Päev 12: Vormelikarussell algab, festivalisuvi jätkub
Nonii, nüüd on see käes. F1-nädalalõpp algab ja meil on piletid! Ometi leiame, et linnaga tutvumiseks on liiga vähe aega jäänud ja võtame hommiku veel vormelivabaks. Seda enam, et reedel saab nagunii tasuta sisse. Läheme vaatame hoopis, kas Imbi tänaval ka Imbile uue profiilipildi saaks. Tee on peaaegu tuttav ning läheb mööda eile külastatud Low Yat Plazast. Tänavasilte on raske leida, aga monorailijaama silt sobib ka. Jee, siin on Imbil lausa omanimeline jaam!
Rajale minekust lahutab meid veel plaan kohalikust toidupoest läbi käia ja igaks juhuks natuke joogipoolist varuda. Hotell jätab meile tuppa küll 2 tasuta pudelit vett päevas, aga sellest ju ~30-kraadises palavuses ei piisa. Niisiis võtame ühe suure ja mitu väikest pudelit, hinnaga 1,3RM/pudel (0,6l).
Selgub, et ringraja kodulehel välja reklaamitud “kiireim tee raja äärde”, mille eest me kahepeale kokku ligi 100 eurot välja käisime, kestab meie hotellist startides ikkagi kokku umbes kaks tundi. Kusjuures hotellist raudteejaama (KL Sentral) viib Uber umbes 15 minutiga, sealt edasi viiv rong ei ole aga ekspress, mida me lennujaamast tulekuks kasutasime, vaid teeb kolm vahepeatust. Viimased 14 kilomeetrit läbime “linnaliinibussiga,” mille rajapoolsest peatusest peaväravasse saamiseks tuleb korraks ka raja ümber tiirutava shuttle’i peale hüpata.
Jõuame niisiis raja äärde natuke pärast kella kahte, kui teine vabatreening täies hoos on. Kuna reedel pileteid ei nõuta ja ligipääs tribüünidele on vaba (tõsi, turvakontroll tuleb läbida), piilume vaateid kallimatelt toolidelt ja oma kohtadele ei hakka minemagi. Tuleb välja, et Vormel-1 autode mootorimüra küll häirib pisut omavahelist vestlust, kuid valuläve ei ületa. Sama ei saa öelda GP2 puhul. Nii saan ma lõpuks aru viimastel hooaegadel foorumitest ja meediast läbi käinud kiunust, et F1 on nüüdsel turbohübriidajastul liiga vaikne. Tegelikult oleks tulnud koos 2014 jõustunud reeglimuudatustega teisi samadel nädalalõppudel sõitvaid sarju vaiksemaks tuunida — meelelahutusäris on ju ikka see reegel kehtinud, et soojendusbändide helinivoo ei ületa peaesineja oma, vaid vastupidi. 😉
Raja ääres on vaatamata tasuta sissepääsule rahvast üsna vähe. Või ehk just tasuta sissepääsu tõttu? Mitte et me kurdaks — järjekorrad on mõnusalt lühikesed (enamasti lausa olematud) ja hinnadki on festivali kohta päris mõistlikud. Pudel joogivett, mis poes maksab poolteist ringitit, maksab siin kolmeka. Kebabimähis (wrap, noh) koos pisikese Pringlesi ja pudeli veega on 25RM, ehk nõks üle kuue euro. Ainsad hinnad, mis kohalikku taustsüsteemi arvestades täiesti teiselt planeedilt tunduvad pärinevat, on ametliku vormelikraami küljes. Siin on sihtgrupp ikkagi see, kellele kogu vormelikarussell algusest peale suunatud on: rikas lääne-eurooplane (või samaväärne). Võrdluseks: kui Sepangi ringraja nokats maksab 60RM, tuleb oma lemmiktiimi mütsi eest välja käia 150-200RM. Ühe pisikese erandiga — Red Bull müüb Kvyati numbriga mütse allahinnatult.
Meelelahutust on lisaks rajal toimuvale üsna igale maitsele. Võib mängida Sepangi raja kujulisel platsil minigolfi ja (staatilistes) simulaatorites võistelda; külastada automuuseumi; lapsed saavad liiklemist õppida nii elektriautoga kui ka pisikese mootorrattaga (pocket bike); laval on esinejad; Petronase telgis saab võistelda vormelauto ratta vahetamises (3-liikmelised meeskonnad: esimene laseb “mutrivõtmega” poldi lahti, teine võtab vana ratta ära, kolmas paneb uue asemele, esimene kinnitab) jms.
Üks oluline ja just Malaisia GP-le eriti iseloomulik teema on palavus. Päikese käes kaua olla ei jaksa, ent kui siiski tuleb nt järjekorras seista, tasub vihmavari (õigemini siis antud juhul küll päevavari) lahti teha. Müts peaks olema võimalikult hele, aga abiks on ükskõik milline peakate. Paar tundi enne loojangut kuskilt jahutusega alalt väljudes tunneme, et enam nii hull ei olegi — ja ka varjud hakkavad pikemaks venima.
Kell 18:30, kui rajal mõõduvõtmised lõppenud on, pääsevad tribüünipiletite omanikud soovi korral tasuta boksiteele jalutama. Või noh, tegelikult ainult 1500 kiiremat, kes kella kolmest taipavad õiges sabas seista ja vastava randmepaela lunastada. Või noh, TEGELIKULT jääb kohti nähtavasti ülegi, sest ka kella kuue paiku paistab paari vabatahtliku käes olev randmepaelade pakk üsna muljetavaldavalt paks.
Jalutuskäik boksiteel (pitlane walk) lõppeb natuke pärast seitset. Ringraja-süstikuga (internal shuttle), mis meid bussipeatusest üheainsa peatusega peavärava ette tõi, tuleb nüüd lähtekohta tagasi jõudmiseks terve ring ära teha. Nii jõuame bussipeatusesse umbes kella kaheksaks. Selgub, et viimane buss läks ära tund aega tagasi (ja et meid tegelikult hoiatati selle eest). Õnneks on “hilinejaid” palju, vähemalt kaks bussitäit. Kutsutaksegi lennujaama-bussid uuele ringile. Ootamise käigus sõbruneme meie ees olevate austraallastega. Ka nemad ei tea, kus Eesti on. Kui me aga Tallinna ära mainime, tuleb naisele järsku meelde, et ta isa käis seal 36 aastat tagasi — oleks ka olümpiaregatil osalenud, kui mänge boikoteeritud poleks.
Lõpuks saame ka bussi peale, siis rongi peale ja jõuame enne ööd hotelli. Magama minna ometigi veel ei saa, sest pesu vajab pesemist ja pesuruum tutvumist. Ostame paar žetooni (2×2 pesu jaoks, 2 kuivatile) ja läheme uudistama. Selgub, et kõik kolm pesumasinat on hetkel kasutuses. Ühtlasi saame teada, et kohapeal õnneks 45min ootama ei pea; piisab kui tsükli lõpuks kohale ilmud ja masina tühjaks teed. Kuna aga mina olen antud reisijutuga kõvasti maas, lubab Imbi mul kirjutada, kuni ta pesuga tegeleb. Lõpetame kella ühe paiku — kauaoodatud uni tuleb magus.
Päev 13: Kvalifikatsioon
Tundub, et vormelinädalalõpp on tõepoolest alanud — juba hotelli hommikusöögialal näeme ohtralt fännisärke ja -mütse. Raja äärde jõudmine läheb seekord pisut kiiremini, kuna rong sõidab ekspressliinil, st otse KL Sentralist KLIA (Kuala Lumpur International Airport). Saabume natuke enne fännifoorumi algust, kui “õhtujuht” rahvast lõbustab. Foorumil lubatakse küsida ainult F1-teemalisi küsimusi: autogrammisessioon on pühapäeval ja eraelu ei puudutata. Sellegipoolest jagavad mõned ka oma signatuure ja annavad sporti mittepuudutavaid vastuseid. Fännide suureks rõõmuks. 🙂
Pärast seda, kui oleme staarid üsna lähedalt ära näinud, teeme pisikese bussisõidu pool ringi ümber raja ja jõuame oma tribüünile. Peavärava glamuuriga võrreldes on siin omajagu maalähedasem. Hinnad väga ei erine ja toidud-joogid on head, lihtsalt … teistmoodi.
See-eest kohad on meil suurepärased. Üks foorum lubas 60% rajast, mis tundub pisikese liialdusena, ent lisaks meie eest läbikulgevale rajaosale (kurvid 6-7-8) näeme väga hästi ka tagasirget ja stardisirget. Paistavad ka Mercedese ja Ferrari boksid. Eriti binokliga.
Viimane rajal toimuv asi enne kvalifikatsiooni algust on TCR Internationali teine sõit. Soojendusringi alguses laseb üks paremas reas tagapool startiv masin “mahlad välja” ja katab pool peasirget õliga. Start lükkub edasi. Eile peasirgel kuulsime kõigi sarjade ajal ka kohalikku kommentaatorit, siin paraku kõlaritest midagi ei tule. Oleks mõni FM-raadio kaasas, saaks kuulata. Kavas mainitakse, et kohalikust nännipoest saab osta müra summutavaid raadioga klappe, aga seal olles me neid miskipärast ei märganud. Tagatipuks läheb pimedaks ka tribüüni vastas olev suur ekraan. Vaatasime juba enne, et seal kõrval miskit tossab, kuid mulle tundus see samasuguse veeauruna, nagu paljudes telkides jahutuseks lasti. Tuleb välja, et on siiski suits mis suits.
Kvalifikatsioon ilma ekraani ja kommentaarideta oleks rajaservast üsna raskesti jälgitav. Õnneks on mobiilis netiühendus ja F1 ametlik äpp näitab (peaaegu) reaalajas ajavõttu ning võimaldab ka BBC raadioülekannet kuulata. Kahtlen, et päris kogu tribüün päris nii hästi varustatud on. Q1 lõpus ilmub ekraanile taas ka pilt, mille peale publik rõkkab.
Jenson Button suudab oma 300. sõidu kvalifikatsioonis esikümnesse jõuda. Juubeldame kogu kambaga, kui ta meie eest läbi sõidab. Hakkan vaikselt rajaäärsest atmosfäärist aru saama. 🙂
Tundub, et võiduajamine ei piirdu ainult ringrajaga. Lennujaama sõites on meie buss ratas-rattas võistluses ühe teise liiniga. Positsioonid vahetuvad vähemalt 3 korda enne kui marsruudid lahku lähevad. Lõppjaama jõudes plaksutame bussijuhile, kuigi mõnes kurvis oli päris kõhe.
Seekord ei pea vähemalt enam öösel pesu pesema, niisiis jõuame enne null-null null-nulli magama. Homme oleks nagu hilise algusega tööpäev: säilitamaks mingitki lootust vormelisõitjate autogramme jahtida, peame hotellist startima kell 9.
Päev 14: Petronas Malaysia Grand Prix 2016
Ärkan hommikul enne äratuskella (ja korra öösel ka) säärekrambi peale. Tundub, et see “mineral” mida nad siin järjekindlalt kõigi veepudelite peale kirjutavad, on ikkagi puhas reklaamitrikk. Pigem on enamjaolt tegu lihtsalt filtreeritud veega.
Sepangis näeme kohe, et telk on rahvast täis ja oodatakse ka väljaspool, päikesepaistes. Pärast mõningast uudistamist selgub, et õues seisvad inimesed ei seisagi niisama, vaid ka sinna on ilusti ussina looklev järjekord moodustatud. Mis siis ikka, järjekorras seismine oli vanasti ikkagi rahvussport, võtame kenasti saba lõppu ja ootame. Vihmavarjust on kasu, et ekvatoriaalne päike meid väga ruttu ära ei väsitaks. Vahepeal moodustatakse pisut vähem populaarsete tiimide (Force India, Manor, Renault) sessiooni jaoks teine järjekord, kuhu me ei lähe. Tahaks ju ikkagi just Jensoni signatuuri 300nda GP puhul.
Esimene sessioon peetakse ära ja ka see, märksa lühem saba, ei jõua lõpuni sõitjate eest läbi käia. Tunneme, et siit vist ei tule midagi. Ja siis nad saabuvad. Ja järjekord ei liigu, sest esimestena on hommikul kohad sisse võtnud Ferrari fännid, aga Kimi ja Vettel pole veel siin. Tseremooniameister ärgitab neid küll liigutama ja võtma seda, mida pakutakse, kuid saba ei elavne. Siis saab meie kohalikul sõbral kõrini ja ta keelab vaestel tifosidel üldse lavale tulla, lastes järjekorra liikuma teisest kohast. Jätab lausa näod meelde, nii et kõige kauem oodanud fännid, kuna nad õigel hetkel jonnisid, jäävad autogrammidest sootuks ilma. Mingis mõttes saan mõlemast poolest aru.
Kõige rohkem kiljumist ja rõõmuhõiskeid saab siin Kimi. Konkurentsitult. Aga see selleks. Meil on autogrammide jahtimine (õigemini ootamine) käsil. Ja siis, pärast umbes pooltteist tundi troopilises kuumuses seismist, saab see läbi. Aeg, mitte järjekord. Me ei jõudnud isegi lavaesise telgi jahutavasse varju, rääkimata jagatavast defitsiitkaubast.
Seoses sabatamisega jäävad meil nägemata GP3 ja GP2 sarjade viimased sõidud. TCR oli ka juba eile ära. Niisiis on enne kõige olulisemat võistlust jäänud vaadata veel ainult Porsche Carrera Cup Asia. Ilusad autod on küll, raha lõhna on tunda (kuigi effühed on kordades kallimad), aga sõitu ennast väga jälgida ei oskagi. Ekraanilt küll midagi näeb, aga tekstid on selle resolutsiooni jaoks liiga pisikeses kirjas — isegi binoklit appi võttes ei loe pikslitest suurt midagi välja. Ja kõlaritest ei tule ju ka midagi. Niisiis naudime eelkõige detaile (nt välja- ja möödasõidud), tervikut tajumata.
Ja siis ta tuleb. Suur lippude, trummide ja rahvariietega esinemine stardisirgel, millest KA midagi aru ei saa, sest heli ei ulatu meieni. Taamalt kostab tuttavat turbohübriidide häält. Sõitjad teevad igaüks paar installatsiooniringi ja rivistuvad võistluse alguseks üles. Veel mõned ettevalmistused ja täitsa ootamatult ongi juba rivi abilistest puhas, soojendusring tehtud, viis punast tuld ükshaaval süttinud ja … esimeses kurvis ei mahu sakslased kõrvuti rajale ära. Vetteli jaoks (kes antud olukorra eest hiljem ka karistada saab) on sõit kohe läbi, tiitlivõitluses hetkel esikohta hoidval Nicol jääb üle ainult väga hea sõiduga kahjusid minimeerida. Lewis võtab oma ja hakkab hääääästi vaikselt edumaad kasvatama.
Ühel hetkel näeme ekraanilt, et Max üritab Danielist (keda kohalik MC kõigil fänniüritustel järjekindlalt Riccardioks kutsub) mööda sõita. Järgmisel hetkel on Red Bullid kõrvuti meie tribüüni ees. Rahvas juubeldab. Kui Lewise mootor kuumusele vastu ei pea (õhutemperatuur varjus ca 33 kraadi), kutsub see ühtpidi esile Red Bulli fännide aplausi, teisalt aga lahkuvad mõned Hamiltoni toetajad pettunult. Ja noh, sisuliselt nägime me varem siis ju väga lähedalt võitlust esikoha nimel. F1 puhul on, muide, ka ekraanigraafika rajaäärse publiku jaoks spetsiaalselt kohandatud, mitte ei näidata lihtsalt teleülekannet. Tänu live timingule ja mainitud ekraanile on niisiis tervik täitsa tajutav ja jälgitav, kuigi … ma vist endiselt eelistan enamikke sõite kodus vaadata. On mugavam, aega kulub vähem ja rahakott jääb ka ellu. 😉
Sõit saab läbi ja meid ümbritsevad austraallased hulluvad. Arusaadav, nende mees võttis ju just väga ebatõenäolisena tundunud võidu! Kuigi foorumites väideti, et Sepangis publikut rajale ei lasta (või kui siis ainult peatribüünilt), märkame umbes autasustamistseremoonia alguses, et väravad ON avatud ja mass imbub vaikselt igast suunast üle raja peasirgele kokku. Seame meiegi end sinnapoole ja saame osa väga lahedast peost. Kuuleme poodiumi-intervjuude lõppu, kuigi kaja tõttu ühestki sõnast aru ei saa. Selfikunne on siin kõik kohad täis, nii et ka selles suhtes sulandume ilusti massi. Stardisirgel märkame ujukate väel pidutsevat seltskonda — Imbi mainib ka, et näeb politseid nende suunas liikumas. Nagu hiljem selgub, arreteeritakse Sepangis tol õhtupoolikul 9 austraallast, kellest üks on lausa Austraalia kaitsetööstuse ministri nõunik. Näedsasiis.
Iseenesest on see, et publik igalt poolt rajale lasti, meile ka logistiliselt hea uudis: sõidujärgsele kontserdile saamiseks oleks muidu pidanud bussiga jälle pool ringi ümber raja sõitma. Ilmselt ka bussipeatuses ootama, kuni kogu rajalt lahkuv mass ära veetakse. Ilmselgelt oleme siia tulnud festivalisuve pikendama: Positivus, Intsikurmu, Sepang. Lava on vinge, kuigi pärast kohalikke soojendusesinejaid paistab, nagu kõige suuremal ekraanil oleks mõned paneelid rivist väljas. Kuumus on järjekordse ohvri võtnud? Ei, siiski saadakse kõik korda. Usher laseb ennast mõnuga oodata ja astub rahva ette tervelt tund ja veerand pärast kavas lubatud aega. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas see publikule hästi peaks mõjuma, aga … keegi ei pahanda. Ja kui eestlased end laulurahvaks peavad, siis … no siinsed Usheri fännid on ikka korralik ühendkoor, laulavad kõik laulud ära ja isegi täitsa puhtalt. Ühe loo lõpus pööran üle õla ja tänan ka meie taga olevat seltskonda väga hea esituse eest. “Sorry,” kostab nende poolt. “No, no, you guys were great!”
