Aastakokkuvõte 2021

Ma olen selles blogimise värgis ikka jube aeglaseks jäänud. Millal viimati eelmise aasta kokkuvõtmine üle kahe nädala võttis? Never! Enda vabanduseks võin öelda, et aja gaasipedaal tundub kinni kiilunud olevat ja mootoris jätkub ikka veel jõudu kiirendamiseks. Igatahes, siit ta nüüd tuleb. Aastakokkuvõte 2021. Kui me eelmisele andsime 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), siis lõppenud aasta skoor on mõlemal vähemalt 2 pügalat tõusnud. Vastavalt siis 7,5/10 ja 8/10. Pole paha? Vaatame lähemalt.

Aasta pilt: mina elevandi otsas. Imbi pildistas 🙂

Pere/kodu

Oppaa, siin ei teagi nüüd, millest alustada. Või tegelikult tean küll. 2021 on meie kodus selgelt üheainsa märksõnaga kokku võetav: saun! Projekt sai ehitusloa juba 2016, ehitajat ootasime niisiis peaaegu 5 aastat. Seiklusi ja sekeldusi oli omajagu, lõpptulemus on suurepärane. Ja kui me sind ikka veel sauna pole kutsunud — mida sa ootad? Kutsu ennast ise! Lepi meiega ka õige päev/õhtu kokku ja teeme ära! 🙂

Saunamaja kõige olulisem ruum: saun

Ka kodukontor arenes uuele tasemele, aga sellest tuleb lähemalt juttu vidinate rubriigis.

Aasta jooksul tegime Imbiga nii mõnegi meeleoluka väljasõidu, olgu sihtkohaks siis Pärnu, Tartu, Viljandi või hoopiski Taagepera. Aitäh nende mälestuste eest! 🙂

No ja siis ühel hetkel võtsin ma kätte ja leidsin, et köögimööbel näeb aegunud välja. Tõele au andes olen ma seda mõtet juba 2014 remondi lõpust mõlgutanud, nüüd siis lõpuks läksin poodi, lasin õiget tooni valge värvi kokku segada, küsisin nõu, ostsin sobivad pintslid ja liivapaberi, tüdinesin nühkimisest, läksin uuesti poodi, ostsin lihvimismasina, küsisin veel nõu ja asusin tööle. Eesmärk: enne Itaalia reisi köök uueks luua. Ja… tehtud!

Natuke uut ja vana
Imbiga Pärnu rannas päikest võtmas

Sõbrad

Aasta alguses oli vaikne. Sünnipäevapeo tegin seekord Teamsis, kümmekond toredat sõpra näitas isegi nägu. Ja rohkematega olekski Teamsis juba pisut keeruline. Umbes mai paiku julgesime juba mõne üksiku sõbraga näost näkku kokku saada vahepeal.

Siis hakkas juba vaikselt see aeg ka pihta, kus teisest vaktsiinisüstist piisav aeg möödas oli ja tunne mõnevõrra julgem. Käisime lõpetamistel, arutasime reisiplaane ja mängisime uut põnevat mängu alapealkirjaga “serverid kukuvad öösiti

Rallisõpradega rallil

Suvel jäi Facebookis silma Hegle üleskutse asutada Nõmmele oma kohalik lõviklubi. Olen alati Lionsi tegutsemist kerge aukartusega kõrvalt vaadanud, kuigi liitumisest polnud enne seda üleskutset isegi mõelnud mitte. Aga no kui juba, siis juba! Tänu oma suurele suule ja kohusetundele andsin avakoosolekul nõusoleku olla I asepresident, mis tähendab lühidalt seda, et pärast esimese hooaja lõppu tuleb minu presidendiaasta. Mingid mõtted mul juba on, üritan vaikselt nende teostatavuse osas sotti saada.

LC Tallinn Nõmme Charter Night ehk asutamispidu

Aiapidu — vt Bigbänd, allpool

Hetk aiapeolt. Hetk on ju täpselt 14 sekundit, eks?

Septembri lõpuks olid ehitustööd peaasjalikult valmis ja algasid saunaõhtud. Olgu sõpradega või pereringis, aga minu arvestuse järgi on valmimisest aasta lõpuni ainult üks selline nädal olnud, kui kerist kuumaks ei kütnud. Ja nii mõnelgi nädalal tuli seda ette rohkem kui kord.

Tervis

Kõndimine jätkas tõusujoont, aga virtuaal-kombo-maratoni aeg tuli natuke nõrgem kui mullu. Miks? Noh… 2020 võtsin ma esimese setiga üsna rahulikult ja siis hakkasin järjest optimeerima. Seekord tuli nö “must” aeg parem kui eelmisel katsel. Sellest hoolimata, et ma viimased ~10 km villis tallaga käisin. Ja eks need villid tõmbasidki moti maha, et aega edasi lihvida. Igatahes loodan ma 2022 aasta lõpuks oma käimiskilometraaži veel nii palju üles ajada, et 3000km piir ületatud saaks.

Käimisnumbrid lähevad üles: 823km (2019), 2214km (2020), 2905km (2021)

Veebruaris varajase sünnipäevakingina kätte saadud nutikaalu näitu jälgisin pidevalt. Esialgu üritasime Imbiga end tervislikumalt toituma harjutada, aga suvel tuli auk sisse ja sinnapaika see jäi, kuni sügistalvel jõudis ka kaalunäit tagasi sinna, kus ta veebruaris alustas. No vähemalt ei tulnud jõuludega juurde, vaid, oh üllatust, läks isegi natuke maha. Tervislik jõululaud või väikesed taldrikud?

Kool

5 juhendamist, sh 3 magistrit ja 2 diplomit. Mõned lausa cum laude. Aivar, Anto, Helene, Mart ja Merit, tubli töö kõigilt, et edukalt lõpetasite! 🙂 Loenguid ei andnud, kuigi koormus tuli ka juhendamistest päris korralik: ühe juhendatavaga leppisime 2020 lõpus kriisihetkel kokku igaõhtused 5-minutised stand-upid, mis kujunesid enamjaolt pigem tunnisteks aruteludeks. Hindest olulisem oli selle töö puhul rahulolev tellija, kes sai oma vajalikud aruanded esitatud varasemast oluliselt väiksema käsitöökoormusega.

Töö

Veebruaris sisenes mu ellu Coop Pank: Martin kutsus mind testijaid juhtima ja testimist üldiselt uuele tasemele tõstma. Esimese väljakutsena sain tegeleda ühe oma lemmiktegevusega ja värvata 4 uut testijat, enamik neist potentsiaali pealt. Oi, kuidas mulle meeldib testija mõtteviisi ära tunda! See läks niisiis üle ootuste edukalt ja ega edasi pole ka hoog raugenud. Nii toreda ja asjaliku tiimiga pole mingi probleem järjest uute väljakutsetega mõõtu võtta. Jõudu tööle! 🙂

Coop, Coop! Kes seal on? Pank!
(ei ole minu nali, Kalmetilt laenasin)

Must Post jätkab arenemist, kuigi ma ise tõmbusin 2021 natuke tagasi, et korralikult pangatööle keskenduda. Tänavu proovin jälle natuke aktiivsem olla — tuleks ainult välja mõelda, mille arvelt see aktiivsus tuleb. Halvimal juhul panustan rohkem nutikust, mitte niivõrd aega. Või kas see olekski nii halb? 😉

Mis siin toimub? Harjutamine võtteks, mille tulemus jäigi seekord musta materjali hulka, sest vaatamata uutele ja uutele duublitele ei suutnud me tol päeval piisavalt head heli salvestada.

Nordic Testing Days, õigemini sel korral Nordic Testing Day, toimus lõpuks virtuaalkonverentsina LHV konverentsikeskusest. Põnev kogemus oli: kõik need striimerid ja kaamerad ja… mu enda tööpost moderaatorina oli isiklik laptop paari penoplastitüki peal, et kaamera kenasti silmade kõrgusel oleks. Ja tahvel kõrval, kuhu mulle Google Docsi kaudu publiku küsimusi vahendati. Ainsa mitte-pealava-moderaatorina tulin sündmuste tulipunkti, teised tegid kaugtööd. Ja ainus füüsilist kohalolu ilmutav esineja oli viimane keynote Kieren, kelle ma meile rääkima sebisin. Sobivalt rääkis Kieren sedapuhku just nimelt sebimispettustest.

Glamuuri tipptase: minu töökeskkond konverentsi neljanda tracki moderaatorina

ASA figureerib mu elus endiselt, kuigi käimasolev projekt teeb veel viimaseid hingetõmbeid. Vähemalt on 2021 jälle toredate inimestega mõned toredad hetked andnud. Rääkimata toredatest koolitustest koos Steniga. Korra sain üksi ka koolitada — läks kiiremini, nagu arvata oligi. Me nimelt kipume kahekesi koolitades teineteist omajagu täiendama. 😉

Kui juhendamised kõrvale jätta, on TalTech natuke tagaplaanil olnud. Korra proovisime küll Musta Postiga ScamLabist videosarja teha, aga ju siis ei suutnud meie nulleelarvega piloot võimalikke toetajaid piisavalt inspireerida, et kõik rahapakkidega meie suunas jooksma hakkaksid. Õpime ja proovime millalgi kindlasti uuesti, sest teema on endiselt vajalik. Kui piloot huvitab, küsi linki. 😉

Kiitusega lõpetajate vastuvõtul jäi kuubikuid üle. Ühe sellise töö juhendaja, õigemini lauljana, õnnestus üks ka endale küsida. Hiljem avastasin, et kuubiku peale on väikeses kirjas cum laude kirjutatud. 🙂

Bändid/lava

Kaaperdatud bände poleks tulnud, kui Teet poleks välja pakkunud. No et polnudki nagu kaaperdamine, rohkem selline kutsega külalisesinemine. No ja siis ma korra kaaperdasin Anette esinemise. Teadagi, kuidas see läks. 😀

See, et ma ühel kontserdil kahe bigbändiga laulsin, sh Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri Big Band, vist ei lähe kaaperdamisena kirja. Sest see oli planeeritud ja ma käisin enne lausa proovis. Või no kahes!

Teeduga tegime lõviklubi avapeol ka sellise akustilisema etteaste, mis vist päris bändiks ei liigitu, aga kõigile väga hästi peale läks.

Bigbändiga andsime jälle mõned head kontserdid, sh korra Tartus ja korra aiapeol. Kevadhooajal, kui kontserte veel ei toimunud, sain jälle oma sõnaseadmisoskust treenida. Turundusosakond palus, et me administratsioonidirektori kohalt politseiprefektuuri liikuvale Joosepile järelhõikeks midagi teeksime. Oi, kuidas tegime! Isegi oma Superbi panin videos näitlema! 😀

Septembri alguses oli lootus, et seekord jõuab Maia ka aiapeole, aga… laulja haigestumise tõttu oleks kontsert peaaegu ära jäänud. Õnneks siiski mitte, sest viimasel hetkel sööstis meid päästma Natalja. Seesama Natalja, kes hiljem Superstaari stuudiovoorudes paraku publikult piisavalt hääli ei saanud, et edasi võistelda. Aiapeo publiku silmis on Natalja siiski ultramegahüpersuperstaar!

No ja siis bigbändiga suurepärast koostööd teinud Pennar andis lõpuks ka oma plaadi välja. Tahtis endlit. Tegin ise samal ajal teise käega ise ka, aga vaatasin viisakalt tema kaamerasse.

10. september 2021 jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest just sel päeval said “Leiutajate laulu- ja tantsupeo” egiidi all kokku kõik Tallinna Tehnikaülikooli koorid, tantsuansambel “Kuljus” ja bigbänd. Mis selle minu jaoks eriti eriliseks tegi, on asjaolu, et ühtegi teist eeslauljat polnud sedapuhku kavasse sattunud. Kava lõpus sain koori rüppe tõmbuda ja viimased kaks laulu bassina esitada. Ei teagi, kumb on võimsam, kas laulda 120-pealise koori ees või sees. Mõlemad on võimsad! Ai jah, üks pisiasi veel. Koorid laulsid kahes laulus ka minu kirjutatud sõnu: “Läks nii” ja IT Kolledži 15. sünnipäevaks valminud “Kallis koolis”.

Siis kutsus turundusosakond meid jälle välja, et rektorile sünnipäevaks midagi korraldada. Panime pisikese pundi kokku (saksofon, paar trompetit, tuuba, tromboon ja mina) ja tulistasime. Jälle oma sõnadega: “Neiu mustas kleidis” viisil kõlas laul “Rektoril on sünnipäev”

Ja no kuna aasta lõpus läksid numbrid jälle üles, jättis ülikool igasugused peod ja kontserdid oma ruumides ära. Bigbänd ei hakanud ka paaniliselt uusi esinemiskohti sebima, vaid kasutas jälle võimalust uusi salvestisi purki ajada.

Pärast üht vahelejäänud aastat sain jõulude ja uue aasta vahel korra jälle Pärnu Noorte Puhkpilliorkestriga ka laulda. Hea punkt aastale juba alates 2015.

Meeskoori hooajaga liitusin sedapuhku suvel, mis oli huvitav erand. Vanasti tipi mehed suvel ei laulnud. Koor oli küll arvult väiksem, aga seda entusiastlikum — loodetavasti said Valter ja Heldur Tehnikaülikooli Akadeemilise Kammermeeskooriga soovitud tulemuse. Siis algas hooaeg ja koor paisus. Järgnesid kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas, millest viimase publik meid kõige rohkearvulisemalt ja tulisemalt vastu võttis. Lõpus toimus midagi enneolematut: pärast kestvaid ovatsioone ja sütitavaid kõnesid kõlas viimane laul ja koor läks lavalt maha. Mehed jõudsid juba riietusruumidesse ning hakkasid kiiresti-kiiresti frakkidest vabanema, ent publik ei andnud alla. Aplaus kestis ja kestis. Lõpuks kogunes koor uuesti lavale — vähemalt need, kel püksid veel jalas olid — ja esitas lisapala.

Mullu korraks pead tõstnud after6 vajus tagasi unustustesse.

Teist aastat järjest ei teinud Neljapäev ühtegi proovi ega esinemist. Kuigi… aasta lõpus nähtud Beatlesi dokumentaal (Get Back) ähvardas küll natuke sädet anda. Näis, mida uus aasta toob.

Vidinad/tehnika

Kuna mullu soetatud Dell ei teinud kõigi vajalike seadmetega koostööd, sealhulgas ka mitte uue tööarvutiga, tuli kodukontorisse tekitada uus dokk: Lenovo USB-C Dock Gen 2. Inspiratsiooni sain pangast, kus muuhulgas testisin ka ühilduvust iPadiga. Töötab! Väga imelik on iPadi sisu suurelt ekraanilt vaadata. Ja natuke on nukker ka, et tal extended desktopi võimalust ei ole. Aga vähemalt hea teada, et kui tahaks, siis saaks. Dell teenib nüüd Imbi kodukontorit.

Kui dokk sai paika, tekkis kohe vajadus ka parema laua järele. Või noh, ei tekkinud, aga Martin jagas ühel heal päeval rõõmusõnumit, et oli Seisuki kliendikogemust kiitnud ja neilt kolleegidega jagamiseks lausa sooduskoodi saanud. Ostuprotsess jättis tõesti hea maitse suhu. Küll aga võtsin ma esimese hooga Martinist liiga palju eeskuju ja proovisin lauaplaadi tellida Puumarketist. Nüüd tagasi vaadates tundub, et puidukriis oli juba otsapidi pihta hakanud ja tellimuse täitmine muudkui venis. Lõpuks sain kirja, et seda mõõtu üldse ei pakutagi enam — ja tellisin Seisukilt lauaplaadi ka. Lootus oli see töönädala lõpus kätte saada ja laupäeval ehitama hakata. Paraku selgus reede lõunaks, et enne esmaspäeva ei saa kohe üldse mitte. Ega’s midagi, tuli poodi minna ja endale lohutuseks üks LEGO muretseda. No et laupäeval ikka midagi ehitada oleks kodus.

Seisuk istumisasendis. Ehk teisisõnu: minu kodukontorinurk.

Tervise peatükis mainitud nutikaal (Withings Body Cardio) on siiani igapäevases kasutuses. Või no peaaegu igapäevases. Statistikafriigina on jube äge iga kord kaalule astudes graafikut näha, isegi kui kaal vahepeal üles on läinud. Ja no pikaajalise statistika nägemine on ju lausa super!

Kui Withingsi kaalu suutsin ma üsna sujuvalt oma hommikurutiini sulandada, siis vererõhumõõtja on suure osa ajast pigem tolmu kogunud. Tuleb see rutiin ka korralikult käsile võtta.

Kui ma avastasin, et meie kodu lähedale on tekkinud Ehituse ABC, mis lisaks ka üsna pidevalt laialdasi sooduspakkumisi teeb, läks käest ära. Kõigepealt ostsin ketaslõikurile lamellketta, et aeg-ajalt kirvest teritada. Siiani pole sihtotstarbeliselt kasutanud. Küll aga proovisin seda alguses köögitoolidelt lakikihi maha saamiseks — paras trenn käelihastele, lisaks veel suurepärane võimalus kogemata kaarjaid sisselõikeid teha. Läksin poodi, ostsin lihvimismasina. Oluliselt turvalisem.

Lihvimismasin

Vahepeal tellisin samast kohast elektri-lööktrelli ka, kui ma ema rõõmuks akutrelli ja liiga suure puuriga männikändu õõnsaks uuristada proovisin — vaigune puu kippus 10 sekundiga aku tühjaks tõmbama ja lisaks tahtis ka randme ära murda. Kahe käepidemega elektrikas töötab oluliselt paremini, ainult mootorile pidi vahepeal jahutust andma.

Kes ütles, et kännust lillepotti ei saa?

Rääkides emast, ühel kenal päeval kinkis ta meile kuumaõhufritüüri. Suurepärane vidin köögis, saab toidu kiiresti üles sulatada ja krõbedaks küpsetada. Seejuures ei mingit õli!

Kuna saunamaja ehitusel jooksid läbirääkimised elektrikega liiva — selles mõttes, et nad ei olnud nõus mulle kahe maja vahelise võrgukaabli vedamiseks läbi liivase pinna isegi pakkumist tegema — otsustasin proovida 2020 Arvutimaailma kanalil propageeritud Meraki GO sarja. No et ikkagi Cisco. Ja tõepoolest, majasisene võrk peab omajagu paremini vastu kui senise TP-Linki riistvaraga. Paraku ei saa sama öelda selle seadmeperekonna meshimise kohta. Esimestel nädalatel oli täiesti OK, aga sealt edasi on järjest alla käinud. Vähemalt korra päevas kukkus ühendus ära. Külmade ilmadega läks veel hullemaks — pärast 2-3 restarti õnnestub hea õnne korral tunniks-paariks ühendus püsti saada. Ja siis mõnikord peab jälle päevade kaupa kenasti vastu. Kasutajatugi ei osanud ka midagi targemat öelda kui “aga… pange kaabel?” Peab veel uurima.

Vana, 55″ telekas kolis saunamajja. Seega oli tuppa uut vaja. Nüüd on meil seal 65″ 4K OLED. Eks siin natuke oli 2018 tulnud fiiberoptilisel netiühendusel ka oma osa, mis 4K isu peale ajas. Reaalselt… ei ole vahet väga märganud ja kannatan endiselt ka 720p sisu ära.

Transformer-laud. Kui lapsena olid ägedad transformerid need autod, mis robotiks muutusid, siis nüüd on meie elutuppa tekkinud laud, mille suurus ja kõrgus on reguleeritavad. Suurus küll ainult kahe astmena (50% ja 100%), kõrgus aga täiesti sujuvalt. Kõige madalamas asendis saaks lauda kas diivanil istudes jalatoena kasutada või siis laua ümber põrandal istuda. Kas ma hakkan vanaks jääma, et sellest nii entusiastlikult kirjutan? 😀

Oi ennäe, transformer ja telekas samal pildil! Laud on siin oma väiksemas asendis, sest parasjagu pole külalisi tulemas. Ja telekas… enam suuremaks ei saa minna, sest siis ei mahu kapi peale ära.

Kuna Imbi endale sünnipäevaks uue telefoni kinkis, ei jäänud mul muud üle, kui endale jõuluks ka kinkida. 😀 iPhone 13 Pro Max. Mõelda vaid, et omal ajal tundus mulle Samsung Galaxy S oma neljatollise diagonaaliga jõhker labidas. Nüüd siis 6,7 tolli ja ei tee teist nägugi. Aku vastupidavus on muidugi täiesti omaette klassist: kui eelmiste telefonidega oli kindel vajadus alati ööseks laadima panna, siis see peab 2 päeva järjest rahulikult vastu. Ja enne kui keegi alustab stiilis “Aga minu vana Nokia…” — minu Nokia 2110 aku pidas napilt koolipäeva vastu, sest pidevalt tuli spämmi (email->sms) ja üldse pole need seadmed mitte mingist otsast võrreldavad. 🙂

Galaxy S (2010) vs iPhone 13 Pro Max (2021)

Üsna aasta lõpus saabus juba oi-kui-ammu tellitud uus rattakiiver. Või no mis tellitud. Toetasin projekti Kickstarteris — see on alati mõningase riskiga seotud. Igatahes jõudis ta nüüd lõpuks kohale. Lumos Ultra. Oppaaa! Kaevurilamp otsa ees ja suunatuled kuklas. Ei raatsigi sellega talvel sõitma minna, aga kevadel proovin kindlasti ära. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuidas see lubadus kõlaski? Kui 500 plaati täis saan, hakkan kollektsiooni harvendama? Noh… seda ma ilmselgelt pidada ei suuda. Järgmine, samuti hetkel pisut kahtlasena tunduv lubadus võiks olla see, et ma uusi lisandusi enne riiulisse pistmist kuulan ja naudin. Hetkel ootab riiulisse pääsu ligi paarkümmend plaati. Mullused uued tulijad:

No natuke on neid va plaate ikka kogunenud

Raamatud. Tänavune Goodreadsi eesmärk (30) seadis küll mulluse tulemusega võrreldes justkui lati üsna madalale, aga liiga lihtsalt see ei tulnud. Ja aasta lõpus hakkasin teadlikult end lühemate teoste poole suunama. Siin on lemmikud, taaskord üsna suvalises, kuigi kergelt kronoloogilises järjestuses:

Teater. T-Teatri lavastus “Kuldne Draakon“, mida mul vaatamata ametlikult toimunud 2 etendusele õnnestus ikka oma standardiks saanud 3 korda näha. Antud tükis oli piisavalt kihte, et veel mõned korrad vaadata ja uusi killukesi välja noppida. Ühtlasi, kui keegi T-Teatrist seda loeb, palun kutsuge mind edaspidigi kontrolletendustele! 🙂

“Kuldne Draakon”

Kontserdid. Mullu väga kontserte kuulama ei jõudnudki, alles üsna aasta lõpus. Kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor — nende pärast olen valmis lausa Tartusse sõitma. Preemiaks sain pärast kontserti aasta parima toiduelamuse (T-bone steak Meat Marketist). Siis käisime jõulutunnet ammutamas Christmas Dreamsil Kultuurikeskuses Kaja. Dirigent oli juhtumisi sama, kes ka eelmisel kontserdil: Edmar Tuul. Aastale pani mõnusa punkti Rita Ray kontsert Alexela Kontserdimajas.

Podcastid. Memcpy ja Herrasmieshakkerit pole mu radarilt kuhugi kadunud, kuid tänavune aasta uustulnuk on kindlasti Kaisa suurepärane Loovusvool. Ausalt, hetkel mu kõige lemmikum podcast üldse, mida kuulates tahaks kogu aeg “jaa! just! mul on ka TÄPSELT nii!” vahele hõigata. Jube vahva, et Kaisa mind ka korra vestlema kutsus. 🙂

Kinos jõudsime käia tervelt 2 korda: Düün ja uus 007 tuli ikkagi päris suurelt ekraanilt üle vaadata. Paarile uuele filmile heitsime ka kodus pilgu peale, näiteks Don’t Look Up, Finch, The Banker ja Coming 2 America. Aga filmisõbrad me tänavu pigem vist ei olnud.

Sarjad. Allolevat (enam-vähem alfabeetilist) nimekirja vaadates tundub, et veits on ikka ületarbimine. Samas tahame õhtusse natuke põnevust ja siis midagi toredat/naljakat sinna otsa, nii et… valikut peab olema. Ja aasta on pikk aeg ka. Lisaks jälgime natuke ka mõningaid juutuubereid — Imbiga koos peamiselt muusikaga tegelevaid (Charles Cornell, David Bennett, RoomieOfficial), mina sekka ka tehnoloogiateemalisi (MKBHD, Mrwhosetheboss, Technology Connections, Techmoan). Ja no eks me mingitel hetkedel jälgisime ka kohalikke tõsielusarju läbi Zevakini filtri, aga tema kommenteeritud väljaanded hakkasid mingist hetkest talumatult pikaks venima.

Mängud. Üsna aasta alguses saabus meie mängukappi järjekordne Kickstarteris toetatud projekt: Outsmarted! Pealtnäha järjekordne Trivial Pursuiti derivaat, aga küsimused tulevad pilvest. Ehk siis mängimiseks on vaja äppi. Mängime tahvliga, pilti teleka ekraani peegeldades. Ehk siis see, kelle käik parasjagu on, hoiab tahvlit enda käes — ülejäänud seltskond jälgib mängu samal ajal suurelt ekraanilt. Põnev on see, et värskete uudiste kategoorias on siiani päriselt ka üsna värsked uudised olnud. Läbi on käinud veel sellised mängud nagu “The Mind,” “Spyfall” ja juba korra mainitud “Paharetid ettevõttes.” Testijate seltskonnaga olen ka paari enda jaoks uut lauamängu proovida saanud, näiteks “Kuues võtab” ja “Pandemic.” Viimases hakkas esimesel mängukorral juba tunduma, et saame hakkama, aga siis selgus, et käimas on viimane mänguvoor ja meie geniaalse strateegia elluviimiseks polnud enam aega.

Testijad pandeemiat lahendamas

Asjad, mida ma 2021 esimest korda tegin

  • Juhendasin magistritööd (x3)
  • Tellisin kaupa toidukappi nii, et kappi jäänud pudel sattus sõprade kätte, kes selle mulle hiljem koju ära tõid. Aitäh, Kätlyn ja Tarmo!
  • Asutasin Lions-klubi
  • Koordineerisin erinevate teostajate vahel ehitustööde kulgu
  • Käisin oma kodus saunas
  • Näitlesin “Kättemaksukontoris” — Jälgige märtsis uue hooaja algust, siis peaks mind ka näha olema 😀
  • Värbasin ühe soojaga 4 uut testijat
  • Käisin Itaalias
  • Sõitsin gondliga
  • Koostasin kasutusjuhendi MS Outlooki kalendrile 😀
  • Laulsin soolot koos kõigi TTÜ kooride ja bigbändiga
  • Panin kogemata jalga vana ülikonna püksid ja uue ülikonna pintsaku. Keegi ei saanud aru. 😀
  • Laulsin kahe juhendatava lõpuaktusel
  • Olin 39-kraadises palavikus, teades täpselt, millest see tuleb ja kui kaua kestab. Tundsin seejuures enneolematut optimismi
  • Lahendasin nonogrammi paberil
  • Värvisin mööblit
  • Osalesin podcastis
  • Osalesin verivorstide tegemises mitte-meelelahutuslikus rollis 😀
  • Käisin WRC etapil
  • Käisin poes abiks kaupa välja panemas
Martini ja Jörgeniga Laagri Maksimarketis

2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Veel üks jupike IT Kolledži sünnipäeva kavast

Et bändi sett lamedalt mingi muusikaga pihta ei peaks hakkama, kirjutasime päris algusesse veel ühe portsu sõnu, inspireerituna sellest klassikuks saanud uusaastasketšist:

Aga et vanade asjade niisama meeldetuletamine on igav, keerasime sellegi IT-võtmesse. Mõned nüansid ei ole 100% tehniliselt korrektsed. Mind kaitseb küll poetic license, aga eks teadjad võivad ju ikka kommentaarides korrigeerida. 😉

garf: kuule, püss, mis su aadress on?
sille: minu vä?
garf: sinu jah noh
sille: mis aadress ä?
garf: no IP aadress, noh!
sille: arva ära ä!
garf: okei… 192?
sille: ähääh
garf: 168?
sille: ähäääh
garf: null?
sille: äkää!
garf: üks?
sille: ei olää! kümmä on!
garf: 192.168.10…
sille: äkää!
garf: okei, 10.0.0…
sille: äkää! lihtsalt kümmä!
garf: mis sa’led lolliks läind vä? ip aadress ei saa olla kümmä!
sille: no on kümmä noh!
garf: tahad öelda, et lähen praegu cisco klassi ja toksin sisse “ping 10” et siis on kohe “tsau püss, mis teed?”
sille: nojah ää!
garf: kümmä! kümmä!

“Vähem vägivalda!” ehk pisike piinlik pildike Vabariigi aastapäeva hommikust

Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.

Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.

Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?

Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.

Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂

“Grupikas” ehk kuidas üks mini-eksperimentaalmuusikal kolme nädalaga nullist lavale jõudis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes seda tegid või tegemist muul moel toetasid. Jubedasti tahaks siia kogu pika nimekirja lahti kirjutada, aga siis ma unustaks raudselt kellegi ära või midagi sama jubedat ja siis ma parem jätan üldse kirjutamata. Igatahes teadke, et ma olen teile kõigile väga tänulik. Rääkimata siis publikust. Publik on ju see, kelle pärast me üldse midagi teeme.

3. märts, esietenduseni 2 nädalat ja 6 päeva

Käime Margo juures saunas, Margo teeb oma legendaarseid singi-juustu saiakesi. Inspiratsiooniks mängib Aerosmith, pärast vaatame veel natuke Queeni kontserti ka. Asjani väga ei jõua, aga paar ideed on õhus. Näiteks see, et me võiksime “kaverdada” T-Teatri “Meie elu köögis” legendaarset grupiseksistseeni ja et sellest võiks muusikal tulla. Aga see on ka kõik. Õhtul saan kontakti Piretiga (originaali autor, eksjuonju) ja saame jutule.

Mina: Hei! Meil on plaan meeskoori maskiballil natuke üht sketši su surematust köögiloost natuke töödelda ja lühimuusikalina esitada. Oleksid sa sellega põhimõtteliselt päri ja aitaksid meil äkki ka mälu värskendada natuke?

Piret: Oo! Väga lahe! Millist?:)

Mina: Grupikat. Jagaksid sa meiega ehk oma skripti?

Jagab. Järgmisel õhtul on skript meie käes.

12. märts, esietenduseni 11 päeva

Koguneme Margo juurde suure kambaga eesmärgiga laulusõnu kirjutada. Suur kamp hakkab muid teemasid arutama, laulusõnu kirjutame kolmekesi (mina, Margo ja Kaspar), vahepeal presenteerime neid teistele ka. Esimene laul saab enam-vähem valmis.

13. märts, esietenduseni 10 päeva

Õhtul jälle Margo juurde sõnu kirjutama, seekord oleme kahekesi. Instrumentaal, originaal ja Pireti skript aitavad tohutu kiirusega edeneda ja õhtu lõpuks on meil valmis kõik peale viimase laulu. Ehk siis 4/5.

Ühtlasi on meil just selle kuupäeva seisuga olemas kokkulepe ühe lauljaga. Liina ei tea, mis teda ees ootab.

14. märts, esietenduseni 9 päeva

Räägin Piretile, mis seisus me oma remiksimisega oleme, aga ei ava kõiki kaarte. Piret küsib, miks meile üldse seda skripti siis vaja oli. Oh, kui ta vaid teaks. 🙂

Igatahes, vestluse lõpuks on ta küps maskiballile tulema ja meie šedöövrit oma silmaga kaema.

15. märts, esietenduseni 8 päeva

Kirjutame valmis viimase laulu sõnad. Teelega on mingisugune kokkulepe teise naisrolli osas, aga päris kindel ei saa olla enne, kui me stuudios sellele joone alla tõmbame. Ja kes laulab meeste osi? Üks võiks ma ise olla, aga teine?

18. märts, esietenduseni 5 päeva

Kooriproovis näeme Margoga valgust — meesrollid võiks sisse laulda meie dünaamiline dirigendiduo! Olen pisut skeptiline, kas nad nii röögatu plaaniga kaasa tulevad, aga proovime. Siim on käpp. Ja ennäe imet, Peeter ka!

19. märts, esietenduseni 4 päeva

Siim käib tööpäeva lõpus oma partiid sisse laulmas. Hakkab vaikselt formuleeruma idee, et üks mees on tenor ja teine bass.

Kui Siim lõpetab, on meil natuke aega. Laulan teiste rollide kohahoidjad sisse, äkki läheb vaja.

Õhtul võtame Liina pärast väsitavat koolipäeva auto peale — ta ei tea siiani, mis teda ees ootab — ja siis ma autos küsin: “Kas sa Skyfalli laulad originaalhelistikust ära?”

“Ma ei ole seda küll kunagi laulnud, aga küll ma hakkama saan!”

Imetlusväärne! Küll aga võtab salvestussessioon pisut rohkem aega, kuna meie sõnad ajavad Liina aeg-ajalt itsitama. Võtame seda kui head märki: kui lauljale naljakas on, küll siis on publikule ka. 😉

20. märts, esietenduseni 3 päeva

Peeter laulab oma osa sisse. Küll aga ei jõua Margo seda veel õhtuks kokku miksida ja näitlejad — jah, meil on nüüd siis täiskomplekt koos — tutvuvad materjaliga minu lauldud pleisshõulderi pealt. Kohati on naljakam kui peaks, sest ma ikka pingutasin veits üle ka oma falsettide ja asjadega seal.

21. märts, esietenduseni 2 päeva

Käin õhtul ühel üritusel, kus Teele ka kohal on. Tutvustan end ja uurin, kas ta ehk tahaks juba öösel oma partii sisse laulda. No dice. Aga muidu jätab entusiastliku mulje.

22. märts, päev enne esietendust

Teele laulab oma osa sisse, helirida on sellega valmis! Ruum hakkab ka vaikselt vormi võtma, tänu Vahuri ennastsalgavale tööle. Vaatame masendunult lava ja mõtleme, kuidas see küll tööle panna.

Ja siis, paari imepisikese nüansiga (mis sisaldas kümnete meetrite kaupa kanga lõikumist, ülesriputamist ja kokkusidumist; laua laenamist naaberboksist; lauale lina pealepanekut; kahe tooli toomist Margo juurest; külmkapialusele lauale sinise “lina” improviseerimist ja, mis kõige tähtsam, valguspargi seadistamist) saab suvaliselt laval paiknevatest esemetest ühtäkki köök. Huhh, napikas.

23. märts, d-day

Hommikupoolikul saame näitlejatega paar korda enam-vähem läbi mõelda, mida me laval teeme. Ainuke algusest lõpuni täiskiirusel läbimäng toimub vahetult enne uste avamist. Või noh, mõni maskiballikülastaja on juba ruumides sees, aga õnneks on meie teater seestpoolt lukustatav. Ja ongi aeg päriselt lavale minna!

Sellest, mis edasi toimus, räägivad juba legendid. Mina seda videot teiega jagada ei saa. Ja ega keegi teine ka ei jaga, eksju? 😉

Palun tule minu sünnipäevale!

Kui ma mõnel aastal olen sünnipäeva pidanud hilinemisega (suvel) ja teinekord üldse vahele jätnud, siis tänavune pidu toimub tasakaalustuseks õigest kuupäevast pisut varem. Aga ehk ei juhtu sellest ka midagi hullu.

Aeg: K 10.03.2010 (kell 20:00 olen ise kindlasti kohal, tõenäoliselt juba varem)
Koht: Tapper (asukoht)
Mis veel:

  • Samal ajal samas kohas toimub järjekordne CämpJäm, seega elav muusika on garanteeritud.
  • Kui kardad, et minult nagunii piisavalt tähelepanu ei saa ja kohapeal vanu tuttavaid ei ole — võta sõber kaasa! 🙂

Ahjaa, kingitus. Kõik küsivad alati kingituse kohta. Kuna sissepääs maksab 25kr, on sinu nägemine mulle juba iseenesest piisav. Aga kui ikka tõsiselt tahaks miskit kinkida (ja ühtki originaalset mõtet pähe ei löö), sobivad ka ümbriku sisse mahtuvad kingitused. Minu poolt on tõenäoliselt mingi piirini avatud baariarve.

Niisiis — palun tule! 🙂

30.10.2009: Neljapäev ja Meelik EKA peol!

Millal? 30.10.2009 (reede) alates 20:00
Mis? EKA 95. sünnipäeva soojendus ja rebaste pidu.
Kus? Tartu mnt 1.
Kes? Neljapäev, Meelik, DJ Pasha, DJ Footbomb.
Mille eest? EKA rebased tasuta, kõik teised 50kr.
Mida selga panna? Midagi lillat/oranži (vt reklaami).

http://garf.juhe.ee/temp/20091030-web.gif

Esimene alkovaba kuu (lühikokkuvõte)

Täiesti kogemata suutsin oma otsuse teha palgapäeval. Nüüd püsib see ka paremini meeles. 🙂

Igahates — kuu sai täis. Ausõna, ei igatse ka. Kõige “raskemad” üritused on ka juba seljataga:

1) Bändcämp. Suhteliselt perioodi alguses, mitmepäevane üritus, kus õlu oli peaaegu kohustuslik element. Öine jahedus tegi hommikuse ärkamise ilma pohmellitagi piisavalt ebameeldivaks, lisaks jooksis mõte selgemalt. Ja lolli möla suutsin, üllatus-üllatus, ka kaine peaga ohtralt produtseerida. 😛

2) Esinemine TTÜ bigbandiga. Raske selles mõttes, et prooviaega nappis ja kollektiiv oli suhteliselt võõras — ehk siis mingil ajal oleks tahtnud “julgust” juurde juua. Samas — kvaliteeti arvestades oleks alkoholist tingitud lõtvus võinud niigi pisut ebakindlad lood täiesti ära rikkuda. Vähemalt publiku jaoks, sest mina oleks end ju ometi hästi tundnud… esialgu.

3) Led R @ Rock Cafe. Esimest korda olin Rock Cafe publiku seas ilma õlleta. Tulemus… hea! Bänd jõudis hinge, tõmbas käimagi. Raha kulus vähem.

Viimase ürituse kohta tegin ka väikesed arvutused:

Õlu Coca Cola/mahl
Hind 40kr/0,5l 25kr/0,25l
Tarbitud kogus 5+ 2+1
Summa >200kr 75kr

Õlle puhul oleks kindlasti lisandunud ka taksoraha. Mitte et oma autoga kojusõit tasuta oleks, aga… auto kasutamine ainult kodu ja töökoha vahel liikumiseks oleks ka raiskamine.

Ehk siis — kuu on möödas ja ma ei leia, et ma selle aja jooksul alkoholi mittetarbimise tõttu millestki ilma oleks jäänud.

…i see your lips are moving…

Peab vist vaikselt eelmise nädala kokku võtma, kuna iga päev ei jõudnud.

Elu esimene kogemus kaamera ees suu liigutamisest käes:

…ja siis veel intervjuu ka:

Pärast tuli Noortebändi finaal, kus me esikolmikusse ei mahtunud. Sellega on minu jaoks Noortebändil osalemine lõppenud. Kogu eluks. Aasta pärast pole ma enam noor, mis teha. 😛

Ja siis maskiball. Reede õhtul sai videopundiga mõned “reklaamid” sisse loetud, sh filmi treiler. Kukkus päris hästi välja. Bändiga esinemine oli seekord omamoodi huvitav kogemus — juba reede hommikul oli mingi haigus kallal, loengus istuda ei jaksanud. Laupäeva pärastlõunal soundcheckis laulsin ühe loo ära ja rohkem ei riskinud — kurk oli lihtsalt nii kähe juba. Aga ometi polnud õhtul probleem terve sett ära teha, sest publik andis meeletu adrenaliinilaksu! 8)

…ja mu juuksed pole siiani lakist 100% puhtad. Pildid orksis. 😉

…i wanna rock…

Reedel läks karmiks ära. Vaatasime poistega Spinal Tapi ära, konsumeerides samal ajal kolme peale kasti Rocki. Pärast läksime linna.

Allan said:
mäletad kui sa palusid baaridaamidelt et nad mulle halastusseksi teeksid:D
garf said:
irw
garf said:
nüüd tuleb meelde jah 😀
Allan said:
jama et nad nõus ei olnud 😛

Ei tea kas mind järgmine kord Texasesse sisse lastakse? 😀

%d bloggers like this: