Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).

Kolm kuud kuulsuseni ehk kuidas minust sai Lektorihärra

Detsembri esimene pühapäev. Eetrisse jõuab saate “Ma näen su häält” teise hooaja viimane osa, mis toob minu jaoks kaasa ootuspäraselt palju üllatavalt positiivseid sõnumeid. Järgmisel hommikul saab mu kulmutöö TikTokis kolmkümmend tuhat vaatamist. Aga kuidas ma üldse sinna jõudsin? Kerime aega tagasi.

Pakkumine, millest on raske keelduda

15. september. Leian Messengeris taotluste jaotusest (Message Request) sõnumi sisuga: “Tere, Kristjan – kirjutan sulle teleproduktsiooni firmast RUUT ja sooviks sind kutsuda saatesse “Ma näen Su häält”. Palun anna märku, kas oleksid huvitatud lauljana kaasa lööma?”

Mis saade see sihuke üldse on? Sel hetkel ei tea ma ise ka veel muud, kui et Helen on esimesel hooajal teesklejana osalenud. Aga mida see tähendab? Ja mida lauljad teevad? Uurin välja. Lühidalt jagunevad saates osalejad arvajateks, tundmatuteks ja nõunikeks. Nõunikud on enamasti samas koosseisus, kuigi iga kord on üks kuulus külalisnõunik, kes viimasena saatesse jäänud tundmatuga duetti laulab. Arvajate ülesanne on nõunike abiga (või sellest hoolimata) tundmatuid ühekaupa ära saata ja viimasena saatesse jätta päris laulja. Aga seda kõike ma käesoleva loo praeguseks hetkeks veel ei tea.

“Ei, kindlasti mitte,” jõuan esimese hooga mõelda. Siis aga meenuvad Matsi ammused õpetussõnad tiimikoolituselt: “Ära kunagi ütle kohe “ei” ega liiga kiiresti “jah”.” Vastan, et õrn huvi on, aga jube kiire aeg on ja jätaks mõtte hea meelega pausile. Saan teada, et salvestus toimuks 8. või 9. oktoobril (seega vähem kui kuu aja pärast) ja pole kindel, kas seda saadet enam tuleb. Nonii, nüüd on juba kerge FOMO-surve ka peal. Küsin, kui palju ma mõtlemisaega võin võtta. Saan 5 päeva, ehk 20. septembrini.

17. septembril maandume Imbiga Kreetal, seame end hotellis sisse, võtame hääääästi rahulikult. Järgmisel päeval jõuab eetrisse saate algava hooaja esimene seeria. Me ei pane seda tähelegi, sest Kreekas Eesti kommertskanaleid ei näidata. Teema hakkab radarile jõudma alles esmaspäeval, kui naabritüdruk Marylin (minu jaoks on kõik kilomeetri raadiuses elavad inimesed kindlasti naabrid) oma saatest lahkumise videot sotsiaalmeedias jagab. Lendan Messengeris peale ja küsin, kas ta soovitaks saates osaleda. “Mine muidugi!” Imbi on sama meelt.

Mina Kreetal — horisont viltu — mõtlemas, kas minna või mitte minna. Foto: Imbi

Mul on küll veel terve päev mõtlemisaega jäänud, aga otsus on tegelikult tehtud. “Hei! Ma loodan, et pole veel hilja. Paar päeva Kreeta päikest on mu kõigele uuele ja huvitavale vastuvõtlikuks teinud. Ehk siis tulen hea meelega saatesse laulma.”

Protsess algab

Salvestus on ülejärgmise nädala lõpus. Esimese asjana teen basseini ääres kõigest paariminutise telefonivestluse, kus selgitame välja minu võimaliku tegelaskuju. Kõne tundub mulle küll oluliselt pikem, sest ma ju ometi räägin ära kogu oma eluloo, aga logist selgub — 2 minutit. Tarkvara testimine on ilmselt nii nišikas teema, et ei ütle keskmisele televaatajale midagi. Küll aga tundub resoneerivat see, et ma külalisõppejõuna alatasa IT-kolledžit väisan. Pakutakse tiitlit “professor”, aga sellele vaidlen kategooriliselt vastu. No ei ole ju. Lõpuks jääbki mu karakteriks “lektor”, millele hiljem ka härra lisandub. Ehk siis Lektorihärra.

Järgmise kõne saan juba tagasi kodus, sauna küttes. Helistab Karl-Erik, kellega arutame läbi lugude valiku. Pakun järjest asju, mida bigbändiga lauldes ma end eriti hästi tunnen, unustades täielikult, et fonol ei ole ju dirigenti kaasas, kes tempot juhiks ja pause venitaks. Aga see selleks. Lahkumise lauluks — ehk siis selleks hetkeks, kui arvajad mind saatest välja hääletavad ja ma oma häält näitama pean — pakun välja oma ammuse lemmiku, täispika pealkirjaga “Theme from New York, New York” ehk lühidalt lihtsalt njuujork. Miks? Sest see algab sõnadega “Start spreading the news / I’m leaving today.” Noh, et lähen saatest ära või nii. Teiste lauludega oli juba natuke keerulisem, sest mõnda oli just äsja tehtud ja liialt korrata ei taha keegi. Aga lõpuks siis jäi teiseks lauluks “Cry Me a River”, ka üks mu ammuseid lemmikuid.

Esimesed ettevalmistused

26. septembril (aeg sai kokku lepitud juba Kreekast) salvestame videokõnes selle jutu, mis saates koduvideo voorus ette mängitakse. Minutise video jooksul tuleb enda karakterit ja seost laulmisega pisut avada. Teksti ma endale ette ei kirjuta, et kaamera ees võimalikult loomulik olla. Küll aga panen kirja mõned märksõnad, et olulisi punkte mitte unustada. Musta Postiga on keerulisemaidki asju tehtud kui iseendast rääkimine, seega see läheb väga ladusalt ja peaaegu esimese duubliga on jutt purgis.

“Huvi muusika vastu sai alguse varajases nooruses, kui mulle esimest korda raadiot näidati.”

27. septembril saan Karl-Erikult lingid fonodele. Üks stuudios lipsynci jaoks ja teine lahkumislauluks. Cry Me a River on mõnevõrra keeruliselt lühemaks lõigatud. Saan tagamõttest aru — sellise lõikega on võimalikult palju laulmist, aga klipi lõpus hingamiseks aega ei jää. Nüüd pean selle vormi enne stuudiot enda peas loogiliseks mõtlema. Küsin, kas ma saatesse oma mikriga võiks tulla ja saan eitava vastuse. Tagantjärele märkan, et USA versioonis mängivad nad rekvisiitidega julgemalt, sealhulgas ka mikrofonidega. Aga eks neil seal on ka oluliselt rohkem eelarvet, kui juba võitja saab ligi 50x suurema auhinna.

30. septembril saan eelinfot proovide ja saatekülalise kohta. Grete Paia. Duetiks on kaks varianti: “Ainult unustamiseks” ja “Teemant”. Kuna esimesest on vähemalt refrään tuttav, ei hakka teise peale mõtlemagi. Ühtlasi palub Arle end kirja panna laulu ja lavalise liikumise proovi. Tabelist paistab paar tuttavat nime: Tanel, kellele ma kunagi ERGO bändis tausta laulsin ja bassi mängisin ja naabripoiss Kaarel. Või no praegu peaks vist juba naabrimees ütlema, aga nii lähedal ta ka ei ela. Ja ennäe, Kaarel tuleb proovi kohe pärast mind. Vastuses Arlele märgin ära, et olen Gretega kunagi ühel korteripeol korraks kohtunud, aga ta ilmselt mind ei mäleta. Ma seal peol ei laulnud ka, nii et peaks igal juhul turvaline olema. Teistest võimalikest duetipartneritest oleks Lauri Liiv kõige kindlam, aga näiteks Taukar ja Mihkel Raud tunneks mind küll näo järgi ära. Maarja-Liis lubas mind küll otsustava häälena Superstaari esimesest voorust edasi, aga vaevalt temagi mäletaks.

Salvestused ja proovid

1. oktoobril kell 12 jõuan stuudiosse. Mind salvestab Liis-Marii ja kõik sujub suurepäraselt. Natuke tundub, et Kreeta kliimast Eesti omasse tulek on hääleinstrumendi küll natuke hapraks teinud, aga üldiselt on ta ikka pigem suurepärases vormis. Cry Me A Riveri laulmisel annan endast kõik ja natuke rohkemgi. Ühel hetkel tõmban siiski pidurit, et ka ühele teesklejale oma hääl anda. Proovin küll võimalikult sirgjooneliselt laulda, et teesklejal lihtsam oleks, aga kuskile panen ikka keerutuse sisse. Väidan veel, et Elvis tegi ka sama keerutuse. Autos koduteel kuulan rokikuninga kõikvõimalikke esitusi ja… no ei teinud. Selgub, et see oli mulle hoopis UB40 versioonist kõrva jäänud.

3. oktoobril saadab Karl-Erik lipsynci salvestise koos soovitusega täpsust mitte harjutada. No et arvajatel keerulisem oleks ja nii. Järgmisel päeval tuleb meeldetuletus ja täpsustav info proovide kohta.

6. oktoobril saadab Triin mulle salvestuse ajakava ja lepingu, mis keelab enne saate eetrisse minekut kogu protsessist ja saates toimunust kellelegi midagi rääkida. Sellest hetkest peale hoian ka Imbi, ema ja teiste lähikondsete ees vaikimisvannet, mis pole üldse nii lihtne. Ikkagi 2 kuud suu kinni hoida teemal, millest väga-väga rääkida tahaks. Kuigi praegu ma veel ei tea, et see ooteaeg nii pikaks kujuneb.

7. oktoobril, päev enne salvestust, toimub proov. Maikeniga harjutame laulud läbi. Kõik muu on suurepärane, ainult duetis kipun ma ühte fraasi pisut mugandatud meloodiaga laulma. Teen oma mälus korrektuuri, proovime mõned korrad õigesti läbi ja ongi hästi. Ja nüüd liikumisproov. Villiko loeb esimese asjana sõnad peale, et poodiumil seistes tuleb jalad õlgade laiuselt hoida ja tasakaal võimalikult hästi ära jagada. Muidu võib pikk ühe koha peal ühes poosis olemine väga keeruliseks minna. Siis proovime läbi dueti ja lipsynci loo liikumised. Viimase peale ütleb Villiko, et see on suurepäraselt jabur ja täpselt nii võikski teha. Jep, klassikaline mina ja halb lipsync. Vaata kasvõi neid kordi, kui ma Neljapäeva ja Penthouse 9-ga teles olen pidanud suud maigutama. 😀

Lipsync Neljapäevaga Kolmeraudses

Pärast proovi on natuke tunne, et kas ma nüüd sain siit ka midagi või olengi loomulik talent. Kuigi eks kindlustunne, et ma midagi õigesti teen, on ka ülimalt oluline.

Võttepäev

Saabun telemajja umbes-täpselt 12:30, kaasas kostümeerijaga kokku lepitud rekvisiidid (esitluspult) ja ülikond koos kingadega, juhuks kui algselt valitud tossud-teksad-triiksärk-pintsak kombinatsioon mingil põhjusel töötama ei peaks. Kohapeal selgub, et kõik töötab. Ehk sisuliselt lähen lavale üsna tavalises tööpäeva riietuses. Jah, teksad on küll täiesti tutikad ja tööl on triiksärgi asemel enamasti t-särk, aga need on pisidetailid. Tõsi, ühe detaili täpsustame kohapeal — särk läheb püksi, sest muidu jääks ta pintsaku alt servast välja paistma ja nii lohakas üks lektorihärra ju ikka ei oleks.

Näen eelmise saate salvestuse lõppu ja tean nüüd, et Mihkel Rauaga laulab duetti teeskleja. Tundmatute riietusruumis on ka kõigi kolme saate nimekirjad, ehk siis paari minutiga on mul selge, kes meie saates laulab ja kes mitte.

Lavaproovid on kõigil eraldi, kuigi paari oma saate lauljat õnnestub näha. Natuke hakkan muretsema, kas ma ikka lõunat saan, kuna seinale kinnitatud ajakavas saab lõunaaeg enne otsa, kui ma üldse stuudiost ära saaks käia. Aga saan ikka. Ja siis ongi lavaproovi aeg käes. Duetti Gretega päriselt läbi teha ei saa, sest muidu Grete ju teaks, kes on lauljad ja kes teesklejad. Küll aga suudavad Villiko ja Maiken kahepeale Grete (ja ilmselt ka kõik teised külalisnõunikud) välja mängida: Maiken mikrofoniga lava kõrval, Villiko laval. Natuke harjumatu on üle pika aja mikrofoni laulmise ajal käes hoida, aga saame hakkama.

Viimasena harjutame läbi esmamulje vooru tutvustused ja poosid. Villiko vihjab, et mikrofoni hoidev käsi võiks toetuda vastu keha, sest fikseeritud poosis tuleb seista omajagu aega. Samuti peaks jalad olema paralleelselt, õlgade laiuselt, keha otse selles suunas, nagu sa vaatama pead. Mina vaatan diagonaalis üle lava otse nõunike poole.

Lektorihärra oma esmamulje-poosis. Foto: Kanal 2

Grimmis mul kuigi palju aega ei lähe, kerge puuder näkku (pisike kunstiline liialdus, tegelikult ikka natuke rohkem) ja lähebki salvestuseks. Viimasel hetkel hõikab eelmisena salvestatud saates osalenud tiktokkerist bassilaulja: “Ärge siis viimaseks jääge!” Mida ta sellega mõtleb? Viimasena saatesse või esimesena välja?

Vaikust, võte!

Nüüd on juba kerge lavanärv sees, seega mälu on selle koha peal lünklik. Esimese mulje voorus saadetakse koju teesklejast jooksja. Ehk, noh, jooksmisega tegeleb ta päriselt, aga laulmist oleks teeselnud, kui vaid võimalus oleks antud.

Suuliigutamise voorudes on minu jaoks järsku dünaamika hoopis teine kui kodus saadet vaadates. Tean ju täpselt, kes on laulja ja kes mitte. Esimene paar ongi kohe laulja laulja vastu, seega kindlasti läheb koju laulja. Teises paaris on kaks teesklejat, ehk pinget justkui polegi. Alles kolmas paar on päriselt keeruline — laulja (mina) ja teeskleja. Arvatakse, et ma õõtsun nagu koorilaulja ja jäetakse saatesse. Püstolreporteri lahkumislaul kõlab vähemalt salmis lava taha nii puhtalt, et hoiame kõik kätega peast kinni. Refräänis on juba rohkem teeskleja moodi.

Mina ja mu huuled on täiesti sünkroonis — iseasi, kas ka lindilt tuleva lauluga. Foto: Kanal 2

Üks raskemaid väljakutseid kogu saate vältel on pokkerinäo hoidmine, kui nõunikud või mängijad minust räägivad. Omaarust olen selles küll tugev, aga hiljem saadet vaadates selgub, et… (loe lõpuni, saad teada).

Kaks vooru tehtud, olen endiselt saates

Koduvideo voorus oleme kolmekesi: mina, kaalulangetaja ja hiphoppar. Ehk siis kaks lauljat ja üks teeskleja. Mängijad otsustavad viimasel hetkel kaalulangetaja koju saata. Lava taga oleme kõik šokis, kuni Elina oma luigelaulu laulab. Madisel lausa käed värisevad pisut. Kuidas ma ise siiani rahulik välja paistan, ei oska täpselt öeldagi.

Intervjuuvooru küsimused on… no ma olen hooaja esimesi saateid kodus vaadates ju natuke mõelnud, kuidas ma nendele vastaksin, aga lõpuks otsustan mitte ette mõelda ja kohapeal reageerida. Mis on mu muusikalised ambitsioonid? Oleks seda mult Neljapäeva algusaastatel küsitud, oleks isegi mingi päris vastuse anda osanud, aga täna ajab mõte mind lihtsalt naerma. Oma peas olen ma täpselt seal, kus ma olla tahan. Bigbändis heade ja toredate muusikutega lava jagada, meeskooris järjest hullumeelsemate projektidega koorilaulutraditsiooni (ja oma häält toonuses) hoida, Neljapäevaga mõnikord lihtsalt kokku saada ja ennast proovikas välja elada. Eriti meeldib mulle laulda siis, kui inimesed lava ees tantsivad või ennast muidu positiivselt välja elavad. Aa, vastata on vaja? “Kõrgustesse, kaugustesse!” Paial on õigus, kui ta seda hämaks peab. 🙂

Teine küsimus, millele vastates kaamerakramp pisut tunda annab, on tänavuse kõige ägedama lava osas. Ei suuda kohe Tallinnast kaugemale mõelda, seega suvine Gaudeamus Vilniuses läheb täiesti meelest ära. Duett Liisi Koiksoniga, orkester ja tuhanded koorilauljad taustal — kusjuures Toomas Voll instrueeris helitehnikut mulle natuke bassi peale keerama? Ei no kes seda mäletab. Vähemalt tuleb viimases hädas meelde sama kava “peaproov” Alexela Kontserdimajas, kus Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskuse kõik kollektiivid korraga laval olid.

Oota, ma siis ikkagi jäin viimaseks?

Kui ka hiphoppar oma hääle paljastab ja mina lõpuduetiks valmistun, on tunne igati õige. Seda laulu harjutasin ma ju ometi kõige rohkem. Jubeda raiskamisena tunduks, kui nüüd ei saakski Gretega laulda. Nagu formaat ette näeb, laulab Paia esimese salmi ja refrääni, mina teen suu lahti alles teise salmi alguses. Üritan sõnade tähenduse peale mitte väga mõelda, sest noh, ee… las ta jääb. Äkki tajun, et kaamerakramp on mu konstantset käevärinat natuke võimendama asunud. Tõstan teise käe appi, aga see kõik toimub täpselt sünkroonis sõnadega “võta, kasuta mind ära.” 😀

Pärast ülimenukat duetti palutakse mul lavale jääda ja järelsaate jaoks ka njuujork ära teha. Hästi muhe helisüsteem on neil siin: mu hääl jõuab monitoridest kõrva täpselt nii maheda ja mahlasena, et endal on ka mõnus kuulata. Ja juba suunataksegi mind lava tagant välja. Koridori-intervjuu on veider kogemus, pole harjunud käigu pealt kaamerasse rääkima. Suust väljub kommentaar selle kohta, kuidas määre oli õige ja nii see tulemus tuli. Ei, ärme koridoris rohkem filmi.

Jätkusaate küsimusi küsib kaadritagune Luisa, kellega oleme mõned korrad bigbändi ees laulnud. Tundub tõesti, et arvajad ja nõunikud olid veel ainsad, kes mind ei teadnud. 😀

Kuna intervjuu kestab kõigi asjaosaliste lahkumiseni, ei jõua saatekaaslastega koos pilte teha. Möödudes viskab küll pea igaüks neist mulle mõne positiivse žesti, kusjuures Evelin Võigemast hõikab, et ta tahaks ka minuga kunagi duetti laulda. 😀

Riietusruumi tagasi jõudes näen, et Madis on oma hüppeliigese kraanikaussi külma vee alla upitanud. Jätke meelde: soojendus on oluline!

Ootaja aeg on pikk

8. oktoobri õhtul uurin, kas saate eetriaeg on juba teada. Selgub oktoobri keskpaigas. 18. oktoobril küsin uuesti. “Ilmselt 11. detsember.” Ai, kuidas ma nii kaua saladust jaksan hoida? Mõtlen välja väikese mitte-päris-juriidiliselt-korrektse, aga vähemalt lepingu mõttega kooskõlas skeemi, elan oma vestlusvajaduse välja Kaarli ja Marylini abiga. Lisaks natuke chatti Elinaga. Pärast seda on juba mõnevõrra kergem, kuigi mõned lähikondsed (jäägu nende nimed igavesti saladuseks) üritavad aeg-ajalt mind ootamatu küsitlemisega nõrgemal hetkel tabada. Ei-ei, minu suu jääb lukku. 🙂

Vahepeal hakkab kogu teema juba peaaegu meelestki minema, aga saade ise on meil Imbiga juba igapühapäevaseks meelelahutuseks kujunenud. Niisiis tunnen ühes saates loo alguse järgi ära, et kohe hakkab üks tundmatu minu häälega laulma. Järelikult teeskleja. Saadetest käivad läbi Kaarel ja Tanel, aga meie saade laseb ennast hääääästi pikalt oodata.

Ja siis, novembri viimasel pühapäeval, on järgmise saate eelvaates ühtäkki tuttavad näod. Ei olegi 11. detsember, vaid terve nädal varem! Elevusest lõhkemas, üritan vahepeal Elinaga sõnumeid vahetades Arlelt välja selgitada, millal meile salvestusel tehtud fotosid jagatakse, et me saadet reklaamima saaks hakata. Tagantjärele leian, et fotod lubati saata alles pärast saadet, aga tegelikult jõuavad need meie postkastidesse umbes tund enne eetriaega. Seni levitame kuvatõmmiseid ja ekraanifotosid.

Eeter ja järellainetus

Lõpuks on see käes! Kui eelmisi saateid vaatasime Imbiga kahekesi, siis seekord… vaatame ka Imbiga kahekesi, kuigi telefonid on tavalisest mõnevõrra punasemad. 🙂

Jälgin huviga oma pokkerinägu ja märkan, et peaks kerge muige sisse treenima. No ikka kuri mis kuri.

Ettevaatust, kuri lektorihärra! Foto: Kanal 2

Kui kedagi teist minu häälega laulmas näha oli veider, siis ennast enda häälega mitte päriselt laulmas näha on… ma olen sellega praeguseks vist juba ära harjunud. Kõige põnevam on jälgida hoopis Imbi reaktsioone. Umbes suu maigutamise voorus ütleb ta, et on tegelikult kogu aeg arvanud, et ma jõuan lõppu ja laulan duetti. Proovin mitte väga muiata, kuid ei ütle endiselt midagi. Jälgin paralleelselt ka Elu24 liveblogi, kus Marylin teiste seas kommenteerib.

Hästi huvitav on jälgida seda, kuidas saade kokku on monteeritud. Kaameraid on stuudios ju omajagu, leida sealt just see õige emotsioon üles on kunst omaette. Minu kulmutöö on igatahes hästi tabatud! 😉

Grete ja laulusõnade kombinatsioon ajas muigama! Foto: Kanal 2

Pärast saadet saan ka e-kirja teel paar intervjuud anda: Elu24 ja Sky.ee. Kui esimesele vastan mõne minutiga puusalt, siis teises paneb juba esimene küsimus tõsisemalt mõtlema. “Kristjan, kuulsime, et toimetad ülikoolis, pangas ja Tallinna Tehnikaülikooli Big Bändis, aga kes oled sa veel? Tutvusta end!” Õngitsen vastust sõpradelt. Parim vastus tuleb Maialt: muusikagurmaan. See variant läheb lukku. 🙂

Fänne tuleb kindlasti juurde, kuna saade tõuseb nädala edetabelis teisele kohale, jäädes alla ainult Pealtnägijale. Ja no minu ja Grete Paia dueti videol on YouTube’is praeguse loo avaldamise hetkeks kogunenud juba üle 85000 vaatamise. Kaheksakümmend viis tuhat! Mu vaene väike lektorihärra-aju ei suuda seda siiani lõpuni hoomata. Palju õnne Gretele ja Púr Múddile sama palaga ka Aastahiti tabelis kõrge koha saavutamise puhul! 🙂

Ega’s küll küllale liiga tee 😉

PS: “Eesti Frank Sinatra” kommentaar tuli loomulikult Ingmarilt, kelle pilli järgi kogu bigbänd alatasa mängib. Aitäh inspireerimast! 🙂

Saadet on veel umbes paar päeva võimalik näha Kanal2 VeebiTV vahendusel, aga juba varsti tuleb esimene hooaeg kordamisele.

Aastakokkuvõte 2020

Jõulude ja uue aasta vahel jalutasime Imbiga kodu lähedal ja hindasime lõppevat aastat. Imbi andis 5/10, mina 6/10. Ehk siis NPSi arvestuses oleksime mõlemad rahulolematud. Igav see aasta igatahes ei olnud. Midagi täiesti katastroofilist, vähemalt isiklikus plaanis, ka ju ei juhtunud. Kokkuvõte tuleb kategooriate kaupa, nagu mul ikka kombeks on.

Pere/kodu

Kuna ma riigilt sünnipäevaks eriolukorra sain — okei, algas järgmisel päeval, aga välja kuulutati 12. märtsi õhtul — õnnestus Imbiga keskmisest aastast oluliselt rohkem aega koos veeta. Ehk, noh, midagigi head selle kõige juures. 🙂 Ilmselt aitas mõnevõrra ka see, et me pärast paari esimest kodus töötamise nädalat avastasime, et ülemisel korrusel on üks kirjutuslauaga tuba täiesti vaba. Siis polnudki muud, kui tõime Imbile töölt monitori-hiire-doki ja oligi kummalgi meist täiesti eraldi töövõimeline kodukontor. Imbil on nüüd igal hommikul commute trepist üles, mina töötan all.

Suvel eraldusime vahepeal mõneks ajaks Saaremaale. Ühe öö olime Kiti juures läänes ja siis tõmbusime oma renditud pessa idarannikul. Ehk, noh, Orissaare kandis.

Õe juures Teele sünnipäeva tähistamas

Kuna meie renditud maja kümblustünni ahi oli katki — aga see oli üks põhilisi põhjuseid just SELLE maja valimiseks — pakkus omanik välja, et võime septembris uuesti tulla. Ja nii me siis tulimegi. Aga sedapuhku võtsime vanemad ka kaasa.

Ootamatu külaline Saaremaal. Poseeris korraks ja läks siis oma teed.

