Lubasin ju kirjutada. Rohkem, mitte vähem. Paar postitust tegin ja siis kadusin täitsa ära.
Enne jaanipäeva lahkusin ASAst, plaaniga suveks aeg maha võtta ja sügiseks rahulikult uusi sihte seada. Õigemini — lahkumisavaldust esitades oli plaan just selline, aga tegelikkus ei läinud üldse plaani järgi.
Okei, tööleping ASAga lõppes täpselt kokkulepitud ajal, ent juba enne seda jõudsid uued projektid vaikselt külje alla sõita: läksin ajas 4+ aastat tagasi ja hakkasin Telema sortimendihaldust arendama. Omal ajal olid just sortimendihalduse Exceli-skriptid need, mis mind tagasi koodikirjutamise juurde tõid. Pidid veel ajutised olema. Hah! Siiamaani kasutusel!
Nii oli juuni alguses asutatud Garf OÜ endale esimese kliendi saanud (täpsuse huvides, Telema ei olnud otse Garf OÜ klient). Aga ma ei ole pika plaaniga veel niikaugel, et täiskohaga ettevõtjaks hakata. Vaja veel küpseda ja tarkust koguda. Ja nii ma jätkasin paralleelselt uue palgatöö otsinguid. Ega koodinikerdamise kõrvalt palju muuks aega-energiat jäänudki, sellest ka vähene kirjutamistahe.
Käisin rääkimas ühe ja teisega, avastasin põnevaid uusi võimalusi ja karjäärisuundi, millele ma varem mõelnudki polnud (nt koolitusjuht). Maailm avardus omajagu ja värve tuli juurde, halltoonidest rääkimata.
Septembri lõpuks oli mu laual 2 eriti erutavat pakkumist, millest aga vahepealne maailmapildi avardumine üldse välja ei paistnud — mõlemal juhul oli ametinimetuse lahtrisse kirjutatud “testijuht”. Mis, muide, oli tegelikult algusest peale plaan. Üks kahest pakkujast oli aga teisest kiirem ja suhtles minuga usinamalt (teist pidin paraku ise aeg-ajalt urgitsema) ja nii ta võitiski.
Selgus, et mind paeluvad endiselt just punase logo ja kolmetähelise nimega ettevõtted. Vähe sellest — 1. oktoobrist olen tagasi ainsas töökohas, kust mind ilma lahkumisavalduseta ära on saadetud. Kolmandat korda, kuigi CV-st see otse välja ei paistakski: Novo Systems, WM-data ja praegune CGI Eesti (mis vahepeal jõudis veel Logica olla) on sisuliselt ikkagi sama firma. Varasem staaž (mida on kokku 2 aastat) läheb lisa-puhkusepäevade arvestuses isegi arvesse! Ja jälle teen ma tööd Soome projektis, nagu ka 10 aastat tagasi. What goes around, comes around!
PS: Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ära toodud ka nimekiri ettevõtetest, kellega mul (ametlikult või mitteametlikult) võimalikest koostööpunktidest juttu oli: Bitspinners, CGI, Clarified Security, Helmes, MyJAR, Nortal, RIA, Tieto, Zave Media.Endal on 10 aasta pärast põnev lugeda, muud midagi.
Aeg lendab, kui midagi teha ei ole. Veel kiiremini lendab siis, kui ON midagi teha. Mul on hetkel see viimane variant. Igatahes, eelmine aasta tuleb kokku võtta enne, kui uus liiga segadusse ajab. Niisiis.
Töö
Alustasin aastat Telematarkvaraarendajana; mõni päev hiljem olin de factosüsteemiadministraator (töölepingu muutmiseni ei jõudnudki); siirdusin ASAssekvaliteedikonsultandiks, mis algselt tähendas (testi)automatiseerija tööd, hiljem testija, aasta lõpuks testijuht. Kõige selle kõrvalt tuli siiski ka erialast tööd ette. Süsteemiadministreerimist, noh. What a ride!
Ühest väga huvitavast pakkumisest pidin ka ära ütlema: esimestel ASA-nädalatel helistas mulle Heidy Purga, kellega ma ca kuu aega varem Reto soovitusel R2 veebitoimetaja positsioonist vestlemas olin käinud. Värske leping taskus, ei tihanud sel hetkel enam poole kohaga tööd vastu võtta. Jep, argpüks mis argpüks. Vähemalt sain sinna “oma mehe” soovitada.
Aasta alguses juhtisin ka BändCämp Guide’i arendustiimi. BCG jõudis Ajujahil 20 parima hulka.
Eraelu
Pulmakuupäev sai paika: 04.08.2012, ehk 4.8.12 ehk {1;2;3}*4. Koht ja auto ka. Kõik muu, sh külaliste nimekiri, on veel lahtine.
Eksperiment alkoholi mittetarbimisega jätkub, augustis algas kolmas aasta. Puudust ei tunne, kuigi paar korda on mõte (pisike “mis oleks, kui …”) peast läbi käinud. Ühtlasi õppisin kraanivett jooma, kokkuhoid on märkimisväärne. Paberajakirjanduse jätsin ka maha. Ja vaatamata kõigile nendele pisikestele säästudele ei ole kuu lõpus raha ülearu palju järel, seega vist ikka on küll hinnad vaikselt tõusnud. 😛
Kool
Sügissemestri alguses sai ametlikuks: kõik ained on tehtud! Ühtlasi pidin sügiseks akadeemilise võtma, et mitte tühja semestri eest maksta. Ja VÕTA-komisjonile sain ka praktika lihtmenetlusega läbimise avalduse õigeks ajaks tehtud, nii et lõpp on lähedal. Isegi diplomitöö teema koha pealt on üks kinnisidee end mu pähe istutanud, aga sellest mõni teine kord.
Muusika
BigBänd TTÜ kirjutas mu ühel hetkel liikmete nimekirja, ehk siis kõigi teiste suurepäraste külalissolistide kõrval olen mina koosseisuline. Ja meeskoori koosseisus olen ka sügisest tagasi.
Neljapäev sai uue bassimehe ja oli aasta alguses ilusti rekordigraafikus: 2 esinemist kuus oleks 2005. aasta tulemuse viigistanud. Aga siis tuli suvi, aegade sünkroniseerimine muutus keerulisemaks ja nii ta läks. Lõppkokkuvõttes 11 esinemist, uude aastasse läksime uue kitarristiga ja ilma trummarita. 2008 augustis plaati salvestanud koosseisust olen mina üksi alles jäänud, nii et nüüd peab kiiremas korras uuesti stuudiosse tormama. Aga sellegipoolest: meie plaat on iTunesis müügil! 😎
BändCämp oli seekord jälle omamoodi huvitav, kuigi ma üheski bändis ei osalenud. Käisin niisama ringi, kuulasin ettekandeid, osalesin töötubades, mängisin mentorit. Kas maailm sellest paremaks sai, ei tea, aga loodetavasti natuke ikka. 🙂
Ahjaa, kuigi ma kevadel meeskoorist veel eemal olin, sain kevadkontserdil siiski üles astuda. Ansambel Leningrad Cowpoiss tegi kaks kõva lugu, ühe veel koos kooriga. Kunagi saab ehk videomaterjali ka, seniks pilt:
Vidinad
Suhetes Arvutimaailmaga tegin sammu edasi: kui varem osalesin ainult “suurtel testidel” ja hoidsin grafomaaniat tagasi, siis mullu lisandusid sinna mõned algusest lõpuni minu kirjutatud arvustused. Kõigepealt Motorola Xoom, siis iPad 2, lõpuks Sony Ericsson Xperia active (mida pole veel avalikult avaldatud). Aasta jooksul sai näppida ka kõiksugu muid vidinaid, viimati Nokia N9. Ühtlasi läks 2011 ajalukku kui aasta, mil ma pärast 10+ aastat Nokiale selja pöörasin ja Samsungi ostsin.
… ja iPad 2 testimine oli ohtlik. Armusin, soetasin, kasutan igal võimalusel. Kahetsenud pole siiani. Kasutan kodus, tööl, bändiga laval; teen märkmeid, kuulan muusikat, administreerin serverit, loen raamatuid, suhtlen, salvestan, jne. Huh.
Midagi võis veel olla, aga ei mäleta. Ju ma olen imelik, aga kohati tundub, et e-raamatud lähevad kiiremini.
Muu
Ostsin uue auto. Vabandust, liisisin uue Fordi. Kolmas Focus järjest, kõigil 1,6l mootor ja 5 ust. Kui jada sama seaduspäraselt jätkub, on mul uue põlvkonna Focus aastal 2014. Näis. 😛
Imbi ei karda ka enam Tallinnas sõita, sest tal on hästi nunnu valge Civic. Piilub sealt suure musta Focuse tagant:
Hakkasin jälle ise oma mobiiliarveid maksma ja vahetasin teenusepakkujat: nüüd olen Elisa klient. Ühtlasi läksin Starmanilt Viasatile.
Reklaamide sisselugemine jätkus ka, lugesin sisse meeskoori kõigi kontsertide reklaamid, maskiballi reklaami, aga Neljapäeva raadioreklaamid jätsin professionaalidele. Ühele unistusele tegin sammukese lähemale, olin Viasati kanalis väikestviisi spordikommentaator. Lugesin sisse Rammumees 2011 kõik saated, viimases pääsesin ka ekraanile. 😎
Ja ongi laias laastus kõik. Kui ma midagi ära unustasin, siis toimus see ilmselt suhteliselt aasta esimeses pooles või läks kogemata meelest. Ja no päris kõik ei mahu ka siia lühikesse postitusse kokku. Igatahes hea aasta oli, aga 2012 tuleb veel parem. Algus on juba piisavalt peadpööritav! 🙂
Käisin hiljuti Telemas, soovisin õigeaegselt õnnestunud migra puhul õnne. Aasta alguses tundus 1. detsembri tähtaeg üle mõistuse utoopiline, tänaseks on “vana tuum” pidulikult ära saadetud. Aga nüüd ma laskun juba täiesti sellistesse detailidesse, mis kellelegi midagi ei ütle.
Aeg-ajalt räägitakse kollektiividest kui perekondadest. “Tervitab terve <firma_nimi> pere!” Ja mitte ainult firmades. Kollektiive on ju ka teistlaadi, näiteks ansamblid, koorid, tantsutrupid, spordivõistkonnad jne.
Muide, olles nüüd natuke guugeldanud, jääb mulje, et seda sõnastust kasutatakse pigem “lugejakirjades” või niisama avalikes pöördumistes mõne firma poole (nt kommentaariumides).
Igatahes leidsin end täna endamisi arutlemas, kas ja kuidas see võrdlus tegelikult töötab. Proovime tabeliga:
Perekond
Kollektiiv
Aeg
Sünnist surmani (kui just lahti ei öelda)
Loetud aastad (välja arvatud erandjuhtudel)
Põhjus
Sündisid sinna ja nii ongi
Ise valisid. Võid alati mujale minna, kui ei meeldi
Motivaatorid
Ömm. Omasid peab hoidma?
Feim või sull
Struktuur
Vanavanemad, vanemad, õed-vennad, lapsed, lapselapsed, tädipojad, onutütred jne
Suured võllid, keskastmejuhid, kolleegid, alluvad, teised osakonnad jne
Suurus
1 … n
1 … n
Eesmärk
Nime edasi kanda
Oleneb. Kasum, maine, üldine heaolu jne
Vastutaja
Igaüks enda eest, va alaealised
Paberil kõige kõrgemad ülemused, tegelikult igaüks enda eest
Sõbrad
Sõbrad
Koostööpartnerid
Vaenlased
Naabrid, kellest peab parem olema
Konkurendid
Tõsi, sääraseid üldistusi on päris jube teha. Üleüldse on see tabel väga poolik, kõik ei löö kohe lihtsalt pähe. Aga ikkagi.
Mõtlen praegu oma kõige pikemast töösuhtest, mis oligi Telemas ja lõppes nii:
Ehk siis (praeguseks endised) töökaaslased kirjutasid, harjutasid ja esitasid mulle laulu, mis oli hästi vahva ja jääb pikaks ajaks meelde. Meeskoorist lahkumisel on traditsioon, et lahkuja teeb teistele välja õlled (kuigi viimasel ajal on ka nt kalja ette tulnud), jagab pisut oma mälestusi ja saab vastutasuks valida ühe laulu koori repertuaarist, mis talle siis ka ette kantakse.
Perekonnast lahkutakse ka üldjuhul rituaaliga, olgu selleks siis pulmad või matused. Kusjuures esimesel juhul jääd sa ikkagi mingil määral seotuks ja pead oma vanemate käekäigu eest ühel hetkel vastutama hakkama. Matused on ühtpidi küll lõplikumad, kuigi teiselt poolt võib igatsus kesta aastakümneid.
Kollektiividel on kombeks korraldada pidusid või muid mitte otseselt sihttegevusega seotud üritusi, tugevdamaks ühtekuuluvustunnet. Üldse on hea töö-, bändi-, tiimi- või koorikaaslastega niisama sõber olla: kommunikatsioon on lihtsam, info liigub paremini. Ühistele eesmärkidele on ka parem koos keskenduda, kui sa tead, kellega sul tegemist on.
Perekondades toimub kuuldavasti ka koosolekuid, kuigi see tundub mulle isiklikult natuke veider. Samas, miks mitte kasutada tööl sisseharjutatud metoodikaid ka kodus? Äkki oleks kasu? Projektipõhine pereelu. Miks mulle praegu tundub, et väga paljudes kodudes nii tehaksegi?
Las see mõttekäik jääb praegu katki. Üldiselt hakkab mulle vaikselt tunduma, et pere on kollektiivi erijuht. Mis ei tähenda, et kollektiivi ei võiks suhtuda kui peresse. Ainult pärast lahkumist võib mõnda aega natuke raske olla.
Ja hei, kui keegi ASAst seda nüüd lugema peaks, siis ma olen oma uue perega (st sinuga) väga rahul. 😉
PS: Teema kiskus vägisi käest ära ja algsest eesmärgist ei jäänud lõpuks midagi alles. Andestage mulle mu organiseerimatud mõttelennud.
Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.
Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.
Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.
November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.
Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉
11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:
Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.
Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.
Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.
Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:
Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.
Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.
Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉
Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.
Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!
Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.
Ma olen eksinud. Kadunud. Kaotasin end ära. Ühel hetkel oli kõik justkui korras ja siht selge, järgmisel ei tea enam üldse, kuhu poole minna.
Kõik sai alguse… Ei, algus oli palju varem, aga üks oluline tõuge tuli siis, kui Hele mulle näitas, et Telema süsteemiadministraatori koht mu isikuomadustega hästi ei sobi ja lubas mul avalikult (ilma pingeta) uut töökohta otsima hakata. Ühtäkki oli terve maailm mu ees valla, jookseks või… Täpselt. Kuhu?
Mõtlesin siit- ja sealtpoolt. Arutlesin iseenda ja teistega. Üheltpoolt tahaks valdkonda vahetada, teisalt jällegi ei raatsi. Mõtleks kõrgema-kaugema sihi välja, oskaks ehk selles suunas töölegi hakata, aga ei.
10 aastat tagasi sain 18 ja teadsin täpselt: minust peab saama programmeerija. Saigi. Nüüd olen mitu korda selle soone pealt välja rabeleda üritanud: ei taha kuidagi õnnestuda. Ja ometi tean ma, et olen ka selles valdkonnas endiselt väga nõrk. Töökogemust on ajaliselt palju, aga areng jäi mingil hetkel seisma. Lihtsalt ei ole sügavamat huvi kui pisike pealiskaudne skriptimine. Aga ka selle eest saab palka, kui muu ei aita.
Vahepeal flirtisin projektijuhtimisega. Sain mingil määral hakkama. Nüüd, 2 aastat hiljem, arvasin jälle sinna tagasi tahtvat, aga tänasel töövestlusel (kandideerisin just projektijuhi kohale) ei suutnud ma end lõppkokkuvõttes ka iseendale projektijuhina maha müüa. Ja no kui aus olla, ei tulnud see projektijuhtimise-idee ei algselt ega ka nüüd minust endast, vaid väljastpoolt.
Mis on mu suurim kirg? Muusika? Jah. Aga sellest ju siinmaal ära ei ela, kui just end saatanale maha ei müü. Pealegi pole mul grammigi erialast haridust ja oskusedki on, taaskord, pinnapealsed. Samas — laulda end edukalt Noortebändi finaali, salvestada autoriplaat, jõuda mõne looga raadiosse, olla TTÜ BigBändi koosseisuline vokalist, jne. Saavutusi isegi juba natuke on, ehk õnnestub sel teel veel miskit saavutadagi.
Raadio- ja telemaailm on mind ka juba väga pikka aega köitnud. Aga selles osas pole oskusi niigi palju kui mujal. Ja võimalikke variante on nii palju, et üldse ei oska valida.
Koolitamine/õpetamine? Jah, aga kõigepealt peaks ennast koolitama. “Tagasi kooli” on selles suhtes inspireerinud küll ja rohkemgi.
Trükimeedia? Arvutimaailma suurtes testides osaledes on pidevalt tahtmine midagi ka lõpuks ise kätte võtta, testida ja valmis kirjutada, aga… pole teinud, sest kalendrist ei paista kunagi piisavat auku. Aga see on ettekääne, ma lihtsalt ei julge.
Läbi kogu elu on mind süüdistatud laiskuses. Ma lisan siia nüüd veel ühe jubeda süüdistuse: pealiskaudsus.
Aga algus mõtete korrastamisele on tehtud. Kui käesolev kirjutis mu elu hiljem valitud karjäärirajal raskemaks teeb, so be it. Raskused on selleks, et neid võita! 🙂
Kiire aeg on olnud. Endiselt on kiire. Aga viskasin hetkeks pilgu blogisse ja nägin, et ÜLE KUU AJA pole siia midagi kirjutanud. Järgnevalt mõned märksõnad.
Jaanuari alguses vahetasin osakonda. Enam ei arenda, nüüd olen pigem süsteemiadministraator. Uut ametinimetust veel pole, aga tegemist küllaga. Juhin WebShopi demo projekti, tegelen riskianalüüsiga, kasutajatoega, teadmistebaasi koostamisega jne. Ühtlasi sain vabad käed endale uut kohta otsida, mis silmad veel rohkem särama lööks kui siinne. Väga selles suunas siiski veel ei rabele.
…aga natuke siiski. Juhin (mitteametlikult) BCG arendusprojekti, kirjutan spetsifikatsiooni, juhendan programmeerijaid, õpin elu. Mikk kujundab, mis valmistab mulle erilist rõõmu. Temaga on alati väga mõnus koostöö olnud.
Akustiline kava on teema! Sel reedel kolmandat korda, Koskenkorva baaris, kell 21:00 (link FB kasutajatele). Ühtlasi, bändisisene energia pole kunagi nii hea olnud. Või noh, kunagi äkki on, aga siis oli ohtralt alkoholi mängus. Viimasel ajal on kõik isegi proovis üsna kained suutnud olla. Varsti saab “Infomürgitus” ka valmis, ausõna!
Telefon
Imbi andis eeskuju, nüüd olen minagi androidistunud. Esimest korda elus ei ole mu telefon Nokia. ZOMFG, eks? Ehk siis jah — Samsung Galaxy S. Vana mudel, mitte see uus ja õhuke. Ja reedest olen taaskord Elisa klient.
Kodu
Meil on uus pereliige. Hiilis valentinipäeval mu auto tagaistmele ja õhtul trumpas hommikuse pisikese mängukaru täiega üle.
Meelelahutus
AI on parem kui EOS. Miks meie žüriis ei võiks Steven Tyler istuda näiteks? Aga see selleks. Kultuurne tuleb ka olla, teatriski käia. Tantsuteatrit käisime vaatamas, seda valdkonda peab veel natuke tundma õppima. Aga T-Teatri järjekordset šedöövrit julgen igal juhul soovitada. Minge ruttu, kaua ei mängita!
Auto
Tegin oma elu teise avarii, seekord olin ise süüdi. Vaatasin, et vasakult kedagi ei tule; eeldasin, et ka tema nii arvab; andsin gaasi… ja tema pidurdas, et lumekuhja varjust välja piiluda. Olevat tema 20-aastase sõidustaaži esimene avarii. Umbkeelne seejuures. Aga noh, lõppude lõpuks tehti mu Focusele pisike nose-job ja temal ilmselt pandi pakiruum jälle avanema. See selleks.
Viimane osa möödunud aasta kokkuvõttest, kus erinevalt eelnevast väga palju muusikast juttu ei tule. Sest noh, elu ei ole ainult laul — tantsu ja tagaajamist on ka vaja!
“Tagasi kooli”
Osalesin nimetatud projektis 2 korda: veebruaris ja oktoobris. Kohe, kui võimalus tuleb, lähen jälle! 🙂
Kassett-ajamasin
Võtsin kätte ja tõmbasin ühe väga vana kasseti digitaalseks ära. Mõned väljavõtted:
Meeleolukad ja arendavad (pool)aastakoosolekud, lahe seltskond (kuigi selle seltskonna voolavus on kohati pisut murettekitav), aga ka see, et…
Kui ma 2007 mais Telemasse tööle läksin, ütlesin väga selgelt: “Võin teha kõike muud peale programmeerimise!” Ometi, nüüd ma siis ikkagi programmeerin. Ametlikult alates juunist. Polegi nii jube.
Vabadus!
Augustis alustasin praeguseks ligi 5 kuud kestnud kainusperioodi. Näis, mis sellest edasi saab, aga siiani on igatahes ainult positiivne.
Visiitkaart
Aastavahetuspeol sündis idee teha endale isiklik visiitkaart, et purjuspäi mitte firma logoga paberikesi levitada. Ja noh, bändide promomine poleks ka ju paha. Selleks ajaks, kui ma ideest teostuseni jõudsin, oli alkoholiga juba ühelpool. Ometi, valmis ta sai! 🙂
Twitter
Märtsis tegin twitteri konto. Siis linkisin ta läbi ping.fm-i oma Facebooki konto ja blogiga ära. Igatpidi on kõik omavahel seotud! Praeguse seisuga 560 prääksu (aga kui ma siin nüüd “Publish” vajutan, tõuseb see 561 peale). 😉
Putukas
Nagu mul hobisid vähe oleks, leidsin suve lõpupoole ühe juurde ja ostsin Allanilt putuka ära. 2 korda olen võistelnud, esimesel korral polnud ostuotsus veel tehtud. Millalgi peab vaba aega leidma ja jälle sõitma minema…
Netiostud
2009 läks netipoodlemine minu jaoks lõpuks korralikult lahti. Eks ma olin enne ka paar asja tellinud, aga just mullu sõbrunesin eriti Amazoniga — 5 tellimust, mis on 2008 ja 2007 tellimuste arv kokku.
Vaikselt hakkab tunduma, et ma tõesti suudan seekord selle projekti lõpule viia. Siht on hetkel nominaalne 2011 kevad, aga kes teab…
Arvutimaailma testid
Marko üleskutsel võtsin ühe netipulga paariks päevaks enda kätte ja katsetasin. Osutus testivõitjaks. Järgimised 5 kuud olid sellega sisustatud. Minu nimi ja nägu Arvutimaailmas, Telema nimi samuti. Everybody wins! 😉
Sport
Jalgratas ja rulluisud on kuidagi… unarusse jäänud. Mõned korrad sai siiski pedaale sõtkutud ja ka kuiva asfaldi uisusammu tehtud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Olgu tänavu suvel rohkem ilusat ilma! 😉
Heliaga käisime vahepeal regulaarselt (kord nädalas) sulgpalli mängimas, aga lõpuks kadus mu reket kuhugi ära ja sinnapaika see jäigi. Tarmo, kamoon! Hakkame jälle mängimas käima? 😉
2009. aasta sisse mahtus ka 2 kuud salsatrenni, aga sinna hakkasid kuidagi tihti lüngad sisse jääma, oli siis kooriga vaja esineda või bändiproovi teha. Ja üldse tundus tase lõpuks juba minu jaoks liiga kõrge olevat. 😛
Riisika tänav
Alates Männiku tee remondi lõpust (millalgi 2008 alguses, kui ma nüüd väga ei eksi) on mind häirinud Riisika tänava otsast Männiku teele tulles avanev vaade. Õigemini selle puudumine. Lisaks veel fakt, et mainitud tänav normaalseks kahesuunaliseks liikluseks ebanormaalselt kitsas on. Nii saigi lõpuks ometi LOV-i vastavasisuline avaldus tehtud, mõningate kohalike elanike allkirjadki kogutud ja… lubati, et jaanuaris tehakse ära. Lootus jääb! 😉
Inimesed
Ei ole midagi vihaleajavamat, tüütumat, igavamat, julgustavamat, inspireerivamat, kenamat ega lihtsalt positiivsemat, kui kõik need ümbritsevad inimesed. Olgu nad sõbrad, töö-, kooli-, koori- või bändikaaslased, kaas-bändcämperid, pereliikmed, õpetajad, õppejõud või lihtsalt naeratavad teenindajad. Nad annavad energiat! Kindlasti unustasin nii mõnegi ära ka, aga seda mitte paha pärast. Mul lihtsalt ongi halb mälu.
Möödunud aastal avastasin, et mul on võime — võime panna inimesed naeratama. Paremal juhul lausa naerma. Naergu nad või minu saamatuse üle, eesmärk on siiski saavutatud. Naeratage ometi! 🙂
Ja kõige lõpuks leidsin ma kellegi väga-väga-väga erilise. Aitäh, 2009! 🙂
Tänase (või siis juba eilse) päeva kõige positiivsem emotsioon tuli Telema aastakoosoleku lõpus. Meid jagati kolme tiimi, minuga ühes tiimis olid Eva, Marika ja Allan.
Kõik tiimid said ülesandeks ehitada sild, millest mänguauto (mis tegelikult osutus haagisega traktoriks) nii üle kui ka alt läbi sõita peab suutma. Meenusid mõned toredad arvutimängud. Aga ehitusmaterjal… hunnik A4 formaadis paberit ja läbipaistev teip. Aega 10 minutit planeerimiseks ja seejärel 30min ehitamiseks.
Allan oli juba varem oma origami-skilli demonstreerinud, seega vähemalt minul kartust põrumise ees ei olnud. Avastasime, et torrukeeratud paber sobib hästi igas asendis kandvateks taladeks ja postideks (kusjuures lõpuks ei olnud ükski post päris püsti — ka diagonaalselt kandsid “talad” etteantud massi väga julgelt välja). Natukese aja pärast muudeti pisut reegleid, tähtaeg nihkus 10 minutit varasemaks — nagu elus ikka. See ajas küll pisut närvi, aga töötasime seda kiiremini ja lõpetasime projekti uueks tähtajaks, kusjuures meie sild oli selgelt kõige vastupidavam (olgem ausad — ükski teine ei kannatanud ülesõitvat traktorit välja, ühest ei mahtunud isegi alt läbi) ja loomulikult ka kõige ilusam.
Siinkohal tahaks toonitada, et kindlasti oleksid ka teised tiimid oma sillad töökindlaks ehitanud, aga meie tiim leidis lihtsalt kõige parema sünergia ja suutis projekti ka võiduka lõpuni viia.
Huhhuh, puhkuse esimene päev. Tagasivaates tundub sisult pigem tööpäeva moodi, aga vähemalt sai uued prillid ära tellitud ja auto puhtaks pestud. Mitte et seda kõike tööpäeval hea tahtmise juures saanud poleks. Homme tuleb puhkamine paremini ette võtta (kuigi jah, juba kella kahest on vaja tunnikeseks puhkuselt välja ronida ja üks koolitus ära teha).
Samas… ei, puhkus on ikka puhkus. Täna pesujärjekorras istudes ei muutunud üldse närviliseks! 🙂
