Lennujaama saamiseks võtame kaks Uberit, sest kohvritega koos ühte ei mahuks. Meie juht pole Eestist mitte ainult kuulnud, vaid seal ka käinud. Algselt pärit Kanadast, on ta kunagi ühe bändi abilisena Soomes tuuritanud. Eesti on eriti positiivselt meeles, sest seal sai puhata. Vaatamata sellele, et me lõpuks juba natuke kahtlema hakkame, viib ta meid läbi ummiku täpselt õige ukse juurde.
Kuna tulime lennujaama pisikese varuga, on aega natuke teistest eralduda ja omaette Jõutuubi vaadata. Oi kui vahva, YouTube Music on kohal! Klõpsan rõõmsalt linki, mis mind äpini juhataks, aga…
Nojah. Sel hetkel seda teenust Eesti turule veel ei pakutud, aga kuna mu Apple’i konto just Eesti äpipoega seotud on, saan tulemuseks tühja lehe.
Lennujaama valjuhäälditest kostab ahvatlev pakkumine: kui oled nõus käsipagasis oleva kohvri pakiruumi loovutama, saad eelisjärjekorras pardale. Kõik peale Imbi langevad reklaami ohvriks, seega saabub tema meie ühise pingirea juurde viimasena.
Lasersilmad lennukis — raskest reisist kurnatud, kuid siiski rõõmsad
16.03.2019
Lend on pikk ja raske. Magada ei mõista ma nii kitsastes oludes endiselt, kuigi mürasummutavate klappidega saan vahepeal paari uinakuga isegi hakkama. Laenan klappe korraks ka Imbile. Iga paari tunni tagant tõusen püsti ja sirutan, tõstan jala toolile, teen venitusharjutusi. Kuni lõpuks oleme märkamatult Amsterdamis. Ja siis juba Helsingis. Kohvrite ootamine on sedapuhku veel põnevam, sest igaühel meist (peale Imbi) on tervelt kaks pagasiühikut lindilt tulemas. Seega kaks korda suurem tõenäosus, et midagi kaob ära. Aga oh imet, kõik jõuab ilusti meieni.
Kõik kohvrid on õnnelikult Helsingi lennujaama jõudnud
Kui me Los Angeleses kohe heaga kaks Uberit võtsime, siis Helsingis ei raatsi sellise luksuse peale enam raha kulutada. Läheneme esimesele taksole, mis vaatab meie kohvrite virna ja vangutab pead. Siin oleks Superbi vaja. Järgmine taksojuht on optimistlikum: vabalt mahub. Ja ennäe imet — mahubki!
Häid kohvreid mahub palju ühte pakiruumi — ei pea isegi Expedition olema
Sadamas valitseb tühjus. Mitte kedagi ei ole. Istume baaris, teeme aega parajaks, ootame laeva.
Totaalne tühjus Helsingi sadamabaaris — või no peaaegu
Mida lähemale jõuab laeva väljumisaeg, seda rohkem on ka huvilisi selle pardale astuma.
Tüüpiline mass Tallinna poole trügimas
Oleme ettenägelikult võtnud nelja peale ühe kajuti. Imbi ja Krissu teevad seal väikse uinaku, meie Märdiga tiksume laeva peal niisama ringi. Siin on mänguautomaadid, aga see ei ole Las Vegas. Ekraanid, aga mitte Hollywood. Rahvamassid, aga mitte San Francisco. Palavust ei ole. Ühtegi kaktust ei jää ka silma. Ilmselgelt hakkame jõudma tagasi kodusesse argipäeva.
Aitäh lugemast ja kaasa elamast! Kui mõni koht eriliselt kõnetas või tahaksid rohkem teada, jäta kommentaar või võta minuga otse ühendust.
Kui sattusid alles nüüd selle loo peale, alusta algusest. Või vaata, ega sul mõni osa kogemata vahele ei jäänud.
Hakkame jõudma reisi kõige kaugemasse punkti. Mis, paradoksaalselt, on linnulennult kodule isegi natuke lähemal. Ajaliselt muidugi mitte.
10.03.2019
Selle päeva sisse jääb Yosemite Valley, millest oli juttu eelmises postituses. Kogu senise reisi jooksul veedame me täna ilmselt küll kõige rohkem aega autos, aga need vaated on seda väärt! Ah jaa, lumeketid. Neist oli ka juttu. Jäi ainult mainimata, et tõenäoliselt neid rendiautole tegelikult ei tohikski vist paigaldada. Ja see $60 rendihind on nädalaks, kuigi meil on ainult päevaks vaja.
Ford Expeditioni pakiruum, kui kolmas istmerida on kokku pakitudExpedition: mahutab vabalt neli lasersilma ja nende kohvrid
Ühe Walmarti juures tekib Imbil võimalus kogeda midagi eht-ameerikalikku: Girl Scout Cookies! Kui meile oli mulje jäänud, et tüdrukud ise küpsiseid küpsetavad, on tänane tegelikkus märksa igavam. Taustal tegutseb kaks erinevat tootjat, tüdrukutele on jäetud ainult müügiorganisatsioon. Samas, müügitreeningu mõttes on see kindlasti väga hea ettevõtmine. Ühe hooajaga (jaanuarist aprillini) müüvad nõks üle miljoni tütarlapse ~200 miljonit küpsisekarpi. Ehk siis keskmiselt suhtleb iga tüdruk nelja kuu jooksul kahesaja kliendiga.
Pärast Yosemite Valley vaadete nautimist märkavad meie lasersilmad teede ääres meeletuid … puupõlde? Istandus oleks vist õigem sõna. Mõtleme esiti, et ju on kirsid ja sõidame edasi. Vahepeal ähvardavad sildid, et nüüd mõne miili jooksul peatuda ei maksa, kuna möödume vanglast. Anname gaasi. Hakkab juba pisut hämarduma, kui otsustame kauguse ohutu olevat ja teeme siiski väikese peatuse. See magus lõhn, mis ukse avamisel sõõrmetesse kandub… uuh! Ja see täiesti sürreaalne vaade! Piltidelt võib ehk tunduda, et jälle on lumi maas. Tegelikult on need õielehed.
Müstilised puud, mis meile miskipärast kirsse meenutavad
Kui sa pildi järgi ära ei tundnud, avaldan nüüd saladuse: meie “kirss” oli tegelikult mandel. Kaliforniast tuli 2017 seisuga 80% maailma mandlitoodangust.
Järgmisest hotellist kõigest saja kilomeetri kaugusel leiame õhtusöögiks Olive Gardeni. Tabame tipptundi, sest meile lubatakse neljakümne-minutilist ooteaega — mitte toiduga, vaid istekohaga. Õnnelike juhuste kokkulangemisel lubatakse meid aga kohe vabanevasse lauda. Ja teenindus on järjekordselt suurepärane! Nad ikka pingutavad oma jootraha nimel siin korralikult.
Ühe huvitava esmakogemusena on siin laudadel puutetundlikud ekraanid, kus saab näiteks lastele meelelahutuseks mänge tellida (maksab $1,50), aga ka arvet maksta. Kuni selleni välja, et saad arve seltskonna vahel ära jagada ja ka jootraha lisada. Antud juhul arvet tükeldama ei hakka, kuna reisikulude jagamiseks on meil niikuinii Splitwise.
Olive Gardeni maagiline ekraan
Jõuame hotelli. DoubleTree Bakersfield. Maanteemüra kostab sisse, nagu oleks aken lahti. Kontrollin. Kinni on.
11.03.2019
Vahvlid vahukoore, maapähklivõi, banaani ja marjadega
Hommikusöögiks leiame eheda dineri. Sellise, kus teenindaja tuleb lauda ja naeratab. Ja kus saab selliseid vahukoorega vahvleid ja pannkooke. Eriti ehedaks teeb antud koha seik, et ta ei ole kuskil keset suurlinna, vaid väikse linna servas. Okei, Bakersfield on ainult natuke Tallinnast väiksem ja 24th Street Cafe on täitsa kesklinnas, aga tunne on see, mis loeb.
Imbi hommikusöögi õhkkonda nautimas
Keegi meist vihjab ühel hetkel, et me oleme ikka eriti eikusagile tulnud oma rännakutega. See sunnib mind Bakersfieldi tausta uurima. No ei ole ta nii väike ja tundmatu koht midagi. Kalifornia suuruselt üheksas linn, kust on pärit Bakersfield sound — 50ndatel sündinud kantrivool, mida mõned omakorda ka kogu kantriroki žanri aluseks peavad. Ehk teisisõnu: poleks Bakersfieldi, poleks Eaglesit. Või Creedence’it.
Stardime Bakersfieldist Las Vegase poole. Oleme sõitnud ca veerand tundi, kui Märdis ärkab kahtlus: telefon ennustab saabumisaega 12 tunni pärast. Nii pikki sõidupäevi meil plaanis ei olnud. Kuna meie kohalik SIM-kaart jagab mobiilset internetti endiselt ainult väga imelikes kohtades, navigeerime põhiliselt mobiili tõmmatud kaartide peal. Waze seda teha ei luba, küll aga Google Maps. Ja kuna sinna saab kaarte tõmmata ristkülikukujuliste tükkidena, jääb otsetee Bakersfieldist Vegasesse ilmselt minu telefonis pesitsevate kaarditükkide vahelisse pimenurka. Õnneks kaotame ainult pool tundi.
Järgmise tankimispeatuse ajal tuleb jutuks, et siinkandis on ka kummituslinnu. Minule meenub ähmaselt Müüdimurdjate osa, kus nad mahajäetud äärelinna (20. sajandi arenduse) tänavatel erinevaid liiklusega seotud müüte proovile panid. Sihukest kohta tahaks oma silmaga näha küll. Kaart näitab, et üks ghost town — Calico — on täitsa kohe siinsamas. Uurime lähemalt.
Kummitab nii hirmsasti, et käsi väriseb ja pilt tuleb udune
Kohale jõudes selgub, et tegu on hoopis kunagise kaevanduslinnaga, mis ajapikku rahvast tühjaks voolas ja kaasajal teemapargina tegutseb. Ei tea kas kõrgest piletihinnast või millestki muust tingituna, igatahes valmistab siinne “vabaõhumuuseum” pettumuse. Tundub, et seda kõike saaks oluliselt paremini teha. Aga võib-olla oleme hoopis meie imelikud.
Calico — nii hirmus, et isegi aialipid nutavad
Kaks ja pool tundi pärast hõbedakaevurite kummitustega tutvumist jõuame kõige säravamate lampide linna. Viva Las Vegas! Meie hotelli katusel on, muide, vähemalt hetkeseisuga kõige võimsam inimese loodud valgusallikas, mis otse taevasse säherduse kiire virutab, et seda ka LA lennujaama kohal tiirutavast lennukist näha pidada olema.
Luxor, Las Vegas
Hotell ise on ka täiesti omaette nähtus. Paari päeva eest otsitud soodsamatest ööbimispakkumistest polnud ta küll kõige odavam, kuid esiviisikus kindlasti. Ja mida selle raha eest siis saab? Püramiidis ööbida!
Leiame parkimiskoha, veeretame kohvrid hotelli valvelaua juurde … ja otsustame enne check-ini järjekorda võtmist õhtusööki otsida. Saba tundub ebanormaalselt pikk, äkki on mõni grupp korraga saabunud ja hiljem saab kiiremini. Naudime kohalikus mehhikopärases restoranis õhtusööki — ülevalt piiludes paistab rahvamass vahepeal tõesti mõnevõrra kahanevat. Selleks ajaks, kui ma sappa jään ja teised ringi vaatama luban, on rahvast jälle juurde tulnud. Kuna aega on palju, uurin alternatiivseid võimalusi. No näiteks online check-in lubaks järjekorda ignoreerides ühe täiesti vaba leti juurde minna. Sellega on ainult üks suur “aga” — kuna broneering on tehtud läbi booking.comi, ei leia Luxori äpp seda kinnituskoodi üles. Mis seal ikka. Umbes tunniga jõuame leti äärde — Imbi on mulle vahepeal seltsiks tulnud — ja alustame sisenemisprotsessi. Minul on selleks ajaks tekkinud kaks küsimust.
“Kas teil on alati siin nii palju rahvast?” “Aga loomulikult, me oleme Vegase üks suurimaid hotelle, üle 4000 toa.” Okei. See number paneb pea veits ringi käima küll. Teine küsimus, kas neil mulle sünnipäevaks ka midagi erilist pakkuda on, saab ka väga ilusa vastuse: “me võime teid sel puhul parema klassi tubadesse paigutada.” Alati tuleb küsida. Kui ei küsi, ei saa kindlasti. 🙂
Paremad toad tähendavad muuhulgas, et need on melust pisut kaugemal, kõrvuti ja natuke suuremad. Kui broneeringus oli ühes toas suur voodi (king size) ja teises kaks natuke väiksemat (queen), siis hetkel neil sellist kombinatsiooni kõrvuti pakkuda ei ole. Niisiis, kaks tuba, mõlemas kaks täiesti arvestatava suurusega voodit. Ööbi või kaheksakesi. 😀 Kaks tuba kaheks ööks neljale inimesele läheb kokku maksma natuke alla kolmesaja euro. Pole paha diil. Ja no ega’s Las Vegase ärimudel ei olegi majutuse pealt raha teenida.
Vaade toaesiselt rõdult alla fuajeesse
Paar huvitavat infokildu Luxori kohta veel. Esiteks avanevad kõigi tubade uksed siserõdude poole, st püramiid on seest üsna tühi. Teiseks: liftid sõidavad diagonaalis, mööda püramiidi külgservi. Igas nurgas on oma liftid, kusjuures korrused jagunevad liftide vahel ühtlaselt. Ehk siis mitte iga lift ei peatu igal korrusel. Esialgu ajab see segadusse, aga mastaapi arvestades on kõik täiesti loogiline.
Viime asjad tuppa ja läheme stripile jalutama.
Bright light city, gonna set my soul, gonna set my soul on fire
12.03.2019
Ma ei tea, kust nad küünlad leidsid, aga igatahes äratab mind sünnipäeva hommikul lasersilmade trio laulu ja põleva muffiniga. Aitäh! 🙂
Sünnipäevatee ja -muffinMultifunktsionaalne kingitus — põletavam osa jäi sinna, avaja õnnestus siiski koju kaasa tuua
Hommikul sooritame esimese asjana kohustusliku kava ja teeme sildiga pilti. Silt on oluliselt madalam, kui mulle seni tundunud on. Lisaks on seal pidevalt paras järjekord pildisoovijaid. Mulle tundub huvitavam teha pilti järjekorrast ja silt pigem tagaplaanile jätta. Aa, üks rendi-Elvis tiirutab seal ka ringi. Ja teine. Mõlemal oma Cadillac.
Lasersilmad Las Vegase sildi juures
Hommikusöögikoha leidis sedapuhku (jälle?) Märt. Natuke viisakamas piirkonnas (Tivoli Village), kuhu jõudmiseks sõidame mööda lugematutest kiiresti-ja-odavalt abiellumise putkadest ja lahutustele spetsialiseeruvate advokaatide reklaamplakatitest. Online arvustuste hulgast jääb muuhulgas silma selline küsimuse-vastuse paar: “Is it fancy? Yes, but not really.” (“On see uhke koht?” “Jah, aga mitte päris.”) Sünnipäevalapsena — jah, ma ei häbene seda kuskil mainida — saan magustoiduks jube head jäätist.
Tivoli Village
Pärast hommikusööki viime Imbi ja Krissu shoppama, meie Märdiga suundume Shelby muuseumi. Ajaliselt läheb üsna napiks, kuna tahame kaks korda päevas toimuvale tasuta tuurile jõuda. Tundub, et ei jõuagi, aga kohale jõudes selgub, et tuur on just alanud ja võime julgelt grupiga liituda. Pärast taustalugusid erinevatest autodest viiakse meid ka tehase poolele, kus muuhulgas räägib kogu siinse operatsiooni asepresident, kuidas ta viimase 17 aasta jooksul Mustangite modifikatsioone disaininud on. Vot sulle turundust! Isegi kui keegi täna ühtegi autot ei osta, on kõik tuuri lõpuks selle kaubamärgi külge emotsionaalselt nii kõvasti aheldatud, et mõni särk või müts läheb ikka kaubaks. Nii ka meile.
Shelby peadisainer jutustamasShelby tegi GT40-st võitjaSäravad torud reedavad, et seda mootorit ei ole kunagi käivitatud Üks Shelby, kaks Shelbyt, palju ShelbysidKõige esimene Shelby, toastal Carroll Shelby
Kuna kokkulepitud kokkusaamisajani on veel natuke puhvrit, külastame enne Imbi ja Krissuga taaskohtumist ühte suuremapoolset elektroonikapoodi. Fry’s Electronics.
Fry’s Electronics
Suur küll, aga mõned riiulid näevad nukralt tühjad välja. Küsime pulli pärast teenindajalt, ega neil kassetipleierit pole. Ema tõi mulle mu esimese aastal 1989 USAst, nii et sellega saaks ring justkui poeetiliselt täis. Ja ennäe imet, täitsa on! Teeb veel nalja, et VHSimängijate kõrval on. Neid nad tegelikult siiski enam ei müü.
Kassetimängija 2019 stiilis — loe: pole ka seda pisikest raha väärt, mida ta eest küsitakse
Sõidame teise kaubanduskeskuse juurde, leiame ülejäänud reisiseltskonna üles ja suundume tagasi Fry kõrval olevasse Whole Foodsi. On küll kallis, aga ostame siit homse hommikusöögi ja reisisnäkid, sest tuleb pikk päev.
Hotellis võtame paar tundi vabalt (kell on juba viis?!?) ja siis seame sammud õhtusöögile. Algne mõte on kuskile kaugemale minna, aga Hard Rock Café jääb enne ette. Tellime Imbiga kahepeale ribid, aga see on ka ikka jube suur ports.
Lasersilmad Liza Minnelli kostüümist üks laud eemal
Hotelli tagasi jõudes lööme mänguautomaatides kamba peale 4 dollarit sirgeks. Minutiga. Hiljem avastame, et ringi keskel oleks väiksema panusega masinatel sama raha eest oleks 100x kauem mängida saanud. Oh, well. Ühtegi coin-op (ehk siis müntidel toimivat) masinat ei paistagi enam olevat. 🙁
13.03.2019
Päeva põhiline eesmärk on Grand Canyon. Eel-luure lubab sealkandis külmemat ilma kui hetkel Eestis. Oma talvesõidu-võimekuses me ei kahtle, auto saaks ka vabalt hakkama. Rehvidest ei tea, aga vaatlusel tunduvad lamellid korras olevat. Jama on selles, et siin pannakse halvema ilma korral tee täiesti kinni ja siis ei saa üldse.
Enne kanjonit jääb teele Hoover Dam. Või no päris teele ei jää: vanasti läks maantee üle tammi, aga siis ehitati laiem sild kõrvale. Pildid ei suuda seda mastaapi õiglaselt edasi anda, see ehitis on lihtsalt MASSIIVNE. Ja ilus ka. Ma poleks kunagi arvanud, et ma betoonkonstruktsiooni kohta nii ütlen, aga igasugune art deco on minu silmis vapustavalt kena.
Justkui Dalekid oleks suplema läinudVaade tammilt alla — ilma kalasilmata ei oleks kogu tamm pildile mahtunud (ja kalasilmaga jäi ka natuke puudu)
Grand Canyon South Rim sai eelmises postituses piisavalt kirjeldatud, aga ühe seiga tahaks siiski lisada. Kui meie maal sisaldab klaasipesuvedelik üldjuhul siiski ka mingisugustki puhastusvahendit, siis siin on vähemalt rendiautodel paagis ainult tavaline kraanivesi. Mis tähendab, et tuuleklaasi porisemal teel kojameestega puhtaks ei saa, tuleb tanklas eraldi üle käia.
Seadistatavad maitseaineveskid
Kanjoni servalt naasnuna tahan lõpuks ka kohalikku rämpstoitu süüa, sest see on odav ja raha põleb ikka jube kiiresti ja üldse on kõik kole ja paha, aga teised lasersilmad mässavad ja lohistavad mind Big E Steakhouse’i. Siinsed ribid on märksa paremad kui Vegase Hard Rock Cafes. Sõbrad ei lase sõpradel rämpsu süüa — aitäh selle eest. Ja no see on nii fäänsi koht, et soola- ja pipraveskite jahvatustihedus on seadistatav!
See pilt ei puutuks muidu üldse asjasse, aga antud lind varitses meid steigimaja-taguses parklas
Õhtuks peame jõudma Phoenixisse, kus meid ootab seal ajutiselt pesitsev Liisa. Optimeerime kulusid ja jätame ühe hotelliöö tegemata. Kes veel jutu algust mäletab, siis Liisa on üks kahest, kes oleks muidu meiega osa reisist kaasa teinud, aga töö tuli vahele.
Krissu ja Märt ootavad Walmartis, et keegi nad üles korjaks
Phoenixisse jõudes on pime, aga leiame õige koha üles. Konsumeerime Walmartist toodud külakosti ja Liisa pakutavaid jooke. Ja siis jaguneme külalisvooditesse laiali. Sedapuhku oleme mina ja Märt elutoa lahtikäival diivanil, kui Imbi ja Krissu külalistetoa hõivavad.
14.03.2019
Ärkame aeglaselt, võtame rahulikult. Kiiret pole nüüd enam kuskile. Tõsi, õhtul on vaja Los Angelese hotellis olla ja auto tagastada, aga kummalgi neist ei ole ranget tähtaega. Jalutame koos Liisaga hommikusöögile meeldivasse hipsterikohta.
Hommikune omlett Phoenixi moodi
Vaikselt hakkab koitma, et Liisa korraldab meile ennelõunase jalutuskäik-ekskursiooni oma linnaosas. Et paremini vastu pidada, läheme järgmisse hipster-kohta ja võtame jääkohvi. Minu puhul jääteed.
Kartell küll, aga hea kraam igal juhul
Tuur jätkub ülikoolilinnakus, millega Liisa ühe rahvusvahelise programmi kaudu hetkel lähemalt seotud on. Lisaks muule saame teada, kuidas Frank Lloyd Wright siin omal ajal tudengeid tasuta tööjõuna kasutas. Õigemini — nad vist lausa maksid peale, et sellise kuulsuse tiimis tööd saaks rügada. Ja iseloom polnud tal ka suurem asi, nagu kõvematel tegijatel sageli tavaks.
See auditoorium on ka Wrighti sulest pärit, kuigi valmis postuumselt
Mida on Phoenixis hästi palju? Jah, hipstereid, tudengeid, päikest ja kuuma õhku. Aga mida veel? Siin on igal sammul mõni kaktus. Ja kui linnas sees on need omamoodi staatusesümbolid — mida suurem kaktus su majaesist ehib, seda kõrgemal sa ühiskonna silmis oled — siis meile sellest ei piisa. Me peame äärelinna kõrgendiku otsa sõitma, et neid ikka rohkem näha.
Imbi ja linnakaktusKunst ja kaktused ringristmikulKunst ja kaktused kellegi maja eesKaktused ülikoolilinnakusNerds on site — aga kus on kaktused?!?Mina ja metsik kaktusKrissu ja seesama metsik kaktus, esiplaanil Märt marsruuti planeerimasKrissu ja kaktusemets
Pärast kaktustega üle doseerimist kihutame mööda täiesti sirget maanteed tagasi LA poole. Viimase hotellini on sõita veel napilt 390 miili (630 km). Umbes kella kolme paiku hakkame arutama, et varsti võiks lõunat süüa. No nii umbes tunni aja pärast. Kasutada on järjekordselt ainult Google Mapsi offline-kaardid. Pärast paari variandi läbiarutamist leiame, et mehhiko restoran nimega Dos Amigos kõlbab meile küll. Väga palju marsruudilt kõrvale ka ei kaldu. Vaatamata ümbritsevale kõrbele ja lehmaventilaatoritega farmidele on siin üks kohanimi kuidagi peaaegu kodukandi hõnguga — Vicksburg.
Ja siis me jõuame kohale. Ümberringi paistab ainult tühermaa. Või karjamaa, kes teab. Maja ees on rivi tõelisi ameerika masinaid, üks pickup truck suurem kui teine. No stiilis Dodge Ram ja sellised. Hakkab kuidagi kõhe. Aga mis siin ikka, meie auto on ka suur ja äkki võetakse ikka sõbralikult vastu. Astume sisse ja leiame, et kogu seltskond, kliendid ja personal kaasaarvatud, on puha meie mõistes pensioniealised valged inimesed. Tõenäoliselt peavad just nemad ümbritsevaid farme. Ja kõik on nii sõbralikud ka, et tiba piinlik on selle ukse taga kogetud ärevuse pärast.
Kui soovid mehhiko toidust teravamat maitseelamust, ära sinna mine: isegi kõige vürtsikamad valikud on oluliselt pehmemad kui Soome sinep. Kõhud saime siiski üsna hea hinnaga täis ja ega need toidud nüüd halvad ka ei olnud. Lihtsalt ootused mehhiko restoranile olid natuke teistsugused.
Dos Amigos — kurjakuulutav silt ja natuke väiksem kogus Ameerika rauda selle alt mööda sõitmasDos Amigos seestpoolt — visuaalselt endiselt natuke kurjakuulutav, aga tegelikult täiesti taltsas
Viimase hotellini jääb läbida veel 270 miili, mille jagame enam-vähem võrdselt pooleks peatusega järjekordses Walmartis. Tee on igav ja sirge, vahepeal katsetame auto võimeid. Kiiruse kolmekohaliseks minnes (miilides muidugi) hakkab suur kast tuule käes pisut ebastabiilseks muutuma, aga muidu on kõik viisakas. Juba LA lähemal sõidan püsikiirushoidjaga kiirteel kehtivast piirangust ca +10 miili tunnis, mis siinkandis tundub pigem tagasihoidlik käitumine olevat. Korraga märkan politseiautot. Nonii, nüüd tulevad raudselt need karmid trahvid mängu, millest igal pool juttu on. Aga ei, tema sooritab minust paremalt möödasõidu ja jätkab oma teed. Ju siis +10 on okei.
Hotell asub peaaegu kurikuulsas piirkonnas — enam-vähem üle tänava algab Compton. Aru küll ei saa, et kuskil midagi kahtlast toimuks. Aga ega me igaks juhuks CPT peale luurama ka ei lähe. Viime asjad tuppa ja asume Märdiga teele. Auto on vaja Avisele tagastada. Vaatan kütusenäidikut. Veerand paaki. Kuidas me küll viimati tankides nii valesti arvestasime? No eks ma muidugi jälle põdesin ja võtsin igaks juhuks puhvriga. Aga nüüd oleks vaja seda siis kuidagi kiiremini vähendada. Väänan käigukangi asemel olevat ümmargust nuppu, kuni ekraanil on D asemel S. Oppaa! Suur masin küll, kohalikus mõistes pisikese 3,5l V6 mootoriga, aga see seadistus äratab ta ellu. Ja kuidas veel. Gaasipedaal on ühtäkki ülitundlik ja tunne on, nagu oleks suure Expeditioni juhiistmelt hoopis mõne sportlikuma Focuse rooli sattunud. Kas just päris ST, kindlasti mitte RS, aga igal juhul midagi hoopis enamat kui minu kunagised 1,6-liitrised.
Tagant tuhiseb mööda üks valge Volkswagen. “Vot SEE on Sport Mode,” kommenteerib Märt kõrvalt. Annan gaasi ja olen hetkega volkaril sabas. Jep, töötab küll. Ühtegi ohtlikku olukorda me ei põhjusta, kiirust liiga palju ei ületa ja kellegi üleliigset tähelepanu endale ka ei tõmba. Aga lõbus on. Ja natuke kurb ka, sest sisuliselt tähistab see ju meie reisi lõppu.
Aga üks epiloog kulub sellele loole küll veel ära. Püsi kanalil!
Teeme rännaku tavalises kronoloogias väikese augu sisse ja anname parkidele* täiesti omaette postituse.
Et südametunnistus puhas oleks, pean ma kohe midagi pihtima. Rahvuspark on pisut meelevaldne tõlge. Antud postituses olen ma selle alla kokku koondanud nii osariigi (state park) kui ka riikliku tähtsusega pargid (national park).
Hearst Castle (06.03.2019)
Esimene park ei olegi nagu päriselt park. See on rohkem selline muinasjutuloss, kuhu William Hearst omal ajal meeletutes kogustes kunsti kokku ostis. Ostame giidiga tuuri, mis algab bussisõiduga alt külastuskeskusest mäe otsa. Bussijuht kirjeldab, kui vinge vaade siit ilusal päeval on, sest praegu paistavad ainult vihmapilved. Üles jõudes saame muuhulgas ka korralikust padukast läbi navigeerida. Selle käigus küsib giid, kust me pärit oleme. “Aa, Eesti! Ma mäletan, et sealkandis on Riia ja Vilnius, aga Eesti pealinn ei tule hetkel meelde.” Muljetavaldav. Pole midagi, et siin keegi geograafiat ei tunne.
Kaminasaal
Muuhulgas räägib giid ka seda, mis mängureeglite järgi siin omal ajal külalisi vastu võeti. Näiteks õhtusöögilauas alustas uus külaline üldjuhul võõrustaja lähedalt, aga õhtu õhtult liigutati kaminale lähemale. Otse kamina ees oli nn. “hot seat” (kuum iste), mis pidi külalisele vihjama, et oleks aeg vaikselt kodu poole sättima hakata. Ja kui keegi esimesel õhtul liiga tüütuks muutus, võis ta end kamina eest leida juba järgmisel päeval.
Söögisaal, vaatega kamina poolt — seega kõige tulisemad kohad on esiplaanilPiljardisaal, giid ja mõned turistidMilline mõnus merevaade! Ei, need on hoopis tenniseväljakud.Siseujula. Täpselt nagu vanasti Kalevis, eks?
Oleme veendunud, et raha eest saab enam-vähem kõike. Kui maitsekas see kogu kompott siin muidugi on, jäägu igaühe enda otsustada. Teisalt on antud loss andnud inspiratsiooni mitme filmi visuaalsele poolele. Nii et võta sa kinni, milleks see kõik hea võib olla.
Big Sur (06.03.2019)
Teine park, kuhu me kohe samal päeval satume, kannab nime Big Sur. Otse ei saa minna, sest mõningatel teelõikudel varitseb üleujutuse oht. Seega, pärast Hearst Castle’i külastamist sõidame natuke sisemaale ja pöörame rannamaanteele tagasi jõudes mitte paremale (San Francisco poole), vaid vasakule. Ehk siis näoga tagasi LA suunas. Aga need vaated väärivad tulemist, isegi pilvise ilmaga. Ja ega siin väga midagi muud kirjutada polegi, pildid räägivad enda eest.
Märt ja hiline hommikukohvLasersilmad oskavad poseerida küll, aga jälle on kellelgi päikseprillid puudu. Ja kelle käes on kaamera?!?Imbi silmanurgast ookeanivaadet nautimasLapsed, vaadake, need on telefoniputkad. Miskipärast väga inglaslikud teised.Märt uurib, kas väravast läbi saab. Ei saa.See kosk ehib ka Kaliforniat tutvustava Lonely Planeti raamatu kaant! Aaaa!
Muir Woods (8.03.2019)
Mõni päev hiljem jõuame San Francisco külje all asuvasse Muir Woodsi. Seal on selline diil, et ilma broneeringuta sisse ei saa ja kuna kohapeal ükski sidevahend ei levi, tuleb piletid enne ära osta. Tee ääres on isegi sildid, mis selle eest hoiatavad, nii et lahtiste silmadega sõitjale ei tohiks see üllatusena tulla. Meie oma lasersilmadega teame seda juba enne märkide nägemist, sest Märt on tubli eeltöö ära teinud.
Kuna me üheski teises suurte puudega pargis (nt Sequoia National Park) ei jõua käia, on siin ilmselt kõige suuremad puud, mida me oma rännakutel näha saame. Ähvardatakse illlllgelt pika jalgsimatkaga, aga kuna me mägistele matkaradadele ei roni, saame oma tiiru mõistliku aja jooksul tehtud. Kohati oleks nagu tavaline männimets, aga tegelikult ei ole ikka üldse selle moodi.
Tähistatud matkaradade plaan. Seda saab ka väiksemas formaadis kaasa osta.Niimoodi võib end pisikesena tundma hakataImbi vaatab üles, kas taevas veel paistab. Tegemist on, muide, pisut panoraamfotoga või nii.Krissu kontrollib, kas puuõõnes kannataks eladaMärt püüab kujuteldava õngega kalaOhtlik metsaline!
Neile, kes inglise keeles end väga kindlalt ei tunne, pisike selgitus viimase pildi juurde. Lühidalt — ära toida metsloomi, kuna nad võivad sellest sõltuvusse sattuda ja toitu mitte pakkuvate inimeste suhtes agressiivseks muutuda. See tekst on aga väänatud mängulisse võtmesse, mis süüdistab inimesi chipmunkiosise nime kandva haiguse levitamisest. Selle tõvega kaasnevat vastupandamatu tung metsloomi toita. Milles maaoravad (chipmunk) süüdi on, sildilt ei selgu.
Yosemite Valley (10.03.2019)
Mida kaugemale me Los Angelesest sõidame, seda võimsamaks lähevad pargid. Yosemite Valley pakub palju tuttavaid vaateid, eriti õunasõpradele. Mac OS versioonid 10.10 (Yosemite) ja 10.11 (El Capitan) on oma koodnimed saanud just siit. Ja muidugi ka vaikimisi kaasa tulevad taustapildid.
Lähenedes otsime paaniliselt lumekette, sest nende olemasolu autos on kohalikud korrakaitseorganid praegustes ilmaoludes kohustuslikuks teinud. Lumesaju korral võib juhtuda, et orust väljapoole suunduval teel on ketid kohustuslikud ja siis oleksime ilma kettideta lõksus. Kõigepealt vaatame Walmartist, aga seal ei ole. Järgmises Walmartis on sildid, aga riiulites ulub vaid tuul — või no üks komplekt isegi on, aga see tundub jube kallis. Küsime müüja käest, kas me oleme Yosemitest veel liiga kaugel. Vastupidi, liiga lähedal oleme. Ketid lähevad nagu soojad saiad.
Anname alla ja otsustame vajaliku varustuse teeservas olevast poekesest rentida. Hõkk. Kui ca 70-80 dollarit kettide eest tundus ennist palju, siis laenutusse pead jätma sada taala tagatiseks ja rent ise on 60. Noh, igatahes, nüüd on meil kast kettidega pakiruumis ja sõit võib jätkuda.
Tundub, et me pole siin ainukesed lumenautijadSee näeb välja nagu vesi, aga tegelikult on pigem lumekoskKui silt hoiatab, et tee võib olla libe, itsitame me eht-eestlaslikult. Lähemal vaatlusel selgub, et ongi libe. Väga libe.Kosk pritsib korralikult — objektiiv on üleni märgKui selle vaatega sobib Apple’it turundada, kõlbab ka mulleLike!Kõik lasersilmad on soojalt riides ja päikseprillides!Või oota, hoopis see on see lumekosk. Unustage ära, mis ma eelmise kohta ütlesin, see siin on õige.Kamin selle kandi enam-vähem ainukeses avatud söögikohasSeal all on päriselt ka lumi. Inimesed käivad lumes. Ja meie arvasime, et siinmaal on see rohkem nagu filmitrikk või nii.Kui käed ümber puu ulatuvad, tuleb seda ju kallistada, eks?Fantastilised kiirendatud maanteekaadrid
Enne lahkumist näeme parklasse saabumas ka autosid, mille rataste ümber ongi juba ketid tõmmatud. Meie marsruut õnneks ketistamist ei vaja. Natuke on nagu tunne, et kuuskümmend dollarit sai ilmaaegu välja käidud, aga neljaga jagades ja vaateid meenutades taanduvad pisarad õige pea.
Grand Canyon South Rim (13.03.2019)
Kui Yosemite Valley ainult ähvardas lumega, siis Grand Canyoni poole sõites on teeservad täitsa valged.
No ikka täitsa lumised koheTulin linnast, lumesadu…
Pargime auto lumehange ära ja läheme uurime, mis värk on. Kui meil on seljas kaasasolevatest riietest enam-vähem kõige soojemad, millega ka talvise Helsingi tänavatel napilt ellu jääks, siis mõned siseturistid oleks justkui paha-aimamatult autost välja astunud lausa lühikestes pükstes ja t-särgis. Hammaste plagin kostab kaugele.
Lumi ei austa kedagi: isegi siinse parginduse ühe eestvedaja — Stephen Matheri — mälestustahvlil pole pääsuRahvast jätkub ilmaoludest hoolimata Kui kanjonist korraks eemale vaatad, tekib täitsa kodune tunneVõime kõõluda maailma serval…
Sõidame Mather Pointist pisut edasi, tee peal lumesadu trotsides. Jah, isegi kerge lumekiht tekib asfaldile. Pole päris kindel, kas need siinsed M+S rehvid ikka päris talvekatena kvalifitseeruksid, aga ühtegi ärevat momenti me igatahes ei taju. Natukese aja pärast jõuame vaatluspunkti, kus udu enam väga palju vaadet ei mata. Küll aga on tuul selline, et tahab kindad käest rebida. Paljakäsi tuult trotsides taban Märdi siluetist ilmselt reisi kõige eepilisema kaadri. Keegi teine servale nii lähedale minna ei julge.
Üle lõpmata lumise välja… sõidavad lasersilmad rivis
Ainult kaks peatükki ongi seda Ameerika värki veel jäänud. Järgmises tähistan Vegases oma sünnipäeva ja lõpuks vaatame, kuidas me kõik turvaliselt koju saame. Äkki suudan tubli olla ja selle nädala jooksul kõik ära teha? No sest Tallinn-Dubrovnik-Pärnu road trip ootab ka juba ammu oma korda. Kes usub, et see on tehtav, annab mulle palun mingilgi kujul märku. Aitäh!
Ei jõudnud enne juuli lõppu. Aga väga palju hiljaks ka ei jäänud. Igatahes, rändame nüüd jälle ajas märtsi ja vaatame, kuhu neli Ameerikat avastavat lasersilma välja on jõudnud.
07.03.2019
Kuigi LA on rahvaarvult oluliselt suurem, jätab SF rohkem suurlinna mulje. Võib-olla aitab seda illusiooni luua ka asjaolu, et meie hotell on kesklinnas. Seoses sellega on ka mõistliku hinnaga parkimist üsna keeruline leida: hotellis maksab üks ööpäev ligi 80 dollarit. Uurime parkimisletist, mis võimalused on auto selleks ajaks siia jätta, kuni me registreerume ja kohvrid tuppa viime. Vastus: “Kui te lubate, et tunni pärast kindlasti tagasi olete, teen tasuta.” Täpselt nii teemegi. Pärast jääb kripeldama, et sellise vastutulelikkuse eest oleks võinud talle jootraha jätta, aga… polnud sel hetkel käepärast.
San FranciscoMeie hotell San Franciscos: Parc 55Hotellitoa sisevaade läbi kalasilma
Märdi tubli eeltöö leiab mõistliku hinnaga parkimismaja hotellist ainult mõne kvartali kaugusel. Mõistlik ööpäevane parkimistasu jääb antud juhul samasse suurusjärku, üle mille mõnes Tallinna kesklinna lähiümbruses asuvas Europargis terve kuu eest ei raatsiks välja käia: 35 dollarit. Esimese vaba koha leiame kuuendalt korruselt.
Koht parkimismajas, ainult $35/ööVaade hotellitoa aknast
08.03.2019
Naistepäev! Kohalikke teleuudiseid vaadates selgub, et rahvusvaheline naistepäev ei ole midagi ainult nõukavärk, nagu kodus vahel tundub. Tänavapildis küll esmapilgul midagi ei paista, aga õhtupoole ühe sõnumi siiski leiame.
Hommikusöögi võtame kohas, mida TripAdvisor soovitab. Kallis, nagu SF ikka. Lõunasöögi ostame poest kaasa, sest ei tea veel, kuhu me selleks ajaks jõuda võime.
Päeva esimene vaatamisväärsus: Golden Gate. Magan linnapoolses otsas paiknevale vaatealale viiva mahasõidu maha, seega saame planeerimatult vara üle legendaarse silla sõitmise kogemuse kätte. Naudime vaateid tagasi linna poole. Võimas.
Pisut postapokalüptilise maiguga vaade sillale — justkui kogu San Francisco oleks külastajatele suletudMeie truu veoloom ja Golden Gate
Inimeste vägitegusid oleme nüüd natuke näinud, vaatame vahelduseks looduse pakutavat vaatemängu: John Muir Redwood Forest. Tee sinna on jälle sama äge kui mõned päevad tagasi kogetud roller coaster. Pargist endast räägib lähemalt hilisem rahvusparkide postitus.
Miskipärast hakkas mul seda GIFi tehes Yakety Sax (Benny Hilli teema) peas mängima
Lõunaks sobib piknik pargis väga hästi. Alamo Square Pargi serval ilutsevaid maju vaadates tuleb meil kohe Full House meelde, aga “see õige” maja jääb tegelikult meist umbes miili kaugusele. Kuigi ka need majad on piisavalt kuulsad. San Francisco on igatahes siiani kogu reisi kõige toredam koht.
Mõtleme korraks mööda Lombard Streeti alla sõita. Sinna jõudes selgub, et tulime natuke vale nurga alt — parempööre on päevasel ajal keelatud, järjekord jääb meist vasakule. Kuna aega on vähe ja näha tahaks veel oi-oi-kui-palju, uudistame seekord jala ja ei hakka Expeditionit kitsalt tänavalt läbi pressima. Lähemal vaatlusel paistab, et tegelikult oli meid ennelõunal Muir Woodsi viinud tee isegi lahedam.
Lombard Street
Kui LA-s oli tähetorni mägi (Griffith Park, Hollywood), siis siin leiame linnapanoraami nautimiseks koha nimega Twin Peaks. Laura Palmerit ei näe, sest see pole üldse seesama Twin Peaks. Vaade on igatahes vinge — nagu ka tuul, mis lisaks mütsile ja prillidele ka juuksed peast tahab viia. Lisaks on siin avalik WC, mis väga hästi ei toimi — üks anonüümseks jääda sooviv lasersilm avab ukse, astub sisse… ja kuna tükk aega midagi ei juhtu, tuleb välja tagasi. Selle peale läheb uks automaatselt kinni ja tualett näitab, nagu ta oleks hõivatud. Aga kedagi sees ei ole. Ohjah. Muide, üsna sarnase konstruktsiooniga välikäimla on praegusel ajal ka Balti jaama tunneli kandis, vanalinna pool.
Vaade Twin PeaksistVeel üks vaadeTwin PeaksistJärjekordne Twin Peaksi panoraamNaistepäev taevas. Lennuk on sinisele taustale trükkinud reklaamteksti, mille lõpp on midagi sellist: “Women’s day every day ?Old Navy”
Õhtusöögile läheme vahelduseks hiinalinna. Assaraisk, kui odav siin on! Tallinnas näiteks ei pruugi hiina toitu nii hea hinnaga saada. No selles mõttes, et me maksame kogu õhtusöögi eest nõks üle 10 dollari per nägu, seejuures tuleb osa toitu kaasa pakkida.
Chinatown, San FranciscoArve õhtusöögi eest — kõik on selgemast selgem
Ühtäkki kostab tänavalt pauk. Külm judin käib läbi selja. Kas tõesti tulistavad? Siis tuleb järgmine pauk. Ja järgmine. Tohoh, ikka tõsine valang juba. No ei ole püssipaugud, vaid kõigest vanad head paugukad. Aga hästi suured ja hästi palju. Paugutamine kestab vähemalt kümme minutit. Vahepeal käib Märt väljas vaatamas, mis toimub — keegi kerib paugukate rulli järjest rõdult alla, kuni eelmised paugukad kõnnitee kohal plahvatavad. Väävlihais tänaval meenutab uusaastaööd, aga on natuke tugevam.
Lubame Imbi ja Krissu päevale kohaselt ostlema (äkki on mõni naistepäevasoodukas ka?) ja läheme Märdiga pesumajja. Hotellile lähim müntidel toimiv pesumaja on ainult mõned kvartalid eemal. Siin tasub vahemaid hinnates, muide, arvesse võtta ka tõusumeetrid. Antud juhul paikneb meie valitud pesumaja hotelli suhtes omajagu ülesmäge — päris mõnus jalatrenn. Igatahes, pesumaja on klassikaline. Sinna jõudes on ta täiesti tühi, nii et kelleltki teadjamalt nõu küsida pole võimalik. Guugeldame masinate mudeleid ja soovitusi, leiame nii mõndagi. Muuhulgas ka juhised, kuidas just neid masinaid häkkida. Lõpuks otsustame pesu 30 minutiks pessu panna ja jalutame vahepeal ümbruskonnas ringi.
Tagasi jõudes tõstab kumbki oma pesu kuivatisse. Kui pesu oli nii tõhus ja kiire, peaks ju ka see kiiresti käima, seega panen algatuseks 10 minuti jagu münte sisse ja jään ootama. Nüüd on siia juba rohkem rahvast kogunenud, kes omavahel kogemusi vahetavad ja meiltki nõu küsivad. Ja münte. Veeranddollarised on siin hinnas. Kuivati annab märku töö lõpetamisest. Katsun pesu, no natuke nagu oleks niiske, aga enam-vähem tundub kuiv. Hotelli jõudes selgub, et vähemalt üks riietusese pidi ikkagi liiga märg olema — nüüd vajab kogu kilekoti sisu uut kuivatusringi. Ja nii saab kogu meie hotellitoast omamoodi pesukuivatusrest.
Õhtul on mõte minna kuskile istuma, aga keegi ei viitsi — sest oma hotellis ei ole vastavat kohta ja väljas on jahe.
09.03.2019
Hommikusöök on sedapuhku kohas, mis avati aastal 1938. Seekord oleme lõpuks kavalad: jagame omletid kaheks ja võtame nelja peale ühed pannkoogid. Hea mõte, sest portsud on endiselt suured.
Meie esimene tramm San Franciscos
San Francisco elamus ei oleks täielik ilma trammisõiduta. Ühekordne pilet maksab trammist ostes $7, samas kui äpiga saab $12 eest terve päeva ära katta. See tasub ju juba teise sõiduga ära. Kõigepealt proovime natuke uuema välimusega trammi ja kulgeme sellega sadamasse. Tuleb välja, et ka antud isend on päris vana — toodetud neljakümnendatel, teeninud üheksakümnendateni Seattle’is, siis taastatud ja siia toodud. Just äsja on ta uuelt värskenduskuurilt tulnud, seega praegu käigusolevatest komplektidest kõige värskemalt taastatud.
Pier 39
Sõidame mööda mereäärt 39. kaini, seal vaatame lähemalt. Kogu siinne kaubandus ja meelelahutus on küll turistidele suunatud, ent siiski leiab häid pakkumisi. Näiteks talvine pusa (vt pilti) maksab kõigest 30 dollarit. Ja see on ikka tõsiselt sooja voodriga, korralikult karvane.
Pusavennad — kuigi Märt otsustab lõpuks midagi muud osta“Põhimõtteliselt” tasuta rattarent USA moodi = alates $24/3h
Jalutame edasi ja võtame teise trammi, mis meid üle mäe hotelli juurde viib. Selle raha eest on see siin ilmselt üks odavamaid meelelahutusvõimalusi — täitsa nagu lõbustuspark. 🙂
MägitrammLasersilmad mägitrammis — kaks sõitjat tohib astmelaual seista, konduktorid lausa julgustavad seda proovimaTrammijuht uurib, mis jubin mul telefoni küljes on — vastutasuks teen temast kalasilma-pildi (https://www.aliexpress.com/item/32738811212.html)
Ülejäänud päev on rahulik. Tutvume kohalike kaubanduskeskustega, aga midagi ei osta.
Hotelli lähedal asuva kaubanduskeskuse kuppel altvaates
Õhtusöök: Cheesecake Factory. Ooteaeg laua saamiseks on 40 minutit kuni tund, otsustame ära oodata. Saame numbri ja käime veel natuke mööda poode ringi — restorani all on nimelt 7 korrust kaubanduskeskust (Macy’s).
Kui lõpuks lauda saame, otsustame nt pasta omavahel järjekordselt pooleks teha. Koogid on väga head, samas kui teenindus on… pisut paanikahõnguline. No pole ime, kui säherdune rahvamass kogu aeg vabanevat lauda ootab.
Lahkun pisut enne teisi, et jõuaks hotelli suveniiripoest margid ära osta ja kodumaale minevad kaardid posti panna. Marke saab siit ainult kahekaupa.
10.03.2019
Hommikul pakime kohvrid kokku, toome auto parkimismajast ära ja jätame hotelli ette ootama. Omaarust justkui nagu kohta, kuhu võib parkida, sest ei kollast ega punast joont äärekivil ei ole. Hiljem selgub, et ka valge joon äärekivil võib tähendada parkimise keeldu, ähvardades pukseerimisega.
Valge joon
Ja ongi aeg San Franciscoga hüvasti jätta. Oleme kõik ühel nõul, et siia tuleks kindlasti tagasi. Järgmine peatus: Yosemite Valley.
Postituste sarjas jõuabki sobivalt kätte juba korduvalt välja reklaamitud rahvuspargi-eri. Tõenäoliselt mitte varem kui paari nädala pärast.
Sõit San Diegosse kulgeb vahejuhtumiteta ja juba õige pea olemegi kohal. Läheme hotelli, proovime, kas nii vara check-ini saab teha. Ennäe, saabki — toad on meie jaoks valmis. Isegi parkimine õnnestub mingi nipiga tasuta kätte saada. Viime kohvrid hotelli ja seame sihi mere äärde.
Giant Dipper, Belmont Park
Ranna serval on lõbustuspark. Vaatame Märdiga unistavalt ameerika mägesid ja mõtleme. Ja mõtleme veel natuke. Ja siis rohkem ei mõtle, ostame piletid ära. Alguses istume kõrvuti, aga see toru, mis meid kinni hoiab, ei taha mu reie täit ümbermõõtu ära mahutada. Üllatav, et just reis ette jääb, mitte kõht. Igatahes tundub, et see koht, kus ta klõpsu peaks ära tegema, on vääääga lähedal, aga klõpsu ei tule. Ohutusreeglid näevad arusaadavalt ette, et klõps PEAB tulema, muidu rongi käima ei panda. Proovime kohti vahetada — tagaistmel ei mahu mu põlved ära. Lõpuks istub Märt taga, mina lükkan esimesel pingil jalad diagonaali, surun toru allapoole ja… klõps. Huh. Peaaegu oleks 7 dollarit raisku läinud. Järgnevad 2 minutit on mu elu ühed ägedamad: umbes poole peal märkan, et suunurgad tahavad kuklas kokku saada.
See ei ole minu filmitud, aga umbes-täpselt sihuke see sõit oli
Mission Beach Boardwalk. Kui Venice Beachil polnud vihmase ilmaga kedagi, siis siin ei ole sedagi. Proovime müüri ääres grupiendli teha, aga märkame, et Märt ei sobi komplekti. Päikseprille pole. Ostame rannaäärsest suveniiripoest Märdile ja mulle San Diego kirjaga prillid, sest kahele paarile on hea diil või midagi. Märt saab neist kasu reisi lõpuni, minu omadel kaovad varsti ühte sanga hoidvad kruvid ära ja lähengi tagasi oma AliExpressi originaalide peale.
Pilt 1: Märdi lasersilmad on ju täitsa kaitseta 🙁Pilt 2: Märt on kaitstud ja kõigil tuju parem 🙂
Järgmine peatus: Cabrillo National Monument. Siit on hea vaade kogu San Diego kesklinnale. Ühtlasi on siin majakas. Need vaated… las nad räägivad enda eest ise.
Vaade San Diego lahele, kesklinnale ja mereväelennujaamaleVaade monumendileVaade majaka ees poseerivale KrissuleVaade majaka ees poseerivale majaka maketileVaade majaka köögiviljaaialeVaade vaala skulptuurile ja selgroole (päris vaalasid ei õnnestunud näha, kuigi aastaaeg oli enam-vähem õige)Vaade mijonivaatega tualettruumideleVaade San Diego piirkonna maketile — meie oleme parasjagu vasakpoolse poolsaare tipus
Lõunaks otsustame minna San Diego sadamakülla (Seaport Village). Korralik turistikas, ka hinnad on vastavad. Ja portsud on endiselt suured.
Killuke sadamakülast, linnu ja pangaautomaadiga
Pärast lõunat jalutame natuke pargis ringi. Balboa Park on suur ja muuseume täis, siin oleks avastamist mitmeks nädalaks. Paraku on meie seekordne reis pigem sihuke kiire ülevaade üsna suurest alast. Niisiis, muuseumid jäävad seekord ära, aga kunagi tahaks tagasi tulla ja rohkem uurida.
Balboa ParkBalboa ParkBalboa ParkBalboa ParkBalboa ParkBalboa Park
Muuhulgas on siin ka The Old Globe — koopia Londonis asunud Shakespeare’i teatrist, ehitatud 1935. Võrdluseks, Londoni rekonstruktsioon avati alles 1997.
The Old Globe
On aeg järjekordseks shopiteraapiaks. Sedapuhku otsime üles lähima suure Walmarti. Kodumaiste pakkujatega võrreldes meenutab ta meie meelest nagu hästi suurt Prismat, kus pigem Maxima kaubavalikut pakutakse. Samas leiab siit ka täitsa tuntud kaubamärkidele väga häid diile. Ainult elektroonikasektsioon on lootusetult halb — või siis ootused liiga kõrgel. Märt sealt endale igatahes uut telefoni ega tahvlit ei leia.
Gaslamp QuarterKuidas sildistada pilti, millel pildistatakse silti?
Õhtustamiseks otsustame minna San Diego ajaloolisse gaasilampide kvartalisse (Gaslamp Quarter). Leiame parkimiskoha, jalutame natuke ringi ja maandume kohas nimega Union Kitchen & Tap. Kui siin võib nimest välja lugeda ehk mingil määral ainult õhustiku, siis üle tänava vaatab vastu väga konkreetselt sildistatud “Cold Beers & Cheeseburgers” (külmad õlled ja juustuburgerid). Aga sinna me ei lähe.
Cold Beers & Cheeseburgers
Suundume hotelli, et natuke järgmisi päevi planeerida. Õues on küll jahe, aga laua keskel põlev kunstlik lõke soojendab veel piisavalt. Järgmised päevad tõotavad tulla üsna maanteemaigulised.
Hiltoni “lõke”
05.03.2019
Hommikusöök on seekord omaette elamus. Otsustasime seekord natuke raha kulutada ja hotelli buffeepakkumise vastu võtta. Maksma läheb see 20 dollarit, ehk siis Imbiga kokku 40. Uurime teenindajalt, kas omletti ka saab. Ikka saab, aga teistmoodi kui Euroopas või Aasias. Kui ma seni olen harjunud, et omleti võib tellida ka “with everything”, aga valikuid lisanditeks on 4-6, siis siin tuleb 20+ lisandist välja valida maksimaalselt neli. Uuf. Teen läbi häda oma valikud ära, mispeale vaatab teenindaja mind altkulmu ja ütleb: “Sa tuled Mehhiko piiri äärde ja ei võta mitte ühtegi mehhikopärast koostisosa? Mis sul viga on?” No mis seal ikka, vahetame siis paprika avokaado vastu. Aga peekonist ei loobu!
Omlett avokaadoga
Kuna täna on teisipäev, mis ühtlasi rahvakalendris vastlapäeva nime kannab, uurin ka kuklite saamise võimalusi. Seletan ära, et meil on mardi gras või fat tuesday, siiamaani on kõik selge. Nüüd kirjeldan, et meie kandis on sel puhul kombeks süüa saiakesi, millel üks tükk pealt ära lõigatakse ja sinna vahele vahukoort pannakse. Noh, tundub ka see enam-vähem okei. Lubab uurida, mida köök teha suudab. Me väga ei loodagi, aga ühel hetkel tuuakse meie lauda kandikul kaks… vahukoorega kaneelirulli! 😀
Vastlakuklid San Diego moodi
Siis tuleb naaberlauast mees ja küsib, kas meil on hommikusöök juba makstud. Nende perel on siin viimane hommik, aga kaks sooduskupongi on veel alles. Niisiis, tänu lahkele naabrile saame hommikusöögi poole hinnaga. Teinekord tulles tasub neid kuponge juba ennetavalt otsida. 😉
Hotelli bassein, kuhu me kordagi ei jõudnud — see pole selline puhkus!
Alustame teekonda mööda rannamaanteed San Francisco poole. Kuna tavaliselt metsatulekahjude käes vaevlevas piirkonnas on üle pika aja pikalt vihma sadanud — ja muudkui aga sajab — on maanteed kohati mudalaviinide ohu tõttu suletud. Niisiis peame marsruudiga kohati loomingulised olema.
Lasersilmad trepiga rannas
Esimene trennipeatus: 1000 Steps Beach, kus häääästi pikk trepp viib maantee äärest rannaribale. Üles ronides loeme üle, kui palju astmeid tegelikult on. Päris täpset arvu ei saa, sest igaühe tulemus on pisut erinev, aga laias laastus on neid nõks üle kahesaja. Tüüpiline USA turundus — igas söögikohas on mõni maailmakuulus eine või magustoit, trepiastmete arv korrutatakse lihtsalt viiega.
Paarisaja astmega tuhandeastmeline trepp
Kaid meile meeldivad, rannarahvas ju ikkagi. Seega võtame ka Malibu Pieri ette. Lähenedes tõstab autos pead diskussioon, mis selle kandi nii eksklusiivseks ja hinnaliseks teeb, kuna majade maanteepoolsed fassaadid on üsna tagasihoidlikud. Kai pealt tagasi vaadates on kõik selge. Luksus on ookeanivaatega harmoonias ja majade, villade, kohati lausa losside vaiadel terrassid paistavad oma mainet täiesti väärivat.
Malibu
Järgmine peatus: Santa Barbara. Ilus linn, mis ilmselt sellesama ilu säilitamiseks on oma tänavatel ära keelanud rulad ja rulluisud. Autojuhte siin see-eest armastatakse, nii paistab enamikes kohtades 60-75min tasuta parkimist olevat.
Santa Barbara, vaade kohtumaja katuselt
Ühel hetkel hakkavad meie telefonid korraga piiksuma — ka need, mis on vaikses seades. Meid hoiatatakse üleujutuste eest lähiümbruses. Veendume, et kõnealused piirkonnad meie planeeritud marsruudile ei jää ja läheme oma eludega edasi. Küll aga on see põnev esmakokkupuude siinse hoiatussüsteemiga. Ja ennäe, isegi meie Euroopast ostetud telefonides täitsa töötab. Kui huvitab, loe Vikipeediast lähemalt.
Santa Barbara kohtumaja
Santa Barbara põhilise vaatamisväärsusena otsime üles kohaliku kohtumaja, mille tornist pidi hea linnavaade olema. Nii ongi. Aga ka majas sees leidub põnevat vaatamist.
Santa Barbara kohtusaalVikerkaar Santa Barbaras
On aeg jälle kohalikku kaubandusvõrku toetada, sedapuhku võtame ette Best Buy. Märt otsib endiselt head diili uuele telefonile või tahvlile, aga jääb ka siin pika ninaga. Ma natuke kaalun, kas ehk oleks vaja igaks juhuks mõne muu operaatori SIM-kaarti, aga ei võta. Valik on parem kui Walmarti elektroonikasektsioonis, aga mitte märkimisväärselt.
Aijah. Kaubanduskeskus tähendab siin sageli midagi muud kui Eestis. Okei, Tartu Lõunakeskus on ehk pisut võrreldav. Nimelt on ümber massiivsete parkimisalade erinevad poed eraldi hoonetes. Jah, leidub ka neid teistsuguseid, aga mitte nii mugavalt maanteede ääres. Ühtegi surnud või viimaseid hingetõmbeid tegevat keskust meil reisi jooksul külastada ei õnnestu. Küll aga võib neid vaadata YouTube’ist.
TJ Maxx. Hea soodne riideid ja aksessuaare müüv kett, mille nime kirjapildist ma autos esialgu aru ei saa. DJ Max? Kes see on ja miks ma tema muusikat kuulnud pole? Või kes paneks riidepoele sellise nime?
Roadhouse Grill
Õhtusöök. Original Roadhouse Grill. Super teenindus, nagu siinkandis ikka. Küsin, kui terav nende chili on, selle peale tuuakse igaühele oma topsis näidis maitsta. No sihuke tubli neli suurt lusikatäit vähemalt, per nägu. Valitud jookidel saad topsi tasuta täita. Selleks peab küll üsna täitmatu janu olema, sest topsid on ameerikalikult suured. Erinevalt vähemalt ühest Tallinna T1-s olevast söögikohast pakuvad nad meeleldi ka Arnold Palmerit (jäätee ja limonaadi segu), kuigi seda menüüs pole. Suupisteks võtame sibularõngaid, mida harjumuspärase taldrikutäie asemel tuuakse umbes Suure Munamäe jagu. Nagu meie Tallinna lemmikkohas Texases, on ka siin maapähklid tasuta. Ja koored käivad põrandale. Huvitav, kes kellelt šnitti on võtnud? 😉
Sibularõngad
Waze tuletab meelde, et peame 10 minuti jooksul sõitma hakkama, muidu pannakse motelli check in kinni. Maksame kiirelt arve ja kaome. Arve toomises on nad siin ka märksa kiiremad ja automaatsemad kui Eestis.
Romantiline motellivaade
Cambria Palms Motel — parim luksus sel reisil, sest auto saab parkida otse toa ukse ette. Nii, et pakiruumi luuk avaneb varikatuse alla. Nii ei saa ka padukaga kohvrid märjaks. Ilgelt hea hinnaga veel pealekauba, kusjuures isegi sipelgaid pole toas! 😀
Pakiruumi luuk avaneb motelli varikatuse alla
06.03.2019
Kui siiani on Märt roolis olnud, siis nüüd on lõpuks minu kord sõita. Naljakas — iga päevaga tundus see üleminek järjest hirmutavam, sest auto on suur ja teed võõrad, liikluskultuurist rääkimata. Tegelikult pole häda midagi: Ford on Ford, automaatkast käitub täpselt nagu Focuse oma. Meie õhtune sihtpunkt on Monterey, aga rannamaanteed pidi sinna hetkel ei saa — kahest kohast on tee võimalike üleujutuste tõttu suletud. Niisiis tuleb sõita mööda igavamaid teid.
Aga kõigepealt väike kultuuriprogramm. Hearst Castle. Kuna seda haldab California State Parks Department (osariigi parkide osakond?), tuleme teema juurde tagasi rahvusparkidest rääkivas postituses.
Jõuame jälle mere äärde, seekord teeme natuke hülgevaatlust. Lonthüljes (elephant seal) on huvitav loom. Häääääästi suur, kusjuures isased on ka üsna koleda näoga. Kutsikad ja emased on seevastu täitsa sümpaatsed.
Hülged rannas niisama chillimas
Lõunaks jõuame … Cambriasse. Kuna Hearst Castle jäi siit mööda rannamaanteed pisut teesulgude suunas, tuli edasiminekuks tulla tagasi.
Üks täiesti suvaline motell Cambrias, mis meisse mitte kuidagi ei puutu, aga mis lihtsalt nunnu välja näeb
Natuke veel sõitu ja olemegi kohal. Monterey. Öömaja saame järjekordselt motellis, sedapuhku Pacific Inn. Hinna poolest odavam kui eelmine, aga parkimiskohtade valik ei ole nii luksuslik. Teen enne õhtusööki pisikese uinaku — tundub, et väsimus on suur, sest tavaliselt ma ju päeval ei maga. Ülejäänud kamp käib samal ajal linna avastamas ja õhtusöögiks kohta skautimas.
Mis vahet on motellil, hotellil ja võõrastemajal? Tubade järgi ei pruugigi vahet olla
07.03.2019
Teekond mööda rannamaanteed San Francisco poole jätkub, kuigi kõigepealt pöörame korraks LA poole tagasi. Teesulgude tõttu on Big Sur kättesaadav ainult põhja poolt lähenedes. Seegi vaatamisväärsus saab kajastatud rahvusparkide eripostituses.
Meie ratastel sõber rannamaanteelEelmiseks pildiks õiget nurka otsimas
Järgmine peatus: Santa Cruz. Järjekordne rannalinn, järjekordne lõbustuspark, mis on küll suletud, aga mitte üleni. Ehk siis kõik kioskid ja kassad jms on kinni, aga pargis endas saab vabalt ringi jalutada. Ja oh üllatust, ka siin on Giant Dipper. Hiljem uurides tuleb välja, et päris täpselt sama disainiga tegu ei ole, kusjuures Santa Cruzi oma on vanem — avatud 1924, kui San Diego oma valmis aasta hiljem — ja ka pisut suurema tippkiirusega. Ühtlasi on need vist ka ainsad kaks rollercoasterit kogu USAs, mis selliste atraktsioonide kuldsest ajastust (1920ndatest) säilinud on.
Giant Dipper, Santa CruzSuletud lõbustuspark
Pärast suletud lõbustuspargist läbi jalutamist avastame end piraaditeemaliselt kahekorruseliselt sise-minigolfiväljakult, mida me proovima ei jää. Aga kui siinkandis elaks, võiks paar korda külastada küll.
Lõik vana rannamaanteed, mis kannab tänapäeval kergliiklustee rolli
Jalutame natuke looduses ka. Kui juttudest võiks mulje jääda, et USAs saab absoluutselt igale poole autoga ligi ja kogu maa on asfalteeritud, siis päris nii see ikkagi ei ole. Seda maad on lihtsalt liiga palju.
Kruusane jalgrada USAs — kes oskas sellist asja oodata?
Ja ongi aeg San Francisco poole sõita. Sellest aga lähemalt juba uues postituses. Mine tea, võib-olla jõuan sellega valmis juba enne juuli lõppu.
NB! Järgnev lugu toimus märtsis. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma olen aeglane, muud midagi.
01.03.2019
Lend maandub ca 18:30. Turvakontroll algab järjekorras seismisega. Kõigepealt sabatame masina juurde, mis teatab meile lõpus muretult: “Transaction could not be completed” (“Tehingut ei õnnestunud lõpetada”) ja suunab järgmisse järjekorda. Selles järjekorras tundub esialgu, et see võtab vähemalt tund aega. Vahepeal liigume natuke kiiremini edasi ja lõpuks osutub esialgne hinnang enam-vähem õigeks. Kui eelarvamus pidas seda põhjalikuks tausta- ja turvakontrolliks, siis tegelikult on tegu täiesti tavalise mehitatud passikontrolliga. Umbes nagu enam-vähem suvalises Schengeni-välises sihtkohas, kus me käinud oleme. Küsitakse natuke taustainfot teemal kust me pärit oleme ja mis plaanid on, visatakse nalja teemal “Eesti? Kas see on riik või Euroopa osariik?” Ongi kõik. Või siiski — meid küsitlenud ametnik ütleb vestluse lõppu: “Enjoy!” Kui me mõned sammud eemale oleme jõudnud, annab ta samale sõnale uue elu ja laulab omaette, ent siiski kuuldavalt: “Eeeenjoooooy!”
Proovime leida koha, kust osta kohalik SIM kaart. Küsime lehekioski müüjalt, kust saaks — valuutavahetusest. Aga kuna seal pidavat väga kallis ja mõttetu olema, soovitab ta meil lennujaamast hoopis välja minna. Teeninduskultuur tundub siin juba esimeste kogemuste põhjal soe ja sõbralik. Nagu ka ilm. Jopet ja salli pole kindlasti vaja.
Järgmine peatus: Avis. Ootame bussi, mis meid sinna viiks. Jõuan juba muretsema hakata, sest vahepeal jõuab kõigi teiste autorendifirmade busse mitu tükki peatusest läbi käia, aga lõpuks tuleb ka Avis. Bussijuht teeb sõidu ajal pisikest komöödiat kohaliku liikluse teemal, alustades iseenda tutvustamisest: “Mina olen siitkandi kõige kogenum juht. Õpetan kõigile uutele tulijatele, kuidas ringi sõita (how to drive around in circles).”
Meie ratastel kontor 2 nädalaks: veetsime selle masina istmetel kokku ligi 80 tundi
Avises saame üsna kohe leti äärde, aga meie jaoks autot veel valmis pole. Pakutakse alternatiive — kas oodata, et tutikas Suburban meie jaoks kilest lahti pakitakse või võtta klass väiksem Ford Expedition, mis on kohe valmis. Kuna auto klass madalamaks läheb, saame kauba peale autoabi ja kütust täis paagi, st võime auto tagastada tühja paagiga. Vaatame üle, kõik inimesed ja nende kohvrid mahuvad vabalt ära. Ja isegi see pisike osutub meie esimese hotelli parklas kõige suuremaks autoks. Varustus on tipptasemel — parkimisandurid ja tahavaatekaamera kuluvad kindlasti marjaks ära. Esimesena istub rooli Märt, kes lennukis rohkem magada sai. Kohe saab selgeks, et autojuht vajab enda kõrvale hea keskendumisvõimega kaardilugejat, kuigi näiteks Google Maps näitab muuhulgas üsna viisakalt ära, millised sõidurajad meile sobivad. Suur auto, võõras liikluskultuur, keerukust lisavaid tegureid on veelgi.
Ford Expedition hotelli parklas.
Hotellis läheb kõik sujuvalt, aga me Imbiga tahaks natuke sooja toitu ka. Paraku on hotelli köök just kinni pandud. Baarileti tagant soovitatakse üle tänava asuvat Yard House’i. Jõuame sinna kohaliku aja järgi kella üheteistkümne paiku. Kui lennukis tehtud pisike taskuhäälingu-uinak välja arvata, oleme ärkvel olnud 28 tundi. Mainime seda ettekandjale kaastunde-punktide skoorimiseks. Töötab: “Don’t worry, I’ll take good care of you!” Tellime kahepeale ühe Carnivore Pizza ja tõepoolest, kesköö paiku uinume juba hotellis.
Yard House
Üks oluline asi, mis USAs on teistmoodi kui me harjunud oleme, on maksud hindadel. Ehk siis poeriiulitel ja menüüdes näidatav on ilma maksudeta hind. Maksud on igas osariigis erinevad ja mingil määral sõltub lõplik maksukoormus vist ka ostja päritolust. Vähemalt seda on ‘meeriklased vahel oma süsteemi kaitseks välja toonud. Teine, sellega üsna tihedalt seotud teema, on jootraha. Kuna teenindajate sissetulek on sellest väga suures sõltuvuses, on tip justkui kohustuslikus kavas. Mitu protsenti, sõltub piirkonnast ja sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Kas ja kuidas see tegelikult töötab, on pikem jututeema (nt Freakonomics Radio on seda arutlenud). Meie jaoks tähendab see antud juhul, et kogu aeg peab sularaha kaasas olema. Ometi tahaks ju harjumuspäraselt kaardiga maksta ja kupüürid-mündid pigem hädaolukorraks hoida. Siin läheb olukord eriti imelikuks.
Kaardiga makstes võtab teenindaja kaardi… ja kõnnib sellega minu vaateväljast minema! Kõik häirekellad mu peas helisevad löövad helisema. Aga nagu vanad eestlased ütlesid: maassa maan tavalla. Tehing näikse käivat nagu muiste, ikka magnetriba ja allkirjaga. Ja kui kviitung allkirjastamiseks tuuakse, kirjutad sinna vastavasse kohta ka jootraha ja kogusumma, mis siis pärast samale transaktsioonile lisatakse. Müstika.
Hotelli tagasi jõudes saame aru, mis kummaline laevapasunat meenutav heli meile varem toas kõrvu jõudis. Need liftid siin lihtsalt… undavad. Ja meie toad on liftišahtide taga. Mõnus.
02.03.2019
Kuna hommikusöök kuulub siinmaal väga harva hotellitoa hinna sisse, otsustame einestada Santa Monicas. Kõigepealt seikleme natuke sobivat parkimismaja otsides, kuigi neid on pea igal tänaval. Siis aga jalutame kohta, mille kohta Krissu kuskilt välja uuris, et see on selle kandi parim. Paraku on Blue Daisy nii hea, et järjekord ulatub uksest välja. Meie aga vihma käes oodata ei viitsi ja kõnnime ookeani poole tagasi. Kohe kolmanda tänava promenaadi (3rd Street Promenade) nurgal on Café Crepe. Krissu on esialgu ettevaatlik, sest ainult kreppi ju ikka ei sööks, aga läheme siiski sisse ja uurime. Tuleb välja, et pakutakse üsna põhjalikku hommikusöögimenüüd. Minu valik on sunny side up, peekoni ja vorstiga, teised võtava omletid. Hinnad ei ole just soodsate killast, aga see-eest on portsud nii suured, et kõik ägisevad pärast.
Hommikusöök Santa Monicas
Naine kõrvallauast uurib, kust me pärit oleme — meie omavaheline jutt tundus nii huvitavas keeles olevat, mida ta kuhugi paigutada ei osanud. Eestist pole ta enne meiega kohtumist midagi kuulnud.
3rd Street Boulevard, Santa Monica
Jalutame promenaadil. Minu jaoks on esimene sihtmärk Apple Store, kus saan teoks teha oma kõige olulisema reisiplaani: uue põlvkonna õunakella ostu. Siit ostes töötab EKG ka. Üllatuslikult töötab ka Eestis, isegi mõned kuud hiljem ja pärast paari tarkvarauuendust.
Apple Store
Järgmine peatus: T Mobile. Siit saame lõpuks kohaliku SIM-kaardi, mis esimese hooga minu kaasavõetud Nokia 3 sisse läheb. Paraku jääb odava otsa Nokia nelja andmejanuse nutifoni teenindamiseks nõrgaks, aga selle tõdemuseni jääb meil veel mõni päev kuni nädal ebakindlat võrguühendust. Mitte et ühendus pärast parem oleks, lihtsalt WiFi kui niisugune kannab stabiilsemalt.
Veel üks kohustuslik ostlemine. Uurin Sketchersi poes, kas neil minu jalas olevatele sarnaseid, aga oluliselt veekindlamaid variante oleks pakkuda. Pakutud kolmest variandist esimesena proovitu tundub parim — puhtam ja kuivem tunne terveks päevaks. Vahepeal on hetki, mil sadu korraks hinge tõmbab, aga üldiselt ikkagi sajab. Ja nad kutsuvad seda kanti siin päikesepaiste osariigiks!
Krissu ja Imbi 3rd Street Boulevardil
Kuna Imbi ja Krissu on sukeldunud moemaailma, vaatame meie Märdiga Tesla poe üle. Totaalne minimalism. Ruumi on napilt niipalju, et kolme auto ümber natuke inimesi mahuks. Tõeline Minimal Viable Showroom.
Killuke Pärnut USA läänerannikul?!
Pärast hommikusööki ja ostupausi jalutame korraks ka ookeani poole. Näeme kaugelt ja kõrgelt ära ka Santa Monica Pieri, aga alla ei lähe. Õhk on niiske. Niiske õhus on igasugused lõhnad üldjuhul tugevamad. Ja see kirbe lõhn, mis sõõrmeid tabab, tuleb tuttav ette eelkõige Amsterdamist. Loomulikult, siin on ju kanep seaduslik.
Ilus rannailm, kas pole?
Meie järgmine peatus ongi Venice Beach, kus sedasama kirbet aroomi omajagu rohkem tunneb. Vaatamata sellele, et rand on vihmase ja jaheda ilma tõttu praktiliselt tühi. Silma jääb veel üks kohalik kurioosum: ratastel pangaautomaadid. Kui meil on need masinad pigem seina sisse müüritud seifid, siis siin tundub, et igal suveniiripoekesel on oma ATM, mille nad sobiva ilma korral poe ette sillutisele veeretavad. Või siis hoiavad sügavamal riiulite vahel, kuidas keegi. Mina oma kaarti sellisesse pilusse igatahes sisestada ei julgeks.
Lõpuks saame natuke kokku ka kohalikega — nimelt elab siinkandis mu klassiõde Annika oma perega. Teeme varajase lõunasöögi kohalikus vegan-tacorestoranis. Nagu Annika ise kommenteerib: “Nii California kui olla saab.” Pärast lõunat jalutame veel natuke Venice Beachil edasi-tagasi. Näeme ära nii muskliranna (Muscle Beach), kus on treeninud muuhulgas Arnold Schwarzenegger isiklikult, kui ka Uberi elektritõukerattad. Okei, nied me nägime juba enne, aga siin otsustame ka proovida. Täitsa vahva vidin. Kurvema poole pealt on siin väga palju kodutuid, kellest enamik tundub olevat vaimse puudega. Hiljem saan Tallinnas oma ameeriklasest juuksurilt teada, et nende kodukandis oli 90ndatel paar vaimsele tervisele orienteeritud raviasutust kinni pandud, patsiendid aga Greyhoundi bussiga läänerannikule saadetud.
Kuna häda ei anna häbeneda, silkan korraks avalikku tualettruumi. Või no mis me siin peenutseme — tegu on peldikuga selle sõna kõige halvemas tähenduses. Aga nagu nad ütlevad: you get what you pay for.
Tühi rand ja… palmipuuallee?
Pärast pikka jalutuskäiku peaaegu inimtühjal rannal tunneb osa meie seltskonnast, et vajab jälle väikest shopiteraapiat. Sihtpunkt: Citadel. Korralik ostulinnak, täidetud erinevate kaubamärkide outlettidega. Kaugem osa parklast on üsna tühi, kõik tunglevad “otse treppi” lahenduste ümber. Minu plaan on oma vanale, kuid siiski heale, Columbia särgile mõned alternatiivid leida. Ja ennäe, ongi Columbia outlet ka olemas. Need särgid, mida mina tahan, loomulikult soodusmüügis ei osale. Teisalt pole ma veel leidnud võimalust, et need innovatiivsed lõiked ja materjalid — väidetavalt hakkab särk higiga kokkupuutel aktiivselt jahutama — kuidagi koju kätte tuleks, niisiis maksan rõõmsalt täishinna ja olen ikka õnnelik.
Citadel Outlet
Päris vahva on Nokia telefonist jälgida, kes minu läheduses asub. Teised jällegi teavad mind otsida, kui meie ühist traadita võrku levimas näevad. No ja siis saab muidugi juba ka Messengeris otse suhelda. Kohtume Jamba Juice’is.
Pilt sellest, kuidas tüüpiline Eesti turist Santa Monica Pieri pildistab
Päeva lõpetame samas kandis, kus alustasimegi: Santa Monicas. Seekord läheneme teisest suunast ja suundume kaile. Jalutame kai otsa ja tagasi, valime söögikohaks Bubba Gumpi. Siin on ettekandja kutsumine hästi nutikalt lahendatud: laual on auto numbriplaati meenutav sinise taustaga silt tekstiga: “Run, Forrest, Run!” Kui tahad abi, keerad sellele peale punase taustavärviga sildi, mis teatab: “Stop, Forrest, Stop!” Mõlemal korral, kui ma seda kasutasin, jõudsin napilt sildist lahti lasta, kui juba kostis laua teisest otsast: “How can I help?“
Jookse!Ära enam jookse!
Ilm on kevadiselt soe. Homme läheme Hollywoodi.
03.03.2019
Eile Santa Monica, täna Beverly Hills. Hommikusöögiks, noh. Või no… piirkond, kus me hommikust sööme. Saate aru küll. Leiame popi koha nimega The Farm, aga natuke tuleb oodata — meile peaks laud vabanema umbes veerand tunni pärast. Jalutame ringi ja nuusutame raha lõhna. Söök on igatahes ootamist väärt.
Ilm on ka juba märksa paremaks läinud: hetkel ei saja!
Järgmiseks üritame Hollywoodi silti pisut lähemalt uudistada. Mitte D otsa ronima minna, vaid lihtsalt paar endlit klõpsida. Selgub, et enamikel mäeveere tänavatel on parkimine rangelt keelatud. Õnneks leidub üks sõbralik kontrolör, kes meid õigesse kohta juhatab. Parkimine ise — külgboks harjumatult suure masinaga üsna korraliku kaldega tänaval — tundub küll hirmus, aga Expeditioniga on see käkitegu. Kaamera, andurid, imepisike pöörderaadius, automaatkast… Igatahes, saame pargitud ja pildid tehtud. Vahepeal märkame, et meie kohalik SIM ei taha just kriitilistel hetkedel netti pakkuda. Ilmselt tuleb edaspidi Waze igaks juhuks juba hotellis ette valmistada. Ja alati on varuvariandina Google Mapsi offline-kaardid.
Everybody comes to Hollywood
Natukeseks jätame Märdi ja Krissu omapäi ja läheme Imbiga stuudiotuurile. Eelmisel õhtul tehtud kiire turu-uuring näitab, et variante on mitu, aga ainult üks stuudio tegutseb endiselt “päris” Hollywoodis. Enamik on kas Burbanki või Culverisse või Universal Citysse kolinud, aga Paramount on endale kindlaks jäänud. Märt teeb peatuse foori juures, parempöörderajal. Leiame võimaluse tee ületamiseks (liiklus ei ole üldse tihe) ja otsime õiget ust. Sisse jõudes kuuleme väljast vähemalt 5 sekundit kestvat signaali. “Welcome to LA,” ütleb letis olev teenindaja pisut piinlikkust sisaldaval toonil. Vastame, et signaali anti meie sõpradele ja võimalik, et sedapuhku isegi asja eest. Meie senised kogemused siinse liiklusega on igatahes üllatavalt positiivsed.
Paramounti peavärav, mis asub tegelikult territooriumil sees
Stuudiotuur on veel põnevam, kui ma ootasin. Giid kogub grupi kokku ja teeme väikese tutvumisringi. Igaüks räägib, kust ta pärit on ja mis ta lemmikfilm on. Ei pea Paramounti oma olema. Avastan, et minu lemmik on endiselt Back to the Future. Mis, loomulikult, ei ole Paramounti nimekirjas. Saame muuhulgas teada, et “risttolmlemist” on suurte stuudiote vahel üsna palju. Giidi sõnul võib näiteks juhtuda, et Fox toodab, Warner levitab ja mingid stseenid on filmitud Paramountis.
Turbolift (Star Trek Beyond, 2016)
Star Trek, mis on Paramounti üks kuulsamaid ja pikaealisemaid kaubamärke, sai jalad alla eelkõige tänu asjaolule, et üks väga vinge naine — Lucille Ball — sellesse Gene Roddenberry ideesse uskus. Hiljem (1967) ostis Paramount Desilu, oma vahetu naabri, ära ja suutis ühel hetkel ka Star Treki taaselustada. Selle laienemisega oli üks huvitav seik veel. Stuudiote plaani vaadates on puudu mõned numbrid: kunagise stuudio 10 asemel on Technicolor Post Production, 13 on meelega vahele jäetud, aga 22 jäi vahele täiesti kogemata. Pärast Desilu ostu maalinud üks töömees nende stuudiotele uut numeratsiooni. 19, 20, 21 tehtud, läinud mees lõunale ja tagasi tulles alustanud nummerdamist 23 juurest. Kui viga välja tuli, oli numeratsioon juba omajagu kaugemale jõudnud. Kuuekümnendatel ikka juhtus asju. 🙂
Igasugu klassikuid on siin filmitud. Isegi Team America: World Police.
Veel saame teada, et kogu oma geniaalsuse juures oli Alfred Hitchcock stuudiobossidele paras peavalu. Näiteks Rear Window filmimiseks olla ta küsinud kõige kõrgemat stuudiot. Paramounti kõige kõrgem, number 18, ei olnud meistri nägemuse teostamiseks siiski päris piisav. Kuna stuudiol oli ka keldrikorrus, lammutati põrand ära ja ilmselt kaevati veel sealt ka natuke sügavamaks. Võtete ajal hakanud paljud näitlejad ja võttemeeskonna liikmed haigestuma. Selgus, et realismi lisamiseks sõitsid taustalt aeg-ajalt autod läbi. Stuudio (sound stage) on ehitatud võimalikult helikindlaks. Ventilatsioon ei mõju aga helikindlusele väga hästi. Mis juhtub, kui sisepõlemismootor ventileerimata ruumis pikemalt töötab? Kui bossid sellest trikist teada said, keelati Hitchcockil töötava mootoriga autod stuudios rangelt ära. Filmi tähelepanelikult vaadates pidavat näha olema, et mõned autod oluliselt aeglasemalt sõidavad — neid lükkavad auto taha varjunud abitöölised, kuna mootor ei tööta.
Stage 18
Tuur tehtud, kohtume 0,4 miili kaugusel toidupoes. Mis teeb… umbes 2000 jalga?! Miks nad siin meetritele üle ei võiks minna, nagu ülejäänud maailm?
Järgmiseks võtame ette La La Landist (no ja ikka mujalt ka) tuntud vaate Griffithi tähetorni juures. Mäkke suundub meeletul arvul autosid, parkimiskoha leidmine on keeruline. Üks neoonvestis ütleb: “Pange sinna tee äärde, mu boss lubas.” No olgu, eks me’s pargi pealegi bussirajal, keelumärgi all. Meie parkimiskohalt jääb ülesmäge kõndida veel 0,7 miili (nõks üle kilomeetri), kõrguste vahe on ca 80 meetrit. Ehk 269 jalga. Peamine eesmärk on enne loojangut üles jõuda — see õnnestub meil korraliku varuga.
Mäetipust paistab Los Angeles justkui lõpmatusse laiuvat. USA suuruselt teine linn, pea 4 miljoni elanikuga (kõiki äärelinnu lugedes muidugi oluliselt suurem), on rahvastiku tiheduselt Tallinnale oluliselt lähemal kui New York City. Pilvelõhkujaid on ainult päris kesklinnas, üldiselt on tegu pigem madala, aga laialivalguva linnaga.
Panoraamvaade, mille Google Photos automaatselt kokku lõikas
Naudime vaateid ja päikeseloojangut, eksperimenteerime panoraamvõtte erinevate moodustega. Kolame natuke ka observatooriumis ringi, aga planetaariumi piletisabas ei raatsi seista.
Griffith Observatory
Tähetornist viib tee meid teistlaadi tähtede juurde: Hollywood Walk of Fame. Ma kujutasin seda kõike hoopis teistsugusena ette. Ilmselt natuke kompaktsemana. Just nagu terve Hollywood Boulevard oleks neid tähti täis! Tegelikult on ca kahekilomeetrisel lõigul üle 2600 tähe. Üsna varsti panen tähele (!), et mõned nimed korduvad. Tegijaid austatakse viies erinevas kategoorias, st näiteks Frank Sinatra on tähe saanud loomulikult lauljana, aga ka tele- ja filmirollide eest.
Frank Sinatra, telemees
Õhtusöögiks viime seekord Krissu ja Märdi ka Yard House’i. Nii oleme kaks kolmandikku kõigist siin söödud õhtusöökidest teinud samas kohas. No kas nii saab? Homme sõidame San Diegosse.
Hea suur auto, siia mahub kogu meie söök ära.
Millal “homme” kätte jõuab, ei julge jälle lubada. Ilmselt mõni nädal ikka läheb. Või vähemalt mõni päev.
NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.
Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.
Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.
Esialgne sõiduplaan, mida töö käigus pisut veel optimeerime
USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.
Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.
Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.
Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!
Glamuurne õhtusöök
Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.
Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.
Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!
Krissu on rõõmus, et üldse kuskil magada saab
Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.
Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.
Esimene lend: HKI –> CDG
Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂
Finnair viib Pariisi, aga edasi?
Paris Charles de Gaulle (CDG)
Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.
Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.
Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉
Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.
Esialgu veel rõõmsad
Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉
Lennuk või LAN-party?
Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!
Väsinud, aga siiski õnnelikud
Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.
