Käisin hiljuti Telemas, soovisin õigeaegselt õnnestunud migra puhul õnne. Aasta alguses tundus 1. detsembri tähtaeg üle mõistuse utoopiline, tänaseks on “vana tuum” pidulikult ära saadetud. Aga nüüd ma laskun juba täiesti sellistesse detailidesse, mis kellelegi midagi ei ütle.
Aeg-ajalt räägitakse kollektiividest kui perekondadest. “Tervitab terve <firma_nimi> pere!” Ja mitte ainult firmades. Kollektiive on ju ka teistlaadi, näiteks ansamblid, koorid, tantsutrupid, spordivõistkonnad jne.
Muide, olles nüüd natuke guugeldanud, jääb mulje, et seda sõnastust kasutatakse pigem “lugejakirjades” või niisama avalikes pöördumistes mõne firma poole (nt kommentaariumides).
Igatahes leidsin end täna endamisi arutlemas, kas ja kuidas see võrdlus tegelikult töötab. Proovime tabeliga:
| Perekond | Kollektiiv | |
|---|---|---|
| Aeg | Sünnist surmani (kui just lahti ei öelda) | Loetud aastad (välja arvatud erandjuhtudel) |
| Põhjus | Sündisid sinna ja nii ongi | Ise valisid. Võid alati mujale minna, kui ei meeldi |
| Motivaatorid | Ömm. Omasid peab hoidma? | Feim või sull |
| Struktuur | Vanavanemad, vanemad, õed-vennad, lapsed, lapselapsed, tädipojad, onutütred jne | Suured võllid, keskastmejuhid, kolleegid, alluvad, teised osakonnad jne |
| Suurus | 1 … n | 1 … n |
| Eesmärk | Nime edasi kanda | Oleneb. Kasum, maine, üldine heaolu jne |
| Vastutaja | Igaüks enda eest, va alaealised | Paberil kõige kõrgemad ülemused, tegelikult igaüks enda eest |
| Sõbrad | Sõbrad | Koostööpartnerid |
| Vaenlased | Naabrid, kellest peab parem olema | Konkurendid |
Tõsi, sääraseid üldistusi on päris jube teha. Üleüldse on see tabel väga poolik, kõik ei löö kohe lihtsalt pähe. Aga ikkagi.
Mõtlen praegu oma kõige pikemast töösuhtest, mis oligi Telemas ja lõppes nii:
Ehk siis (praeguseks endised) töökaaslased kirjutasid, harjutasid ja esitasid mulle laulu, mis oli hästi vahva ja jääb pikaks ajaks meelde. Meeskoorist lahkumisel on traditsioon, et lahkuja teeb teistele välja õlled (kuigi viimasel ajal on ka nt kalja ette tulnud), jagab pisut oma mälestusi ja saab vastutasuks valida ühe laulu koori repertuaarist, mis talle siis ka ette kantakse.
Perekonnast lahkutakse ka üldjuhul rituaaliga, olgu selleks siis pulmad või matused. Kusjuures esimesel juhul jääd sa ikkagi mingil määral seotuks ja pead oma vanemate käekäigu eest ühel hetkel vastutama hakkama. Matused on ühtpidi küll lõplikumad, kuigi teiselt poolt võib igatsus kesta aastakümneid.
Kollektiividel on kombeks korraldada pidusid või muid mitte otseselt sihttegevusega seotud üritusi, tugevdamaks ühtekuuluvustunnet. Üldse on hea töö-, bändi-, tiimi- või koorikaaslastega niisama sõber olla: kommunikatsioon on lihtsam, info liigub paremini. Ühistele eesmärkidele on ka parem koos keskenduda, kui sa tead, kellega sul tegemist on.
Perekondades toimub kuuldavasti ka koosolekuid, kuigi see tundub mulle isiklikult natuke veider. Samas, miks mitte kasutada tööl sisseharjutatud metoodikaid ka kodus? Äkki oleks kasu? Projektipõhine pereelu. Miks mulle praegu tundub, et väga paljudes kodudes nii tehaksegi?
Las see mõttekäik jääb praegu katki. Üldiselt hakkab mulle vaikselt tunduma, et pere on kollektiivi erijuht. Mis ei tähenda, et kollektiivi ei võiks suhtuda kui peresse. Ainult pärast lahkumist võib mõnda aega natuke raske olla.
Ja hei, kui keegi ASAst seda nüüd lugema peaks, siis ma olen oma uue perega (st sinuga) väga rahul. 😉
PS: Teema kiskus vägisi käest ära ja algsest eesmärgist ei jäänud lõpuks midagi alles. Andestage mulle mu organiseerimatud mõttelennud.
Lisa kommentaar