Hommikusööki ei saa, sest sõin eile kogu moona ära (mul oli juustu, salaamit ja määrdejuustu, mida ma salamisi alguses kodujuustu lootsin olevat). Miks ma küll seda va pakisuppi kaasa ei pakkinud? 😉
Sõita esimese hooga ca 600km. Tankisime eile paagi täis, Vedru roolis. Kütus maksis ~25€ 40 liitri eest. põhjas on kõvasti kallim.
Autos avastan, et üks väga-väga oluline sõrmus on kadunud: õhtul panin mõlemad õlakotti, välja tuli praegu ainult koolisõrmus. Paanika, jube vilets enesetunne. Saadan Trelew’ poole sõnumi, et keegi kohalik (Milton Rhys, kellega eile õhtul täiesti juhuslikult tutvusime, kuna ma oma nina teiste vestluste vahele toppima kippusin ja kes iga asjaga aidata lubas) vaataks ruumi üle, eks näis. Võib ka kohvrisse pakitud teksade taskus olla, aga sinna saab alles 600km pärast vaadata. Samas tundub mulle, et kosmiline side läks praegu veel tugevamaks.
100km hiljem saan Trelew’st sõnumi, et sõrmus on leitud. Palun postiga Tallinna saata. Edasi leviauk.
Mäed on üliväga vinged. Kui mu iPod elusalt koju jõuab, näitan videoid ka. Kõrgus merepinnast hetkel veel alla 300 meetri. Kurvid tõmbavad keskmist kiirust alla, aga ikkagi oleme graafikust ees.
Reisi kõige lõunapoolsem punkt saavutatud.
Indiaanlaste reservaadid. Kõrgus merepinnast 700m, laskume. Isegi Neljapäeva plaat sobib läbi kõrbe kihutamiseks päris hästi.
Lumi teeservas! Bensiinijaam, kuhu on kogutud puitu.
Saan sõnumi, et homme toob mulle sõrmuse ära Ms Glenda Powell. Soovitati enam mitte ära kaotada. 🙂
Bensiin saab otsa ca 10km pärast hoiatustule süttimist, Siim on roolis. Tanklani jääb veel 20km. Proovime teistest autodest klaasipesuvedelikuvoolikuga imeda, aga ei miskit. Tamar ja Co lähevad meile bensiini ostma. Perensist sõitsime ammu mööda, kui tema ekipaaž meid kinni püüab, väidame, et naudime niisama vaadet. Usutavalt. Aga Murphy elab ikka siin ka: loomulikult saab kütus otsa seal, kus mingit levipojakestki pole.
Tamari ekipaaž jõuab bensiiniga tagasi, kahest 2,25l Coca Cola pudelist jätkub rahulikult tanklani. Jätkuks ööbimiskohani ka, aga me oleme nüüd ettevaatlikud. Ja ausõna, osuti järgi pidi bensiini veel vähemalt järgmise tanklani jätkuma.
Priit on haige, ilmselt ka palavik. Jättis eilse õhtu kontserdi vahele. Näis, mis täna saab.
Söömisega on pahasti natuke. Hommikusöögiks võtsin Margolt ampsu banaani, järgmine eine kell 16:00. Hakkas juba üsna nõrk tunne peale tulema. Boonusena leidsin siit esimest korda kogu reisi jooksul alkovaba õlut! Quilmes Lieber. Maksab sama palju kui sama suur päris õlu.
See, kes mulle homme sõrmuse ära toob, on meie siinne “giid” ehk kontaktisik. Pakk pannakse õhtul bussile ja hommikul on kohal. Nagu Cargobus. Aga 600km kauguselt.
Tänase kontserdi laval on tagumiste ridade poodium ehitatud õllekastidele. Ühtlasi käib pea pisut ringi.
Kontsert on taaskord hea, kuigi ruum on eelmistest raskem: tuhm teatrisaal, koori teist serva väga ei kuule. Peeter teeb kummalise lükke, laseb Siimul esimese lisaloo kohe otsa teha, ei tule vahepeal kummardama. Liiguvad vandenõuteooriad. 😛
Majutuskoht on Residencial Estefania (Trevelin). Olen kolmeses toas koos Priidu ja Hannesega. Eelmise öömajaga võrreldes on see ikka luksuse tipp.
Loodetavasti jõuab homme siis sõrmus ilusti minuni.
Lisa kommentaar