Ma ei kirjuta siin ACTAst. Näiteks sellepärast, et demagoogiat on pillutud juba liiga palju. Mõlemalt poolt. Või seetõttu, et kõigil on kõrini, minul kaasaarvatud. Piisaks ehk sellestki, et ma ei valda teemat piisavalt, et kaasa rääkida. Ei ole ise lugenud, ei ole ka ühestki piisavalt usaldusväärsest allikast piisaval tasemel tasakaakaalukat kokkuvõtet kuulnud.
Küll aga on kogu SOPA/PIPA/ACTA ümber kraaklemine tõstatamas üht väga olulist teemat: autorikaitse kui niisugune. Kas, mil määral, mis metoodikaga, kui rangelt ja tagatipuks MIKS meil seda üldse vaja on?
Mina kasvasin üles ajastul, kui remix oli juba omaette väljendusvormiks saanud. Oot-oot? Juba? Millal see siis juhtus? Ja misasi see remix üldse on?
Wikipedia räägib, et kõik algas salvestusseadmetest. Aga kas ikka on nii? Kas ei ole see, mida tänapäeval samplinguks nimetatakse, lihtsalt järgmine samm, järgmine aste meie arenguredelil? Looming, teadus, evolutsioon — kõik nad tuginevad varemloodul, sünnitamaks midagi uut. Midagi päris uut ei saa tühjast kohast tekkida, kui ehk vaid väga harukordsete juhuste näol.
Ja üldse, kuidas inimene õpib? Ega ometi mitte … imiteerides? Tõsi, mõnele isendile piisab reeglite selgitamisest ilma näideteta, aga näited teevad asja märkimisväärselt lihtsamaks, kas pole? Miks pilliõppes tundide, nädalate, kuude kaupa heliredeleid mängitakse?
Ah, mis ma ikka seletan. Teaduse/tehnoloogia areng on eksponentsiaalne. On alati olnud. Just sellepärast, et kõik seniavastatu-leiutatu on olemas. Kui areng liigub mööda eksponentfunktsiooni, aga autorikaitse endiselt lineaarset ajaarvestust (n aastat autori surmast jms) peale surub, kas ei ole siis nende kahe vahel teatavat vastuolu? Appi, ei, olgu, ma enam ei seleta, ausalt ka. 🙂
Soovitan hoopis filmiseeriat, mille neljas osa kohe-kohe — juba 15. veebruaril — välja tuleb: Everything is a Remix. Kolmas osa on minu arvates seni parim.
Everything is a Remix Part 3 from Kirby Ferguson on Vimeo.
PS: Kas keegi kujutab ette, kui raske on laulu kirjutada? Saad loo valmis, kuulad, mõtled … aga mitte mingi nipiga ei või kunagi kindlalt teada, et keegi midagi sarnast varem teinud pole. Olgu, sõnad võivad originaalsed olla (kuigi enamasti on hoopis hunnik äraleierdatud klišeesid üksteise otsa laotud), aga just meloodia. Ja siis tulevad sellised tüübid, kes nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad ja nokivad. Ja nokivad. Mõnikord õigustatult. Teistel puhkudel tundub aga, et on eelnevalt kõvasti seemneid söödud. Juhtub ka, et (minule) täiesti ebanormaalsena tundunud sarnasus pannakse kohtus maksma. 🙂
Bottom line: ma ei julge enam muusikat kirjutada. Äkki saab kogemata hitiks, siis pean kellelegi maksma hakkama. 😉
Lisa kommentaar