Sügisel avastas Imbi võimaluse netist fotoraamatuid tellida. Panime oma viimaste aastate reisid kaante vahele ja siis märkasime ka kalendri tellimise võimalust. Jõulukingid kogu perele olemas! Kuigi, noh, Dorise ja Martini juures on see mõte juba aastaid silma jäänud. 😉

Vannituba sai IKEAst uue valamu ja mõned muudki mööbliesemed
Imbi üllatas järjekordse suurepärase jõulukalendriga

Sõbrad

Aasta algas mälumängudega Von Krahli baaris. Kõigepealt mängisime Erle kutsel asendusliikmetena kogenud tiimis, siis panime oma võistkonna kokku. Nimi? Nii piinlik. Töötab igatpidi. Kaotame? Nii piinlik. Võidame? Nii piinlik. Saame eriauhinna? Nii piinlik. Tiimist jõudis lühikese ajaga päris palju sõpru läbi käia: Helar, Kristiina, Dan, Kristel, Kiti, Märt, Liisa

Kevadise eriolukorra ajal tõmbas Kieren vahepeal ka oma online-mälumänguseeria käima. Seal suutis meie ingliskeelne inkarnatsioon “So Awkward” esimesel katsel võidu koju tuua. Nii piinlik. Kuna tegu oli minu esimese Zoomi-seansiga, suutsin ma edaspidi nii mõneski Zoomi-kõnes kanda nime So Awkward Kristjan. Ja võidetud pakk tualettpaberit ei ole miskipärast siiani meie ukse taha jõudnud. Teisel katsel me, muide, enam nii kõrgelt ei lennanud — jällegi nii piinlik.

Imbi jõudis mulle Driftikeskuses ja Texases veel napilt enne eriolukorda sünnipäevapeo korraldada. Hoidsime viisakat distantsi, kiivrid peas, kõik oli ohutu. Ja üldse oli meid vähe: ainult Martin, Helar, Dan, Margo, Annika, Randar ja Ilja.

Üldiselt online-peod liiga hästi käima ei läinud, aga mulle nad isegi meeldivad. Igasuguseid erinevaid keskkondi jõudsin aasta jooksul proovida: Zoom, Messenger, Teams, Discord, Meet jms. Peamine probleem kipub olema liiga suure seltskonna korraga kokku kutsumine — “töö sektsioonides” ei toimi virtuaalkeskkonnas veel naturaalselt nagu majapeol ja vajab juhtimist. Aasta lõpupoole toimus Johanna-Mai sünnipäev keskkonnas nimega SpatialChat, mis probleemi leidlikul moel lahendas: oma avatari saab hiirega ringi lohistada, kuulda on ainult lähedal asuvate inimeste hääled. Aijah — virtuaalpeol ei ole vahet, kus sa füüsiliselt asud. Ehk siis välismaal elavad sõbrad on teoreetiliselt lähemal kui kunagi varem.

Suvel saime ka Dorise, Martini ja kogu nende pesakonnaga kuidagi rohkem koos aega veeta kui keskmisel aastal. Või mulle ainult tundus nii?

Doris, Martin, Imbi ja mina Võsu rannas. Kohe tuleb rämmar?

Tervis

Kahetuhande kahekümnendal aastal liikusin rohkem kui eelmisel kahel aastal kokku. Üks pilt, tuhat sõna.

Käidud kilomeetrid aastate kaupa: 2018: 490km; 2019: 823km; 2020: 2214km
Käidud kilomeetrite kokkuvõte

Ma pole enam päris kindel, kas juba aasta alguses tekkinud käimisharjumus aitas kaasa mu elu esimesele maratonile (päris-maratonijooksjad, andestage mulle palun see pisike poeetiline liialdus) või vastupidi, maraton aitas aasta lõpuks nii palju kilomeetreid koguda, või on siin põhjused ja tagajärjed omavahel nii läbi põimunud, et vahet on võimatu teha. Igatahes kõndisin ma Tallinna Maratoni kombo-distantsi ajaga 6:21:04. Koht üldarvestuses 1810/2471. Kombo tähendab seda, et mul oli võimalik 42,2 km tükeldada kuni kümneks osaks. Tegin neljaks, sest 10km päevas tuleks ikka ära käia. Lähenesin iteratiivselt: esimene aeg oli 7:46:57, edasi hakkasin jupikaupa paremaks lihvima. Lõpuks sattusin nii hoogu, et vältisin igal võimalusel igasugu aeglustavaid tegureid, olgu need siis tiheda liiklusega teede ületamised või isegi liiga järsud pöörded — GPS-jälg võib kurvi sirgemaks optimeerida ja keskmist kiirust alla tõmmata. Klappides mängisid enamasti audioraamatud või podcastid, aga ühel viimastest (ja kiirematest) käikudest olin startides hooletu. Hea raamat sai poolel teel otsa, järgmist järjekorras polnud. Mis siis ikka, õige muusika õnnestus sammu aeglustamata telefonist kätte leida.

Käisin emal külas medaliga uhkustamas. Ema oli uhke ja tegi pilti.

Vidinad/tehnika

Ei ole väga vidina-aasta olnud, aga paar tükki on mu teele siiski jäänud. Kõigepealt kodukontori-vajadusega seoses soetatud Dell D6000 dokk. Tahtsin midagi sellist, mis nii Imbi tööläpakat kui ka minu MacBooki toetada suudaks. Kartsin eelkõige korporatiivrüperaali kapriiside pärast, aga tegelikult jäin hoopis mäkiga hätta. Plaanin ta millalgi välja vahetada — kui sul juhuslikult huvi on, võid minult hea hinnaga hästi hoitud USB-C doki saada. 😉

Ühel hetkel jäi silma Magic Keyboard, mis iPadile puuteplaadi lisab ja sellest peaaegu täisväärtusliku sülearvuti teeb. Ainult oluliselt kergema ja vastupidavama akuga. Ja ometi kirjutan ma seda postitust praegu mitte tahvlis, vaid arvutis — kohati on suurem ekraan mugavam, aga igapäevaselt on tahvel ikkagi rohkem kasutuses.

Suve lõpus alustasime väravaprojektiga. Ja juba novembri keskpaigast on meil kõigil autovõtmete küljes pult, mille ainsamast nupuvajutusest avaneb värav ja tuled löövad rõõmsalt särama. Kui enne kippusime Imbiga pigem laisad olema ja maja ette parkima, siis nüüd peab selleks eriline põhjus olema. Isegi lund on lihtsam rookida, kui värav küljele eest ära sõidab.

Ja veel üks pöördelise mõjuga uus vidin sisenes meie ellu — Imbi hakkas elektrihambaharja kasutama. Pärast seda, kui üle aastate hambaarsti juurde jõudsime ja kõik augud ära lappida lasime, saime kingiks Philips Sonicare hambaharja. Olles aastaid Oral-B elektriharju kasutanud, oli see ka minu suu jaoks täiesti värskendav kogemus. 😀

Kool

Retsenseerimist pole ma siiani maha jätnud, 2020 sügissemester tõi üle hulga aja minu juurde ka mõned juhendatavad. Paraku pole keegi neist veel lõpetanud, aga eks oli ka pingeline aasta.

Kevadel avaldatud skämmiseiklused tõid mind mõnevõrra ootamatult suveks koolile lähemale. Ühel heal neljapäeval lubas Kakk, et teeb mu postitused ITSPEA järgmises versioonis kohustuslikuks kirjanduseks ja soovitas Birgyga rääkida. Birgy küsis, kas ma juba IT-didaktika miniprojekti konkursil osalen. Selle peale võtsin Stenil nööbist kinni ja pidasime natuke plaani. Esmaspäeval oli taotlusvooru tähtaeg. Jäime küll mõned tunnid hiljaks, aga osutusime siiski valituks: nii sündiski ScamLab. Ja siis, endalegi üllatuseks, hindasin ma sügissemestril muuhulgas küberkaitse magistriõppe tudengite kodutöid.

Novembris astusin EKA avatud akadeemias teenusedisaini kursusele ja sain seal omaenda ideed arendada. Kuna detsembriks oli mind tellitud Kuressaare Ametikooli õpilastele testimist õpetama, tegime selle koolituse jaoks koos Tiia ja Elinaga oluliselt põhjalikuma eeltöö, kui ma muidu taibanud oleks. Muuhulgas vestlesime kõigi kolme sihtgrupi esindajatega: õpilased/vilistlased, koolid/õpetajad ja tööandjad. Kõigilt oli nii mõndagi kõrva taha panna. Ja tundub, et ametikooli omad jäid rahule, seega uuel aastal tuleb materjale paremaks lihvida ja teistelegi koolidele oma teenuseid pakkuda.

Töö

Nordic Testing Days lükkus paraku küll uude aastasse, aga omajagu eeltööd sai siiski tehtud. Kava on sisuliselt koos, tuleks nüüd ainult turvaline olukord konverentside pidamiseks. Abistasin pisut Gretet uue kodulehega: lõpuks ometi oleme ka mobiilist normaalselt vaadatavad. Ühtlasi tuli selle jaoks tiimist uued pildid teha, sest vanad olid ikka juba väga vanad ja igaüks omaette ooperist. Uued tegi Must Post.

Kus hundist juttu, eks. Oleme Heleni, Marko, Gerdi ja Steniga aasta jooksul kõva arengu läbi teinud, millele aitas omajagu kaasa ka Matsi meeskonnakoolitus. Lisaks finantsjuhtimisele olen natuke ka stsenaariumi kirjutamise ja režiiga kätt proovida saanud. Huvitav on nentida, et iteratiivne lähenemine kirjutamisele on mul järjest paremini käpas: kõigepealt kondikava, siis liha luudele, lõpuks detailide viimistlemine. Ja igal sammul on midagi uut õppida. Aasta kaks lemmikprojekti olid minu jaoks ühe tantsulise pulmaüllatuse filmimine Viimsis ja Cisco Meraki Go tutvustav video Arvutimaailma YouTube’i kanalile. Aga põnevaid projekte oli kõvasti — andsime liikuvas pildis edasi tehase ohutusnõudeid, tooteliinide tööd, visiiride kasutegureid, paindlikku linnaruumi, ja palju muud. Uuel aastal teeme veel. Ja veel. Ja veel!

ASA pole ka sugugi kaugeks jäänud: teen endiselt iga päev näpuotsaga ühe veebikaubamaja testijuhtimist. Aasta lõpus läksid Roman ja Indrek teistesse projektidesse, asemele tuli Anneli. Mõnusalt sujuv vahetus oli, ilma mingi paanikata. 😀 Hästi vahvaid üritusi toimus ka aasta jooksul, näiteks privaatne Teneti kinoseanss, LAN-party ja virtuaalne jõulupidu. Pluss veel kogu aasta jooksul paralleelselt jooksnud YuMuuvi väljakutsed, mis kõiki end liigutama sundisid. Aitäh, Kerttu ja Kert ja Liisa ja Maili ja Arto ja kõik teised ka! 🙂

Ahjaa, lisaks jõudsime Steniga ASA koolitusklassis aasta jooksul ka kaks klassitäit testijaid välja koolitada. Viimasel korral testisime muuhulgas visiire, et mitte koolitujate poole potentsiaalselt ohtlikke pritsmeid pilduda. Muide, iga päeva lõpus oli visiir kergelt täpiline. Koolituste virtuaalseks kolimise mõtet põrgatasime, aga ei raatsinud. Eks näis, mida tulevik toob — võimalik, et mingil hetkel peab seda ikkagi tegema.

Erinevad toimetused TalTechis on juba kooli peatükis ära märgitud.

Bändid/lava

Kaaperdatud bände sedapuhku ei tulnudki. Ütleme siis… vaheaasta.

Bigbändiga andsime paar kontserti — neist ühe ka veebis — tegime tavalisest ettevaatlikuma aiapeo ja sügisel õnnestus isegi paaril tantsupeol mängida. Airi, Jana, Anette, Karoliina ja Maiaga oli niiiiii tore jälle koos laulda. Lisaks kutsus Simmo mind ja Kuldarit mingil hetkel endaga kaasa Kultuurikeskuse koosolekutele, kus mul eriti huvitav oli raha jagamise diskussioonis osaleda — meeskoori liikmena bigbändi huve esindada ähvardas kohati isiksust natuke lõhestada. 😀

Salvestuste osas oli edukas aasta. Kevadel pakkus Teet välja, et võiks ka bigbändiga ühe kodusalvestuse teha. Kuna That’s Life oli kontserdi jaoks enam-vähem käppa harjutatud kõige uuem materjal, läks see käiku. Rääkisin sellest ka kodus ühel pühapäevasel ühislõunal, kui ema küsis tabavalt: “Aga miks te midagi eesti keeles ei tee?” Mis seal ikka, kirjutasin eestikeelsed hetkeolukorda kirjeldavad sõnad ja nii ta läks. Vikerraadiost mängitakse seda siiani aeg-ajalt, on siit-sealt mainitud.

Aasta lõpus tegime veel ühe väga ägeda salvestuse, aga praegu on ilmselt kõigil mõneks ajaks jõululaulude kvoot täis. Olime väga vastutustundlikud — ruumis viibis korraga alati maksimaalselt üks pillirühm. Saksofonid omaette, trompetid ka, tromboonid samamoodi. Ainult rütmigrupp ja Siim olid päriselt koos ühel laval. Lõpuks on Bianca selle nii sujuvalt kokku monteerinud, et ei usukski. Mina, või seesamunegi… jõuluvana taidles näiteks täiesti üksi trepi peal.

Meeskoori hooaeg algas uute dirigentidega paljulubavalt. Dan, Margo, Randar, Ilja, Kaupo ja mina saime üsna tihti kokku ka väljaspool kooriproove. Muuhulgas leidsime mina ja Dan, et proovi lõpuks on häälepaelad ikka korralikult kurnatud. Ja siis muutus kõik. Koorilaul muutus järsku ohtlikuks. Raske südamega saatsin pärast kalmistupäeva Vahurile avalduse, et mind esialgu aastavahetuseni tegevkoosseisust välja arvataks. Ilmselt peab seda veel pikendama. Samas olen kogu aeg valmis ohutust kaugusest koori tegevust toetama, olgu tegu juubelihooajale graafilise disaineri leidmisega, reklaami salvestamisega, virtuaalse ühislaulmisega dirigendi sünnipäeval, või isegi fotosessiooniga.

Eriolukorra ajal tõstis korraks pead ka after6. Proovisime igaüks oma kodust salvestada ühe romantilise tänulaulu kõigile meditsiinitöötajatele, aga paraku jäime lõpuks ikkagi toppama. Samas oli meil ikkagi niipalju entusiasmi, et YouTube’i kanal üles seada ja sinna seni avaldamata videomaterjali koguma hakata.

Neljapäev ei esinenud kordagi. Isegi proovi ei teinud. Aga vähemalt on meie grupivestluses endiselt aeg-ajalt tehnoloogiateemalisi arutelusid või lihtsalt muusikaliste elamuste jagamist. Lisaks juhendan ma servapidi ka Mardi magistritööd. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuna ostmisega tõmbasin pidurit, on vinüüliriiul sedapuhku peamiselt ainult kingitustega täitunud. Imbilt saadud sünnipäevakinkide hulgas olid Siim Aimla Funk Group, Juhan ja Põhja Konn. Imbiga lõunale minnes hiilis selja tagant ligi õde, kaasas MaiGroupi viimane plaat, samuti vinüülil. MaiGroup on, muide, algusest peale mu lemmik töötegemise muusika olnud: instrumentaal, mille energiatase ja tempo vahelduvad mõnusalt, andes loomingulisusele uusi ja uusi tõukeid.

Paar plaati ostsin aasta jooksul siiski ise ka. Kõigepealt andis Discogs mulle märku, et paar aastat soovinimekirjas olnud “Viise ja vinte” on enam-vähem normaalse hinnaga müügis. Ja siis aasta teises pooles lasi Pomplamoose välja prantsuskeelse muusikaga plaadi, millele ma samuti vastu panna ei suutnud.

Jõulukingiks sain jälle Imbilt oma selle aasta lemmikalbumi füüsilise kehastuse: Run the Jewels 4. Nende lugude energia aitas mul septembris mõnevõrra kiiremat kõndi teha. 🙂

Raamatud. Mõned on märganud, et Goodreadsi eesmärk (24) oli mulle seekord ehk isegi liiga lihtne: aastaga neelasin alla 37 kirjatükki erinevates žanrites, enamik neist läbi kõrvade. Lemmikud, üsna suvalises järjestuses, on siin:

Aitäh, Liisa, et sa mind Vonnegutini juhtisid. Ema rääkis küll Tšempionide einest juba ammu mulle ülivõrdes, aga kes siis ema kuulab? Nii piinlik. 😉

Teater. Või no olgem ausad: kui “Wildesid” poleks olnud, poleks ma ilmselt aasta jooksul teatrisse sattunudki. Lisaks salvestasin ka “Pragude” heliribale oma vokaali, aga tükki ennast pole siiani näinud.

Kontserdid. Võrreldes teatriga polnudki NII vaene aasta, sest kevadel andis Vaiko Eplik ja Eliit Vembu-Tembumaa parklas autokontserdi. Erak minus nautis privaatset olemist Imbiga. Plaksutamise asemel tuututamine ja tuledega vilgutamine, miks ka mitte? Ja kui siis “Homne päev” punasele Škodale pühendati, tegi ka meele rõõmsaks. 🙂

“Do you accept these cookies?” Hetk pärast NOËPi kontserti Käsmus.
Vasakult: Kärt, mina, Andres (küpsistega), Krissu ja Imbi.

Podcastid. Raamatutega vaheldumisi on neid keeruline kuulata, sest mind huvitavad asjad pole veel Audible’i keskkonda kolinud (ja võimalik, et ei koligi). Äppi vahetada on jällegi pisut tüütu. Ehk siis väga pole jõudnud taskuhäälingut tarbida. Lemmikud on siiski Eesti IT-ajaloost pajatav Memcpy ja soomekeelne Herrasmieshakkerit.

Kino. Eeh. Päris-kinno jõudsin aasta jooksul kaks korda: Imbiga vaatasime Tenetit ja ASAga privaatseansil… Tenetit. Autokino plussid ja miinused võtsin maikuus Arvutimaailma lehel kokku. Lühidalt: mulle meeldib privaatne vaatamiskogemus ja võimalus helinivood oma suva järgi reguleerida, aga pildikvaliteet jääb päris-kinole ikka korralikult alla.

Kodustes tingimustes sai ka omajagu filme nauditud, nt Oscaritega pärjatud Knives Out ja Parasite. Mingil perioodil meeldis mulle elliptilisel trenni tehes dokumentaalsarju ja -filme vaadata: näiteks Rodeo oli päris hea energiaga. Ja siis jõulude ajal tulid jõulufilmid päevakorda. No näiteks Die Hard (minu valik), Love Actually (Imbi valik) ja A Charlie Brown Christmas (Apple’i soovitus).

Sarjad. Mida sa aasta otsa kodus tehes ikka teed, kui sarju ka ei vaata? Vaatasime, ja kuidas veel! Kokku ca 70 erinevat seriaali, aga parimatest parimad on siin:

Mõned klassikud võtsime ka ette:

Mängud. No ei ole minu puhul tegemist tõsise mänguriga, öelgu Imbi mis ta tahab. 😀 Mul on lihtsalt harjumus lahendada igal vabal hetkel Nonogramme. Pluss veel Pokemon Go, State of Survival ja Real Racing 3. Lemmik-lauamängud on endiselt Focus ja muud Trivial Pursuiti derivaadid, aga Ultimate Werewolf on ka lahe. Eriti kui iga raundi lõpus läbi arutada, mis just toimus.

Imbi ja Sofia

Asjad, mida ma 2020 esimest korda tegin

  • Koostasin nullist kolmepäevase koolituse õppematerjalid ja viisin nendega koolituse läbi
  • Lõpetasin töötuskindlustushüvitise saamise
  • Kirjutasin videole voiceoveri teksti, mille keegi teine sisse luges
  • Salvestasin oma kodus laulupartii, mida hiljem raadios mängiti
  • Kirjutasin bigbändiga laulmiseks sõnu
  • Käisin finantsjuhtimiskoolitusel
  • Osalesin online-sünnipäevapeol
  • Migreerisin ettevõtte MS365 platvormile
  • Osalesin maratonil
  • Salvestasin lavastuse sissejuhatuseks laulu
  • Kõndisin üle 2200 kilomeetri aastas
  • Sõitsin Ferrariga
  • Sain kiiruse ületamise eest hoiatustrahvi (9€)
Mina ja Ferrari. Vedas, et see kabriolett oli, muidu poleks pea autosse ära mahtunud.

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

…nine lives, puss and booty…

Nägin just telekast Whiskasi reklaami, mis lõppes lausega: “Aita tal kasvada ja sinust saab maailma parim ema!” Siis… kassipojale, mitte oma lapsele.

Kellele see suunatud on? Potentsiaalsetele vanatüdrukutele, kelle bioloogiline kell tiksub? Ei no ausõna… 😀

…i see your lips are moving…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉

…another year over…

Miskipärast tekib aastanumbrile 2008 mõeldes kõigepealt negatiivse maiguga emotsioon. Et noh, ei olnud just mu lemmik. Kuigi tegelikult sai ju väga palju uut-huvitavat proovitud ja mõnes mõttes rekordeidki püstitatud, on üldmulje halb ilmselt sellepärast, et loominguliselt tundusin ma kokku kuivavat. Ja ometi oli ka selles mõttes viljakam aasta kui 2007. Müstika.

Jaanuar

  • Esimene ITK semester edukalt lõpetatud.
  • Esimene Retoga koos tehtud “sooloprojekt” salvestatud.
  • Üheksas elu (praegune Penthouse) alustas, kahe päeva sees toimus esimene proov, kus valmisid esimese loo sõnad ja kohe järgmisel päeval salvestasime demo.

Veebruar

  • Üheksas elu sai Noortebänd 2008 demovoorust edasi. Sel hetkel oli meil repertuaaris alles 1 lugu, vaja oli kolme.
  • Pärast avariid korda tehtud Muki sai välja vahetatud. Ehk siis minu esimene päris enda nimele liisitud auto oli saanud reaalsuseks. Hiljem lasin taha toonklaasid panna ja armusin ära.
  • Neljapäev esines!
  • Neljapäev hakkas prooviruumi otsima!

Märts

  • Suveks tekkis plaan.
  • 25 eluaastat sai täis. Pidu oli vinge.
  • Fork käis esimest korda Rock Cafes.
  • Üheksas elu ei saanud eelvoorust edasi. Mõned arvavad, et nime pärast.
  • Hakkasin lõpuks aru saama, mida auto omamine tegelikult tähendab.

Aprill

  • Neljapäev leidis uue prooviruumi.

Mai

Juuni

  • Teine semester, seega esimene õppeaasta, lõpetatud.
  • Neljapäev esines!
  • Jaanid seekord Ida-Virumaal, sain õllese peaga kainet Kammistet kõnetada ja puha.

Juuli

  • Üheksanda elu algkoosseisust alles jäänud liikmed käisid joomas.
  • Laurist sai lisaks klahvpillistile, kitarristile ja bassistile ka trummar. Paraku jäi see terviseprobleemide tõttu ajutiseks.
  • Uued rulluisud! Siiani pole nende laagreid jõudnud ära puhastada pärast viimast (paraku märga) sõitu.
  • Planeeritud roadtrip sai tehtud. Küll hoopis teistsuguse põhimõttega, aga külastasime ka Lätit. Selle tripi raames sõitsin ma ka viimati oma uute uiskudega.

August

  • Neljapäev käis stuudios. Kohe mitu korda. Aga naljaga pooleks välja öeldud ennustus, et juunis plaadi välja laseme, ei pruugi praeguse tempo juures isegi täide minna. Sest noh, oktoobris pidid miksid-masterid juba valmis saama, aga siiani pole midagi. Ja Oliveri võimendi on ka ikka veel paranduses.
  • Käisin WAFis katsetel. Sain sisse ka, aga oluliste ressursside puudumisel jäi seekord minemata.
  • Läksime Kadiga lahku. Siiani saame paremini läbi kui kunagi varem. Meie reliikvia on VABADUS!

September

  • Penthouse (endine Üheksas elu) esines! Publikule tundus meeldivat.
  • Läksin salsat õppima. Meeldis.

Oktoober

  • Avastasin taas, et mulle meeldib disco.
  • Fork käis jälle Rock Cafes. Nagu alati, vaatasin suu ammuli ja lihtsalt… nautisin.

November

  • Sain puhuda. Vabatahtlikult.
  • Lumi tormas ja tekitas põnevust. 🙂
  • Penthouse tegi järjekordse koosseisuga esimese esinemise. Me ei olegi seni ühegi koosseisuga ju üle ühe korra üles astunud, kui järele mõelda. 😉 Üks klipp jõudis YouTube’i ka.
  • Sattusin televiisorisse. Äge oli. 😛

Detsember

  • Meeskooril oli jõulukontsert. Õigemini 3 tükki. Sain esimest korda ka rütmipille mängida — ühes loos tamburiini, teises shakerit.
  • Saavutasin meeskooris teenelise liikme staatuse. Selle 7 aastaga on koorilaul juba natuke meeldima ka hakanud. 😉
  • Jõululaupäeval mängisin kolmes kodus jõuluvana. Järgmiseks aastaks tuleb kuskilt oma mõõtude järgi kuub tellida ja natuke parem habe. Pluss veel väikeste lastega suhtlemist harjutada. Ae, noored emad! Teie kord abistav käsi ulatada! 😀
  • Aasta viimasel õhtul moodustasime Pent ja mina poolakustilise kollektiivi “Pentagarf” või siis “Pent ja Garf” või… kuidas soovite. Üks peaproovi salvestus on siin.

Nii et üldiselt polnud aastal häda midagi. Võiks öelda, et paremgi kui 2007, aga miski ikkagi närib…

Vahet pole, 2009 tuleb ikkagi oi-kui-palju-vingem! 😀

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

%d bloggers like this: