Kui ma vanasti proovisin oma reisiblogides võimalikult kronoloogilisi ülevaateid anda ja viimasel ajal pigem teemade kaupa jaotada, siis seekordne eksperiment on pigem segu erinevatest stiilidest. Natuke kronoloogilises järjestuses “reisikirju” mida ma kodustele saatsin. Natuke pilte. Ja natuke selgitusi täidiseks vahele. Vaatame siis, kuidas see toimib.
Tegelased:
- Imbi, Oliver, mina.
- Liina, Naomi, Priit. Liina on Imbi kooriõde, Priit minu koorivend. Naomi nende tütar, Oliverist 2 nädalat vanem.
- Kadri, Klara, Toomas. Kadri on Imbi ja Liina kooriõde, Toomas… ei ole minu ja Priidu koorivend, aga on ka täitsa okei. Klara on nende tütar, natuke vanem kui Oliver ja Naomi. Käib omal jalal ja ütleb esimesi sõnu.
Reisi (ja ka erinevaid reisi ajal tehtud aktiviteete) hakkasime planeerima juulis, Liina eestvedamisel. Liina ja Priit broneerisid Reisidiilide kaudu juuli lõpupoole ära ja said kõige soodsama hinna. Meie venitasime augusti alguseni: Reisidiilides oli see kuupäevade vahemik otsa saanud, seega võtsime sama hotelli (Crystal Flora Beach Resort, Beldibi) ja lennud läbi Bookingu. Maksime mõnevõrra rohkem, kusjuures transport lennujaamast hotelli ei olnud hinna sees. Kaks päeva hiljem leidis Kadri jälle Reisidiilidest ka uuesti pakkumise. Ju nad siis tegelesid täiendava lennu charterdamisega, sest hotellis ju kohti veel jagus. Ehk siis Türki lendasime kõik samal päeval, aga meie eraldi lennuga. Tagasi tulid Kadri-Klara-Toomas 2 päeva varem, meie Liina-Naomi-Priiduga samal päeval, aga varasema lennuga.
Meil siis jäi põhiprobleemiks see, kuidas lennujaamast hotelli jõuda. Aga ka siin tuli Booking kenasti appi. Hotellist küsides pakkusid nad transporti 70 euro eest üks ots, Bookingust sai poole odavamalt mõlemad otsad. Ehk siis tegelikult ca 25% hinnaga.
Ja siis, natuke vähem kui 2 nädalat enne väljalendu, tekkis Oliveril nohu ja köha. Tundus, et tuleb kõik ära tühistada… aga nagu sa näed, ei lõppe postitus siin veel ära. Ehk siis Oliver sai täpselt õigel ajal terveks ja lendasimegi Türgi poole. 🙂
Kiri vanematele
Jõudsime hotelli. Autojuhile jootraha ei olnud anda, aga ta tundus mu siirast kahetsust uskuvat. Auto oli “Maybach”, aga nagises nagu Mercedes Vito muiste. Hotell meenutab meie kunagist Malaisia-elamust. Tuppa sõidutati golfikäruga.
Toidud on kõik hinnas ja õhtusöögi järgi tundub, et kõik ka rootsi lauana organiseeritud. Ehk siis ka minusugusel pole probleem tervislikult toituda. Kuigi… lambalihast kotletid olid ülihead.
Reisist veel. Oliver magas lennukis ühe tsükli ja autosõidul ka ühe. Nohu oli ilmselgelt piisavalt üle läinud, et tõus ja maandumine läksid enam-vähem rahulikult. Eks see maandumine oli ikka natuke raskem.
Oliveri käru õnnestus ka käsipagasis transportida!
Paar päeva hiljem
Saime teada, et eile tuli meie hotelli 39 inimest Eestist. Vähemalt nii George meile väitis.
Kohtusin basseini ääres juhuslikult endise töökaaslasega. Kes on ka Kristjan.
Sain teada, et:
- nad tulid siia koolivaheajaks, täna tagasi koju
- pärast kolme kaob päike mäe taha peitu, aga mere ääres näeb Antalyat päikeses säramas
- meil on toaga vedanud, sest nende nurgas oli mingi ööklubi reedel keskööni tümakat lasknud
- hotelli põhiline klientuur on venekeelne
Viimast punkti arvestades on põnev, et vastuvõtuleti kohal on kõrvuti Kiievi ja Moskva ajaga kellad.
Olustik
Aga… basseinis on minu jaoks liiga külm vesi. Meres, muide, oli oluliselt soojem.
Aga kõik Türgi tüdrukud tulevad kohe flirtima. Oliveriga. Ja kutsuvad sõbrannasid ka. Tundub, et nad teevad seda kõigi beebidega, sest Naomil on sama kogemus.
Toas on ka 2 minibaari. Ja ka minibaari sisu on hinna sees!
Ajavahe 1 tund, seega oleks nagu suveaega tagasi sõitnud. Keerasime kella üheks päevaks ja siis lükkasime talveaega naasmist nädala jagu edasi.
Eile õhtul oli uinumine ka voodis raske, kuigi päev jäigi 2 uinaku peale. Seega pidi õhtul issiga natuke keskmisest rohkem rahmeldama. Aga ööpäeva unetunde tuli juba peaaegu koduse keskmise jagu: 12,5 (Oliveri keskmine on 13).
Hommikusöögil aitasime ülejäänud kahel perel ka eSIM-id telefonidesse saada. Türgi piirab rahvusvaheliste eSIM müüjate tegevust, seega ma pidin oma telefonist läbi VPNi netti jagama, et nad teenuse kätte saaks. Tundub olevat üks viis, kuidas riik rahvusvahelist konkurentsi piirab ja kohalikke ettevõtjaid soosib. Ja noh… kavalamad-osavamad saavad soodsama teenuse ikka kätte.
Hotellis mängivad kogu aeg taustaks hästi rahulikud, õrnalt bossanova sugemetega töötlused lööklauludest läbi aegade. Eile õhtul oli näiteks Welcome to the Jungle. Ja mingis mõttes on see hästi loogiline, sest bossa on Brasiiliast, seal on palju džunglit, aga…
Pildipaus
Kanjon
Vahepeal käisime ka pikemal jalutuskäigul kohalikus kanjonis. Või noh… mikrobussiga viidi meid sinna, pärast korjati jälle peale.
Kui siit pilvepiirilt…
Priit: Ma ei saand enne gondli transfeeri osas infot küsida ja nüüd Nompsiga toas kuniks ärkab. Garf, saad ise minna uurida?
Mina: Kui ma Bookingu äpist praegu vaatan, siis sinna saab ainult homseks aegu bookida ja koos transfeeriga tuleks 80€/nägu. Getyourguide näitab, et homseks on ainult 1 available. Aga hind oleks 50€. Ja kestus 9 tundi.
Priit: Njah, kodulehelt nagu saaks tänaseks aga siis ytleb et transfeeri pakkuda pole
Mina: Igatahes lähen varsti receptionisse ja uurin. See on see Olympos Telerifik?
Priit: Teleferik 😉
Mina: Ma kirjutasin oma hotelli WhatsAppi kontaktile selle Telerifiku kohta. Äkki saab vastuse kiiremini kui ma vastuvõttu jõuan. 😀
…
Mina: Hotell ütleb, et võta kogu pakett otse kodukalt. Vastasin, et tänaseks transfeeri ei pakuta ja küsisin, kas hotell saab siin aidata. Läbirääkimised jätkuvad. 😀
…
Priit: Aga paneme 14:30 lukku 🙂
Mina: Pandud. Ja kinnitati ära ka. Pean ca 5500 kohalikku välja võtma. (sõit on 5350, ehk täpselt see mis kursi järgi on).
Priit: Kristjan, gondli pileteid ära ei ostnud sa ega ju?
Mina: Ei.
Priit: Ok, ostan igaks juhuks ära.
Vanematele: Täna on rahulikum päev. Hetkel 723m kõrgusel merepinnast, kui mu kell õigust räägib. Aga… läheme kõrgemale.
Fotosessioon
Karjäärikäänakute tiimile: käisime täna Türgis ühe mäe otsas, mida kohalikud Olymposeks ei kutsu, aga reklaamides siiski kasutatakse just seda nime. no ikka sellised vaated, et on vaated. ja siis… tuleb neiu, ühelt poolt, suure toruga kaamera käes. härrased ja prouased, teeks teist üks ilus pilt? 20 euro eest saate selle suurelt välja trükkida pärast. veetakse meid piirete taha fotonurka ja toimub… sessioon. perepildid, üksipildid, romantilised paaripildid, whole shebang. ja noh, 20 eurot on ühe pildi hind 🙂
kui sessioon tehtud ja emotsioon värske, veeti meid siis imaci manu, kus kõiki neid äsjaseid iluvõtteid suurel ekraanil näidati. mina endamisi: “parem oleks, et üks pilt on teistest peajagu üle ja mul ei teki probleemi SELLE ÜHE väljavalimisega”. tüdruk oli päris hea silma ja käega, pole midagi öelda. loojangueelne päike aitas ka kaasa. ja no mägine taust pani pitseri. kui me SELLE ÜHE olime välja valinud, pakkus noorhärra closer meile diili: 3 pilti 50 eest. korra arutasime, aga lükkasime pakkumise tagasi. huvi pärast oleks võinud küsida, kui palju kogu materjal maksma läheks. aga noh, on nagu on. saime oma ühe pildi kätte ja oleme õnnelikud.
igatahes müts maha, hästi striimlainitud protsess. mälukaart käest kätte, pildid kohe arvutisse ja tuld. ei mingit töötlust, ei mingit omaette valimist, fotograaf läks kohe järgmisi kundesid püüdma.
aa, see 20 eurot pilt siis onju. kaardiga makstes oli tegelikult rohkem nagu 20,8 eurot. pluss siis veel see, et “paber või digi?” mõlemat ei saagi? ei, üks kahest. paber läheb seljakotis kortsu või võtab raamituna liiga palju ruumi. digi saab kohe perele saata ja kodus hiljem paberile lasta, kui huvi on. ja kuidas digi mulle üle anti? airdrop! 😀
Lapsesõbralikkus
Nüüd oleme edukalt hotellis. Ainult et… Oliver magas enam-vähem kogu autosõidu ja kohale jõudes ärkas tusasena. Uni jäi liiga lühikeseks.
November on käes ja seda on märgata. Suur osa lamamistoole on basseini ümbert ära korjatud. Temperatuur on hetkel ca 21 kraadi, tõuseb veel paar kraadi. Tänane plaan on bussiga Antalyasse sõita, kui Oliver esimese une ära on teinud.
Söögile keskendumine on tal kohati keeruline, kui teenindajad kogu aeg emme selja taga nalja teevad. 🙂 Tegelikult pole üldse hullu. Personal on igatahes laste suhtes väga sõbralik ja üks tädi õppis ta nime kohe esimesel päeval vist juba ära. Arutlesime omavahel, kas see on neile ülevalt antud käsk või on nad ise kõik nii lastesõbrad. Aga strateegia mõttes hea — kasvata lapsed üles tundega, et teenindajad on vahvad tegelased. Siis äkki kõik lapsed ei kasva troppideks, kes personali pahasti kohtlevad ja isegi jootraha ei jäta.
Sularaha
3% teenustasu tuli selle tehingu pealt. Kõrval oli automaat, mille puhul Wise arvas, et võiks tasuta saada, aga see ei teinud tehingut ära miskipärast. Aga jah, 300TRY ütles automaat ise teenustasuks, kokku koos konversiooni ja kõigega oli päevakursi vastu pigem 380. Ja kuna me tegime taksosõidul sularahapeatuse, siis väga pikalt ei jõudnud seal ka jaurata. Taksojuht ise soovitas Ziraati esimesena ja seda järgmisena, kust ma võtsin. Pärast küsis, palju ma teenustasu maksma pidin, et järgmiste klientide jaoks teaks hetkeseisu.
Rahast vanematele
Meil on nüüd hunnik kohalikku raha ka. Ühtlasi õppetund: kõige odavam on mingites turistikohtades maksta sularahas, aga… eurodes. Sest kohalikus valuutas on hind naaaatukene kallim. Nt see meie eilne foto oli kaardiga makstes 20 eurot ja 80 senti. Kohalikus valuutas makstes oleks olnud ca 20,40€. Täpselt 20€ oleks saanud ainult europaberit sahistades (või münte kõlistades).
Aa ja siin on tüütud kärbsed, kes söövad. Miskipärast ainult mind. Imbil pole väidetavalt ühtegi punni.
Päevauned
Ma olengi teda mitu korda niimoodi uinutanud, et kõnnime käruga hästi igavates kohtades ringi. Kui tal silm kinni vajub, teen tõmbluku lahti ja lasen poisi horisontaalseks. Vahel natuke protestib, aga tavaliselt jääb siis ikkagi magama.
Just saime teada, et hotell pannakse esmaspäeval aprillini kinni.
Reisiseltskonna grupivestlusest
Imbi: Ohoh, praegu oli basseini ääres puhtas eesti keeles tervitus “Tere hommikust!”
Kadri: Klara öö mõõdus edukamalt. Tundub, et söök jook püsib paremini sees. Magab veel. Õnnestus natuke rohtu anda ka.
Kadri, 2 päeva enne meid ära minnes: Natuke põnevust saime ka, lend lükati 16.15 pealt 17.30 peale. Läksime jalutasime siis ringi ja 16.40 avastasime, et lend tõstetud 16.45 peale. Lennujaamas kisavad ainult türgi ja vene keeles. Napilt jõudsime ikka. Kindlasti mõni eestlane jääb maha ?
Viimane hommik: Näha on, et lõpp on lähedal. Hommikusöögil pole enam õueletis midagi. Mahlad ainult pakkides. Ja salat hakkab pisut ära väsima.
Kadri: Kuidas lastel tervised?
Priit: Nompsil nina tatine aga magas öösel hästi ja tuju on rahuldav
Kadri: On lootust, et tegemist on mingi kergemat sorti viirusega. Klaral hakkab nohu juba üle minema. Toomas ka siruli täna, kehv olla. Ma ise veel ok.
Imbi: Tundub, et reis väsitas lapse ikka täitsa ära: öösel magas üle 10 tunni ja nüüd ka juba peaaegu kaks tundi päevaund 😀 Tegelt ma ise olin ka eile lennu ajaks juba täiesti läbi, sest viimane öö Türgis jäi lühikeseks, sain ikka mingi kõhuhäda külge. Õnneks läks kiiresti üle.
Seiklus Antalyas
Kõigepealt sõitsime õigest peatusest mööda, sest meil oli mõlemal kindel veendumus, et kaubanduskeskus ja meie hotelli juurest Antalyasse mineva bussi lõpp-peatus on sama asi. Kaubanduskeskus tuli ja läks, siis jõudsime lõpp-peatusesse, mis oli hoopis bussijaam. Aga no mis seal ikka, sealt võtsime siis takso, et vanalinna jõuda. Sest ühistranspordiga jätkamiseks enam närvi polnud. 🙂
Vanalinn oli kena, saime nätsu ja värvilise traadi ära ostetud (kuigi ei ostnud ei nätsu ega värvilist traati), lõuna (väidetavalt maailma parimas kebabikohas) söödud ja siis oli juba viimane aeg tagasi hotelli poole seiklema hakata.
Ehk siis sinna kaubanduskeskusse kõigepealt. Et seal saaks rahulikult mähet vahetada jms. Selleks ajaks olime jälle ühistranspordi osas maha rahunenud ja läksime sinna, kust Google Maps ütles, et võiks bussi peale saada. Aaaaaga noh, kaks bussi järjest põrutasid mööda ja peale me ei saanud.
Ega’s midagi, võtsime jälle takso ja sõitsime oma kaubanduskeskuse juurde. Taksost välja saades kohmitsesime natuke keset sõiduteed lapse, käru ja oma erinevate kandamitega. Kolm inimest jõudis bussipeatusest meile appi tulla enne kui me arugi saime. 🙂
Ega me nüüd päris KESET sõiduteed ka ei olnud, pigem bussipeatuse ees, aga muidu jah.
Tagasi koju
Oleme lennujaamas. Oliver magas terve autosõidu. 20 minuti pärast saame teada, kuhu väravasse minema peab. Praegu saime beebituppa, vahetasime mähkme ära ja nüüd Oliver sööb viimast korda enne lendu. No et lennul ikka isu oleks. 🙂
Reisijärgsed mõtted
Kokkuvõtvalt tuleb tunnistada, et minu peas said igasugused müüdid seoses Türgiga murtud. Ühtegi ründavalt pealetükkivat müüjat ei kohanud, samas me käisime ka nii hooaja lõpus, et äkki agressiivsemad müükarid olid juba Seišellidele puhkama läinud? Üks noormees (äkki ca 14-15-aastane) tõmbas meil küll postmarkidega naha täiega üle kõrvade, aga olgu tal ka siis üks hea päev. Väga mitmes butiigis pakuti kohalikku teed. Eukalüpti oma on elamus omaette, ostsime koju kaasa ka. Kogu kultuur tundub olevat siiralt lapsesõbralik. Ja kõik-hinnas-hotell on väga mõnus kogemus. Hooaja lõpu puhul oli valik viimastel söögikordadel küll natuke kitsam, aga siiski hea. Ma ei mäleta, millal me viimati nii hea hinnaga puhkusereisil käisime. Või kas üldse. Viie palli skaalal hindaks kogu kogemust 5/5, soovitame!
Hindade osas võivad erinevate pakkujate kaudu ostes väga suured käärid olla, seega tasub natuke uurida ja parim pakkumine leida. No ja siis see sularahavärk, et eriti turistikates kohtades võib kõige soodsam olla europaberit tuulutada. Kohalikku sularaha tasub võtta hästi valitud automaadist ja sellise panga kaardiga, mis sind teenustasudega siruli ei tõmba.
Kuigi lastel olid kohati erinevad unegraafikud, proovisime siiski kogu seltskonnaga ühiseid õhtusööke teha. Mitu korda õnnestus! Seal sai lisaks päevasündmustele ka lastega seonduvat arutada ja nentida, et kõrvalt vaadates tundub teistel alati lihtsam. Sihuke värskete lapsevanemate tugigrupp, võiks öelda.
Tänu toredatele ja ettevõtlikele reisikaaslastele kujunes meie reis märksa aktiivsemaks ja nägime rohkemat kui kolmekesi oleks ette võtnud tõenäoliselt.
Üks asi, mille pärast ma pisut muretsesin, oli mu külalislektori-töö: selle semestri esimesed kaks seminari sattusid täpselt reisinädalale. Aga hotelli wifi pidas kenasti vastu ja seminarid said peetud.
Aa. Kui Oliver jäi enne reisi haigeks, siis reisilt tõime külakostina mõned pisikud rõõmsalt ka koju kaasa. Ema sai ka enne jõulu enam-vähem terveks, nii et: lõpp hea, kõik hea!
Lisa kommentaar