Järgneb pikk, lohisev ja igav kirjeldus sellest, kuidas ma “Kaks takti ette” eelvoorus käisin. 🙂
Lahkun kontorist igaks juhuks 15:00, sest reedeõhtused ummikud on ettearvamatud. Õigemini küll ettearvatavad, sellest ka varajane start. Selgub, et liiklus on eeldatust hõredam ja nii jõuangi juba 15 minutiga raadiomaja ette. Parklas on tuttav vaba koht, kuhu nüüd taaskord punane auto mõneks ajaks seisma jääb. Jalutan telemajja, süübides uksel korraks kaaskannatajate nimekirja. Ei ühtki tuttavat nime. 🙁
Loen reeglid läbi, teen nimesildi, kleebin selle rinda ja vaatan kella: aega on veel üle poole tunni ja siin ootamisega koguks ainult mõttetult pingeid. Sean sammud trepist alla ja teatan uksel valvuritädile, et käin korra autos rahakoti järel. Teen ka kiire kõne Laurile, juhuks kui ma siiski edasi peaksin saama. Teises voorus on vaja kedagi saatepilli mängima ja Lauri klaverimäng on klass omaette. Lauri on nõus ja paneb kalendrisse aja ennetavalt kirja. 🙂
Reto teeb raadiomaja ukse ees suitsu, valgustan ka tedagi oma plaanist. “Ja kui sa ei võidagi, ära siis sellepärast veel muusikat maha jäta,” ütleb ta lohutuseks. Teadagi. Seda on vaja. 🙂
R-Kioskist 2 pudelit vett ja tagasi telemajja, kus konkurente juba pisut rohkem koguneda on jõudnud. Poisid paistavad enamuses pungi või emo poole kalduvad, aga mitte päris Rivod — nii mõnelgi on habe lõua otsas. Üks neiu paistab koos ema või laulmisõpetajaga olevat. Mõned registreeruvad kella neljasele sessioonile, kuigi tegelikult on kutsutud mõneks hilisemaks ajaks — kõik laabub, sest piisavalt on ka neid, kes üldse kohale ei tule.
Kell saab neli. Kõik osalejad juhatatakse stuudiosse, kus žürii juba oma kohal istub. Seljatagant tunnen ära Saatpalu, kes antud konkursil “kurja kohtuniku” rollis on. Elmar Liitmaa paistab ka tuttav, aga nime ja nägu kohe kokku ei vii. Sama lugu Hanna-Liina Võsaga. Teist naissoo esindajat ei tundnud üldse ära — hiljem selgus, et Lenna oli. Nojah. 🙂
Veel enne laulmise algust loeb Eve Viilup kõigile sõnad peale, et kohtunikele tohib ja lausa peab vastu vaidlema. Ei tohi kohe alla anda, muidu on jama. Saame teada ka protseduurireeglid:
- Kohtunikud kutsuvad osavõtja lavale.
- Mikrofoni võib jätta statiivile või kätte võtta, aga sellisel juhul tuleb statiiv tõsta endast vasakule, et ta kaamera vaatevälja ei blokeeriks.
- Lauldes tuleks vaadata kohtunikke, mitte lage või lava enda jalge ees.
- Pärast laulmist kohtunikega vesteldes peab rääkima mikrofoni, vastasel juhul kuulevad televaatajad pärast ainult kohtunikke.
- Lavalt lahkudes tuleb minna stuudio ukse taha intervjuule, pärast mida võib kas lahkuda või stuudiosse järgmisi laule kuulama tulla.
Paljudele jäävad need reeglid arvatavasti närvipingest tingituna segaseks. Kes tõstab statiivi vasaku asemel paremale otse kaamera ette, kes räägib kohtunike küsimustele vastates mikrofonist mööda, kes unustab intervjuule minna…
Mõni etteaste ajab vägisi muigama. Õnneks lõpetavad kohtunikud liiga piinlikud hetked üsna kiiresti: “Siin on palju paremaid lauljaid — 40 hulka sul küll asja pole.” Või siis: “Sa ei oska üldse laulda.”
Üks noormees on nii närvis, et väriseb üle kere. “Isegi reied,” kommenteeritakse žüriist. Pärast teda tehakse väike paus, mida mina traditsiooniliseks lavaeelseks tualetiskäiguks kasutan. Väike ümin kraanikausi juures häälepaelte kontrolliks ja stuudiosse tagasi jõudes jõuan napilt maha istuda, kui laval olev neiu oma laulu lõpetab ja mind järgmisena peale kutsutakse. Ai. Närvid.
Astun prožektorivalgusesse ja võtan mikrofoni. “Tere, mina olen Kristjan. Laulu valik oli raske, aga ilmselgelt õige: Raimond Valgre “Õige valik” nimelt.” Monitorist kostuv hääl ei kuulu absoluutselt minule — kähiseb teine kuidagi imelikult. Kõrgeid (ja ilmselt ka kõrgeid keskmisi) sagedusi on harjumatult palju. Aga mis seal nüüd enam — käsi väriseb, hääl ka pisut, lugu kiiresti käima ja edasi. Elmar ja Lenna, vahepeal ka ülejäänud, teevad nipsu kaasa. Nende ja enda nipsude võrdlusest saan aru, et tempo ei taha üldse püsida — see peegeldub ka Kuurmaa ja Liitmaa nägudes.
“…et ma võiksin armastada teda.” Žürii märgib ära, et Vaiko Eplik laulis esimeses voorus sama lugu.
Saatpalu: “Kui sa lauljaks hakkaksid, mis stiili sa siis laulaksid?”
Mina: “Tahaks midagi svingivamat…”
Võsa (kinnitavalt ülejäänud žüriiliikmete poole): “See oli ju täitsa sving!”
Mina: “…või rokki.”
Saatpalu (kaotab lootuse): “No see on ju nagu sült ja mannavaht!”
Mina: “Maitse asi.”
Järgneb pingelangus ja väga lõbus intervjuu Eve Viilupiga. Mainin laulmist kahes bändis ja seda, et telemaja pole tänu meeskoorile üldse võõras koht. Viilup loodab intervjuu lõpus peatset taaskohtumist kui mitte selles saates, siis vähemalt mõne kollektiiviga.
Ja ongi kõik. Nädalalõpp võib alata. Nagu siit näha, ei saanud ma edasi. Nüüd on muusikaga lõpp. Minust lauljat ei saa. 😛
Lisa kommentaar