11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂


Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.