Teeme Siimu ja Priiduga pakti, et Buenos Aireses otsime koha postkaartide saatmiseks. Muus osas on väga unine hommikune sõit. Magatud ca 5 tundi, Siim roolis. Piiriületuseks läheb rooli Vedru, nagu alati, kuna tema on auto ametlik esimene piloot. Teeme veel Petrobrasis viimase tankimise: 20 liitrit peaks vabalt Argentiinasse välja vedama, kus kütus jälle poole odavam on.
Külastame turistikat nimega Colonia del Sacramento (asutatud 1680). Lubatakse väga-väga ilusat linna koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Aga enne on vaja veel Rio de la Plata pruunikas vees end korraks kastmas käia. Eesti mõistes ideaalne liivarand, vesigi soe. No mitte päris 20 kraadi, aga lähedal. Enne meid istub seal kaks kohalikku, kes mõne aja pärast lahkuvad. Playa Paramora. Kui palmilaadsed moodustised välja arvata, on täpselt nagu Eestis. Laulame MacGyveri teemat, kui Vedru jälle tagatuld putitab.
Edasi Colonia poole viib kilomeetrite pikkune palmidega palistatud allee. On ilus linn küll, aga meie oma vanalinnaga oleme ikka ära hellitatud. Ja hinnad on siin kallid, nagu turistikas ikka. Positiivse külje pealt võib siin üsna vabalt kaameraga vehkida, sest kõik teised vehivad ka ja keegi kotijooksu ei paista üritavat. Palav on! 😉
Lõunat sööme siinsamas, kuigi illlgelt kallis on. Pitsa maksab 280 kohalikku ja jäätisekokteil 100. Ehk 5 dollarit. I gotta know what a 5 dollar shake tastes like! “Nagu Vigri kohvikus!” ütleb Vedru.
Piirini umbes Tallinn-Võru jagu, aga paraku on tegu Uruguay kõrvalmaanteedega, mille kvaliteet ei kannata eriti kriitikat. Kohati nagu Telliskivi tänav, aga maanteekiirusel. Muy peligroso! Teede lappimine käib stiilselt: labidaga autokastist segu auku ja küll autod selle siis pärast kinni sõidavad. Lisaks aukudele on siin linnud teel. Tuhandeid linde, kusjuures üks riivab tiivaga meie autot. 140 km piirini ja meil saab 7000 täis. Ja mina suudan sõidu ajal keset põldu korraks WiFisse saada. Kirju küll ära ei jõua tõmmata, aga kahest lahtisest võrgust ühega sain ühenduse kätte. Müstika.
Igas linnas, mida maantee läbib, ootavad meid ees lugematud lomadad. Ehk siis lamavad politseinikud. Teeme veel ühe pisikese 10-liitrise tankimise, maksan kaardiga. Linn nimega Mercedes, mis on nii rollereid täis, nagu oleks Indiasse sattunud.
Enne piiri silt: “Prohibido el transito del tropos.” Troppide transiit keelatud? Vaatamata sellele läheb piiriületus mängleva kergusega. Oleme siis nüüd Argentiinasse sisenenud 3 ja väljunud 2 korda. Ja juba tervitavadki meid jälle protestijate loosungid, mis Botnia-U.P.M.-i maapõhja neavad. Ja märksa kvaliteetsem maantee. 270 kilomeetrit veel ja olemegi kodus! Just, Buenos Aires tundub juba nagu täitsa oma kodu. Peaasi, et ma “kodus” jälle ettevaatamatuks ei muutuks, nagu omal ajal Lõuna-Aafrikast naastes.
Tangime Gualeguaychus, kui osuti näitab natuke alla poole paagi. Oh imet: paaki mahub 50 liitrit. Lisaks on meie auto end vahepeal võõraste sulgedega ehtinud, püüdes kinni ühe vastulennanud linnu. Enne tankimist käime Carrefouris šoppamas ka. CF on (vähemalt siin) siin nagu segu supermarketist, hulgikauplusest ja discounterist. Kilekotte saab kassast ainult pisikesi, samas kui ekspresskassad lubavad osta kuni 10 eset. Üldine kassajärjekord on sarnane lennujaama valuutavahetuses nähtuga: ootad ühes sabas, aeg-ajalt heliseb justkui uksekell ja ekraanile kuvatakse number. Aga mitte sinu järjekorranumber, mida sul üldse polegi, vaid vabanenud kassa oma. Nii et igal juhul on aus järjekord ja vale saba valimist pole ka vaja karta.
Õhtul jalutame veel natuke Buenos Aireses, otsime suveniirikad üles ja käime söömas. Võtame justkui soodsana tunduva lasanjepakkumise vastu, aga kui lisandub veel teenindustasu (12 peesot) ja jootraha (10%), ei tundu see enam üldse nii hea. Lasanje ise on hea, aga Margo avastab, et see ei sisalda mitte ühtegi pastalehte. Pealmine juustukiht petab kõik ära.
Valuutakurss (USD) on selle 2,5 nädalaga muutunud: pangas 4,7->4,75 ja eilses söögikohas pakuti dollari eest lausa 6,4 peesot. Inflatsioon, ah?
Lisa kommentaar