Aastakokkuvõte 2021

Ma olen selles blogimise värgis ikka jube aeglaseks jäänud. Millal viimati eelmise aasta kokkuvõtmine üle kahe nädala võttis? Never! Enda vabanduseks võin öelda, et aja gaasipedaal tundub kinni kiilunud olevat ja mootoris jätkub ikka veel jõudu kiirendamiseks. Igatahes, siit ta nüüd tuleb. Aastakokkuvõte 2021. Kui me eelmisele andsime 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), siis lõppenud aasta skoor on mõlemal vähemalt 2 pügalat tõusnud. Vastavalt siis 7,5/10 ja 8/10. Pole paha? Vaatame lähemalt.

Aasta pilt: mina elevandi otsas. Imbi pildistas 🙂

Pere/kodu

Oppaa, siin ei teagi nüüd, millest alustada. Või tegelikult tean küll. 2021 on meie kodus selgelt üheainsa märksõnaga kokku võetav: saun! Projekt sai ehitusloa juba 2016, ehitajat ootasime niisiis peaaegu 5 aastat. Seiklusi ja sekeldusi oli omajagu, lõpptulemus on suurepärane. Ja kui me sind ikka veel sauna pole kutsunud — mida sa ootad? Kutsu ennast ise! Lepi meiega ka õige päev/õhtu kokku ja teeme ära! 🙂

Saunamaja kõige olulisem ruum: saun

Ka kodukontor arenes uuele tasemele, aga sellest tuleb lähemalt juttu vidinate rubriigis.

Aasta jooksul tegime Imbiga nii mõnegi meeleoluka väljasõidu, olgu sihtkohaks siis Pärnu, Tartu, Viljandi või hoopiski Taagepera. Aitäh nende mälestuste eest! 🙂

No ja siis ühel hetkel võtsin ma kätte ja leidsin, et köögimööbel näeb aegunud välja. Tõele au andes olen ma seda mõtet juba 2014 remondi lõpust mõlgutanud, nüüd siis lõpuks läksin poodi, lasin õiget tooni valge värvi kokku segada, küsisin nõu, ostsin sobivad pintslid ja liivapaberi, tüdinesin nühkimisest, läksin uuesti poodi, ostsin lihvimismasina, küsisin veel nõu ja asusin tööle. Eesmärk: enne Itaalia reisi köök uueks luua. Ja… tehtud!

Natuke uut ja vana
Imbiga Pärnu rannas päikest võtmas

Sõbrad

Aasta alguses oli vaikne. Sünnipäevapeo tegin seekord Teamsis, kümmekond toredat sõpra näitas isegi nägu. Ja rohkematega olekski Teamsis juba pisut keeruline. Umbes mai paiku julgesime juba mõne üksiku sõbraga näost näkku kokku saada vahepeal.

Siis hakkas juba vaikselt see aeg ka pihta, kus teisest vaktsiinisüstist piisav aeg möödas oli ja tunne mõnevõrra julgem. Käisime lõpetamistel, arutasime reisiplaane ja mängisime uut põnevat mängu alapealkirjaga “serverid kukuvad öösiti

Rallisõpradega rallil

Suvel jäi Facebookis silma Hegle üleskutse asutada Nõmmele oma kohalik lõviklubi. Olen alati Lionsi tegutsemist kerge aukartusega kõrvalt vaadanud, kuigi liitumisest polnud enne seda üleskutset isegi mõelnud mitte. Aga no kui juba, siis juba! Tänu oma suurele suule ja kohusetundele andsin avakoosolekul nõusoleku olla I asepresident, mis tähendab lühidalt seda, et pärast esimese hooaja lõppu tuleb minu presidendiaasta. Mingid mõtted mul juba on, üritan vaikselt nende teostatavuse osas sotti saada.

LC Tallinn Nõmme Charter Night ehk asutamispidu

Aiapidu — vt Bigbänd, allpool

Hetk aiapeolt. Hetk on ju täpselt 14 sekundit, eks?

Septembri lõpuks olid ehitustööd peaasjalikult valmis ja algasid saunaõhtud. Olgu sõpradega või pereringis, aga minu arvestuse järgi on valmimisest aasta lõpuni ainult üks selline nädal olnud, kui kerist kuumaks ei kütnud. Ja nii mõnelgi nädalal tuli seda ette rohkem kui kord.

Tervis

Kõndimine jätkas tõusujoont, aga virtuaal-kombo-maratoni aeg tuli natuke nõrgem kui mullu. Miks? Noh… 2020 võtsin ma esimese setiga üsna rahulikult ja siis hakkasin järjest optimeerima. Seekord tuli nö “must” aeg parem kui eelmisel katsel. Sellest hoolimata, et ma viimased ~10 km villis tallaga käisin. Ja eks need villid tõmbasidki moti maha, et aega edasi lihvida. Igatahes loodan ma 2022 aasta lõpuks oma käimiskilometraaži veel nii palju üles ajada, et 3000km piir ületatud saaks.

Käimisnumbrid lähevad üles: 823km (2019), 2214km (2020), 2905km (2021)

Veebruaris varajase sünnipäevakingina kätte saadud nutikaalu näitu jälgisin pidevalt. Esialgu üritasime Imbiga end tervislikumalt toituma harjutada, aga suvel tuli auk sisse ja sinnapaika see jäi, kuni sügistalvel jõudis ka kaalunäit tagasi sinna, kus ta veebruaris alustas. No vähemalt ei tulnud jõuludega juurde, vaid, oh üllatust, läks isegi natuke maha. Tervislik jõululaud või väikesed taldrikud?

Kool

5 juhendamist, sh 3 magistrit ja 2 diplomit. Mõned lausa cum laude. Aivar, Anto, Helene, Mart ja Merit, tubli töö kõigilt, et edukalt lõpetasite! 🙂 Loenguid ei andnud, kuigi koormus tuli ka juhendamistest päris korralik: ühe juhendatavaga leppisime 2020 lõpus kriisihetkel kokku igaõhtused 5-minutised stand-upid, mis kujunesid enamjaolt pigem tunnisteks aruteludeks. Hindest olulisem oli selle töö puhul rahulolev tellija, kes sai oma vajalikud aruanded esitatud varasemast oluliselt väiksema käsitöökoormusega.

Töö

Veebruaris sisenes mu ellu Coop Pank: Martin kutsus mind testijaid juhtima ja testimist üldiselt uuele tasemele tõstma. Esimese väljakutsena sain tegeleda ühe oma lemmiktegevusega ja värvata 4 uut testijat, enamik neist potentsiaali pealt. Oi, kuidas mulle meeldib testija mõtteviisi ära tunda! See läks niisiis üle ootuste edukalt ja ega edasi pole ka hoog raugenud. Nii toreda ja asjaliku tiimiga pole mingi probleem järjest uute väljakutsetega mõõtu võtta. Jõudu tööle! 🙂

Coop, Coop! Kes seal on? Pank!
(ei ole minu nali, Kalmetilt laenasin)

Must Post jätkab arenemist, kuigi ma ise tõmbusin 2021 natuke tagasi, et korralikult pangatööle keskenduda. Tänavu proovin jälle natuke aktiivsem olla — tuleks ainult välja mõelda, mille arvelt see aktiivsus tuleb. Halvimal juhul panustan rohkem nutikust, mitte niivõrd aega. Või kas see olekski nii halb? 😉

Mis siin toimub? Harjutamine võtteks, mille tulemus jäigi seekord musta materjali hulka, sest vaatamata uutele ja uutele duublitele ei suutnud me tol päeval piisavalt head heli salvestada.

Nordic Testing Days, õigemini sel korral Nordic Testing Day, toimus lõpuks virtuaalkonverentsina LHV konverentsikeskusest. Põnev kogemus oli: kõik need striimerid ja kaamerad ja… mu enda tööpost moderaatorina oli isiklik laptop paari penoplastitüki peal, et kaamera kenasti silmade kõrgusel oleks. Ja tahvel kõrval, kuhu mulle Google Docsi kaudu publiku küsimusi vahendati. Ainsa mitte-pealava-moderaatorina tulin sündmuste tulipunkti, teised tegid kaugtööd. Ja ainus füüsilist kohalolu ilmutav esineja oli viimane keynote Kieren, kelle ma meile rääkima sebisin. Sobivalt rääkis Kieren sedapuhku just nimelt sebimispettustest.

Glamuuri tipptase: minu töökeskkond konverentsi neljanda tracki moderaatorina

ASA figureerib mu elus endiselt, kuigi käimasolev projekt teeb veel viimaseid hingetõmbeid. Vähemalt on 2021 jälle toredate inimestega mõned toredad hetked andnud. Rääkimata toredatest koolitustest koos Steniga. Korra sain üksi ka koolitada — läks kiiremini, nagu arvata oligi. Me nimelt kipume kahekesi koolitades teineteist omajagu täiendama. 😉

Kui juhendamised kõrvale jätta, on TalTech natuke tagaplaanil olnud. Korra proovisime küll Musta Postiga ScamLabist videosarja teha, aga ju siis ei suutnud meie nulleelarvega piloot võimalikke toetajaid piisavalt inspireerida, et kõik rahapakkidega meie suunas jooksma hakkaksid. Õpime ja proovime millalgi kindlasti uuesti, sest teema on endiselt vajalik. Kui piloot huvitab, küsi linki. 😉

Kiitusega lõpetajate vastuvõtul jäi kuubikuid üle. Ühe sellise töö juhendaja, õigemini lauljana, õnnestus üks ka endale küsida. Hiljem avastasin, et kuubiku peale on väikeses kirjas cum laude kirjutatud. 🙂

Bändid/lava

Kaaperdatud bände poleks tulnud, kui Teet poleks välja pakkunud. No et polnudki nagu kaaperdamine, rohkem selline kutsega külalisesinemine. No ja siis ma korra kaaperdasin Anette esinemise. Teadagi, kuidas see läks. 😀

See, et ma ühel kontserdil kahe bigbändiga laulsin, sh Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri Big Band, vist ei lähe kaaperdamisena kirja. Sest see oli planeeritud ja ma käisin enne lausa proovis. Või no kahes!

Teeduga tegime lõviklubi avapeol ka sellise akustilisema etteaste, mis vist päris bändiks ei liigitu, aga kõigile väga hästi peale läks.

Bigbändiga andsime jälle mõned head kontserdid, sh korra Tartus ja korra aiapeol. Kevadhooajal, kui kontserte veel ei toimunud, sain jälle oma sõnaseadmisoskust treenida. Turundusosakond palus, et me administratsioonidirektori kohalt politseiprefektuuri liikuvale Joosepile järelhõikeks midagi teeksime. Oi, kuidas tegime! Isegi oma Superbi panin videos näitlema! 😀

Septembri alguses oli lootus, et seekord jõuab Maia ka aiapeole, aga… laulja haigestumise tõttu oleks kontsert peaaegu ära jäänud. Õnneks siiski mitte, sest viimasel hetkel sööstis meid päästma Natalja. Seesama Natalja, kes hiljem Superstaari stuudiovoorudes paraku publikult piisavalt hääli ei saanud, et edasi võistelda. Aiapeo publiku silmis on Natalja siiski ultramegahüpersuperstaar!

No ja siis bigbändiga suurepärast koostööd teinud Pennar andis lõpuks ka oma plaadi välja. Tahtis endlit. Tegin ise samal ajal teise käega ise ka, aga vaatasin viisakalt tema kaamerasse.

10. september 2021 jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest just sel päeval said “Leiutajate laulu- ja tantsupeo” egiidi all kokku kõik Tallinna Tehnikaülikooli koorid, tantsuansambel “Kuljus” ja bigbänd. Mis selle minu jaoks eriti eriliseks tegi, on asjaolu, et ühtegi teist eeslauljat polnud sedapuhku kavasse sattunud. Kava lõpus sain koori rüppe tõmbuda ja viimased kaks laulu bassina esitada. Ei teagi, kumb on võimsam, kas laulda 120-pealise koori ees või sees. Mõlemad on võimsad! Ai jah, üks pisiasi veel. Koorid laulsid kahes laulus ka minu kirjutatud sõnu: “Läks nii” ja IT Kolledži 15. sünnipäevaks valminud “Kallis koolis”.

Siis kutsus turundusosakond meid jälle välja, et rektorile sünnipäevaks midagi korraldada. Panime pisikese pundi kokku (saksofon, paar trompetit, tuuba, tromboon ja mina) ja tulistasime. Jälle oma sõnadega: “Neiu mustas kleidis” viisil kõlas laul “Rektoril on sünnipäev”

Ja no kuna aasta lõpus läksid numbrid jälle üles, jättis ülikool igasugused peod ja kontserdid oma ruumides ära. Bigbänd ei hakanud ka paaniliselt uusi esinemiskohti sebima, vaid kasutas jälle võimalust uusi salvestisi purki ajada.

Pärast üht vahelejäänud aastat sain jõulude ja uue aasta vahel korra jälle Pärnu Noorte Puhkpilliorkestriga ka laulda. Hea punkt aastale juba alates 2015.

Meeskoori hooajaga liitusin sedapuhku suvel, mis oli huvitav erand. Vanasti tipi mehed suvel ei laulnud. Koor oli küll arvult väiksem, aga seda entusiastlikum — loodetavasti said Valter ja Heldur Tehnikaülikooli Akadeemilise Kammermeeskooriga soovitud tulemuse. Siis algas hooaeg ja koor paisus. Järgnesid kontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas, millest viimase publik meid kõige rohkearvulisemalt ja tulisemalt vastu võttis. Lõpus toimus midagi enneolematut: pärast kestvaid ovatsioone ja sütitavaid kõnesid kõlas viimane laul ja koor läks lavalt maha. Mehed jõudsid juba riietusruumidesse ning hakkasid kiiresti-kiiresti frakkidest vabanema, ent publik ei andnud alla. Aplaus kestis ja kestis. Lõpuks kogunes koor uuesti lavale — vähemalt need, kel püksid veel jalas olid — ja esitas lisapala.

Mullu korraks pead tõstnud after6 vajus tagasi unustustesse.

Teist aastat järjest ei teinud Neljapäev ühtegi proovi ega esinemist. Kuigi… aasta lõpus nähtud Beatlesi dokumentaal (Get Back) ähvardas küll natuke sädet anda. Näis, mida uus aasta toob.

Vidinad/tehnika

Kuna mullu soetatud Dell ei teinud kõigi vajalike seadmetega koostööd, sealhulgas ka mitte uue tööarvutiga, tuli kodukontorisse tekitada uus dokk: Lenovo USB-C Dock Gen 2. Inspiratsiooni sain pangast, kus muuhulgas testisin ka ühilduvust iPadiga. Töötab! Väga imelik on iPadi sisu suurelt ekraanilt vaadata. Ja natuke on nukker ka, et tal extended desktopi võimalust ei ole. Aga vähemalt hea teada, et kui tahaks, siis saaks. Dell teenib nüüd Imbi kodukontorit.

Kui dokk sai paika, tekkis kohe vajadus ka parema laua järele. Või noh, ei tekkinud, aga Martin jagas ühel heal päeval rõõmusõnumit, et oli Seisuki kliendikogemust kiitnud ja neilt kolleegidega jagamiseks lausa sooduskoodi saanud. Ostuprotsess jättis tõesti hea maitse suhu. Küll aga võtsin ma esimese hooga Martinist liiga palju eeskuju ja proovisin lauaplaadi tellida Puumarketist. Nüüd tagasi vaadates tundub, et puidukriis oli juba otsapidi pihta hakanud ja tellimuse täitmine muudkui venis. Lõpuks sain kirja, et seda mõõtu üldse ei pakutagi enam — ja tellisin Seisukilt lauaplaadi ka. Lootus oli see töönädala lõpus kätte saada ja laupäeval ehitama hakata. Paraku selgus reede lõunaks, et enne esmaspäeva ei saa kohe üldse mitte. Ega’s midagi, tuli poodi minna ja endale lohutuseks üks LEGO muretseda. No et laupäeval ikka midagi ehitada oleks kodus.

Seisuk istumisasendis. Ehk teisisõnu: minu kodukontorinurk.

Tervise peatükis mainitud nutikaal (Withings Body Cardio) on siiani igapäevases kasutuses. Või no peaaegu igapäevases. Statistikafriigina on jube äge iga kord kaalule astudes graafikut näha, isegi kui kaal vahepeal üles on läinud. Ja no pikaajalise statistika nägemine on ju lausa super!

Kui Withingsi kaalu suutsin ma üsna sujuvalt oma hommikurutiini sulandada, siis vererõhumõõtja on suure osa ajast pigem tolmu kogunud. Tuleb see rutiin ka korralikult käsile võtta.

Kui ma avastasin, et meie kodu lähedale on tekkinud Ehituse ABC, mis lisaks ka üsna pidevalt laialdasi sooduspakkumisi teeb, läks käest ära. Kõigepealt ostsin ketaslõikurile lamellketta, et aeg-ajalt kirvest teritada. Siiani pole sihtotstarbeliselt kasutanud. Küll aga proovisin seda alguses köögitoolidelt lakikihi maha saamiseks — paras trenn käelihastele, lisaks veel suurepärane võimalus kogemata kaarjaid sisselõikeid teha. Läksin poodi, ostsin lihvimismasina. Oluliselt turvalisem.

Lihvimismasin

Vahepeal tellisin samast kohast elektri-lööktrelli ka, kui ma ema rõõmuks akutrelli ja liiga suure puuriga männikändu õõnsaks uuristada proovisin — vaigune puu kippus 10 sekundiga aku tühjaks tõmbama ja lisaks tahtis ka randme ära murda. Kahe käepidemega elektrikas töötab oluliselt paremini, ainult mootorile pidi vahepeal jahutust andma.

Kes ütles, et kännust lillepotti ei saa?

Rääkides emast, ühel kenal päeval kinkis ta meile kuumaõhufritüüri. Suurepärane vidin köögis, saab toidu kiiresti üles sulatada ja krõbedaks küpsetada. Seejuures ei mingit õli!

Kuna saunamaja ehitusel jooksid läbirääkimised elektrikega liiva — selles mõttes, et nad ei olnud nõus mulle kahe maja vahelise võrgukaabli vedamiseks läbi liivase pinna isegi pakkumist tegema — otsustasin proovida 2020 Arvutimaailma kanalil propageeritud Meraki GO sarja. No et ikkagi Cisco. Ja tõepoolest, majasisene võrk peab omajagu paremini vastu kui senise TP-Linki riistvaraga. Paraku ei saa sama öelda selle seadmeperekonna meshimise kohta. Esimestel nädalatel oli täiesti OK, aga sealt edasi on järjest alla käinud. Vähemalt korra päevas kukkus ühendus ära. Külmade ilmadega läks veel hullemaks — pärast 2-3 restarti õnnestub hea õnne korral tunniks-paariks ühendus püsti saada. Ja siis mõnikord peab jälle päevade kaupa kenasti vastu. Kasutajatugi ei osanud ka midagi targemat öelda kui “aga… pange kaabel?” Peab veel uurima.

Vana, 55″ telekas kolis saunamajja. Seega oli tuppa uut vaja. Nüüd on meil seal 65″ 4K OLED. Eks siin natuke oli 2018 tulnud fiiberoptilisel netiühendusel ka oma osa, mis 4K isu peale ajas. Reaalselt… ei ole vahet väga märganud ja kannatan endiselt ka 720p sisu ära.

Transformer-laud. Kui lapsena olid ägedad transformerid need autod, mis robotiks muutusid, siis nüüd on meie elutuppa tekkinud laud, mille suurus ja kõrgus on reguleeritavad. Suurus küll ainult kahe astmena (50% ja 100%), kõrgus aga täiesti sujuvalt. Kõige madalamas asendis saaks lauda kas diivanil istudes jalatoena kasutada või siis laua ümber põrandal istuda. Kas ma hakkan vanaks jääma, et sellest nii entusiastlikult kirjutan? 😀

Oi ennäe, transformer ja telekas samal pildil! Laud on siin oma väiksemas asendis, sest parasjagu pole külalisi tulemas. Ja telekas… enam suuremaks ei saa minna, sest siis ei mahu kapi peale ära.

Kuna Imbi endale sünnipäevaks uue telefoni kinkis, ei jäänud mul muud üle, kui endale jõuluks ka kinkida. 😀 iPhone 13 Pro Max. Mõelda vaid, et omal ajal tundus mulle Samsung Galaxy S oma neljatollise diagonaaliga jõhker labidas. Nüüd siis 6,7 tolli ja ei tee teist nägugi. Aku vastupidavus on muidugi täiesti omaette klassist: kui eelmiste telefonidega oli kindel vajadus alati ööseks laadima panna, siis see peab 2 päeva järjest rahulikult vastu. Ja enne kui keegi alustab stiilis “Aga minu vana Nokia…” — minu Nokia 2110 aku pidas napilt koolipäeva vastu, sest pidevalt tuli spämmi (email->sms) ja üldse pole need seadmed mitte mingist otsast võrreldavad. 🙂

Galaxy S (2010) vs iPhone 13 Pro Max (2021)

Üsna aasta lõpus saabus juba oi-kui-ammu tellitud uus rattakiiver. Või no mis tellitud. Toetasin projekti Kickstarteris — see on alati mõningase riskiga seotud. Igatahes jõudis ta nüüd lõpuks kohale. Lumos Ultra. Oppaaa! Kaevurilamp otsa ees ja suunatuled kuklas. Ei raatsigi sellega talvel sõitma minna, aga kevadel proovin kindlasti ära. 🙂

Kultuur

Vinüülid. Kuidas see lubadus kõlaski? Kui 500 plaati täis saan, hakkan kollektsiooni harvendama? Noh… seda ma ilmselgelt pidada ei suuda. Järgmine, samuti hetkel pisut kahtlasena tunduv lubadus võiks olla see, et ma uusi lisandusi enne riiulisse pistmist kuulan ja naudin. Hetkel ootab riiulisse pääsu ligi paarkümmend plaati. Mullused uued tulijad:

No natuke on neid va plaate ikka kogunenud

Raamatud. Tänavune Goodreadsi eesmärk (30) seadis küll mulluse tulemusega võrreldes justkui lati üsna madalale, aga liiga lihtsalt see ei tulnud. Ja aasta lõpus hakkasin teadlikult end lühemate teoste poole suunama. Siin on lemmikud, taaskord üsna suvalises, kuigi kergelt kronoloogilises järjestuses:

Teater. T-Teatri lavastus “Kuldne Draakon“, mida mul vaatamata ametlikult toimunud 2 etendusele õnnestus ikka oma standardiks saanud 3 korda näha. Antud tükis oli piisavalt kihte, et veel mõned korrad vaadata ja uusi killukesi välja noppida. Ühtlasi, kui keegi T-Teatrist seda loeb, palun kutsuge mind edaspidigi kontrolletendustele! 🙂

“Kuldne Draakon”

Kontserdid. Mullu väga kontserte kuulama ei jõudnudki, alles üsna aasta lõpus. Kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor — nende pärast olen valmis lausa Tartusse sõitma. Preemiaks sain pärast kontserti aasta parima toiduelamuse (T-bone steak Meat Marketist). Siis käisime jõulutunnet ammutamas Christmas Dreamsil Kultuurikeskuses Kaja. Dirigent oli juhtumisi sama, kes ka eelmisel kontserdil: Edmar Tuul. Aastale pani mõnusa punkti Rita Ray kontsert Alexela Kontserdimajas.

Podcastid. Memcpy ja Herrasmieshakkerit pole mu radarilt kuhugi kadunud, kuid tänavune aasta uustulnuk on kindlasti Kaisa suurepärane Loovusvool. Ausalt, hetkel mu kõige lemmikum podcast üldse, mida kuulates tahaks kogu aeg “jaa! just! mul on ka TÄPSELT nii!” vahele hõigata. Jube vahva, et Kaisa mind ka korra vestlema kutsus. 🙂

Kinos jõudsime käia tervelt 2 korda: Düün ja uus 007 tuli ikkagi päris suurelt ekraanilt üle vaadata. Paarile uuele filmile heitsime ka kodus pilgu peale, näiteks Don’t Look Up, Finch, The Banker ja Coming 2 America. Aga filmisõbrad me tänavu pigem vist ei olnud.

Sarjad. Allolevat (enam-vähem alfabeetilist) nimekirja vaadates tundub, et veits on ikka ületarbimine. Samas tahame õhtusse natuke põnevust ja siis midagi toredat/naljakat sinna otsa, nii et… valikut peab olema. Ja aasta on pikk aeg ka. Lisaks jälgime natuke ka mõningaid juutuubereid — Imbiga koos peamiselt muusikaga tegelevaid (Charles Cornell, David Bennett, RoomieOfficial), mina sekka ka tehnoloogiateemalisi (MKBHD, Mrwhosetheboss, Technology Connections, Techmoan). Ja no eks me mingitel hetkedel jälgisime ka kohalikke tõsielusarju läbi Zevakini filtri, aga tema kommenteeritud väljaanded hakkasid mingist hetkest talumatult pikaks venima.

Mängud. Üsna aasta alguses saabus meie mängukappi järjekordne Kickstarteris toetatud projekt: Outsmarted! Pealtnäha järjekordne Trivial Pursuiti derivaat, aga küsimused tulevad pilvest. Ehk siis mängimiseks on vaja äppi. Mängime tahvliga, pilti teleka ekraani peegeldades. Ehk siis see, kelle käik parasjagu on, hoiab tahvlit enda käes — ülejäänud seltskond jälgib mängu samal ajal suurelt ekraanilt. Põnev on see, et värskete uudiste kategoorias on siiani päriselt ka üsna värsked uudised olnud. Läbi on käinud veel sellised mängud nagu “The Mind,” “Spyfall” ja juba korra mainitud “Paharetid ettevõttes.” Testijate seltskonnaga olen ka paari enda jaoks uut lauamängu proovida saanud, näiteks “Kuues võtab” ja “Pandemic.” Viimases hakkas esimesel mängukorral juba tunduma, et saame hakkama, aga siis selgus, et käimas on viimane mänguvoor ja meie geniaalse strateegia elluviimiseks polnud enam aega.

Testijad pandeemiat lahendamas

Asjad, mida ma 2021 esimest korda tegin

  • Juhendasin magistritööd (x3)
  • Tellisin kaupa toidukappi nii, et kappi jäänud pudel sattus sõprade kätte, kes selle mulle hiljem koju ära tõid. Aitäh, Kätlyn ja Tarmo!
  • Asutasin Lions-klubi
  • Koordineerisin erinevate teostajate vahel ehitustööde kulgu
  • Käisin oma kodus saunas
  • Näitlesin “Kättemaksukontoris” — Jälgige märtsis uue hooaja algust, siis peaks mind ka näha olema 😀
  • Värbasin ühe soojaga 4 uut testijat
  • Käisin Itaalias
  • Sõitsin gondliga
  • Koostasin kasutusjuhendi MS Outlooki kalendrile 😀
  • Laulsin soolot koos kõigi TTÜ kooride ja bigbändiga
  • Panin kogemata jalga vana ülikonna püksid ja uue ülikonna pintsaku. Keegi ei saanud aru. 😀
  • Laulsin kahe juhendatava lõpuaktusel
  • Olin 39-kraadises palavikus, teades täpselt, millest see tuleb ja kui kaua kestab. Tundsin seejuures enneolematut optimismi
  • Lahendasin nonogrammi paberil
  • Värvisin mööblit
  • Osalesin podcastis
  • Osalesin verivorstide tegemises mitte-meelelahutuslikus rollis 😀
  • Käisin WRC etapil
  • Käisin poes abiks kaupa välja panemas
Martini ja Jörgeniga Laagri Maksimarketis

Halftime report!

Pool maad on viimast 2-ga algavat eluaastat käidud. Alguses panin paika kolm põhilist eesmärki, millest kaks on täidetud ja kolmanda täitmine juba vähem kui kuu aja jooksul algamas. Siin on ülevaade mõningatest asjadest, millega ma poole aastaga hakkama olen saanud.

  • Suured eesmärgid
    • Kõrgharidus
      Tehtud! Läks küll üle kümne aasta, aga kätte sain! Ego paitas väikestviisi ka see, et mu lõputöö aasta parimaks hinnati. Kui nüüd veel kaitsmise salvestuse ka enda valdusse saaks, oleks eriti hästi.
    • Abielu
      Olemas! Lubasime Imbiga teineteist hoida ja armastada ja olla sama nunnud ja mõistvad, nagu seni. Ja kuna planeerimine kestis laias laastus aasta, olid ka kõikvõimalikud riskid kaetud leevendavate meetmete või isikutega. Tulemused on kõigile nähtavad meie vingel interaktiivsel pulmalehel.
    • Senise elu pikim välisreis
      Algab 17. oktoobril. Kavas on Argentiina, Uruguai ja Tšiili. Kui kõik hästi läheb, olen 8. novembril tagasi kodus.
  • Boonusträkid
    • Nordic Testing Days
      Esinesin elus esimest korda erialakonverentsil, suhtlesin valdkonna spetsialistidega nagu võrdne võrdsega. Great success!
    • Artiklid “Arvutimaailmas”
      Jätkuvalt saan ägedaid uusi vidinaid testida ja neist kirjutada. Ei kurda.
    • Karjäär ASAs
      Sünnipäeval olin Key Account Manager, praeguseks Business Relationship Manager. BRM on ju siiski legendaarne. Ahjaa, lauamängu tegemisel sain ka oma sõna sekka öelda!
    • Kevadkontserdi lavastamine
      Selle kohta oli juba üks eraldi pikem postitus. Aga nüüd ma ei mõtle kuidagi veel välja, kuidas järgmine kord paremini teha.
    • “Rammumehe” hooaeg
      Jah, ma saan nüüd oma CV-sse kirjutada ka telesaate juhtimise. Väga vahva projekt oli. Kui ma mullu veel rammumeestest midagi ei teadnud ja ainult ettekirjutatud teksti sisse lugesin, siis tänavu sain võistlejatega juba vaat’ et sõpradekski. Ja telgitagused muutusid märksa selgemaks. Vaadata saab siin.
    • “Superstaar”
      Väga lähedalt jutustada ei saa, aga ühes kontekstis käisin veel telemaailma telgitagustega tutvumas. Nimelt on mu auto tagaaknal üks teatav kollane kaart. Ainult koolivend Mihkel Raud üritas mind järgmisest voorust päästa. Ja Delfi galeriisse jõudsin ka. 😀
    • BigBänd
      … käis meil aias mängimas. Naabrid olid vaimustuses ja suures osas ka kohal, kuigi vabalt oleks kontsert ka koju kätte kostnud. Kostis arvamusi, et sellest võiks nüüd traditsioon saada — eks näis!
    • IT Kolledži aktusekõne
      Kutsuti mind vilistlasena aktusel sõna võtma. Et no tule ja anna rebastele nõu, kuidas koolis ellu jääda. Ma siis proovisin.

    Näis, mida ma järgmise poolaasta jooksul ette võtan. Sünnipäeval tehtud plaanidest jääb ilmselgelt väheks. Ptüi, vastik epu-aktivist sihuke.

Top 9 momenti minu kõrgharidusteest ehk diplomitöö kui gateway drug

Lõpetasin hiljuti kooli. Nagu lõpus ikka, on aeg tagasi vaadata. Järgnevalt toon välja oma üheksa kõige lemmikumat hetke viimase üheteistkümne aasta tegemistest.

9. TTÜ-sse sissesaamine

Oli küll kõva konkurents, aga ikkagi sain oma esimesena valitud erialale sisse. Varunimekirjas sain sisse ka TÜ-sse, aga see ei huvitanud mind enam üldse. Võrgutarkvara ja intelligentsed süsteemid. Kaasnes see, et ma kohe esimesel semestril mingil määral Javat õppisin, millest sai mõneks ajaks alus mu karjäärile.

8. VÕTA-süsteemi iseärasustega tutvumine

Kõigepealt tõin ainepunkte TTÜ-st üle. Tõin veel ainepunkte TTÜ-st üle. Lõpuks palusin oma senist töökogemust arvestada praktika läbimiseks lihtmenetlusega. Siis võtsin semestriks akadeemilise puhkuse ja proovisin uuesti, sest mu eelmine taotlus lükati ühe pisikese nüansi tõttu tagasi: esines võlgnevusi õppesooritustes.

Aga muidu on väga hea süsteem. 🙂

7. Praktikaaruande kaitsmine

Ütleme nii, et nii mõnigi töövestlus on sellest üritusest raskem olnud. Ja nii ongi.

6. Esimene sisseastumine IT Kolledžisse

2006 sügis. Töötan kodus, midagi põnevat ei toimu. Või no toimub, aga … võiks nagu kooli minna. Leian sobiva õppekava, võtan ette VÕTA reeglid, toon mõned ained TTÜ-st üle tuua ja olengi ennistamise korras Tehnosuhtluse õppekava tudeng. Ja siis vaatan, kuhu ma sisse astusin. Õhtuõpe!? No way!

Eksmatrikuleerun omal soovil. Seekordne koolipõlv oli lühike nagu mõne kuulsuse abielu: neljateistkümnendast üheksateistkümnenda septembrini.

5. Teine tulemine IT Kolledžisse

Telemasse tööle kandideerides esitas Toomas ultimaatumi: võtame palgale küll, aga sügisest lähed uuesti kooli! Sai’s mul selle vastu midagi olla? Mõnes kohas peab õppimisvõimalusi tööandjalt põlvili paluma, siin lausa sunnitakse. No ja ma läksin. Seekord astusin täiesti tavalises korras riigieelarvevälisele kohale sisse. Kaugõppesse, mis on, muide, parim õppevorm üldse. Vähemalt minu jaoks. Ja jälle võtsin VÕTA-ga TTÜ-st vanu ainepunkte kaasa.

4. Rühmatöö IT sotsiaalsetes, professionaalsetes ja eetilistes aspektides

Kirjutasin sellest siis, kui teema värske oli. Hiljem kandsin sama asja ette Telemas ja Inglise Kolledžis. Kui nüüd veel ASA jaoks ka õige nurga leiaks, oleks kammbäkk omal kohal. Sest inimesed ei ole muutunud. 😉

3. Tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika viimane kontrolltöö IT Kolledžis

Ma ei tea, kas asi oli minu fanaatiliselt topeltandmetega tehtud kodutöös või milleski muus, aga õppejõud (Kristiina Hakk, sai värskelt suurepärase õppejõu preemia) veenis mind ümber, kui ma positiivse tulemuse kindlustamisega piirduda tahtsin. Istusin ja pusisin ülesannetega natuke kauem ja sain viimasest tööst maksimumpunktid. Kokku tegi see semestri lõpus 93%. Pärast seda hakkasin kontrolltöid-eksameid naaaatukene tõsisemalt võtma. 🙂

2. Diplomitöö kirjutamine

Kõik sai alguse sellest, kui Hele kahetsusega nentis, et tal mulle Telemas sellist tööd anda pole, mis mu silmad särama võiks lüüa. Siis hakkasin ma end otsima. Vahepeal tundus, et teema on olemas (meeskoori liikmete kartoteegi digitaliseerimine), juhendajagi oli põhimõtteliselt olemas, aga VÕTA komisjon lükkas mu praktikataotluse tagasi ja mott kukkus kolinal.

Ühel hetkel saabus välguna selgest taevast ASA-sisene tellimus: ID-kaardi testitiim oli ostnud arvuti, kuhu peale taheti paigaldada ca kümmet operatsioonisüsteemi. Et tehku ma ära, noh. Ja no ma siis tegin. Tegin lausa diplomitöö vormis. Arenguruumi on palju, aga praeguseks on samade põhimõtete järgi ehitatud juba kaks arvutit: üks “päris” ja teine “mini” versioon.

1. Diplomitöö kaitsmine

Kaitsmispäev oli mõnusalt pikk ootamine. Aga nii ma just tahtsingi: viimase etteastujana natuke teiste kaitsekõnesid jälgida ja selle käigus oma slaidide struktuuriga pisut mängida. Eelkaitsmisel oli mitu WTF-momenti, kui slaidivahetusel kerge déjà vu tekkis. Nendele leidsin lahenduse alles millalgi kaitsmispäeva keskel.

Lõdvestava vahepalana käisin vahepeal Trulsi (Truls Ringkjob, aasta õppejõud) kabinetis juttu ajamas ja aitasin muuhulgas pisut ühe müstilise Linuxi-probleemi olemusse puurida.

Kõige emotsionaalsem hetk saabus alles pärast kaitsmist, kui komisjon oma otsused teatavaks tegi. Kuna kaitsesin viimasena, jäeti ka mu hinne viimaseks. Ja kui see “suurepärane” sealt lõpuks tuli, ei tulnud ta üksi! Päeva parim töö! Tõsiselt kahju oli sel hetkel võidujoovastust niimoodi alla suruda, kui oleks tahtnud üle kogu Mustamäe “JESS!” karjuda. Aga noh, ametlik sündmus ja kaamerad sundisid mind siiski vaikselt naeratama. 🙂

Ja nüüd tahan veel. Kesköötunnil. Veel, veel, veel. Piilun vaikselt salaja magistriprogramme.

PS: Lõputöö ise? Siin ta on! 🙂

Viimane aasta 20ndaid, läks!

Kui ma seni olen siin rohkem kokkuvõtteid teinud, siis nüüd tuli tahtmine ennustada. Või noh, plaanidest rääkida. Mitte nagu need lubadused, mida ma enne aastavahetust ei anna, vaid ikka täitsa konkreetsed plaanid kohe. Enam-vähem kronoloogiliselt ka. Ehk siis mõned asjad, mida ma enne kolmekümneseks saamist päris kindlasti kavatsen ära teha:

  • Kõrgharidus
    Lõpuks ometi. Been a long time coming, nagu vanad eestlased ütleksid. 2001 astusin esimest korda sisse, nüüd on loodetavasti viimane õppemaks tasutud ja diplomitöö teema kinnitatud.
  • Abielu
    Pulmad tulevad. Paigas on koht, kuupäev, auto,  bänd, pulmaisa ja veel palju muid olulisi asju. Imbil on kuuldavasti kleit ka olemas, aga minu asi pole sellest midagi täpsemalt teada enne, kui päev käes on. Ja neile, kellele kutset ei jagu, on planeeritud vabas vormis aia-aftekas 11. augustil. 🙂
  • Senise elu pikim reis
    Meeskoor lendab oktoobris Lõuna-Ameerikasse, loodetavasti mina nende hulgas. Täpsemalt praegu ei räägi.

Nipet-näpet on muud ka plaanis, aga need kolm on põhilised. Kõik ülejäänu on, noh, nagu boonus või nii.

Mitte et kolmekümneselt elu läbi saaks, aga enne järgmise levelini jõudmist tuleb mõned asjad alt ära teha. 😉

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Kuidas ma laupäeva ennelõunal poes käisin (põgusalt tehniline lühijutt)

Alljärgnev lühivorm teenis mulle positiivse soorituse eelviimases aines, mis mind veel IT Kolledžis praktikast ja lõputööst lahutas. Mitte küll suurepärane sooritus, aga hea sellegipoolest. 🙂

Kell on 12:09, olen parkinud auto Järve Keskuse alusesse parklasse ja võtan taskust telefoni, et FourSquare’is oma asukoht registreerida.

Telefon: Samsung GT-I9000 (“Galaxy S”)
Operatsioonisüsteem: Android 2.2.1, kernel 2.6.32.9
Võrk: EE elisa, HSDPA (pakett: MiNT Light, kuni 2 Mbit/s)
Signaal: -81 dBm 16 asu
Speedtest.net kiirusetest vastu Elioni serverit:
Ping: 93ms
Allalaadimine: 1946kbps
Üleslaadimine: 314kbps

Kõigepealt küsib FourSquare rakendus telefonilt asukohta. Kuna GPS ja WiFi on välja lülitatud, määratakse asukoht Cell ID, ehk GSM kärje unikaalse identifikaatori järgi. Info saadetakse kesksesse andmebaasi, kust tuleb vastus ligikaudse asukohaga. Paremal juhul vaadataks ka läheduses asuvate WiFi tugijaamade signaalitugevusi ja parimal juhul GPS-koordinaate, aga praegu üritab telefoni omanik akut säästa. Selleks kõigeks asub kusagil, antud juhul tõenäoliselt Google’i üüratus pilves, andmebaas kõigi maailma GSM-kärgede ja WiFi tugijaamade asukohtadega, millest vastavate signaalitugevuste järgi asukoht välja arvutatakse. Täpsus võib kõikuda üsna täpsest (mõne WiFi-purgi asukoht ja leviala on väga hästi teada) väga ligikaudseni, näiteks on Google Latitude minu asukohta teinekord 3km täpsusega näidanud. Seda just hõredamalt asustatud kohas, kus mobiilimastid kaugemale jäävad.
Seejärel saadetakse asukoht FourSquare’i serverisse, mis omakorda vastab läheduses registreeritud paikadega, sealhulgas “Järve keskus.”

Kuidas see kõik käib? Päring tuleb rakenduskihist alla, TCP protokolli poole, TCP paketid kapseldatakse IP pakettideks, siis tuleb mängu UMTS ja lõpuks moduleeritakse päring/paketid/andmed raadiolainetesse sagedusalal 1920–1980 MHz. Mastis püüab Elisa tugijaam lained kinni, need lähevad läbi ruuterite-switchide-serverite (täpne topoloogia on mulle saladus, aga tegelikult pole antud kontekstis ka väga oluline) FS serverisse, kust vastus peaaegu sama teed tagasi tuleb. Peaaegu, kuna UMTS kasutab üles- ja allalaadimiseks erinevaid sagedusalasid: downlink on 2110–2170 MHz.

Minu jaoks on praeguseks hetkeks kulunud mõni sekund. Check-in tehtud, saavad paljud sõbrad lähiajal teada, et ma just äsja Järve keskusesse sisenesin.

12:12 astun sisse “Noore tehniku” kauplusesse plaaniga osta kõrvaklapid. Uksest möödub mureliku näoga naisterahvas, küsides: “Kas teil kaardimaksed töötavad? Meil ei tööta.” Leti tagant vastatakse talle: “Just praegu töötas.” Kui mina oma ostu eest maksma hakkan, selgub, et ei töötagi. Tõenäoliselt on kuskilt mingi ühendus maas, aga hetkel teadaoleva info põhjal veel sügavamaid järeldusi teha ei saa. Jalutan SEB sularahaautomaadini, võtan raha välja, kõik töötab. Kõrval, Nordea automaadi juures on murelikud soomlased koos klienditeenindajaga: neil ei ole kõik nii hästi. Pilt hakkab selginema.

12:25 Selveri kassas kaardimakset sooritada ei õnnestu. Ka teisel katsel mitte. Seejärel kostab kõlaritest teavitus, et Nordea panga kaartidega maksta ei saa. Mainin kassapidajale, et see info pole ju päris õige – SEB kaart ju ka ei tööta – ent juba ongi uus teavitus peale tulnud, mis praktiliselt samas sõnastuses SEB kaardiga maksmise võimatuks tunnistab. Enne viimast teadet on selge: Swedbank on ainukesena “püsti,” kusjuures kuskilt meenub, et Selveri kaardimaksed tõenäoliselt käivadki just selle panga kaudu. Viimane teavitus, et ka Sampo panga klientidel kaardimaksed ei tööta, ei ole enam üllatus. Ehk siis 3 pikka teadet vigade kohta, kui tegelikult oleks võinud mainida, et Swedbank ainsana töötab. Eelsalvestatud teadete tõttu on mõningane infomüra muidugi arusaadav.

Küll aga tuleb huvi pärast veel üks eksperiment sooritada: kohe kassa juures asub Swedbanki sularahaautomaat. Kas SEB kaardiga õnnestub sealt raha välja võtta? Ei õnnestu, seega on häiritud pankadevaheline side (kaardikeskus?). Tuleb taaskord jalutada kaugemale, SEB automaadini.

Uudisekünnist ei paistnud antud vahejuhtum ületavat, seega ei osanud kuidagi ka oma teooria paikapidavust kontrollida.

Ja nüüd küsimus suurele ringile: mis ainega võis olla tegu? 😀

Kuidas lihtsa vaevaga saledam välja näha?

Väga lihtne! Ürita rohkem pingviinide seltsis aega veeta. Fotodel paistadki kohe automaatselt kõhnem välja. Nagu näha juuresolevalt pildilt:

Ehk siis jah, käisin Teeviidal IT Kolledžit esindamas. Väga lõbus oli, muuhulgas sai ka nii mõnelegi huvilisele meie õppekavasid tutvustatud. Viimati külastasin kõnealust messi vist umbes 9 aastat tagasi.

Ja noh, lõppude lõpuks sain käskkirja ka:

Käskkiri

Nr 3A-1/10-204
    07.12.2010

Tüüp: Muu
Põhjus:

Kiituse avaldamine

Avaldan kiitust noorte infomessil "Teeviit 2010" aktiivse osalemise ning IT Kolledži õppimisvõimaluste tutvustamise eest järgmistele üliõpilastele:

Nadežda Furs
Kristjan Kalmus
Kristjan Karmo
Jaan Kruusma
Henrik Leinola
Tiit Ojamets
Indrek Ots
Velmar Piibeleht
Holger Rünkaru
Seda Sahradyan
Siim Soe
Taavi Toppi        
Tarmo Trumm
Olle Tuur
Liisa Vaht
Kristel Viidik

Avaldan tänu tudengitele Taavi Toppi ja Tarmo Trumm abi eest noorte infomessi "Teeviit 2010" ettevalmistustel.

Aastakokkuvõte 2009: Kõik ülejäänu

Viimane osa möödunud aasta kokkuvõttest, kus erinevalt eelnevast väga palju muusikast juttu ei tule. Sest noh, elu ei ole ainult laul — tantsu ja tagaajamist on ka vaja!

“Tagasi kooli”

Osalesin nimetatud projektis 2 korda: veebruaris ja oktoobris. Kohe, kui võimalus tuleb, lähen jälle! 🙂

Kassett-ajamasin

Võtsin kätte ja tõmbasin ühe väga vana kasseti digitaalseks ära. Mõned väljavõtted:

Töö

Telema on tore! 🙂

Meeleolukad ja arendavad (pool)aastakoosolekud, lahe seltskond (kuigi selle seltskonna voolavus on kohati pisut murettekitav), aga ka see, et…

Kui ma 2007 mais Telemasse tööle läksin, ütlesin väga selgelt: “Võin teha kõike muud peale programmeerimise!” Ometi, nüüd ma siis ikkagi programmeerin. Ametlikult alates juunist. Polegi nii jube.

Vabadus!

Augustis alustasin praeguseks ligi 5 kuud kestnud kainusperioodi. Näis, mis sellest edasi saab, aga siiani on igatahes ainult positiivne.

Visiitkaart

Aastavahetuspeol sündis idee teha endale isiklik visiitkaart, et purjuspäi mitte firma logoga paberikesi levitada. Ja noh, bändide promomine poleks ka ju paha. Selleks ajaks, kui ma ideest teostuseni jõudsin, oli alkoholiga juba ühelpool. Ometi, valmis ta sai! 🙂

Twitter

Märtsis tegin twitteri konto. Siis linkisin ta läbi ping.fm-i oma Facebooki konto ja blogiga ära. Igatpidi on kõik omavahel seotud! Praeguse seisuga 560 prääksu (aga kui ma siin nüüd “Publish” vajutan, tõuseb see 561 peale). 😉

Putukas

Nagu mul hobisid vähe oleks, leidsin suve lõpupoole ühe juurde ja ostsin Allanilt putuka ära. 2 korda olen võistelnud, esimesel korral polnud ostuotsus veel tehtud. Millalgi peab vaba aega leidma ja jälle sõitma minema…

Netiostud

2009 läks netipoodlemine minu jaoks lõpuks korralikult lahti. Eks ma olin enne ka paar asja tellinud, aga just mullu sõbrunesin eriti Amazoniga — 5 tellimust, mis on 2008 ja 2007 tellimuste arv kokku.

Mida ma siis tellisin?

Paar asja tellisin Thomannist ka. Eriti rahul olen nendega.

Ahsoo, FinalGeari särgid ka.

Kool

Vaikselt hakkab tunduma, et ma tõesti suudan seekord selle projekti lõpule viia. Siht on hetkel nominaalne 2011 kevad, aga kes teab…

Arvutimaailma testid

Marko üleskutsel võtsin ühe netipulga paariks päevaks enda kätte ja katsetasin. Osutus testivõitjaks. Järgimised 5 kuud olid sellega sisustatud. Minu nimi ja nägu Arvutimaailmas, Telema nimi samuti. Everybody wins! 😉

Sport

Jalgratas ja rulluisud on kuidagi… unarusse jäänud. Mõned korrad sai siiski pedaale sõtkutud ja ka kuiva asfaldi uisusammu tehtud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Olgu tänavu suvel rohkem ilusat ilma! 😉

Heliaga käisime vahepeal regulaarselt (kord nädalas) sulgpalli mängimas, aga lõpuks kadus mu reket kuhugi ära ja sinnapaika see jäigi. Tarmo, kamoon! Hakkame jälle mängimas käima? 😉

2009. aasta sisse mahtus ka 2 kuud salsatrenni, aga sinna hakkasid kuidagi tihti lüngad sisse jääma, oli siis kooriga vaja esineda või bändiproovi teha. Ja üldse tundus tase lõpuks juba minu jaoks liiga kõrge olevat. 😛

Riisika tänav

Alates Männiku tee remondi lõpust (millalgi 2008 alguses, kui ma nüüd väga ei eksi) on mind häirinud Riisika tänava otsast Männiku teele tulles avanev vaade. Õigemini selle puudumine. Lisaks veel fakt, et mainitud tänav normaalseks kahesuunaliseks liikluseks ebanormaalselt kitsas on. Nii saigi lõpuks ometi LOV-i vastavasisuline avaldus tehtud, mõningate kohalike elanike allkirjadki kogutud ja… lubati, et jaanuaris tehakse ära. Lootus jääb! 😉

Inimesed

Ei ole midagi vihaleajavamat, tüütumat, igavamat, julgustavamat, inspireerivamat, kenamat ega lihtsalt positiivsemat, kui kõik need ümbritsevad inimesed. Olgu nad sõbrad, töö-, kooli-, koori- või bändikaaslased, kaas-bändcämperid, pereliikmed, õpetajad, õppejõud või lihtsalt naeratavad teenindajad. Nad annavad energiat! Kindlasti unustasin nii mõnegi ära ka, aga seda mitte paha pärast. Mul lihtsalt ongi halb mälu.

Möödunud aastal avastasin, et mul on võime — võime panna inimesed naeratama. Paremal juhul lausa naerma. Naergu nad või minu saamatuse üle, eesmärk on siiski saavutatud. Naeratage ometi! 🙂

Ja kõige lõpuks leidsin ma kellegi väga-väga-väga erilise. Aitäh, 2009! 🙂

“Tagasi kooli” okt. 2009

Kui ma esimest korda Inglise Kolledžis interneti ohtudest rääkimas käisin (loe lisa), oli mu kõige suurem probleem see, et 9. klassi tunnis sai materjal lihtsalt ca 20min enne tunni lõppu otsa. Seekord olin pisut paremini ette valmistatud — võtsin osa tasuta koolitusest, kus õpetati selgeks mõned elementaarsed põhitõed, anti võimalus tutvuda teiste projektis osalejatega ning jagati igasugu kasulikke näpunäiteid tunni edukaks läbiviimiseks. Kõhklejaid ka julgustati.

Igatahes otsustasin ma eksperimendi korras oma senist kava mitte väga muuta, küll aga taipasin oma eelmise katse põhilist viga — 9. klassi tunnis jäi sissejuhatus liiga lühikeseks. Ehk siis: kohe asja juurde minnes ei suutnud õpilased korralikult teemasse lülituda, mistõttu jäi ka nendepoolne panus (näidete ja küsimuste näol) väiksemaks. Or so I thought.

Kavasse lisandus niisiis üksainus punkt: sõltuvus. Lõplik kava:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    sõltuvus
4.2.    turvaaugud

Seekord määrati mind tunde andma 8. klassidele. Kõlas nagu paras väljakutse. 🙂

Jõudsin aegsasti kooli, kaasas kava ja salarelv (Linda). Oma esimeses tunnis kohtusin 8b klassiga, kusjuures “päris” õpetajat kohal ei olnudki. Tervislikel põhjustel. Klass jagunes esmapilgul selgelt kaheks — minust vasakule jäid need, kellele klassi ees räägitav rohkem huvi näis pakkuvat, parempoolsetel (nende vaatest küll vasakpoolsetel) oli põnevam omavahel vestelda. Korrale pidin neid kutsuma küll ainult 3 korda tunni jooksul, kui möla liiga suureks paisus. 🙂

Eelpool mainitud teooria tundus paika pidavat: pisut pikema (~5…10 min) sissejuhatuse abil jätkus kavast ilusti tunni lõpuni (enamgi veel, 35. minutil tundus, et ei jõuagi kõiki teemasid kaetud). Alles ca 3 minutit enne vahetundi küsis keegi, kas ma neile kitarri ka mängin. No eks ma siis mängisin, aga ainult ühe pisikese teemakohase refrääni. 😉

Pärast pisikest “boksipeatust” õpetajate toas ootas mind juba 8a koos õpetajaga. Seekord oli klassis ka netiühendusega arvuti ja digiprojektor — mille ainsaks otstarbeks osutus ühele õpilasele huvi pakkuva veebilehe demonstreerimine. Nimelt küsis noormees, kas antud saidi näol (Lockerz) on tegu petuskeemi või “päris” asjaga. Ei osanud kohapeal kohe arvamust avaldada, aga Google andis hiljem tulemusi — suurem osa vasteid päringule “lockerz review” on ülistavas toonis, mis ei kõla just kuigi usutavalt. Jubedalt meenutab püramiidskeemi. Soovitasin neil igal juhul kriitiliselt suhtuda ja võimalikult palju oma peaga mõelda, kuid ka usaldusväärsetest allikatest lisainfot otsida. Jääb üle vaid loota, et nad allikate usaldusväärsust hinnata oskavad.

Igatahes — kuni õpetaja arvutisse sisse logis, tekkis klassis korraks sumin. Huvitav nähtus. 😉

Veel üks tähelepanek: kui õpetaja oli klassis, said teemad kiiremini otsa. Tundub, et distsipliinil on varjukülg — õpilased ei julge õpetaja juuresolekul justkui oma mõtteid kuuldavale tuua. Just a theory! 🙂

Küpsuskirjand?

Tänavused kirjanditeemad olid varustatud konkreetsete suunavate vihjetega, millest kirjand rääkida võiks. Kuhu me jõudnud oleme? Kas tõesti lõpetavad meil keskkooli imbetsillid, kes teemat ise lahti mõtestada ei suuda?

…ja ometi nimetatakse seda küpsuskirjandiks…

%d bloggers like this: