Fotoaparaat näikse olevat õhtul/öösel vett saanud. Veekeetja nimelt lekkis meil siin. Võtsin aku välja, jätan päevaks kuivama: äkki aitab.
Hotelli check-out, nagu ka check-in, tuleb teha 10. korrusel. All on ainult turvamehed, “office” asub ruumis 1004. Meie tuba oli 1106. WiFi jagatud poole korruse peale (11A ja 11B, erinevate paroolidega). Õhtune concierge oli imestunud, kui pikad me kõik oleme (olles ise umbes Priidu pikkune, on ta siin harjunud teistele pigem ülevalt alla vaatama) ja et me San Martinist üleüldse läbi Santiago Mendozasse sõidame, kui meil Tšiilis kontsertigi pole.
Hommikul pisike jalutuskäik Santiagos. Valimiste puhul kõik suletud, peale pisikeste poodide. Pühapäeval alkoholi ei müüda: veiniriiul blokeeritud, õllele saab siiski ligi. Pudelite mõõdud ebanormaalsed: 250ml plastikpudelis Coca Cola; pooleliitrise asemel on 591ml (mitte 600 nagu Argentiinas, aga see on ~20oz); 0,33-liitrine purk on hoopis 0,35.
Kell 11 hommikul on linn üsna rahulik, magab vist veel. Politsei (Los Carabiñeros) igal pool, kohati ka võred autoakendel. Ilmselt kohalik MäPo.
Maantee Mendoza poole kulgeb läbi viinamarjaistanduste. Õlut Tšiilis pühapäeval (eriti valimispäeval) vist ei saagi, aga ometi tehakse lootusrikkaid poepeatusi.
Viimasest tankimisest läbitud 502km, GPS lubab bensiinijaama 60 km pärast. Mäkketõus ca 30 kurviga, oleme 3200m kõrgusel. Bensiinini 20km, pole veel piiripunkti jõudnud. Õhk on hõre, hingata raske. Ka autol.
Geograafiliselt jõuame Argentiinasse tagasi ~30km varem kui juriidiliselt. Ehk siis piir kui niisugune jookseb mägedes, aga toll on natuke sügavamal Argentiina poolel. Erinevates turistilõksudes on hinnad juba Argentiina peesodes.
Kui kolm meest meie autost lähevad iga paari kilomeetri tagant FNV-d pildistama, siis kas mul on okei autosse jääda? Seda enam, et mu ainus fotokas on hetkel seesamune iPod, millega ma oma reisimuljeid kirja panen? Selgituseks: FNV on Fucking Nice View.
Pea käib pisut ringi, aga see on ilmselt mägedest: ikkagi üle 2000 meetri. Üritan vahepeal natuke tukastada, aga kohe kui tukk peale tuleb, peab üles ärkama ja pisut sügavamalt hingama. Mu hapnikuvajadus lööb jälle välja.
Enne piiripunkti tunnelist väljasõit nagu sõidaks postkaardi sisse. Ja piiripunktist suudame ikkagi ~15km mööda sõita. Kütus otsalorral, sest eilne plaan oli Tšiilis mitte üle ühe korra tankida. No et kallis või nii.
Piiriületus seekord autodega järjekorras. Neli rivi autosid läheb passikontrollist läbi nagu lennujaamas inimesed. Drive-in piiripunkt, noh. Kusjuures hiljem selgub, et Margol ja tema autokaaslastel õnnestubki Tšiilist ilma passi templeid saamata Argentiinasse tulla. Näis, mis neist nüüd saab.
Igatahes, kütus. Tamari auto sõidab meie järel, et vajadusel meile jälle bensiini tooma minna. Läbitud (pärast viimast tankimist) 650km, GPS lubab 12km kaugusel tanklat. Ühte lubas varem ka (umbes 40km tagasi). Seal oli isegi silt üleval, et 24 horas ja nafta ja kõik muud värgid, aga tankla ise oli seest tühi. Püstolitest ja muust varustusest polnud haisugi. Me ju ometi arvestasime tänaseks varuga, aga mitte selliste mägedega. Bensiinipaagi osuti pole juba ammu liikunud ja on ohtlikult lähedal kriitilisele piirile. Vedru teeb ökosõitu kuis suudab.
5,5 km tanklani. Huvitav, mis hinnad seal on?
Jess! Tundub, et paaki jäi veel ca 8 liitrit. Kokku oleme läbinud 663 km ja tangime praegu 47 liitrit. Keskmine kütusekulu selle paagitäiega seega 6,78 l/100km.
Ööbime jälle narides, kuigi Trelew’ga võrreldes pisut tsiviliseeritumalt. Youth Hostel, 4 või 6 meest toas. Minu ja Priiduga ühes toas on Margo, Alan, Sõrmus ja Kuusk. Minu padja lähedal on tore lahtiste juhtmetega seinalamp, loodetavasti õnnestub öö ilma pingeteta mööda saata.
Allkorrusel on WiFi, telekas, vanad WinXP arvutid (kineskoop-kuvaritega), piljardilaud (kus kuulid oma trajektoori lõpus imelisi poognaid joonistavad ja kiide kvaliteet ei piirdu ainult kõverusega), pinksilaud ja bassein. Rätikuid (ega seepi) hinna sees ei ole, dušš siiski on.
Õhtul tähistame kohalikus iiri pubis reisi selgroo murdumist, võtan Gandalfi burgeri. Sest kui Gandalf on menüüs, ei saa ju midagi muud tellida. Best value for money so far! Kui need paari päeva tagused praekartulid välja arvata. Friikartulid on koorega, meenutades pigem Eestis kartulikoorte nime all müüdavaid suupisteid.
Homme peaaegu vaba päev, õhtul siinsamas kontsert. Ahjaa, fotokas töötab jälle! 🙂
Lisa kommentaar