Aasta(kümne) viimane reis viis meid Soome lahe idapoolsesse soppi — käisime kooriga Peterburis. Kuna seal toimus nii kontsert kui ka koori aastapäeva pidustused, olid sedapuhku oodatud ka “naised ja lemmikpruudid.” Reisi kohustuslik osa algas reedel, pakuti välja ka variant varem startida. Meeskooril oli igal juhul plaanis rentida kaks bussi. Piisava huviliste arvu korral startis üks neist päev varem, st neljapäeva hommikul. Kõige kõvemad mehed läksid kohale veel varem, aga siis juba omal käel.
Ettevalmistused
Pärast mõningast arutelu ja kinnitust, et Imbil õnnestub töölt 2 päeva vabaks saada, otsustame minna neljapäeval. Vastasel juhul tundub, et linna avastamiseks ei jääks piisavalt aega — laupäeval on proov, kontsert ja bankett, st kui buss reede õhtul kohale jõuab, ongi ainult üks õhtu ja hommik niisama ringi vaatamiseks.
Oktoobrist saab Peterburis käia tasuta e-viisaga. Selle vormistamine on umbes sama keeruline kui USA puhul ESTA (vt ka Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus), mõningate lisanüanssidega. Nimelt kuuldavasti huvitab Venemaa ametnikke päriselt ka, kus ja millal sa ööbid — piiril annad ära majutusasutuste templitega lehe. Veel mõni oluline erinevus: e-viisa tuleb välja printida; nime kirjapilt peab 100% kattuma passi elektrooniliselt loetavas osas kirjutatuga; lisaks peab olema vastavas formaadis dokumendifoto. Pildi nõuded ei kattu paraku Eesti omadega, st ID-kaardi pilt sellisena ei sobi. Meid aitab hädast välja vastav mobiiliäpp, aga ma juba enam ei mäleta, milline neist. App Store sisaldab üllatavalt palju passipildirakendusi.
Pakkimisnimekirja põhjaks võtame USA tabeli, mis vajab küll olulisi muudatusi: 4-päevane bussireis erineb 2-nädalasest lennureisist nii mõneski aspektis. On ka üllatavaid sarnasusi, näiteks bussi pakiruumis pesitsev kohver on sõidu ajal ikkagi üsna äraantava pagasi moodi. Vähemalt pole neid tüütuid vedelikupiiranguid. 🙂
Kaasa tuleb ka kitarr, mis viimati reisis kooriga Lõuna-Aafrikasse aastal 2006. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ka kaelapadjad koti külge panna, et bussis mõnusam loksuda oleks.
Neljapäev
Buss stardib Tehnikaülikooli juurest kell 9:15. Meie oleme kohal 8:45, kui bussi veel ei paista. Läheme fuajeesse sooja ja ootame, et keegi veel liituks — aga ei, buss on juba üsna varsti kohal ja kõik teised lähevad otse sinna. Neljapäevases bussis on ka mõnusalt palju ruumi, saab rahulikult jalgu sirutada. Meie taha paigutuvad Dan ja Randar, kellega ka järgmistel päevadel üsna palju aega veedame.
Piiril läheb kõik rahulikult. Väga rahulikult. Esialgu tilgume läbi ühe passikontrolli akna, mõne aja pärast avatakse ka teine lett. Kohvreid läbi ei otsita, kuigi kogu kraam tuleb bussist selleks ajaks kaasa võtta. Samas, kogu järjekord ei ole veel passikontrolli läbinud, kui esimesed juba bussi tagasi saavad.
Oleme juba täitsa Ivangorodi keskel, kui Eesti mobiililevi otsa saab. Arutame, kas võtta jälle Elisast välismaine netipakett osta, aga jätame selle plaani esialgu tagataskusse ja proovime kohalike wifidega läbi ajada. Etteruttavalt võib vihjata, et enam-vähem õnnestub ka.
Kuna laupäevasele kontserdijärgsele aastapäevapeole on vaja alkoholi osta, peatume Lentas. Kaubavalik tundub kohati igavalt tuttav, aga seal võib olla taustal ka see pisike nüanss, et ema ikka mõnikord pärast Petserist käimist just Lentast külakosti on toonud.
Kui algne ennustus pakkus sihtkohta jõudmist ca kella viie-kuue paiku, siis tegelikult on igat sorti peatused meid omajagu aeglustanud. Paar reisikaaslast on hotellile lähenedes juba pisut paanikas, kuna neil on samaks õhtuks ooperipiletid ja etendus algab… kohe. Meil pole õnneks kuskile kiiret.
Õhtusöögiks tahame pelmeene. Et aga Dan on eeltööd tehes vale hotelli asukohta eeldanud, asub meie unistuste pelmola Nevski prospekti vahetus läheduses. Hotell paraku mitte. Kaks samanimelist ajavad segadusse küll.
“5 kilomeetrit jala,” teatab Dan optimistlikult. Väga hea, olemegi terve päeva bussis loksunud ja jalad vajavad sirutamist. Hakkame astuma. Pikapeale hakkab jahe. Kuna Imbi mantlil pole kapuutsi, vahetame mütsid — minu oma tundub tuulele paremini vastu pidavat ja ma ise saan kapuutsiga tuulevarju lisada. Sobran natuke taskus: ennäe, IT Kolledži buff! See kaitseb Dani pead ülejäänud matka vältel. Randar on ise tubli olnud ja sobiva peakatte kaasa võtnud. 🙂
Jõuame pelmeenlasse. No ei olnud päris viis, rohkem nagu seitse kilomeetrit. Aga pole hullu, siin on soe, sõbralik teenindus ja Kalamajja sobiva söögikoha kohta üllatavalt mõistlikud hinnad.
Valikus on lisaks pelmeenidele ka nende lähemad ja kaugemad sugulased kultuuridest üle kogu maailma: Itaaliast Jaapanini. Me tellime… pelmeene. Oli ju juttu. Ja magustoiduks vareenikuid. Pool lauda võtab kohupiimaga, teine pool kirssidega. Oleks pidanud ettekandjat kuulama, kui ta kohupiima-vareenikud oma lemmikuks kuulutas: neil on kõrval kirsikaste. Vastupidine paraku ei kehti, st kirsivareenikuid serveeritakse ainult hapukoorega. Aga hea on ikka.
Kõhud täis, läheme Nevski prospekti avastama. Tuledes linn on imeline! Ja isegi kõik kaunistused tunduvad üllatavalt maitsekad.
Paleeväljakult Nevski prospektile tagasi kõndides liigub meiega peaaegu ühes tempos paar kõrilõikajaliku välimusega kohalikku. Satun veits paanikasse, kuigi meid on neli ja neid kaks. Õnneks on hirm siiski asjatu. Vaatame natuke veel Nevskil ringi, kuni tundub, et peaks hotelli poole tagasi tüürima. Sedapuhku ei viitsi sama jalgsimatka ette võtta, vaid proovime Bolti. Uber suunab siin edasi Yandex Taxisse ja seda me miskipärast natuke väldime — kuigi andmed meie liikumise kohta jõuavad nagunii läbi linna-wifi vajadusel võimudeni. Wifisse sisenemiseks tuleb nimelt oma mobiilinumber sisestada, kuhu kinnituseks kas kõne tehakse või harvemal juhul sõnum saadetakse.
Tagasi hotellis, sätime juba vaikselt magama, kui Risto sõnum mind koos kitarriga Hannese sviiti meelitab. Mängime natuke kitra ja laulame ühislaule, aga ukse taga ilutsev klaver ei anna rahu. Risto istub klaveri taha ja…
Reede
Hommikusöögil jõuab teema miskipärast Randari vanuseni — selgub, et ongi täitsa 33. Järgneb pilt “Kardinad ja Jeesus.”
Mida teha reede hommikul Peterburis? No eks ikka Nevski prospektile jalutama minna! Seekord liitub meiega Martin ja nelikust saab viisik. Kohe näha, et insenerid on kokku sattunud — kirikutes ei vaata me altareid ega ikoone, vaid koguneme sammaste ümber arutama, mis tehnikaid kasutades need ehitatud on.
Pärast meeleolukaid seiklusi Nevskil kiirustame Imbiga hotelli, sest restorani broneering ei ole enam mägede taga ja aeg on end õhtuks üles lüüa.
Kui siiani on Bolt meid üsna hästi teenindanud ja enam-vähem poole tunniga kesklinna ja hotelli vahet vedanud, siis seekord ei vea kohe üldse. Alguses tundub, et näkkab hästi, aga auto ei liigu kaardi peal üldse. Järgmine liigub, jõuab juba peaaegu meieni, aga paneb siis teises suunas ajama. Siis pakub jälle seda esimest tüüpi, kes ikka veel bensujaamas seisab. Lõpuks tuleb Ilja ja tellib meile Yandexiga takso. Aitäh!
Restorani jõuame 40 minutit pärast broneeringut, aga vist pole hullu. “Me ootasime teid.” Kelner juhatab meid viisakalt lauda ja toob menüüd. Esimese asjana torkab silma kalamarja degusteerimiskomplekt: 10+10+10 grammi erinevat musta kalamarja, hapukoor ja jook omal valikul. Löön hinna mõttes eurodesse ümber ja hing jääb kinni. 100 eurot nägu?!? Kuhu me sattunud oleme? Hea, et hilinesime, nüüd on mugav end sellega välja vabandada. Aga lehitseme natuke veel menüüd ja jõuame kotlettideni. Täitsa normaalsed restoranihinnad. Imbi võtab valge kala, mina hanekotletid. Viimased serveeritakse pohlamoosi ja hapukapsaga — olekski juba nagu jõulud käes.
Pärast pearoogade tellimist mõtleme veel natuke ja natuke nagu tahaks ikka kalamarja ka ju. Aga peab ta’s just must olema? Leiame, et punast saab ka pliinidega tellida. Kelner soovitab pliinid topelt võtta, nii peaks mari paremini kahele ära jaguma. Selge pilt, sööme magustoiduks eelrooga. Kultuurne värk! 🙂
Koht ise kannab nime “Tsaar” ja on igati nime vääriline — isegi tualettruum on kujundatud selliselt, et klient istub troonil. Või seisab trooni ees, mis on, tõsi, natuke imelik.
Restoranist silkame üsna viimasel hetkel kontserdisaali, mis õnneks asub enam-vähem kohe ümber nurga. Peterburi Filharmoonia suur saal, kavas on Debussy, Prokofjev ja Dvorák. Tundub, et ma olen lõpuks täiskasvanuks saanud, sest ma päriselt naudin seda värki.
Kuigi pileteid ostes soovitati mitte mingil juhul esimesse nelja ritta istuda, võtsime oma kohad just esiritta. Keskele. Nii, et dirigent on meie paremal käel ja esimene viiul istub praktiliselt süles. Ühtpidi on siin rohkem jalaruumi, nagu ma ka lootsin. Teisalt… kui orkester on Debussy paladega lõpetanud, algab Prokofjevi kontsert number 1 viiulile ja orkestrile. Orkestri viiulid kolivad toolidega pisut tahapoole, et solistile ruumi teha. Ja siis ta tuleb: Dmitry Smirnov. Geniaalne noormees, tõeline virtuoos. Ma ei teadnud, et viiulit on üldse võimalik nii ilusti kõlama panna — keeled suisa laulavad ta poogna all!
Eriti heaks teeb elamuse asjaolu, et Smirnov seisab otse meie ees, käegakatsutavas kauguses. Ei, me ei katsu. Aga iga tema grimass paistab meile väga selgesti ära. Ja see mees paneb viiulimängu kogu oma hinge. Bravissimo!
Meiega koos, kuigi mõned read tagapool, naudivad kontserti Mai-Liis ja Paavo, kes saabusid linna alles tänase bussiga. Kuna saabumine taaskord pisut viibis, pole nad jõudnud õhtustki süüa. Läheme neile seltsiks lähedalasuvasse baari, kus naudime kokteile.
Laupäev
Nonii. See päev on nüüd käes. Õhtul annab meeskoor Jaani kirikus kontserdi ja tähistab aastapäeva. Aga hommik on vaja kuidagi ära sisustada. Reisi organiseerijate poolt on välja pakutud bussiekskursioon, aga me oleme linna peal juba käinud ka. Niisiis võtame ette muuseumi. Et aga Ermitaaži jaoks tundub aega kaugelt liiga vähe olevat — eile olla üks giid meie koorikaaslased kolme tunniga sealt läbi jooksutanud, kõigil keel vestil — seame sammud hoopis Vene muuseumi, kus kuulu järgi peaks väga hea Ilja Repini näitus olema.
Ja on tõesti hea. Mulle meeldib eriti, et suurteoste ümber on seintele pikitud eskiise, pliiatsijoonistusi ja muid rekvisiite maali eeltöö ajast. Nii on otsemaid arusaadav, miks näiteks mõni maal võttis aega 13 aastat. Jälle tekib tunne, et hakkan täiskasvanuks saama.
Näitus väisatud, kihutame tagasi hotelli. Ega’s muud kui duši alt läbi, frakk selga ja kirikusse. Saame huvitava loengu kiriku ajaloost, laulame hääled lahti, teeme lühikese proovi ja olemegi valmis kontserdiks.
Kontserdile annab hästi vahva huumorivarjundi see, kuidas Tarvo peadirigendi lennukaid mõttekäike publikule tõlgib. Korraks tekib tunne, et sama võiks teha ka Tallinna kontserdil — aga tõlkida mitte vene, vaid eesti keelde.
Vastuvõtuks oleme oma basside sõpruskonnale (koos kaaslastega) komplekteerinud keskmisest suurema, üheksase laudkonna. Laud, nagu selgub, on pisut posti taga, mis teeb õhtujuhi teksti jälgimise keeruliseks — vaatamata võimendusele. Proovime siiski peost mitte täielikult eralduda. Kuna minul palutakse teha üks õhtu viimastest toostidest, tulen mikrofoniga targu kõlaritest kaugemale, et tekst ka raskemates asukohtades arusaadav oleks.
Õhtu ametliku osa lõpus võetakse vastu uued liikmed ja antakse vastavalt teenelisusele välja eraldustunnused. Minul täitus suvel 14 hooaega, ehk siis olen nüüd topelt-teeneline liige. Imbi on juba varakult seda uhket hetke planeerides endale tänaseks sinise kleidi ostnud, et minu värske lindiga harmoneeruda.
Kui ametlik osa läbi saab ja lipp välja viiakse, otsustan kasutada hotellis peo pidamise mugavust ära ja fraki tavalise tumeda ülikonna vastu vahetada.
Pühapäev
Alustame koduteed lörtsises Peterburis. Eelmistel päevadel oli küll kerge seenekas, aga seda nähes on ilmataat meid ikkagi hästi hoidnud. Pakime asjad, sööme hommikusöögi ja pakime end bussidesse. Reegel on, et tagasi peab buss minema võimalikult täpselt sama seltskonnaga, kui tuli. Ehk siis need, kes kolmapäeval või varem omal käel saabusid, peavad piiri ületama jalgsi.
Bussis laseme kitarri jälle käiku. Kui üksi mängida ei jaksa, tulevad sõbrad appi. Minu suureks rõõmus läheb “Kardinad ja Jeesus” hästi peale, lauldakse kaasa ja puha. Isegi kaanonis.
Piiril on üks ärev hetk veel — keegi luges kuskilt reeglitest välja, et muusikariistad (näiteks kitarr) tuleks Venemaale saabudes tollis deklareerida, muidu võib väljudes probleeme tekkida.
Ei teki. Kitarr jõuab koos meiega koju.
The end.
