Ma olen eksinud. Kadunud. Kaotasin end ära. Ühel hetkel oli kõik justkui korras ja siht selge, järgmisel ei tea enam üldse, kuhu poole minna.
Kõik sai alguse… Ei, algus oli palju varem, aga üks oluline tõuge tuli siis, kui Hele mulle näitas, et Telema süsteemiadministraatori koht mu isikuomadustega hästi ei sobi ja lubas mul avalikult (ilma pingeta) uut töökohta otsima hakata. Ühtäkki oli terve maailm mu ees valla, jookseks või… Täpselt. Kuhu?
Mõtlesin siit- ja sealtpoolt. Arutlesin iseenda ja teistega. Üheltpoolt tahaks valdkonda vahetada, teisalt jällegi ei raatsi. Mõtleks kõrgema-kaugema sihi välja, oskaks ehk selles suunas töölegi hakata, aga ei.
10 aastat tagasi sain 18 ja teadsin täpselt: minust peab saama programmeerija. Saigi. Nüüd olen mitu korda selle soone pealt välja rabeleda üritanud: ei taha kuidagi õnnestuda. Ja ometi tean ma, et olen ka selles valdkonnas endiselt väga nõrk. Töökogemust on ajaliselt palju, aga areng jäi mingil hetkel seisma. Lihtsalt ei ole sügavamat huvi kui pisike pealiskaudne skriptimine. Aga ka selle eest saab palka, kui muu ei aita.
Vahepeal flirtisin projektijuhtimisega. Sain mingil määral hakkama. Nüüd, 2 aastat hiljem, arvasin jälle sinna tagasi tahtvat, aga tänasel töövestlusel (kandideerisin just projektijuhi kohale) ei suutnud ma end lõppkokkuvõttes ka iseendale projektijuhina maha müüa. Ja no kui aus olla, ei tulnud see projektijuhtimise-idee ei algselt ega ka nüüd minust endast, vaid väljastpoolt.
Mis on mu suurim kirg? Muusika? Jah. Aga sellest ju siinmaal ära ei ela, kui just end saatanale maha ei müü. Pealegi pole mul grammigi erialast haridust ja oskusedki on, taaskord, pinnapealsed. Samas — laulda end edukalt Noortebändi finaali, salvestada autoriplaat, jõuda mõne looga raadiosse, olla TTÜ BigBändi koosseisuline vokalist, jne. Saavutusi isegi juba natuke on, ehk õnnestub sel teel veel miskit saavutadagi.
Raadio- ja telemaailm on mind ka juba väga pikka aega köitnud. Aga selles osas pole oskusi niigi palju kui mujal. Ja võimalikke variante on nii palju, et üldse ei oska valida.
Koolitamine/õpetamine? Jah, aga kõigepealt peaks ennast koolitama. “Tagasi kooli” on selles suhtes inspireerinud küll ja rohkemgi.
Trükimeedia? Arvutimaailma suurtes testides osaledes on pidevalt tahtmine midagi ka lõpuks ise kätte võtta, testida ja valmis kirjutada, aga… pole teinud, sest kalendrist ei paista kunagi piisavat auku. Aga see on ettekääne, ma lihtsalt ei julge.
Läbi kogu elu on mind süüdistatud laiskuses. Ma lisan siia nüüd veel ühe jubeda süüdistuse: pealiskaudsus.
Aga algus mõtete korrastamisele on tehtud. Kui käesolev kirjutis mu elu hiljem valitud karjäärirajal raskemaks teeb, so be it. Raskused on selleks, et neid võita! 🙂
PS: Muus osas on elu endiselt lill. 🙂
