Kui ma möödunud aastal arvasin, et paremat sünnipäeva — mulle mängiti ju siiski orelit ja sain oreli sees käia ja vilet puhuda jms — ei ole võimalik soovidagi, siis tänavune trumpas küll üle.
Kõik algas juba reede õhtul, kui me Kadiga itta sõitsime. Kästi kaasa võtta viisakad riided (viigipüksid, kraega särk ja pintsak) ja midagi täpsemalt ei öeldud. Küsimuste peale vastas ta: “Küll siis näed!”
Laupäeva õhtul sai kõik selgeks ja pühapäeval käisime esimest korda teadliku elu jooksul balletti vaatamas. Üllatusime, kuivõrd hästi on võimalik pelgalt muusika ja tantsuga, ilma sõnagi lausumata/laulmata, midagi jutustada. Ja noh, mul kummitab siiani.
Esmaspäeva hommikul toimus traditsiooniline üleslaulmine koos küünaldepuhumise ja kingijagamisega — tulidki soovitud piletid. 🙂
Õhtuks oli kogunenud juba nii palju õnnitlusi, et ma ei suuda seda siiani uskuda. Aitäh, et te kõik olemas olete! 🙂
Vasta Maret-le Tühista vastus