Kes veel ei tea, käin ma regulaarselt jõusaalis. Või no vahelduva eduga. Üritan minimaalselt 3 korda nädalas kohale jõuda, kuigi rohkem ei teeks ka paha. Ja siis ühel hommikul tekkis mõte: jõusaal on nagu tüüpiline tarkvaraarendusprojekt.
Kõigepealt rääkisin analüütikule (st treenerile) oma vajadustest ja ootustest, vastu sain juba konkreetse ülesannete nimekirja. Okei, siin oleks justkui mingi lüli puudu, aga tegelikult müüdi mulle valmislahendus pisikeste modifikatsioonidega. Ja siis arendama.
Arendus käib iteratiivselt, lühikeste ja üsna hõredate tsüklitega. Tsükli skoopi saab vastavalt vajadusele korrigeerida, olenevalt tähtajast: mõnikord on vaja trennist otse koosolekule jõuda; ka algus võib venida. Sellisel puhul saab antud iteratsiooniga katta ainult osa planeeritud funktsionaalsusest. Kuna klient on mu enda keha, ei ole skoobi käigupealt kärpimine väga suur probleem. Kuigi tegelikult — nagu igas arenduses — ei ütle klient alati otse välja, kui ta millegagi rahul ei ole. Kommunikatsioon lonkab!
Kui aega on rohkem ja tähtaeg takka ei sunni, võib rahulikult võtta. Jõuab saunaski istuda, rahulikult asjade üle järele mõelda, kliendiga suhteid hoida.
Aga nagu kombeks, on testimine ka siin täielikult vaeslapse rollis. Testib lõpptarbija. Iseasi, kas ta vigade raporteerimisega üldse tegeleda viitsib, oskamisest rääkimata.
Lisa kommentaar