Rubriik: nostalgia

Posted on

Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?” Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).
Posted on

Aastakokkuvõte 2019

Kümnendad on läbi, elagu kahekümnendad! Mängin teemade järjestuse seekord pisut ümber. Eelkõige sellepärast, et töösituatsioon tekitas suvel põneva võimaluse erinevate elamuste osakaalu oma elus suurendada oluliselt rohkem, kui muidu jõudnud oleks.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Kool

Ei käinud koolis, ei õpetanud ühtegi ainet, polekski nagu koolist midagi rääkida? Siiski, mõne koolituse jõudsin aasta jooksul erinevates kontekstides teha, sh enda välja töötatud ühepäevane testimiskoolitus pangas. Aga kaks lõputööd retsenseerisin ära, millest oli lõpuks rohkem kasu kui ma arvatagi oskasin.

Siis oli veel Hüppelaud, kus ma lisaks muule mentordamisele esimest korda elus tehisintellektist loengu andsin. Või noh, assisteerisin. Ja siis sattusin samast asjast juba täitsa üksi rääkima Kuristiku Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilastele. Tagasisidest (“Mida uut said teada?”) tundub, et oli põnev:

  1. Sa saad tasuta teha ise lahedaid programme. 
  2. Joonistusmängudes saab arvutit õpetada. 
  3. Häid IT ga tegelevaid inimesi Eestis napib ja peab palju õppima. 
  4. Googel teeb erinevaid veebisaite kus inimesed mängivad ja annavad arvutitele teadmisi juurde. 
  5. Roboteid saab õpetada. 
  6. Googel translate ka õpib. 
  7. Õppisime paljutki Google kohta.

Tundub, et Google sai kogemata mõne õpilase peas masinõppe sünonüümiks. Oih. 🙂

Töö

24. mai oli mu viimane tööpäev pangas. Pärast seda kutsuti mind kohe päris mitmele põnevale vestlusele, aga ma ei olnud veel valmis. Hiljem, kui valmisolek justkui natuke juba tekkinud oleks, ei ole enam vestlustel käinud. Aga eks see aken oligi hästi lühike — suve lõpus hakkasime sõpradega üles ehitama uut ettevõtet nimega Must Post.

Kõigest natuke lähemalt. Lahkusin pangast poolte kokkuleppel, kuna leidsime ülemusega arutledes, et mu iseloom ei sobi päriselt tema nägemusega minu rollist. Ma võinuks küll ju nahast välja pugeda, et ennast muuta, aga sellisel käitumisel paistis kaks väga tõenäolist lõppstsenaariumit — ma kas vajun varsti vanasse mustrisse tagasi või põletan end läbi. Kumbki ei tundunud pikemas perspektiivis kellelegi kasulik, seega otsustasime sõpradena laiali minna. Kõige rohkem oli kahju tiimist, mis nüüd paratamatult jälle rohkem Leedu poole kaldu vajus ja sellest, et mu viimased kaks värbamist Eesti tiimi ei olnud suures plaanis tulemuslikud: üks alustas pärast minu lepingu lõppu ja püsis napilt kuu, teine sai juba pakkumuse pärast mind ja otsustas lõpuks seda mitte vastu võtta.

Aga lahkumispeod olid vinged. Kõigepealt kinkis Leedu tiim mulle viimasel Vilniuse-visiidil t-särgi ja nii suure käsitööbugi, et seda igapäevaselt kanda ei raatsigi. Tallinna lõpupeolt tuli aga selle aasta moeröögatus: elektritõuks! Bändikaaslane Edward nentis, et isegi lahkuvad juhatuse liikmed ei saa nii vingeid kingitusi. Ju siis sai midagi ikka õigesti tehtud. Aitäh! 🙂

Mitte lihtsalt suur, vaid ka raske! Ja hiigelbugi paistab ka pintsaku revääril.

Minu suhtlus töötukassaga algas juulis — käisin väga hea karjäärinõustaja juures. Sain häid vihjeid nii potentsiaalsete tööandjate hindamiseks (nt kui sinuga räägitakse algusest peale jõupositsioonilt, ei ole see võib-olla kõige toredam kultuur, millega liituda), aga ka töötuna arvele võtmise osas. Nimelt, kuna ma äriregistris oma paremaid aegu ootava osaühingu juhatuse liige olin, sain ma töötuna arvele ainult ühel tingimusel: pidin kvalifitseeruma töötuskindlustushüvitisele. Ehk siis mul ei tohtinud olla kehtivat juhatuse liikme lepingut töötamise registris, samuti pidi viimane töötamine olema lõppenud kas koondamisega või tähtajaliselt, kindlasti mitte omal soovil. Poolte kokkulepe on paraku seaduse järgi sama, mis omal soovil. Esimese tingimusega oli lihtne, kuna mu juhatuse liikme leping oligi just lõppemas. Teisega olin pisut kimbatuses. Ja siis, täiusliku üllatusena, saatis TöR mulle teavituse: “TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL on registreerinud Teid töötamise registris alates 07.06.2019.” Tasus retsenseerida. 🙂

