Paljud ei tea seda, veel vähesemad usuvad. Ma olen tegelikult introvert. Illustreerigu seda paar hiljutist lugu.
Nädal tagasi, pojaga mänguväljakul. Kiigume, laseme liugu, teeme igast pulli, mida isa ja pooleteisene poiss mänguväljakul teha saavad.
Tuleb tüdruk, vanaemaga. Noogutan vaevumärgatavalt tervituseks, aga ühtegi sõna üle huulte ei tule. Alguses on okei, sest lapsed teevad mänguväljaku eri nurkades erinevaid asju.
Ühel hetkel aga… on nad juba mingi 3-5 minutit kõrvuti kiikunud. Kumbki täiskasvanu suhtleb ainult oma hoolealusega. Tundub, et igasugune ühiskondlikult aktsepteeritav piir suhtluse alustamiseks on ammu möödas. Lõpuks saan julguse kokku võetud ja pöördun vanaema poole: “Tere! Kristjan, introvert.”
Ma mängisin seda pöördumist peas enne mingi 10-15 korda läbi. Mina, kes ma Grete Paiale telekas kelmikalt kulmu kergitasin. Aga no see televärk oli ju enne proovis läbi mängitud: Maiken laulis lava kõrvalt ja Villiko improviseeris laval, milliseid üle-võlli-asju Grete laval teha võiks. Kui asi päriselt kätte jõudis, olin ma selleks valmis. Pealegi, laval on nagunii mask ees. Roll. Aga pojaga mänguväljakul olen ma ju… mina ise.
Poolteist nädalat varem, teine mänguväljak. Mina, Imbi ja Oliver. Õigemini, kerime natuke tagasi. Värskelt avatud popp pagarikoda Nõmmel. Keegi noormees tervitab mind teiselt poolt tänavat noogutusega. Nägu on tuttav, aga üldse ei ühenda ära.
Sõidame pagarikojast mänguväljakule. Mind tervitanud tegelase auto pargib vahetult enne meid sama mänguväljaku juurde. Oi-oi, see läheb veel piinlikuks!
Kuna meie lapsed mängivad eri kohtades (suur mänguväljak on), ei puutu väga kokku. Kuni ühel hetkel oleme jälle kõrvuti. No räägime natuke juttu, laste kasvatamisest, isa rollist, uneaegadest ja -harjumustest, kõik on täitsa okei, aga… KES TA ON? 😀
Vahepeal ta küsib, kas ma laulan endiselt meeskooris. “Jaa, ikka.” Okei, endine koorivend? Lõpuks jõuan jälle situatsiooni oma peas mitu korda läbi mängida ja pöördun kergelt häbelikult (kui keegi teine kuuldekauguses ei tundu olevat) tema poole: “Kuule, aita mul mälulünk ära täita.” “Et mis mu nimi on?” “Jah.” “Mauro.” Aa, okei. Mauro, muidugi. “T-Teatrist?” “Jaa.”
Nagu… appi! Ma soovin talle igal aastal Messengeris sünnipäevaks õnne, aga tänaval ära ei tunne. 😀
Iga kord on sellise sotsiaalselt piinliku olukorra lahendamine nagu langevarjuhüpe. Ma pole kunagi langevarjuga hüpanud, aga ma arvan, et seal tuleks ennast samamoodi pikalt ette valmistada. 😀
Omade seltsis (kui ma tean, kes on omad), olen ma alati julge olnud. Välja arvatud siis, kui omadele esineda on vaja. Kõige raskem oli keskkoolis oma klassikaaslastele laulda, kui Tiia Loitme meid kord aastas seda tegema sundis.
Kui ma lähen kuskile peole plaaniga seal laulda, siis on lihtne. Aga kui keegi täiesti juhuslikul hetkel ütleb, et kuule, äkki laulad ka midagi, siis… oota, anna aega, äkki poole tunni pärast? Ja siis ma ei oska seda viisakalt väljendada ja siis võivad erinevad osapooled solvuda ja mina jätan ülbe mulje ja… oeh.
Teistpidi on ka jama. Kui ma lähen kindla plaaniga laulda, aga sobivat võimalust iseenesest ei teki, on pärast paha tunne. Sest ma ju lubasin endale. Ja siis ei teinudki. Seda, et ma ütleks: “Noh, teeks laulu ka?” … noh, selleks ma peaks minema plaaniga nii öelda. Aga kui ma lähen naiivses lootuses, et keegi teine tekitab olukorra, siis ma ju ei ole selleks valmis. 🙂
Igatahes ma loodan, et mõne aasta pärast olen rohkem see, kelleks te kõik mind peate. Sest pojale on ju vaja eeskuju näidata, et issi on julge. 😉
Ehk siis loo moraal: kui keegi tundub hästi julge ja loomulikult seltsiv, võib seal taga olla meeletu pingutus või vähemalt korralik ettevalmistus. Või siis äkki ta ongi selline. Me ei näe teise inimese sisse. Kui sa ennast ära tundsid, anna märku. Eriti kui sa arvad, et ma arvan, et sa oled kõige julgem inimene maailmas. Selliseid saladusi on nii tore teada saada. 🙂
Lisa kommentaar