Aastakokkuvõte 2025

Olen aastaid kuulnud, et kui lapse saad, loksuvad prioriteedid paika. Hakkan sellest vaikselt aru saama: kuna laps vajab (ja väärib) omajagu tähelepanu, aega ja energiat, peab see millegi arvelt tulema. Täpselt nii ongi. Mulle tundub, et 2025 oli fookus täpselt seal, kus peab. Kas see tähendab, et kõike muud oli oluliselt vähem? Imelikul kombel… noh, eks loe edasi ja hinda ise. 😀

Meie aastaskoorid on arenenud selliselt:

• 2021: 5/10 punkti (Imbi) ja 6/10 (mina)
• 2022: 7,5/10 ja 8/10
• 2023: 7/10 ja 8/10
• 2024: 10/10 ja 10/10
• 2025: 10/10 ja 10/10. Ei tea kas 2026 hakkab skoor jälle normaliseeruma või jääbki nüüd 10 kuni lõpuni välja? 🙂

Algab kokkuvõte.

Pere/kodu

Jaanuari lõpus sündis Oliver! Ootusärevuse lõpusirge oli eriliselt pingeline, sest… Imbi kirjutati sünnituseelsesse osakonda sisse samal ajal, kui mina parasjagu Coop Panga aastagalal olin. Ja ega nagu midagi teha ka ei saanud, öösel ju külastusaega ei ole ja isa lubatakse sünnitustuppa siis, kui juba sünnituseks läheb.

Sünnitus ise läks Imbi sõnul üllatavalt kergelt. Olen õnnelik, et ka abiks sain olla, sest see murdis mu jaoks kohe ühe olulise müüdi: vastsündinud ei ole tegelikult üldse nii haprad, kui nad eemalt vaadates tunduvad. Mitte et nendega nüüd kuidagi hooletult ringi peaks käima või midagi, aga lihtsalt… võib julgelt sülle võtta. Sünnituse ajataju on ka kummaline. Me teame täpselt, mis kell Oliver sündis. Omaarust fikseerisin kohe ära ka esimese laulu, mis ta väljas olles täies pikkuses kuulis: Tenfold Rabbit – Oblivion. Hiljem Imbi Spotify ajalugu vaadates tuli välja, et tegelikult pidi see hoopis umbes neljas või viies pala olema. Samas, noh, esimene, mille kumbki meist ära tundis.

Kogu aasta on läinud kooskasvamise ja -arenemise tähe all. Nii meile, Oliverile kui ka värsketele vanavanematele. Igatahes jube mõnus on, et vanaemad ja vanaisa alati meelsasti lapsehoiuga tegelevad. Äkki me varsti raatsime seda lahkust veel rohkem rakendada. 😀

Suguvõsale kalendreid kokku pannes oli seekord pigem lihtsam, sest häid pilte tuli aasta jooksul ikka hulgi. Kusjuures peategelane oli tihti üks ja seesama.

Kodustest projektidest. Köögikappide hingede projekt on endiselt täpselt samas kohas, kus ta ka aasta (ja kaks) tagasi oli. Pausil, mitte katkestatud. 😀 Kunagisest söögitoast, hilisemast muusikatoast ja töötoast on järjest rohkem Oliveri tuba saanud. Ma ise olen seda miskipärast viimastel päevadel mängutoaks kutsuma hakanud. Veranda, mis 2014 remondi käigus söögitoaks transformeerus, on plaanis funktsionaalsemaks teha. Sest olgem ausad, suuremad koosistumised toimuvad juba mitu aastat saunamajas. Ja saunamaja sai aasta alguses seinakellaga varustatud.

Isegi reis ei jäänud tegemata. Oliveri 9. kuu sünnipäeva tähistasime Türgis.

Paraku oli maikuus selline sündmus, mis igal muul juhul koondhinde sügavasse miinusesse oleks tõmmanud. Nimelt lahkus meie seast pikaajaline pereliige Sofia. 🙁

Ja siis päris aasta lõpus oleks peaaegu traagiline õnnetus juhtunud, kui üks mänd saunamaja/kuuri katusele maandus. Õnneks oli ta ilmselt tormiga katusele paindunud ja alles siis murdunud, ehk siis tagajärjed tunduvad olevat pigem leebemat sorti.

Aitäh absoluutselt fantastilise aasta eest, Imbi, Oliver, ema, Malle, Ahto ja Sofi! 🙂

Sõbrad

Suvel peatusid Helar ja Krissu mõneks päevaks oma kolme pojaga meie saunamajas. Kõige noorem (sel hetkel 11-kuune) õppis meie murul ise püsti tõusma. Oliver sai just 11-kuuseks. Peab vist kiiremaid samme treenima. 🙂

Saunamaja on üldse heaks sugulaste-sõprade majutuskohaks kujunenud. Nii näiteks veetsid seal nädalakese Liie ja John. Toimus mitu põnevat erinevate kultuuride kohtumist!

Mälumängutiim 42 tegi väga viljaka hooaja, sest nii mõnedki püsiliikmed paljundasid ennast. Tere tulemast juuniortiimi, Oliver, Oskar, Liselle ja Kirke! Ja aitäh, Henri, et aitasid kriitilisel hetkel nimesid meelde tuletada. Ma pean kiiremas korras oma ajus laste nimede sektsiooni avama. 😀

Läbi aasta olid mõned sõpradega kohtumised ka tervislikumat laadi, nimelt lapsevankriga jalutades. Sügisest on Oliver eelistanud uinakuid teha vankriga koduaias, seega neid jalutamisi on vähemaks jäänud, aga küll neid varsti jälle juurde tuleb.

Siis on mul tegelikult juba aastaid (äkki lausa eluaeg?) olnud kategooria, mida võiks kutsuda telefonisõpradeks. Ehk siis sedalaadi semud, kellega on alati tore pikalt erinevatel teemadel arutleda. Mõned neist pikkadest kõnedest on sügavalt filosoofilised, teised jällegi tulvil täiesti juhuslikke uitmõtteid. Siin kategoorias tuleb kindlasti ära mainida Gert, Martin, Martin ja Kullar.

Ka Tartusse sattusime mullu rohkem kui viimastel aastatel. Sai ühendada Oliveriga pikema väljasõidu harjutamist, mõnikord spaapuhkust, vormeli vaatamist, tasustatud esinemist jne. Pärnugi pole seejuures liiga kaugeks jäänud. 🙂

Külalisteraamatusse ei jõudnud vist ühtegi uut sissekannet seekord.

Ja siis umbes kolmandal-neljandal jõulupühal käis mu peast läbi mõte, et kui ma suureks kasvan, tahan suvel rahulikult aias istuda, raamatut lugeda ja vareste-oravatega sõbruneda. Unistada ju võib? 🙂

Tervis

Alates 2021 üsna ühtmoodi kujunenud ja napilt 3000km piirist allpool püsinud käimisrekord on lõpuks murtud: mullu kõndisin 3034 kilomeetrit!

Ühtlasi olen aastaga kaalus 20kg jagu allapoole tulnud. Seda eelkõige tänu oma toitumisarstile ja ühele popile O-tähega ravimile.

Kool

Kaidoga koos olid meil jälle lugemisel Social Engineering ja SPEAIT: viimases seekord üle saja tudengi. Enim kajastatud teema oli AI (chat hakkas isegi vahepeal vinguma) erinevate vaatenurkade alt. Ühtlasi kerkis meemina üles “shareholder value” ehk aktsionäridele loodav väärtus.

CaseHubi sessioonid andsid vahepeal häid tõukeid, kui mu enesehinnang suurte elumuutustega seoses madalale oli langenud.

Duolingo: inglise keel ja muusika. Kusjuures klaverimängule on üllatavalt isegi natuke mõju avaldanud. Ja no natuke tutvusin enne reisi ka türgi keelega: nii ma kutsungi Oliveri siiani aeg-ajalt çocukiks. 🙂

Töö

Coop Pank. Veebruaris olin isapuhkusel. Kui ma tagasi tulin, hakkasid asjad peadpööritava kiirusega muutuma: kõigepealt teatas nõukogu, et hakkab uut juhatuse esimeest otsima ja siis andis Martin teada, et lahkub suve lõpus IT-juhi kohalt. See omakorda pani mõtlema, nagu Karjäärikäänakute külalistelt sageli kuuleb, et suured elumuudatused (lapse saamine) sünnitavad suuri elumuudatusi (karjääris). Ja kuna mul isiklik rekord isapuhkuse ajal täis sai, hakkasin vaikselt ringi vaatama. Kõigepealt pakkusin end välja vabanevale IT-juhi kohale, aga õnneks ei võitnud seda. Sest kui eesmärk on pere jaoks võimalikult palju olemas olla ja Oliveri arenemises aktiivselt osaleda, ei olekski panga IT-pealiku roll pehmelt öeldes kõige soodsam suund olnud. Selle asemel hoolitsesin, et mu pikima töösuhte latt liiga ulmelistesse kõrgustesse ei kerkiks ja esitasin augusti keskpaiku lahkumisavalduse. Oktoobri algusest olemegi koos Imbiga kodused olnud. Kuna LinkedIni postituse mahupiir sundis kärpeid tegema, avaldan siin ka täies mahus viimasel tööpäeval kolleegidele saadetud kirja.

Hei!

Tänasega lõppeb minu teekond Coop Pangas. Töösuhte pikkuse isikliku rekordi latt on kõrgem kui kunagi varem: 4 aastat, 7 kuud ja 15 päeva!

Olen selle aja jooksul kogunud mõningaid õppetunde või lihtsalt häid mõtteid, mis aitavad:

1. Juht ei tohi olla pudelikael, st spetsialistil peavad olema võimalused ja oskused tekkivate probleemide jooksvaks lahendamiseks.
2. Värbamisel tuleb tiimi kindlasti kaasata, sest nemad ju peavad uue kolleegiga hiljem koostööd tegema.
3. Tööd ei tohi teha kiirustades: kvaliteet võtab aega. Testimises aitab muuhulgas automatiseerimine, et testija saaks keskenduda uuele ja olulisele, mitte ei peaks niigi kitsaks jäävat aega kulutama rutiinsele läbiklõpsimisele.
4. Kõik ei saa korraga tähtis olla, ehk prioriteedid peavad olema selged kõigile, eriti aga spetsialistidele. Kui kõike korraga tähtsaks pidada, on fookus kerge kaduma ja kvaliteet koos sellega.
5. Inimene on kõige tähtsam. Oleme ju ometi inimese näoga pank.
6. Töövarjutamine on hariv. Kasuta võimalusi käia teistele rollidele töövarjuks. Eelkõige selles teemas, kus sa ise tegutsed, aga silmaringi laiendamiseks võid ka mujal uudistamas käia. Kusjuures ei pea üldse ametlikku töövarjupäeva ootama, lepi lihtsalt varjutatava rolli otsese juhiga kokku.
7. Kui kõike on liiga palju, leia kolleeg, kellele ventileerida. NB! Lepi alati enne kokku, et tahad auru välja lasta. Vastasel juhul võib jagatud murest saada kaks muret.
8. Visualiseerimine aitab. Mõne asjaga lihtsalt on nii, et… tekst on hea, struktureeritud tekst veel parem, joonis kõige parem. Aitab endal aru saada ja ka teistele selgitada.

Mille üle ma kõige rohkem uhkust tunnen?

1. Testijate punt kasvas 4 liikmelt 15-le. Eriti suur tänu siinkohal Triinule, Kadrile, Karinile, Aleksandrile, Margusele, Andreasele, Ksenijale, Angelinale, Annikale, Margitile, Mariiale, Janikale ja kõigile teistele, kes panustasid nii kandidaatide filtreerimisel, kodutööde hindamisel, aga eriti uute testijate väljaõpetamisel.
2. Viimastel aastatel andsime proovitöö teinud kandidaatidele alati ka isikliku tagasiside: mis oli hästi, mida saaks teha paremini. Enamasti oli kandidaat sellest positiivselt üllatunud ja tänulik.
3. Kõik testijad, kes minu siinoleku aja jooksul meiega liitunud on, töötavad endiselt Coop Pangas. Annika, Axel ja Triinu on liikunud teistesse rollidesse. Ander, Andreas, Mario ja Sander on saanud testide automatiseerimise insenerideks. Kadri ja Sveta on testijast vanemtestijaks kasvanud. Karin on lisaks testimisele ka Lennuki reliiside korraldamise enda vastutusele võtnud ja Sveta veab äpi tiimis retrosid. Ander käis vahepeal ühes teises pangas silmaringi laiendamas, aga tuli esimese kutsumise peale tagasi. 🙂
4. Testimise põhimõtted on järjest paremini kirja saanud. See on aastast aastasse lihtsustanud muuhulgas IT audiitorite küsimustele vastamist, aga ka uute töötajate väljaõpet.
5. Testijate eesmärgid on algusest peale avalikud ja selged olnud, isegi kui strateegiline vaade igapäevatöö virvarris teinekord ära kaduma kipub. Eesmärkide saavutamist oleme siiski alati hinnanud kontekstis.
6. Testide automatiseerimisse panustamine on hakanud vilja kandma: täna ei kujutaks näiteks äpi, Camunda või Salvi uuendusi ilma autotestideta ilmselt ettegi.
7. Meil on ülihead testijad! Aitäh teile, Aleksandr, Ander, Andreas, Angelina, Jana, Kadri, Karin, Ksenija, Liisi, Margus, Mario, Roberta, Sander ja Sveta!

Kas midagi kripeldama ka jääb? Oleks võinud teile rohkem laulda. 🙂

Sellega seoses kuulutan oma viimase tööpäeva puhul välja väikese kontserdihõngulise koosviibimise Õisus, 30.09 algusega 15:00.

Kui Õisusse tulla ei saa, aga minuga kontaktis tahad olla, aitavad Facebook, LinkedIn või kristjan@karmo.ee 🙂

Heade soovidega
Kristjan Karmo
IT testimise juht

Ja et ma pärast töölt lahkumist testijatega 1:1 vestlusi liialt igatsema ei peaks jääma, leidis mind LinkedIni kaudu üks täiesti võõras (aga väga tore) inimene ja küsis, kas ma oleksin talle QA mentor. Esialgu ebalevalt vastasin siiski “jah” ja pole siiani pidanud kahetsema. Tuleb välja, et oskan oma lemmikvaldkonnas tegutseva inimese mõtete suunamisel abiks olla ka siis, kui kogu ümbritsevat konteksti ei tunnegi. Ehk siis kui sa, kallis lugeja, tunned ka, et tahaks millalgi nõu pidada, anna märku. Küll me midagi välja mõtleme. 🙂

Must Post. Jälle oleme peamiselt tegelenud Karjäärikäänakute tootmisega, aga mõned projektid on veel lauale imbunud. Võimalik, et saame kamba jälle kokku ja teeme suuri asju? Näis. Igatahes kui hariva sisuga videot on vaja, küsi julgelt! 😉

Nordic Testing Days. Selgus, et Harles enam ei tahtnud pealava modereerida. Tõstsin mitte-nii-häbelikult käe ja astusin tema asemel sellesse rolli Kaspari kõrval. Tänavused lemmik-ettekanded: Liisa räägib, kuidas rääkida; Linda paneb publiku proovile; elupõline nikerdaja Jack jagab oma lugu. Ja no tegelikult oli seal häid mõtteid veel ja veel, vaata kõiki.

ASA koostöö kestab endiselt ISTQB CTFL koolituste näol. Vahepeal käivad aruteludest läbi ka mõtted, et võiks ampluaad laiendada, aga selleks tuleb veel natuke energiat koguda.

BCS Koolitus on mind lisaks avalikule tarkvara testimise koolitusele ka huvitavatele klientidele maha müünud. Ja kui me mingil hetkel Imbiga arutasime, et peaks koolitamise tempot maha võtma, siis praegu tundub, et koolitamisest (või noh, õpetamisest laiemalt) on saamas elustiil.

TalTech kutsus mind mullu täiesti uude rolli: raadio muusikatoimetajaks. Õnneks oli tegu hästi lühikese katsetusega, mis hetkel veel järge pole saanud. Nimelt kaldusin ma laulude valikul väga tugevasse ülemõtlemisse, mis tehniliste probleemide tõttu üsna kasutuks osutus. Ehk siis… iga pala pidi olema motiveeritud sellest, mis saatekavas enne või pärast toimus. Ainult et saatekava ja muusika läksid nihkesse. Igatahes… kuna ma 1. veebruarist lepingulise lektorina täiskoormusel tööd alustan, tuleb siia sektsiooni aasta pärast ilmselt oluliselt rohkem elamusi. 🙂

Karjäärikäänakud arendab mind intervjueerijana järjest edasi. Kõige rohkem põdesin ma loomulikult kõrgeima profiiliga külaliste pärast, isegi kui nad inimesena selleks absoluutselt põhjust pole andnud. Ehk siis: sel hetkel veel Coop Panga juhatuse esimees Margus Rink ja just järgmiseks 5 aastaks Tallinna Tehnikaülikooli rektori koha kindlustanud Tiit Land. Iseenesest on väga raske ühtegi vestlust esile tõsta, sest kõik on põnevad lood. Aa, collabid teiste väga kasulikku ja huvitavat sisu loovate inimestega tahaks ikkagi ära märkida: Teejuhiks ja Kõnetoru. Muide, kumbagi neist polnud üldse raske nõusse saada. Ja eks ole iga podcasti ajaloos ju see hetk väga oluline, kui esimene rahaline toetus tekib. Karjäärikäänakute puhul pakuti tuge, et ma ägedaid tehnoloogiavaldkonda tee leidnud naisi intervjueeriksin. Kuna ma seda niigi teen, ei saanud ju raha lauale vedelema jätta. 🙂

Bändid/lava

Bändide kaaperdamist vist ei teinudki. Küll aga laulsin MUBA big bandiga (Siim Aimla juhatamisel) Kristiine Lions-klubi Maarja Kooli hüvanguks korraldatud heategevuskontserdil.

TalTech BigBänd pakkus taas kord uusi elamusi ja arenemisvõimalusi. Näiteks sain enda repertuaari laulud, mis mind üle 20 aasta kummitanud on: A Nightingale Sang in Berkeley Square ja Lullaby of Birdland. Kooliaasta alguses, kui ma olin otsustanud töölt ära tulla, leidsin end korraks jõhkrast emotsionaalsest madalseisust. Näiteks pidin Simmoga üle täpsustama, et Kultuurikeskuse välja kuulutatud uute solistide otsingu tagamõte ei ole mind välja vahetada. 😀 Õnneks… ei ole sellist plaani. Lihtsalt on rohkem neid, kellega koos laulda. 🙂 Jäin mõtlema, et aiapeol, mis on meil aastaid olnud ka uute solistide katsetamise võimalus, ei olnudki kedagi uut mikrofoni taga. Siis meenus, et oli lausa kümneid. Lihtsalt keegi neist ei teadnud peole tulles, et nad mikrisse laulma hakkavad. 🙂 Aga suuuuuuur aitäh Ikele ja eriti Maritile, et te laulma tulite. Mu uute lauljate värbamisvõimekus oli tänavu natuke pärsitud.

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind tänavu hoopis Pärnu Kontserdimaja lavale, õpetajatele laulma. Sealt omakorda sain veel ühe esinemispakkumise Pärnusse.

Fonoga laulmine polnud 2025 küll päris esmakordne kogemus, aga nii massiliselt pole ma seda varem teinud. Kõigepealt Nõmmel 24. veebruari hommikul, Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis, Lõvihoovis Roheliste Väravate Tänaval, ühel sünnipäevapeol Tartu külje all, Järve haiglas, Pärnu Vanalinna Põhikooli jõulupeol… eiei, natuke hakkab juba laulja tunne tulema küll.

Meeskoorist jäi laulupoeg tervislikel põhjustel eemale, pole siiani tagasi jõudnud. Ja ma ise… käisin sügisel nii minimalistlikult kohal, et oma olematu kohalkäimisprotsendiga ei hakanud lavale trügima. See-eest…

after6 tegi meeskoori 80. aastapäeva banketil pisikese üllatusesinemise. 20 aastat pärast ametlikku laialiminekut suudame ikka aeg-ajalt selle sädeme üles leida ja tundub, et ka publikule meeldib. 🙂

Tallinna Tehnikaülikooli Kultuurikeskus ei teinud seekord kõigi kollektiividega ühiseid kontserte, küll aga teevad kollektiivid ise omavahel päris head koostööd. Ja siis oli sügisballiks uute solistide otsing, mis tõi lavale Kammerkoori hääleseadja Viktorija, Mai-Liisi Akadeemilisest Naiskoorist ning tudengid Kätlini ja Hugo.

Neljapäev tegi sügisel ühe proovi!!!

Vidinad/tehnika

Niisiis. Mullu sai lubatud, et ka seda va beebikraami võiks siin kommenteerida. Emmaljunga Sento Max vankriga oleme juba peaaegu aasta otsa ülimalt rahul. Kui samade rataste peale käruiste (Flat) panna, töötab ka väga hästi. Aga tõsi ta on, et iga tootja peab valikuid tegema, kas optimeerida kantavust või sihtotstarbelist kasutust ja siin on kasutajakogemus selgelt lapse sõidutamise suunas kaldu. Käruistet eraldi tõstes on ta kaalujaotus pisut keeruline.

Mõnevõrra hiljem nende kogemuste pealt ostetud kergkäru Joolz Aer² hiilgab just kokkupandavuse osas (mahub lennukis pagasiriiulile, käib ühe käega mugavalt kinni-lahti), aga lamavas asendis mööda kaldteed liikudes peab ettevaatlik olema, sest tasakaal võib kergemini kaduda.

Maxi-Cosi Coral 360 turvahäll turvas Oliveri autosõitudel mugavalt, kuni ta sellest ootamatult kiiresti välja kasvas. Selle hetkeni olid autosõidul alati vastava adapteriga varustatud kergkäru rattad kaasas, ehk siis sai lapse koos hälliga ratastele tõsta ja poodi minna. Ainult et… seda rataste komplekti nii mugavalt ühe käega lahti ei saanud. Nüüd me natuke igatseme neid aegu, sest kui laps autos magama jäi, oli ülilihtne ta koos hälliga kaasa võtta, ilma äratamata. Nüüd nii lihtne ei ole, aga kes ütles, et lapse kasvatamine peab lihtne olema? 😀

Praeguse Cybexi turvatooli saime kingituseks. Suuuur aitäh Annikale, Karmenile, Karmenile, Sillele, Triinule, meie vanematele ja kõigile teistele, kes meid vajaliku varustuse, mänguasjade ning igasugu muu tarviliku kraamiga varustanud on! Oleme ka ise Oliverile väikseks jäänud asju edasi kinkinud ja mõnel puhul ka müünud. Ainult et see müümise värk ei tule ei mul ega Imbil liiga lihtsalt veel välja. Peab treenima.

Kuna kaks erineva suurusega ekraani kodukontori laual hakkas ühel hetkel häirima, pluss üks neist ei tahtnud alati koostööd teha, sai eelmise kõrvale veel teinegi Samsung Odyssey G8 tekitatud. Oh üllatust, oleks pidanud rohkem peenikest kirja lugema: Odyssey G8 ei olegi üksainus toode, vaid selle perekonna sees leidub erinevaid isendeid. Nüüd on siis üks läikiv, teine matt; ühel miniatuursed pesad, teisel täissuuruses; tarkvara on ka pisut erinev. Ja mu vana dokk ei pea kahele nii suurele monitorile vastu, üks DP väljund jupsib pidevalt. Soovitage head USB-C dokki, mis töötaks nii PC kui mäkiga sujuvalt ja kaks G8-t välja veaks. Aitäh! 😀

Ja noh, kuna kabinet on nüüd väikestviisi ka man-cave, tekkis võimalus soodsalt soetada kasutatud Logitech G29 Driving Force rooli-pedaalide komplekt sinna juurde kuuluva käigukangiga. Tihti küll seda ei juhtu, kuid mõnikord siiski on nii, et saan Assetto Corsa või mõne Forza sarja mänguga oma kiirusejanu kustutada. Äkki peaks nostalgia mõttes NFSU välja otsima ja ühilduvust katsetama?

Aasta lõpus tellisime Thomannist Oliverile ta esimese süntesaatori: Casio SA-50. Nimelt tuleb välja, et mänguasjapoodides müüdavad “pillid” ei kipu kuigivõrd häälestuma. Ehk siis mõistlik ongi Thomannist päris-pille tellida. Selle raha eest (~50€) on pilli küll ja rohkem veel. Just praegu märkasin, et Euronics müüb sama asja pea 2x kallimalt: 89,99€.

Jälle kummitas meid paar surnud kodumasinat, mille asemele kiiresti uut oli vaja. Kõigepealt lõpetas koostöö võileivagrilli ülemine kütteelement. Uus samalt tootjalt (Tefal), samade plaatidega ühilduv, aga ilusam. Ja aasta lõpus andsid topeltpaugu soojusvahetid: kõigepealt vajas soojuspump varuosa, õnneks piisas üheainsa anduri vahetamisest. Ja siis tuli meie koju uus külmkapp (HiSense), sest vanal Electroluxil ei püsinud enam uks kinni. Lapselukuga sai järele aidata, aga… sügavkülm oli juba varem tuunimist vajanud, et üldse toimida. Ja raam oli ka juba kõveraks vajunud. Et no kaua võib, eks?

Kultuur

Aasta hitid. Ahto küsis jõulude paiku saunakütmise kõrvale, et mis meil siis tänavu parimad laulud ka olnud on. Natuke nagu R2 Aastahiti formaadis, st Eestist ja mujalt maailmast. Eesti lugudest, mis seal salata, on minu jaoks tipus kindlasti nublu ja Vaiko Eplik – Lausu tõtt, aga ka Tommy Cash – Espresso Macchiato lõi korralikult laineid. Lemmik-kalambuur on kindlasti sealt: “Life is like spaghetti // It’s hard until you make it“. Väljamaisest valikust tuli mulle esimesena meelde Mark Ronson, Raye – Suzanne, aga ka Raye’ järgmine singel (Where Is My Husband). Esiletõstmist väärib Jon Batiste – Lean On My Love (feat. Andra Day) ja ka Lady Gaga uuel albumil oli mitu-mitu head bängerit. Kõige parem neist, pean siinkohal Imbiga nõustuma, on ikkagi Abracadabra. Oliveri lemmikud on olnud vanaema Eve esituses “Üksinda ma kõnnin metsas” ehk “Titiriti”, emme esituses “Kui tuju on mõnus” ehk “Kalli-kalli” ja issi esituses kankaan või “Beyond the Sea”. Neid kuuleb kõige rohkem ka. Viimasel ajal on teda isegi makimuusika köitma hakanud: erilise naeratuse toob näole muidugi kõigi laste lemmik ROSÉ & Bruno Mars – APT. Aga igasugune biit paneb puusa nõksuma.

Vinüülid. Siin on nüüd selline lugu, et… kuna kollektsioon on kabinetis ja kabinetti satun ma peamiselt siis, kui päriselt on vaja tööd teha, ei olegi väga plaate mängida jõudnud. Ega plaatide järjestust riiulis korrigeerinud. Siiski, mõned uued (ja mõned varasemalt märkimata vanad) plaadid on kogunenud:

• Alika – Alika — see läks mul täiesti meelest ära, kui Alika sügisballil esines, loomulikult oleks autogrammi küsinud
• Goresoerd – Inkvisiitor — lootsin värvilist, sain musta vinüüli 😀
• Tallinna Tehnikaülikooli Puhkpilliorkester – Seitsmest viieni — Toetasin Tehnikaülikooli enda ühisrahastuskeskkonnas, sain orkestri juubelipeol enamike pillimängijate autogrammid plaadiümbrisele
• Tartu Akadeemiline Meeskoor ja Mari Kalkun – Iloilman — Tellisin kodulehelt, sain pühenduse ja autogrammid pappkarbile, mille sees ta minuni tarniti 😀
• Vaiko Eplik ja Eliit – Lähen müüjaks
• Vulfpeck – Clarity Of Cal

Raamatud.

• Blake Crouch – Pines
• Blake Crouch – Wayward
• Blake Crouch – The Last Town — Tegelikult vääriks Wayward Pinesi triloogia ka esiletõstmist.
• David Robson – The Intelligence Trap: Why Smart People Make Dumb Mistakes
• Alexander C. Kane – Andrea Vernon and the Big Axe Acquisition
• Ram Charan – The Leadership Pipeline: Developing Leaders in the Digital Age
• Amy C. Edmondson – The Right Kind of Wrong
• Donella H. Meadows – Thinking in Systems: A Primer
• Matthew Skelton – Team Topologies: Organizing Business and Technology Teams for Fast Flow
• Brian Klaas – Corruptible: Who Gets Power and How It Changes Us
• James M. Lang – Small Teaching: Everyday Lessons from the Science of Learning
• Richard Osman – The Impossible Fortune

Teater. Eee… tundub, et sel aastal ei jõudnudki teatrisse. 🙂

Kontserdid. Justin Timberlake lauluväljakul oli meie esimene katse Oliver vanaemaga koju jätta. Planeerisime logistika nii sujuvaks kui ühel massiüritusel vähegi võimalik ja ei pidanud üheski osapooles pettuma. Lauluväljakule sattusime ka laulupeo avakontserdil. Ja koos Oliveriga ka rongkäiku vaatamas. Sedapuhku jälle publikus. Paarile avalikule ühislaulmisele jõudsime ka, kus Politseiorkester Siim Aimla juhatamisel inimesi kaasa laulma ärgitas. Siis veel Nublu ja Vaiko kontsert Villa Amendes. Kaks lastekontserti Estonias: üks oktoobris, teine detsembris. Aitäh, Rahel, et sa selle idee omal ajal käima tõmbasid! Lisaks ka Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori konkursikava publikukatse (Oliveri esimene saalikontsert issi kukil), naiskoori jõulukontsert koos Tartu Akadeemilise Meeskooriga ja Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori talvekontsert liivaväljadel.

Podcastid.

Hea podcast on minu jaoks alati ka natuke frustreeriv. Nimelt — tahaks kaasa rääkida, vastu vaielda, takka kiita, jne. Aga kommentaari ju ka ometi ei jätaks, eks? 😀

• Accidental Tech Podcast
• Algorütm
• Freakonomics Radio
• Mis värk sellega on?
• Planet Money
• Song Exploder
• Teejuhiks
• You’ll Hear It

Sarjad. Tärniga on tähistatud need, mida me koos vaatasime. Rasvaselt soovitused.

• 8 Out of 10 Cats Does Countdown*
• A Man on the Inside*
• American Dad!
• Black Mirror*
• Doctor Who
• Family Guy
• Formula 1: Drive to Survive
• Jeopardy!*
• Last One Laughing UK*
• Ma näen su häält*
• Man vs Baby*
• Nobody Wants This*
• Only Murders in the Building*
• Patience*
• Pluribus*
• Pop Culture Jeopardy!*
• Richard Osman’s House of Games*
• Severance*
• Shrinking
• Silo*
• Slow Horses*
• South Park
• Su nägu kõlab tuttavalt*
• Taskmaster
• The Agency*
• The Big Fat Quiz*
• The Day of the Jackal*
• The Diplomat*
• The Four Seasons*
• The Graham Norton Show
• The Handmaid’s Tale*
• The Mandalorian
• The Morning Show*
• The Residence*
• The White Lotus*
• Wayward Pines — Algus tundus kuidagi eriti puine, ilmselt oli raamat veel liiga hästi meeles

Filmid.

• A Real Pain*
• Better Man*
• Bridget Jones: Mad About the Boy
• Conclave*
• F1: The Movie
• Right Here, Right Now
• The Substance
• The Thursday Murder Club*
• Trainwreck: The Astroworld Tragedy
• Wake Up Dead Man*
• Wicked*
• Wicked: For Good*

Asjad, mida ma 2025 esimest korda tegin

• SAIN ISAKS! Vahetasin mähkmeid, kasutasin sihtotstarbeliselt lapsevankrit, lapsekäru, turvahälli, turvaistet, jne jne jne.
• Vedasin kahe erineva autoga järelkäru
• Jõudsin töösuhte pikkusega 4 aasta ja 7 kuuni
• Intervjueerisin oma selle hetke tööandja juhatuse esimeest ja järgmise tööandja rektorit.
• Katsetasin raadio muusikatoimetaja ametit
• Laulsin Baby It’s Cold Outside teist rolli
• Uued duetikaaslased (mööndustega, sest, noh, vahel oli meid laval kõvasti rohkem kui kaks)
  • Alika
  • Marianne Leibur
  • Hugo Matthias
  • Mai-Liis Metstak-Prii (tegelikult tegime vokaalansamblit juba varem ja koorilauljatena oleme ilmselt ammu-ammu koos laval laulnud, aga solistidena koos oli ikkagi tänavu esimene kord)
  • Viktorija Vancene
  • Kätlin Saarnak
  • Kõik need kümned sõbrad, kes aiapeol julguse kokku võtsid ja bigbändiga lavale tulid
• Sain Vladislav Koržetsi autogrammi ja pühenduse raamatusse
• Käisin Türgis.

Olles aasta siia nüüd kirja pannud, tekib vägisi tunne, et… ei ole ju vähem. Aga teistmoodi on küll. Vähem olulistele asjadele on lihtsam “ei” öelda. Kõik on lihtsalt paremini läbi mõeldud, võimalikult paljudesse tegevustesse teisigi pereliikmeid kaasatud ja elu on oluliselt rohkem tasakaalus.