Ah jaa, Must Post. Olin juba pikalt kadedusega vaadanud Gerdi ja Marko tegemisi Arvutimaailma jõutuubi-kanalil ja vihjanud, et tahaks ka kunagi kampa lüüa. Augustis hakkasime arutama ja asutasimegi lõpuks viiese kambaga vastava osaühingu. Meie peamine eesmärk on toota videot, aga teha see nii tellijale kui ka iseendale võimalikult lihtsaks. Seniste arutelude ja katsetuste käigus oleme jõudnud ühisele arusaamale, et tugev eeltöö on ülimalt oluline, samuti sisemine kvaliteedikontroll. Ja videot ei peaks tootma lihtsalt video pärast, vaid pigem muude protsesside optimeerimiseks, nt müük, koolitus või värbamine. Pluss veel see nüanss, et me ei taha toota suvalist sisutühja klantsreklaami, vaid sellist sisu, mille vaatamine sind kuidagi targemaks või paremaks teeks. Läbirääkimised ja turu-uuringud jätkuvad uuel aastal uue hooga.

Meeskoor

Lõppenud aasta oli koori jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks juubelilaulupidu, mille kunstilised juhid olid meie dirigendid Peeter ja Siim. Teiseks oli 2019 mainitud dirigentide jaoks viimane aasta meie ees. Eks kohati oli seda väsimust juba ka proovides tunda.

Maskiballi korraldustiimiga lähedalt kokku puutudes oli tunne, et see on küll viimane kord. Kuidagi nii raskelt tuli see kõik. Aga tagasiside andis jälle hoogu juurde ja kohati juba tundub, et äkki ikka tuleb 2021 järgmine ka ära. Kuigi natuke tuleks vist kontseptsiooni üleüldiselt muuta, võib-olla näiteks teisi kollektiive korraldusel kampa võtta. Ja no Piibuteater sai ka ikka järjekordse hitiga maha.

Tuletulemine. Laulupeo ava-ühendkoori ajal süüdatakse laululava kõrval torni tipus tuli, mis lõõmab viimase kontserdi lõpuni. Sedapuhku oli meeskooril austav ülesanne seda tuld enne Lauluväljakule saabumist tehniliselt toetada, kaitsta, valvata ja saata. Tulemeeskonna pealik Jaak tegi meeletu eeltöö, viies näiteks kõik viis tõrvikut ühesugusele süsteemile. Üldse kokku oli meie käsutuses 1. juunist 6. juulini kestnud tuleteekonnal 5 tõrvikut, 6 laternat (5 värskelt disainitud laternat pluss meeskoori punane latern), tulealus suuremateks kohalikeks sündmusteks, kümme tuhat peergu ja kaks mikrobussi. Igatahes, vaatamata — või äkki just tänu — Jaagu hirmudele toimis see kõik nagu õlitatud masinavärk: süsteemid ja protsessid olid väga hästi dubleeritud, ehk enam-vähem olime võimelised toime tulema ka siis, kui üks buss parasjagu remonti vajas. Ja üldse vajaks kogu see saaga omaette postitust.

Lisaks nendele tähtsündmustele tõmbasime Peetri ja Siimu viimase kontserdi aftekaks käima ka sellise legendaarse koosluse nagu after6. Aitäh, poisid! 🙂

Bändid / lava

Tänavu vist polekski ühtegi bändi kaaperdanud, kui Simmo poleks enne TalTech Starry Nighti ideed andnud: äkki Heldene Aeg oleks nõus mind üheks looks lavale kutsuma. Oli. 🙂

Tehniliselt võib siin ära mainida ilmselt ka MT+MS=MMS pulmas toimunut, kui õnnestus end üheks looks pulmaisast koosneva ühemehebändi rivistusse kaubelda. Mõlemal korral tegin Ivo Linnat. Äkki see sugulus ikka natuke mõjutab?

Neljapäev tuli jälle aiapeol korraks kokku. Tegime isegi paar proovi, repertuaari osas otsustasime soovikontserdi kasuks — soovida said Imbi (“Ta lahkus üksinda”), ema (“Kardinad ja Jeesus”) ning Trevor (“Vanad eestlased”). Koosseis oli seekord klassikaline: Mart, Allan, Janno ja mina. Ainult heli ei teinud, läksime üsna külmalt peale. Ja nii juhtuski, et minu kitarr lavasügavustesse üldse ei kostnud.

Natuke Neljapäeva keset pühapäevast Nõmmet — aitäh, Trevor!

Bigbänd sai 10-aastaseks! Sügisel sai ka minul seal kümme täis. Pärast aasta viimast mürtsu (AdvendiSwing Nõmme kultuurikeskuses) tuli minu juurde üks härrasmees ja teatas, et ma olevat svingikuningas. King of Swing, kõlab väga uhkelt, aitäh! 🙂

Ressurss astus mullu täiskoosseisus üles ainult ühe korra, uusaastagaalal. Äriarenduse suvepäevadeks olin ma küll juba pangast lahkunud, aga suutsime Erki ja Patrickuga siiski 16+1 lugu ära mängida. Seda kõike ainult paari prooviga — tundub, et kitarritriol võtab sünergia saavutamine vähem aega. Eks igaüks tegi muidugi korralikku kodutööd ka. Ent siis, kui äriarendajad jõuludeks meid uuesti mängima kutsusid, oli teistel nii palju tegemist, et läksin üksi. MVP (Minimal Viable Product), nagu teatud ringkondades öeldakse. Aga tundub, et toimis. Ja Ressurss ise jätkab ilmselt uuel aastal ilma minuta.

TalTechi sügisesel linnakupeol ei olnud sedapuhku küll rock-ooperit, küll aga kutsuti mind eeslauljana leiutajate laulupeole. Anette tuli vahvalt ideega kaasa, et laulda ära kunagi IT Kolledži sünnipäevaks kirjutatud sõnadega “Kallis koolis”. Ja veel eriti tore oli, et viimastes koorilauludes õnnestus Inseneride Meeskoori ridadesse imbuda ja kunagiste koorivendadega nostalgiliselt koos musitseerida.

Leiutajate laulupidu: sai laulda, sai tantsida, sai ka korralikku padukat

Varius kutsus mind detsembriks enne etendust Eduard Vilde lühielulugu teadustama. Õigemini Vilde muuseum soovitas. Sest me T-Teatrigategime nendega kirjandustänava festivalil juba teist aastat järjest toreda koostööprojekti ja kehastusime Juhan Liivideks. Aga sellest Variuse tükist siis. Wilded — mis märtsis jälle korraks lavale peaks tulema — näitab, kuidas Eduard Vilde, Oscar Wilde ja Eduardo Wilde omavahel suhestunud oleksid. Vilde on parasjagu Pisuhända viimistlemas, kui pärast Wildede unes nägemist ärkavad ühel hetkel tegelased paberilt ellu ja mängivad stseeni otse tema elutoas. Väga äge tükk on, soovitan märtsis kindlasti vaatama tulla.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei vedanud ka seekord alt ja andis järjekordse võimaluse ilma proovide ja monitorideta Reaalkooli saalis häält teha. Leppisime kokku, et järgmine kord prooviks ka repertuaari värskendada ja mõne proovi teha. 🙂

Selles osas pole ka midagi muutunud, et Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Eriti jõulude ajal. Ausalt, ma ei plaaninud seda kunagi jõululauluks, aga las ta’s olla pealegi.

Kultuur

Raamatud. Goodreadsi latt jäi samaks — kui mullu jooksin alt läbi, siis tänavu oli 24 raamatut täpselt jõukohane eesmärk. Audible on mul endiselt põhiline viis kirjanduse tarbimiseks, aga mõned suutsin siiski ka paberil läbi lugeda.

Aasta lemmikud:

Kogu lugemisnimekiri on siin.

Vinüülid. Seoses töösituatsiooni ja kulude kärpimisega võtsin hoogu pisut maha, aga mõned uued plaadid jõudsid sellegipoolest ka dekaadi viimasel aastal riiulisse. Näiteks juba väga vana lemmik Vindilised viisid. Mainimist väärivad kindlasti ka Cloudy With a Chance of Briis, Sireleis, Uue Energia singlid Tõde ja Õiglus/Taara, Austa Kosmost; Tommy Orchestral, La Planète Sauvage OST, No Geography, 1969/1973, Degritteri mitte-beetaversiooniga kingitusena kaasa tulnud Sunny Holiday in Lexico; TIKS 068, Eesti laulupeod 150 ja muidugi jõulukingiks saadud tulevase peadirigendi bändi Põhja Konn uus plaat.

Ja ikka veel on vinüül üks tore kingitus, mis mu suunurki ülespoole sikutab. Enne tasub muidugi vaadata, ega plaat juba riiulis olemas pole: siit näeb. Eeldusel, et ma olen viitsinud sisestada.

Teater. Kui mullu tuli tõdeda, et väga teatrisse ei jõudnud, siis sedapuhku — kui Variuse tükki mitte arvestada — käisime vist üldse ainult koomikuid vaatamas: Eddie Izzard ja ingliskeelne improõhtu toona vist veel Õlleteegi nime kandnud kohas.

Kontserdid. Kui need välja arvata, kus ma ise lavale sattusin, jõudsin keskeltläbi igas kuus ühele kontserdile. Neist lausa 5 olid plaadiesitlused: Kali Briis, MaiGroup, Uus Energia, Vaiko Eplik (ja Eliit) ning Ike Rann. Kõik esitletud plaadid on ka, muide, väga head.

Üks kontsert, mis EI olnud plaadiesikas

Aga aasta parim kontserdielamus oli ikkagi see viiulikontsert Peterburi filharmoonias.

Podcastid on endiselt audioraamatute varjus. Uue tulijana tahaks ära märkida soomekeelse Herrasmieshakkerit, kus Mikko Hyppönen ja Tomi Tuominen härrasmehelikus keskkonnas infoturbe küsimusi lahkavad. Memcpy helikvaliteet on teise hooaja alguses esimesega võrreldes oluliselt paranenud. Koorilauluhuvilisena meeldis mulle väga ka Vaimu Kelmide paaritunnine vestlus Raul Talmari ja Hirvo Survaga.

Kino osas oli väga võimas aasta, keskmiselt jõudsime kinno rohkem kui kord kuus. Kusjuures väga raske on kinoaastast ainsat konkreetset lemmikut välja tuua, häid filme oli nii palju. Eesti filmide puhul jäi minu jaoks igaühest midagi puudu, olgu see siis Ott Tänak: The Movie, Ükssarvik või — appi, nüüd mind lintšitakse küll ära — Tõde ja õigus. Mis täpselt puudu jäi? Ei tea. Aga puhtalt vaatamise ajal vallandunud emotsioonide taseme pealt oleks minu 2019. aastal kinos nähtud filmide esikolmik järgmine:

  1. Joker
  2. Once Upon a Time… in Hollywood
  3. Star Wars: The Rise of Skywalker

Sarjad. Mina ei tea, miks kõik selle Troonide mängu lõpu üle vingusid. Mulle küll meeldis. Ja no kuna vaba aega oli rohkem kui kunagi varem, jõudsin ka omajagu sarju ära katsetada. Mõned lemmikud:

Aasta lõpus võtsime kätte ja vaatasime Imbiga koos algusest lõpuni ära sellise mammuti nagu The Office. Kõik 188 osa.

Sõbrad

Aiapidu on aastast aastasse olnud üks sündmus, kus näeb palju sõpru, aga enamikke neist kaugelt ja suhelda ei jõua rohkem kui ainult põgusalt. Sedapuhku üritasin oma laulukoormust vähendada ja rohkem külalis-soliste kutsuda. Tulemus: ma ei jõudnud isegi nendega õieti kontaktis olla. Mullu uuesti tulla lubanud pitsaahjuga poisse ka paraku polnud, sest ahi ja üks oluline tiimiliige olid samal ajal hoopis kuskil saare peal ära.

Aiapidu 2019: Simmo kasvatas lava taga kiiresti habeme

Küll aga sai sõpradega igasugu muid asju ette võetud, nt päris mitu korda erinevates kooslustes ja kohtades mere ääres jalutamas ja muid lollusi tegemas käidud. Näiteks Imbi, Karmeni ja Priiduga rannas olles ehitasime liivamemme, raputasime talle liiva pähe ja filmisime seda aegluubis. Kunst!

Liivamemm liivasajus

Tartu sõpru külastasime ka kõhutunde järgi keskmisest rohkem. Eks siin aitasid kaasa muidugi Rally Estonia ja Tartu laulupidu. Külalisraamatut suutsime ka mõnikord meeles pidada ja külalistele kohustuslikuks teha. Siiski lipsasid mõned ilma sissekandeta läbi. No vähemalt mitte aastavahetustel!

Aasta kolmanda sissekande tegime igaks juhuks ise

Siis on veel meie tore Škoda-klubi, mis tervelt korra aastas ühes geograafilises asukohas kohtuda suutis. Aga see oli nii lahe, et pärast tahtis Imbi ka liituda. Ja liituski. Novembris.

Škoda-klubi 2019: keskel Mati, kellest kõik alguse sai

Vidinad / tehnika

Tänavune esimene vidin oli ilmselt uus Apple Watch (gen4), mille ma endale Santa Monicast varajase sünnipäevakingina ostsin. Teeb mingil määral EKG-d ka, kui vaja. Eelmise sai ema endale, nüüd me võistleme mõnikord, kumb kiiremini oma kohustuslikud kalorid ära suudab kulutada. Imbi näiteks ei taha üldse nutikella.

Esimene, pisut aia taha läinud vasikas

Rääkides kelladest, ehitasin Lauri disainitud nixie-kella ise K-Space’i hubastes ruumides valmis. Esimene katse ebaõnnestus, sest tundide esimese järgu lamp ei toiminud korralikult (vt pilti ja ürita öelda, mis kell on). Sügisel käisin korra veel ja sain Lauri abiga ikkagi kella lõpuks tööle. Selle kella üks ägedamaid komponente on tegelikult MicroPythonit jooksutav pisike, umbes väiksema mälupulga suurune arvuti, mis oskab muuhulgas üle WiFi NTP-serverist kellaaega küsida.

Degritterist tuli välja lõplik versioon, millel on beta-versiooniga võrreldes paar olulist täiendust. Kõige nähtavam erinevus on varasemalt probleemseks osutunud veepaak, mis on kõigele muule lisaks endale kaane saanud ja ei kogu enam niimoodi tolmu nagu vana. Väga palju kasutanud ei ole, aga see-eest anti kaasa Lexsoul Dancemachine’i plaat. 🙂

Seda võib vist ka vidinaks pidada. Aiapeoks tellisin kallilt klassivennalt Võrust endale ühe ülilaheda mängu: WildEst. See kuidagi lihtsalt… tõmbab käima. Passiivselt mängides väga võita vist ka ei õnnestu.

WildEst, Ahto vs Malle. Pange tähele, kuidas üks mängijatest jõuab juba tajuda, et võit on lähedal — ja siis tabab kätt kramp. Mäng kestis veel pikalt.

Tervis

Kui ma aasta esimeses pooles käisin üsna regulaarselt sulgpalli mängimas, siis ühel hetkel tuli suvi ja leping pangaga, sh sulgpall, sai läbi. Niisiis pidin leidma uue viisi kaloreid põletada. Aga… see oli juba kodus olemas. Näoga teleri poole paigutatud elliptiline treeningmasin annab suurepärase võimaluse ühendada kaks head vaba aja veetmise võimalust — trenn ja telekas. Sari käima ja ise väntama. Üldiselt üritan üsna ühtlaselt vähemalt 35 minutit päevas hooratast keerutada, mis mõningate lähisugulaste väitel on juba natuke mõjunud.

Ühtlasi — kuigi see peab kunagi ka 2010ndate suurde kokkuvõttesse jõudma — olin ma terve kümnendi kaine. Ja jätkan samas vaimus. 🙂

Pere / kodu

Imbiga tutvumisest ja ka meie suhte algusest sai kümme aastat! Tähistasime väärikalt, broneerisime Texases romantilise laua. Teel sinna jalutasime mööda ka uksest, mille taga kõik alguse sai. 🙂

Reisimisega võtsime seekord eriti tugevalt ette, jõudsime ära käia nii Ameerikas kui ka Venemaal. Lisaks tegime augustis pikema automatka oma Superbiga. Ja et sellest pole veel küll, käis Imbi kooriga Ungaris.

Madisel täitus 70. Selleks puhuks otsisin tema esimesest luulekogust sobiva teksti ja tegin sellest laulu.

Tõusma peate, kell on seitse!

Muus osas on kodu ikka sama koha peal ja kõik siinsed elanikud on hästi nunnud. Midagi põrutavalt uut pole siin toimunud. Mis ongi hea.

Aasta lõppes ühe kurva uudisega, mis mind ka kokkuvõtte koostamisel omajagu pidurdas, aga millest on praegu veel liiga vara kirjutada.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi tädi Hellest alguse saanud mõte teeb endiselt ringe. Ja kuni ring ümber laua käib, tuleb paratamatult üha uusi ja uusi asju meelde, isegi kui minu kord on juba ära olnud.

  • Käisin oma autoga pikal välisreisil
  • Sõitsin oma auto metsateel vastu kivi katki 🙁
  • Sain asendusauto
  • Käisin USAs, Horvaatias, Serbias, Bosnia-Hertsegoviinas, Sloveenias, Tšehhis, Austrias
  • Käisin Shelby ja Škoda muuseumites
  • Käisin Fotografiskas
  • Ostsin USAst kassetipleieri
  • Veetsin jõululaupäeva õhtu koos Imbi sugulaste ja oma emaga (seni on see käinud kordamööda)
  • Laulsin koos TTÜ Puhkpilliorkestri, Naiskoori, Kammerkoori ja Inseneride Meeskooriga
  • Hoolitsesin laulupeo tule eest
  • Tegin spaleeri
  • Sõitsin üsna mitme vanaauto tagaistmel (et laulupeo tuld valvata)
  • Sõitsin tuletõrjeauto kabiinis (samal põhjusel)
  • Sain poole pealt aru, et mind intervjueeritakse
  • Pildistasin telefoniga läbi binokli
  • Sõitsin elektrijalgrattaga
  • Müüsin autot
  • Oskasin Powerpoint Karaoke õigel ajal ära lõpetada
  • Ei läinud kohe (~1 kuu jooksul) pärast vana lepingu lõppu uuele tööle
  • Sain Töötukassalt raha
  • Andsin Töötukassale aru
  • Asutasin ettevõtte kellegagi koos
  • Kutsusin hästi palju lauljaid aiapeole
  • Ehitasin endale nixie-kella
  • Leidsin vana mantli taskust 750 krooni
  • Käisin teraapias
  • Osalesin Hüppelaual
  • Arutasin lõunalauas Sten Tamkiviga, kui üllatavad tasulised teenused endale kliente võivad leida
  • Sattusin presidendiga ühele pildile
  • Kirjutasin kellegi teise (Madise) tekstile laulu ja salvestasin selle kodus ära
  • Mängisin kitarritrios
  • Tegin koos sõpradega Markko Märtinile raja ääres lainet (kaks korda)
  • Laulsin laval koos…
    • Liis Lemsaluga
    • Tanel Padariga
    • The Swingin’ Sistersiga
    • Helin-Mari Arderiga
  • Nägin Mustamäel jänest
Jänes. Mustamäel.

Kokkuvõte

Väga emotsioonide- ja seiklusterohke aasta on olnud. Kui ma midagi/kedagi unustasin, siis… anna andeks, ma ei teinud seda meelega. Mälu ei pea enam kõike kinni ja kõik abivahendid on infot liiga täis. Lõpetuseks tahan veel tsiteerida üht lapsepõlve lemmikut: In 2020, times are tough. This man’s tougher!

Jube tubli olin jälle vist. Või jõin Red Bulli.
Posted on

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

Posted on

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), Narcos, How To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black Mirror, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Posted on

Kuidas ma sügisel ajamasinasse sattusin

Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.

Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.

Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.

Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”

Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …

“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”

Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.

“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”

TIK/7kk vilistlaskoor lavaproovis

Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.

 

Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.

Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?

Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!

Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.

Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.

Õhuloss: vilistlaskoori kingitus dirigendile

Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.

Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?

Vilistlaskoor pärast esinemist

PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.

Posted on

Aastakokkuvõte 2015

2015. Loksutas? Tõepoolest. Jätan globaalsed sündmused taaskord kommenteerimata ja jätkan mõnusalt egotsentristlikku joont. Same procedure as every year.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Uue aasta õnn 2016

Vidinad / tehnika

  • Telefonid ja tahvlid ei tundu viimasel ajal enam midagi uut ja põnevat pakkuvat, seega katsetan-arvustan neid ka vähem. Sekka pakutakse ka muud huvitavat tehnoloogilist, näiteks nõgusa ekraaniga UHD-teler.
  • Mullu Imbilt saadud jõulukink (vinüülimängija) pakub endiselt palju rõõmu — muuhulgas võimaluse mulle igal hetkel huvitavaid plaate kinkida.
  • Oma iPadi suutsin Soomes ära lõhkuda. Kindlustusest oli kasu!
  • Androidi ja Windows Phone’i ebastabiilsusest sai kõrini, nüüd tiksub taskus iPhone 6. Siiani ei kurda.
  • Oli ka perekondlik autovahetuse aasta. Jäime Imbiga mõlemad margile-mudelile truuks (temal Civic, minul Focus), aga läksime üle automaatkastile. Mõlemad. Õnneks pole lumi veel korralikult maha tulnud, et manuaali teisest käigust puudust võiks tundma hakata. 😉
  • Aastat defineerivaks vidinaks võiks ilmselt ikkagi LEGO lugeda. Isegi jõuluvana kotti oli üks komplekt poetatud, mille ma loomulikult kohe kokku pidin panema. 😀

Sõbrad

  • Aastasse mahtus vaatamata tihedale kalendrile siiski mõningaid meeleolukaid mänguõhtuid, seenelkäike ja muidu toredaid koosviibimisi. Aitäh, sõbrad!
  • Sofiaga käisin pärast mõningast hoovõtmist lõpuks juuksuris. Ta küll alguses ei tahtnud uksest sissegi minna, aga muidu oli tubli ja pärast rõõmus ka, et pusadest lahti sai.

sofia_20150102

Meeskoor

  • Tegime jälle grupikat, seekord jõudis lavale eelmise eellugu. Vastavasisuline blogipostitus on veel pooleli.
  • Veel aasta alguses lõin kaasa uue kodulehe projektis, aga … see ei jõudnud kuskile. Nüüdseks on üks teine seltskond härjal sarvist haaranud ja meeskoori välisilme kaasajastanud.
  • Suurema osa aastast veetsin avaldusel/akadeemilisel. Endiselt leidsin aega mõningatel seltsielulistel üritustel kaasa lüüa (nt valisin üle üsna mitme aasta suusalaagris jälle tantsumuusikat) ja reklaame sisse lugeda.
  • Juubelipeol (2015-1945=70) oli hea tunne kuulda enda nime TAM Fondi stipendiumikandidaatide seas. Veel parem tunne on, et Margo vastava au lõpuks ometi endale sai.

Kultuur

  • Olin DJ mitmel peol. Tegelikult päris DJ, sest DJ on minu ettekujutuses ikkagi pigem kunstnik, kes midagi teeb ka. Ma lihtsalt valisin lihtsalt muusikat, mille järgi inimestel tore tantsida oleks.
  • Jätkasin bändide kaaperdamist. Dreamers Kristi ja Toomase pulmas; (Jana Kütt &) The Ultimate Swing Band TSDS Summer Swingil; New Murphy Band TSDS Apple Jazzil. Viimasel svingipeol jäi Horre Zeiger Bigband siiski kaaperdamata. Keeruline on ka — kui bänd parasjagu laval polnud, olen mina puldis.
  • Improgrupp Jaa! kutsus mind jälle mitu korda oma ladina-ameerika seebile “Kirglik elu” muusikalist tausta improviseerima. El Raúl (minu alter ego) oli platsis ja sai kohati ka etenduse osaks.
  • Kui ka eelmistel aastatel on T-Teater siin figureerinud, siis tänavu tegin ma lausa nii hullumeelse lükke, et astusin liikmeks. Katsed olid kohutavad: see harjutus, mida nad lõdvestuseks kasutavad, ajas mind pigem natuke lukku. Ja no üldse pole füüsiline värk üldse minu teema. Küll aga meeldib mulle tekstiga mängida.
  • Ja nii ma ka sattusin taaskord ühte ühekordsesse (teatraalsesse) kõrvalprojekti, kus saab tekstiga mängida. Ja kus peab kõvasti teksti endale pähe ajama (mis on omakorda jälle nõrk koht). Eks siis lähikuudel on näha, mis sellest saab.

Pere / kodu

  • Aasta algas kurvalt: Nänni matustega.
  • Muus osas oli üsna stabiilne aasta. Kui see välja arvata, et me Imbiga mõlemad töökohti vahetasime. Muutused kipuvad ju ikka ebakindlaks tegema. Seega on lausa väga hea, et me koos katseajal oleme: vastastikku teineteist julgustades saame ka ise enesekindlust juurde.
  • Pulma-aastapäeva pidasime jälle stiilselt, aiapeoga. Ja bigbändiga. Ja Airiga. Ja Neljapäevaga. Justkui traditsioon hakkaks tekkima. 😉
  • Meie kultuuriruum sai valgustatud! Ehk siis muusikatuba. Leidsime lõpuks sobiva põrandalambi, mille paistel raamatuid lugeda, lisaks leidsin suvel aega osta Oomipoest LED-riba koos sinna juurde kuuluvaga ja see riiuli alla kinnitada.

WP_20150723_15_49_42_Pro

Kool

  • Laulsin kevadel IT Kolledži sünnipäeval bändiga, mis sedapuhku kandis nime Still.Can’t.C# [still can’t see sharp]. Tekkis pisut lõhestunud olukord, kus ma ühelt poolt justkui olin peol vilistlasena, teisalt aga juba ka õppejõuna. Osavusmängus liitusin siiski vilistlaste tiimiga.
  • Magistriõpingute lõpp paistab: kui aasta tagasi oli 1. semestri lõpust 2 ainet puudu, siis hetkel on vaja positiivne tulemus kirja saada veel 3 aines (millest ühes on õigupoolest D jagu punkte juba koos). Pärast seda võtan aastaks akadeemilise, mille jooksul rahulikult magistritöö ettevalmistused ära teha. 2017 kevadel oleks siis veel praktika, magistriseminar ja kaitsmine.
  • Kevadel otsis Margus endale IT Kolledžis asendajat mõningate ainete lugemiseks. Valisin kaks meelepärast välja: erialatutvustus kaugõppele ja skriptimiskeeled. Edasi leiab IT Kolledži teemasid juba “Töö” rubriigist.

Bändid

  • Neljapäev jätkas pärast aasta alguse ehmatust (28.01. tegime proovi, äge oli, aga järgmiseks prooviajaks ei tekkinudki võimalust) viimasel ajal traditsiooniliseks saanud 1-kontsert-aastas tsükliga. Taaskord aiapeol, bigbändi settide vahel. Seekord üritasime korralikud olla ja proovi teha, aga JÄLLE ei saanud kampa kokku. Koosseis oli meil ka heitlik: koos minu ja Mardiga (kes eelmisel aastal puudus) mängis Allani asemel bassi üle hulga aja Lauri, teise kitarri võttis Pennar ja Jannot asendas Elvis. No et oli nagu eelmise korra eest võlgu või nii.
  • Still.Can’t.C# andis võimaluse jälle vanadele lauludele uusi sõnu kirjutada. Neid saab lugeda siit.
  • Bigbändiga lauldud esinemiste arv ületas tänavu Neljapäeva etteastete arvu. Oleks aeg härjal sarvist haarata ja Neljapäev jälle käima tõmmata? 😉
  • Bigbänd viis mind ka üle hulga aja Soome, seoses jaanipäeva paiku toimunud Imatra bigbändilaagriga.
  • Bigbänd lasi välja ka oma esimese muusikavideo. Minu mikristatiiv on pärast Türisalu rannas toimunud võtteid endiselt liiva täis.

Boonusena tuli korraks uuesti kokku ka after6:

after6

ASA Töö

  • 1. jaanuarist 2015 alustasin Outride Group OÜ müügi- ja turundusjuhina. Vormiliselt oli tegemist töölepingu üleviimisega ühest ettevõttest teise, sisuliselt oli minu vastutada nii ASA (ASA Quality Services) kui ka AKA (ASA Quality Academy) teenuste ihaldusväärsuse tõstmine ja muidugi ka otsene müügitegevus. Paraku avastasin juba üsna ruttu, et see ei ole suund, mida ma pikas perspektiivis jätkata tahaksin. Alustasin sisemiste otsingutega, mis mind läbi erinevate seikluste lõpuks CGI-sse (tagasi) tõid.
  • Leidsin, et natuke aega tahaks nüüd jälle “lihtne palgatööline” olla ja omaette sihte seada. Vähemalt niikaua, et magistrikraadiga ühelepoole saaks — muidu jääb jälle mingi poolik kõrgharidus aastateks kummitama.
  • 13. märtsil sain kokku IT Kolledži rektoriga, et edasise koostöö tingimusi arutada. Lõpuks otsustasime, et ma ikkagi päriselt kooli palgale ei lähe, vaid annan ainult kokkulepitud aineid.
  • Aasta lõpus pakkus Kolledž mulle veel ühe austava lisaülesande välja, aga lepingu allkirjastamiseni ma sellest lähemalt ei kirjuta.

Tegelikult toimus veel jube palju asju. Mida rohkem ma aasta jooksul tehtud pilte vaatan, seda rohkem meelde tuleb — nii mõnigi neist vääriks kindlasti kasvõi omaette postitust, aga kuskil on piir.

HEAD UUT AASTAT! 🙂

Posted on

Mõnusaid pühi!

Siis, kui taevast sajab lund,
kenal päeval, jõulukuul,
mingi sisemine sund
viib sind lendama kui tuul.

Ei ole tarvis kuusepuud
ega kingikotti suurt
Tõtt-öelda seegi ju ei loe
on väljas külm või soe

Lendad maale, kus on jõulud käes,
lapsed laulvad käsikäes,
Korraga kaob hingest piin,
sest üksildust ei tunta siin.

Jah, see imeline reis,
mis toob rõõmu raskel rajal,
algab meis, me südameis,
igal aastal, jõuluajal.

Posted on

Mis juhtus?

Lubasin ju kirjutada. Rohkem, mitte vähem. Paar postitust tegin ja siis kadusin täitsa ära.

Klaviatuur

Enne jaanipäeva lahkusin ASAst, plaaniga suveks aeg maha võtta ja sügiseks rahulikult uusi sihte seada. Õigemini — lahkumisavaldust esitades oli plaan just selline, aga tegelikkus ei läinud üldse plaani järgi.

Okei, tööleping ASAga lõppes täpselt kokkulepitud ajal, ent juba enne seda jõudsid uued projektid vaikselt külje alla sõita: läksin ajas 4+ aastat tagasi ja hakkasin Telema sortimendihaldust arendama. Omal ajal olid just sortimendihalduse Exceli-skriptid need, mis mind tagasi koodikirjutamise juurde tõid. Pidid veel ajutised olema. Hah! Siiamaani kasutusel!

Nii oli juuni alguses asutatud Garf OÜ endale esimese kliendi saanud (täpsuse huvides, Telema ei olnud otse Garf OÜ klient). Aga ma ei ole pika plaaniga veel niikaugel, et täiskohaga ettevõtjaks hakata. Vaja veel küpseda ja tarkust koguda. Ja nii ma jätkasin paralleelselt uue palgatöö otsinguid. Ega koodinikerdamise kõrvalt palju muuks aega-energiat jäänudki, sellest ka vähene kirjutamistahe.

Käisin rääkimas ühe ja teisega, avastasin põnevaid uusi võimalusi ja karjäärisuundi, millele ma varem mõelnudki polnud (nt koolitusjuht). Maailm avardus omajagu ja värve tuli juurde, halltoonidest rääkimata.

Septembri lõpuks oli mu laual 2 eriti erutavat pakkumist, millest aga vahepealne maailmapildi avardumine üldse välja ei paistnud — mõlemal juhul oli ametinimetuse lahtrisse kirjutatud “testijuht”. Mis, muide, oli tegelikult algusest peale plaan. Üks kahest pakkujast oli aga teisest kiirem ja suhtles minuga usinamalt (teist pidin paraku ise aeg-ajalt urgitsema) ja nii ta võitiski.

Selgus, et mind paeluvad endiselt just punase logo ja kolmetähelise nimega ettevõtted. Vähe sellest — 1. oktoobrist olen tagasi ainsas töökohas, kust mind ilma lahkumisavalduseta ära on saadetud. Kolmandat korda, kuigi CV-st see otse välja ei paistakski: Novo Systems, WM-data ja praegune CGI Eesti (mis vahepeal jõudis veel Logica olla) on sisuliselt ikkagi sama firma. Varasem staaž (mida on kokku 2 aastat) läheb lisa-puhkusepäevade arvestuses isegi arvesse! Ja jälle teen ma tööd Soome projektis, nagu ka 10 aastat tagasi. What goes around, comes around!

Tammsaare Ärikeskus

PS: Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ära toodud ka nimekiri ettevõtetest, kellega mul (ametlikult või mitteametlikult) võimalikest koostööpunktidest juttu oli: Bitspinners, CGI, Clarified Security, Helmes, MyJAR, Nortal, RIA, Tieto, Zave Media.Endal on 10 aasta pärast põnev lugeda, muud midagi.

 

Posted on

That awkward feeling

Tead seda tunnet, kui näed parklas oma eksi — seda kõige esimest — ja avastad mitte ainult, et su maitse pole vahepeal märkimisväärselt muutunud, vaid et endisel on praegusega rohkem ühist, kui sa mäletasid?

uus_ja_vana

 

Küll aga peab nentima, et ta on end pisut käest ära lasknud.

Posted on

Hüvasti, Nänn!

Kõige vanem pilt, mille ma oma mälusoppidest välja suudan kaevata: seisan oma “aias” (oli selline vakstuga kaetud vineerpõhjaga kokkupandav võrk, nagu lastel ikka) serva najal püsti, näitan näpuga vanaema poole ja kuulutan: “Näe, Nänn!” Ja nii ta endale kogu ülejäänud eluks nime saigi. Kust ma selle võtsin, ei tea, aga igatahes tunnetasin juba varajases lapsepõlves Nänni Muhu juuri.

Teine asi, mis Nänniga kindlasti seostus — mitte keegi ei lahkunud tema juurest näljasena. Seda meenutati ka peiedel, kus toitu samuti külluses oli. Mul õnnestus sellest endale ka omamoodi indulgents kujundada. Ükskõik, kui tigedaks ma Nänni oma sigadustega olin teinud (no kas siis liiga hilja koju jõudnud või küttepuud valgel ajal tuppa toomata jätnud), piisas ühest küsimusest: “Kas süüa saaks?” Kohe olid kõik patud automaatselt andestatud, Nänni silm säras ja mina sain korraliku kõhutäie.

n2nn

Oli lühike, kuid meeleolukas aeg, mil Nänni toas oli arvuti. Vana 486, kineskoopekraani ja meeletult elektrit õgiva ESDI kõvakettaga. Nänn oli eluaeg kiire õppija olnud, nii ka seekord. Ühel päeval teatas ta mulle uhkusega, et oli vormelimängus neljanda koha saanud. Minu silmis paistis see võidust suuremanagi — ma ise oskasin oma kärsituses ainult kas võita või katkestada. Ja enamgi veel — mul oli vanaema, kes mängis vormelimängu! Arvutiga!

Ettevõtlikkust mainiti peiedel korduvalt. Oma kudumismasinal vehkis ta kõrge kraega sviitreid (palloneid) teha niipalju, et teenis nendega välja maja, auto ja kõik muu eluks vajaliku. Kui ta praegu noor oleks, võiks ta vabalt mõnes suurfirmas arendaja olla ja hiljem oma spin-offi teha. Või kes teab, äkki oleks hoopis finantsjuht. No ja kindlasti ka koerakasvataja.

Aitäh, Nänn!

Kasutame WordPressi
%d bloggers like this: