Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 3: Hong Kong ja Macau

See ja järgnev postitus on nagu põrandaliistud remondi lõpus. Kõik on tehtud, aga need liistud, no need jäävad küll aastateks ootele. Antud juhul küll ainult kuudeks, aga siiski jube kauaks. Järgnev kirjatükk algab 19. veebruarist 2018. 

Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe.

Please keep clear
Idee sügavamõtteliseks aasiapäraseks tätoveeringuks

Hotellile lähenedes mainib Imbi, et sealt peaks hea vaade olema. Viskan optimistlikult vahele: “Kui meil just tuba kolmandal korrusel ei ole.” Selgub, et isegi vastuvõtt on viiendal. Meie tuba kannab peaaegu sama numbrit, mis eelmises hotellis: 3190 vs 3109, ehk asub tervelt kolmekümne teisel korrusel (selgitus: G on esimene korrus). Kõige suurem number liftis on 32, nii et meid on paigutatud päris tipu lähedale.

Tuba on eelmisega võrreldes pisike, aga see-eest leidlikult sisustatud. Ja siis see vaade, mis aknast avaneb… Vastaskaldalt tervitab meid Sky 100 — valgusmänguga, mis võistleb vaat’ et viimati nähtud Symphony of Lightsiga.

Sky 100 Hong Kong Islandilt vaadates

Jalutame natuke ringi, otsime hiinapärast söögikohta, leiame paar poodi ja lääneliku baari. Sööme quessadillasid (peaaegu sama head kui Texases) ja Caesari salatit. Arve on üüratu. Ilmselgelt pole me enam Malaisias, Taist rääkimata. Peame natuke nõu, otsustame Macau ülehomseks jätta ja homme kahel vaateplatvormil käia.

Vaade hotelli koridorist

20.02.2018

Võtame hotelli hommikusöögi — mõttetult kallis ja täiesti võrreldamatu Berjaya luksusega — ja navigeerime Sky 100 poole. Kõigepealt tuleb sõita viis peatust kahekorruselise trammiga, siis metrooga üks peatus Kowlooni. Kohale jõudes eksime ICC jalamil olevasse kaubanduskeskusesse pisut ära. Uudistame ühes poes/demokeskuses värkvõrgu seadmeid, mida on üsna erinevaid, alates Google Glassi kloonist (paraku ei ole sisse lülitatud), lõpetades elu- ja töötoa demodega. Kõige lahedamate asjadena jäävad silma Lenovo Touch(?) — arvuti, mis kuvab töölaua projektoriga tasasele pinnale, muutes selle justkui puutetundlikuks ekraaniks — ja … midagi oli veel, aga seal ma muidugi ju ei pildistanud.

Kahekorruseline tramm

Lõpuks suudame siiski õige koha üles leida, ostame piletid — järjekorda polegi! — ja sõidame üles. Eskalaatoriga. Ühe korruse. Seal on esimene rohelise ekraaniga pildistamisvõimalus, mida vahele jätta ei saa. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid särgi küljest ja teen rõõmsa näo pähe. Seda pilti me kunagi ei näegi, ju siis ebaõnnestus. Samuti ei näe ma enam neid päikseprille. Õnneks olid neljaeurosed AliExpressist, aga natuke kahju on ikka.

Vaade sajandalt korruselt

Kui kaua võtab liftisõit sajandale korrusele? Ametlik vastus: täpselt 60 sekundit. Tegelikult läheb uste sulgumisest avanemiseni mõnevõrra kauem, aga sisuliselt võib ka ametliku versiooni õigeks lugeda. Ja vaade on vahva. Lisaks igasugused toredad atraktsioonid, nagu AR-pildid koos virtuaalse ICC torniga. Vastava markeri saab koju kaasa võtta, nii et pisut tulevikku hüpates on mul pilt, kus Malle torni käes hoiab.

Malle ja pisike virtuaalne Sky 100

Tuleme tagasi maa peale, sõidame metrooga “kodusele” Hong Kong Islandile ja jalutame Hong Kong Parki. Huvitav on see, et tugevalt üle poole distantsist läbime kas teise korruse kõrgusel olevates tänava ületamiseks mõeldud koridorides või nende vahele jäävates kaubanduskeskustes, hotellides ja ärimajades, ilma väljapääse märkamata. Lõunasöögiks leiame pargis koha, mis pakub Tai ja Jaapani kööki. Nojah, tais me seda väga palju nautida ei jõudnud, võtame siis siin. Ühe pipraga (menüüs on neid erinevate roogade juures kuni kolm) toit ajab mul igatahes mitte ainult nina jooksma, vaid ka silmad niiskeks. Kusjuures piprakauna tükid sorteerin juba heaga välja.

Hong Kong Park — lopsakas rohelus tornide vahel

Tulles nüüd tagasi mu kadunud päikseprillide juurde — ega päikest ka enam ei näe. Täiesti pilves ilm ja meie plaanime mäe otsa linnavaadet nautima minna. Noh, aga… lähme ikka, Macausse ikka enam ei jõuaks. Ja midagi uut ei jaksa välja mõelda. Inerts.

Once you reach peak tram, tram can only decrease

Tramm, mis mäe otsa viib, on ilmselt uusaastapidustuste tõttu veel populaarsem kui muidu. Järjekorra lõppu ei õnnestu isegi näha, aga paar tundi ootamist oleks kindlalt soolas. Uurime alternatiive ja leiame, et minibuss number 1 ei ole ilmselgelt nii tuntud. Kolmandasse bussi (max 16 inimest) mahume peale. Järjekorrad on siin hästi korrektsed ja viisakad. Hinna poolest on see minibuss ka oluliselt parem: ca 10HKD/nägu, tramm on sellest 6-7 korda kallim. AGA! Trammist oleks vaade, kuigi ilmselt mitte tänase uduga.

Suurem osa inimestest pildil ootavad trammi. Umbes kolmandik järjekorda jääb vasaku serva taha.

Roheline minibuss number 1

Tipus otsime üles vaatetorni, mille piletiletis hoiatatakse, et täna ilmselt ei näe midagi ja raha tagasi ei maksta. Mis siis, kui me juba siia tulime, käime ka tipus ära. Mida kõrgemale eskalaatorid meid viivad, seda vähem aknast midagi näha on — torni tipp on pilve sees. Ja nii ongi. Jõudes vaateplatvormile tunneme end maailmast täiesti eraldatuna. Lihtsalt suur hall kardin on meie ja kõige muu vahel. Kuskil seal all, üldse mitte kaugel, peaks olema VÄGA SUUR LINN, aga mitte midagi näha ei ole. Loojangul hakkab tulede kuma hästi natuke paistma.

Hong Kongi — õigemini lähemal asuvate majade — kuma läbi udu

Shoppame natuke siinsamuses tornis asuval “turuplatsil” — leiame muuhulgas mulle uue salli (pärast seda, kui ma ühe jõulude paiku kuhugi unustada suutsin). Müüja on väga jutukas kaupmees, kes järjest erinevaid mudeleid demonstreerib ja suurepäraseid soodushindu pakub. Pool usud, saad poolega petta? Aga see selleks, päris lõbus on. Ja siis kõige lõpus hakkab ta järsku oma tõekspidamistest rääkima. Küsib, kas ma olen kristlane. Kehitan õlgu, aga pigem vist olen jah. Seepeale soovitab ta hoolega mõelda, kas kristlaste jumalakäsitlus ikka on loogiline, et Jeesus on omaenda isa ja nii… Noh, heakene küll. Koraan olevat algusest peale sama tekstiga, samas kui kristlased pidavat oma tekste alatasa redigeerima.

Mis värk nende kassidega on?

Tagasisõiduks on meil valida nelja ülipika järjekorra vahel. Trammisaba on umbes poolteist tundi pikk. Natuke teises kohas on bussid ja taksod, kusjuures olukord tekitab paraja dilemma (trilemma? tetralemma?). Taksodest on järjekord pikk, aga inimesi taksojärjekorras on veel rohkem. Ühte taksosse mahub olenevalt autost 4-5 inimest. Siis on suured bussid, mille järjekord tundub pea sama pikk kui trammi oma. Nende sõidugraafikut me ei tea ega oska arvatagi, kui palju seal aega võiks minna. Minibuss, millega me üles tulime, on küll endiselt kõige ebapopulaarsem, aga siiski päris pika järjekorraga. Sinna sappa võtamegi. Samal ajal proovin igaks juhuks ka Uberit, mis taksost nähtavasti antud marsruudil natuke soodsamgi tuleks (kuigi mõned reisifoorumid vastupidist väitsid). No cars available. No cars available. No cars available. Haa! Näkkas! Igaks juhuks püsime veel kutsikasabas, aga mitte kauaks. Valge bemm viib meid hotelli ukse ette, võtame Starbucksis istet ja taastume pisut.

Järjekorrad mäest alla, vasakult paremale: roheline minibuss #1, takso, buss

Kõrvallauas on kaks ujedapoolset noort (tundub nagu paar) ja nendega koos üks stiilses hallis ülikonnas meesterahvas. Arutame omavahel, kas tegu on pulmaisaga või müüakse noortele püramiidskeemi maha. Maja ees tänaval jäi juba enne sisenemist silma erkkollane AMG-mersu, mille poole ülikonnas tegelane aeg-ajalt paranoiliselt üle õla piilub. Tundub, et see on väga strateegiliselt pargitud, sest noortel on sellele pidev vaade. Iga minutiga meenutab asi järjest rohkem müügikampaaniat ja kui nad lõpuks lahkuvad, ronibki hallis ülikonnas härra kollase auto rooli ja paarutab käigukasti paukudes minema. No selles mõttes, et sportvärk ikkagi.

Mäe otsas oli ka üks ärevam olukord, aga kõik lõppes õnneks hästi ja fotograafid lasid meid minema

Meie aga jõuame seda kõike silmanurgast jälgides ära osta laevapiletid, et homme Macausse ja tagasi sõita. Printimine maksab hotelli vastuvõtus 3HKD/leht. Saame hakkama.

21.02.2018: Macau: Grand Prix Museum, vanalinn ja kasiinod

Ärkame vara, et jala hotellist sadamasse kulgeda. Kuna me oma praamist omajagu varem kohal oleme, otsustame pulli pärast check-inis õnne proovida. Ennäe, saamegi varasemale paadile. Letis küsitakse, kas tahame akna alla istuda — no miks ka mitte, kui juba pakutakse.

Sky 100 Macau laevast — hea, et eile ära käisime

Jalaruumi on hulgi. Rohkem, kui kusagil mujal. Nii võikski reisida — üldse ei kurdaks. Ekraanidelt ajju voolav meelelahutus on … noh, pigem Macau kasiinode reklaammaterjal. Sealhulgas ka järgmine tore lauluke.

Imbi on täna leebes tujus ja lubab meil esimese asjana Grand Prix’ Museumi üles otsida. Taksojuht ei tea sellest midagi, küsib “kiisu” käest, lõpuks saab õige aadressi teada. Asi lõhnab kahtlaselt: kuidas saab Macaus olev GP muuseum nii tundmatu olla? Google näitas küll, et peaks lahti olema ja isegi mingeid arvustusi oli. Ühe foori taga seistes saab telefon korraks neti kätte ja loen esimest korda värskemaid arvustusi. Closed until further notice?!? Ängistav tunne — ma nii lootsin, kas nüüd siis ei saagi? Uksel saame kinnituse, et ongi juba juulikuust kinni. Turvamehed teevad näo, et neid (ega meid) ei ole, aga kui pärast meid üks julgem seltskond uksest sisse püüab tungida, edastavad neile ka kurva tõe.

Museu do grande pp-mio?

Mis jutt see Eestis on, et meil on igal pool tasuta wifi? Siin igatahes on, isegi linnaliinibussides. Mitte et ma seda kasutada saaks: sisselogimiseks tuleb oma mobiilile SMSiga kood tellida, aga minu numbrit ei peeta korrektseks. Võimalik, et tasuta bussi-internet pole lihtsalt eestlastele ette nähtud — kuigi ma pigem kahtlustan, et mu number on liiga lühike. Ja kuna Hong Kongi mobiilsest netist siin ka kasu pole, peame end bussipeatustes olevate paberkaartide ja parkides leviva wifi toel õigesse kohta vedama. Saame hakkama.

Head uut aastat!

Senati väljak on igal juhul õige koht — miks siin muidu nii tihe liiklus on? Teeme paar endlit ja sihime jalad St Pauli varemete poole. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemaks jääb tempo, sest … siin … on … nii … palju … rahvast! Huvitav, meie püha Brigitta varemete juures küll igapäevaselt säherdusi masse pole.

St Pauli varemed

Üks tänava ääres müüdav maiuspala muudab selle kõik nauditavaks: Natad!!!

Imbi vs nata

Mingit lihaollust pakutakse siin ka ruutmeetri kaupa. Igatahes. Teeme oma turistivärgid ära, väisame Starbucksi tema hügieenilise tualettruumi pärast, jalutame massidest eemale — kui see siin üldse võimalik on — ja leiame takso, mis meid kasiinode juurde viiks.

Venetian Macau. Suurim ja parim. Meeletu pind kauplusi ja kasiinot. Teen üheainsa mängu mingisuguse automaadi peal: 2 eurot on kadunud ilma, et arugi saaks. Selles mõttes, et ma ei saanud lõpuni aru, mis selle mängu point oli. Äkki oleks pidanud hoopis lauda istuma ja endale mõned kaardid laduda laskma?

Turistid “Veneetsias”

Venetiani tänavad on hästi välja kukkunud, täitsa Veneetsia moodi. Mina pole küll käinud, aga Imbi tunneb küll omajagu kohti ära. Jääb silma üks  vormeli-fänninänni müüv pood. Ostan endale Ferrari nokamütsi ja Martinile võtmehoidja. Noh, sümboolselt või nii.

Ühel hetkel satume Veneetsiast Pariisi. Natuke teistsugune õhkkond, aga mitte vähem suursugune. Ja no kui me juba siin oleme, külastame ka Eiffeli torni. Tõsi, see on originaalist poole väiksem, aga seda lärmakam: ma ei kujuta ette, et prantslased kunagi millelgi sellisel juhtuda lubaksid. Samas… Guetta?

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Kõhud on tühjad, otsime söögikohta ja leiame hiina restorani (oh imet!) Vaatame ringi, et näha, kuidas teised söövad, aga … me oleme esimesed, kes toidu kätte saavad. Õnneks me ilmselt siiski väga etiketti ei riku, kui riisi suurest kausist väiksemasse tõstame ja sealt pulkadega suhu kühveldame, kuigi teps mitte kõik ei söö nii.

Ülejäägid pakitakse väga ilusti kaasa, koos kõigi vajalike töövahenditega (pulgad, lusikas). Õhtusöögiga seega täna muret ei ole.

Kraanikauss

Kõik on siin üle-võlli-luksuslik, ka tualettruumid. Mahe muusika, marmor, palju ruumi. Ja siis ühel hetkel leiame end otsimast transporti meile sobivasse sadamasse. Silte ja infotahvlit lugedes tekib tunne, et oleme viimase tasuta bussi maha maganud, aga igaks juhuks küsime letist üle. Siiski, on veel lootust. Pärast mõningast ekslemist leiame ka maa-aluse bussiterminali, mis samuti teistest omasugustest mõnevõrra luksuslikum tundub.

Bussiterminal

Viimases osas jätame Hong Kongiga hüvasti, lendame üle Saaremaa ja ööbime enne kojujõudmist Amsterdamis.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

1. päev: Tallinn-Riia-London

Pulmareisile! Ei läinud aastatki.

Tallinna lennujaamas näeme, kuidas narko- või pommikoer ühe mehe “tuvastab”, mispeale politsei ta pikali väänab ja check-in alalt teisaldab. Anname pagasi ära ja suundume turvakontrolli. Isegi püksirihmast ei pea loobuma. Lappame igavledes oma pabereid ja leiame, et Riias on ümberistumiseks 40 minutit (15min check-ini alguseni), aga värava numbrit pole kusagil. Ei leia seda ka veebist, kus soovitatakse seda lennujaamast 2 päeva enne väljumist küsida. Nojah. Lõpuks avastame pardakaardilt väikeses kirjas vihje, et Riias tuleks järgmise lennu värava kohta infotabloolt lugeda. Punkt Air Balticule.

Varsti juba ootamegi palavas trepikojas, et need paarkümmend viimast sammu üle asfaldi oma lennukini jalutada.

Tallinn-Riia

Antud lennul on minu elu pea kõige väiksem lennuk (Dash 8 Q-400). Väiksemaga olen lennanud ainult siis, kui ma 15-aastaselt Tallinn-Ämari otsal ise puldis sain olla. Aga õnneks on lennuaeg lühike ja ruumipuudus polegi kõige hullem. Magada siin muidugi ei saaks. Või noh, Imbi saab. 🙂

Kui ta parasjagu ei maga, kädistab Imbi muudkui sellest, mida kõike Londonis teha võiks. Mina jällegi seletan vastu, mismoodi lennukid töötavad. Ja kuidas nad veel lennukikandjalt stardivad ja mida kõike. Eks me ole paras paar.

Tallinnast jõuab Riiasse kiiremini kui Männikult Kosele. Ja seda isegi väljaspool tipptundi. Maandumisel jõllitan aknast välja nagu poisike — keel keskendunult suunurgast väljas — kui parem tagumine rattapaar otse minu silme all maad puudutades pöörlema hakkab.

Maandudes kuulutatakse (juba lennukis) ka meie järgmine värav välja: D1. Üsna lühike jalutuskäik.

Riia-London

Boeing 737-300, endiselt Air Baltic. Ostame pardalt süüa-juua: 2 lasanjet ja 250ml Läti vett. Arve kokku 18.50€. Minu jaoks on see midagi enneolematut, kuna kuidagi on mul õnnestunud alati nii lennata, et toit on hinna sees. Jalaruumi vähem kui enne, kuigi istun jälle vahekäigus. Imbi kurdab ka, et pisut kitsas on. Aga üleelatav. Ikkagi selline Tallinn-Tartu bussisõidu pikkune lend ainult, mitte nagu need transatlantilised õudused, millega me harjunud oleme. 😉

Isegi in-flight entertainment on olemas: meie kõrval vaatab üks tüüp värsket pohmaka-filmi, tundub olevat R5 TS (kvaliteedi järgi). Lasanje lubatakse tuua ~12 minutiga, tegelikult kulub umbes pool tundi. Aga maitseb hästi ja täidab kõhtu ka. Mingi Briti tootja oma, aga me ju ei taipa õigel hetkel seda üles märkida.

Mängime iPadi peal paar partiid Unot ja ühe Riski, Imbi teeb mulle võimsalt pähe. Ja juba ongi kell Eesti aja järgi 18:05, laekumine ajab kõrvu muudkui aga lukku. 25 minutit maandumiseni. Hakkame otsima kõige soodsamat ja mugavamat transporti Gatwickist Paddingtoni, mis esialgse info põhjal võiks olla easyBus (ca £10/nägu, umbes kolmandik rongisõidu hinnast).

Imbi kontole tiksub täna kaks uut lennujaama: Riia ja Gatwick. Minule ka, kuigi Riia oma olen ma korra autoga väisanud. Ja no Imbi saab Londoni omadest üldse täiskomplekti kokku: Gatwick, Heathrow, Stansted.

London. Või noh, Gatwick. Läheme siiski kergema vastupanu teed ja ostame edasi-tagasi rongipileti. 35 naela/nägu. Rahakott kriiskab mu pihta tuld ja tõrva, kui ma ta rauad avan ja papi välja õngitsen. Aga no mis sa teed ära: Inglismaal mitte rongiga sõita oleks eriti veider.

Victoria Station, Oyster Cardi laadimislett. No sihuke kohalik ühiskaart, aga mitte roheline, vaid sinine. Selgitame, et jääme siia reede õhtuni ja tahame linnas ringi liikuda. Tädi leti taga soovitab 30 naela kummagi kaardi peale laadida. Appiiiiiiii! Aga no sellega on vähemalt kogu meie siinne transport loodetavasti kaetud ka.

Järgmiseks otsime oma kollast metrooliini, mis meid hotelli viib. Leiame, saame ka õigest suunast aru, aga … mingi viivitus, väravad on suletud. Teisel, rohelisel liinil, mis samast platvormilt väljub, on probleemid ja seega hetkel rohkem reisijaid läbi ei lasta. Ootame. Saame lõpuks kuidagi oma suurte kohvritega väravast sisse ja jääme tjuubi ootama. Rongid tulevad ja lähevad, kõik rohelisel liinil. Iga peatuva rongiga kaasneb tugeva jamaika-aktsendiga heade soovide tulv kõlaritest, pooled rongid saavad hüüdnimeks “soul train” Lõbus ja soe.

Lõpuks saame oma kollasele rongile ja sõidame lõppjaama, kust on kõigest 5 minutit hotellini jalutada. Check-in möödub valutult, saame toa esimesel korrusel (st teisel) ja tänu Hotels.com broneeringule on hinna sees ka wifi ja igasugused muud mugavused nagu telekas ja rätikud. Ja seif ja föön. Kokkuhoid £25.50! 😉

Üle tänava on 24h Tesco ja postkontor, paar maja edasi kontoritarvete pood. Homme peaks kõik vajaliku (nt paar kohalikku SIM-kaarti ja postkaardid) vabalt kätte saama. Tesco riiuleid uurides tundub, et Lõuna-Ameerikat on globaliseerumine Inglismaast märksa rohkem puudutanud. Noh, kui seal oli poodides üsna sama jama mis koduski, siis siin on märksa rohkem omapära. Või no nimetame selle globaliseerumise kohe heaga amerikaniseerumiseks ümber ja kõik saab selgeks.

Jalutame Hyde Parki (~1km) ja vaatame natuke ringi. Barclay’s on üsna tugevalt igal pool: alustades rattalaenutusest tänaval (£10/nädal — metroo on tõsine ripoff!), lõpetades pargis püsti pandud tivoliga, kus igal nurgal õhutatakse contactlessiga maksma. NFC, noh. Neil juba on.

Pargis paistab palju erinevaid kultuure läbisegi, kuigi … enamasti on gruppidesse koondunud siiski ühe rassi/kultuuri esindajad. Mõnikord märkame mõnes grupis ka ühte valget. Justnimelt ühtainsat. Miskipärast. Aga teistele keegi viltu ei paista vaatavat, kuigi burkades naised saavad siiski omajagu tagaselja-kommentaare.

Läheb pimedaks ja võtame suuna hotelli tagasi. Tundub rikas kant, palju ilusaid autosid tänaval — ja ka kavalalt valitud reg. numbreid. Peaks mõned homme üles pildistama või kirjutama.

Hotellituba on pisike, aga piisav. Tualetis on jällegi imeõhuke paber (kuigi kahekihiline, mitte ühe-, nagu Argentiinas olema kippus) ja harja pole. Nojah.

Aa, muide! Tänaval jooksusammude kuulmine tekitab mul pärast Montevideo elamusi pehmelt öeldes ärevust.

Saaremaal

Reedel küsis Antonio (nimi muudetud), kas ma temaga Saaremaale läheks. Noh, et 7-ne bemm ja landiks naisi ja nii. Mis seal ikka, puhkust peab pauguga alustama! 🙂

Detailset kokkuvõtet tegema ei hakka, aga… laupäeva õhtul sündis Saaremaa signatuur. Kuula siit!

Ahjaa, praamijärjekord läks mõlemal korral üllatavalt kiiresti — saba lõppu jõudes oli laadimine just alanud, meie saime järgmise praami peale. MaSu mõjud? 😉

…let me take you far away…

Huhhuh, puhkuse esimene päev. Tagasivaates tundub sisult pigem tööpäeva moodi, aga vähemalt sai uued prillid ära tellitud ja auto puhtaks pestud. Mitte et seda kõike tööpäeval hea tahtmise juures saanud poleks. Homme tuleb puhkamine paremini ette võtta (kuigi jah, juba kella kahest on vaja tunnikeseks puhkuselt välja ronida ja üks koolitus ära teha).

Samas… ei, puhkus on ikka puhkus. Täna pesujärjekorras istudes ei muutunud üldse närviliseks! 🙂

%d bloggers like this: