NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.
Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.
Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.
USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.
Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.
Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.
Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!
Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.
Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.
Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!
Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.
Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.
Esimene lend: HKI –> CDG
Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂
Paris Charles de Gaulle (CDG)
Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.
Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.
Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉
Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.
Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉
Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!
Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.
Lisa kommentaar