Neli aastat sellest postitusest. Sellest tõdemusest ja järgnenud otsusest. Kui päris brutaalselt aus olla, ei ole ma enda jaoks väga täpselt ikkagi defineerinud, millest ma siis loobusin. Alkoholi ostmisest? Alkoholi tarbimisest? Alkoholi liigtarbimisest?
Kindlasti ei ole ma loobunud maitsmisest ega eksperimenteerimisest. Või noh, ühe korra tegin katse, valasin kurgust alla veerand pokaali vahuveini. Järgnev emotsioon oli nii pöörane, et kui ma selle ükskord enda jaoks korralikult läbi suudan mõelda, kirjutan ilmselt laulu. Lühidalt (ja ähmaselt) öeldes oli tunne, nagu üritaks keegi mu käest rooli ära rebida. Või ohjasid. Juhtrauda. Telekapulti. Klaviatuuri/hiirt? Kontrollfriik, niisiis.
Muide, ma ei taha siiani tunnistada, et mul probleem oleks olnud. Ju ei olnud ka, sest tsüklisse sattumine oli välistatud — ma lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul peale võtta. Mitu õhtut järjest? Vabalt! Aga mitte nii, et vahepeal kaineks ei saaks. Noh, see selleks. Praegu tagasi vaadates tundub, et ju ikka mingi probleem oli ka. Kui ma ühel Neljapäeva kontserdil oma õlle publikusse vastutavale hoiule andsin, et viimane sett jälle piinlikult ei lõppeks, oli ilmselt juba mingi kaitsemehhanism rakendunud. Ja siis oli see üks ja ainus kord, kui ma purjuspäi rooli istusin. Ja trahvi maksin. Ja solvunud olin, et purjuspäi sõitmise eest rangemat karistust ei määratud, sest igasugu jubedaid asju oleks selle tagajärjel võinud juhtuda. Õnn, et ei juhtunud.
Mis edasi? Ma ei tea, pereliikmetele võib ju aeg-ajalt alkoholi välja teha ka. Ise ikkagi ei tarbi. No mitte rohkem, kui alkovabas õlles või naturaalses kaljas seda on, keefirist rääkimata. Sest mu probleem ei olnud kunagi alkoholisõltuvus — ma lihtsalt joongi alati palju ja kiiresti. Olgu joogiks siis tekiila, õlu, keefir või vesi. Või tee. Voh, rohelisest teest olen ka pohmaka välja joonud. Ausõna, kolmandat (üsna suurt) kannu tellides oleks võinud juba pidurit tõmmata ometigi. Väga vastik oli ja kestis umbes kolm päeva.
Ah jaa, meie esinduskarsklaste jutt tundub mulle endiselt elukauge ja imelik. Ma ei tea, mis põhjused seal taga on, aga miski on igatahes kuskil viltu. Having said that, ei tekkinud mul kordagi mõtet “vaikselt” kaine olla. Teeselda, nagu jooks. Mitte sellele tähelepanu juhtida. Mkmm. Primadonnatsesin ikka korralikult, kui firmaüritusel alkovaba alternatiivi ei pakutud, pikapeale hakkas olukord muutuma ka. No mis teha, igaüks tahab ju maailma parandada. Vähemalt enda jaoks natukene. 😉
Igatahes, minu ja alkoholi vahelised diplomaatilised suhted jäävad endiselt määramata ajaks katkestatud seisu. Naudin elu ja selle pakutavaid võimalusi ilma abiratasteta. Mitte et need (abirattad) lahedad poleks olnud, aga ilma saab ju natuke parema nurga all kurve võtta. Isegi kui ma seetõttu mõningaid kultuurinorme eiran. Muidugi võib ju alati ka salaja veiniklaasist viinamarjamahla rüübata, aga … milleks?
Et liiga nutt-ja-hala kategooriasse ei läheks, tahan natuke veel rõõmu ka jagada. Nimelt on mu ümber nende nelja aasta jooksul olnud põhiliselt mõistvad inimesed — jah, mõni küll kahtlustab, et kui ÜLDSE ei joo, siis on vist ikka midagi kahtlast teoksil, aga ka seda suhtumist olen vähe täheldanud. Aitäh, sõbrad, et te nii normaalsed olete! 🙂
Like this:
Like Loading...
