Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).

Kolm kuud kuulsuseni ehk kuidas minust sai Lektorihärra

Detsembri esimene pühapäev. Eetrisse jõuab saate “Ma näen su häält” teise hooaja viimane osa, mis toob minu jaoks kaasa ootuspäraselt palju üllatavalt positiivseid sõnumeid. Järgmisel hommikul saab mu kulmutöö TikTokis kolmkümmend tuhat vaatamist. Aga kuidas ma üldse sinna jõudsin? Kerime aega tagasi.

Pakkumine, millest on raske keelduda

15. september. Leian Messengeris taotluste jaotusest (Message Request) sõnumi sisuga: “Tere, Kristjan – kirjutan sulle teleproduktsiooni firmast RUUT ja sooviks sind kutsuda saatesse “Ma näen Su häält”. Palun anna märku, kas oleksid huvitatud lauljana kaasa lööma?”

Mis saade see sihuke üldse on? Sel hetkel ei tea ma ise ka veel muud, kui et Helen on esimesel hooajal teesklejana osalenud. Aga mida see tähendab? Ja mida lauljad teevad? Uurin välja. Lühidalt jagunevad saates osalejad arvajateks, tundmatuteks ja nõunikeks. Nõunikud on enamasti samas koosseisus, kuigi iga kord on üks kuulus külalisnõunik, kes viimasena saatesse jäänud tundmatuga duetti laulab. Arvajate ülesanne on nõunike abiga (või sellest hoolimata) tundmatuid ühekaupa ära saata ja viimasena saatesse jätta päris laulja. Aga seda kõike ma käesoleva loo praeguseks hetkeks veel ei tea.

“Ei, kindlasti mitte,” jõuan esimese hooga mõelda. Siis aga meenuvad Matsi ammused õpetussõnad tiimikoolituselt: “Ära kunagi ütle kohe “ei” ega liiga kiiresti “jah”.” Vastan, et õrn huvi on, aga jube kiire aeg on ja jätaks mõtte hea meelega pausile. Saan teada, et salvestus toimuks 8. või 9. oktoobril (seega vähem kui kuu aja pärast) ja pole kindel, kas seda saadet enam tuleb. Nonii, nüüd on juba kerge FOMO-surve ka peal. Küsin, kui palju ma mõtlemisaega võin võtta. Saan 5 päeva, ehk 20. septembrini.

17. septembril maandume Imbiga Kreetal, seame end hotellis sisse, võtame hääääästi rahulikult. Järgmisel päeval jõuab eetrisse saate algava hooaja esimene seeria. Me ei pane seda tähelegi, sest Kreekas Eesti kommertskanaleid ei näidata. Teema hakkab radarile jõudma alles esmaspäeval, kui naabritüdruk Marylin (minu jaoks on kõik kilomeetri raadiuses elavad inimesed kindlasti naabrid) oma saatest lahkumise videot sotsiaalmeedias jagab. Lendan Messengeris peale ja küsin, kas ta soovitaks saates osaleda. “Mine muidugi!” Imbi on sama meelt.

Mina Kreetal — horisont viltu — mõtlemas, kas minna või mitte minna. Foto: Imbi

Mul on küll veel terve päev mõtlemisaega jäänud, aga otsus on tegelikult tehtud. “Hei! Ma loodan, et pole veel hilja. Paar päeva Kreeta päikest on mu kõigele uuele ja huvitavale vastuvõtlikuks teinud. Ehk siis tulen hea meelega saatesse laulma.”

Protsess algab

Salvestus on ülejärgmise nädala lõpus. Esimese asjana teen basseini ääres kõigest paariminutise telefonivestluse, kus selgitame välja minu võimaliku tegelaskuju. Kõne tundub mulle küll oluliselt pikem, sest ma ju ometi räägin ära kogu oma eluloo, aga logist selgub — 2 minutit. Tarkvara testimine on ilmselt nii nišikas teema, et ei ütle keskmisele televaatajale midagi. Küll aga tundub resoneerivat see, et ma külalisõppejõuna alatasa IT-kolledžit väisan. Pakutakse tiitlit “professor”, aga sellele vaidlen kategooriliselt vastu. No ei ole ju. Lõpuks jääbki mu karakteriks “lektor”, millele hiljem ka härra lisandub. Ehk siis Lektorihärra.

Järgmise kõne saan juba tagasi kodus, sauna küttes. Helistab Karl-Erik, kellega arutame läbi lugude valiku. Pakun järjest asju, mida bigbändiga lauldes ma end eriti hästi tunnen, unustades täielikult, et fonol ei ole ju dirigenti kaasas, kes tempot juhiks ja pause venitaks. Aga see selleks. Lahkumise lauluks — ehk siis selleks hetkeks, kui arvajad mind saatest välja hääletavad ja ma oma häält näitama pean — pakun välja oma ammuse lemmiku, täispika pealkirjaga “Theme from New York, New York” ehk lühidalt lihtsalt njuujork. Miks? Sest see algab sõnadega “Start spreading the news / I’m leaving today.” Noh, et lähen saatest ära või nii. Teiste lauludega oli juba natuke keerulisem, sest mõnda oli just äsja tehtud ja liialt korrata ei taha keegi. Aga lõpuks siis jäi teiseks lauluks “Cry Me a River”, ka üks mu ammuseid lemmikuid.

Esimesed ettevalmistused

26. septembril (aeg sai kokku lepitud juba Kreekast) salvestame videokõnes selle jutu, mis saates koduvideo voorus ette mängitakse. Minutise video jooksul tuleb enda karakterit ja seost laulmisega pisut avada. Teksti ma endale ette ei kirjuta, et kaamera ees võimalikult loomulik olla. Küll aga panen kirja mõned märksõnad, et olulisi punkte mitte unustada. Musta Postiga on keerulisemaidki asju tehtud kui iseendast rääkimine, seega see läheb väga ladusalt ja peaaegu esimese duubliga on jutt purgis.

“Huvi muusika vastu sai alguse varajases nooruses, kui mulle esimest korda raadiot näidati.”

27. septembril saan Karl-Erikult lingid fonodele. Üks stuudios lipsynci jaoks ja teine lahkumislauluks. Cry Me a River on mõnevõrra keeruliselt lühemaks lõigatud. Saan tagamõttest aru — sellise lõikega on võimalikult palju laulmist, aga klipi lõpus hingamiseks aega ei jää. Nüüd pean selle vormi enne stuudiot enda peas loogiliseks mõtlema. Küsin, kas ma saatesse oma mikriga võiks tulla ja saan eitava vastuse. Tagantjärele märkan, et USA versioonis mängivad nad rekvisiitidega julgemalt, sealhulgas ka mikrofonidega. Aga eks neil seal on ka oluliselt rohkem eelarvet, kui juba võitja saab ligi 50x suurema auhinna.

30. septembril saan eelinfot proovide ja saatekülalise kohta. Grete Paia. Duetiks on kaks varianti: “Ainult unustamiseks” ja “Teemant”. Kuna esimesest on vähemalt refrään tuttav, ei hakka teise peale mõtlemagi. Ühtlasi palub Arle end kirja panna laulu ja lavalise liikumise proovi. Tabelist paistab paar tuttavat nime: Tanel, kellele ma kunagi ERGO bändis tausta laulsin ja bassi mängisin ja naabripoiss Kaarel. Või no praegu peaks vist juba naabrimees ütlema, aga nii lähedal ta ka ei ela. Ja ennäe, Kaarel tuleb proovi kohe pärast mind. Vastuses Arlele märgin ära, et olen Gretega kunagi ühel korteripeol korraks kohtunud, aga ta ilmselt mind ei mäleta. Ma seal peol ei laulnud ka, nii et peaks igal juhul turvaline olema. Teistest võimalikest duetipartneritest oleks Lauri Liiv kõige kindlam, aga näiteks Taukar ja Mihkel Raud tunneks mind küll näo järgi ära. Maarja-Liis lubas mind küll otsustava häälena Superstaari esimesest voorust edasi, aga vaevalt temagi mäletaks.

Salvestused ja proovid

1. oktoobril kell 12 jõuan stuudiosse. Mind salvestab Liis-Marii ja kõik sujub suurepäraselt. Natuke tundub, et Kreeta kliimast Eesti omasse tulek on hääleinstrumendi küll natuke hapraks teinud, aga üldiselt on ta ikka pigem suurepärases vormis. Cry Me A Riveri laulmisel annan endast kõik ja natuke rohkemgi. Ühel hetkel tõmban siiski pidurit, et ka ühele teesklejale oma hääl anda. Proovin küll võimalikult sirgjooneliselt laulda, et teesklejal lihtsam oleks, aga kuskile panen ikka keerutuse sisse. Väidan veel, et Elvis tegi ka sama keerutuse. Autos koduteel kuulan rokikuninga kõikvõimalikke esitusi ja… no ei teinud. Selgub, et see oli mulle hoopis UB40 versioonist kõrva jäänud.

3. oktoobril saadab Karl-Erik lipsynci salvestise koos soovitusega täpsust mitte harjutada. No et arvajatel keerulisem oleks ja nii. Järgmisel päeval tuleb meeldetuletus ja täpsustav info proovide kohta.

6. oktoobril saadab Triin mulle salvestuse ajakava ja lepingu, mis keelab enne saate eetrisse minekut kogu protsessist ja saates toimunust kellelegi midagi rääkida. Sellest hetkest peale hoian ka Imbi, ema ja teiste lähikondsete ees vaikimisvannet, mis pole üldse nii lihtne. Ikkagi 2 kuud suu kinni hoida teemal, millest väga-väga rääkida tahaks. Kuigi praegu ma veel ei tea, et see ooteaeg nii pikaks kujuneb.

7. oktoobril, päev enne salvestust, toimub proov. Maikeniga harjutame laulud läbi. Kõik muu on suurepärane, ainult duetis kipun ma ühte fraasi pisut mugandatud meloodiaga laulma. Teen oma mälus korrektuuri, proovime mõned korrad õigesti läbi ja ongi hästi. Ja nüüd liikumisproov. Villiko loeb esimese asjana sõnad peale, et poodiumil seistes tuleb jalad õlgade laiuselt hoida ja tasakaal võimalikult hästi ära jagada. Muidu võib pikk ühe koha peal ühes poosis olemine väga keeruliseks minna. Siis proovime läbi dueti ja lipsynci loo liikumised. Viimase peale ütleb Villiko, et see on suurepäraselt jabur ja täpselt nii võikski teha. Jep, klassikaline mina ja halb lipsync. Vaata kasvõi neid kordi, kui ma Neljapäeva ja Penthouse 9-ga teles olen pidanud suud maigutama. 😀

Lipsync Neljapäevaga Kolmeraudses

Pärast proovi on natuke tunne, et kas ma nüüd sain siit ka midagi või olengi loomulik talent. Kuigi eks kindlustunne, et ma midagi õigesti teen, on ka ülimalt oluline.

Võttepäev

Saabun telemajja umbes-täpselt 12:30, kaasas kostümeerijaga kokku lepitud rekvisiidid (esitluspult) ja ülikond koos kingadega, juhuks kui algselt valitud tossud-teksad-triiksärk-pintsak kombinatsioon mingil põhjusel töötama ei peaks. Kohapeal selgub, et kõik töötab. Ehk sisuliselt lähen lavale üsna tavalises tööpäeva riietuses. Jah, teksad on küll täiesti tutikad ja tööl on triiksärgi asemel enamasti t-särk, aga need on pisidetailid. Tõsi, ühe detaili täpsustame kohapeal — särk läheb püksi, sest muidu jääks ta pintsaku alt servast välja paistma ja nii lohakas üks lektorihärra ju ikka ei oleks.

Näen eelmise saate salvestuse lõppu ja tean nüüd, et Mihkel Rauaga laulab duetti teeskleja. Tundmatute riietusruumis on ka kõigi kolme saate nimekirjad, ehk siis paari minutiga on mul selge, kes meie saates laulab ja kes mitte.

Lavaproovid on kõigil eraldi, kuigi paari oma saate lauljat õnnestub näha. Natuke hakkan muretsema, kas ma ikka lõunat saan, kuna seinale kinnitatud ajakavas saab lõunaaeg enne otsa, kui ma üldse stuudiost ära saaks käia. Aga saan ikka. Ja siis ongi lavaproovi aeg käes. Duetti Gretega päriselt läbi teha ei saa, sest muidu Grete ju teaks, kes on lauljad ja kes teesklejad. Küll aga suudavad Villiko ja Maiken kahepeale Grete (ja ilmselt ka kõik teised külalisnõunikud) välja mängida: Maiken mikrofoniga lava kõrval, Villiko laval. Natuke harjumatu on üle pika aja mikrofoni laulmise ajal käes hoida, aga saame hakkama.

Viimasena harjutame läbi esmamulje vooru tutvustused ja poosid. Villiko vihjab, et mikrofoni hoidev käsi võiks toetuda vastu keha, sest fikseeritud poosis tuleb seista omajagu aega. Samuti peaks jalad olema paralleelselt, õlgade laiuselt, keha otse selles suunas, nagu sa vaatama pead. Mina vaatan diagonaalis üle lava otse nõunike poole.

Lektorihärra oma esmamulje-poosis. Foto: Kanal 2

Grimmis mul kuigi palju aega ei lähe, kerge puuder näkku (pisike kunstiline liialdus, tegelikult ikka natuke rohkem) ja lähebki salvestuseks. Viimasel hetkel hõikab eelmisena salvestatud saates osalenud tiktokkerist bassilaulja: “Ärge siis viimaseks jääge!” Mida ta sellega mõtleb? Viimasena saatesse või esimesena välja?

Vaikust, võte!

Nüüd on juba kerge lavanärv sees, seega mälu on selle koha peal lünklik. Esimese mulje voorus saadetakse koju teesklejast jooksja. Ehk, noh, jooksmisega tegeleb ta päriselt, aga laulmist oleks teeselnud, kui vaid võimalus oleks antud.

Suuliigutamise voorudes on minu jaoks järsku dünaamika hoopis teine kui kodus saadet vaadates. Tean ju täpselt, kes on laulja ja kes mitte. Esimene paar ongi kohe laulja laulja vastu, seega kindlasti läheb koju laulja. Teises paaris on kaks teesklejat, ehk pinget justkui polegi. Alles kolmas paar on päriselt keeruline — laulja (mina) ja teeskleja. Arvatakse, et ma õõtsun nagu koorilaulja ja jäetakse saatesse. Püstolreporteri lahkumislaul kõlab vähemalt salmis lava taha nii puhtalt, et hoiame kõik kätega peast kinni. Refräänis on juba rohkem teeskleja moodi.

Mina ja mu huuled on täiesti sünkroonis — iseasi, kas ka lindilt tuleva lauluga. Foto: Kanal 2

Üks raskemaid väljakutseid kogu saate vältel on pokkerinäo hoidmine, kui nõunikud või mängijad minust räägivad. Omaarust olen selles küll tugev, aga hiljem saadet vaadates selgub, et… (loe lõpuni, saad teada).

Kaks vooru tehtud, olen endiselt saates

Koduvideo voorus oleme kolmekesi: mina, kaalulangetaja ja hiphoppar. Ehk siis kaks lauljat ja üks teeskleja. Mängijad otsustavad viimasel hetkel kaalulangetaja koju saata. Lava taga oleme kõik šokis, kuni Elina oma luigelaulu laulab. Madisel lausa käed värisevad pisut. Kuidas ma ise siiani rahulik välja paistan, ei oska täpselt öeldagi.

Intervjuuvooru küsimused on… no ma olen hooaja esimesi saateid kodus vaadates ju natuke mõelnud, kuidas ma nendele vastaksin, aga lõpuks otsustan mitte ette mõelda ja kohapeal reageerida. Mis on mu muusikalised ambitsioonid? Oleks seda mult Neljapäeva algusaastatel küsitud, oleks isegi mingi päris vastuse anda osanud, aga täna ajab mõte mind lihtsalt naerma. Oma peas olen ma täpselt seal, kus ma olla tahan. Bigbändis heade ja toredate muusikutega lava jagada, meeskooris järjest hullumeelsemate projektidega koorilaulutraditsiooni (ja oma häält toonuses) hoida, Neljapäevaga mõnikord lihtsalt kokku saada ja ennast proovikas välja elada. Eriti meeldib mulle laulda siis, kui inimesed lava ees tantsivad või ennast muidu positiivselt välja elavad. Aa, vastata on vaja? “Kõrgustesse, kaugustesse!” Paial on õigus, kui ta seda hämaks peab. 🙂

Teine küsimus, millele vastates kaamerakramp pisut tunda annab, on tänavuse kõige ägedama lava osas. Ei suuda kohe Tallinnast kaugemale mõelda, seega suvine Gaudeamus Vilniuses läheb täiesti meelest ära. Duett Liisi Koiksoniga, orkester ja tuhanded koorilauljad taustal — kusjuures Toomas Voll instrueeris helitehnikut mulle natuke bassi peale keerama? Ei no kes seda mäletab. Vähemalt tuleb viimases hädas meelde sama kava “peaproov” Alexela Kontserdimajas, kus Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskuse kõik kollektiivid korraga laval olid.

Oota, ma siis ikkagi jäin viimaseks?

Kui ka hiphoppar oma hääle paljastab ja mina lõpuduetiks valmistun, on tunne igati õige. Seda laulu harjutasin ma ju ometi kõige rohkem. Jubeda raiskamisena tunduks, kui nüüd ei saakski Gretega laulda. Nagu formaat ette näeb, laulab Paia esimese salmi ja refrääni, mina teen suu lahti alles teise salmi alguses. Üritan sõnade tähenduse peale mitte väga mõelda, sest noh, ee… las ta jääb. Äkki tajun, et kaamerakramp on mu konstantset käevärinat natuke võimendama asunud. Tõstan teise käe appi, aga see kõik toimub täpselt sünkroonis sõnadega “võta, kasuta mind ära.” 😀

Pärast ülimenukat duetti palutakse mul lavale jääda ja järelsaate jaoks ka njuujork ära teha. Hästi muhe helisüsteem on neil siin: mu hääl jõuab monitoridest kõrva täpselt nii maheda ja mahlasena, et endal on ka mõnus kuulata. Ja juba suunataksegi mind lava tagant välja. Koridori-intervjuu on veider kogemus, pole harjunud käigu pealt kaamerasse rääkima. Suust väljub kommentaar selle kohta, kuidas määre oli õige ja nii see tulemus tuli. Ei, ärme koridoris rohkem filmi.

Jätkusaate küsimusi küsib kaadritagune Luisa, kellega oleme mõned korrad bigbändi ees laulnud. Tundub tõesti, et arvajad ja nõunikud olid veel ainsad, kes mind ei teadnud. 😀

Kuna intervjuu kestab kõigi asjaosaliste lahkumiseni, ei jõua saatekaaslastega koos pilte teha. Möödudes viskab küll pea igaüks neist mulle mõne positiivse žesti, kusjuures Evelin Võigemast hõikab, et ta tahaks ka minuga kunagi duetti laulda. 😀

Riietusruumi tagasi jõudes näen, et Madis on oma hüppeliigese kraanikaussi külma vee alla upitanud. Jätke meelde: soojendus on oluline!

Ootaja aeg on pikk

8. oktoobri õhtul uurin, kas saate eetriaeg on juba teada. Selgub oktoobri keskpaigas. 18. oktoobril küsin uuesti. “Ilmselt 11. detsember.” Ai, kuidas ma nii kaua saladust jaksan hoida? Mõtlen välja väikese mitte-päris-juriidiliselt-korrektse, aga vähemalt lepingu mõttega kooskõlas skeemi, elan oma vestlusvajaduse välja Kaarli ja Marylini abiga. Lisaks natuke chatti Elinaga. Pärast seda on juba mõnevõrra kergem, kuigi mõned lähikondsed (jäägu nende nimed igavesti saladuseks) üritavad aeg-ajalt mind ootamatu küsitlemisega nõrgemal hetkel tabada. Ei-ei, minu suu jääb lukku. 🙂

Vahepeal hakkab kogu teema juba peaaegu meelestki minema, aga saade ise on meil Imbiga juba igapühapäevaseks meelelahutuseks kujunenud. Niisiis tunnen ühes saates loo alguse järgi ära, et kohe hakkab üks tundmatu minu häälega laulma. Järelikult teeskleja. Saadetest käivad läbi Kaarel ja Tanel, aga meie saade laseb ennast hääääästi pikalt oodata.

Ja siis, novembri viimasel pühapäeval, on järgmise saate eelvaates ühtäkki tuttavad näod. Ei olegi 11. detsember, vaid terve nädal varem! Elevusest lõhkemas, üritan vahepeal Elinaga sõnumeid vahetades Arlelt välja selgitada, millal meile salvestusel tehtud fotosid jagatakse, et me saadet reklaamima saaks hakata. Tagantjärele leian, et fotod lubati saata alles pärast saadet, aga tegelikult jõuavad need meie postkastidesse umbes tund enne eetriaega. Seni levitame kuvatõmmiseid ja ekraanifotosid.

Eeter ja järellainetus

Lõpuks on see käes! Kui eelmisi saateid vaatasime Imbiga kahekesi, siis seekord… vaatame ka Imbiga kahekesi, kuigi telefonid on tavalisest mõnevõrra punasemad. 🙂

Jälgin huviga oma pokkerinägu ja märkan, et peaks kerge muige sisse treenima. No ikka kuri mis kuri.

Ettevaatust, kuri lektorihärra! Foto: Kanal 2

Kui kedagi teist minu häälega laulmas näha oli veider, siis ennast enda häälega mitte päriselt laulmas näha on… ma olen sellega praeguseks vist juba ära harjunud. Kõige põnevam on jälgida hoopis Imbi reaktsioone. Umbes suu maigutamise voorus ütleb ta, et on tegelikult kogu aeg arvanud, et ma jõuan lõppu ja laulan duetti. Proovin mitte väga muiata, kuid ei ütle endiselt midagi. Jälgin paralleelselt ka Elu24 liveblogi, kus Marylin teiste seas kommenteerib.

Hästi huvitav on jälgida seda, kuidas saade kokku on monteeritud. Kaameraid on stuudios ju omajagu, leida sealt just see õige emotsioon üles on kunst omaette. Minu kulmutöö on igatahes hästi tabatud! 😉

Grete ja laulusõnade kombinatsioon ajas muigama! Foto: Kanal 2

Pärast saadet saan ka e-kirja teel paar intervjuud anda: Elu24 ja Sky.ee. Kui esimesele vastan mõne minutiga puusalt, siis teises paneb juba esimene küsimus tõsisemalt mõtlema. “Kristjan, kuulsime, et toimetad ülikoolis, pangas ja Tallinna Tehnikaülikooli Big Bändis, aga kes oled sa veel? Tutvusta end!” Õngitsen vastust sõpradelt. Parim vastus tuleb Maialt: muusikagurmaan. See variant läheb lukku. 🙂

Fänne tuleb kindlasti juurde, kuna saade tõuseb nädala edetabelis teisele kohale, jäädes alla ainult Pealtnägijale. Ja no minu ja Grete Paia dueti videol on YouTube’is praeguse loo avaldamise hetkeks kogunenud juba üle 85000 vaatamise. Kaheksakümmend viis tuhat! Mu vaene väike lektorihärra-aju ei suuda seda siiani lõpuni hoomata. Palju õnne Gretele ja Púr Múddile sama palaga ka Aastahiti tabelis kõrge koha saavutamise puhul! 🙂

Ega’s küll küllale liiga tee 😉

PS: “Eesti Frank Sinatra” kommentaar tuli loomulikult Ingmarilt, kelle pilli järgi kogu bigbänd alatasa mängib. Aitäh inspireerimast! 🙂

Saadet on veel umbes paar päeva võimalik näha Kanal2 VeebiTV vahendusel, aga juba varsti tuleb esimene hooaeg kordamisele.

Berliin 2022: Coldplay kontsert, aga mitte ainult

Järgneb hästi pikk postitus sellest, kuidas me juulis 2022 Berliinis käisime, mida nägime, millest mõtlesime, kellega kohtusime. Head lugemist!

Kõik algab oktoobris 2021, kui meil õnnestub Ticketmasterist skoorida Coldplay kontserdi piletid. Berliini. 12. juuliks, sest siis on soojendaja H.E.R. ja kedagi teist me ei taha. Lennupiletid ostame jaanuaris — samal ajal otsustame Kka seda, kui kauaks me sinna jääda tahame. Nädal tundub hea: ei pea kohe pärast kontserti ära tormama ja jääb aega linnas natuke ringi ka vaadata.

Pisut tegeleme ka eeltööga, aga üldiselt on graafik üsna lahtine. Laseme ilmal ja uuel infol ennast tüürida. Eeltööst niipalju, et vaatan üle Berliinis levinumad autojagamisäpid (umbes nagu Bolt Drive) ja tõmban need oma telefoni. Samamoodi ka kohaliku ühistranspordi nutirakendused, üks piletite ostmiseks ja teine sõitude planeerimiseks. Sest nagu kohapeal selgub, ei suuda Google Maps remondiolukorras alati õigeid graafikuid anda. Ja noh, ega see BVG enda äpp ka alati kõike ei tea enne kui… aga sellest juba täpsemalt siis, kui me Berliinist ära hakkame sõitma.

Päev 1: 07.07.2022 — TLL-BER

Jõuame aegsasti lennujaama, sest käivad kõlakad pikkadest turvakontrolli järjekordadest. Kohapeal leiame eest täiesti harjumuspärase saba, aga parem karta kui kahetseda, eks? Sööme enne lendu ühe mõnusa itaaliapärase lõunasöögi ja teeme niisama aega parajaks. Terminalis ringi kõndides märkame, et Frankfurdi lennule minevad reisijad on kõik maskides — ka Lufthansa infotabloo manitseb, et lennu ajal peab mask ees olema. Kuskilt veebist leiame, et Saksamaa nõuabki ka praegu kõigil riigist lahkuvatel ja “riiki naasvatel” lendudel FFP2 maski. Ostame apteegist igaks juhuks maskid, sest neid me ju kaasa ei pakkinud, aga… AirBaltic ei ütle selle kohta midagi ja keegi oma hingatavat õhku ei filtreeri.

Jõuame Berliini ja otsime üles S-Bahni, mis meid lennujaamast otse hotelli viiks. Selleks ajaks olen kindlaks teinud, et kogu linnasisene ja lähiümbruse ühistransport on kasutatav 9-eurose kuukaardiga. Tegemist on riikliku energiakriisi-abimeetmega, mis meie rõõmuks kehtib ka turistidele. Tõmbame maskid ette ja hõivame oma kohvritega rongis väikese nurgakese. Varem lendude kohta mainitud FFP2 nõue kehtib ühistranspordis natuke rangemalt. Kuigi — sündmustest natuke ette rutates — umbes veerand kuni kolmandik kaasreisijaid maske ei kanna ja kedagi me kordagi kontrollimas ka ei näe. Pileteid ei kontrollita meil ka kordagi, aga vähemal ühel meiega samal ajal Berliinis viibinud eestlaste seltskonnal õnnestub siiski ka piletikontroll ära näha.

Raudteejaamast hotelli on ca 700 meetrit. Kohvrid veerevad hästi ja oleme juba üheainsa ülekäiguraja kaugusel, kui õrna niisutusena tibutanud sadu järsku padukaks skaleeruda otsustab. Kuna meil pole mingit soovi oma reisielamust kõigi riiete kuivatamisest alustada, jookseme punasega üle tänava. Liiklus on hotelli ümbruses, muide, väga hõre. Ilmselt tänu teetöödele.

Hotellitoa aknast avaneb viisakas vaade vanale raekojale ja kirikutornile, kus on meeletult palju kellasid. Ja kloostri tänavale.

Vaatame Google Mapsist, kuhukanti õhtusöögile minna — silma jääb üks jõeäärne tänav mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Või noh, olekski väga lähedal, kui me teetööde virrvarris ülekäiguraja leiaks. Kõnnime üle kahe silla ja tuleme teisel pool tänavat peaaegu hotellini tagasi. Hiljem leiame ka optimaalsemaid variante õigele poole teed jõuda.

Õhtusöögiks maandume kohta, mis pakub Saksa kööki. Minu suureks rõõmuks on neil ka õhtul menüüs omlett! Mis värk sellega ikkagi on, et Eestis enamik kohti omletti ainult hommikul teha oskab? Aga olgu. Praegu pole aeg selle üle jaurama hakata. Ehk siis mina tellin omleti (mille vahel tundub olevat keedukana) ja Imbile tuleb Berliini klassika aastast 1949 nimega Currywurst. Minu hilisem lemmik, muide.

Pärast õhtusööki jalutame Alexanderplatzil ja selle lähiümbruses ringi. Näeme esimest korda lähedalt teletorni, mis meile edaspidi igalt poolt koduteed hakkab juhatama. Kuni jälle padukaks keerab. Vihma eest varjume Primarki, kust leian endale sügis-talv-kevad-hooajaks uue soodsa hinnaga vesti. Hiljem Primarkist Starbucksi minnes vettib vesti hoiustav paberkott aga minutitega läbi, kuigi vihmavari on kogu aeg pea kohal.

Starbucksis saab Imbist Imbei — üsna täpne kirjapilt, arvestades kultuuride erinevust. 🙂

Õhtu lõpetuseks leiame veel snäkkide ostmiseks toidupoe ja siirdume tagasi hotelli. Järgmise päeva ilmaprognoosi vaadates lepime kokku, et just reede on õige päev loomaaia külastamiseks: pilves, pigem kergelt jahedapoolne, aga vihma ei luba. Ostame piletid netist ette, nagu siin kõik teha soovitavad.

Päev 2: 08.07.2022 — Loomaaed

Võtame metroo — hotellist üle tänava peatub üsnagi universaalne U2 — ja sõidame loomaaeda. Meenub, et minu õpilaspilet on siin kunagi ammu käinud, aga mitte ma ise. Või noh, loomaaia vastas asuvat “poolikut kirikut” nägin ma viimati sügisel 2000. Samal ajal käis Henrik minu õpilaspiletiga loomaaias. Mitte et me toona NII sarnased välja oleks näinud, aga dokumendil oli pilt umbes 5. klassist ja me ise olime selleks hetkeks abituriendid. Heh… mu juhiloal on täna vanem pilt. See selleks.

Keiser Wilhelmi mälestuskirik sügisel 2000
Sama kirik suvel 2022, natuke kaugemalt

Kas asi on 22 aastat tagasi kasutamata jäetud võimaluses, heas seltskonnas või atmosfääris kui niisuguses, igatahes loomaaeda sisenedes tunnen end korraks nagu muinasjutumaailmas.

Minu muinasjutt

Lähme vaatame pandad üle. Hästi nunnud on. Mitte küll enam päris nii beebid, nagu siltidel kirjas, aga nunnud ikkagi.

Kaardil on kirjas erinevate loomade söötmisajad. Elevantide puhul lubatakse ka juttu juurde rääkida ja kuna kellaaeg läheneb, kannustan Imbit kõigepealt just selle aediku juurde minema. Tõsi ta on, kolm vantsi ootavad ukse juures pikisilmi, et keegi nendega tegelema tuleks ja süüa annaks. Ja siis nad tulevad. Mees ja naine, mehel mikrofon pea küljes. Juttu on omajagu, aga mu saksa keele oskus pole veel sellisel tasemel, et kõigest aru saada. Ühel hetkel tunneb suurtest loomadest kõige pisem ilmselt pisut igavust ja hakkab talitajat londiga… no mitte päris toksima, aga palju ei puudu. Hoiab lonti õla kohal, justkui maiuspala ootuses. Loomaaednikud ei lase end häirida. Või kui vahepeal lasevadki, siis lükkavad londi resoluutselt tagasi. Tundub, et nad saavad omavahel hästi läbi.

Lustakad vantsud lõbusate hooldajate seltsis ilusal päikeselisel päeval

Kogu see loomaaiandus paneb mõtlema. Ühelt poolt on loomad vangistuses. Teisalt… raudselt on mõni liik tänu loomaaedade tegevusele ka täielikust väljasuremisest pääsenud. Ja siis on muidugi see mõõde, et kõigi pandade eest tuleb Hiinale renti maksta. Nojah.

Pandabeebi anonüümse loomaaiakülastajaga tõtt vaatamas. Kes võidab?
Need mägikitsed moodustavad aina peitepilte. Siin on küll ainult 2. Või kas on?

Mõned asjad on siin üsna Tallinna Loomaaia sarnased, näiteks kotkaliste puurid. Teisalt on tegemist ikkagi maailma kõige liigirikkama zoopargiga. On ka midagi, mida siin pole ja Tallinnas on: jääkarud!

Leidsin akvaariumist bugi
…ja teise…
…ja kolmanda, neljanda, viienda und kuuenda.
“Aga miks sa neid mulle ei toonud?”
“Või mulle?”
“Või… ah, ma ei hakka.”

Vaatame loomad üle ja siseneme akvaariumi. Haid, raid, millimallikad, krokodillid, kilpkonnad, putukad, ämblikud, konnad ja maod ja… uuf. Kui siin nii palav poleks, võiks kauemakski jääda, aga pärast 5 tundi hakkab juba mõningane väsimus ligi hiilima.

Üks naerusuine sebrapilt ka

Teeme raudteejaama mäkis kiire lõuna ja suundume hotelli hinge tõmbama. Sellest saab omamoodi traditsioon, et iga päeva keskel tuleme tunniks-pooleteiseks hotelli akusid laadima — endal, kellal ja vahel ka telefonil.

Meie “kodune” metroojaam on justkui muuseum, mille seinad näitavad killukesi Berliini ühistranspordi ajaloost. Taamal läheneb U2.

Sõidame U2-ga Potzdamer platzile ja näeme esimest jupikest Berliini müürist. Eesmärk on Brandenburgi värav üle vaadata, seega pikalt ei venita ja võtamegi suuna sinnapoole.

Teele jääb Euroopas mõrvatud juutide memoriaal, mis mingites aspektides meenutab Maarjamäe memoriaali. Näiteks selle poolest, et esmapilgul kirstudena tundunud betoonitükkide vahele sügavamale kõndides tuleb kõrgete müüride vahel õrnalt klaustrofoobne tunne peale. Jalgpalliväljaku suuruse mälestusmärgi eesmärk ongi näidata tagakiusatud rahva eksinud, segaduses ja sissepiiratud olekut. Töötab.

Loojangueelne päike teeb olemist helgemaks, aga üldiselt on ikka rusuv küll.

Brandenburgi värav. Rahu ja ühtsuse sümbol, kuigi… Friedrich Wilhelm II olla selle püstitamise tellinud pärast ülestõusu allasurumist Hollandis. Ja 1961-1989 paistis väravast “õigetpidi” läbi vaadates sissepiiratud Lääne-Berliin ja müür selle ees. Teeme mõned meeleolukad selfie’d.

Moodne ja meeleolukas, kas pole?

Taamal paistab kuppel riigipäeva hoone katusel, inimesed sees spiraali mööda üles-alla käimas. Tahaks ka vaadet näha. Uurime uksel seisvalt noormehelt, kas sisse saaks. “Kas teil broneering on?” Ei ole. Järelikult ei saa. Silma jääb katuserestorani veebiaadress, reserveerin meile kolmapäeva pärastlõunaks aja. We’ll be back!

Tiergartenis ringi jalutades jääb silma mälestusmärk Berliinis IIMS ajal langenud Punaarmee sõduritele. Grandioosne nagu kogu NSVL propaganda. Pronkssõduriga ja puha. Tankidest ja suurtükkidest rääkimata. Miks see siiani siin alles on? Ometi oli ta Lääne-Berliinis. Aga noh, eks tollal tundus Stalin ju kangelasena, aitas Hitlerist jagu saada ja puha. Seda enam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Minu kuklakarvad on sellegipoolest turris ja käed vaikselt protestides rusikas.

Siin ta on. Aga miks ta on?

Läheme läbi Brandenburgi värava ida poole tagasi ja leiame õhtusöögiks toreda Itaalia restorani. Sööme kahe peale ühe pitsa. Silt laual lubab üllatust, kui vaevud neid Google Mapsis arvustama. No ja kellele siis üllatused ei meeldiks? Kirjutan ülevoolavalt positiivse arvustuse, sest õhkkond, teenindus ja toit on tõesti head. Selgub, et üllatus on Limoncello. Kuna mina naudin augustist 2009 alates vabadust, saab Imbi selle kõik endale — olla hea. 🙂

Enne hotellini tagasi navigeerimist vaatame veel Checkpoint Charlie üle. Siin linnas on ajalugu ikka kamaluga, ilusti eksponeeritult veel pealekauba. Hiljem YouTube’ist müüriteemalisi arhiivikaadreid nähes veendume, et just täpselt selline see kontrollpunkt välja nägigi.

Checkpoint Charlie, täpselt nagu vanadel piltidel. Ainult praegu oluliselt vabam.

Päev 3: 09.07.2022 — Tehnikamuuseum

Hommikul võtame esimese asjana sihiks tehnikamuuseumi. 9 aastat on möödas, aga Londoni teadusmuuseum kummitab mu peas siiani. Eks näis siis, mida Berliini sarnane asutus vastu suudab panna. Ja no suudab. Kunagise ühe olulisema raudteejaama depoode külge ehitatud muuseum kasutab neidsamu depoosid vedurite ja vagunite eksponeerimiseks. Auruvedurid, diiselvedurid, elektrivedurid, isegi üks tuleviku-U-bahn. Kui Tallinnaga võrrelda, siis… kujutame ette, et meremuuseumile tuleks laiendusena külge raudtee-, lennundus-, arvuti-, fotograafia-, tele-, raadio-, õllepruulimis- ja veel mõnedki teised muuseumid. Päris nii kaua me siin olla ei jaksa, kui eile loomaaias.

Muuseumi sees on makett sama koha peal kunagi asunud raudteejaamast ja -depoodest. Tänu abistavale sildile leiame kiiresti ka enda asukoha.
Täpselt nagu Lennusadamas või Paksus Margareetas, eks? Või noh, natuke teistmoodi.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda!
Säh sulle uut ja vana! Samasuguse tiibade siruulatuse juures oluliselt vähem reisijaid. Füüsikaseadused on samad. Lennundus ikka areneb vaikselt. 🙂
Enigma, millega krüpteeritud sõnumite lahtimurdmine andis Turingi tiimile omajagu tööd.
Kodune meediakeskus, mis omal ajal maksis terve aastapalga.
Ferriitmälu. Sest kes ferriiti ei mäleta, elab superpositsioonita. See parafraseering läks veits lappesse.
Esimene kompuuter. Maailmas. Vähemalt mingites aspektides.

Lõunasöögiks kohta otsides eksleme Aleksanderplatzil. Ja ei mäletagi enam täpselt kuidas, aga pärast mõningast tiirlemist maandume kohas nimega Alex. Tundub, et tegemist on ketiga, aga päris kindel veel ei ole. Natuke nagu meie BabyBack või Mack, aga menüü on pigem saksapärane ja toolid pole ka üldse USA dinerite moodi. Ma ei teagi, mis mind seda kohta nendega võrdlema sunnib. Igatahes, sööme. Imbi võtab mereannipasta ja minule tuleb steik. Kui ma hiljutisel Soome-reisil suutsin endale meeltesegaduses well done pippuripihvi tellida, siis seekord ma enam seda viga ei tee. Medium rumpsteak ahjukartoffeliga. Es ist sehr gut!

Steik. Kartuliga.

Laseme jälle hotellis natuke leiba luusse ja paneme S-bahniga East Side Gallery poole ajama. Imbi on küll otsustanud, et pikalt ei kõnni, aga 1,3km seinamaalinguid läheb täitsa märkamatult. Pärast veel teist samapalju tagasi ka, et “koju” jõuda.

Algne “Test the Best” on ajas muutunud, kuna Trabid on haruldaseks jäänud. Ühtlasi mängib see kunagisel sigarettide reklaamlausel “Test the West.” Ja no iga testija teab, et ainult nõuete testimisest ei piisa.
Niisiis: Test the Rest!

Galeriis on üks konkreetne müürilõik, mille juures kõik pildistavad. “Vabandust, ma kuulsin, et te räägite eesti keeles. Kas te teeksite meist pilti?” Ikka teen. See on südantsoojendav, kuidas eestlane välismaal usaldab eestlast välismaal rohkem kui välismaalast. Ja ilmselt ka natuke rohkem kui eestlast kodumaal. 😉

Päris popp

Mercedes Benz Arena juures on ka Alex. Suurt süüa ei tahagi, võtame õhtusöögiks midagi magusamat. Alexanderplatzil neil jäätist polnud — samas kui jäätisemenüü igal laual ahvatles — aga siin on. Schoko-bowl ja alkovaba õlu tundub suurepärane kombinatsioon. Natuke ebatraditsiooniline, aga töötab.

Õhtul teeme hotellis jälle järgmiseks päevaks mõned ettevalmistused ja broneerime muuseumipiletid. Kui kõik teised asjad on pühapäeviti kinni, siis muuseumid mitte. Muuseumisaarele saab osta ühe pileti, millega kõigi muuseumide uksed avanevad — aga ainult ettenähtud ajaaknas! 15 minuti täpsusega tuleb endale sisenemisaeg valida, vältimaks liigseid järjekordi. See omakorda tähendab, et me peame välja mõtlema, kui kaua me ühes või teises muuseumis olla plaanime. On see nüüd puhkus või plaanimajandus? 😀

Päev 4: 10.07.2022 — Muuseumisaar

Esimesena võtame ette asjanduse nimega Pergamonmuseum. Das Panorama. Ehk siis kunstnik Yadegar Asisi rekonstrueeritud suuuuuuur panoraamvaade Pergamoni linnast aastal 129. Sisenemisel tuleb seljakotid ja joped kappi lukustada, kapi lukustamiseks on omakorda kas 1- või 2-eurost münti vaja. Mis värk neil siin vanas Euroopas selle sularahaga on? Õnneks märkame letil ka õiges suuruses žetoone ja kasutame võimalust. Sees võtab meid vastu umbes 5-6-korruselise maja kõrgune 360-kraadine vaade roomaaegsest Pergamonist. Kui vaade ise on juba niigi muljetavaldav, siis öö/päeva vaheldumine ja atmosfääriline helitaust teevad elamuse veel võimsamaks.

Vaade Pergamoni altarit kujutavale osale Panoraamist. Pilt tehtud umbes neljanda korruse kõrguselt, all paistev kumer joon on põrand.

Panoraamist toibudes lonkame Pergamoni muuseumi. Või noh, Imbi lonkab. Ta jalg sai enne reisi viga, aga taastumiseks vajalikku puhkust siin ju üldse ei pakuta. Vaatamata sellele jõuame kohale enne õiget aega. Ja nagu arvata oli, suunatakse meid oma kottide-jopedega garderoobi. Jälle tahavad münti pandiks. Sedapuhku aga letil päästvaid žetoone ei paista, niisiis küsin teenindajalt. Too vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas meil pole raha. Vastan, et raha on kõik ilusti pangakontol (saab kaardiga maksta ja netist asju osta ja nii). Tema teeb veel suuremad silmad ja küsib, kas tõesti ühte eurot ka ei ole. No ei ole. Siis võtab ta taskust plastikžetooni ja asetab selle kerge muigega letile. “Näe, kasuta seda. Aga too pärast kindlasti mulle tagasi.” 😀

Pergamoni muuseum on klass omaette: müriaad iidsetest kultuuridest pärit eksponaate, kõige tipuks Babüloni väravad. Ja kõige selle keskel paelub mind üllatuslikult kõige rohkem üks väike tuba, mille seintel jutustatakse muuseumi käekäigust sotsialismuse ajastul. Nimelt tagastas NSVL viiekümnendatel suure osa “teisaldatud” museaalidest. Võimud panid pahaks, et siltidel ja selgitustes ei kasutatud riiklikult heakskiidetud sõnastust. Riigivisiitidel viibijad toodi uhkelt muuseumisse, et kogu seda võimu eksponeerida. Ja ometi lubati töötajatel teadustööd teha, ilma vanu tsivilisatsioone parteipropaganda raamidesse surumata.

Babüloni väravad
“Su silmist näen ma igal öösel und…”

Jõuame natuke mõelda ka sellele, kas on eetiline kogu seda kollektsiooni just siin pidada, selmet nendele riikidele tagastada, kust artefaktid pärinevad. Ühest küljest oleks ju tore, kui kõik Eestiga seotud ajaloomälestised just Eestis kättesaadavad oleksid, kus kohalikel teadlastel nende uurimiseks kõige suurem sisemine sund oleks. Teisalt… kui arheoloog on omal ajal väljakaevamistega kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, miks ta siis ei võiks neid oma kodumaale tuua ja just seal muuseumile kinkida? Veel halvem oleks, kui hindamatud esemed lihtsalt kuskil erakogus oleks, kus keegi peale omaniku sõprade neid ei näe. Teema on muidugi hoomamatult sügavam ja keerulisem. Vt ka Khan Academy kursust kunstiteoste repatrieerimisest. Ehk siis muuseumidega tekivad meil juba samasugused dilemmad nagu loomaaedadega. Proovime keerulised mõttekäigud alla suruda ja rühime edasi.

Kuna Neues Museumi sisenemise ajaaknani on aega, külastame muuseumi kohvikut. Uksel on selgelt kirjas (saksa ja inglise keeles), et vali ise laud ja telli lauast, aga meie ees paar inimest ootavad ilmselt, et neid lauda juhatataks. Oma funktsionaalsele lugemisoskusele tuginedes pigistame järjekorrast mööda trügimise piinlikkuse suunas kõik silmad kinni ja leiame laua. Kõik laabub. Süsteem on siin väga efektiivne. Teenindaja võtab aga järjest oma nutiseadmega tellimusi ja kui ta ülejärgmise laua juures on, tuuakse meie toidud lauda.

Järgmine peatus: Neues Museum. Nimi on petlik, ehitamist alustati juba 1843. aastal. Sees pole jällegi üldse sellist tunnet, et me nii vanas majas oleksime. Võib-olla sellepärast, et kogu Ida-Berliini aja oli antud muuseum varemetes, taastamist alustati esimest korda 1986, siis aga jõudis Saksamaa taasühineda ja plaan jäi katki. Uue plaaniga hakati pihta 1997, et 2009 lõpus muuseum jälle külastajatele avada. Siin köidavad meie huvi põhiliselt Vana-Egiptuse eksponaadid. Kuni äkki… Ösel! Ehk, noh, Saaremaa!

Need höbedased jupstükid on Saaremaalt!

Muuseumid tänaseks külastatud, lõunatame Spree ääres. Ilus vaade, mõnus õhkkond. Näeme mööda jõge sõitvaid turistidest pungil laevu ja heietame mõtteid laevatuurist. Hotelli tagasi jalutades märkan, et üsna meie siinse “kodu” lähedal on lüüsid ja Spree veetase erineb meetri-paari jagu, kusjuures enamik tuurilaevu ei lähe läbi lüüside, vaid püsivad emmal-kummal poolel.

Veskitammi-lüüs

Oleme kokku leppinud õhtusöögi koorikaaslastega. Imbi kooriõde Mai-Liis ja minu koorivend Paavo on Berliinis samal põhjusel, mis meiegi: Coldplay kontsert. Ainult… meie saame oma elamuse kätte ~24 tundi varem. Kuna Imbi jalg ei taha enam pikalt kõndida, kasutame kohalejõudmiseks Bolti. Saabume restorani ette natuke liiga vara ja… otsustame lähiümbruses pisut ringi jalutada. Umamisse jõuame mõni minut pärast kokkulepitud aega, kui meie kaasmaalased juba lauas istuvad. Järgneb meeleolukas aasiapärane õhtusöök, mille lõpuks tellime kõigile ka õnneküpsised. Sõnumid on paljulubavad.

Minule lubab küpsis lähenevat õnne. Imbile, et rõõmsad uudised on tema poole teel. Mai-Liis loeb, et ta elu saab olema lilleline. Ja Paavo… saab loa järgmisel nädalal uued kingad osta. Was? Pärast mõningast arutelu tundub, et Berliinist peaks uued jalatsid ostma küll, aga miks alles järgmisel nädalal? Juhime Imbiga tähelepanu asjaolule, et praegu on pühapäeva õhtu ja järgmise nädalani jäävad vaid loetud tunnid. Jess!

Kõik on õnnelikud, et Paavo endale Berliinist uued kingad võib osta

Kuna ma restoranis ei taipa tualettruumi külastada, pean avaliku käimla kasutusõiguse eest maksma. Mäletatavasti olen ma põhimõtteline tasuliste vetsude vastane, aga seda peamiselt oma sularahavaenulikkuse tõttu. Siin saab 50 senti ka viipega tasuda, seega… viuh! piiks! ja olengi sees. Väljudes küsib Paavo, kas keegi vaatas mulle sinna sisse ka vahepeal. Märkan, et keegi askeldab tõepoolest kempsu esipaneelil oleva luugi kallal ja siis pöördub meie poole, et raha küsida. Vastame, et sularaha ei ole ja kõnnime minema. Kas tõesti nii ongi, et kerjused käivad suvalisel hetkel tasuliste avalike asutuste rahakarpe tühjendamas? Valmistasin nüüd oma kaardimaksega talle pettumuse.

Kuna ML ja P on Berliinis esimest õhtut, juhatame nad lähedalasuva East Side Gallery juurde. Jõuame seltsimeeste suudluse pildini hetkel, mil seal pole kedagi. Juhust kasutades otsustavad noored poosi imiteerida. Alla minuti kestva fotosessiooni ajal jõuab ümberringi pisike järjekord tekkida. Paavo saab mitu palvet teisi turiste pildistada, kuni me lõpuks koos kiiremal sammul sealt eemaldume. Muidu peabki veel karjääri vahetama ja mobiilifotograafiks hakkama.

Täpselt sama, eks?

Sõidame neljakesi ühise S-Bahniga oma hotellide poole. Kui meie peatusest kõnnime hotellini kümmekond minutit, siis neil on samast jaamast oma hotelli sihuke pooletunnine õhtune patseerung.

Päev 5: 11.07.2022 — Tropical Islands

Imbi unistuste päev on käes: vurame Berliinist suisa troopikasse. Olen varasemalt otsinud välja, mis äpid siin nii töötaksid, nagu Tallinnas Bolt Drive. Sest kesse ometi üheks päevaks autorendist autot rentima läheks? Erinevate variantide vahel võrdlusi tehes jäi peale WeShare. Eriti kui ma WeShare+ paketi aktiveerin, mis muidu maksaks ca 10€/kuu, aga esimeseks kuuks on tasuta. Valikus on kaks mudelit: ID.3 ja ID.4. Kuna sõidame kahekesi, ilma suurema pagasita, piisab pisemast. Puhvriga tehtud arvutused näitavad, et kokku läheb see lõbu meile maksma vahemikus 60-70€, mis on päevase autorendi puhul täitsa okei summa. Lõpliku arve peal seisab 9h28min ja 167km eest 58,93€. Pole paha! Võrdluseks: Bolt Drive oleks täpselt sama teenuse eest küsinud 65,63€.

Natuke probleeme tekitab see, et meie kummagi telefonid ei taha väga 4G levis püsida, vaid viskavad Edge’i. Mis tänapäeval tähendab tegelikult seda, et bitid ei liigu üldse. Paraku on auto uste avamiseks ja sulgemiseks, aga ka navigeerimiseks, ikkagi andmesidet vaja. Terve reisi vältel toimib see, kui telefon korraks lennurežiimi lülitada ja natuke oodata. Ja kui see ei aita, siis sama tegevust korrata. Ja võib-olla korra veel. Minul õnnestub tavaliselt esimese-teise korraga tagasi võrku saada, aga tüütu on ikkagi.

Igatahes. Tropical Islands. Kunagisse õhulaeva-angaari rajatud veekeskus ei olegi lihtsalt veekeskus, vaid lennutabki meid justkui troopilisse turistilõksu. Lugematud toolid liivarandadel, aga meri pole mitte meri, vaid turvaline sooja veega bassein. Natuke meenub ka Truman Show koht, kus mere taga ühel hetkel sein vastu tuli. 🙂

Tropical Islandsi makett. Siia mahuks ära poolik Eiffeli torn ja päris mitu vabadusesammast. Mis värk sellega on, et mõlemad võrdlusobjektid on prantslaste tehtud?

Mingil hetkel jalutaksime justkui Malaisia kuurortis, järgmisel ujume piraadilaeva kõrval. Lastel on siin kindlasti meeletult lõbus. Söögid-joogid on kallimad kui Berliini söögikohtades, aga siiski mitte päris meie kandi festivalihindadega. Supleme mõnuga. Päikest väga palju ei võta, sest kupli alla UV ei jõua ja õuealal on pisut jahe. Või noh, korra käime seal ikkagi ennast lamamistoolidel kuivatamas, aga pärast basseinis sulistamist sunnib tuulepuhang ikkagi pigem kiiresti tuppa sooja minema.

Imbi omas elemendis
Kui üles ei vaata, võib ennast täitsa troopikasse unustada. 🙂

Kohalikest atraktsioonidest jätame torud ja õhupalliga sõidu mõneks järgmiseks korraks, aga minigolfis teeme küll kõik 18 rada läbi. See osutub, nagu golf ikka, parajaks enesekontrolli-harjutuseks. Kui löök ikka täitsa võssa läheb, tahaks natuke laamendada, aga see ei tee ju järgmist lööki täpsemaks.

No ikka troopika mis troopika. Ja näe! Flamingod!

Troopikast lahkudes sõidame kõigepealt Olümpiastaadioni juurde pileteid ära tooma. Piletid on sorteeritud nime esimese tähe järgi. Niisiis sukeldun telefoni uurima, kas ees- või perekonnanime järgi. Saan Imbilt uue hüüdnime: Kristjan “aga äkki on eesnime järgi” Karmo. Eks ta ole. Võõras kultuuris võõra autoga võõraid marsruute navigeerides võid ju pealtnäha rahulik olla, aga minusugune ülemõtleja suudab ennast lühikese ajaga ikka üsna läbi kärsatada.

Piletid on käeeeeees!

Pargime auto viisakalt tänavale ära ja läheme hotelli oma igapäevasele puhkehetkele, mis sedapuhku väga kaua ei kestagi. Üritame jõe ääres mõnusat söögikohta leida, aga… igal pool on köögid juba kinni. Minu päevaste sõitudega läbi kärsatatud aju ei pea valule vastu ja plahvatab. Mis mõttes ei saa süüa? Aga mis seal ikka. Kui ei saa, siis ei saa. Kõnnime nukralt hotelli tagasi. Proovime tuppa tellida. Ah hotelli köök ka ei tööta? Mis saab siis? Wolt ikka aitab. Ja aitabki. Toovad valvelauda toa numbriga paki, sealt helistatakse tuppa ja võibki järele tulla. Iseenesest oleks ilmselt saanud ka ise uksel või valvelauas toidu vastu võtta, aga nii ei pea äppi jälgimagi. Pluss, see protsess töötab ka ilma äpita kullerite puhul. Korraks kaalun varianti midagi Amazonist väiksema postikuluga tellida, aga mõtteks see jääbki.

Päev 6: 12.07.2022 — Coldplay

Nonii. Täna toimub see, mille pärast me siia ju tulimegi: Coldplay kontsert! Hommikul teeme närvide rahustuseks veidi shopiteraapiat. Mina leian endale kõigepealt TK Maxxist kaks poole hinnaga püksirihma. Me nagu oleks sellise nimega poes varem käinud, aga ei ole ka. USA reisil jäi meie teele TJ Maxx, mis Euroopas ongi J->K asenduse teinud, et segadust vältida. Brittidel on nimelt T.J.Hughes. Ja siis on Soomes, eksju, Tokmanni, millel pole Stockmanniga mingit pistmist. Peale kaubamärgivaidluste, loomulikult. Seal tegutseb kumbki oma nimega edasi, kuigi kohus keelas “$tokmanni” reklaamides kasutamise ära. Lisaks esimesel päeval Primarkist leitud vestile ostan VEEL ÜHE vesti, seekord oranži. Ja Primarkist oranži pusa ka.

Annan Imbile aega riideostluseks ja sean sammud elektroonikapoodi Saturn. Väike taustauuring näitab, et nad on MediaMarktiga samas kontsernis: MediaSaturn. Sellest, et nende logotüübi esimesed 2 tähemärki Samsungi omadega äravahetamiseni sarnased on, ei räägi ükski veebileht, aga ma ei usu, et ma ainsana seda märganud olen. Ometi on Saturni poes suured Samsungi logod ja letid ja nii.

Mida ma elektroonikakaubamajas märkan? Kaubavalik on suurem kui Eestis. Näiteks on siin riiulites kõrvuti üle kümne erineva vinüülimängija, kui meie maal on tavaliselt 2-3. Ühtlasi näen valikus näiteks CD-pleierit ja lademes kassetimängijaga seadmeid. Samuti on siin endiselt suurte vitriinide kaupa Blu-Ray plaate. Piilun korraks valikut, aga kõik on kohalikule turule — saksakeelne heli saksakeelsete subtiitritega. Originaalheli võimalikust olemasolust ümbris vaikib. Lisaks on siin ka korralik valik vinüüle. Pulli pärast lappan neid natuke, ilma ühegi plaanita midagi päriselt osta, aga… Ryan Paris – La Dolce Vita 7” singel. No kuidas ma saan meie eelmise suve reisi #1 hiti siia üksi nukrutsema jätta?

Kas 10 eurot nii vana laulu eest on normaalne hind, pole hetkel oluline. Pressitud 2020 helesinisele vinüülile ja SEE ON SEE LUGU JU! 😀

Kassasabas saan Imbilt vastamata kõne. No tohoh, mis nüüd siis juhtus? Kõneminuteid peaks küll piisavalt olema. Proovin tagasi helistada… ei midagi. Nüüd on siis telefon niikaugele jõudnud, et lisaks andmeside puudumisele ei lähe kõned ka läbi. Ega’s midagi, teen raadiotele järjekordse taaskäivituse ja loodan parimat. Kohtume Imbiga juhuslikult Saturni peaukse ees.

Lõunatame oma stammrestoraniks saanud Alexanderplatzi Alexis. Teenindus on aeglane ja pisut vastu tahtmist, aga saame neist ka aru. Rahvast on palju, ilm on palav. Teenindajate tähelepanu saamiseks peab natuke võimlema, aga me oleme ju tagasihoidlikud eestlased. Kui Imbi lõpuks mööda tuhisevalt ettekandjalt küsib, kas me magustoitu saaks tellida, käratab too mulle, et jäätist pole, sest jäätisemasin on katki. Küsin ehmunult — ja, okei, pisut ninatargalt — miks neil see jäätist täis menüü siis laudadel on, mispeale ühmab ta mulle vastu: “I don’t know” ja kiirustab minema. See on siis juba vähemalt kolmas, kui mitte neljas päev, kui neil siin see jäätisemasin katki on. Imbi on pisut nukker, sest oleks kookigi tahtnud, aga lõpetame magustoidu jahtimise ja tasume arve. Ja tõmbame hotellis pisut hinge, enne kui täitsa käest ära läheb.

Mõnusalt kodusena tunduma hakkav U2 viib meid Olümpiastaadioni metroojaama. Sellel suunal käivad rongid juba umbes iga minuti tagant — ilmselgelt on linn suuremate masside liigutamiseks valmis. Metroojaamast liigume rahvasummaga kaasa. Staadioni väravatele lähenedes jaguneme viisakatesse, korrapärastesse järjekordadesse, mida on lugematu arv. Või noh, kindlasti jõuaks nad kokku lugeda, lihtsalt mina ei viitsi praegu lugeda.

Kui see järts pole korrapärane, siis ma ei tea.

Järjekorras seisame ainult umbes veerand tundi ja olemegi staadionil. Seespool on järtsudega mõnevõrra kaootilisem olukord. Kõige pikem saba on sularaha-automaadi juures, sest enamik lette arveldab, nagu ikka, ainult sulas. Võtame natuke vett (panditops 2€/nägu) ja natuke näksimist: Imbile kõrvitsaseemne-brezel, minule singi-juustu-stange. Otsime oma kohad üles ja naudime soojendusesinejat: meile esineb Alli Neumann. Noor sakslanna on ilmselgelt väga elevil võimalusest Coldplayd soojendada ja nii suurele rahvahulgale esineda. Muusika on täitsa okei, kuigi sõnadest väga aru ei saa — aga heli on üsna kräpp. No muidugi, me oleme ju suures betoonkausis. Hakkame kõrvu kajaga harjutama.

Kahe soojendaja vahel hargneme erinevatesse järjekordadesse. Imbi täidab veetopse, mina üritan nokamütsi skoorida, et lava taha loojuv päike kogu aeg ei pimestaks. Mitte et mul hotellitoas nokats ei ootaks, aga seda ju praegu kätte ei saa. Minu ees ootab oma korda kümmekond inimest, tundub nagu õnnelik juhus. Jälgin ja mõtlen, et mütsidele tuleks eraldi lett teha — särgi puhul tahab igaüks ju suurust kontrollida ja kaaslastega arutada ja… igatahes õnnestub mul lõpuks see H.E.R.i peakate kätte saada ja pähe suruda.

Kohtadele tagasi minnes on vaja järjekordsest piletikontrollist läbi saada, kus lihtsalt vaadatakse, et me ikka õiges sektoris oleme. Suurem osa enne meid ootavatest inimestest suunatakse õigemasse kohta — eks piletil oleva sektori sobitamine suurel sildil kirjutatuga on tõesti omajagu keeruline ülesanne. Viimasel kahel sammul jään Imbist natuke maha ja teen meeleheitliku hüppe, et me ikka koos püsiks. Auhinnaks tubli soorituse eest saan piletikontrolörilt hävitava pilgu ja natuke saksakeelset sõimu, mis kõlab minu peas umbes nagu “On vaja trügida?”

H.E.R. on tasemel. Heli on vaiksem kui esimesel soojendajal, seega kajab veel hullemini. Aga H.E.R. ise ja kogu ta bänd on megahea. Eks ta natuke ehk uhkustab ka oma multiinstrumentalistlikkusega, aga oi kui hea ta ikkagi on.

Veel viimased lained rulluvad ümber staadioni ja siis tulebki see, mida kõik need kümned tuhanded, meie sealhulgas, oodanud on: Coldplay! Alguses tundub, et meie sektor on natuke laisem ja ei tõusegi püsti, aga kui esimene lugu pauguga käima läheb, ei istu enam keegi.

Päike on juba tribüünide taha peitu pugenud, tehisvalgus pääseb paremini mõjule

Kuna tegemist on värske albumi tuuriga, on suurem osa setlistist just sealt. Sellest hoolimata mängivad poisid ka vanu tuttavaid: loomulikult suured hitid nagu Adventure of a Lifetime, Paradise, The Scientist, Yellow, Viva la Vida, Hymn for the Weekend, Clocks, Something Just Like This, aga ka näiteks Politik, mis polnud ju isegi singel. Läheneme Imbiga elamusele erinevalt. Mina vaatan setlist.fmist pühapäevase kontserdi infost ette, mis tulemas võiks olla, Imbi spoilereid ei taha. Tundub, et naudime mõlemad vähemalt ühepalju. 🙂 Ach ja, üks vana (või no mis vana see 8 aastat ikka veel on) hitt — Magic — kõlab kodupubliku rõõmuks saksakeelsena.

“They were all yellow”

Kuna tulles läks kõik sujuvalt, oleme valmis sama sujuvaks koduteeks. Või no natuke vähem sujuvaks, sest kohale saabusime ju pisikese varuga, nüüd aga liiguvad kõik korraga kodudesse. Metroojaama järjekord algab umbes 300 meetri kaugusel jaama sissepääsust ja liigub esialgu üsna sujuvalt. Lähemale jõudes jääb vool järjest aeglasemaks ja jaamaesisel platsil on näha, kuidas turvamehed ustel reisijate pealevoolu reguleerivad. Igati mõistlik, sest mass kontrollimatult perroonile valgumas ei kõlaks just kõige turvalisema lahendusena.

Ootaja aeg on pikk?

Platvormile jõudes näeme, et U2 ei sõida hetkel kogu oma liini ulatuses, vaid lõpetab 4 peatust enne meie kodujaama ära. Pff. Aga mis siis ikka, sõidame niikaugele kui saab ja läheme jala. Imbi jalg teeb ikka haiget ja minul on jälle pisike põiekas, aga minna on ainult 2 kilomeetrit. Mis üldiselt senist reisi arvestades on ju käkitegu. Proovin marsruudilt leida tõuksi või jalgratast, aga ühtegi vaba Bolti pole ja teisi äppe ei viitsi paigaldada. Avaliku tualeti leiame umbes poolel teel, seega vähemalt pooltel meist on kergem.

Päev 7: 13.07.2022 — DDR Museum ja Reichstag

Uus hommik, uued seiklused! Seekord siis SDV muuseum, et aru saada, missugune see idasakslaste elu siis ikkagi oli. Väga palju ENSV omast ju ei erinenudki? Või noh… same-same, but different. Näiteks kui eestlastele oli terve NSVL reisimiseks avatud, pidid idasakslased ka Eesti väisamiseks viisat taotlema. Ühes vitriinis näen ühtäkki tuttavat keelt: SPROTID ÕLIS. Tootja: AS Saare Kalur, Kuressaare. Hiljem saan aru, et tegu on pisikese anakronismiga, sest SDV aegadel polnud Saare Kalur ilmselt veel aktsiaselts. Osa väljapanekust meenutab meie oma Vabaõhumuuseumi värskeimat osa: kolhoosi korterelamut.

Ida-Saksa Unemati, keda mina Soome lastesaadetest mäletan 🙂

Ma ei tea, milles nüüd asi on, aga ma ei naudi seda muuseumit niivõrd, kui ma lootsin. Äkki ongi just latt liiga kõrgel? Või on asi selles, et muuseum on liiga “interaktiivne” — enamike eksponaatide nägemiseks pead ukse avama, sahtli lahti tõmbama või nuppu vajutama. Või häirib meid hoopis see, kui palju siin rahvast on. Võimalik, et oleme lihtsalt viimaste päevadega juba liiga palju uut infot peale saanud ja aju ei taha rohkem. Mitte et see kuskilt otsast halb muuseum oleks, vastupidi. Soovitan igal juhul. 🙂

Kuna tänane lõuna on kellaajaliselt paigas — meil on Reichstagi kupli kõrval asuvasse restorani laud reserveeritud — teeme aega parajaks ja jalutame uuesti Alexanderplatzile shoppama. Vaatame ringi kaubanduskeskuses nimega Alexa, mille sisekujunduses on šnitti võetud kahekümnendatel vändatud ulmefilmist nimega Metropolis. Saksa toodang. Film ise kukkus omal ajal rahaliselt läbi, sest kesse ikka viitsiks kahetunnist saksa keeles targutavat tummfilmi vahtida, eks? Küll aga on ta hiljem ikkagi klassikuks saanud. Kuni selleni välja, et näiteks Queen kasutas oma Radio Ga-Ga videos just selle filmi kaadreid. Ja siis see kaubanduskeskus. Aaaaaah, mulle nii meeldib siinne arhitektuur ja esteetika. Kergelt sihuke art deco või nii.

Alexa sisevaade
Tõestus, et ma seda Metropolise asja päris ise välja ei mõelnud

Teel Reichstagi astume uuesti läbi Potzdamer Platzilt ja piilume ka Sony keskusesse, aga ainult hästi möödaminnes. Ja jõuamegi uuesti valvurini, kes küsib, kas meil on aeg kinni pandud. Ha! On küll! Saame sisse… ja ootame järjekordses järjekorras.

Lõuna ise on kolmekäiguline, kusjuures iga käik on serveeritud pisikesele taldrikule, mis siis omakorda istuvad kõik kolmekorruselises metallraamis. Mis ma ikka seletan, pilt on ka.

Näe, sihukesed kolmekäigulised lõunad ongi

Kui veebileht ütles, et see lõuna maksab 25€/nägu, siis tegelikult läheb nõks alla kahekümne. Ühtlasi on tegemist operatsiooniga “joodame Imbi keset päeva täis”, sest kummaski komplektis sisaldub klaas valget veini ja mina ju endiselt alkoholi ei tarbi. Mitte et Imbigi päriselt kahest pokaalist täis jääks.

Söök söödud, naudime natuke niisama vaadet, üritame linna geograafiast paremini aru saada ja märkame EESTI BUSSI SIIAPOOLE SÕITMAS!!! Uuh.

Taisto!!!

Kui see erutus vaikselt taadub, ronime kuplisse. Silt hoiatab, et kuplis on palav, aga ikka ronime. Ongi palav, aga mitte tapvalt.

Kupli ülemine platvorm, kuhu me kauaks ei jää. Palav ju.
Kupli juurest alla viiv liftisõit. Kaval — klaustrofoobia vältimiseks on lifti seintel peeglid, et rahvamass suurem tunduks. 😉

Ronime kuplist alla, jõuame tagasi maapinnale ja astume jälle Brandenburgi värava suunas. Justkui ring hakkaks täis saama. Kohtume Imbi endise kolleegi Kristeliga ja otsime koos Spree ääres kena koha õhtusöögiks. Toit on hea, seltskond veel parem, aeg läheb kui lennates.

Enne õhtusööki ahistame Aserbaidžaani maalingutes karu. Karusid on terve linn täis, igaüks erinevalt värvitud.

Mõtleme arvet küsida, kui järsku märkame, et restorani seinal on suur silt “CASH ONLY!” Nonii, nüüd on see meid lõpuks kätte saanud. Ega’s midagi, tuleb raha teenima minna. Õnneks on lähim ATM ainult paarisaja meetri kaugusel. Tee peal näen ka Ampelmänncheni poodi — see on see mehike, kes Ida-Saksamaa jalakäijate foorides figureeris ja nüüd põhimõtteliselt Ostalgie (idanostalgia) maskott on. Pood on paraku kinni ja nii ma ühtegi selleteemalist suveniiri kaasa ei ostagi.

Miks peaks keegi nii rõõmsalt seltskonnalt üldse raha küsima?

Tiksume vaikselt Radissoni poole, sest väidetavalt on seal katuseterrassil hästi vahva. Kujutame kõik ette tüüpilist Radissoni katusebaari: mugav, glamuurne, kallis. Kohale jõudes selgub, et viimane on õige — sissepääsu eest küsitakse kuus eurot, kokteilid on ainult pudelites ja maksmine loomulikult sularahas. Berliini kõige kõrgem katuseterrass… hah. Pöörame ukselt tagasi ja lahkume mööda laevakoridori meenutavat käiku. Teeme õhtused kokteilid hoopiski täiesti uues kohas: Alex. 🙂

Õhtune lipupilt teletorniga. Mis suunast puhub tuul?

Päev 8: 14.07.2022 — Tagasi koju

Viimane hommik Berliinis. Teeme viimase hotelli-hommikusöögi ja pakime kohvrid. Hommikusöögilauas on kohe esimesest päevast mu suur lemmik olnud munapuder, sest selle kõrval on kauss hakitud murulauguga. Hakkan nüüd ka kodus igale poole murulauku lisama. Miks ma selle peale varem pole tulnud?

Head isu! 😀
Eile õhtul ette valmistatud postkaardid, mis täna postkasti potsatavad ja juba vähem kui nädalaga Eestisse jõuavad.

Lõunasöögiks otsisime kohta, kus ka veganid söönuks saaks. Algne pakkumine jääb marsruudilt väga kõrvale, seega leiame meie oma kodukandi Alexast vegan-burgerikoha, mille hinne Google Mapsis on tervelt 4,8. Lähemale jõudes selgub, et see on osa Alexa food courtist, ehk siis igaüks saab endale meelepärast toitu valida ja ei pea tingimata veganpurksi fännama hakkama.

Saabuvad lõunakaaslased Kristel, Mai-Liis ja Paavo. Kuna me kõik saame koju sama lennuga, tundus hea mõte oma trajektoorid juba varem ühendada. Ma ise proovingi lõpuks ikkagi selle võltslihaga burgeri ära, kusjuures ka peekoni-imitatsioon on täitsa usutav. Ühe suure vea teen oma lähenemises, kui kuhi taldrikus algselt liiga kõrge tundub — söön pealmise saia eraldi ära. Mõtlemata seejuures, et nuga ja kahvlit mul ju kasutada ei ole. Mis siis ikka, söön ülejäänud burgerit nagu võileiba ja saan sellega üllatavalt läbuvabalt hakkama.

Lõuna söödud, peamegi rongijaama tõttama, et õigel ajal lennujaamas olla. Natuke on tunne, et läheb napikaks, aga õnneks teatab äpp, et rong, mis meid 3 peatusega terminali viib, on hetkel 5 minutit hilinemas. Perroonile jõudes on hilinemine juba 10 minutile kasvanud. Lülitan teavitused sisse — ja hea on, sest juba mõne minuti pärast kuulutab äpp, et SEE rong enam SINNA ei sõida, kuhu me minna tahame. Oih. No olgu, ekspressi ei saa, aga varsti peaks ka alternatiivne S-bahn minema, mis küll kauem aega võtab, aga ikkagi kohale viib.

Vaikselt hakkab kergemat sorti paanika tekkima, kui rongide liikumise kellaajad ja lõpp-peatused enam äpis ja kohalikel ekraanidel ei kattu. Kontrollin, et suund ikka õige oleks — on küll. Nüüd paistab, et järgmine S-bahn läheb siit Flughafeni poole kas minuti või 23 minuti pärast. Viimane ei sobi enam üldse mitte. Reisikindlustuse huvides on hea, kui suudame tõestada, et olime vähemalt 2h enne väljalendu kohal.

Et lubatud minuti pärast sobivat rongi ees ei ole, otsustan kiiresti tegutseda. Bolt XL jõuaks meid veel õigeks ajaks lennujaama viia, aga maksaks ca 11€/nägu. Kas kõik on nõus? Jah. Tellitud. Tõlda oodates tõstab ärevus veel korraks pead — kas me viiekesi koos kohvritega ikka mahume ära? Kas Prius Plus on piisavalt suur? Kohvreid autosse tõstes näeme, et on. Napilt. Paavo istub lisatoolil, tema kõrvale mahuvad kohvrid ühte virna ära.

Saabudes kurdab juht, et nii pika sõidu kohta on 5-eurone jootraha ikka jube väike. Naeratan virilalt vastu, et äpp rohkem ei lasknud anda ja sularaha ei ole. Nagu meil kombeks.

Pagasi äraandmise järjekorras oleme ca 15 minutit, natuke rohkem ootame turvakontrolli. Kõik sujub, kõik laabub. Me jõuame veel täna koju.

Kõik on kohal, kõik on rahul. Kohe viib sinimustvalge lennuk meid koju.

Ja siis lennukis istub minust üle vahekäigu ei keegi muu kui legendaarne trummar ansamblitest Meelik, Tenfold Rabbit ja Pennar & Friends! Pets! Arutame Berliini eripärasid nii innustunult, et ma peaaegu ei jõuagi tahvlisse tõmmatud Better Call Sauli üleeilset seeriat lõpuni vaadata. Peaaegu. Sest lõputiitrid algavad enne, kui kapten turvavööde tule välja lülitab. Täpne ajastus on täpne.

Kokkuvõtteks: Berliinis on palju teha, väga paljuni me oma nädalasel visiidil ei jõudnudki. Mida järgmisel korral lähemalt uurida? Hipsterimaid piirkondi ja kohti, sh endise Tempelhofi lennujaama territooriumil asuv park. AVUSe vana tribüün. Ja kindlasti veel palju-palju muud.

Jootraha-standard tundub meie kogemuste põhjal olevat 10%, kusjuures kaardimakse puhul küsib teenindaja üldjuhul otse, kui palju sa tippi tahad jätta, või siis “Mis me summaks paneme?”

Aitäh, Berliin! Aitäh, Imbi! Aitäh, Kristel, Mai-Liis ja Paavo! Aitäh, Coldplay! Ja suur aitäh ka sulle, armas lugeja, et sa mind ikka ja jälle kirjutama inspireerid. 😉

Aastakokkuvõte 2021

Ma olen selles blogimise värgis ikka jube aeglaseks jäänud. Millal viimati eelmise aasta kokkuvõtmine üle kahe nädala võttis? Never! Enda vabanduseks võin öelda, et aja gaasipedaal tundub kinni kiilunud olevat ja mootoris jätkub ikka veel jõudu kiirendamiseks. Igatahes, siit ta nüüd tuleb. Aastakokkuvõte 2021. Kui me eelmisele andsime 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), siis lõppenud aasta skoor on mõlemal vähemalt 2 pügalat tõusnud. Vastavalt siis 7,5/10 ja 8/10. Pole paha? Vaatame lähemalt.

Aasta pilt: mina elevandi otsas. Imbi pildistas 🙂

Pere/kodu

Oppaa, siin ei teagi nüüd, millest alustada. Või tegelikult tean küll. 2021 on meie kodus selgelt üheainsa märksõnaga kokku võetav: saun! Projekt sai ehitusloa juba 2016, ehitajat ootasime niisiis peaaegu 5 aastat. Seiklusi ja sekeldusi oli omajagu, lõpptulemus on suurepärane. Ja kui me sind ikka veel sauna pole kutsunud — mida sa ootad? Kutsu ennast ise! Lepi meiega ka õige päev/õhtu kokku ja teeme ära! 🙂

Saunamaja kõige olulisem ruum: saun

Ka kodukontor arenes uuele tasemele, aga sellest tuleb lähemalt juttu vidinate rubriigis.

Aasta jooksul tegime Imbiga nii mõnegi meeleoluka väljasõidu, olgu sihtkohaks siis Pärnu, Tartu, Viljandi või hoopiski Taagepera. Aitäh nende mälestuste eest! 🙂

No ja siis ühel hetkel võtsin ma kätte ja leidsin, et köögimööbel näeb aegunud välja. Tõele au andes olen ma seda mõtet juba 2014 remondi lõpust mõlgutanud, nüüd siis lõpuks läksin poodi, lasin õiget tooni valge värvi kokku segada, küsisin nõu, ostsin sobivad pintslid ja liivapaberi, tüdinesin nühkimisest, läksin uuesti poodi, ostsin lihvimismasina, küsisin veel nõu ja asusin tööle. Eesmärk: enne Itaalia reisi köök uueks luua. Ja… tehtud!

Natuke uut ja vana
Imbiga Pärnu rannas päikest võtmas

Sõbrad

Aasta alguses oli vaikne. Sünnipäevapeo tegin seekord Teamsis, kümmekond toredat sõpra näitas isegi nägu. Ja rohkematega olekski Teamsis juba pisut keeruline. Umbes mai paiku julgesime juba mõne üksiku sõbraga näost näkku kokku saada vahepeal.

Siis hakkas juba vaikselt see aeg ka pihta, kus teisest vaktsiinisüstist piisav aeg möödas oli ja tunne mõnevõrra julgem. Käisime lõpetamistel, arutasime reisiplaane ja mängisime uut põnevat mängu alapealkirjaga “serverid kukuvad öösiti

Rallisõpradega rallil

Suvel jäi Facebookis silma Hegle üleskutse asutada Nõmmele oma kohalik lõviklubi. Olen alati Lionsi tegutsemist kerge aukartusega kõrvalt vaadanud, kuigi liitumisest polnud enne seda üleskutset isegi mõelnud mitte. Aga no kui juba, siis juba! Tänu oma suurele suule ja kohusetundele andsin avakoosolekul nõusoleku olla I asepresident, mis tähendab lühidalt seda, et pärast esimese hooaja lõppu tuleb minu presidendiaasta. Mingid mõtted mul juba on, üritan vaikselt nende teostatavuse osas sotti saada.

LC Tallinn Nõmme Charter Night ehk asutamispidu

Aiapidu — vt Bigbänd, allpool

Hetk aiapeolt. Hetk on ju täpselt 14 sekundit, eks?

Septembri lõpuks olid ehitustööd peaasjalikult valmis ja algasid saunaõhtud. Olgu sõpradega või pereringis, aga minu arvestuse järgi on valmimisest aasta lõpuni ainult üks selline nädal olnud, kui kerist kuumaks ei kütnud. Ja nii mõnelgi nädalal tuli seda ette rohkem kui kord.

Tervis

Kõndimine jätkas tõusujoont, aga virtuaal-kombo-maratoni aeg tuli natuke nõrgem kui mullu. Miks? Noh… 2020 võtsin ma esimese setiga üsna rahulikult ja siis hakkasin järjest optimeerima. Seekord tuli nö “must” aeg parem kui eelmisel katsel. Sellest hoolimata, et ma viimased ~10 km villis tallaga käisin. Ja eks need villid tõmbasidki moti maha, et aega edasi lihvida. Igatahes loodan ma 2022 aasta lõpuks oma käimiskilometraaži veel nii palju üles ajada, et 3000km piir ületatud saaks.

Käimisnumbrid lähevad üles: 823km (2019), 2214km (2020), 2905km (2021)

Veebruaris varajase sünnipäevakingina kätte saadud nutikaalu näitu jälgisin pidevalt. Esialgu üritasime Imbiga end tervislikumalt toituma harjutada, aga suvel tuli auk sisse ja sinnapaika see jäi, kuni sügistalvel jõudis ka kaalunäit tagasi sinna, kus ta veebruaris alustas. No vähemalt ei tulnud jõuludega juurde, vaid, oh üllatust, läks isegi natuke maha. Tervislik jõululaud või väikesed taldrikud?

Kool

5 juhendamist, sh 3 magistrit ja 2 diplomit. Mõned lausa cum laude. Aivar, Anto, Helene, Mart ja Merit, tubli töö kõigilt, et edukalt lõpetasite! 🙂 Loenguid ei andnud, kuigi koormus tuli ka juhendamistest päris korralik: ühe juhendatavaga leppisime 2020 lõpus kriisihetkel kokku igaõhtused 5-minutised stand-upid, mis kujunesid enamjaolt pigem tunnisteks aruteludeks. Hindest olulisem oli selle töö puhul rahulolev tellija, kes sai oma vajalikud aruanded esitatud varasemast oluliselt väiksema käsitöökoormusega.

Töö

Veebruaris sisenes mu ellu Coop Pank: Martin kutsus mind testijaid juhtima ja testimist üldiselt uuele tasemele tõstma. Esimese väljakutsena sain tegeleda ühe oma lemmiktegevusega ja värvata 4 uut testijat, enamik neist potentsiaali pealt. Oi, kuidas mulle meeldib testija mõtteviisi ära tunda! See läks niisiis üle ootuste edukalt ja ega edasi pole ka hoog raugenud. Nii toreda ja asjaliku tiimiga pole mingi probleem järjest uute väljakutsetega mõõtu võtta. Jõudu tööle! 🙂

Coop, Coop! Kes seal on? Pank!
(ei ole minu nali, Kalmetilt laenasin)

Must Post jätkab arenemist, kuigi ma ise tõmbusin 2021 natuke tagasi, et korralikult pangatööle keskenduda. Tänavu proovin jälle natuke aktiivsem olla — tuleks ainult välja mõelda, mille arvelt see aktiivsus tuleb. Halvimal juhul panustan rohkem nutikust, mitte niivõrd aega. Või kas see olekski nii halb? 😉

Mis siin toimub? Harjutamine võtteks, mille tulemus jäigi seekord musta materjali hulka, sest vaatamata uutele ja uutele duublitele ei suutnud me tol päeval piisavalt head heli salvestada.

Nordic Testing Days, õigemini sel korral Nordic Testing Day, toimus lõpuks virtuaalkonverentsina LHV konverentsikeskusest. Põnev kogemus oli: kõik need striimerid ja kaamerad ja… mu enda tööpost moderaatorina oli isiklik laptop paari penoplastitüki peal, et kaamera kenasti silmade kõrgusel oleks. Ja tahvel kõrval, kuhu mulle Google Docsi kaudu publiku küsimusi vahendati. Ainsa mitte-pealava-moderaatorina tulin sündmuste tulipunkti, teised tegid kaugtööd. Ja ainus füüsilist kohalolu ilmutav esineja oli viimane keynote Kieren, kelle ma meile rääkima sebisin. Sobivalt rääkis Kieren sedapuhku just nimelt sebimispettustest.

Glamuuri tipptase: minu töökeskkond konverentsi neljanda tracki moderaatorina

ASA figureerib mu elus endiselt, kuigi käimasolev projekt teeb veel viimaseid hingetõmbeid. Vähemalt on 2021 jälle toredate inimestega mõned toredad hetked andnud. Rääkimata toredatest koolitustest koos Steniga. Korra sain üksi ka koolitada — läks kiiremini, nagu arvata oligi. Me nimelt kipume kahekesi koolitades teineteist omajagu täiendama. 😉

Kui juhendamised kõrvale jätta, on TalTech natuke tagaplaanil olnud. Korra proovisime küll Musta Postiga ScamLabist videosarja teha, aga ju siis ei suutnud meie nulleelarvega piloot võimalikke toetajaid piisavalt inspireerida, et kõik rahapakkidega meie suunas jooksma hakkaksid. Õpime ja proovime millalgi kindlasti uuesti, sest teema on endiselt vajalik. Kui piloot huvitab, küsi linki. 😉

Kiitusega lõpetajate vastuvõtul jäi kuubikuid üle. Ühe sellise töö juhendaja, õigemini lauljana, õnnestus üks ka endale küsida. Hiljem avastasin, et kuubiku peale on väikeses kirjas cum laude kirjutatud. 🙂

Bändid/lava

Kaaperdatud bände poleks tulnud, kui Teet poleks välja pakkunud. No et polnudki nagu kaaperdamine, rohkem selline kutsega külalisesinemine. No ja siis ma korra kaaperdasin Anette esinemise. Teadagi, kuidas see läks. 😀

See, et ma ühel kontserdil kahe bigbändiga laulsin, sh Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri Big Band, vist ei lähe kaaperdamisena kirja. Sest see oli planeeritud ja ma käisin enne lausa proovis. Või no kahes!

Teeduga tegime lõviklubi avapeol ka sellise akustilisema etteaste, mis vist päris bändiks ei liigitu, aga kõigile väga hästi peale läks.

Bigbändiga andsime jälle mõned head kontserdid, sh korra Tartus ja korra aiapeol. Kevadhooajal, kui kontserte veel ei toimunud, sain jälle oma sõnaseadmisoskust treenida. Turundusosakond palus, et me administratsioonidirektori kohalt politseiprefektuuri liikuvale Joosepile järelhõikeks midagi teeksime. Oi, kuidas tegime! Isegi oma Superbi panin videos näitlema! 😀

Septembri alguses oli lootus, et seekord jõuab Maia ka aiapeole, aga… laulja haigestumise tõttu oleks kontsert peaaegu ära jäänud. Õnneks siiski mitte, sest viimasel hetkel sööstis meid päästma Natalja. Seesama Natalja, kes hiljem Superstaari stuudiovoorudes paraku publikult piisavalt hääli ei saanud, et edasi võistelda. Aiapeo publiku silmis on Natalja siiski ultramegahüpersuperstaar!

No ja siis bigbändiga suurepärast koostööd teinud Pennar andis lõpuks ka oma plaadi välja. Tahtis endlit. Tegin ise samal ajal teise käega ise ka, aga vaatasin viisakalt tema kaamerasse.

10. september 2021 jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest just sel päeval said “Leiutajate laulu- ja tantsupeo” egiidi all kokku kõik Tallinna Tehnikaülikooli koorid, tantsuansambel “Kuljus” ja bigbänd. Mis selle minu jaoks eriti eriliseks tegi, on asjaolu, et ühtegi teist eeslauljat polnud sedapuhku kavasse sattunud. Kava lõpus sain koori rüppe tõmbuda ja viimased kaks laulu bassina esitada. Ei teagi, kumb on võimsam, kas laulda 120-pealise koori ees või sees. Mõlemad on võimsad! Ai jah, üks pisiasi veel. Koorid laulsid kahes laulus ka minu kirjutatud sõnu: “Läks nii” ja IT Kolledži 15. sünnipäevaks valminud “Kallis koolis”.

Siis kutsus turundusosakond meid jälle välja, et rektorile sünnipäevaks midagi korraldada. Panime pisikese pundi kokku (saksofon, paar trompetit, tuuba, tromboon ja mina) ja tulistasime. Jälle oma sõnadega: “Neiu mustas kleidis” viisil kõlas laul “Rektoril on sünnipäev”

Ja no kuna aasta lõpus läksid numbrid jälle üles, jättis ülikool igasugused peod ja kontserdid oma ruumides ära. Bigbänd ei hakanud ka paaniliselt uusi esinemiskohti sebima, vaid kasutas jälle võimalust uusi salvestisi purki ajada.

Pärast üht vahelejäänud aastat sain jõulude ja uue aasta vahel korra jälle Pärnu Noorte Puhkpilliorkestriga ka laulda. Hea punkt aastale juba alates 2015.

Meeskoori hooajaga liitusin sedapuhku suvel, mis oli huvitav erand. Vanasti tipi mehed suvel ei laulnud. Koor oli küll arvult väiksem, aga seda entusiastlikum — loodetavasti said Valter ja Heldur Tehnikaülikooli Akadeemilise Kammermeeskooriga soovitud tulemuse. Siis algas hooaeg ja koor paisus. Järgnesid kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas, millest viimase publik meid kõige rohkearvulisemalt ja tulisemalt vastu võttis. Lõpus toimus midagi enneolematut: pärast kestvaid ovatsioone ja sütitavaid kõnesid kõlas viimane laul ja koor läks lavalt maha. Mehed jõudsid juba riietusruumidesse ning hakkasid kiiresti-kiiresti frakkidest vabanema, ent publik ei andnud alla. Aplaus kestis ja kestis. Lõpuks kogunes koor uuesti lavale — vähemalt need, kel püksid veel jalas olid — ja esitas lisapala.

Mullu korraks pead tõstnud after6 vajus tagasi unustustesse.

Teist aastat järjest ei teinud Neljapäev ühtegi proovi ega esinemist. Kuigi… aasta lõpus nähtud Beatlesi dokumentaal (Get Back) ähvardas küll natuke sädet anda. Näis, mida uus aasta toob.

Vidinad/tehnika

Kuna mullu soetatud Dell ei teinud kõigi vajalike seadmetega koostööd, sealhulgas ka mitte uue tööarvutiga, tuli kodukontorisse tekitada uus dokk: Lenovo USB-C Dock Gen 2. Inspiratsiooni sain pangast, kus muuhulgas testisin ka ühilduvust iPadiga. Töötab! Väga imelik on iPadi sisu suurelt ekraanilt vaadata. Ja natuke on nukker ka, et tal extended desktopi võimalust ei ole. Aga vähemalt hea teada, et kui tahaks, siis saaks. Dell teenib nüüd Imbi kodukontorit.

Kui dokk sai paika, tekkis kohe vajadus ka parema laua järele. Või noh, ei tekkinud, aga Martin jagas ühel heal päeval rõõmusõnumit, et oli Seisuki kliendikogemust kiitnud ja neilt kolleegidega jagamiseks lausa sooduskoodi saanud. Ostuprotsess jättis tõesti hea maitse suhu. Küll aga võtsin ma esimese hooga Martinist liiga palju eeskuju ja proovisin lauaplaadi tellida Puumarketist. Nüüd tagasi vaadates tundub, et puidukriis oli juba otsapidi pihta hakanud ja tellimuse täitmine muudkui venis. Lõpuks sain kirja, et seda mõõtu üldse ei pakutagi enam — ja tellisin Seisukilt lauaplaadi ka. Lootus oli see töönädala lõpus kätte saada ja laupäeval ehitama hakata. Paraku selgus reede lõunaks, et enne esmaspäeva ei saa kohe üldse mitte. Ega’s midagi, tuli poodi minna ja endale lohutuseks üks LEGO muretseda. No et laupäeval ikka midagi ehitada oleks kodus.

Seisuk istumisasendis. Ehk teisisõnu: minu kodukontorinurk.

Tervise peatükis mainitud nutikaal (Withings Body Cardio) on siiani igapäevases kasutuses. Või no peaaegu igapäevases. Statistikafriigina on jube äge iga kord kaalule astudes graafikut näha, isegi kui kaal vahepeal üles on läinud. Ja no pikaajalise statistika nägemine on ju lausa super!

Kui Withingsi kaalu suutsin ma üsna sujuvalt oma hommikurutiini sulandada, siis vererõhumõõtja on suure osa ajast pigem tolmu kogunud. Tuleb see rutiin ka korralikult käsile võtta.

Kui ma avastasin, et meie kodu lähedale on tekkinud Ehituse ABC, mis lisaks ka üsna pidevalt laialdasi sooduspakkumisi teeb, läks käest ära. Kõigepealt ostsin ketaslõikurile lamellketta, et aeg-ajalt kirvest teritada. Siiani pole sihtotstarbeliselt kasutanud. Küll aga proovisin seda alguses köögitoolidelt lakikihi maha saamiseks — paras trenn käelihastele, lisaks veel suurepärane võimalus kogemata kaarjaid sisselõikeid teha. Läksin poodi, ostsin lihvimismasina. Oluliselt turvalisem.

Lihvimismasin

Vahepeal tellisin samast kohast elektri-lööktrelli ka, kui ma ema rõõmuks akutrelli ja liiga suure puuriga männikändu õõnsaks uuristada proovisin — vaigune puu kippus 10 sekundiga aku tühjaks tõmbama ja lisaks tahtis ka randme ära murda. Kahe käepidemega elektrikas töötab oluliselt paremini, ainult mootorile pidi vahepeal jahutust andma.

Kes ütles, et kännust lillepotti ei saa?

Rääkides emast, ühel kenal päeval kinkis ta meile kuumaõhufritüüri. Suurepärane vidin köögis, saab toidu kiiresti üles sulatada ja krõbedaks küpsetada. Seejuures ei mingit õli!

Kuna saunamaja ehitusel jooksid läbirääkimised elektrikega liiva — selles mõttes, et nad ei olnud nõus mulle kahe maja vahelise võrgukaabli vedamiseks läbi liivase pinna isegi pakkumist tegema — otsustasin proovida 2020 Arvutimaailma kanalil propageeritud Meraki GO sarja. No et ikkagi Cisco. Ja tõepoolest, majasisene võrk peab omajagu paremini vastu kui senise TP-Linki riistvaraga. Paraku ei saa sama öelda selle seadmeperekonna meshimise kohta. Esimestel nädalatel oli täiesti OK, aga sealt edasi on järjest alla käinud. Vähemalt korra päevas kukkus ühendus ära. Külmade ilmadega läks veel hullemaks — pärast 2-3 restarti õnnestub hea õnne korral tunniks-paariks ühendus püsti saada. Ja siis mõnikord peab jälle päevade kaupa kenasti vastu. Kasutajatugi ei osanud ka midagi targemat öelda kui “aga… pange kaabel?” Peab veel uurima.

Vana, 55″ telekas kolis saunamajja. Seega oli tuppa uut vaja. Nüüd on meil seal 65″ 4K OLED. Eks siin natuke oli 2018 tulnud fiiberoptilisel netiühendusel ka oma osa, mis 4K isu peale ajas. Reaalselt… ei ole vahet väga märganud ja kannatan endiselt ka 720p sisu ära.

Transformer-laud. Kui lapsena olid ägedad transformerid need autod, mis robotiks muutusid, siis nüüd on meie elutuppa tekkinud laud, mille suurus ja kõrgus on reguleeritavad. Suurus küll ainult kahe astmena (50% ja 100%), kõrgus aga täiesti sujuvalt. Kõige madalamas asendis saaks lauda kas diivanil istudes jalatoena kasutada või siis laua ümber põrandal istuda. Kas ma hakkan vanaks jääma, et sellest nii entusiastlikult kirjutan? 😀

Oi ennäe, transformer ja telekas samal pildil! Laud on siin oma väiksemas asendis, sest parasjagu pole külalisi tulemas. Ja telekas… enam suuremaks ei saa minna, sest siis ei mahu kapi peale ära.