https://www.youtube.com/watch?v=GxBSyx85Kp8
Usher lõpetab seti natuke vanema, aga ilmselt kõige suurema hitiga (“Yeah”), täpselt nagu Imbi ennustas. Võtame suuna bussipeatuse poole, aga minu sisemine kompass juhatab meid pisut võssa. Kõnnime vastassuunas mööda maanteed ja jõuame ühe peatuse kaugusele (st peaväravasse), aga väsimus on peal ja teeme shuttle busiga ikkagi tiiru kogu alale peale. Lennujaama suunal pole isegi järjekorda, saame kohe bussi peale ja minema. Aga rong … no seekord meid jälle ei taheta kiiresti linna vedada, sest ekspressi asemel oleme tagasi reedeses seisus, kus rong peatub vahepeal veel kolmes jaamas. Kuhu meil, samas, kiiret on? Ainult hotellituppa magama, sest homme ootab ees pakkimine ja kodutee.
Päev 15: KUL->SIN->…
Viimane hommikusöök, viimane suplus katusebasseinis, viimane Uber KL Sentralisse, viimane KLIA Ekspres — kontrollime netist, kumba terminali me minema peame, sest ükski paber seda ei ütle — viimane passikontroll Malaisias, viimane tempel passi. Oleme Malaisiast lahkunud. Singapuri me ametlikult isegi enam ei saabu, sest kogu lendude vaheline tööpäev (eeldusel, et eksisteerib ka seitsmetunniseid tööpäevi) möödub Changi terminalides.
Kui mõnes muus lennujaamas võiks selle ajaga igav hakata, siis siin kindlasti mitte. Esiteks on siin väga korralik kaubandusvõrk, kust leiame igaks juhuks ka paar raamatut ja ajakirja lennukis (või siis kodus) lugemiseks. Jalutame esimese terminali ühest servast teise, mis kaardi järgi peaks võtma 8 minutit. Meie suudame koos kogu ostlemise ja muu uudistamisega kulutada ära oma esimesed kaks tundi. Uurime infoekraanilt ja äpist, kuhu jäävad siis liblikaaiad ja kalatiigid, millest me kuulnud oleme — selgub, et kolmandasse terminali.
Hoonete vahel on võimalik liikuda kolmel viisil: travellaatoritega koridorid, shuttle bus ja skytrain. Kasutame viimast, sest rongid, eriti automaatsed rongid, on ikka ägedad. Käime läbi kõik kolm terminali ja näeme igasugust ilu. Liblikad olid meie saabumise ajaks küll tuttu läinud (päike loojub kella seitsme paiku), aga nad on magades ka põnevad. Lisaks satume kaktuseaeda ja Cloud Forestit (vt Gardens by the Bay) meenutavasse kohta (ehkki vabas õhus). Isegi paar tualettruumi on teistest peajagu üle — lillelõhnalised! Alles meie värava ootealas läheb natuke igavaks. Siin pole isegi neid masinaid, mis väsinud reisijate jalgu masseerivad. Täiesti tasuta, muide.
Ja juba olemegi lennul tagasi Soome. Kuuleme tuttavaid keeli ja aktsente, mida pole — kui Kimi välja jätta — ammu kuulnud. Saame lennuki-õhtusöögi. Vaatame läbi lennuki-meelelahutusprogrammi: Imbi võtab ette paar esimest osa Last Man On Earthist, mina tahan Angry Birdsi filmi ära näha. Magame, kuigi ikka ilgelt kitsas on. Vihje: kui oled pikk, ära siis vähemalt paks ole!
Virgun Singapuri aja järgi kella seitsme paiku. Täitsa okei, kuus tundi ebamugavat uneaega. Kui lennukis tuled süttivad ja hommikusööki (minu jaoks viimastel nädalatel oi-kui-harjumuspäraseks saanud omlett, uba ja viiner) serveerima hakatakse, kummitab mul miskipärast GGG “Valguse” viimane fraas: “Saabub hommik, ööst on saan’d hall argipäev.”
Aitäh, Imbi (ja kõik lugejad ka)! Ülivõrdeliselt mõnus puhkus oli! 🙂
Lisa kommentaar