahub kogu meie pagas lõdvalt ära. Vaatamata sellele, et Gert mulle sinna tänutäheks assortii-kasti alkovaba õlut on tekitanud. Kuidas edaspidi nii reisida, et kõik rendiautod vähemalt Superbi-mõõtu oleksid?
Mida me sellest reisist õppisime? No näiteks võiks neljakesi ikkagi natuke suuremat autot vaadata kui tavaline universaal. Natuke itaalia keelt õppisime ka — või siis saime kinnitust, et muusikateooriast on kasu ka väljaspool kooriproovi. Autosse muusikat valides selgus, et nii mõnedki lapsepõlvest tuttavad palad on pärit Itaaliast (nt “Jätke võtmed väljapoole” ja “Ootan tuult”). Ja et meie kõigi vaieldamatu lemmik italodisco esindaja on “La Dolce Vita”. Nälg teeb tigedaks, väsimus ka.
Eelkõige tahaks ma välja tuua seda, et Itaalia on täitsa tore koht ja siia tuleks hea meelega teinekordki. 🙂
Lisa kommentaar