Järelmõtteid reisist

Seesinane postitus tuleb nüüd eelneva kuraditosinaga võrreldes märksa hüplikum, üldse mitte kronoloogiline. Või kui siis natuke.

Niisiis, London. Imbile meeldisid pargid, multikultuursus ja Primark. Minu eriline lemmik oli teadusmuuseum, aga üleüldse on väga lahe võimalus tasuta muuseume külastada. Ja kunstisaale. See oli ka lahe, kuidas halvad sõnamängud siinses kultuuris lausa kohustuslikud on — lausa nii, et linnas erinevate kaupluste nimed jõhkralt sõnadega mängivad. Näiteks prillipood “Spex in the City” ja veinipood “Planet of the Grapes.” Rääkimata siis autonumbritest nagu WE04 PON. Aa, Primark meeldis tegelikult mulle ka. 😉

WE04 PON

Sitges. Lubati palju geisid, nii ka oli. Aga üldse polnud imelik. Mis on omamoodi imelik. Ju olid ootused rohkem stereotüüpidest tingitud (kuigi kohati said ka need kinnitust). Hotelli teenindus oli super, puhvet ka. Meri oli mõnusalt jahutav, aga mitte liiga külm. Isegi rand ei olnud liialt ülerahvastatud. Ainult esimene emotsioon hirmutas, kui me öösel parkimiskohta leida üritasime ja see täiesti lootusetu tundus.

Barcelona. Meie arvates endiselt kõike ilusam suurlinn. Ja seda mitte ainult purskkaevu pärast, kogu linn tundub ilus. Okei, me ei vaadanud väga äärelinnu ja hämaramaid kõrvaltänavaid, aga ikkagi.

Kataloonia, niipaljukest kui me teda nägime, tundus ka üldiselt täitsa tore koht. Taristu on tasemel, ühistransport pole üldse kallis ja inimesed — noh, tagasi Tallinna jõudes pidin päevakese aklimatiseeruma. Sest alguses tundusid kallid kaasmaalased ikka väga mossis ja vastikud. 😛

Tegelikult on tore tagasi olla. Aga seal oli ka tore. Aitäh, Imbi, et sa mind välismaale vedasid! 🙂

PS: Kui keegi tahab, et ma kasulikud nõuanded ka ühte nimekirja kokku võtaksin, andke palun märku. Muidu ma lihtsalt ei viitsi. 😉

11. päev: Circuit de Catalunya, Hotel Platjador ja … rand!

Reis algab siin.

Ükspäev hakkasime mõtlema, millest me siin puudust tunneme. Muusikast! Klubitamas pole käinud, kontserte pole otsinud, autoraadio ei taha väga jaamu kinni püüda — või no püüab, aga üsna varsti kaob levi ära ja siis otsi jälle uut ja … oeh. Õnneks on iPad ja Spotify. Saame hotellitoas väikestviisi oma lemmikmuusikat nautida. 🙂

Nüüd aga tänase tähtsündmuse (või -koha) juurde. Eile netist pileteid osta ei õnnestunud, proovime hommikul helistada. Mõte on see, et kui hiljemalt 10 hotellist startida, jõuaks kella 12-sele tuurile ilusti. Helistan, küsin, saabki! Selgitan pisut: siit üldse mitte kaugel, Montmeló linnakeses, asub Circuit De Catalunya — ringrada, kus toimub aastast-aastasse Hispaania GP ja kus vormeleid (neid F1-klassi omi) tänapäeval ilmselt kõige rohkem testitakse. Niisiis, kell 12 algab giidiga tuur, mis kestab umbes poolteist tundi. Ja maksab ainult 10 eurot/nägu.

TomTom ei taha miskipärast CdC-d huvipunktina tunnistada, aga veebist leiab ka koordinaadid. Üks kiirteede ristumiskoht on ka uuem kui need kaardid, mis Helar sinna enne reisi laadis, see tekitab kohati segadusi. Kõigele vaatamata oleme juba üsna pea raja territooriumi piirava aia taga ja otsime õiget parklat. Teeme ringi ümber raja, aga ikka ei miskit. Küll aga paistab Porta 1 juures puude all ka teisi autosid ootel, äkki tulid ka tuurile? Liitume. Hiilin mööda trepiastmeid üles helikopterite maandumisplatsi piiluma — siitkaudu saabuvad VIPid ja enamik sõitjaid, seletab hiljem giid — ja kuulen raja poolt mootoreid kõrgetel pööretel nurrumas. Kas tõesti on Mercedes jälle salaja testima tulnud?

Helistan uuesti infoliinile, lubatakse 11:50 väravast sisse lasta. Kell on 11:35. No eks me’s oota. Ometi liigub üks Hollandi numbrimärgiga auto meie ooteseltskonnast tõkkepuu juurde … ja saab sisse! No mis siis ikka, kogu kamp suundub väravasse. “Follow the car,” soovitab end ilmselgelt inglise keeles mitte kõige mugavamalt tundev valvur. Järgneme. Järgneb pisike segadus parkimiskohta otsides, kuna jälitatav juhatab meid otse paddocki alale (ehk sinna, kus võistluste ajal meeskondade elamis- ja võõrustamisvagunid paiknevad).

Uuh, päris ringrada! Okei, sõitu täna pole, rada on Audile kolmeks päevaks broneeritud (mingi R8 promoüritus ilmselt), aga see-eest näidatakse meile kõike seda, mida enamik fänne võistlusnädalalõpul kunagi ei näeks. Kõigepealt briifingutuba. Väidetavalt peeti just siin ruumis enne praeguste poodiumiküsitluste aega ka sõidujärgset esikolmiku pressikonverentsi, mis eetrisse läks. Enne kui kolmik pressikeskusesse “suurele” pressikonverentsile juhatati.

Poodium. Okei, F1-karussell paneb siia oma butafooriat juurde — kogu tsirkuse ülesehitamist alustatakse üldjuhul nädal enne võistlust — aga siiski: poodium!

Pressikeskus. Väidetavalt maailma üks suurimaid omalaadseid. 450 töökohta, kus igaühel on oma lauapind, elekter, netiühendus ja vaade neljale ekraanile, millest üks näitab ilmateadet, teine ajavõttu, kolmas ja neljas pilte kohalikest rajakaameratest (st mitte telepilti).

Tuba, mille üks sein on ekraane täis. Need on monitorid, mis näitavad korraga kogu rajal toimuvat. Siin istuvad kohtunikud ja võtavad vastu otsuseid! Küsin, millisel toolil Charlie Whiting istub — naerupahvak. Giid arvab, et eks Charlie tiirleb pigem mujal ringi — alguses ühes tornis, vajutab stardinuppu, hiljem lehvitab teises kohas ruudulist lippu — aga ei, siiski, ju ta vahepeal ikka siin on. Aga Bernie kindlasti ei ole. Ja tiimide esindajaid siia ka ei lasta, kuigi raadioside on olemas.

Näeme ära ka VIP-ruumi ja esimese boksigaraaži. St garaaži number 1. Selle, kus võistlusnädalavahetusel hoitakse ja putitatakse valitseva maailmameistri autot. Ja siis ka natuke boksiseina, kuigi see on praegu teistsugune: lihtsalt võrk. Ei mingeid katusealuseid ekraanide ja raadiotega.

Vanasti pandi siin iga aasta uus asfalt maha, aga nüüd iga kahe aasta tagant. Mitte majanduskriisi pärast, lihtsalt veoautod ei võistle siin enam. Nii säilib teekate paremini. Aga jah, vormelitsirkus on ikka paras pull, sest näiteks hetkel punane joon boksitee peatumis- ja sõiduala vahel värvitakse F1 ajaks Allianzi värvidesse. Ja siis jälle punaseks tagasi.

Rada ise jaguneb kaheks. Või kolmeks. Või on võimalik jagada kaheks. Täispikk variant on “rahvusvaheline” ja siin peetakse siis, noh, rahvusvahelisi võistlusi. Kui ta pooleks jagada, on lühem osa kohaliku võidusõidukooli käsutuses ja pikemal peetakse kohalikuma tähtsusega võidukihutamisi. Ja tegevuses hoitakse rada aastaringselt, olgu siin siis ratta-, rulluisu- või jooksuvõistlused, kardisõidud, võidusõidukool, kohalikud vormelid või lihtsalt “track day” — kuhu igaüks oma (sport)autoga tulla saab. Või reserveerib keegi firmaürituseks raja endale, nagu Audi täna. Pressikeskus muudetakse vajadusel konverentsiruumiks.

Imbil ei hakka ka igav, vähemalt nii ta väidab. 😉

Lahkume pärast poolteist tundi väldanud tuuri ringrajalt ja otsime endale boksipeatuseks kohta. GPS juhatab meid peaaegu bensiinijaama ja laseb siis uuesti kiirteele sõita. Oeh. Peaks ikka ise ka silmad roolis olles lahti hoidma. Läheme vanakooliks ära ja leiame siltide järgi McDonald’si, kus saame järjekordse uue kogemuse võrra rikkamaks: meie tellimuse võtab vastu masin! Ja masin oskab meiega ilmselt palju paremini inglise keeles suhelda, kui kohalikud teenindajad — mitte et neil midagi viga oleks, väga sõbralikud on — aga kokku panevad selle siiski inimesed, kes korraks kaks tellimust segamini suudavad ajada ja meile lasteeinet pakuvad.

Süües leian kaardilt ka lähima bensiinijaama ja marsruudi selleni. GPS arvab, et me oleme kiirteel ja üritab seeläbi meid tahtmatult eksitada, nii et kaardilugemisoskus on endiselt vajalik. 15 liitrit on rohkem kui veerand paaki ja annab meile mõnusa puhvri. Ilmselt piisanuks kümnestki.

Võtame suuna uuesti oma kodusesse Sitgesesse. Mägitee tundub pikem kui hommikul. Ilmselt aeglases kolonnis sõitmise pärast. Aga igav ei hakka siin endiselt. Okei, Imbi magab kõrvalistmel — tema jaoks pole ilmselgelt piisavalt põnev. 😉

Sitgeses kasutame lõpuks ära juba esimesel ööl saadud vautšerid, mis meile kummalegi Hotel Platjadori viienda korruse baaris (platja on kataloonia keeles rand) tasuta klaasi cavat lubavad. Vahetan oma cava mahla vastu ja naudime vaadet. Tõeline Vahemere-idüll. Vaikne raadio mängib Retro FM-i väärilist muusikat taustaks, rand on inimesi täis, laine laine järel randa kandub…

Klaasid tühjad, lahkume ka ise randa. Vesi on endiselt soe, liiv enam ei kõrveta, õhtupäike ka mitte. Ainult liiv teeb kogu asja minule tüütuks. Kakumäe kivisem pool on ikka see minu masti rand, noh! 😉

Homme jälle Barcelonasse! 🙂

10. päev: hotellituba, rongisõit ja Barcelona

Reis algab siin.

Meie voodi on nii lai, et teineteise leidmiseks peab kolm korda üle helistama. Nii suur, et teise serva jõudmiseks tuleb GPSi kasutada. Nii tohutult massiivne, et … no kui tavaliselt piisab voodi teise servani jõudmiseks ühest rullumisliigutusest, siis siin jõuab sama liigutusega umbes kuhugi voodi keskele. Ehk siis siia mahuks veel vabalt vähemalt kaks inimest. Mitte et me kedagi kutsuks, meile meeldibki vahelduseks laiutada. 😛

Esimesed paar päeva arvasin ma, et teleka all on minibaar ja ei puudutanud seda. Kui meil aga ükspäev tekkis mõte oma odavpoest ostetud joogid külma panna, avasin ukse ja nägin kaht veepudelit muidu tühjas külmikus. Jess, meil on külmkapp!

Seif on ka, töötab nagu hotellitubade seifid ikka. Londonis oli sarnane. Telekast ei tule enamasti midagi vaatamisväärset, vannituba on … ongi vannituba, noh. Ehk siis vanniga.

Pistikupesi on täpselt kaks: üks vannitoas, üks voodi kõrval. Õnneks olime ettenägelikud ja võtsime pikendusjuhtme kaasa. Konditsioneer ja riidekapp on ka. Ja vastuvõtus ollakse meie vastu alati nii-nii sõbralikud, et lausa piinlik on. 🙂

Hommikul arutame asja ja plaanime täna vabalt võtta. Mitte midagi teha. Eile läks pikalt ja puhata on ka vaja. Eks siis hiljem saab Barcelona ja ringraja ja muud toredad asjad ette võtta. Aga pärast hommikusöögijärgset dušši on energiat rohkem ja suuname end siiski Barcelona poole. Rongiga.

Ühe otsa pilet maksab €3,80 ja automaat ajab segadusse. On küll ingliskeelne kasutajaliides võimalik valida, aga siinne tõlkekvaliteet jätab kohati soovida. Ja jube kiiret reaktsiooni ootab see masin ka: kui 5 sekundit jaamanimede rägastikus orienteeruda üritan, jõuab sessioon aeguda ja reklaam ekraanile tulla. Oeh, proovime veel. Misasi on T-10? Jääb seekord võtmata, aga hiljem selgub, et tegu on kohaliku linnalähiühistranspordi 10-korra kaardiga. Ehk siis metroo, tramm, buss, rong. Paneme kõrva taha. Valime endale seekord edasi-tagasi piletid eelviimase jaamani. Mitte et sel tegelikult vahet oleks: loeb siiski tsoon.

Olgu lood Hispaania majandusega millised tahes, taristu on vähemalt Kataloonias vinge. Maanteed kvaliteetsed ja rongid mugavad. Natuke üle poole tunni konditsioneeritud vagunis ja olemegi kesklinnas. Rongis on infotabloo, mis kuvab meile marsruuti, kellaaega, järgmist jaama, välistemperatuuri — kokkuvõttes kõike, mida ühel rongireisijal vaja võib minna.

Esimese punktina ründame La Sagrada Familiat. Sisse ei lähe, aga väljast on ka vinge, tellingutele vaatamata. Kas Gaudí plaanides oligi kohe sees, et ta kunagi valmis ei saa? Järjekord ulatub pool tiiru ümber kiriku. Vaatame jonotajaid ja imestame, kuidas keegi sellise katsumuse ette võtab. Aga ju siis on vaja.

Üsna palju kuuleb siin vene ja inglise keelt, kohati märkame ka soomlasi, ainult kodumaalt pole siiani veel kedagi meie teele jäänud. Ju siis pole sadamale ikkagi piisavalt lähedal.

Jalutame läbi Eixample’i vanalinna, piilume siin-seal paiknevaid vaatamisväärsusi ja tõdeme üheskoos, et Barcelona on kõige ilusam suurlinn, mida me külastanud oleme. Ehk siis alistatud on praeguse seisuga London, Pariis, New York, Miami, Buenos Aires, Johannesburg, Santiago, Berliin, Moskva ja paljud teised. Ainult päike loojub vales suunas, st mitte merele.

La Rambla, Palau Güell. Šokolaadimuuseum, mille pilet on — ausalt ka — šokolaaditahvel! Plaça Reial, mis Imbile Veneetsiat meenutab. Lõunat saab siin, muide, märksa soodsamalt kui London või Sitges meile seni pakkunud on — kui vaid õige koha valid. Mõnikord piisab ümber nurga astumisest, et hinnad kahega korrutataks (või siis jagataks).

Lõpuks naudime Parc de la Ciutadellat, kus on vist küll kõike. Geoloogiamuuseumist Kataloonia parlamendini; tsirkusetrennidest (žonglöörid, akrobaadid, seltskond üherattalistel) tiigil aerutavate paarikesteni; suurtest seebimullidest purskkaevudeni. Lisaks veel laste mänguväljak, mammuti kuju ja loomaaed.

Loomaaia nurgalt jõuame raudteejaama, kust ka meie kodusesse Sitgesesse sõita saab. Piletit ei kontrolli keegi, tualett on tasuta, rong taaskord mugav — ainult infotabloo näitab alguses vale suunda, vahepeal saab korraks korda ja siis kustub lõplikult. Kuidagimoodi tundub Sitges meile siiski tuttav ja jõuamegi turvaliselt oma hotellituppa tagasi. Või no viimasel hetkel muidugi selgub, et ma olen uksekaardi kuhugi kaotanud. Aga retseptsioonist antakse naeratades uus ja saamegi oma nurgataguse odavpoe soodusarbuusi nautida. 🙂

Homme vaatame, kas vallutame ühe kahest Barcelona mäest või õnnestub ringrajale minna. Praegu igatahes ei õnnestunud ringrajale pileteid osta, kuna piletiostusüsteem on katki. Kas keegi seda tarkvara siin testib ka? 😉

9. päev: Bojana, rand ja mägitee

Reis algab siin.

Laisk päev, nagu ma eile lubasin. Nii ongi. Kuni kella kolme paiku saabuvad rongiga kaks serblast — Bojana ja Milan — ning siis läheme randa. Vesi on endiselt märg, aga nauditav, liiv tuline. Kahe lamamistooli ja päikesevarju rendihind on paberil küll sama, aga reaalselt pisut soodsam: maksame 15 eurot.

Pärast laseme Barcelona äärelinnas elaval Bojanal endale õhtusöögi kõrvale kohalikest vaatamisväärsustest rääkida. Sööme kohalikke snäkke (tapas/tapes, mis ei tähendagi midagi konkreetset, vaid lihtsalt … suupisteid). Seejärel, nagu lubatud, viime nad Bojana koju, mis asub siit umbes tunnise autosõidu kaugusel. Tasulist teed mööda ~15min lähemal.

Ja kohe saamegi aru, miks tasuline tee nii palju kiirem ja tasulisem on — seal on tunnelid! Meie tasuta maantee viib meid aga mööda mäekülge loogeldes samasse kohta. Laupäeval sõidame ka kindlasti siitpoolt. Mingi turist tolkneb meil jalus, tekib üsna pikk kolonn. Aga mööda sõita ei tohi, paks pidev joon lahutab sõidusuundi. Teed ääristavad ühelt poolt müür (et me kuristikku ei kukuks), teisalt mäesein. Ja nii me seal need kümmekond kilomeetrit lookleme.

Kiirteekultuur on siin natuke nagu Argentiinaski: mööda sõidetakse vajadusel igast suunast, kiirusepiiranguid ei peeta eriti millekski, aga sõidurajad on vähemalt konkreetsed. Ja siis on need teised, kes isegi ei ürita piiranguni kiirendada. Püsime turvaliselt keskmises, pole ohtu karpi jääda, kui parempoolne maha pöörab. Keegi ei pahanda ka.

Bojana neibörhuudi (või peaks barrist/barriost rääkima?) jõudes otsime kõigepealt puolisen tuntia parkimiskohta. Ja lõpuks pargime kilomeetri kaugusele. Istume tema konditsioneerimata korteris ja jätkame Eesti-Serbia sõpruskohtumist etümoloogiliste diskussioonidega, juttudega klaveritest ja kohaliku kaubandusvõrgu kirumisega.

Lõpuks palume end poolele teele autoni juhatada (sest edasi on tõesti väga lihtne, ainult otse) ja suundume tagasi Sitgesesse. Mägitee on vahepeal öisema varjundi omandanud ja kedagi aeglast ka ees ei tolkne. Saab rahulikult oma tempos nautida. Siit ka pisike stiilinäide.

8. päev: Veepark, minisafari ja kaubanduskeskus

Reis algab siin.

Äratuskella oleme täna sättinud pool tundi varasemaks (10:00) ja ei ärkagi paar tundi varem üles. Imbi virgub ainult ca veerand tundi enne kella. Harjumuspärane hommikusöögirootsilaud ei muutu veel igavaks, sest vaatamata teatavatele stampidele, nagu härjasilmad ja oad, on siin päevast-päeva piisavalt üllatusi. Mitte et hommikusöök põnev peaks olema.

Pakime rannakoti ja sõidame Aqualeoni veeparki. Enne uurime veel konsieržilt, kas seal kohapeal rätikuid pakutakse. Ta ei tea, kuid üritab helistada — aga keegi ei vasta. No mis siis ikka, võtame hotelli pakutavad rannarätikud igaks juhuks kaasa. Linnamelu tundub täna esmaspäevaselt asjalik, üldse mitte selline uimane, nagu siiani.

Veepargis, nagu selgub, peab lisaks sissepääsule maksma ka parkimise (3€) ja kapi eest (5€+2€ deposiiti). Ja ujumisrõnga laenutamise eest (ühene 9€, kahene 12€). Ja toidu eest. Ja hingamise eest. Okei, tegelikult päris nii hull ei ole: isegi rõngaid saab iga vastava atraktsiooni juurest tasuta, kui natuke ootad. Rätikuid hinna sees ei ole, aga poest saab osta. Ja varbavahesid saab sealt ka (6€), mis mulle kohe marjaks ära kuluvad, kuna paljajalu kõnniks jälle nagu tulistel sütel.

Oleme esialgu konservatiivsed ja vaatame põhibasseini üle, kus iga natukese aja tagant 1m laineid lubatakse. Mõnus, soe, rahulik, sõbralik. Lained tulevad ka ja ei ole midagi sellist, mis näiteks prillid eest ära võiks rebida. Meetrini küündivad nad küll ainult kuskil kõige ekstreemsemates lokatsioonides, kust vetelpäästja karm vile nagunii kõik kohe eemale peletab.

See oli siis nüüd kõige leebema taseme atraktsioon. Proovime midagi karmimat — Crazy Race. Keskmine tase. Noh, mis see sinine liumägi siis ikka ära ei ole? Stardist ei saa hästi minema, jalad kleepuvad raja külge. Aga voolav vesi teeb oma töö ja … uaah, kiirus kasvab, pritsmed löövad näkku, ma ei suuda ennast enam juhtida ja finišeerin selg ees. Aga Imbist eespool, hah! Adrenaliinilaks! 😉

Veel üks keskmise taseme rada: Black Hole. Ootame pisut sabas, saame kahese rõnga (no sellise suure, kus kahekesi peal saab istuda) ja ronime üles. Prillid ja flipflopid jätame heaga alla ootama. Üle saja meetri täiesti pimedat toru tundub kummaline, aga sisenedes selgub, et kohati on ta valgustatud. Imbi istub ees, mina taga — tundub hea kaalujaotus. Teeme kurvides sümboolselt ka “Whee!” ja muid ägedaid häälitsusi, kuni … eelviimasesse kurvi siseneme kuidagi vale nurga all ja rõngas viskab meid maha. Maandume basseini järjestuses Imbi, rõngas, mina. Vetelpäästja küsib, kas kõik on OK, noogutame, itsitame ja ronime välja. Imbi tunnistab mulle, et lõi pea vastu toru ära, aga kõik on korras. Siiani. Eks ma jälgin teda paar päeva. Minul on kõrvad vett täis ja käelihased annavad tunda, nagu oleks just karti sõitnud. Aga adrenaliinist siin puudu ei jää.

Käime lõunal — napikas, söögikoht pannakse kinni enne, kui me oma lasanjega lõpule jõuame. Päris palju kuuleb siin vene keelt, isegi mõned töötajad tunduvad seda emakeelena rääkivat. Mõnus, kodune. 😉 Sildid on üldjuhul hispaania, prantsuse, inglise, vene ja kohalikus keeles. Kohalikus? Nojah, sest hispaania keelt nad siin väga ei räägigi. See Kataloonia murre (või noh, keel) meenutab kirjapildilt kohati pigem prantsuse keelt.

Ahjaa, üks julgustükk ka: Kamikaze. Kõrgema adrenaliinikategooria rada. Kõhklen, kas see minu kaalukategoorias üldse ohutu on, aga keegi ei takista ka. Saadan prillid ja sõrmused igaks juhuks Imbiga alla ootama ja hüppab torru. Paaril korral kaob pind alt ja on täitsa vabalangemise tunne! Kui ma lõpuks pidurduskasti jõuan, virutab veemass mulle korraliku obaduse jalgevahele. Ja nagu sellest vähe oleks, ka ujukad üritavad langevarju mängida. Et siis jah, päris mitu minutit on tunne, et äkki polegi mul ette nähtud isaks saada. Huuh. TMI? 😉

Otsustame rahulikumalt võtta ja läheme safaribussi otsima. Iga poole tunni tagant peaks väljuma. Enne bussipeatust leiame aga miniloomaaia, kus on ponid, kilpkonnad, pesukarud, preeriakoerad, jänesed, … no üsna palju pisikesi nunnusid loomi. Eriti pesukarud, kellest meil lausa kahju on, näevad teised nii armetud välja. Mitte räsitud ega midagi, lihtsalt see pilk.

Buss viib meid hoopiski lõvide, tiigrite ja karude vahele. Imbi jaoks esmakordne elamus, minule jääb Lõuna-Aafrika lõvipargiga võrreldes natuke lahjaks. Mitte päris nii lahjaks, nagu üks siinne tiiger — kes on tagantvaates ikka täitsa ebanormaalselt lahja — aga natuke lahjaks siiski.

Lahkume pargist mõned minutid enne sulgemisaega, oleme mõlemad üsna väsinud. Palume TomTomil end koju juhatada, aga poolel teel laseme ta jälle üle ja põikame kohalikku kaubanduskeskusesse. See siin pole nagu meie põhjamaised keskused, kus kõik on ühe katuse all, vaid lihtsalt poed avanevad ühe parkla poole. No nagu Pärnus Härma umbes.

Esimesena meeldib meile külmutatud kaupu (põhiliselt mereande, aga ka nt jäätist) müüv La Sirena, kuna siin on õuega võrreldes mõnusalt jahe. Teine pood on Drim — siinne mänguasjavalik on päris suur, leidub nii smurfe kui turtleid, lammas Shaune ja legosid, barbisid ja ängriböördse. No ja igasugu sellist kraami ka, mida Eestis ei leia. Electroprix on sisuliselt Euronics (isegi Euronicsi logosid näeme) ja siinne põhihitt on hetkel — oh üllatust — suured ventilaatorid. Ja siis Carrefour: toidu-supermarket, kust pole mõtet midagi ühekaupa osta, sest hulgi on pidevalt paremaid pakkumisi. Kummaline, et mõned hinnad tunduvad siin vaat’ et soolasemadki kui meie “kodupoes.”

Ja ongi tänaseks kõik. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Homme tuleb ka üsna laisk päev. Puhkusel peab puhata ka saama! 🙂

7. päev: Kardirada, kaks GPSi ja hotelli bassein

Reis algab siin.

Eilsest õhtust jäi veel mainimata see, kuidas me korraks autoni jalutasime. No lihtsalt kontrolli mõttes, et kõik ikka hästi on. Algne plaan oli Panda hotellile natuke lähemale tuua, aga kella 9 paiku õhtul oli parkimiskohti hoopis vähem kui hommikul ja meie koht tundus isegi päris soodne. Kõndisime hotelli tagasi mööda rannapromenaadi ja nautisime öist tuledesära. Siin läheb õhtul üsna ruttu pimedaks.

Hommikusöök on rikkalik, nagu eilegi. Selle ajaga, kui meie sööme, koristatakse tuba ära — eile oli täpselt samamoodi. Uskumatu ajastus. Patseerime pisut mööda linna ringi ja lööme Pandale hääled sisse. Suund Tarragona poole. Igaks juhuks on kotis ka hotelli vastuvõtust leitud 3€ sooduskupong ühele lähedalasuvale kardirajale, äkki läheb vaja.

Garmin suunab meid mööda tasuta teid, nagu öeldud, Tarragonasse. Mitte et me seal midagi konkreetset otsiks, lihtsalt anname suvalise aadressi ette ja vaatame, mis saab. Auto on üsna tutikas, alla 10k läbisõitu. Konditsioneer töötab ilusti, mängijasse on jäetud jazziplaat, kütusekulu pea olematu … nagu ka kiirendus. Aga noh, käik alla, pöörded üles ja ta liigub siiski! Ringristmikke on palju, hakkan nendega juba vaikselt harjuma — Tallinnas on mu lähenemine märksa konservatiivsem. Maassa maan tavalla, nagu vanad eestlased ütlesid.

Ühel hetkel kilkab Imbi, et vasakut kätt on kardirada. Või no minu peas kõlab see rõõmust rõkkava kilkena. Paraku natuke liiga hilja, et sisse pöörata. Aga pole hullu, järgmine ring on juba kohe nurga taga, lasen Garmini üle ja väljun neljandast. Uuh. Siin on sõitnud Pedro de la Rosa, Marc Gene, Fernando Alonso, paljud teised … ja vihjatakse miskipärast ka Schumacherile. Ei tea, kas ka tema? No igatahes.

Võimsama kardiga maksab 10 minutit rajal 23 eurot. Soodukaga siis 20. Pealtnäha samasugune Sodi nagu Laagri rajal, aga natuke teistmoodi tuunitud. Palju pikki sirgeid ja laugeid kurve, aga ka paar keerulisemat kohta. Saan rajale uhkes üksinduses, sest Imbi ei julge. Nojaa, eks siin ole teised kiirused ja KUI midagi juhtuma peaks, siis … jah. Aga sõita on lihtne. Füüsiliselt. Siin saaks väga lahedaid võistlusi maha pidada.

Kümme minutit saab täis, mind lehvitatakse rajalt maha ja saan oma ringiajad. Rajajulgestaja ei saa mu nimest päris hästi aru ja kirjutab Critian. Noh, asi seegi. Ja minu parim aeg — 1:22.79 — jääb selle klassi rajarekordile alla 11 sekundit. Vähemalt olen oma esimese ajalise ringiga võrreldes (boks on kohe pärast ajavõtukohta, seega soojendusringil aega ei võeta) ligi 3 sekundit parandanud. 🙂

Adrenaliinilaks käes ja selg higine, suundume Tarragonasse. Carrefouri tühjas parklas peatume hetkeks varju all ja sätime TomTomi Garminiga konkureerima. Esimeses (TomTom XL) on uuem kaart, teine (Garmin Nüvi) räägib vigasemat Eesti keelt, aga näitab kiirusepiirangut natuke arusaadavamalt. Kiirusekaameraid teavad mõlemad, aga TomTom hoiatab kuuldavamalt. Pärast pisikest tiiru Tarragona kesklinnas jätkame ainult TomTomiga.

Pargime jälle Sitgesi tasuta tsooni, sadakond meetrit hotellile lähemale, kusjuures see esimene vaba parkimiskoht ei vaja isegi erilist manööverdamist. Ometi on siin enamik autosid pargitud nii lähestikku, et ilma ülejäänud rivi pisut lükkamata ei ole võimalik välja mahtuda. Mõnikord kohe veab.

Seekord jätame ranna vahele ja jahutame end hotelli basseinis. Mõnus, aga hääääästi vaikne. Peaaegu sosistame omavahel, et massi sulanduda. Vesi on soe, lamamistoolid mugavad. Homme läheme veeparki! 🙂

6. päev: Sitges, hotell ja rand

Reis algab siin.

Nüüd läheb igavaks, arvasin ma. Saab rahulikult puhata ja ongi kõik. Tuleb välja, et … lähebki. Aga miski närib. Sellest juba varsti lähemalt.

Lõpuks ometi oleme hotellis, kus hommikusöök on hinna sees, nii et eile öösel ei pidanudki poes käima! Ja veel milline hommikusöök. Korralik buffee, nii et kõhu saab korralikult (ja tervislikult) täis. Ja siis autot ümber parkima.

Nagu meile eile vihjati, algab tasuta parkimise ala 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Leiame teepervel ühe täiesti tühja riba, meie ees ega taga ei pargi paarikümne meetri raadiuses mitte kedagi. Jaa, tundub ohtlik, aga siin tohib kindlasti parkida. No kohe päris kindlasti. Aga miski närib. Sellest hiljem.

Jalutame mööda rannariba hotelli poole tagasi. Palav on. Päike paistab, meri lainetab. Palmid kaunistavad rannapuiesteed. Idüll. Aga miski närib. Mõne aja pärast selgitan.

Teel tagasi hotelli ostame kohalikust kodutehnika poest paar 10-eurost Vodafone’i kõnekaarti, mõlemal ka 200MB internetti peal. Äkki jätkub nädalaks? Sätime end hotellis rannavarustusse, jätame kõik väärisesemed seifi ja ründame randa. Imbil on Primarkist ostetud kübar, minule leiame õlgkaabu kohalikust imepisikesest kübarakauplusest, hind 19 eurot. Aga miski närib. Varsti-varsti.

Rendime rannast päevaks lamamistoolid (2×5.50) ja päikesevarju (6.50). Aah, mõn… SEE LIIV ON TULIKUUM!!! Vedeleme varju all, kuid määrime endid siiski igaks juhuks päikesekreemiga. Aeg-ajalt käime ujumas. Meie toolidele jäetud vähene vara ei huvita kedagi. Päris palju näeb topless-päevitajaid ja -ujujaid. Igasugused kehakujud, nahavärvid, rahvused ja soolised eelistused on esindatud. Keegi ei häiri kedagi, kui mõned poidest kaugemale triivivad vesijalgratturid välja arvata — nemad häirivad siis vetelpäästjaid, eksole. Muus osas on idüll. Aga miski närib.

Lõuna jääb sujuvalt vahele, hotelli jalutamiseks ostame kahepeale ühe keskmise jäätise (3 palli). Maksab 3.50. Londonis oleks hind umbes sama, aga rahaühik pisut kallim. See võib olla palavusest tingitud, aga ilgelt hästi maitseb. Muus osas — ega sellise kuumaga väga süüa ei tahagi. Aga miski närib.

Miskipärast ei suuda me ühelgi katsel rannast hotelli otse tagasi jõuda, alati suudame mingi lollaka ringi teha. Peaks järgmine kord kaardi kaasa võtma või vähemalt marsruudi korraks kaardi peal üle vaatama. Ja miski närib ka.

Jõuame hotelli tagasi, peseme meresoola nahalt maha ja suundume õhtubuffeele: alates 19:30 pakutakse hotellis õhtusööki hinnaga €9.50/nägu. Valikus erinevad salatid, paella, liha, pasta, supp ja magustoidud erinevatest kookidest jäätiseni. All-you-can-eat. Ehk siis tegelikult piisaks meile siin nendest kahest söögikorrast küll.

Arutame Imbiga, kes on siinsest idüllist täiesti sillas, mis mind siis närib. On see koduigatsus või esimese õhtu/öö stressi järellainetus? Võõras keel? Meenutame korraks porgandeid salatis. Gatwicki lennujaam. Klimp tuleb kurku. Ebanormaalne! Ma igatsen Londonit!

5. päev: ostlemine, odavlend ja kallis parkimine

Reis algab siin.

Hommik algab, nagu ikka, eile Tescost ostetud gurmeetoiduga. Või noh, võileibade ja jogurtiga. Kiire dušš ja kohvrid kokku, sest kell 10 on check-out. Kuue naela eest (NB! Sularaha!) jätame oma kolm kohvrit hotelli ootele ja suundume ise Oxford Streeti. No et veel viimast võimalust kasutada ja rohkelt soodsaid hilpe endaga kaasa vedada.

Otsustame, et ühest poest piisab: Primark it is! Kasutame oma kohalikke kõnekaarte ja hargneme. Mina meeste-, Imbi naisteosakonda. Vau, lipsu saab 2 naelaga! Ja 5 paari sportsokke ka! Ja T-särgi eest küsitakse ainult 50 penni rohkem! Ja püksipaarid algavad £4 juurest! Ja … uuh! Pakin kotti kolm lipsu, paar komplekti sokke, kolm T-särki, Union Jacki värvides talvemütsi ja püksirihma. Tagatipuks võtame veel mätšivad hallid kapuutsiga pusad ka. Loomulikult Union Jackiga. Imbi leiab endale jaki, 3 pluusi, sokid, pidžaama, raha- ja käekotist koosneva komplekti, salli ja kübara. Arve kokku … khm. 110 naela.

Tiksume hotelli tagasi, tee peal üritan veel võimalikult palju (tõenäoliselt oksjonilt ostetud) huvitavaid autonumbreid pildistada. Äramärkimist väärib näiteks Lamborghini numbriga WE04 PON. Pakime oma ostud kohvritesse ja võtame ette kõikse viimase metroosõidu. Kõik siin tundub juba pärast paari päeva nii tuttav; arutleme väikestviisi, et siin võiks täitsa eladagi. Seekord me ei eksi isegi rongiga: oskame juba lugeda, milliselt perroonilt Gatwick Express väljub. Ja rong on mugavam, kui lennuk. Napilt. Sõitma peab sellega ka muidugi ainult pool tundi.

Jõuame lennujaama. Ilgelt vara. Jõuan telefoni täis laadida, äkki läheb Barcelonas vaja. Meil on nimelt selline probleem, et autorent pannakse kinni 23:00 ja lend maandub plaani järgi 22:25. Lisame juurde väljumisel tekkiva ummiku ja pagasi ootamise, ega väga ei jäägi varu.

Igatahes, meie lennu check-ini avamist ootame poolteist tundi. Edasi on juba lõbusam: tax-free poed ja söögikohad. Brausime käekellasid ja olmeelektroonikat, lõpuks ostame lennukis lugemiseks paar kohalikku ajakirja: Imbile Q ja minule Autosport. Raudselt Eestis nii hea hinnaga ei saa. 😛

50 minutit, vabandust, 45 minutit enne lennu planeeritud väljumisaega saame teada värava. Ehk siis juba see info hilineb 5 minutit. Seame sammud sinnapoole, ennäe, järjekord! Jätame sabatamise esialgu neile, kes viitsivad, kuna meie rida pole veel välja kuulutatud, aga liitume varsti siiski ootajatega. Infotabloo väidab, et värav suletakse … 5 minutit tagasi. Khm. Järjekord on veel täiesti arvestatav. Väljalend hilineb lõpuks ca 20 minutit. Vueling!

Pardal teatab kapten, et saabumisaeg on siiski 22:25. Naudime aknast avanevat vaadet päikeseloojangule ja loeme, mida Daft Punk oma ülimegasupergigahüpereduka (ja hea) plaadiga tegelikult öelda tahtis. Kell 22:02 (Hispaania aja järgi) on õues juba täiesti pime. Aru ei saa, kui kaugel me oleme. Kuni ühel hetkel on kõik jälle selge: linnatuled paistavad. Valjuhäälditest kõlab teade, et alustame laskumist sihtpunkti suunas ja et väljas on 20 kraadi sooja. Rattad puudutavad maad 22:25.

Eksperimenteerime elektroonilis-biomeetriliste passide ja automaatkontrolliga. Natuke on kasutatavuses veel arenguruumi: minul läheb ludinal, aga Imbi suunatakse pärast näo- ja sõrmejäljetuvastust ikka piirivalvuri juurest läbi.

Pagasi saame kätte üllatavalt kiiresti ja järsku on ikka paanika: kell juba kohe üksteist, aga meie ei leia kuskilt Centauro (autorendifirma) mikrobussi. Suudame isegi busside peatumispaiga tuvastada, aga Centaurot ikka pole. Helistan, noormees toru otsas juba aimab, et see mina olen. 15 minuti pärast (st 23:15) lubatakse meile minivänni. Elagu mañana! 😀

Mikrobuss saabub 23:30 paiku. Jõuame Centauro kontorisse, mis on põhimõtteliselt küll lennujaamas, aga üsna mitme minuti sõidu kaugusel. Kusjuures sõit käib suures osas 100km/h. Saame auto kätte — klass on “Ford Fiesta või sarnane” ja meie isend Fiat Panda. Natuke nagu sõidaks pisikese mikrobussiga. Homme uurin, kas iste kuidagi madalamaks ka käib, sest praegu on tagumises asendis raske esialgsest välja näha. TomTom peale, hotelli koordinaadid sisse ja minekut! Küsimusele, kas vältida tasulisi teid, vastame eitavalt. Jõuame ruttu hotelli, maksku mis maksab!

Maksab üle 6 euro. Pff? Okei, edaspidi proovime siis vältida, maksku mis maksab. 😛

Sitges. Ühel hetkel väidab TomTom, et oleme kohal. Nojaa, aga … kus hotell on? Eks ta luuletas meile alguses ka maid ja ilmu kokku sellest, kuidas ühesuunalist pidi vastassuunas kiirteele jõuda. Teeme paar tiiru lähiümbruses ja üritame parkimiskohta leida. Leiame parkimismaja. 8 tundi/25 eurot! Olgu, 24 tundi on sama hinnaga. Aga … äkki saab ikkagi kuidagi odavamalt ka? Tiirutame mööda ülikitsaid tänavaid nägemata ühtegi parkimiskohta. Vahepeal üritavad purjus turistid meie Pandat silitada. Tunduvad jalakäijatele reserveeritud tänavad olevat.

Imbi proovib hotelli helistada, aga jääb iga kord ootele. Märkame, et TomTom pakub teist numbrit kui meie reservatsioonileht, proovime seda ka. Hurraa, mehehääl vastab ja ei jätagi meid … okei, korraks oleme ootel ka. Igatahes, 15 euro eest saab auto veeta öö hotelli parkimismajas, mis asub kõrvaltänavas. Noh, midagigi. Ja homme võime parkida tasuta parkimisalal, ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel hotellist. Kui lõpuks oma parkimissaaga lõpetame ja hotellituppa jõuame, on kell umbes üks öösel. Lennujaamast hotelli pidi olema paarkümmend minutit sõitu, meil läks koos kõigi seiklustega kaks ja pool tundi.

Aga aknast on vaade hotelli basseinile! 🙂

%d bloggers like this: