Hakkame jõudma reisi kõige kaugemasse punkti. Mis, paradoksaalselt, on linnulennult kodule isegi natuke lähemal. Ajaliselt muidugi mitte.
10.03.2019
Selle päeva sisse jääb Yosemite Valley, millest oli juttu eelmises postituses. Kogu senise reisi jooksul veedame me täna ilmselt küll kõige rohkem aega autos, aga need vaated on seda väärt! Ah jaa, lumeketid. Neist oli ka juttu. Jäi ainult mainimata, et tõenäoliselt neid rendiautole tegelikult ei tohikski vist paigaldada. Ja see $60 rendihind on nädalaks, kuigi meil on ainult päevaks vaja.
Ühe Walmarti juures tekib Imbil võimalus kogeda midagi eht-ameerikalikku: Girl Scout Cookies! Kui meile oli mulje jäänud, et tüdrukud ise küpsiseid küpsetavad, on tänane tegelikkus märksa igavam. Taustal tegutseb kaks erinevat tootjat, tüdrukutele on jäetud ainult müügiorganisatsioon. Samas, müügitreeningu mõttes on see kindlasti väga hea ettevõtmine. Ühe hooajaga (jaanuarist aprillini) müüvad nõks üle miljoni tütarlapse ~200 miljonit küpsisekarpi. Ehk siis keskmiselt suhtleb iga tüdruk nelja kuu jooksul kahesaja kliendiga.
Pärast Yosemite Valley vaadete nautimist märkavad meie lasersilmad teede ääres meeletuid … puupõlde? Istandus oleks vist õigem sõna. Mõtleme esiti, et ju on kirsid ja sõidame edasi. Vahepeal ähvardavad sildid, et nüüd mõne miili jooksul peatuda ei maksa, kuna möödume vanglast. Anname gaasi. Hakkab juba pisut hämarduma, kui otsustame kauguse ohutu olevat ja teeme siiski väikese peatuse. See magus lõhn, mis ukse avamisel sõõrmetesse kandub… uuh! Ja see täiesti sürreaalne vaade! Piltidelt võib ehk tunduda, et jälle on lumi maas. Tegelikult on need õielehed.
Kui sa pildi järgi ära ei tundnud, avaldan nüüd saladuse: meie “kirss” oli tegelikult mandel. Kaliforniast tuli 2017 seisuga 80% maailma mandlitoodangust.
Järgmisest hotellist kõigest saja kilomeetri kaugusel leiame õhtusöögiks Olive Gardeni. Tabame tipptundi, sest meile lubatakse neljakümne-minutilist ooteaega — mitte toiduga, vaid istekohaga. Õnnelike juhuste kokkulangemisel lubatakse meid aga kohe vabanevasse lauda. Ja teenindus on järjekordselt suurepärane! Nad ikka pingutavad oma jootraha nimel siin korralikult.
Ühe huvitava esmakogemusena on siin laudadel puutetundlikud ekraanid, kus saab näiteks lastele meelelahutuseks mänge tellida (maksab $1,50), aga ka arvet maksta. Kuni selleni välja, et saad arve seltskonna vahel ära jagada ja ka jootraha lisada. Antud juhul arvet tükeldama ei hakka, kuna reisikulude jagamiseks on meil niikuinii Splitwise.
Jõuame hotelli. DoubleTree Bakersfield. Maanteemüra kostab sisse, nagu oleks aken lahti. Kontrollin. Kinni on.
11.03.2019
Hommikusöögiks leiame eheda dineri. Sellise, kus teenindaja tuleb lauda ja naeratab. Ja kus saab selliseid vahukoorega vahvleid ja pannkooke. Eriti ehedaks teeb antud koha seik, et ta ei ole kuskil keset suurlinna, vaid väikse linna servas. Okei, Bakersfield on ainult natuke Tallinnast väiksem ja 24th Street Cafe on täitsa kesklinnas, aga tunne on see, mis loeb.
Keegi meist vihjab ühel hetkel, et me oleme ikka eriti eikusagile tulnud oma rännakutega. See sunnib mind Bakersfieldi tausta uurima. No ei ole ta nii väike ja tundmatu koht midagi. Kalifornia suuruselt üheksas linn, kust on pärit Bakersfield sound — 50ndatel sündinud kantrivool, mida mõned omakorda ka kogu kantriroki žanri aluseks peavad. Ehk teisisõnu: poleks Bakersfieldi, poleks Eaglesit. Või Creedence’it.
Stardime Bakersfieldist Las Vegase poole. Oleme sõitnud ca veerand tundi, kui Märdis ärkab kahtlus: telefon ennustab saabumisaega 12 tunni pärast. Nii pikki sõidupäevi meil plaanis ei olnud. Kuna meie kohalik SIM-kaart jagab mobiilset internetti endiselt ainult väga imelikes kohtades, navigeerime põhiliselt mobiili tõmmatud kaartide peal. Waze seda teha ei luba, küll aga Google Maps. Ja kuna sinna saab kaarte tõmmata ristkülikukujuliste tükkidena, jääb otsetee Bakersfieldist Vegasesse ilmselt minu telefonis pesitsevate kaarditükkide vahelisse pimenurka. Õnneks kaotame ainult pool tundi.
Järgmise tankimispeatuse ajal tuleb jutuks, et siinkandis on ka kummituslinnu. Minule meenub ähmaselt Müüdimurdjate osa, kus nad mahajäetud äärelinna (20. sajandi arenduse) tänavatel erinevaid liiklusega seotud müüte proovile panid. Sihukest kohta tahaks oma silmaga näha küll. Kaart näitab, et üks ghost town — Calico — on täitsa kohe siinsamas. Uurime lähemalt.
Kohale jõudes selgub, et tegu on hoopis kunagise kaevanduslinnaga, mis ajapikku rahvast tühjaks voolas ja kaasajal teemapargina tegutseb. Ei tea kas kõrgest piletihinnast või millestki muust tingituna, igatahes valmistab siinne “vabaõhumuuseum” pettumuse. Tundub, et seda kõike saaks oluliselt paremini teha. Aga võib-olla oleme hoopis meie imelikud.
Kaks ja pool tundi pärast hõbedakaevurite kummitustega tutvumist jõuame kõige säravamate lampide linna. Viva Las Vegas! Meie hotelli katusel on, muide, vähemalt hetkeseisuga kõige võimsam inimese loodud valgusallikas, mis otse taevasse säherduse kiire virutab, et seda ka LA lennujaama kohal tiirutavast lennukist näha pidada olema.
Hotell ise on ka täiesti omaette nähtus. Paari päeva eest otsitud soodsamatest ööbimispakkumistest polnud ta küll kõige odavam, kuid esiviisikus kindlasti. Ja mida selle raha eest siis saab? Püramiidis ööbida!
Leiame parkimiskoha, veeretame kohvrid hotelli valvelaua juurde … ja otsustame enne check-ini järjekorda võtmist õhtusööki otsida. Saba tundub ebanormaalselt pikk, äkki on mõni grupp korraga saabunud ja hiljem saab kiiremini. Naudime kohalikus mehhikopärases restoranis õhtusööki — ülevalt piiludes paistab rahvamass vahepeal tõesti mõnevõrra kahanevat. Selleks ajaks, kui ma sappa jään ja teised ringi vaatama luban, on rahvast jälle juurde tulnud. Kuna aega on palju, uurin alternatiivseid võimalusi. No näiteks online check-in lubaks järjekorda ignoreerides ühe täiesti vaba leti juurde minna. Sellega on ainult üks suur “aga” — kuna broneering on tehtud läbi booking.comi, ei leia Luxori äpp seda kinnituskoodi üles. Mis seal ikka. Umbes tunniga jõuame leti äärde — Imbi on mulle vahepeal seltsiks tulnud — ja alustame sisenemisprotsessi. Minul on selleks ajaks tekkinud kaks küsimust.
“Kas teil on alati siin nii palju rahvast?” “Aga loomulikult, me oleme Vegase üks suurimaid hotelle, üle 4000 toa.” Okei. See number paneb pea veits ringi käima küll. Teine küsimus, kas neil mulle sünnipäevaks ka midagi erilist pakkuda on, saab ka väga ilusa vastuse: “me võime teid sel puhul parema klassi tubadesse paigutada.” Alati tuleb küsida. Kui ei küsi, ei saa kindlasti. 🙂
Paremad toad tähendavad muuhulgas, et need on melust pisut kaugemal, kõrvuti ja natuke suuremad. Kui broneeringus oli ühes toas suur voodi (king size) ja teises kaks natuke väiksemat (queen), siis hetkel neil sellist kombinatsiooni kõrvuti pakkuda ei ole. Niisiis, kaks tuba, mõlemas kaks täiesti arvestatava suurusega voodit. Ööbi või kaheksakesi. 😀 Kaks tuba kaheks ööks neljale inimesele läheb kokku maksma natuke alla kolmesaja euro. Pole paha diil. Ja no ega’s Las Vegase ärimudel ei olegi majutuse pealt raha teenida.
Paar huvitavat infokildu Luxori kohta veel. Esiteks avanevad kõigi tubade uksed siserõdude poole, st püramiid on seest üsna tühi. Teiseks: liftid sõidavad diagonaalis, mööda püramiidi külgservi. Igas nurgas on oma liftid, kusjuures korrused jagunevad liftide vahel ühtlaselt. Ehk siis mitte iga lift ei peatu igal korrusel. Esialgu ajab see segadusse, aga mastaapi arvestades on kõik täiesti loogiline.
Viime asjad tuppa ja läheme stripile jalutama.
12.03.2019
Ma ei tea, kust nad küünlad leidsid, aga igatahes äratab mind sünnipäeva hommikul lasersilmade trio laulu ja põleva muffiniga. Aitäh! 🙂
Hommikul sooritame esimese asjana kohustusliku kava ja teeme sildiga pilti. Silt on oluliselt madalam, kui mulle seni tundunud on. Lisaks on seal pidevalt paras järjekord pildisoovijaid. Mulle tundub huvitavam teha pilti järjekorrast ja silt pigem tagaplaanile jätta. Aa, üks rendi-Elvis tiirutab seal ka ringi. Ja teine. Mõlemal oma Cadillac.
Hommikusöögikoha leidis sedapuhku (jälle?) Märt. Natuke viisakamas piirkonnas (Tivoli Village), kuhu jõudmiseks sõidame mööda lugematutest kiiresti-ja-odavalt abiellumise putkadest ja lahutustele spetsialiseeruvate advokaatide reklaamplakatitest. Online arvustuste hulgast jääb muuhulgas silma selline küsimuse-vastuse paar: “Is it fancy? Yes, but not really.” (“On see uhke koht?” “Jah, aga mitte päris.”) Sünnipäevalapsena — jah, ma ei häbene seda kuskil mainida — saan magustoiduks jube head jäätist.
Pärast hommikusööki viime Imbi ja Krissu shoppama, meie Märdiga suundume Shelby muuseumi. Ajaliselt läheb üsna napiks, kuna tahame kaks korda päevas toimuvale tasuta tuurile jõuda. Tundub, et ei jõuagi, aga kohale jõudes selgub, et tuur on just alanud ja võime julgelt grupiga liituda. Pärast taustalugusid erinevatest autodest viiakse meid ka tehase poolele, kus muuhulgas räägib kogu siinse operatsiooni asepresident, kuidas ta viimase 17 aasta jooksul Mustangite modifikatsioone disaininud on. Vot sulle turundust! Isegi kui keegi täna ühtegi autot ei osta, on kõik tuuri lõpuks selle kaubamärgi külge emotsionaalselt nii kõvasti aheldatud, et mõni särk või müts läheb ikka kaubaks. Nii ka meile.
Kuna kokkulepitud kokkusaamisajani on veel natuke puhvrit, külastame enne Imbi ja Krissuga taaskohtumist ühte suuremapoolset elektroonikapoodi. Fry’s Electronics.
Suur küll, aga mõned riiulid näevad nukralt tühjad välja. Küsime pulli pärast teenindajalt, ega neil kassetipleierit pole. Ema tõi mulle mu esimese aastal 1989 USAst, nii et sellega saaks ring justkui poeetiliselt täis. Ja ennäe imet, täitsa on! Teeb veel nalja, et VHSimängijate kõrval on. Neid nad tegelikult siiski enam ei müü.
Sõidame teise kaubanduskeskuse juurde, leiame ülejäänud reisiseltskonna üles ja suundume tagasi Fry kõrval olevasse Whole Foodsi. On küll kallis, aga ostame siit homse hommikusöögi ja reisisnäkid, sest tuleb pikk päev.
Hotellis võtame paar tundi vabalt (kell on juba viis?!?) ja siis seame sammud õhtusöögile. Algne mõte on kuskile kaugemale minna, aga Hard Rock Café jääb enne ette. Tellime Imbiga kahepeale ribid, aga see on ka ikka jube suur ports.
Hotelli tagasi jõudes lööme mänguautomaatides kamba peale 4 dollarit sirgeks. Minutiga. Hiljem avastame, et ringi keskel oleks väiksema panusega masinatel sama raha eest oleks 100x kauem mängida saanud. Oh, well. Ühtegi coin-op (ehk siis müntidel toimivat) masinat ei paistagi enam olevat. 🙁
13.03.2019
Päeva põhiline eesmärk on Grand Canyon. Eel-luure lubab sealkandis külmemat ilma kui hetkel Eestis. Oma talvesõidu-võimekuses me ei kahtle, auto saaks ka vabalt hakkama. Rehvidest ei tea, aga vaatlusel tunduvad lamellid korras olevat. Jama on selles, et siin pannakse halvema ilma korral tee täiesti kinni ja siis ei saa üldse.
Enne kanjonit jääb teele Hoover Dam. Või no päris teele ei jää: vanasti läks maantee üle tammi, aga siis ehitati laiem sild kõrvale. Pildid ei suuda seda mastaapi õiglaselt edasi anda, see ehitis on lihtsalt MASSIIVNE. Ja ilus ka. Ma poleks kunagi arvanud, et ma betoonkonstruktsiooni kohta nii ütlen, aga igasugune art deco on minu silmis vapustavalt kena.
Grand Canyon South Rim sai eelmises postituses piisavalt kirjeldatud, aga ühe seiga tahaks siiski lisada. Kui meie maal sisaldab klaasipesuvedelik üldjuhul siiski ka mingisugustki puhastusvahendit, siis siin on vähemalt rendiautodel paagis ainult tavaline kraanivesi. Mis tähendab, et tuuleklaasi porisemal teel kojameestega puhtaks ei saa, tuleb tanklas eraldi üle käia.
Kanjoni servalt naasnuna tahan lõpuks ka kohalikku rämpstoitu süüa, sest see on odav ja raha põleb ikka jube kiiresti ja üldse on kõik kole ja paha, aga teised lasersilmad mässavad ja lohistavad mind Big E Steakhouse’i. Siinsed ribid on märksa paremad kui Vegase Hard Rock Cafes. Sõbrad ei lase sõpradel rämpsu süüa — aitäh selle eest. Ja no see on nii fäänsi koht, et soola- ja pipraveskite jahvatustihedus on seadistatav!
Õhtuks peame jõudma Phoenixisse, kus meid ootab seal ajutiselt pesitsev Liisa. Optimeerime kulusid ja jätame ühe hotelliöö tegemata. Kes veel jutu algust mäletab, siis Liisa on üks kahest, kes oleks muidu meiega osa reisist kaasa teinud, aga töö tuli vahele.
Phoenixisse jõudes on pime, aga leiame õige koha üles. Konsumeerime Walmartist toodud külakosti ja Liisa pakutavaid jooke. Ja siis jaguneme külalisvooditesse laiali. Sedapuhku oleme mina ja Märt elutoa lahtikäival diivanil, kui Imbi ja Krissu külalistetoa hõivavad.
14.03.2019
Ärkame aeglaselt, võtame rahulikult. Kiiret pole nüüd enam kuskile. Tõsi, õhtul on vaja Los Angelese hotellis olla ja auto tagastada, aga kummalgi neist ei ole ranget tähtaega. Jalutame koos Liisaga hommikusöögile meeldivasse hipsterikohta.
Vaikselt hakkab koitma, et Liisa korraldab meile ennelõunase jalutuskäik-ekskursiooni oma linnaosas. Et paremini vastu pidada, läheme järgmisse hipster-kohta ja võtame jääkohvi. Minu puhul jääteed.
Tuur jätkub ülikoolilinnakus, millega Liisa ühe rahvusvahelise programmi kaudu hetkel lähemalt seotud on. Lisaks muule saame teada, kuidas Frank Lloyd Wright siin omal ajal tudengeid tasuta tööjõuna kasutas. Õigemini — nad vist lausa maksid peale, et sellise kuulsuse tiimis tööd saaks rügada. Ja iseloom polnud tal ka suurem asi, nagu kõvematel tegijatel sageli tavaks.
Mida on Phoenixis hästi palju? Jah, hipstereid, tudengeid, päikest ja kuuma õhku. Aga mida veel? Siin on igal sammul mõni kaktus. Ja kui linnas sees on need omamoodi staatusesümbolid — mida suurem kaktus su majaesist ehib, seda kõrgemal sa ühiskonna silmis oled — siis meile sellest ei piisa. Me peame äärelinna kõrgendiku otsa sõitma, et neid ikka rohkem näha.
Pärast kaktustega üle doseerimist kihutame mööda täiesti sirget maanteed tagasi LA poole. Viimase hotellini on sõita veel napilt 390 miili (630 km). Umbes kella kolme paiku hakkame arutama, et varsti võiks lõunat süüa. No nii umbes tunni aja pärast. Kasutada on järjekordselt ainult Google Mapsi offline-kaardid. Pärast paari variandi läbiarutamist leiame, et mehhiko restoran nimega Dos Amigos kõlbab meile küll. Väga palju marsruudilt kõrvale ka ei kaldu. Vaatamata ümbritsevale kõrbele ja lehmaventilaatoritega farmidele on siin üks kohanimi kuidagi peaaegu kodukandi hõnguga — Vicksburg.
Ja siis me jõuame kohale. Ümberringi paistab ainult tühermaa. Või karjamaa, kes teab. Maja ees on rivi tõelisi ameerika masinaid, üks pickup truck suurem kui teine. No stiilis Dodge Ram ja sellised. Hakkab kuidagi kõhe. Aga mis siin ikka, meie auto on ka suur ja äkki võetakse ikka sõbralikult vastu. Astume sisse ja leiame, et kogu seltskond, kliendid ja personal kaasaarvatud, on puha meie mõistes pensioniealised valged inimesed. Tõenäoliselt peavad just nemad ümbritsevaid farme. Ja kõik on nii sõbralikud ka, et tiba piinlik on selle ukse taga kogetud ärevuse pärast.
Kui soovid mehhiko toidust teravamat maitseelamust, ära sinna mine: isegi kõige vürtsikamad valikud on oluliselt pehmemad kui Soome sinep. Kõhud saime siiski üsna hea hinnaga täis ja ega need toidud nüüd halvad ka ei olnud. Lihtsalt ootused mehhiko restoranile olid natuke teistsugused.
Viimase hotellini jääb läbida veel 270 miili, mille jagame enam-vähem võrdselt pooleks peatusega järjekordses Walmartis. Tee on igav ja sirge, vahepeal katsetame auto võimeid. Kiiruse kolmekohaliseks minnes (miilides muidugi) hakkab suur kast tuule käes pisut ebastabiilseks muutuma, aga muidu on kõik viisakas. Juba LA lähemal sõidan püsikiirushoidjaga kiirteel kehtivast piirangust ca +10 miili tunnis, mis siinkandis tundub pigem tagasihoidlik käitumine olevat. Korraga märkan politseiautot. Nonii, nüüd tulevad raudselt need karmid trahvid mängu, millest igal pool juttu on. Aga ei, tema sooritab minust paremalt möödasõidu ja jätkab oma teed. Ju siis +10 on okei.
Hotell asub peaaegu kurikuulsas piirkonnas — enam-vähem üle tänava algab Compton. Aru küll ei saa, et kuskil midagi kahtlast toimuks. Aga ega me igaks juhuks CPT peale luurama ka ei lähe. Viime asjad tuppa ja asume Märdiga teele. Auto on vaja Avisele tagastada. Vaatan kütusenäidikut. Veerand paaki. Kuidas me küll viimati tankides nii valesti arvestasime? No eks ma muidugi jälle põdesin ja võtsin igaks juhuks puhvriga. Aga nüüd oleks vaja seda siis kuidagi kiiremini vähendada. Väänan käigukangi asemel olevat ümmargust nuppu, kuni ekraanil on D asemel S. Oppaa! Suur masin küll, kohalikus mõistes pisikese 3,5l V6 mootoriga, aga see seadistus äratab ta ellu. Ja kuidas veel. Gaasipedaal on ühtäkki ülitundlik ja tunne on, nagu oleks suure Expeditioni juhiistmelt hoopis mõne sportlikuma Focuse rooli sattunud. Kas just päris ST, kindlasti mitte RS, aga igal juhul midagi hoopis enamat kui minu kunagised 1,6-liitrised.
Tagant tuhiseb mööda üks valge Volkswagen. “Vot SEE on Sport Mode,” kommenteerib Märt kõrvalt. Annan gaasi ja olen hetkega volkaril sabas. Jep, töötab küll. Ühtegi ohtlikku olukorda me ei põhjusta, kiirust liiga palju ei ületa ja kellegi üleliigset tähelepanu endale ka ei tõmba. Aga lõbus on. Ja natuke kurb ka, sest sisuliselt tähistab see ju meie reisi lõppu.
Aga üks epiloog kulub sellele loole küll veel ära. Püsi kanalil!
Lisa kommentaar