Kuna Imbi endale sünnipäevaks uue telefoni kinkis, ei jäänud mul muud üle, kui endale jõuluks ka kinkida. 😀 iPhone 13 Pro Max. Mõelda vaid, et omal ajal tundus mulle Samsung Galaxy S oma neljatollise diagonaaliga jõhker labidas. Nüüd siis 6,7 tolli ja ei tee teist nägugi. Aku vastupidavus on muidugi täiesti omaette klassist: kui eelmiste telefonidega oli kindel vajadus alati ööseks laadima panna, siis see peab 2 päeva järjest rahulikult vastu. Ja enne kui keegi alustab stiilis “Aga minu vana Nokia…” — minu Nokia 2110 aku pidas napilt koolipäeva vastu, sest pidevalt tuli spämmi (email->sms) ja üldse pole need seadmed mitte mingist otsast võrreldavad. 🙂

Galaxy S (2010) vs iPhone 13 Pro Max (2021)

Üsna aasta lõpus saabus juba oi-kui-ammu tellitud uus rattakiiver. Või no mis tellitud. Toetasin projekti Kickstarteris — see on alati mõningase riskiga seotud. Igatahes jõudis ta nüüd lõpuks kohale. Lumos Ultra. Oppaaa! Kaevurilamp otsa ees ja suunatuled kuklas. Ei raatsigi sellega talvel sõitma minna, aga kevadel proovin kindlasti ära. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuidas see lubadus kõlaski? Kui 500 plaati täis saan, hakkan kollektsiooni harvendama? Noh… seda ma ilmselgelt pidada ei suuda. Järgmine, samuti hetkel pisut kahtlasena tunduv lubadus võiks olla see, et ma uusi lisandusi enne riiulisse pistmist kuulan ja naudin. Hetkel ootab riiulisse pääsu ligi paarkümmend plaati. Mullused uued tulijad:

No natuke on neid va plaate ikka kogunenud

Raamatud. Tänavune Goodreadsi eesmärk (30) seadis küll mulluse tulemusega võrreldes justkui lati üsna madalale, aga liiga lihtsalt see ei tulnud. Ja aasta lõpus hakkasin teadlikult end lühemate teoste poole suunama. Siin on lemmikud, taaskord üsna suvalises, kuigi kergelt kronoloogilises järjestuses:

Teater. T-Teatri lavastus “Kuldne Draakon“, mida mul vaatamata ametlikult toimunud 2 etendusele õnnestus ikka oma standardiks saanud 3 korda näha. Antud tükis oli piisavalt kihte, et veel mõned korrad vaadata ja uusi killukesi välja noppida. Ühtlasi, kui keegi T-Teatrist seda loeb, palun kutsuge mind edaspidigi kontrolletendustele! 🙂

“Kuldne Draakon”

Kontserdid. Mullu väga kontserte kuulama ei jõudnudki, alles üsna aasta lõpus. Kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor — nende pärast olen valmis lausa Tartusse sõitma. Preemiaks sain pärast kontserti aasta parima toiduelamuse (T-bone steak Meat Marketist). Siis käisime jõulutunnet ammutamas Christmas Dreamsil Kultuurikeskuses Kaja. Dirigent oli juhtumisi sama, kes ka eelmisel kontserdil: Edmar Tuul. Aastale pani mõnusa punkti Rita Ray kontsert Alexela Kontserdimajas.

Podcastid. Memcpy ja Herrasmieshakkerit pole mu radarilt kuhugi kadunud, kuid tänavune aasta uustulnuk on kindlasti Kaisa suurepärane Loovusvool. Ausalt, hetkel mu kõige lemmikum podcast üldse, mida kuulates tahaks kogu aeg “jaa! just! mul on ka TÄPSELT nii!” vahele hõigata. Jube vahva, et Kaisa mind ka korra vestlema kutsus. 🙂

Kinos jõudsime käia tervelt 2 korda: Düün ja uus 007 tuli ikkagi päris suurelt ekraanilt üle vaadata. Paarile uuele filmile heitsime ka kodus pilgu peale, näiteks Don’t Look Up, Finch, The Banker ja Coming 2 America. Aga filmisõbrad me tänavu pigem vist ei olnud.

Sarjad. Allolevat (enam-vähem alfabeetilist) nimekirja vaadates tundub, et veits on ikka ületarbimine. Samas tahame õhtusse natuke põnevust ja siis midagi toredat/naljakat sinna otsa, nii et… valikut peab olema. Ja aasta on pikk aeg ka. Lisaks jälgime natuke ka mõningaid juutuubereid — Imbiga koos peamiselt muusikaga tegelevaid (Charles Cornell, David Bennett, RoomieOfficial), mina sekka ka tehnoloogiateemalisi (MKBHD, Mrwhosetheboss, Technology Connections, Techmoan). Ja no eks me mingitel hetkedel jälgisime ka kohalikke tõsielusarju läbi Zevakini filtri, aga tema kommenteeritud väljaanded hakkasid mingist hetkest talumatult pikaks venima.

Mängud. Üsna aasta alguses saabus meie mängukappi järjekordne Kickstarteris toetatud projekt: Outsmarted! Pealtnäha järjekordne Trivial Pursuiti derivaat, aga küsimused tulevad pilvest. Ehk siis mängimiseks on vaja äppi. Mängime tahvliga, pilti teleka ekraani peegeldades. Ehk siis see, kelle käik parasjagu on, hoiab tahvlit enda käes — ülejäänud seltskond jälgib mängu samal ajal suurelt ekraanilt. Põnev on see, et värskete uudiste kategoorias on siiani päriselt ka üsna värsked uudised olnud. Läbi on käinud veel sellised mängud nagu “The Mind,” “Spyfall” ja juba korra mainitud “Paharetid ettevõttes.” Testijate seltskonnaga olen ka paari enda jaoks uut lauamängu proovida saanud, näiteks “Kuues võtab” ja “Pandemic.” Viimases hakkas esimesel mängukorral juba tunduma, et saame hakkama, aga siis selgus, et käimas on viimane mänguvoor ja meie geniaalse strateegia elluviimiseks polnud enam aega.

Testijad pandeemiat lahendamas

Asjad, mida ma 2021 esimest korda tegin

  • Juhendasin magistritööd (x3)
  • Tellisin kaupa toidukappi nii, et kappi jäänud pudel sattus sõprade kätte, kes selle mulle hiljem koju ära tõid. Aitäh, Kätlyn ja Tarmo!
  • Asutasin Lions-klubi
  • Koordineerisin erinevate teostajate vahel ehitustööde kulgu
  • Käisin oma kodus saunas
  • Näitlesin “Kättemaksukontoris” — Jälgige märtsis uue hooaja algust, siis peaks mind ka näha olema 😀
  • Värbasin ühe soojaga 4 uut testijat
  • Käisin Itaalias
  • Sõitsin gondliga
  • Koostasin kasutusjuhendi MS Outlooki kalendrile 😀
  • Laulsin soolot koos kõigi TTÜ kooride ja bigbändiga
  • Panin kogemata jalga vana ülikonna püksid ja uue ülikonna pintsaku. Keegi ei saanud aru. 😀
  • Laulsin kahe juhendatava lõpuaktusel
  • Olin 39-kraadises palavikus, teades täpselt, millest see tuleb ja kui kaua kestab. Tundsin seejuures enneolematut optimismi
  • Lahendasin nonogrammi paberil
  • Värvisin mööblit
  • Osalesin podcastis
  • Osalesin verivorstide tegemises mitte-meelelahutuslikus rollis 😀
  • Käisin WRC etapil
  • Käisin poes abiks kaupa välja panemas
Martini ja Jörgeniga Laagri Maksimarketis

Kuidas ma end aktusel lavale sebisin ja kangelaslikult luhtusin

Reede, 25. juuni.

Kell on ca 15:20. Tehnikaülikooli aulas toimub IT magistriõppekavade teise komplekti aktus. Varsti astun lavale, et “Mere lastes” Anettele teist häält laulda. Rebin kildu: “…ja kui ma mingit imelikku harmooniat laulan, vaatame kurja näoga klaveri poole, eks?” Lõbus. Hetk hiljem kuulutatakse meid välja ja läheme lavale. Vaata kõigepealt järgnevat videot. Mitte kogu aktust, ainult seda “Mere laste” osa. Kas midagi oli valesti?

Astume püünele. Frants alustab, jälgin Anettet ja tulen teise häälega sisse natuke hiljem, kui algselt planeerisin. No mis siis ikka. Teine salm, kõik läheb plaanipäraselt. Refrään, ka hästi. Nüüd peaks algama kolmas salm, mida Anette üksi poleks teinudki, vaid pakkus paar tundi varem mulle. Aju jookseb kokku, pea on täiesti tühi. Astun sammukese Anette poole ja küsin vaikselt: “Mis sõnaga see algaski?” “Kui.” Ei, see ei aita.

Vaatan ja kuulan, mida Frants teeb. Improviseerib klaveril natuke, keerutab kohe salmi algusesse tagasi. Jess, siit tuleb uus võimalus! Või noh, tuleks, kui mu aju parasjagu restarti ei teeks. Anette alustab ise salmiga, lootuses, et see tõmbab mu mälu uuesti käima ja ma võtan poole pealt üle. Nõup, mitte midagi.

Mina ja Anette laval, juhe jookseb kokku

Kuidas ma siia sattusin? Enne kui ma kõik ausalt ära räägin, tuleb alustada algusest. Ja see lugu algab tegelikult mõned päevad varem.

Esmaspäev, 21. juuni.

Vaatan oma viimaste diplomitöö-juhendatavate lõpuaktust ja märkan, et muusikalise osa eest vastutab Anette, kellega me korduvalt erinevatel esinemistel lava oleme jaganud. Suhtleme Messengeris.

Mina: “Mis sa veel laulad meile täna?”
Anette: “Let Me Entertain You on nüüd viimane.”
Mina: “Sinna tahaks teist häält laulda!”
Anette: “Ma tahaks ka seda sinna.”
Mina: “Millalgi teeme. Või see: millal teeme?”
Anette: “Minu pärast tule esine ka siin, kui igav on! :D”

Selgub, et tal on parasjagu viies aktus kolmeteistkümnest. Isegi kui see “tule esine ka siin” oli naljana mõeldud, on seal mõningane tõenoot sees.

Jälle reede, 25. juuni.

Hommikune aktus. Et kella kolmesel lõpetavad mu järgmised kaks juhendatavat, oleks kohale ilmuda täitsa kohane. Tööpäev küll, aga saab koosolekuid pisut ümber sättida ja korraks ära käia.

Kell 11:55 kirjutan Anettele: “Hei! Mis sul kella kolmesel aktusel kavas on? Äkki saaks selle Let Me Entertain You kahehäälselt ära teha?”
Anette: “Mul pole seda lugu täna. Mere lapsed on. Tule tee seal! :D”

Uuf. Mitte et ma laulu ei teaks, aga ma pole seal kunagi isegi mõelnud kahehäälsuse peale. Ja teistpidi mõeldes, väljakutsete nimel ju tasubki elada, ei?

Mina: “Kes puldis on?”

Selgub, et Vello. Uurin, kas minu mikrile leiaks vaba kanali. Täitsa olemas!

Mina: “Keeruliseks teeb see, et mul on kella neljast üks koosolek, mida pole väga kuhugi nihutada ka. Mis kellast see umbes laval oleks?”
Anette: “Mingi 15.20 ilmselt. Aa ja ta on kvart kõrgemalt kui originaal. :D”
Mina: “Kvart? Ee… ütle nüüd diletandile, mitu pooltooni see teeb? No et kitarril teaks, kuhu capo panna. :D”
Anette: “Issand. Ee. No igatahes originaal on G-st, meil on C siis.”

Leian esmaspäevase aktuse salvestusest sama laulu üles ja harjutan kodus lõunapausi alguses omaette teist häält. Tundub tehtav. Paralleelselt uurin Vellolt, millal heliproovi saaks teha ja Anettelt, kas ta enne aktust ka kohal on, et koos paar korda läbi saaks harjutada.

12:24 küsin ka aktuse peavastutajalt Stenilt, kas nii saaks teha. Saab. Sten küsib vastu, kes mul lõpetab. Vastan, et juhendatavad. 🙂

12:37 jõuab korralik lavanärv kohale, sest tundub, et seda rongi enam tagasi ei pööra ja rööpad viivad mugavustsoonist kaugele välja. Põnev!

Vahepeal selgub, et klahviga koos läbi teha ei õnnestu, sest Frants peab vahepeal ära käima ja jõuab tagasi alles vahetult enne aktuse algust. No mis siis ikka, risk on omajagu suurem, aga saame hakkama. Teeme proovi kasvõi esmaspäevase aktuse salvestuse järgi või a cappella.

Reede, 25. juuni, kell 13:17

Anette: “Kuule aga õpi see 3. salm ise pähe. Kui laiub pärani ees avarus jne. Siis saad ka oma salmi. :D”

Huuh. Jaa, kõlab nagu hea mõte! Teksti pole palju, sisuliselt 2 või 4 rida — oleneb, kuidas värsse jaotada. Kirjutan sõnad igaks juhuks peast läbi, äkki aitab.

Sätin end valmis. Ülikond selga, lips ette, mikker kaasa ja koolimajja. Selgub, et mind on korralikult kavasse sisse kirjutatud: tiitrid, slaidid, teadustused. VIP värk. 🙂

Heliproovis võtan esmaspäevase aktuse salvestusest helistiku ja teeme loo läbi a cappella. Enne oma salmi võtan pikema mõttepausi, sest mentaalne akrobaatika on vägev: pean taustalaulja rollist solistiks ümber häälestuma ja helistikus ka omajagu madalamale hüppama. Teist häält laulan kõrgest registrist, salmi meloodiaks peaksin oma klassikalisse mugavustsooni jõudma. Kuna Koit Toome originaalhelistikust kvart kõrgemalt minu hääl välja ei võta, pean hoopiski kvint madalamalt laulma (Imbi aitas terminoloogiaga, ma ise oleks selle koha peal jänni jäänud). Samal ajal tuleb ajusopist välja otsida ka sõnad, mida ma enne tänast kunagi varem laulnud ei ole.

Heliproov tehtud, otsime klaveriga tühja ruumi, et veel kord läbi laulda. Tundub, et tuleb, kuigi ma selle refräänist salmi mineku peal end üldse kindlalt ei tunne. Kolmanda proovi asemel võtame hoopis Let Me Entertain You ette ja proovime selle kahehäälsuse läbi. No ikka jube äge on! Seda peaks kunagi koos tegema. 😀

Mina ja Anette laval

Tagasi sinna, kus lugu enne pooleli jäi.

Anette laulab kolmandat salmi, aga tema ju pole neid sõnu niigi palju läbi harjutanud. Minu aju on ikka veel restartimisega ametis ja nii ei suuda ma teda ka kolmandas reas kuidagi päästa, kus ta pisut improviseerima peab. Viimases fraasis haagin teise hääle külge, on vähemalt natukenegi kindlam tunne.

Siis tuleb vaheosa. “Sul soodiots, mul tüür on peos…” Undan bäkki laulda mingi täiesti umbluu noodi peal. Õnneks hästi vaikselt. Järgmisest reast alates jõuan reele tagasi ja laulan lõpuni teist häält nii, nagu see mul algselt plaanis oli. Frantsi poole ei vaata kordagi kurja näoga.

Jõuan koju, pean maha nädala viimase koosoleku ja vaatan YouTube’ist järele, mis just juhtus. Tohoh. Kui ei teaks, ei saaks arugi. Striimi režissöör keskendub pildis hoopis klaverile ja meie vahepealset suhtlust Anettega pole nähagi.

Mis on loo moraal?

Kõigil juhtub. Mida vähem proove, seda suurema tõenäosusega juhtub. Isegi kui pealtnäha on kõik hästi, võib teise inimese ajus parasjagu restart toimuda. Ja oma vaevumärgatavad eksimused tuleb lahti rääkida, et neist lihtsam õppida oleks. 🙂

Ja noh… edevus maksab varem või hiljem kätte. 😀

Mina ja Anette laval

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Aastakokkuvõte 2019

Kümnendad on läbi, elagu kahekümnendad! Mängin teemade järjestuse seekord pisut ümber. Eelkõige sellepärast, et töösituatsioon tekitas suvel põneva võimaluse erinevate elamuste osakaalu oma elus suurendada oluliselt rohkem, kui muidu jõudnud oleks.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Kool

Ei käinud koolis, ei õpetanud ühtegi ainet, polekski nagu koolist midagi rääkida? Siiski, mõne koolituse jõudsin aasta jooksul erinevates kontekstides teha, sh enda välja töötatud ühepäevane testimiskoolitus pangas. Aga kaks lõputööd retsenseerisin ära, millest oli lõpuks rohkem kasu kui ma arvatagi oskasin.

Siis oli veel Hüppelaud, kus ma lisaks muule mentordamisele esimest korda elus tehisintellektist loengu andsin. Või noh, assisteerisin. Ja siis sattusin samast asjast juba täitsa üksi rääkima Kuristiku Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilastele. Tagasisidest (“Mida uut said teada?”) tundub, et oli põnev:

  1. Sa saad tasuta teha ise lahedaid programme. 
  2. Joonistusmängudes saab arvutit õpetada. 
  3. Häid IT ga tegelevaid inimesi Eestis napib ja peab palju õppima. 
  4. Googel teeb erinevaid veebisaite kus inimesed mängivad ja annavad arvutitele teadmisi juurde. 
  5. Roboteid saab õpetada. 
  6. Googel translate ka õpib. 
  7. Õppisime paljutki Google kohta.

Tundub, et Google sai kogemata mõne õpilase peas masinõppe sünonüümiks. Oih. 🙂

Töö

24. mai oli mu viimane tööpäev pangas. Pärast seda kutsuti mind kohe päris mitmele põnevale vestlusele, aga ma ei olnud veel valmis. Hiljem, kui valmisolek justkui natuke juba tekkinud oleks, ei ole enam vestlustel käinud. Aga eks see aken oligi hästi lühike — suve lõpus hakkasime sõpradega üles ehitama uut ettevõtet nimega Must Post.

Kõigest natuke lähemalt. Lahkusin pangast poolte kokkuleppel, kuna leidsime ülemusega arutledes, et mu iseloom ei sobi päriselt tema nägemusega minu rollist. Ma võinuks küll ju nahast välja pugeda, et ennast muuta, aga sellisel käitumisel paistis kaks väga tõenäolist lõppstsenaariumit — ma kas vajun varsti vanasse mustrisse tagasi või põletan end läbi. Kumbki ei tundunud pikemas perspektiivis kellelegi kasulik, seega otsustasime sõpradena laiali minna. Kõige rohkem oli kahju tiimist, mis nüüd paratamatult jälle rohkem Leedu poole kaldu vajus ja sellest, et mu viimased kaks värbamist Eesti tiimi ei olnud suures plaanis tulemuslikud: üks alustas pärast minu lepingu lõppu ja püsis napilt kuu, teine sai juba pakkumuse pärast mind ja otsustas lõpuks seda mitte vastu võtta.

Aga lahkumispeod olid vinged. Kõigepealt kinkis Leedu tiim mulle viimasel Vilniuse-visiidil t-särgi ja nii suure käsitööbugi, et seda igapäevaselt kanda ei raatsigi. Tallinna lõpupeolt tuli aga selle aasta moeröögatus: elektritõuks! Bändikaaslane Edward nentis, et isegi lahkuvad juhatuse liikmed ei saa nii vingeid kingitusi. Ju siis sai midagi ikka õigesti tehtud. Aitäh! 🙂

Mitte lihtsalt suur, vaid ka raske! Ja hiigelbugi paistab ka pintsaku revääril.

Minu suhtlus töötukassaga algas juulis — käisin väga hea karjäärinõustaja juures. Sain häid vihjeid nii potentsiaalsete tööandjate hindamiseks (nt kui sinuga räägitakse algusest peale jõupositsioonilt, ei ole see võib-olla kõige toredam kultuur, millega liituda), aga ka töötuna arvele võtmise osas. Nimelt, kuna ma äriregistris oma paremaid aegu ootava osaühingu juhatuse liige olin, sain ma töötuna arvele ainult ühel tingimusel: pidin kvalifitseeruma töötuskindlustushüvitisele. Ehk siis mul ei tohtinud olla kehtivat juhatuse liikme lepingut töötamise registris, samuti pidi viimane töötamine olema lõppenud kas koondamisega või tähtajaliselt, kindlasti mitte omal soovil. Poolte kokkulepe on paraku seaduse järgi sama, mis omal soovil. Esimese tingimusega oli lihtne, kuna mu juhatuse liikme leping oligi just lõppemas. Teisega olin pisut kimbatuses. Ja siis, täiusliku üllatusena, saatis TöR mulle teavituse: “TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL on registreerinud Teid töötamise registris alates 07.06.2019.” Tasus retsenseerida. 🙂

Ah jaa, Must Post. Olin juba pikalt kadedusega vaadanud Gerdi ja Marko tegemisi Arvutimaailma jõutuubi-kanalil ja vihjanud, et tahaks ka kunagi kampa lüüa. Augustis hakkasime arutama ja asutasimegi lõpuks viiese kambaga vastava osaühingu. Meie peamine eesmärk on toota videot, aga teha see nii tellijale kui ka iseendale võimalikult lihtsaks. Seniste arutelude ja katsetuste käigus oleme jõudnud ühisele arusaamale, et tugev eeltöö on ülimalt oluline, samuti sisemine kvaliteedikontroll. Ja videot ei peaks tootma lihtsalt video pärast, vaid pigem muude protsesside optimeerimiseks, nt müük, koolitus või värbamine. Pluss veel see nüanss, et me ei taha toota suvalist sisutühja klantsreklaami, vaid sellist sisu, mille vaatamine sind kuidagi targemaks või paremaks teeks. Läbirääkimised ja turu-uuringud jätkuvad uuel aastal uue hooga.

Meeskoor

Lõppenud aasta oli koori jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks juubelilaulupidu, mille kunstilised juhid olid meie dirigendid Peeter ja Siim. Teiseks oli 2019 mainitud dirigentide jaoks viimane aasta meie ees. Eks kohati oli seda väsimust juba ka proovides tunda.

Maskiballi korraldustiimiga lähedalt kokku puutudes oli tunne, et see on küll viimane kord. Kuidagi nii raskelt tuli see kõik. Aga tagasiside andis jälle hoogu juurde ja kohati juba tundub, et äkki ikka tuleb 2021 järgmine ka ära. Kuigi natuke tuleks vist kontseptsiooni üleüldiselt muuta, võib-olla näiteks teisi kollektiive korraldusel kampa võtta. Ja no Piibuteater sai ka ikka järjekordse hitiga maha.

Tuletulemine. Laulupeo ava-ühendkoori ajal süüdatakse laululava kõrval torni tipus tuli, mis lõõmab viimase kontserdi lõpuni. Sedapuhku oli meeskooril austav ülesanne seda tuld enne Lauluväljakule saabumist tehniliselt toetada, kaitsta, valvata ja saata. Tulemeeskonna pealik Jaak tegi meeletu eeltöö, viies näiteks kõik viis tõrvikut ühesugusele süsteemile. Üldse kokku oli meie käsutuses 1. juunist 6. juulini kestnud tuleteekonnal 5 tõrvikut, 6 laternat (5 värskelt disainitud laternat pluss meeskoori punane latern), tulealus suuremateks kohalikeks sündmusteks, kümme tuhat peergu ja kaks mikrobussi. Igatahes, vaatamata — või äkki just tänu — Jaagu hirmudele toimis see kõik nagu õlitatud masinavärk: süsteemid ja protsessid olid väga hästi dubleeritud, ehk enam-vähem olime võimelised toime tulema ka siis, kui üks buss parasjagu remonti vajas. Ja üldse vajaks kogu see saaga omaette postitust.

Lisaks nendele tähtsündmustele tõmbasime Peetri ja Siimu viimase kontserdi aftekaks käima ka sellise legendaarse koosluse nagu after6. Aitäh, poisid! 🙂

Bändid / lava

Tänavu vist polekski ühtegi bändi kaaperdanud, kui Simmo poleks enne TalTech Starry Nighti ideed andnud: äkki Heldene Aeg oleks nõus mind üheks looks lavale kutsuma. Oli. 🙂

Tehniliselt võib siin ära mainida ilmselt ka MT+MS=MMS pulmas toimunut, kui õnnestus end üheks looks pulmaisast koosneva ühemehebändi rivistusse kaubelda. Mõlemal korral tegin Ivo Linnat. Äkki see sugulus ikka natuke mõjutab?

Neljapäev tuli jälle aiapeol korraks kokku. Tegime isegi paar proovi, repertuaari osas otsustasime soovikontserdi kasuks — soovida said Imbi (“Ta lahkus üksinda”), ema (“Kardinad ja Jeesus”) ning Trevor (“Vanad eestlased”). Koosseis oli seekord klassikaline: Mart, Allan, Janno ja mina. Ainult heli ei teinud, läksime üsna külmalt peale. Ja nii juhtuski, et minu kitarr lavasügavustesse üldse ei kostnud.

Natuke Neljapäeva keset pühapäevast Nõmmet — aitäh, Trevor!

Bigbänd sai 10-aastaseks! Sügisel sai ka minul seal kümme täis. Pärast aasta viimast mürtsu (AdvendiSwing Nõmme kultuurikeskuses) tuli minu juurde üks härrasmees ja teatas, et ma olevat svingikuningas. King of Swing, kõlab väga uhkelt, aitäh! 🙂

Ressurss astus mullu täiskoosseisus üles ainult ühe korra, uusaastagaalal. Äriarenduse suvepäevadeks olin ma küll juba pangast lahkunud, aga suutsime Erki ja Patrickuga siiski 16+1 lugu ära mängida. Seda kõike ainult paari prooviga — tundub, et kitarritriol võtab sünergia saavutamine vähem aega. Eks igaüks tegi muidugi korralikku kodutööd ka. Ent siis, kui äriarendajad jõuludeks meid uuesti mängima kutsusid, oli teistel nii palju tegemist, et läksin üksi. MVP (Minimal Viable Product), nagu teatud ringkondades öeldakse. Aga tundub, et toimis. Ja Ressurss ise jätkab ilmselt uuel aastal ilma minuta.

TalTechi sügisesel linnakupeol ei olnud sedapuhku küll rock-ooperit, küll aga kutsuti mind eeslauljana leiutajate laulupeole. Anette tuli vahvalt ideega kaasa, et laulda ära kunagi IT Kolledži sünnipäevaks kirjutatud sõnadega “Kallis koolis”. Ja veel eriti tore oli, et viimastes koorilauludes õnnestus Inseneride Meeskoori ridadesse imbuda ja kunagiste koorivendadega nostalgiliselt koos musitseerida.

Leiutajate laulupidu: sai laulda, sai tantsida, sai ka korralikku padukat

Varius kutsus mind detsembriks enne etendust Eduard Vilde lühielulugu teadustama. Õigemini Vilde muuseum soovitas. Sest me T-Teatrigategime nendega kirjandustänava festivalil juba teist aastat järjest toreda koostööprojekti ja kehastusime Juhan Liivideks. Aga sellest Variuse tükist siis. Wilded — mis märtsis jälle korraks lavale peaks tulema — näitab, kuidas Eduard Vilde, Oscar Wilde ja Eduardo Wilde omavahel suhestunud oleksid. Vilde on parasjagu Pisuhända viimistlemas, kui pärast Wildede unes nägemist ärkavad ühel hetkel tegelased paberilt ellu ja mängivad stseeni otse tema elutoas. Väga äge tükk on, soovitan märtsis kindlasti vaatama tulla.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei vedanud ka seekord alt ja andis järjekordse võimaluse ilma proovide ja monitorideta Reaalkooli saalis häält teha. Leppisime kokku, et järgmine kord prooviks ka repertuaari värskendada ja mõne proovi teha. 🙂

Selles osas pole ka midagi muutunud, et Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Eriti jõulude ajal. Ausalt, ma ei plaaninud seda kunagi jõululauluks, aga las ta’s olla pealegi.

Kultuur

Raamatud. Goodreadsi latt jäi samaks — kui mullu jooksin alt läbi, siis tänavu oli 24 raamatut täpselt jõukohane eesmärk. Audible on mul endiselt põhiline viis kirjanduse tarbimiseks, aga mõned suutsin siiski ka paberil läbi lugeda.

Aasta lemmikud:

Kogu lugemisnimekiri on siin.

Vinüülid. Seoses töösituatsiooni ja kulude kärpimisega võtsin hoogu pisut maha, aga mõned uued plaadid jõudsid sellegipoolest ka dekaadi viimasel aastal riiulisse. Näiteks juba väga vana lemmik Vindilised viisid. Mainimist väärivad kindlasti ka Cloudy With a Chance of Briis, Sireleis, Uue Energia singlid Tõde ja Õiglus/Taara, Austa Kosmost; Tommy Orchestral, La Planète Sauvage OST, No Geography, 1969/1973, Degritteri mitte-beetaversiooniga kingitusena kaasa tulnud Sunny Holiday in Lexico; TIKS 068, Eesti laulupeod 150 ja muidugi jõulukingiks saadud tulevase peadirigendi bändi Põhja Konn uus plaat.

Ja ikka veel on vinüül üks tore kingitus, mis mu suunurki ülespoole sikutab. Enne tasub muidugi vaadata, ega plaat juba riiulis olemas pole: siit näeb. Eeldusel, et ma olen viitsinud sisestada.

Teater. Kui mullu tuli tõdeda, et väga teatrisse ei jõudnud, siis sedapuhku — kui Variuse tükki mitte arvestada — käisime vist üldse ainult koomikuid vaatamas: Eddie Izzard ja ingliskeelne improõhtu toona vist veel Õlleteegi nime kandnud kohas.

Kontserdid. Kui need välja arvata, kus ma ise lavale sattusin, jõudsin keskeltläbi igas kuus ühele kontserdile. Neist lausa 5 olid plaadiesitlused: Kali Briis, MaiGroup, Uus Energia, Vaiko Eplik (ja Eliit) ning Ike Rann. Kõik esitletud plaadid on ka, muide, väga head.

Üks kontsert, mis EI olnud plaadiesikas

Aga aasta parim kontserdielamus oli ikkagi see viiulikontsert Peterburi filharmoonias.

Podcastid on endiselt audioraamatute varjus. Uue tulijana tahaks ära märkida soomekeelse Herrasmieshakkerit, kus Mikko Hyppönen ja Tomi Tuominen härrasmehelikus keskkonnas infoturbe küsimusi lahkavad. Memcpy helikvaliteet on teise hooaja alguses esimesega võrreldes oluliselt paranenud. Koorilauluhuvilisena meeldis mulle väga ka Vaimu Kelmide paaritunnine vestlus Raul Talmari ja Hirvo Survaga.

Kino osas oli väga võimas aasta, keskmiselt jõudsime kinno rohkem kui kord kuus. Kusjuures väga raske on kinoaastast ainsat konkreetset lemmikut välja tuua, häid filme oli nii palju. Eesti filmide puhul jäi minu jaoks igaühest midagi puudu, olgu see siis Ott Tänak: The Movie, Ükssarvik või — appi, nüüd mind lintšitakse küll ära — Tõde ja õigus. Mis täpselt puudu jäi? Ei tea. Aga puhtalt vaatamise ajal vallandunud emotsioonide taseme pealt oleks minu 2019. aastal kinos nähtud filmide esikolmik järgmine:

  1. Joker
  2. Once Upon a Time… in Hollywood
  3. Star Wars: The Rise of Skywalker

Sarjad. Mina ei tea, miks kõik selle Troonide mängu lõpu üle vingusid. Mulle küll meeldis. Ja no kuna vaba aega oli rohkem kui kunagi varem, jõudsin ka omajagu sarju ära katsetada. Mõned lemmikud:

Aasta lõpus võtsime kätte ja vaatasime Imbiga koos algusest lõpuni ära sellise mammuti nagu The Office. Kõik 188 osa.

Sõbrad

Aiapidu on aastast aastasse olnud üks sündmus, kus näeb palju sõpru, aga enamikke neist kaugelt ja suhelda ei jõua rohkem kui ainult põgusalt. Sedapuhku üritasin oma laulukoormust vähendada ja rohkem külalis-soliste kutsuda. Tulemus: ma ei jõudnud isegi nendega õieti kontaktis olla. Mullu uuesti tulla lubanud pitsaahjuga poisse ka paraku polnud, sest ahi ja üks oluline tiimiliige olid samal ajal hoopis kuskil saare peal ära.

Aiapidu 2019: Simmo kasvatas lava taga kiiresti habeme

Küll aga sai sõpradega igasugu muid asju ette võetud, nt päris mitu korda erinevates kooslustes ja kohtades mere ääres jalutamas ja muid lollusi tegemas käidud. Näiteks Imbi, Karmeni ja Priiduga rannas olles ehitasime liivamemme, raputasime talle liiva pähe ja filmisime seda aegluubis. Kunst!

Liivamemm liivasajus

Tartu sõpru külastasime ka kõhutunde järgi keskmisest rohkem. Eks siin aitasid kaasa muidugi Rally Estonia ja Tartu laulupidu. Külalisraamatut suutsime ka mõnikord meeles pidada ja külalistele kohustuslikuks teha. Siiski lipsasid mõned ilma sissekandeta läbi. No vähemalt mitte aastavahetustel!

Aasta kolmanda sissekande tegime igaks juhuks ise

Siis on veel meie tore Škoda-klubi, mis tervelt korra aastas ühes geograafilises asukohas kohtuda suutis. Aga see oli nii lahe, et pärast tahtis Imbi ka liituda. Ja liituski. Novembris.

Škoda-klubi 2019: keskel Mati, kellest kõik alguse sai

Vidinad / tehnika

Tänavune esimene vidin oli ilmselt uus Apple Watch (gen4), mille ma endale Santa Monicast varajase sünnipäevakingina ostsin. Teeb mingil määral EKG-d ka, kui vaja. Eelmise sai ema endale, nüüd me võistleme mõnikord, kumb kiiremini oma kohustuslikud kalorid ära suudab kulutada. Imbi näiteks ei taha üldse nutikella.

Esimene, pisut aia taha läinud vasikas

Rääkides kelladest, ehitasin Lauri disainitud nixie-kella ise K-Space’i hubastes ruumides valmis. Esimene katse ebaõnnestus, sest tundide esimese järgu lamp ei toiminud korralikult (vt pilti ja ürita öelda, mis kell on). Sügisel käisin korra veel ja sain Lauri abiga ikkagi kella lõpuks tööle. Selle kella üks ägedamaid komponente on tegelikult MicroPythonit jooksutav pisike, umbes väiksema mälupulga suurune arvuti, mis oskab muuhulgas üle WiFi NTP-serverist kellaaega küsida.

Degritterist tuli välja lõplik versioon, millel on beta-versiooniga võrreldes paar olulist täiendust. Kõige nähtavam erinevus on varasemalt probleemseks osutunud veepaak, mis on kõigele muule lisaks endale kaane saanud ja ei kogu enam niimoodi tolmu nagu vana. Väga palju kasutanud ei ole, aga see-eest anti kaasa Lexsoul Dancemachine’i plaat. 🙂

Seda võib vist ka vidinaks pidada. Aiapeoks tellisin kallilt klassivennalt Võrust endale ühe ülilaheda mängu: WildEst. See kuidagi lihtsalt… tõmbab käima. Passiivselt mängides väga võita vist ka ei õnnestu.

WildEst, Ahto vs Malle. Pange tähele, kuidas üks mängijatest jõuab juba tajuda, et võit on lähedal — ja siis tabab kätt kramp. Mäng kestis veel pikalt.

Tervis

Kui ma aasta esimeses pooles käisin üsna regulaarselt sulgpalli mängimas, siis ühel hetkel tuli suvi ja leping pangaga, sh sulgpall, sai läbi. Niisiis pidin leidma uue viisi kaloreid põletada. Aga… see oli juba kodus olemas. Näoga teleri poole paigutatud elliptiline treeningmasin annab suurepärase võimaluse ühendada kaks head vaba aja veetmise võimalust — trenn ja telekas. Sari käima ja ise väntama. Üldiselt üritan üsna ühtlaselt vähemalt 35 minutit päevas hooratast keerutada, mis mõningate lähisugulaste väitel on juba natuke mõjunud.

Ühtlasi — kuigi see peab kunagi ka 2010ndate suurde kokkuvõttesse jõudma — olin ma terve kümnendi kaine. Ja jätkan samas vaimus. 🙂

Pere / kodu

Imbiga tutvumisest ja ka meie suhte algusest sai kümme aastat! Tähistasime väärikalt, broneerisime Texases romantilise laua. Teel sinna jalutasime mööda ka uksest, mille taga kõik alguse sai. 🙂

Reisimisega võtsime seekord eriti tugevalt ette, jõudsime ära käia nii Ameerikas kui ka Venemaal. Lisaks tegime augustis pikema automatka oma Superbiga. Ja et sellest pole veel küll, käis Imbi kooriga Ungaris.

Madisel täitus 70. Selleks puhuks otsisin tema esimesest luulekogust sobiva teksti ja tegin sellest laulu.

Tõusma peate, kell on seitse!

Muus osas on kodu ikka sama koha peal ja kõik siinsed elanikud on hästi nunnud. Midagi põrutavalt uut pole siin toimunud. Mis ongi hea.

Aasta lõppes ühe kurva uudisega, mis mind ka kokkuvõtte koostamisel omajagu pidurdas, aga millest on praegu veel liiga vara kirjutada.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi tädi Hellest alguse saanud mõte teeb endiselt ringe. Ja kuni ring ümber laua käib, tuleb paratamatult üha uusi ja uusi asju meelde, isegi kui minu kord on juba ära olnud.

  • Käisin oma autoga pikal välisreisil
  • Sõitsin oma auto metsateel vastu kivi katki 🙁
  • Sain asendusauto
  • Käisin USAs, Horvaatias, Serbias, Bosnia-Hertsegoviinas, Sloveenias, Tšehhis, Austrias
  • Käisin Shelby ja Škoda muuseumites
  • Käisin Fotografiskas
  • Ostsin USAst kassetipleieri
  • Veetsin jõululaupäeva õhtu koos Imbi sugulaste ja oma emaga (seni on see käinud kordamööda)
  • Laulsin koos TTÜ Puhkpilliorkestri, Naiskoori, Kammerkoori ja Inseneride Meeskooriga
  • Hoolitsesin laulupeo tule eest
  • Tegin spaleeri
  • Sõitsin üsna mitme vanaauto tagaistmel (et laulupeo tuld valvata)
  • Sõitsin tuletõrjeauto kabiinis (samal põhjusel)
  • Sain poole pealt aru, et mind intervjueeritakse
  • Pildistasin telefoniga läbi binokli
  • Sõitsin elektrijalgrattaga
  • Müüsin autot
  • Oskasin Powerpoint Karaoke õigel ajal ära lõpetada
  • Ei läinud kohe (~1 kuu jooksul) pärast vana lepingu lõppu uuele tööle
  • Sain Töötukassalt raha
  • Andsin Töötukassale aru
  • Asutasin ettevõtte kellegagi koos
  • Kutsusin hästi palju lauljaid aiapeole
  • Ehitasin endale nixie-kella
  • Leidsin vana mantli taskust 750 krooni
  • Käisin teraapias
  • Osalesin Hüppelaual
  • Arutasin lõunalauas Sten Tamkiviga, kui üllatavad tasulised teenused endale kliente võivad leida
  • Sattusin presidendiga ühele pildile
  • Kirjutasin kellegi teise (Madise) tekstile laulu ja salvestasin selle kodus ära
  • Mängisin kitarritrios
  • Tegin koos sõpradega Markko Märtinile raja ääres lainet (kaks korda)
  • Laulsin laval koos…
    • Liis Lemsaluga
    • Tanel Padariga
    • The Swingin’ Sistersiga
    • Helin-Mari Arderiga
  • Nägin Mustamäel jänest
Jänes. Mustamäel.

Kokkuvõte

Väga emotsioonide- ja seiklusterohke aasta on olnud. Kui ma midagi/kedagi unustasin, siis… anna andeks, ma ei teinud seda meelega. Mälu ei pea enam kõike kinni ja kõik abivahendid on infot liiga täis. Lõpetuseks tahan veel tsiteerida üht lapsepõlve lemmikut: In 2020, times are tough. This man’s tougher!

Jube tubli olin jälle vist. Või jõin Red Bulli.

Imbi ja meeskooriga Peterburis

Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.

Ettevalmistused

Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.

Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.

Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂

Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.

Neljapäev

Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.

Randar üritab nägu teha, nagu oskaks lugeda — Dan ei lähe nii lihtsalt õnge

Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.

Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.

Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.

Alkostopp Lentas

Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.

Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.

Neljakesi Nevskil

“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂

Pelmeenimenüü turistidele

Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.

…ja siseturistidele

Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.

Vareenikud kirssidega

Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.

Purskkaev, mis hetkel tegelikult ei purskagi
Seal nad ripuvadki: kardinad ja…
Ilus linn, eriti õhtutuledes

Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.

Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…

Nõrganärvilistel ei soovita seda videot häälega vaadata

Reede

Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”

“Kardinad ja Jeesus”

Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.

Õpime geograafiat, teisisõnu sööme lõunat
Vahepeal sajab vihma ja Randar peab althõlma kommunikeerima
Dan haarab lingist — läbi ukse ja imelikult väikese käega
Igasugused kaubamärgid on siin kirillitsas ümber defineeritud
Näe, näärivana!
Karu leiab Imbi — pärast üsna pealetükkivat kallirallit küsib raha ka, aga meil on sula värskelt otsas
Kogu gäng kiriku ees rõõmsalt poseerimas
Lõpuks on aeg kamp ära lõhkuda ja kahekesi taksot oodata

Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.

Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!

Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.

Imbi taga seinal olev pilt meenutab mulle miskipärast Overlooki hotelli peopilti — ärge küsige

Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂

Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.

Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.

Vaade esireast

Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!

Sama solist, sama teos, aga kolme aastaga on ta veel paremaks läinud

Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!

Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.

“Funky Island”
Nääriehtes hotell (mitte meie oma)

Laupäev

Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.

Vene muuseumi ees

Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.

Sorry the Cloakroom, umbes nagu Rudolph the Red-Nosed Reindeer

Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.

Eesti aeg, aga Moskva kell — või siis Peterburi

Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.

Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.

Sõbrad üheskoos

Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.

14 hooaega täitus 18 aastaga

Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.

Dan annab Silverile nõu, kuidas frakis eriti stiilselt jalg üle põlve istuda

Pühapäev

Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.

Mõnusalt lörtsine maapind

Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.

Vabalt saab ühe käega kitarri mängida, kui sõbrad appi tulevad

Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.

Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.

The end.

2 nädalaga nullist lavale vol. 4

Viimane kord, ausalt. Viimane kord. Sest kõige õigem on ju lahkuda siis, kui oled tipus. Endale jäi küll mulje, et tänavuses tükis oli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem pastakast väljaimetud sisu, aga publikule Piibuteatri pakutav ilmselgelt veel meeldis. Võib-olla aitas minu pisut negatiivsele järelmaigule kaasa ka varasemast pisut erinev lähenemine: tegin iteratiivselt, ehk üritasin esimese sammuna midagigi valmis kirjutada ja alles siis proovisime selle naljakaks teha. Igatahes, kui esimesest korrast sai kuus aastat, läksime vaat’ et juurte juurde tagasi ja tõime uuesti mängu Siimu. Või noh, Pätu tõi. Ehk siis tegelikult läksime juurte juurde tagasi ja tuginesime Pätu kirjutatud stsenaariumile.

Järgneb kronoloogiline ülevaade tänavuse tüki saamisloost. Kui see sind ei huvita, keri lõppu. Äkki leiad midagi põnevat. 😉

Kevad 2018: Margo käib Pätu etendusel. Pärast lõppu saab juhuslikult peaesinejaga tänaval kokku ja vihjab, et millalgi võiks Piibuteatrile ühe loo kirjutada.

Sügis 2018: Margo vihjab uuesti.

Veebruar 2019: Pätu ja Margo saavad kokku, et stsenaariumi arutada.

6. märts 2019: Käime Imbiga Hollywoodis Paramounti stuudiotuuril. Margo annab teada, et sisu on enam-vähem olemas ja lauludki valitud. Aga et kärpima peab veel kõvasti, muidu tuleb seekord pooletunnine maratonetendus. Küsin, kas midagi juba lugeda ka saaks, aga veel ei saa.

13. märts 2019: Mina taastun oma sünnipäevast Las Vegases. Margo raporteerib, et Rosannaga on kokkulepe olemas, aga Teele on just õigel ajal Eestist ära. Variandid: sõita salvestustehnikaga Rootsi või kutsuda asemele näiteks Sissi.

21. märts 2019: Margo jagab minuga Pätu kirjutatud stsenaariumi faili. Ma ei jõua veel süveneda, sest olen töölähetusel Vilniuses.

23. märts 2019, 14 päeva esietenduseni: Teeme Margo juures pisut sauna. Kuulen lugude valikut esimest korda: Nightcall, Sweet But Psycho, Kolm korda, Basket Case, Fight For This Love, Feel, Take On Me. Ja kõige lõpuks Nublu TMT, originaalsõnadega. No et illusioon lõhkuda ja muinasjutust päris-maailma tagasi tulla. Ainuke probleem on, et Lenna loost pole meil veel instrumentaali.

25. märts 2019, 12 päeva esietenduseni: Margo teeb laulusõnade faili valmis, kirjutab esimesed neli rida uut teksti (jäi muutmata kujul sisse) ja jagab seda minuga. Hakkame pihta!

26. märts 2019, 11 päeva esietenduseni: Lükkan sõnade kirjutamist edasi, aga vähemalt alustan hommikul tööd failiga. Muudan algselt oranžiks värvitud ebaolulise osa halliks, et ta vähem silma jääks. Apelsin töötas täpselt vastupidi ja tõmbas pidevalt tähelepanu. Õhtul kirjutan esimese laulu pooleldi valmis, lisan ka mõned mõtted, kuidas edasi minna.

27. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Tavaline tööpäev, ei ole riigipüha ega midagi.

28. märts 2019, 9 päeva esietenduseni: Imbil on sünnipäev!

29. märts 2019, 8 päeva esietenduseni: Otsime Lennaga kontakti läbi ühe bändiliikme ja otse Facebookis. Oleme lootusrikkad. Kirjutan Basket Case’i sõnad valmis. Seejuures üsna lõpliku versiooni. Natuke nokitsen ka Lenna loo kallal, aga väga edusamme ei tee.

30. märts 2019, 7 päeva esietenduseni: Margo kirjutab öösel (tegelikult juba 31. märtsi poolel) mõned olulised read juurde, mis suuresti muutmata kujul lõpuni välja veavad. Nende hulgas on ka üks tänavuse tüki paremini kummitavaid fraase: “Paul on alkohoolik!”

31. märts 2019, 6 päeva esietenduseni: Haagin end Margo kirjutatud ridade külge ja jätkan lünkade täitmist. Päeva lõpuks on mitmel laulul juba esialgsed sõnad olemas, välja arvatud Sweet But Psycho, Kolm korda ja Fight For This Love. Hmm… mingi muster? Õhtul saame Margoga kokku ja leiame arutelu käigus, et kõige lõpus peaks ikka täielik kaos tekkima. Mis siis ikka, Take On Me viimane salm ja refrään lähevad ümberkirjutamisele. Vahepeal jõuab kuupäev vahetuda ja teen Margole päeva esimese eduka (kuigi mitte väga hea) aprillinalja.

1. aprill 2019, 5 päeva esietenduseni: Hommikul kirjutan Take On Me lõpu ümber. Tööpäeva ja kooriproovi vahel arutame salvestuste graafikut ja seda, kas mul õnnestub töölt vahepeal ära hiilida. Lõpuks tuleb Margo raske küsimusega — mis laul panna Lenna asemele? Ei õnnestunudki kontakti saada ja nüüd ei riski enam otsust edasi lükata. Pakun välja, et äkki NOËPilt midagi head? Margo leiab jällegi, et siis läheb kogu tükk liiga diskoks. Meil on selle koha peale pigem ühte head pauerballaadi vaja. Teen kiire otsingu YT avarustes ja ennäe, viimase aja ühest popimast powerballaadist on täitsa ametlik instrumentaal olemas. Küll publiku hõisetega, aga see meid ilmselt ei häiri. Teisel märtsil üles pandud. Shallow, loomulikult. Pärast kooriproovi üritan esimesi sõnu rütmi ja meloodiasse sobitada, aga need lendavad järgmisel hetkel prügikasti. Peetril pole häälega kõik korras, seega hakkame Siimule uut häält otsima. Öösel kirjutab Margo Sweet But Psycho sõnad peaaegu valmis.

Tekst Messengeris: "korraldasin Take On Me lõppu mingi mäsu, proovisin Cherylit ka täita, aga jooksin kokku"

2. aprill 2019, 4 päeva esietenduseni: Saame õhtul Margo stuudios kokku. Õhtu lõpuks peab kõik salvestamiseks valmis olema. Jaa, loomulikult, selle käigus saab ka veel viimaseid korrektuure teha, aga siiski. Kahekesi ühe arvuti kallal üksteise pihta ideid põrgatades tulevad Shallow’ sõnad mängleva kergusega, kusjuures see tundub olevat tänavuse teose kõige toimivam pala. Kolmveerand seitsme paiku on valmis. Saame innustust, lähme toome poest snäkke-jooke ja jätkame. Kõik lood käime üksipulgi üle. Ja… kui ekraanilt lugedes tundub enamik sellest pigem igav, siis läbi lauldes hakkab juba naljakam. Ühe olulise asjana teeme ümber näiteks lapse nime. Algselt oli Sulane, nüüd on Sulo. Väga palju ei pea selle konkreetse asja ümberkirjutamisega nuputama — kus vaja, on lihtsalt Suloke. Ring peal, hakkame demoversiooni salvestama, mille pealt on päris-lauljatega hea edasi minna. Selle käigus värvin teksti vastavalt tegelaskujule, et pärast lihtsam oleks. Heli – punane; Tarvo – sinine; Säde – kollane; Paul – roheline; Siim – valge. Värvide valikul on oluline osa ka sellel, kes omavahel harmoneeruma peavad: nii on Heli ja Tarvo duett lilla, Heli ja Säde oma jällegi oranž. Rohkem kooslaulmist ei toimu, kõik muu on ainult vahelekarjumine. Loodan keskööks koju jõuda, aga uni on nõrkadele. Salvestussessioon lõppeb umbes kolmveerand ühe paiku. SÕNAD ON VALMIS! 🙂

3. aprill 2019, 3 päeva esietenduseni: Esimene salvestus Sissiga. Tuletan meelde, et me oleme kunagi enne Superstaari-tralli kohtunud ka. Sissi alguses ei mäleta üldse, aga kui ma mainin bigbändi ja Nõmmet, hakkab meenuma. Ja meenub rohkem, kui ma ise mäletasin. Mulle meeldib see kogu Piibuteatri värk väga mitmel põhjusel, millest üks on kindlasti kaadritagune koostöö väga toredate inimestega. Ja eriti äge on see, et kui ERR kõige ilusamat eestikeelset sõna otsis, oli Sissi vastus “Säde”. Ja nüüd annab ta Säde tegelaskujule oma hääle. Saatuse vastu ei saa! 🙂

Punane Škoda Superb külgvaates. Tagumine ratas on üsna sügaval koopas.
Alkoralli vahefiniš

4. aprill 2019, 2 päeva esietenduseni: Hiilin päeval töölt korra ära, et Pauli hääle sünniprotsessil silma peal hoida. Kalle tabab täpselt naelapea pihta, kuigi meie nõudmised muutuvad vahepeal üsna keeruliseks. No et ole nagu purjus, aga samas hästi selge diktsiooniga ja siis vihane ka, aga ometi kurb ja haavatav, aga samas tõeliselt macho, ära jumala eest tundeid välja näita. Õhtul aitan natuke ka maskiballi üldkorraldust — veame koos Henriga Livikost peokohta kogu peo kange alkoholi. Superb on ikka suur auto küll, kõik mahub ära. Ainult rattad on veits koopas. Ühtlasi näen esimest korda meie ruumi. Vahepeal olen oma veidras ajukeses jõudnud tõdemusele, et Heli ja Säde on tegelikult ühiskonnale ohtlike elementidena üksikkambrites, pärast seda kui nad kuus aastat tagasi Tarvo ja Siimu salatisse hakkisid. Kõigi järgmiste etenduste (välja arvatud ehk vaid “elu enne”, aga ka see pole kindel) sisu on niisiis toimunud kellegi peas. Või jagatud kujutlusvõimes. Tundub, et millalgi näidati antud inistitutsioonis ka “Sõpru” — mis omakorda peegeldub ka tänavustes sõnades: “Me ei tul’d siia kaklema, vaid Sõpru vaatama”. See selleks. Tahaks natuke seda taustalugu ka publikule vihjata. Näiteks nii, et ekraani peal näidatava menüü vahele tuleb vahepeal lõik “tüdrukutest” hullusärkides. Vahur mäletab, et Kristjan käis eelmisel maskiballil hullusärgis, mis oli Merle kaudu laenatud. Üritab Timolt või Merlelt uurida, kas saaks tänavu jälle.

Pilt valmimisjärgus lavast ja tribüünist. Lava taga ripuvad valged ja sinised kardinad, muid rekvisiite ei ole. Põrand ja tribüün on kaetud lilla vaibaga. Siin-seal vedeleb vaibatükke, rulle, kaste ja muud kola.
Lava ja saal, päev enne etendust

5. aprill 2019, 1 päev esietenduseni: Eelviimasena laulab oma rolli sisse Rosanna (Heli). Vaatamata põlvevigastusele tuleb ta stuudiosse ja teeb sellise soorituse, et ka meie oleme lõpuks põlvist nõrgad. Paraku ei saa ma lõpuni olla, kuna töökalendris sõidab järgmine koosolek sisse. Õhtul tuleb stuudiosse ka Siim ja on järjekordselt Tarvole suurepärane hääledoonor. Ja kuna tundub, et Peetri kurk ikkagi korda ei saa ja teisi ooperibasse ka konksu otsa saada pole õnnestunud, laulan ise Siimu partii puhtaks. Jah, ma mõistan, et pisut ajab segadusse, et meil on tegelane Siim ja laulja Siim, kes laulab Tarvo osa. Aga segadused meile meeldivad. Igatahes: PURGIS! Pärast läheme veel peokohta, kus lava vaikselt ilmet võtma hakkab. Vahur juhib ruumi ehitust mängleva kerguse ja uskumatu töökusega. Abiks on ka Dan, Henri, Jaan, Indrek, Madis ja teised, aga ilma Vahurita, tundub mulle, edeneks see kõik palju vaevalisemalt. Hullusärgi osas on vahepeal selgunud, et Merle kaudu enam ei saa. Teen krüptilise FB postituse, mis küll paljudele nalja teeb, aga lõpuks saan Hanna kaudu ka vajaliku riideeseme.

Kuidas otsida sotsiaalmeedias hullusärki ja üldse mitte kahtlust äratada

6. aprill 2019, Maskiball: Kõik see töö ja vaev, aga tegelikult on vaja veel omajagu tööd teha ja vaeva näha, et kõik sujuvalt kulgeks. Baar tööle panna (toon kodust ühe laptopi), kohalik wifi tekitada, et DJ puldi juures olev iPad saaks Spotify kätte. Nimelt on Indrekul mõte, et peolised võiks saada ise lugusid valida, aga mitte mängima panna. Wifi jaoks toon oma tagavara-ruuteri, lisaks uus Spotify konto ja uurimine, kuidas see käima panna Kiosk mode’is (ametlikult Guided Access). Nüüd oleks vaja proovi teha, aga … kõiki komponente (ega osatäitjaid) veel pole. Lauri käib natuke ilma asjata peopaigas, aga mitte päris. Natuke saab kostüümi ja lavalise liikumise osas siiski läbi rääkida. Igatahes. Lõpuks satuvad kõik ikkagi ühte ruumi: Randar (Heli), Jaak (Sulo/Torm), Jaan (Säde), Tamar (Paul), Lauri (Siim) ja mina (Tarvo). Saame proovidega alustada. Mu mälu on selle koha peal juba pisut hägune, aga kui pidu ametlikult algab, oleme me äkki ühe proovi jõudnud teha? Või kaks? Poolteist? Kokku, kui mu mälu mind ei peta, jõuame läbi proovida maksimaalselt neli korda. Graafiku järgi järgneb kuus etendust.

Pidu käib, baar töötab, müüakse jooke ja snäkke ja vesipiipude kasutusõigust. Baaris on õhtu jooksul abiks lisaks kõigile eelmainitutele ka Oliver ja Terje ja Anneli (ja ilmselt oleks ka Annely, kui ta parasjagu pealava artistide lavamanager ei oleks) ja paljud teised, kelle nimesid ma isegi ei oska enam nimetada. Natuke liialdan ka, baaritoimkonnad on kirjas. Etenduste vahel ronib Indrek diskoripulti ja loob ülimõnusa meeleolu.

Üks asi, millega ma varem pole tegelema pidanud, on näitlejatele turvalise liikumiskoridori loomine lava ja baarileti vahel. Varasemalt on see ruumi paigutusest kuidagi iseenesest tekkinud, aga seekord ei teki. Ja kuna publik esietendust omajagu ootama peab, jõuab neid ruumi liiga palju koguneda. See on siis see koht, mil sa oled liiga populaarne ja seesama menu su head mainet kahjustama hakkab? Esimesel katsel olen ehk natuke liiga ründav (kuigi mõned väidavad, et just liiga pehme olin), kolmandaks korraks on rutiin juba üsna selge. Selgitan, et see on ainult meie ja teie turvalisuse huvides ja et etendusi tuleb veel. Esimesel korral saan ka ähvarduse, sest üks ärritunud peokülaline ei jaksa algust ära oodata. Või no lubaduse minuga kümne minuti pärast anaalvahekorda astuda. Lisaks pean paar korda etenduse ajal rollist välja tulema, et filmimist keelata. Neljanda etenduse ajaks hakkab pidu üldisemalt juba natuke tuure maha võtma, või siis on kõik pealava ees Ivo Linna viimast setti kuulamas, igatahes masside taltsutamisega enam tegelema ei pea. Viienda jätame vahele, kuna ajakava läkski selle koha peal natuke liiga tihedaks. Ja kuuenda (ehk siis viienda) etenduse teeme kõige andunumatele fännidele, kes ikka veel ei taha koju minna. Üllatav, et sõna “teraapia” laulusõnades nii hästi toimib, et kogu publik seda kaasa laulab. Ja kes teab, äkki on pikemas perspektiivis kasu ka? 😉

Tegelased, lavale saabumise järjekorras:

Heli. Pauli tütar, Tarvo naine. Naine, kel on maised vajadused. Esines kunagi laevalavadel, aga nüüd on värskelt emaks saanud. Usub teraapiasse.

Sulo/Torm. Heli ja Tarvo laps. Aeleb hällis, aeleb põrandal, mängib kitarri. Andekas poiss.

Tarvo. Heli mees. Oli kunagi laeval koristaja, aga siis läks laev põhja ja Heli päästis ta ära. Viib rõõmuga prügiämbrit välja, mõnikord on häbi ka.

Paul. Heli isa, Säde elukaaslane. Põrgatab vabalt kolme kossupalli korraga. Armastab viskit, aga ei taha üksi olla.

Säde. Heli sõbranna, Pauli elukaaslane. Kunagi oli koos Siimuga — siis oleks peaaegu Heli ja Tarvoga grupikaks läinud, aga nii valmis hoopis salat.

Siim. Maailmarändur, Säde eks-poiss-sõber. Armastab kodukarjamaad üle kõige, veedab teinekord tunde WC-s. Propageeris kunagi punast veini, nüüd ülistab ainult kodumaad.

Ja nagu ikka: kui sa etendust näha ei taha, ära siia kliki.

Kaks näitlejat, üks (laenatud) särk

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