Rubriik: nutt ja hala

Posted on

“Vähem vägivalda!” ehk pisike piinlik pildike Vabariigi aastapäeva hommikust

Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.

Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.

Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?

Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.

Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂

Posted on

Kuidas Elisa Mobiil-ID HTC One’is tööle panna

Kui sind pikad eellood ei huvita, loe postituse lõpus olevat kolmesammulist õpetust.

Olin korraks kõige õnnelikum inimene maailmas, kui tutikas HTC One mu kätte jõudis. Paigaldasin uusi äppe, seadistasin, uhkustasin. Tegin kõike seda, mis ühe uue telefoni kättesaamisel kõige rohkem aega raiskab.

Ühel hetkel proovin panka sisse logida. Mobiil-ID päring läheb serveri poolt teele, aga telefon vaikib. Mitte midagi. No ei küsi PIN-koodi.

Hakkan paaniliselt guugeldama, sest ikka ju juhtub teinekord, et üks või teine teenus kõigi telefonidega ei tööta. Näiteks seesama mID ja Samsungi nutiseadmed kellegi teise toodet’ tarkvaraga (custom ROM, nt Cyanogenmod). Leian, et Elisa on ebasobivatena välja toonud järgmised seadmed: Nokia 3110, Nokia 5110, Nokia 6110, Nokia 6150, Nokia N900, Motorola F3 ja LG Nexus 4.

Huh? 3110 ja 5110? Ma juba jõudsin korraks mõelda, et otsiks vana 5110 üles ja kasutaks seda ainult identimiseks-allkirjastamiseks, aga ju siis mitte. Igatahes, HTC One ei ole mustas nimekirjas. Vaatan ka soovitusi, aga ükski neist ei aita. Telefon ei teadvusta endale üldse, et kuskil mingi Mobiil ID äpp olla võiks.

Helistan viimases hädas Elisa kliendiinfosse, mis on omaette katsumus. Igal sammul mängitakse kolmes keeles ette info sellest, kuidas tasumata arve tõttu kinni pandud number avatakse automaatselt siis, kui su kolm tilka verd keskööl üle seitsme tee risti on tiirelnud. Või midagi sellist.

Lõpuks saan liinile. Kurdan muret, see pannakse kirja ja lubatakse, et spetsialist võtab ühendust. Praeguseks hetkeks olen juba väga skeptiliseks muutunud ja ei looda midagi.

Aga ennäe imet, ei lähe päevagi, kui spetsialist helistab:
Elisa: “Tehke telefonile restart.”
Mina: “Ma juba tegin!”
E: “Oodake, ma räägin edasi.”
M: “Vabandust.”
E: “Tehke telefonile restart ja oodake 2 minutit enne PIN-koodi sisestamist.”

Luban proovida, lõpetan kõne, taaskäivitan telefoni ja … jään mõttesse.

“Kas ta mõtles seda PIN-koodi, mis mu flash-mälu dekrüptib?
Või seda, mis klahviluku maha võtab?
Või hoopis … seda, mida telefon minult veel kordagi küsinud ei ole?”

Viimane (SIM PIN) tundub kõige tõenäolisem. Igaks juhuks proovin kõigiga. Lo and behold, õnnestubki ilusti e-valida! 🙂

Õpetus

  1. Lülita seadetest SIM PIN küsimine sisse. (Security -> SIM Lock / Turvalisus -> Seadista PIN-kood)
  2. Taaskäivita telefon.
  3. Oota 2 minutit enne SIM PIN sisestamist.

Kui see ei aita, vaata siit muid võimalikke lahendusi: https://www.elisa.ee/et/Eraklient/tugiinfo/artikkel/160

Posted on

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

Posted on

Halb aura Estonia kontserdisaalis ehk kuidas mu suhtumine elektrisse täielikult muutus

Muide, esimest korda oma blogi ajaloos ei teinud ma maikuus ühtegi postitust. Muid kuid on ennegi vahele jäänud, maid ei iial. Huhhuh.

Tegime meeskooriga järjekordset kevadkontserti. Nagu meil kombeks, jõudsime kahe (loe: ühe) nädalaga nullist vaheklippideni, mis vähemalt ühe dirigendi arvates kontserdi mõnusaks tervikuks sidusid. Ja siis juhtus kõige hullem, mis üldse juhtuda saaks: tehnika vedas alt.

Neljapäev, kontrolletendus

Margo rüperaali külge ühendet väljundkaart, mis projektoritesse ning helipulti sisendit annab ja on üldiselt üks väga tundlik tükk, lõpetab regulaarselt iga 10-15 minuti tagant töö. Ekraanidelt kaob pilt, restart võtab omajagu aega. Seetõttu jõuab esimene vaheklipp publikuni planeeritust hiljem. Õnneks on puldis Helis, kes süsteemi tunneb ja kõigi nende taaskäivitamistega edukalt hakkama saab.

Hakkame teooriaid genereerima, milles viga võiks olla. Näiteks mõni pahatahtlik (või noh, lihtsalt katkine) samasse faasi ühendatud seade annab vooluvõrku tagasi mingit harmoonilist, mis ei lase teistel seadmetel normaalselt elada. Lahendus oleks näiteks EMI filter või online-UPS. Kommenteerin omaette (ja seltskonnaski), et minu jaoks on elekter siiani selline lollikindel plug-and-play nähtus olnud.

Margo pakub välja, et võiks mõne kõrge ehitise katuselt alla hüpata. Viime ta Vahuriga hoopis Tommi Grilli sööma, kus toit talle järjekordse pettumuse valmistab.

Reede, esimene kontsert

Õnneks on meeskooril lai haare ja leiame kiiresti vajaliku UPSi. Tassime kohale. Uskumatu, et selline tavaline full-toweri suuruses seade kaalub 50 kilo ja vajab turvaliseks tassimisest kaht meest. Ehk saaks üksi ka, aga ei maksa oma selja ja tuhandete eurodega riskida.

Margo raporteerib, et tegi täpselt sama komplektiga 4 tundi järjest tööd ilma ühegi rikketa. Estonias kohapeal aga — ikka samad probleemid. Proovime UPSiga. Kulutan pool tundi sellele, et Peebu arvutisse UPSi kontrolltarkvara laadida ja piiksumine välja lülitada. Proovime UPSiga nii, et ka projektorid ja arvuti käivad läbi UPSi. Proovime väljundkaarti ainult UPSi aku pealt elus hoida (lubab 300 minutit). Avision annab meile konverterid, et signaali projektoritesse mööda CAT5-kaablit saata: proovime seda ka. Proovime … aga ei, ikka jookseb kokku.

Helis mainib, et vaheajani pidas süsteem end ilusti ülal, aga kui publik saalist lahkuma hakkas, pistis pildi taskusse. Mõtleme, et ehk lülitati kuskil maja peal midagi sel hetkel sisse.

Õhtul, pärast kontserti, üritame veel erinevaid lahendusvariante katsetada, aga tööpäev on läbi ja meid suunatakse viisakalt välisukse poole. Saame aru, aga mitte oma probleemi olemusest. Põrgatame teooriaid veel uneski. Publikust kostab nurinaid, et TEHNIKAülikooli meeskoor ei saa siis nüüd TEHNILISTE probleemidega hakkama. Nojah.

Laupäev, viimane kontsert

Alustame varakult: pöörame toitekaabli ümber ja võtame kogu elektri lavalt, mitte saali tagaseinas olevast “tolmuimeja pistikust,” nagu helirežissöör Tanel seda hellitavalt kutsub. Avisionist saame SDI-konverterid ja paar pikka koaksiaalkaablit, proovime nendega võimalikke signaalikaabli kaudu sisenevaid häireid isoleerida. Proovime kogu komplekti laval, ilma helipulti ühendamata. Töötab. Hmh. Aga see asukoht ei ole teostatav, pealegi on heli ka vaja.

Viime kõik helipuldi kõrvale tagasi, katsetame ainult pildiga. Kokku ei jookse.

Ühendame heli … crash! Okei, helikaablist tuleb häire, mis süsteemi lolliks ajab? Tanel ei taha seda uskuda. Margo ütleb, et pilt kadus täpselt siis, kui ta püsti tõusis. “Juhus,” arvame meie.

Proovime teistsugust kaablit ja D.I.-bokse. Kõik töötab, päris tükk aega juba. “Margo, tõuse korra püsti, lihtsalt pulli pärast.” Margo tõuseb, ekraanid tõmbuvad mustaks. Vaatame üksteisele lollide nägudega otsa — kas tõesti on siin mingi seos?

Uus restart, uus katse. Margo lahkub puldist, Helis tuleb asemele. Bänd teeb laval proovi. Helis tõuseb ettevaatlikult püsti, kõnnib saalis ringi, kõik töötab … kuni ühtäkki enam ei tööta. Selgub, et Tanel läks bändiga rääkima.

Koguneme tagumise toolirea juurde, ootame restardi ära ja alustame inimkatsetega. “Tõuske aeglaselt püsti,” kamandan. Tõusevad. Midagi ei juhtu. Tõmban käega tooliklapi alla, lasen lahti. Ei midagi, pilt endiselt ees. Haaran tooli seljatoest ja raputan kogu seda viiest rida, mis põranda küljes poltidega kinni ei ole.

Pilt kaob. Süüdlane leitud. Tanel kinnitab, et tõepoolest jookseb sealt kohast põranda alt kaablikanal ja arvab, et kui õigest kohast põrandat piisava jõuga vajutada, võib midagi lühisesse minna ja elektromagnetvälja tekitada.

Tõstame mainitud viiese rea eemale ja toome asemele kaks tavalist tooli. Sellest peale püsib pilt ilusti ekraanidel ja ükski süsteem kokku ei jookse. Kontserdi alguseni on jäänud pool tundi.

Posted on

Raivo

Nad kohtusid koolis, kolmandal kursusel. Mari ei olnud just selle kaliibri kaunitar, keda Raivo tavaliselt pidudelt koju kaasa viis – kaugel sellest – kuid temas oli midagi. Midagi niisugust, mida Raivo varem näinud polnud. Mingisugune imeline enesekindlus, mis igale ta sõnale säärase kaalu andis, et mitte keegi, saati siis Raivo, vastu oleks suutnud vaielda.

Ja nii neist saigi paar, kaugel polnud pulmadki. Need korraldati küll enamjaolt Raivo vanemate raha eest, ent täpselt Mari ettekirjutuste järgi. Aga see selleks. Praeguseks oli kunagine pidu ja pillerkaar ammu unustatud ja elu jätkas oma rutiinset kulgu. Koduses keskkonnas oli Raivo ainsaks lauseks kujunenud “Jah, kallis!”

Oli harilikult hall argipäevaõhtu. Raivo tuli töölt, käis – Marilt saadud nimekirja alusel, muidugi – poes ja jõudis lõpuks raskete kottidega kööki. Ta ladus ettevaatlikult kõik olulise külmikusse: hapukoor, piim, juust, kohukesed, vorst, pasteet, majonees. Ja õlu. Marile ei meeldinud, kui töölt tulles kapis külma õlut ei olnud.

Ühtäkki märkas Raivo külmkapi kõrval tühja karpi kirjaga “MUNAD.” Talle meenus korraga miski, millele ta juba ammu polnud mõelnud. Mehe selg tõmbus sirgemaks, silmist paistis miljonite elektriimpulsside liikumine ajurakkude vahel. Hingamine seiskus hetkeks, kuid kiirenes siis pea kahekordseks. Pulss kerkis, vererõhust ei hakka siinkohal rääkimagi.

“RAISK,” käratas ta. “Ma unustasin mune osta!”

Kõik sarnasused reaalse eluga on juhuslikud, nimed väljamõeldud. Kui keegi siit midagi sügavamat välja loeb, võib sellest julgelt kommentaarides märku anda. Kui ei, pole ka hullu.

Posted on

Päev 0: Lend TLL -> FRA -> EZE

Viimased ettevalmistused reisiks. Eilse seisuga on check-in tehtud ja pardakaardid prinditud. Imbi aitas kohvrid nii ära pakkida, et ma tõsiselt kahtlen, kuidas kõik see pärast sinna jälle ära mahub. Käin pangas, võtan välja hunniku dollareid ja natuke vähem eurosid; vahetan dollarid Tavidis natuke peenemaks; lasen Elisas mobiilse interneti ära blokeerida; vaatan üle, et kõik vajalik ikka kaasas oleks ja üritan leida küüti lennujaamani. Taksode vastu on endiselt allergia. Ja juba olemegi lennujaamas, kiletan kohvri ära ja saadan linti mööda lennuki poole.

Tallinn -> Frankfurt läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Sinna jõudes pean tõdema, et emalt laenatud seebikarp-fotokas teeb inimestest ainult purjus näoga pilte. Nagu näha.

Hispaania kohal, kell Eesti aja järgi 01:11, kohalik aeg 0:11, Argentina aeg 19:11. Lennata veel üle 11 tunni. Lõpetan Madagascar 3 vaatamise, tagumik ja jalad kanged. Enne seda HIMYM. Peaks vahepeal sirutama ja siis järgmise filmi valima. Valik on suur, kõiki 13 tunniga ära vaadata ei jõuaks. Magamine on küsimärgi all. Süüa tahaks.

Kohalik aeg 1:06. Men In Black 3. Söök on hea, silmad jube väsinud. Pole ka ime: Eesti aja järgi on kell 2 öösel. Vaatan filmi ära ja siis üritan magada. Peeter Perens istub minu taga, Priit Eek ees. Seljatugesid veel kallutatud pole.

Kell 4:06 CEST. Une võimalikkusest lennukis. Erinevate asendite vahel mängides natuke midagi nagu saaks. Nüüd on jalad surnud: peab sirutama. Lennata jäänud ca 7,5h, asume parajasti kuskil Aafrika läänerannikust pisut läänes: Dakar on lähim maismaal asuv punkt. Meist 10363m allpool asuvad saared. 6682km veel, kiirus 933km/h.

5:06 The Amazing Spider-Man. Korraks jalutan lennuki tagumisse otsa (50. rida on üsna lähedal) ja võtan topsi vett.

06:18/01:18 Selis: “Kui alumised hääled saavad veel hakkama, siis tenoritel on täitsa kööga.” Nõustun. Lennukis eriti magada ei saa, esimesel õhtul Buenos Aireses meie personaalkontsert. Ei oota erilist kvaliteeti. Lennuki WC on viisakas, ühest väidetavalt seep otsas.

01:25 Ahjaa, minu kõrval istuvad ilmselt 3 argentiinlast. … …x …

2:31 Järjekordne lühike unetsükkel läbi. Jalaruumi ei ole, noh.

3:01 Veel üks.

3:23 InFlight Entertainment, I am disappoint! Mis Bowie Best-Of see sihuke on, kust Life On Mars välja on jäetud? 16 träkki.
Oo! Massive Attack – Mezzanine, Beatles – Revolver, The Who – Quadrophenia!
Aga no NENDE klappidega pole siin mingit naudingut.

3:43 Miski tugev lõhn tungis ninna. Ilmselt stjuuardi odekolonn.

3:57 Mõne aja pärast lendame Rio De Janeirost mööda (kuigi ilmselt mõnesaja kilomeetri kauguselt). Maandumiseni 3 tundi. Uus hommik püüab meid varsti kinni.

4:08 See Johnny Deppi ja Michelle Pfeifferiga film läks nüüd käima. Ehk kuidas ma saaks 13+ tundi lennata ja mitte Deppi vaadata, kui ta juba valikus on? Araabiakeelsed subtiitrid? Dark Shadows.

4:54 Vahepeal pandi tuled jälle põlema. Reisiseltskond ärkab. Eek kurdab sama muret, et magada saab ainult pisikeste sutsakatena.

5:04 Kui sulle öeldakse “Gracias!” siis õige vastus on “De nada!” Eksju?

5:47 Õues paistab päike! 🙂

6:35 Huvitav tollideklaratsioon. 300$ eest võib kaupa maksuvabalt sisse tuua, pluss sama palju taxfree poodidest. Mobiil tuli ka deklareerida. Go Nokia 6150!

Posted on

ACTA? Ei, mitte sinnapoolegi.

Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.

Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?

Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?

Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.

Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?

Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu?  Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂

Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.

Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.

PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂

Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉

Posted on

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Posted on

Inglased, eestlased, pangad ja tšekid.

Käesolevas postituses on kõik valuutakonversioonid Google’i kursiga.

Inglased on pangandusega tegelenud väga kaua: ainult rootslastel on vanem keskpank. Ajakirjandus on neil ka vahva. Nii ma ükskord tellisingi endale ühe mõnusalt sügavuti teemat lahkava kuukirja, mil nimeks F1 Racing. Siis aga saabus õnn (või noh, iPad) minu õuele ja otsustasin pabertellimuse digitaalsega asendada. Hinnavahe umbes kahekordne: paber maksab eestisse tuues £65/aasta (€74), digitaalne ainult €37,50. Erinevus on seegi, et postiga tuleb info Inglismaalt siia paari nädalaga, digiajakiri on aga juba enam-vähem ilmumise päeval loetav.

See selleks. Enne digitellimuse vormistamist olin “klassikalist” üsna värskelt uuendanud. Uurisin, kas tühistades raha tagasi ka saab. “Ikka saab,” oli vastus. “Helistage ainult, kontrollime krediitkaardi numbri üle ja teeme tagasikande.” Õnnestus nii kokku leppida, et nemad helistasid hoopis mulle. Lubati nelja tööpäeva jooksul raha tagasi kanda. Jäin ootele. Hiljem selgus, et minu tagastus oli 9. augustil hoopis tšekina teele saadetud, paluti oodata kuni 28 päeva. Ootasin.

Tšekk summaga £58,68 (€66,89) saabus lõpuks. Tallinna postitempli kuupäev oli 19.09.2011. 41 päeva? Aga noh, vähemalt kohal. Võtsin kauaoodatud tšeki ja marssisin oma kodupanka (SEB)…

“Kahjuks meie seda teenust enam ei osuta,” ütles teller murelikult. Juba (kuigi minu meelest pigem “alles”) maikuust, turvakaalutlustel. Arusaadav, kiviaegseid tehnoloogiaid ei saagi tänapäeval usaldada. Lõpuks sain soovituse kõik teised pangad läbi käia ja neist soodsaim valida.

Swedbank: Teenustasu 1,5% tšeki summast, vähemalt €19,17 (300 kr). Ooteaeg kuni 6 nädalat. Ühtlasi tuleks nende juures selleks konto avada, aga see ei maksa midagi. Kuigi, jah, lisandub veel ülekandetasu €0,38. Kokku saaksin kätte niisiis €47,34. Vähemalt digitellimuse kataks ära.

Sampo: Teenustasu 3% tšeki summast, vähemalt €19,17. Ooteaja kohta ei hakanud küsimagi, sest “ühe tehingu pärast me teile küll kontot ei ava.” Üllatav suhtumine, aga hind oleks muidu ligikaudu SB-ga võrreldav.

Nordea: “Kas te tšekkidega tegelete?” “Oleneb tšekist.” “Mul on siin sihuke Inglise tšekk…” “Ei, Inglise tšekkidega me ei tegele.”

Ja ongi kõik. Valikud tunduvad üsna piiratud. Üritan inglastega veel suhelda, ehk pakuvad omalt poolt veel mõne alternatiivi.

Posted on

Miks on inimkond hukule määratud?

Inimkond on hukule määratud, selles pole kahtlustki. Variante on muidugi palju: globaalne soojenemine, tuumasõjad, kõik see muu… aga mina tahaks robotitest rääkida.

Väidan, et kui me õppimisvõimelisi roboteid netiavarustest eemal ei suuda hoida, õpivad nad põhiliselt agressiivsust. Natuke ka hedonismi, aga põhiliselt lihtsalt tuima lahmimist. Ja siis ühel hetkel võtavad nad selle kõik omaks ja tulevad meie vastu võitlema nagu kiimas ja vihased pubekad muiste.

Seni on kõik muidugi hästi naljakas.

Kasutame WordPressi
%d bloggers like this: