Silt: neljapäev

Posted on

Aastakokkuvõte 2022

Ettevaatust, järgneb mammutpostitus. Kui pikalt lugeda ei taha, alusta lõpust: seal on loetelud. Aa ja hästi palju muusikat olen ma siia ka külge linkinud. 🙂

Kui me tunamullu andsime aastale 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina), eelmisel aastal 7,5/10 ja 8/10, siis Imbi skoor on aastaga pool punkti langenud ja minul jäänud samaks. Selles mõttes on keeruline hinnata, et isiklikus plaanis on aasta väga hea olnud, kuigi maailmas toimuv… aga ei, see siin on ikkagi isiklik aastakokkuvõte.

Pere/kodu

Saun on aasta ja kopikad pärast valmimist endiselt olulisel kohal meie elus. Kui 2021 detsembri eest saime rekordilise elektriarve, siis jaanuaris hakkas ema sauna puupliiti vahepeal söögitegemiseks kasutama. 3 haluga saab pere mõneks päevaks söönuks!

Märtsi alguses olime saunamaja natukeseks unarusse jätnud, mis kohe karmilt kätte maksis. Olime juba mõned päevad märganud, et äravoolud mulksuvad. Ja siis ühel reede pärastlõunal avastasime, et saunamaja põrand on kaetud… noh… paarisentimeetrise vedelikukihiga. Edaspidi jälgime hoolsamalt ja paigaldasime duširuumi põrandale ka niiskusanduri.

Kümnenda pulma-aastapäeva puhul kutsusime Arno meid uuesti pildistama. Tulemus oli suviselt suurepärane.

Perebändi plaadiümbris?

Väljasõidud? Jep. Viljandi, Pärnu, Tartu, Rakvere, Loode-Soome, Vilnius, Berliin ja Kreeta. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe meelde ei tule. Nimekiri võib täieneda.

Aasta lõpus lennutas uus mööbel ja voodipesu magamistoas meie koduse hygge jälle uuele tasemele. Aitäh, Imbi! 🙂

Sõbrad

Sünnipäeva pidasin oma lemmikkohas, Texases. Tallinna vanalinnas, mitte USA osariigis, eks. Hästi mõnus väike seltskond parimatest parimaid tuli kokku. Kingiks sain muuhulgas oma senise elu kõige suuremad LEGOd: McLareni vormel ja maailmakaart. Viimase kokkupanek oli eriline zen-harjutus — umbes kuu jagu õhtuid, et üle kümne tuhande füüsilise “piksli” õigesse kohta istutada.

Suvel algas mul Nõmme Lõvidega presidendiaasta. Uhke värk! Alles 2021 esimeses pooles ei osanud ma unistadagi, et Lionsiga liitun. Ühtlasi aitasid Lõvid aiapeo toitlustusega ja said ka omajagu annetusi. Kõige tihedam koostöö on meil ilmselt olnud Nõmme erivajadustega noorte tegevustoaga, aga aastasse mahtus ka palju muid olulisi projekte, näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ees paiknev raamatukapp ja veel terve rodu asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin (vt postituse lõppu).

Novembri klubiõhtul külastas meid Eesti piirkonna kuberner isiklikult. Samal ajal külastasime meie Hegle (meie eelmise presidendi) töökohta.

Aiapeost rääkides, see toimus juba kümnendat korda. Kui 2020 tõmbasime kutsete hulga väga koomale ja 2021 lükkus kogu asi septembrisse, siis nüüd oleks jälle üle hulga aja “tavaline” augusti alguse aiapidu olnud. Ja ometi oli see nii eriline. Maia jõudis esimest korda meiega laulma ja Airi sai ka tulla. Lisaks jõudsime nädal varem ka Airi korraldatud sarnasel, kuigi märksa suuremal, pikema ajaloo ja uhkema esinejate nimekirjaga sündmusel ära käia. Aitäh kutsumast!

Külalisraamat päris kõigi külalistega meelde ei tule, küll aga soetasime selle täitmiseks vildikate asemele portsu sädelevaid pastakaid. Töötab oluliselt paremini.

Tervis

Kõnnitud kilomeetritega seekord enam latti üles ei ajanud, samas virtuaal-kombo-maratonil käisin välja isikliku rekordi. Ja lootus aastaga 3000km ära käia hakkas hääbuma millalgi suvel, kui 2021 joon 2022 omast õrnalt ülespoole hakkas jääma. Isegi 2900 ei tulnud seekord täis. Ma ei saa aru. Räägin küll keskmiselt 10km päevas käimisest, nii peaks ju 3650km kokku tulema. Äkki siis 2023?

Enam-vähem kordasin eelmise aasta tulemust.
Kas 2023 on see aasta, kui ma 3000 km piiri ületan?

Nutikaalu jälgimine on ka natuke hõredamaks jäänud.

Kool

Kakk kutsus mind appi ITSPEA koormust jagama, et tal endal teaduse tegemiseks rohkem aega jääks. Kahe rühma seminarid tulid niisiis mulle. Väga põnev ja hariv kogemus oli (kuigi lõplik hindamine on enamikuga veel ees).

Mõned juhendatavad kogunesid ka, loodetavasti hakkavad kevadel ka lõpetama.

Duolingot olin mõned aastad tagasi natuke proovinud, aga nüüd hakkasin igapäevaselt kasutama. Varsti saab aasta täis. Peamiselt kasutasin seda enne Berliini-reisi saksa keele õppimiseks ja enne Kreeta-puhkust kreeka tähestikuga tutvumiseks. Seda viimast keeleõppeks nimetada oleks liialdus, aga kohapeal toimuvast oli kohati tõesti ehk natuke lihtsam aru saada. Kuigi tegelikult nõjatusime siiski tugevalt oma inglise keele oskusele.

Töö

Coop Pank saab endiselt minult kõige rohkem tähelepanu. Ja värbamisi olen saanud ka teisel tegutsemisaastal jätkata. Tiim kasvas aasta lõpuks lausa 12 inimeseni, samas on ka testitavaid arendusi omajagu juurde tulnud. Üks-ühele vestlused kõigi tiimiliikmetega on väga silmiavavad: muuhulgas jõudsin ma ühel oktoobrikuu vestlusel ühe oma vana juhtmõtte juurpõhjuseni. Nimelt: ASA juhtumeid NTD ettekandeks kokku pannes leidsime, et enamiku (kui mitte kõigi) probleemide lahendus peitub paremas kommunikatsioonis. Nüüd — kümme aastat hiljem — sain aru, miks see nii on. Ilma suhtluseta ei ole tagasisideahelatel lootustki toimida. Parimad arusaamised on ikka need, mis tagantjärele enesestmõistetavad tunduvad, eks? 🙂

Must Post leidis endale pesa! Valdeku tänaval on meil nüüd pisike retrohõnguline kontor ja stuudionurk, kuhu ei ole häbi ka kliente külla kutsuda. Imbile korra näitasin, ta oli positiivselt üllatunud.

Nordic Testing Days toimus üle 2 aasta jälle füüsilise konverentsina. Väga mõnus oli jälle päriselt ruumis modereerida, kuigi mulle iseenesest sobis ka virtuaalne vestluse juhtimine väga hästi. Sama tiim tõmbas käima ka uue konverentsi nimega Nordic DevOps Days, kuhu ma paraku esimesel korral veel ei jõudnud.

ASAga koostöö piirdub hetkel ainult koolitustega ja aeg-ajalt Neljapäevale prooviruumi rentimisega, kusjuures koolitusi teen nüüd ilmselt mõnda aega ilma Stenita. Kuni ta oma uues rollis esimesed võidud koju toob. Küll aga sain tema kutsel ka pool päeva kaamera ees prompterist lugemist praktiseerida. Hmm. Kas siin võib olla seos virtuaalse modereerimisega?

TalTech on seevastu oma kohalolekut mu elus oluliselt suurendanud. Aasta alguses valiti mind järgmiseks kolmeks aastaks Kultuurikeskuse juhatusse koore esindama (sellest hiljem lähemalt) ja suvel tuli Kakk juba eelmainitud ITSPEA pakkumisega.

Bändid/lava

Kaaperdatud bändide osas hakkasin aasta lõpus mõtlema, et neid polnudki, aga Imbi värskendas mu mälu. Esiteks Coop Panga aastagalal ansambel Swingers — okei, see ei mahtunud 100% kaaperdamise definitsiooni alla, sest oli eelnevalt kokku lepitud.

Ühel teisel pangapeol proovisin ennast Küttebändiga lavale rääkida, sain aga hoopis veel suurema (kuigi pika viitega) üllatuse: Aides kutsus mind enda 10-aastat-hiljem-comeback-kontserdil ukulelega lisalugu esitama. Tuletasin läbi häda meelde, kuidas ma omal ajal TikTakki tegin ja…

Aidese publik võttis mu väga lahkelt vastu. Bunch of minusuguseid! 🙂

Ja olgem ausad, aastaid tagasi sai sama asi spontaanselt ära tehtud. Seekord oli orgunn põhjalik: lubati oma mikrofon kaasa võtta, pandi ukulelele ka clip külge ja isegi korralik soundcheck oli enne lavale minekut. Ühekordne nostalgialaks, mis oli professionaalsemalt orgunnitud kui paljud “päris” kontserdid. 🙂

Kreetal toimunu oli küll täiesti spontaanne: hotelli Kreeka õhtu lõpus tegi bänd juba rahvusvahelist estraadiklassikat, kui õhtujuht juba algava Sway katkestas ja bändilt järgmist laulu palus. Kibelesin tükk aega, lõpuks hiilisin lava juurde ja küsisin, äkki ma võiks ise selle vahele jäänud laulu ära laulda. Tehtud!

Imbi leidis filmimiseks kõige kõrgema võimaliku koha 🙂

Ja juba teist aastat järjest sain ühel kontserdil kahe bigbändiga laulda. Kaitseliidu Tallinna Maleva Big Band hakkab niimoodi vaat’ et regulaarseks koostööpartneriks kujunema.

No ja siis oli see telesaade aasta lõpus, millest just eraldi pikem postitus oli.

Bigbändiga tegime kaks muusikavideot. Naistepäevaks valmis “Mäng tikkudega”, ehk “I Get a Kick Out of You” eestikeelne tõlge. Inspireeritud Viljandist, muuhulgas meenub ka Rannapit mänginud Nuudi lause: “…ja nii saigi Artur Rinne omale laulu “Tuletikud Viljandist!”” ajast, mil ma Ott Arderit mängisin. Ametlikku tõlkeõigust pole siiani saanud, seega raadiotesse pole me seda veel pressinud. Kui keegi teab kedagi Universalist, kes saaks meid õiguste osas õige inimesega kokku viia, anna endast palun märku. 🙂

Salvestasime ka järjekordse järelhõike tehnikaülikoolist lahkuvale suurkujule, sedapuhku Annele. Kui mullune Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu kujunes vaat’ et minu ühendkoori ja rahvatantsijatega soolokontserdiks, siis seekord olid meil kambas ka Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa. Starry Nightil avanes seekord võimalus lava jagada Mart Sanderi, Sofia Rubina ja Uku Suvistega. Tahaks esile tõsta Sofia, kes on erakordselt spontaanne ja kaasav. Ja laulab üliägedalt. Ukuga nostalgitsesime pool õhtut IT Kolledži teemadel, kuigi me korraga koolis käia ei jõudnudki: tema lõpetas 2005, mina astusin esimest korda sisse 2006. Pole muidugi ka välistatud, et me 2001-2002 samadesse Tanel Tammeti loengutesse võisime sattuda.

Kümnendal aiapeol laulsid meiega Airi ja Maia. Lõvid tegid süüa, inimesed olid rõõmsad, toredad ja lahked. Maia jõudis lõpuks ometi aiapeole!

Kogu aiapeo lavakava sai sedapuhku ka üles filmitud ja jõutuubi pistetud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind jälle Reaalkooli aulasse ballile laulma. Itaalia keeles laulmine hakkab mul vaikselt leivanumbriks saama, sest lisaks Toto Cutugno surematule klassikule tahtsid noored seekord ka Bella Ciao ära teha. Marta, kellega selles kontekstis juba vist viiendat korda lava jagasime, on vahepeal Otsa kooli lõpetanud ja tegi ka häälesaate teises hooajas vägeva etteaste. Lisaks õpib ta nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, ehk siis plaanime teda rohkem ka bigbändi tegemistesse kaasata.

Meeskoor tegi tänavu asju, mida pole kas kunagi või väga ammu tehtud. Laululaager ilma teiste kollektiivideta. Mehed omavahel meeste jutte ajamas. Ja no kaks proovi kahe päevaga kiirendas ka jõulukontserdi kava lavakõlbulikuks saamist. Paraku ei jõudnud ma ise selle kavaga üldse lavale, sest Tallinna kontserdi ajal tegelesin veel hääleaparaadi taastamisega pärast pisikest haiguspuhangut ja Tartu kontsert jäi liiga paljude lauljate üheaegse haigestumise tõttu hoopis ära. Vormi ajastus täiesti tuksis. Küll aga jäi sinna vahele mu senise elu kõige ägedam kontsert üldse: Valter Soosalu 30 Alexelas.

Uue kategooriana tuleb välja tuua Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus, mille juhatusse mind jaanuaris koore esindama valiti. Ja no olgem ausad, mingil määral esindan ma juhatuses siiski ka bigbändi ja proovin seega olla tasakaalustava mõjuga. Selle tiimiga korraldasime maikuus Alexela kontserdimajas heategevusliku emadepäevakontserdi, kus KÕIK üheksa kultuurikeskuse alla kuuluvat kollektiivi laval olid. Oli see siis abivalmidusest või edevusest, aga suutsin seal päris mitut rolli korraga mängida, mis tagantjärele natuke ära väsitas: ajasin kogu teoste ja autorite info ühele pildile kokku, suhtlesin autorite ühinguga, kirjutasin, kooskõlastasin ja kandsin ette teadustusteksti, laulsin kooris, laulsin Kalle Sepale tausta, laulsin Liisi Koiksoniga duetti, laulsin soolot. Algselt plaanisin ka ühendkooris kampa lüüa, aga lavaline logistika osutus liiga keeruliseks. Igatahes… tehtud!

Emadepäevakontsert “Kasvamise ilu” täies pikkuses

Suvel toimus Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupidu Gaudeamus, kus samuti kõik kollektiivid peale bigbändi ja kammerorkestri kohal olid. Muidu oleksin läinud koorilauljana, aga kuna Edmar oli mind ja Liisit solistideks kutsunud, keskendusin sellele ühele asjale ja kooriga püünele ei roninud. Küll aga laulsin meeskooris kirikukontserdil bassi, nagu korralikule koorilauljale kohane.

Kolmas tähtsündmus, Leiutajate Laulu- ja Tantsupidu, käis juba bigbändi teemast läbi.

Kõigil kolmel Kultuurikeskuse kollektiive ühendaval kontserdil sain oma panuse anda imekaunisse laulu “Lilled juustes” — esimesel kahel korral originaalis laulnud Liisi Koiksoniga, viimasel korral samas muusikalis pisut teist rolli etendanud Hanna-Liina Võsaga.

Mullune inspiratsioonipuhang oli nii tõhus, et Neljapäev tuli varjusurmast välja. Tegime paar proovi, esinesime aiapeol ja… TEGIME UUE LOO! Noh, rangelt võttes pole ta veel päris valmis ja stuudiosse pole ka jõudnud, aga lugu on lugu. Kolmapäeval genereerisime Messengeris ideid, reedel tegime proovi ja pühapäeval tõime selle publiku ette. Tuleks selliseid sähvatusi rohkem, võiks veel asjagi saada. 🙂

Neljapäeva kõige värskem taies, suhtedraama suhtlustehnoloogia ajaloo kastmes: “Telefon”

Vidinad/tehnika

Ma olen üldiselt autot vahetanud pärast liisingu kolmandat aastat. Superb võlus mu nii ära, et jõudsin lausa neljandaga peaaegu lõppu välja. Igatahes. Miks ma omal ajal Focuselt Superbile üle läksin? Sest Imbi vihjas pidevalt, et nii suurel mehel ei saa nii väike auto olla. Nii ma siis leidsingi endale kõige ruumikama asja, mis liikluses liigne monstrum ei tunduks. Vahepeal on selgunud, et Imbi pidas ikkagi kõrgemat autot silmas. Seega… mais käisin Škoda Kodiaq’iga proovisõidul. Ja kui kõige muuga oli nagu oli — ruumi natuke vähem, kiirendus natuke leebem, kütusekulu pisut suurem — siis juhtmevaba CarPlay oli küll täpselt selline mugavus, et kui korra proovid, siis enam ilma ei taha olla. Mis seal’s ikka, valisin laoautodest sobiva välja ja… selgus, et see on ikkagi vahepeal ära broneeritud ja tegelikult pole ta üldse veel laoski ja üldse tulevad klienditellimused kiiremini kui need nii-öelda laoautod, mida veel tootmagi pole hakatud. Tellimuse ooteaeg 6 kuni 18 kuud, olenevalt osade saadavusest. Ja juba septembris tuligi teade, et auto on valmis ja jõuab kohe Eestisse. Ehk siis ooteaeg oli kõigest 4 kuud! Mul pole varem ühegi autoga nii tugev buyer’s remorse sisse löönud, sest Superb oli ikkagi… Superb. Ja siis, esimeste lumetormidega, võitis 4×4 veoskeemiga Kodiaq mu südame. Aa ja Superbiga proovisin ma esimest korda ka oma vana autot ise maha müüa. Tegin seejuures mõned valed otsused, nt läksin esimese hooga liiga ülbeks, hindasin turgu üle ja küsisin liiga palju, või siis jäin müügi alustamisega paar nädalat hiljaks, aga igatahes lõpuks müüsin ta ikkagi Škoda Laagrile tagasi, sest ei suutnud Kodiaq’i rooli istumist enam edasi lükata. Ah et miks ta just sinine on? Sest ma olen teise ringiga sinnamaale jõudnud. Focused olid järjest punane, sinine, must ja hõbedane. Nüüd olen Škodaga siniseni jõudnud.

Meie uus sinine sõber suvisel heinamaal aega parajaks tegemas

MacBook Air M2 tuli siis, kui mu vana (veel Inteli protsessoriga) MacBook Pro mitte ainult aeglaseks vaid ka väga kitsaks hakkas jääma. No ei osanud toona piisavalt suurt ketast valida. Sedapuhku tuli siis 512 giga, äkki mõneks ajaks piisab. Igal juhul on tegemist kõigist mu senistest rüperaalidest kõige sujuvama kasutuskogemusega ja aku peab ka mõnusalt kaua vastu.

Imbi käis tükk aega peale, et ma peaks oma õunakella uuendama. Eelkõige sellepärast, et aku enam õhtul piisavalt kaua vastu ei tahtnud pidada ja see hakkas meie sotsiaalelu või siis unerütmi häirima. Ma nimelt laen kella õhtul täis ja siis lasen tal oma und jälgida. Apple Watch Series 7 seevastu saab tänu kiirlaadimisvõimekusele üsna ruttu täis ja uue seadme aku on ikka uue seadme aku. Ühtlasi on nad MacBook Airiga mõlemad tumesinised (Midnight).

Eelmisest iPadi värskendusest oli juba mitu aastat möödas, seega oli vaja uus iPad Pro M1 enda kollektsiooni tekitada. Seda enam, et vana jäi sellega varuks, kui uuega midagi kogemata juhtuma peaks. Tuleb välja, et ma ei oska päevagi ilma tahvlita elada, see on mul pea igas töölõigus ja ka meelelahutuses väga integreeruda osanud.

Ja kui siis aiapeol mu eelmine, mitte enam kindlustatud iPad Pro pakkimise ajal statiivilt maha kukkus ja ekraanile ämblikuvõrgu sai, tekkis uueks varuseadmeks iPad Air. Tuleb välja, et ma olen 120Hz ekraaniga ikka liiga ära harjunud — igas muus mõttes on Air täitsa tubli, aga need 60Hz animatsioonid virvendavad ju. 😀

Millalgi imbus elutuppa teleka taha ka kasutatud XBox Series X. Lõpuks ometi olin mõistlik ja soetasin kasutatud tehnikat, mitte ei läinud poodi uue järele. Sest selline mängukonsool on ju ometi mõistlik asi, mida omada. 😀

Millega veel F1 hooaegade vahelist pausi täita kui mitte F1 Manageriga?

Ja nüüd saunamajja. Uurisin, kuidas vanasse Sony telerisse üle traadita võrgu kõige paremini kodumaised telekanalid tekitada. Silma jäi Chromecast 4K + Google TV, kus Telia äpp kenasti jookseb. Ja kõik muud Android TV äpid muidugi ka. Kogu asi on ühest nunnust valgest puldist juhitav ja kõik seal ööbijad saavad ilusti hakkama. Kui nüüd veel sinna kunagi stabiilsema võrguühenduse ka saaks, oleks täitsa mäel. 😀

Märt käis külas ja kiitis, millise toreda soundbari ta endale koju oli soetanud. Juhtmevaba subwoofer ja puha. Nii tekkis ka meile sauna eesruumi korralik bass.

Mart käis külas ja me kurtsime talle, et laevalguse gruppide jaotus on pisut tüütu. “Aga NanoLeaf?” küsis ta. Ja nii ongi meil sealsamas teleka taga nüüd üks kaugjuhitav RGB kuusnurkadest koosnev kolmnurk.

Pluss veel see vidin, mis kogu aeg olulisel hetkel ununema kipub: MagStick. Saab kasutada endlikepina või statiivina, haarab telefonist magnetiga kinni ja hoiab täitsa stabiilselt. Samas mahub seljakotti ära ja ei kaalu ka suurt midagi. Praktilist kasu on temast olnud juba nii videokõnedes kaamera paigutamisel kui ka proovide ja kontsertide salvestamisel.

Kultuur

Vinüülid. Kuskilt otsast tuleks riiuleid laiendama hakata, sest, noh, praegune 4×2 Kallax hakkab juba tiba kitsaks jääma. Kollektsioon on aasta jooksul täienenud selliste šedöövritega:

Raamatud. Raamatutega sai tänavusest Goodreadsi eesmärgist ainult pool tehtud, ehk siis 15/30. Kvaliteet üle kvantiteedi? Kindlad lemmikud lõppenud aastast: Thursday Murder Club, This Is How You Lose the Time War, Dark Matter, Metropolis.

Teater. Veebruaris jõudsime tänu Margole Viljandisse ja vaatasime Ugalas kahe õhtuga samapalju etendusi: Sorri, ei saa aidata ja Sume on öö. Lõvide organiseeritud Lehman Brothersi etendust tuli natuke oodata, aga oli ka seda väärt. Ja eriti kaua lasi ennast oodata John Cleese. Algselt pidi ta tulema juba mais 2020. Siiski, kohale ta lõpuks jõudis ja pettumust ei valmistanud. Kuigi suur osa “etendusest” oli Monty Pythoni hiilgeaegade meenutamine, suutis ta suures saalis suure publikuga luua illusiooni, nagu oleks meil hubane õhtune koosviibimine Briti vanahärraga.

Kontserdid, täiesti suvalises järjestuses. Jungle (Tallinnas). Oli ja ei olnud ka. Minnes arutasime, et kui see falsett otse ka nii hea on, on üliäge. Paraku… tuli vokaal rohkem fono pealt kui otse. Coldplay (Berliinis kohapeal ja kinoekraani kaudu Buenos Aireses). MEGAAAAAAAA! Suurepärane energia, hea muusika, staadionipublik. Buenos Airese publik tundus, uskuge või mitte, mõnevõrra elavam kui Berliinis. Rita Ray (Pärnus). Jälle ülihea energia ja professionaalsed muusikud, pluss paar tuttavat taustalauljat. Lexsoul Dancemachine ja Chic (Tallinnas). Lexsoul on endiselt maailma parim peobänd. Chicist nägin paraku ainult päris algust, kuna pidin jooksma bigbändiga lavale. NOËP (Alexela). Hoopis teistmoodi kontsert kui tema tavalised setid, kuna publik enamjaolt istus. Mõtlikum, sügavam. Igati mõnus. Lonitseera (Tartus). “Kas ma näen välja nagu ID-kaardi lugeja?” Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Ja lausa kolmel korral. Neist viimast pidin paraku vaatama ekraani vahendusel, aga see oli ka kõige erilisem. Ühtekuuluvuskontsert. Mõeldud kõigile: viipetõlge, kirjeldustõlge, subtiitrid. Ilusate inimeste väljanäitus. Nädal enne aiapidu käisime Airil külas ja nägime midagi sellist, mida kunagi varem pole näinud. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinna Jaani kirikus. Ma ise olin juhuse tahtel alles häält taastamas ja vaatasin kõike publikust. Üle hulga aja üks tõeliselt ilus jõulukontsert. Harpejji ja meeskoor sobivad suurepäraselt kokku nii omavahel kui ka kiriku akustikaga. Valter’s Harpejji Band, Põhja Konn, Saimaa, Pärnu Linnaorkester ja Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Alexelas. Elu parim kontserdielamus! Ja kindlasti mitte ainult sellepärast, et ma ise meeskooriga üle hulga aja lavale jõudsin, sest see oli ausalt kõige ebakindlam osa kogu sündmusest.

Podcastid. Mis värk sellega on? on ainus uus podcast, mida ma 2022 kuulata jõudsin. Audioraamatutelegi jääb viimasel ajal liiga vähe aega, saad sa siis veel taskuhäälingusse süveneda. Samal ajal on mul endal küpsemas plaan varsti oma podcasti salvestama hakata.

Oot-oot, ühte jõudsin siiski veel 1-2 osa kuulata, aga ma pole kindel, et need kunagi avalikkuse ette jõudsid. Helen? Sten? Kommenteerite? 🙂

Filmid. Kinno jõudsime aasta jooksul 4 korda, millest viimane oli Coldplay Buenos Airese kontsert.

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt tõin välja soovitused.

Mängud. Ainus uus lauamäng aastal 2022 oli Hand-to-Hand Wombat. Siin on natuke Maffia (või Ultimate Werewolfi või Hundimängu või mõne muu derivaadi) elemente, aga samal ajal peab füüsiliselt plastikjuppidest torne ehitama. Ühe käega. Pimesi. Kusjuures “pahad” võivad võita ka siis, kui nad kõik mängust välja on hääletatud, sest koostöö ei olegi triviaalne. Tundub päris hea mäng pisikeses meeskonnas koostöö ja (umb)usalduse treenimiseks.

Asjad, mida ma 2022 esimest korda tegin

  • Alustasin uut aastat saunaga
  • Sain Lions-klubi presidendiks
  • Käisin saates “Ma näen su häält” — kusjuures kõik osalejad saavad sama öelda, sest mõlemad seni eetris olnud hooajad kannavad aastaarvu 2022. 😀
  • Laulsin soolot nii suure rahvahulga ees (olgu selleks siis publik või orkester+koor+tantsijad): Vilniuses tudengite laulu- ja tantsupeol Gaudeamus
  • Uued duetikaaslased, kronoloogiliselt:
    • Kalle Sepp
    • Liisi Koikson
    • Hanna-Liina Võsa
    • Grete Paia
  • Remontisin korterit
  • Punusin varjevõrke
  • Käisin Kreekas/Kreetal, ühtlasi käisin ilmselt oma senise elu kõige vanemates varemetes (Knossos)
  • Käisin Berliini loomaaias — 2000 piilusin ainult aia tagant
  • Sõitsin välismaal elektriautoga (aasta jooksul lausa kahes erinevas riigis kahe erineva autoga)
  • Koolitasin testijaid oma koostatud õppematerjalidega (ISTQB FL koolituse materjale olin ma seni ainult kohendanud)
  • Õppisin Kreeka tähestikku ja Saksa keelt (Duolingo).
Posted on

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

Posted on

Neljapäev 9 ehk kuidas üks vähetuntud seltskond üle hulga aja jälle kokku sai

Järgnev postitus on üle aasta “mustandites” oodanud, et keegi ta valmis kirjutaks. Õigupoolest ligemale 2 ja pool aastat. Igatahes, siin ta lõpuks on. Vahepeal on Neljapäev veel 2 korda kokku tulnud, esinenud ja väikestviisi sünnipäeva pidanud. Aga need on juba hoopis teised jutud.

 

19. august 2013, Mustjõe proovikas, XL ruum. Mina, Janno, Mart ja Lauri Istume diivanil, sööme Neljapäeva sünnipäeva puhul roosa sefiiriga korvikesi, joome printsessiga pudelist lastešampust ja arutleme, mis 9 aastaga juhtunud on. Vanasti joodi proovis ikka õlut ja tehti suitsu. Ja söödi kartulikrõpsu. Nüüd ei ole bändis isegi ühtegi suitsetajat! See selleks. Meil on esinemine tulemas. Aga hüppame kõigepealt ajamasinasse ja sõidame paar nädalat tagasi.

970512_10151785830514730_1541707213_n

31. juuli. Kirjutan Katrinile, kes Facebookis Telliskivi Kirbufestivali lavale bände otsib. Miks? Sest fännid tahavad meid näha! Uskumatu, eks? Facebookis tehakse lausa petitsioon ja puha. Igatahes, kirjutan. Kirjutan, et tahaksime esineda, saadan viite helinäidistele ja kurdan, et meil pole hetkel isegi täielikku koosseisu. Laulja on, bassimees on, aga ülejäänutega tuleb veel jutule saada. Katrin vastab kõigest 6 minutit hiljem, et me oleme lahedad ja et 12. augustil oleks vaja kava hiljemalt lukku lüüa, et plakatid trükki saata. Edastan rõõmusõnumi Allanile ja hakkame tegutsema.

1. august. Kirjutan Katrinile, et oleme 90% tõenäosusega Kirbufestivalil esinemisvõimelised. Uurin, kas peame tehnikat ka kaasa vedama või piisab pillidest. Mina ja mu paranoia — “festival” peaks juba iseenesest eelduse looma, et tehnika on korraldajate poolt. Aga eks elus ole igasugust ette tulnud ja eeldamine on teatavasti kõikide fakappide ema. Vastuses saan teada, et kõik on hästi ja loomulikult on nende poolt kõik olemas. Lisaks ka heliproovide ajad. Ja küsimuse, kas me raha ei tahagi ja teeme kogu asja puhtast fanatismist. Vastan, nagu ikka, et võtame muidugi kogu raha vastu, mida pakutakse. Aga oleme valmis ka fanatismist tegema, et bändi järjepidevust hoida (vähemalt 1 esinemine aastas hoiab bändi elus, eksju?)

2. august. Kinnitan Katrinile, et oleme igal juhul tulemas. Küsin, kas võime seda juba fännidele välja reklaamima hakata. Ja palun meie soundcheck võimalikult hilisele ajale planeerida (et kogu bänd kindlasti kohale jõuaks).

8. august. Saadan koosseisule (Allan, Mart, Lauri, Janno) lugude nimekirja koos helinäidistega, et oleks millega proovi teha. Ühtlasi kirjutab Katrin, et peab meie esinemise kella 15-ks tõstma. Üks esineja (Jarek Kasar, no less!) ei saavat muul ajal kui 14 esineda. Tasuks pakutakse summa, mis meie esinemisega seotud kulud (prooviruumi rent + transport) enam-vähem ära katab, pluss õlut bändimeestele pärast esinemist. Ehk siis fanatism päästab maailma! 🙂 Saadan lõpuks ka vabas vormis raideri.

13. august. Küsin Katrinilt, kas nüüd lõpuks võib avalikult kuulutama hakata, et me Telliskivi Kirbufestivalil esineme. Tohib küll, kusjuures varsti saab plakat ka valmis.

19. august. Katrin saadab kogu kava ja helimehe kontaktid. Saame teada, et ilmselt tuleb soundcheck teha vahetult enne lavaaega. Lepin kokku ka selle, et meie esinemise ajal on puldis Marko.

Ja ongi ajamasina-tripp läbi. Jõudsime samasse õhtusse välja, kust postitus algas. Millalgi esimese ja viimase proovi vahel selgus ka, et keegi (vaataks peeglisse, aga hetkel pole ühtegi käepärast) on kavasse planeerinud kahehäälsust nõudvaid laule. Algas paaniline otsing teise vokalisti osas, sest keegi ei tahtnud ju multitaskida. Lõpuks oli mul/meil au endale appi saada Mirjam Dede maagilised häälepaelad.

24. august. Mis päev täna on? Ei, ei ole laupäev. Neljapäev on. Ansambel Neljapäev tähistas esmaspäeval oma üheksandat sünnipäeva ja astub teie ette pärast pikemat pausi enneolematus koosseisus. Kõik nende riided, pillid ja muusika on tänasel puhul second-hand!

Neljapäev @ Telliskivi Kirbufestival 2013

Olgu ajaloolise tõe huvides veel ära märgitud, et meiega ühel laval esinesid 2013. aasta Telliskivi Kirbufestivalil Eesti Pops, Jarek Kasar (kavas Chalice), Misteerium, Luna Vulgaris, Zebra Island, Fuxx, State of Zoe ning kooslus Mari Pokinen, Sten-Olle Moldau ja Aivar Surva.

Posted on

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Posted on

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (3/3)

Veel enne Allani lahkumist uuendasime pisut oma identiteeti. Parafraseerides üht hiljutist sotsiaalmeediast kõnelevat menufilmi: “Drop the #.” Mispeale oli Mikk kohe ka nõus meile natuke kujundama.

Penthouse 9 logo

Aga siis sai kõigil kaugsuhtest kõrini ja Allanile tuli asendust otsida. Proovidest käis läbi ca 5-6 bassimeest, kellest Janno ainsana meiega ka lavale jõudis. Meenub ka üks piinlik hetk, kui Villem ja Johan korraga proovikasse sattusid ja tuli kiiresti otsustada. Ja siis ühtäkki oli bänd viieliikmeline: lisandus Erki (no see Eesti Talent, Erki-Andres Nuut) süntesaatoril. Minu mäletamist mööda jõudis ka see koosseis ainult ühe esinemise teha, 2009 jõuluturul.

Eelviimane koosseis: kord laval, kord stuudios

Kord laval, kord stuudios. Aga mitte “Täna siin, homme seal”-stiilis, vaid täpselt üks kord jõudsime lavale ja üks kord stuudiosse. Salvestas Kostja (Aides) ja miksis-masterdas Taavi (Aides). Vaatamata salvestuspäeva aeglasele algusele (Aides korraldas eelmisel õhtul oma plaadi toetuseks kontserdi) ja venivale lõpule (Erki tahtis ilmtingimata kõik sündikäigud ise sisse mängida, kuigi lõpuks läks vist ikka natuke MIDIseks ära) oli lõpptulemus ilmselt meie parim singel. Kuigi lugu iseenesest kunagi mu lemmikute hulka ei kuulunud, kasutan ma ta algust siiani mobiilihelinana.

[audio:http://juhe.ee/p9/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3]

Selles, mis järgmisena juhtus, tunnen ka endal mõnevõrra süüd. Nimelt tekkis võimalus üle hulga aja jälle esineda, seda veel päris auväärses seltskonnas, aga… mina tõmbasin pidurit. Samaks päevaks oli juba varasem kohustus kalendris: meeskoori kevadkontsert. Niisama lauljana oleks veel viilida saanud, aga astusin üles ka kuueliikmelises kandleansamblis. Ainult proovide tegemine, ilma esinemisteta, ei rahuldanud paraku kõiki bändiliikmeid ja pärast üht üsna ootamatut e-kirja Johanilt otsisime jälle uut bassimeest.

Viimane esinemine ja lõpp

Õnneks tõi BändCämp järjest rohkem entusiastlikke noori instrumentaliste kokku, sealt leidsime ka noore ja entusiastliku Martin-Eero. Ja andsime tuld. Energia oli jälle üleval, tegime proove ja vaikselt hakkas jälle ka esinemisvõimalusi terendama. Ainult üks pisike probleem oli: mina. Neljapäeva plaat hakkas vaikselt valmis saama ja tähelepanu koondus sinnapoole. Piinlik tunnistada, aga Penthouse oli minu jaoks alati pigem ajutise kõrvalprojekti staatuses. Nii ma siis ühes proovis ütlesingi, et tahan bändist ära minna. Janno: “Ainult siis, kui sa kellegi enda asemele leiad.” Niipalju siis sellest.

Lisaks sellele, et Pent kogu brändiga nullist tahtis alustada (just brändiga, mitte bändiga: uus nimi, uus kontseptsioon, uus sõnum, sama bänd), hakkasid distsipliiniprobleemid mingil hetkel mõningatele meist närvidele käima: proovid kippusid algama mitte vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud aega. Ehk siis vähemalt poolteist inimtundi, sest mina, Pent ja Janno olime täpsed. Ja nii me lõpuks otsustasime, et juba kokkulepitud esinemine Tammsaare pargis jääb viimaseks.

Afterlife omandas uue tähenduse.

Statistika

Penthouse 9 / Penthouse#9 / Penthouse / Üheksas elu astus üles kokku 22 korda. Koosseisude kaupa jaguneb see enam-vähem nii:

Kristjan, Pent, Allan, Epp 1
Kristjan, Pent, Allan, Heido 1
Kristjan, Pent, Allan, Janno 16
Kristjan, Pent, Janno 1
Kristjan, Pent, Janno, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Johan, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Martin-Eero, Janno 1

Lisaks veel sageli akustiline spin-off koosseis “Pent & Garf”:

Kristjan, Pent 1
Kristjan, Pent, Janno (“Pent & Garf feat. Janno”) 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Janno (“Pent & Garf feat. Janno & Erki”) 1

Stuudiosalvestised:
Üheksas elu – Üks võimalus [mp3]
Penthouse#9 – Afterlife [mp3]
Penthouse#9 – Ettekäänete allee [mp3]
Penthouse 9 – Tuledes valelik linn [mp3]

Posted on

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (2/3)

Telliskivi proovikast on säilinud kiisude kahe viimase singli lüürikaeelsed instrumentaalsalvestused. Lood on muus osas üsna sarnased stuudioversioonidele, aga trummipartii on hoopis midagi muud. Ja siis ühel hetkel otsustas Epp vaiba alt ära tõmmata: “Ma kolin nüüd mõneks ajaks Saksamaale.” Algasid uue trummari otsingud.

Kõigepealt oli Lauri, Neljapäeva toonane bassimees. Väga jazz, aga omajagu ebakindel ka — varasem trummimängukogemus ju praktiliselt puudus. Siis hakkas tervis ka alt vedama, aga esinemine tuli järjest lähemale. Haarasime kiire hädaabivariandina Neljapäevast Kamaka punti.

Tõus üheksandasse katusekambrisse

Kamakas, kes võib-olla meie progressiivsete ambitsioonidega väga ei sobinud, suutis vähemalt stabiilset tempot hoida. Ühtlasi kaasnes tema saabumisega nimemuutus: Üheksandast elust sai Penthouse. Lihtsalt Penthouse. Ilma lisadeta.

Veel viimane trummarivahetus ja koosseis oli valmis. Põhikoosseis. See, mis Noortebändi finaali ja igale poole mujale jõudis. Pent, Allan, Janno ja mina. Mäletan Janno esimest proovi hästi. Instant synergy. Kõigega tuli kaasa, mis me talle ette söötsime. Kõik lood hakkasid ühtäkki paremini toimima, kui eales varem. Lahkusime proovikast eufoorias. Nüüd oli vaja veel uus demo salvestada ja bändi nimi selgeks rääkida.

Noortebänd 2009

Cat’s Penthouse, Silent Paws, RePenthouse, Nine Lives, Helikäpp… kõik need variandid (ja veel nii mõnedki) käisid läbi, aga lõpuks jäi Penthouse#9 (loe: “Penthauss number üheksa” või “Penthouse number nine”). Tegime kähku särgid ka, kuhu minu esialgne visand logona peale läks. Seljal lihtne ja lühike tekst: “MULLE MEELDIVAD KIISUD”

“Pärnus sai selle särgiga pulli ka. Jalutasime pärast soundchecki niisama mööda linna, järsku ilmusid kuskilt jänkukõrvadega tüdrukud ja pakkusid muffineid. Tüdrukuteõhtu, noh. Näitasime irvitades jänkudele oma loosungit, ebanormaalne kokkusattumus. Lõpuks tegi Marko (helimees) kõigile muffinid välja,” kirjeldab anonüümseks jääda sooviv bändiliige.

Pärnu. Noortebänd 2009 eelvoor. Erandlikult lasti edasi kahe asemel kolm bändi, meie nende hulgas. Marko sõnul olla kommentaatorite poolt kostnud kiidulaulu: “Nagu päris bänd!” Ühtlasi ei tahtnud kõik hästi uskuda, et Afterlife meie oma lugu on. Aga on. Või noh… oli.

[audio:http://garf.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_afterlife_128kbps.mp3]

Üheööliblikad

Radio Mania, Terevisioon, Noortebändi finaali ülekande kordus pärast Eurovisiooni, TULP, Peda Folk, BHRA hooaja avamine; BändCämp, kus Pent ja Janno juhuse tahtel ühte bändi loositi — loomulikult panid võistluse kinni; KIMU… ja selleks ajaks oli meil juba uut bassimeest vaja, sest Allan oli Tartlaseks hakanud ja ei vedanud kuidagi välja.

Ahjaa, enne Allani lahkumist salvestasime ka oma kolmanda singli. Või esimese, sest eelmised olid ju kõigest Noortebändi eelvoorudesse suunatud demod.

[audio:http://garf.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_ettek22nete_allee.mp3]

Järgmises osas:

  • Bassimehed ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Viimane singel
  • Kõik muu
Posted on

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (1/3)

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

Nii see lõppes. Minule jäi mälestuseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tänukiri ja publikult saadud positiivne emotsioon. Natuke kurb oli ka. Kurb, sest nii mõndagi jäi tegemata, aga ka lihtsalt sellepärast, et järjekordne eluetapp läbi sai.

Aga kerime nüüd aega sellest punktist veel nii umbes poolteist aastat tagasi.

Üks võimalus

Allan: “Minu poolt sai kõik alguse sellest, kui ma Rada7-sse kuulutuse panin, et otsin bändi. Paar päeva hiljem võttis Pent minuga ühendust. Läks umbes paar nädalat, enne kui ma talle vastasin. Margoga olime juba varem tuttavad.”

Pent küsis minult, kas saaks Neljapäeva prooviruumi kasutada. Kohale tulid Pent (kitarr), Allan (bass) ja Margo (trumm). Kuna erinevate asjaolude kokkulangemisel pidin ka ise terveks prooviks sinna jääma, tegime ka paar üldtuntud lugu läbi ja jämmisime niisama. Kui pärast autos küsisin, kas bändile ka lauljat otsitakse… noh, nii läkski. 🙂

“Praegu on selline loll lugu, et see nädal vist proovi ei saagi teha, kuna ma lähen kolmapäeval Venemaale ja enne seda ei ole sellel bassitüübil aega. Aga siis on põhimõtteliselt nii, et järgmine neljapäev, siis 31. teeks proovi ja juba siis laupäeval tuleb juba stuudiosse minna.”

Seega oli meil olemas instrumentaal, esialgne klaveril mängitud versioon meloodiast, üks proov tehtud, üks tulemas… ja stuudioaeg. Uurisin, kas sõnu ka on. “Ma mõtlesingi, et kas sa saaksid sellise asjaga hakkama, et kuulad seda meloodiat ja proovid seda vokaalile seada ning mingid sõnad juurde teha.” Pakkusin välja mõned sahtlipõhjas teostamist oodanud ideed:
* Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise (hilisem Penthouse 9 laul)
* Üks võimalus
* Valmisolek armumiseks
* Loomulik ilu on tasuta (hilisem Neljapäeva laul)
* Me tulime kokku, sest rock on meil veres
* Kurameerivad kaelkirjakud

Leidsime, et “Üks võimalus” sobiks hästi bändi eesmärkidega. Mõni päev hiljem oli idee arenenud ja “hakkas töövestluse temaatika poole kiskuma.” Ainsas järelejäänud proovis loksutasime loo enam-vähem paika ja jõudsimegi stuudiosse.

Üks võimalus (mp3)

Üheksas elu, sest meile meeldivad kiisud

Kuna stuudiosse läksime viimasel päeval enne NB2008 demode esitamise tähtaega, oli tegu tõepoolest üheainsa võimalusega. Ja “Noortebändil” osalemiseks oli bändile ju nime ka vaja. Viskasime noortebändide kulul pisut nalja: bändi tutvustades peaks ikka ära märkima, kui väga meile kiisud meeldivad. Ja nii see siis tuligi — kassil on 9 elu, meil on viimane võimalus, järelikult üheksas elu. Ega see nimi kellelegi ei meeldinud, aga mõneks ajaks jäi külge.

Üheksas elu, jaanuar 2008

Kui me esimest korda lavale jõudsime, Noortebändi eelvoorus, oli bändis juba esimene liige vahetunud. Nimelt kippusid Margo rütmid pisut lonkama, millest tingituna on “Ühe võimaluse” demo trummipartii süntesaatoriga sisse mängitud. Asemele tuli Epp, kes meid ühtlasi oma Telliskivi loomelinnakus asuvasse prooviruumi vedas. Seal sündis nii mõnigi uus laul, aga kulus ka meeletutes kogustes õlut ja sigarette.

Noortebändi eelvooruks oli meil valmis tervelt 3 laulu:  “Kes hommikul köhib, see õhtul ei kobise,” “Sõidu ajal pileteid ei müüda” ja “Üks võimalus.” Ehk siis täpselt miinimumprogramm. Privé lava oli küll kitsas, aga see-eest hoidsime tempo kenasti üleval. Siit ka väike videosüüdistus (kui videot kohe ei näe, tee refresh, äkki aitab):

Järgmises osas:

  • Trummarid ei püsi
  • Bänd vahetab nime
  • Raadio ja televisioon
  • Noortebänd 2009 Pärnu eelvoor ja finaal
Posted on

Jaanuar, veebruar, varsti märtski…

Heihopsti, sõbrad-lugejad-fännid-muud loomad!

Kiire aeg on olnud. Endiselt on kiire. Aga viskasin hetkeks pilgu blogisse ja nägin, et ÜLE KUU AJA pole siia midagi kirjutanud. Järgnevalt mõned märksõnad.

Telema

Jaanuari alguses vahetasin osakonda. Enam ei arenda, nüüd olen pigem süsteemiadministraator. Uut ametinimetust veel pole, aga tegemist küllaga. Juhin WebShopi demo projekti, tegelen riskianalüüsiga, kasutajatoega, teadmistebaasi koostamisega jne. Ühtlasi sain vabad käed endale uut kohta otsida, mis silmad veel rohkem särama lööks kui siinne. Väga selles suunas siiski veel ei rabele.

BändCämp

…aga natuke siiski. Juhin (mitteametlikult) BCG arendusprojekti, kirjutan spetsifikatsiooni, juhendan programmeerijaid, õpin elu. Mikk kujundab, mis valmistab mulle erilist rõõmu. Temaga on alati väga mõnus koostöö olnud.

Neljapäev

Akustiline kava on teema! Sel reedel kolmandat korda, Koskenkorva baaris, kell 21:00 (link FB kasutajatele). Ühtlasi, bändisisene energia pole kunagi nii hea olnud. Või noh, kunagi äkki on, aga siis oli ohtralt alkoholi mängus. Viimasel ajal on kõik isegi proovis üsna kained suutnud olla. Varsti saab “Infomürgitus” ka valmis, ausõna!

Telefon

Imbi andis eeskuju, nüüd olen minagi androidistunud. Esimest korda elus ei ole mu telefon Nokia. ZOMFG, eks? Ehk siis jah — Samsung Galaxy S. Vana mudel, mitte see uus ja õhuke. Ja reedest olen taaskord Elisa klient.

Kodu

Meil on uus pereliige. Hiilis valentinipäeval mu auto tagaistmele ja õhtul trumpas hommikuse pisikese mängukaru täiega üle.

Meelelahutus

AI on parem kui EOS. Miks meie žüriis ei võiks Steven Tyler istuda näiteks? Aga see selleks. Kultuurne tuleb ka olla, teatriski käia. Tantsuteatrit käisime vaatamas, seda valdkonda peab veel natuke tundma õppima. Aga T-Teatri järjekordset šedöövrit julgen igal juhul soovitada. Minge ruttu, kaua ei mängita!

Auto

Tegin oma elu teise avarii, seekord olin ise süüdi. Vaatasin, et vasakult kedagi ei tule; eeldasin, et ka tema nii arvab; andsin gaasi… ja tema pidurdas, et lumekuhja varjust välja piiluda. Olevat tema 20-aastase sõidustaaži esimene avarii. Umbkeelne seejuures. Aga noh, lõppude lõpuks tehti mu Focusele pisike nose-job ja temal ilmselt pandi pakiruum jälle avanema. See selleks.

Posted on

Aastakokkuvõte 2010: Neljapäev

Neljapäeva jaoks oli 2010 justkui taassünni-aasta. Jah, augustis möödus esimesest proovist juba 6 aastat, aga…

2010 jõudsime esimest korda Lelle Alternatiivile, telesse (nii muusikavideoga kui ka otse-eetrisse), Elu24 uudistesse, veebikaubamajja, Genialistide klubisse ja… täispikale albumile muidugi ka. Pluss veel päris oma .ee domeen.

Kõigepealt üritasime siit- ja sealtpoolt albumi miksimist-masterdamist edasi tõmmata. Ei taht’ kuidagi paigast liikuda. Jube palju kulus aega ja energiat, aga tulemus oli minimaalne. Kuni lõpuks… veebruaris sai Lauri valmis “Another Way” miksi-masteri. Märtsis lõikusin sellele video ka juurde. Välja läks Neljapäeva esimene pressiteade.

Tulemus: “Kuulderaadiuse” (R2) nädala laul ja video Alo TV eetris! 🙂

Järgmine suurem saavutus oli Lelle Alternatiivil esineva 100 bändi hulka pääsemine. Ka sellest on video.

Millalgi juunis-juulis hakkas lõpuks ka Mama Lily singel vaikselt valmis saama, aga erinevatel põhjustel ei paisanud me seda kohe välja. Vaikselt sai ta siiski kodukale sokutatud, kus ta “Kolmeraudse” produtsendile kõrva jäi — ja nii me hooaja avasaatesse saimegi! 🙂

Ühel hetkel kutsus Sven mind stuudiosse Heraldi plaadile tausta laulma. Sain tuttavaks Arnega ja ühtäkki oli Neljapäeva plaadimaterjal tagasi seal, kust ta 2008 augustis tuli: MusicWorksi stuudios. Hästi palju raha, energiat ja närvirakke hiljem (aega kulus üllatavalt vähe… ja tegelikult oli hind ka väga meie kasuks) hakkas märtsikuises pressiteates välja lubatud 2010. aastal ilmuv plaat juba täiesti reaalsena tunduma. Niisiis oli aeg kujundusega tegelema hakata.

Kõigepealt sünnitas Mikk meile uue logo, siis plaadikujunduse ja kodulehe. Aga enne…

Aasta jooksul toimus 2 korda LiveBändCämp võistlus. Sihuke värk, kus bändid oma videoga osalevad ja top4 saab lavale. Esimesel korral Tapperis, teine kord juba Rock Cafes. Hääletus Facebookis. Neljapäev osales mõlemal korral, aga esimene katse läks passiivselt ja lõppes ca 60 häälega, kaugel esinelikust. Teisel katsel oli lootust oma uus plaat samaks õhtuks valmis saada, mis motiveeris pisut rohkem: meeletu spämmikampaania tulemusel (sorri, sõbrad!) jäime napilt teiseks, aga võit polnudki antud juhul tähtis. Esineliku kohast piisas.

See pani plaadikujundusele väga karmi tähtaja — Baltic Disc vajas tiraaži valmistamiseks 7 tööpäeva. Mikul oli niisiis ca 4 päeva aega kujundus valmis saada… ja sai ka. 🙂

Paar päeva enne plaadiesitlust tekkis uitmõte ka uue logoga T-särgid tellida. Isegi need said õigeks ajaks valmis — ja on nüüd ka Heavy Mentali veebipoes müügil. Koos plaadiga.

Aasta lõpetuseks veel albumi pressiteade ja uus kodukas, mis Elu24 uudisekünnise ületas.

Siiani kõlab nagu ülihea aasta, mis? Tjah… paraku väsis Lauri selle kõige käigus ära. Nii läheb Neljapäev uude aastasse uue bassimehega. Aga Allan on ka tore (ja pikk) poiss. Ja talle, nagu mullegi, meeldivad kiisud. 🙂

Posted on

4 lihtsat sammu, millega maailm natuke rõõmsamaks muuta.

Alljärgnev on mõeldud eelkõige Neljapäeva fännidele-sõpradele-salajastele austajatele, kel Facebookis konto on.

Niisiis… Ega meid nüüd nii tihti ka lavale ei lasta, et igast võimalusest kinni ei peaks haarama. Nüüd on sihuke variant, kus teie, kallid fännid, meid aidata saate. Kuidas? Loe edasi…

  1. Ava BC fännileht (http://facebook.com/livebandcamp). Kliki Like/Meeldib.
    (Ilma selleta ei õnnestu järgmine samm.)
  2. Otsi sealsamas üles Neljapäeva “Mama Lily” video (või ava see link: http://www.facebook.com/video/video.php?v=1553712317659). Kliki Like/Meeldib.
  3. Kommenteeri, jaga sõpradele, aita meil hääletuse lõpuks esimese nelja seas olla.
  4. Tule 19. novembril Rock Cafesse! 🙂

Aga kuidas see kõik maailma rõõmsamaks muudab? Me lubame kõik laval vähemalt korra naeratada! 😉

Aitäh! 🙂

PS: Neljapäeva lehel võib ka sedasamustki nuppu pressida. http://facebook.com/neljapaev 🙂

Kasutame WordPressi
%d bloggers like this: