Eelmise osaga saigi justkui kõik läbi. Mulle sooviti kiiresti mädanevat jalga ja ettevaatlikust illuminaatide kättemaksu eest, mina ütlesin rõõmsalt “nägemist!” Ja ühtäkki, paar tundi hiljem, hakkas härra Logan “Paul” Kalmin minuga uuesti suhtlema.
“Sa võid vaadata, kes on huvitatud Illuminaatide vennas konna liikmeks astumisest.”
Tohoh? Ja üldsegi, sul oli enne mulle küsimus ühest rituaalist? Mis see oli?
“Vabandust sa ei ole enam huvitatud Hr Kristjan. Enam pole mingeid küsimusi ega vastuseid.” Aga Paul, miks sa minuga siis uuesti rääkima hakkasid?
“Ma ei teagi.”
Siin on Paulil vahelduseks teistsugune pilt, sest miskipärast jäin ma antud kuvatõmmise tegemisega hiljaks. Ju ta muutis vahepeal pildi atraktiivsemaks. Tegelikult oli tal kogu meie vestluse vältel sama pilt. Ärge rohkem küsige!
Küsin, kas petis ajas pettused segi ja palun vabandust, et seekordne katse kuhugi ei viinud.
“Ah nii? Sa tead, et see on pettus? Tohib, ma küsin midagi?” No lase aga käia. “Miks sa (oma Ameerika sugulasele) raha ei saatnud? Alma abikaasale kuu aega tagasi?”
Paneme korraks pausile ja mõtleme paar asja läbi. Esiteks võib nüüd jälgimine natuke keeruliseks minna, sest juhuslikult kasutasin ma tolles postituses oma sugulase identiteedi kaitsmiseks tema kohta varjunime Paul. Ja nüüd juhuslikult on mu vestluskaaslane sama nime kasutanud. Jah, ma arvan, et see on juhus, sest ilmselt oli mulle antud PayPali konto tegelik omanik hoopis Paula. Teiseks tuleb siin välja väga huvitav taktika: ta üritab eelmises pettusekatses kogutud infot minu vastu ära kasutada. Minule on see väga selge märk, et mu vestluskaaslane on kas täpselt sama tüüp, kes viimati, või siis vähemalt samast petiste võrgustikust. Seda ma ei usu, et ta päriselt rohkem tausta uuris ja näiteks mu blogipostituse otsa sattus. Miks? Sest ta üritab jätta muljet, nagu ta teaks midagi, mida ainult Illuminaatide kõikvõimas võrgustik talle avaldada suudaks. Sugulase nime kirjutab ta, muide, valesti ja kasutab ühte mitmest valest nimest, mida ma sugulase abikaasale toona andsin.
“Mul on palju rituaale teada. Sinust.” Siinkohal on ta inglise keel jälle päris katki, nii et tõlkida on keeruline. Aga ma proovin. Vastan, et ma tean, et ta ei olnud päriselt {see Ameerika sugulane}.
“Sa näed ma tean sinust?”
“Ma võin kasutada su pead kui ohverdusi kui ma tahan Hr Kristjan.” Tore ähvardus, aga ei tööta. Vastan, et ta on järelikult kas sama petis või samast pundist.
“Kas tõesti? Kristjan oled sa arst?” Mis siis, kui olengi? Tõesti, viimati väitsin, et mu tööarvuti on haiglas. Millest ilmselt tehti kiire järeldus, et ma olen arst.
“Oh me veel näeme. Kas sa viskad mulle küsimusi tagasi?” Teen ettepaneku, et ta võiks inimeste petmise asemel mõne parema ärimudeli leida. Julgustavalt lisan, et tal oleks minu meelest võimekust küll.
Kas sa istud? Kui ei, võiksid igaks juhuks enne edasi lugemist tooli leida. Sest see, mis nüüd järgneb, on ajalooline hetk — mu vestluskaaslane murdub ja lõpetab näitemängu. Või noh, kes teab. Vähemalt esialgsest illuminaadi-värbaja rollist tuleb ta nüüd välja.
“Kas sa saad mulle raha saata, et äri leida?” Tore, ikka üritame tasuta raha saada. Aga ma ei lase end sellest häirida. Pakun välja, et ma võiks talle mõned potentsiaalsed kliendid pakkuda, kui ta räägiks, mida ta veel teha oskab.
“Ma ei saa aru.” No ta võiks näiteks täitsa veenev müügiesindaja olla, aga paraku ma eelistan oma ärides teistsugust stiili. Näiteks sellist, kus ei üritata iga hinna eest kliendil nahka üle kõrvade tõmmata.
“Okei. Mul on praeguseks raha vaja.” Nagu meil kõigil. Majandusel ei lähe just kõige paremini.
Küsin, kui palju tal enda elushoidmiseks kuus vaja võiks minna. “Mul on 300 eurot vaja. Praeguseks.”
Pakun entusiastlikult, et ta võiks äkki YouTube’is petiseid lollitama hakata? See oleks päris lahe — endine petis teisi petiseid petmas ja vaatamiste pealt raha teenimas. 😀
“Ahah. Kas sa annad mulle raha või mis?” Mul ei ole 300 eurot hetkel heategevuseks vaba, ütlen alandlikult. Aga ta võiks näiteks Fiverri poole vaadata.
“Kuidas see töötab?” Üks hetk, kohe seletan.
Kõigepealt teed endale konto. Lood profiili, mis müüb midagi, mida sa teha oskad. Näiteks nagu see tüüp, kes viie dollari eest salvestab teksti, mis talle saadetakse. Lisaks on ka kallimaid pakette, näiteks kui klient tahab salvestist kommertskasutusse võtta vms.
“Kas sa saad mulle konto teha?” Hmm. Mis mängu ta nüüd mängib? Olen kindel, et ta saab sellega ise ka hakkama. “Lihtsalt tee see mulle ok.” Hmm. Kas see on mingi trikk, millega mind pärast rünnata? Või tahab ta näiteks oma konto kaudu mu IP-aadressi teada saada? Aga olgu, lülitan VPNi sisse ja mängin kaasa.
Aga mul on selleks ta e-posti aadressi vaja. Petis annab mulle meiliaadressi, mis raudselt tegelikult mõnele tankistile kuulub, või siis on tegu kaaperdatud kontoga vms.
Küsin, mis ta kasutajanimeks ja parooliks tahab. Ja siis kohe pakun, et ma võin talle lihtsalt ise ajutise parooli välja mõelda. See talle sobib. Kasutajanimeks tahab, et ma paneks “Paul Logan.” Jaaaajah. 😀
Kuna PaulLogan on võetud, aga kuidas PaulLogan419 sobiks? 419 on Nigeeria kriminaalkoodeksi paragrahv, mis pettusi käsitleb. Miskipärast see talle ei sobi, 2001 oleks parem. Kas sellest võib järeldada, et mu vestluskaaslane on või saab lähiajal 19-aastaseks?
Annan talle kasutajanime ja parooli ja luban, et võin teda üle TeamVieweri aidata või midagi. Aga sellega endiselt ei näkka.
“Aitäh. Saad sa mul sellele lehele ka aidata konto teha?” No ei, ma olen sind juba piisavalt aidanud.
Anna andeks, härra petis, aga nüüd sa pead ise hakkama saama. “Palun, ainult see. Sa saad mind aidata.” Ja üldsegi, emme õpetas, et internetis võõrastelt saadud linkidele ei klikita. 😉
“Okei.” Ole nüüd tubli ja proovi Fiverr ära, eks? Sellega jõuab päriselt paljude potentsiaalsete klientideni. Ja isegi kui raha ei tule nii palju kui petuskeemidest, on see vähemalt seaduslik ja eetiline.
“Kas ma pean video tegema, et raha saada?” Ee… okei, ma ilmselgelt hindasin ta võimekust kõvasti üle. Või noh, iga uus paradigma on alguses keeruline ja tekitab küsimusi. Pakun, et ta võib seal müüa mis iganes teenust, näiteks andmesisestust. Jätkugu tal ainult loomingulisust.
“Kuidas ma teenida saan?”
4 sammu:
reklaamid oma oskusi;
inimesed tellivad sinult;
teed töö ära;
saad tehtud töö eest raha.
“Olgu pealegi.”
Siinkohal meie vestlus paraku lõppes. Ma oleks hea meelega ta profiili üle vaadanud ja edasisi näpunäiteid andnud, aga rohkem ta minuga suhelnud ei ole. Aga pettused käivad muudkui edasi. Ja edasi. Ja edasi. Sest vahepeal on ta ka pilti vahetanud ja konto, tundub, on endiselt aktiivne.
Mina lõpetan igatahes oma isikliku konto alt petistega suhtlemise nüüd ära. Liiga põnev on. Edaspidi järgin ametlikke juhiseid ja eiran selliseid pöördumisi. Aga kes teab, äkki leian millalgi aega ja ehitan hoopis libakontode võrgustiku, mis petistele eriti ahvatlevad paistaksid. Tahab keegi kampa lüüa? 😉
Hoiatus! Käesolev postitus võib sisaldada polariseerivaid maailmavaateid! Näiteks kas Ferrari võib musta värvi olla.
Viimati kauplesin oma illuminaadist ristiisalt välja võimaluse saata talle raha PayPaliga. Tundub, et see osa skeemist ei oleks nagunii õnnestunud, kui neil just verifitseeritud kontodega tankistid ei ole — kuuldavasti on verifitseerimata konto kogu sissetuleva raha limiit 2500. Ja tema palus mul samale kontole saata 5000 eurot kahe tehinguga, mis ületab ikkagi limiiti kahekordselt. Igatahes, Logan/Paul soovib, et ma talle oma e-postkastis olevat kviitungit jagaks.
Tuletan talle meelde, et ma ei saa oma e-postile hetkel ligi, kuna see on mu teises arvutis. Ja mu arvutigeeniusest nõbu kasutab seda parajasti. Arvutit, mitte e-posti. Hahahah.
“Ohvritalitused juba käivad, Hr Kristjan. Ees ootavad rasked ülesanded.”
Juhin tähelepanu, et minu meelest ei ole tema viimati saadetud pildil midagi lõbusat. Ja üldse tundub, et seal on ainult mehed. Kuidas neil sugude tasakaaluga on?
“Saad rohkem teada, kui liige oled.” Oeh. Lõputu salatsemine.
Meenutan, et mulle on alati pigem need töökeskkonnad meeldinud, kus mehi-naisi enam-vähem võrdselt on. Muidu on mõttetu vorstipidu. Lihtsalt… õhkkond on parem, kui on tasakaal.
Paul küsib, mis riik ma olen. “Rootsi,” vastan pikemalt mõtlemata. Siis ta seletab, et illuminaadid on üle maailma (mu meelest olen ma seda juba korra kuulnud?) ja et liikmete hulgas on tipp-poliitikuid, muusikuid, arste (neid varem polnud) ja normaalseid (!!!) ärimehi. Ja et illuminaadid võivad aidata mu unistuste täitumisel. Oh, ilus hetk… 😀
Küsin murelikult, kas see kõik on üldse seda väärt, kui seal ainult mehed on.
Nüüd saadab ristiisa mulle uuesti hüvede nimekirja, mida liitujad kohe nautima saavad hakata. Kuna ma esimesel korral seda isegi ei märganud (teksti oli nii palju, et mu tähelepanu hajus), olgu see siis siin ka eesti keeles ära toodud:
Rahaline Preemia väärtuses USD $500 000 USD.
Uus Äge Unistuste AUTO väärtusega USD $300 000 USD. — Miks see USD $… USD muster neile nii äge tundub? On siin mingi sügavam tagamõte?
Unistuste Maja ostetud minu enda valitud riigis.
Ühe Kuu puhkus (täielikult makstud) minu unistuste turismipiirkonda.
Igakuine makse väärtuses $1 000 000 USD (kuhu nüüd teine USD kadus?) minu pangakontole igal kuul. Igakuine makse igal kuul? Vaaaau!
Ühe Kuu broneeritud Kohtumine Top 5 maailma Liidrite ja Top 5 Kuulsustega Maailmas.
Oh sa tuhat ja tuline, kus on ikka hüvesid! Peaks vist ikka liituma?
“Need on uutele liitujatele antavad hüved. Naised on ka Illuminaatides.” Vaidlen vastu, et piltidelt ju ei paista. Äkki ta saaks templist mõne sellise pildi saata, kus naisi ka oleks?
“Härra Kristjan, te lähete liiga kaugele. Küll te varsti teada saate.”
Nojah, aga ma tahan ju lihtsalt veenduda, et organisatsioon, millega ma liitun, jagaks minu väärtushinnanguid.
Nüüd väidab Paul, et nende seas on palju naisi. Ja üldse, et selle rahaga saab palju naisi ka.
Oot-oot. Raha eest saab naisi? Ei, ma ei taha neid omada. Ma tahan, et naised oleksid meestega samal pulgal ja mõtleksid oma peaga ja et ka nende vaatenurkadega arvestataks.
Logan viib jutu ohverdustele ja ütleb, et ma võin saada nii palju lapsi, kui ma tahan. Huvitav, kas ma tegin ta nüüd katki? Muudan suunda ja lõpetan survestamise, aga hakkan hoopis hüvede kallal nokkima.
Kõik tundub väga kena, aga number 5 on kahtlane. Miks ainult üks aasta golfiklubi liikmelisust?
Paul vastab, et see on uutele liikmetele nii. Kui sa juba liige oled, saad templist palju tahad. Ja siis ta räägib mulle veel saladusi ka! Jee!
Täpsustan üle, kas ma saan siis ise valida, millise golfiklubiga ma liitun, või on illuminaatidel mingid konkreetsed partnerklubid. Saan teada, et eksklusiivseid lepinguid ei ole. Okei, mulle sobib.
Nüüd tuleb pommuudis! Ma saan ise ka ristiisaks! Ja võin liikmeid juurde tuua!
Ma vahetan jälle taktikat ja uurin Härra Logani enda kohta. Aitab suurtest saladustest, mis mees mu tulevane ristiisa ise on? Mis ta väärtushinnangud on? Aga Paul ei taha vedu võtta ja lubab, et küll me sellest kohtumisel räägime. Ma ei jäta jonni ja tõden, et ei saa nii suurt otsust ilma rohkem tausta teadmata teha. Viskan sellise nüansi ka vahele, et olin eelmisel õhtul purjus ja väsinud, mistõttu ei mõelnud asju piisavalt läbi. Mis, noh, peaks petistele just sobima. Tänan jumalat, et raha kinni jäi, kuna see annab mulle aega asjaolusid põhjalikumalt analüüsida.
Ja palun veelkord, et Härra Paul mulle endast räägiks.
“Härra Kristjan ma olen su tulevane ristiisa.” No just. Sellepärast ma ju temast rohkem teada tahangi. “Rohkem informatsioone paljastatakse sulle siis kui sa liige oled. Mul on privaatsused.” No sellisel juhul tundub ju, et ma ei saa ikkagi liikmeks saada.
“Su pilt on saadetud templisse, Hr Kristjan. Ma ei saa oma mina selgitada sellele kes pole meie liige sa tead seda Hr Kristjan.” Väga ametlik, aga väga põiklev. Saadan ta poole uue küsimusvalangu.
Mis see tähendab, et mu pilt templisse on saadetud? Kuidas sa ta sinna saatsid? E-postiga? Messengeris? Tavalise postiga?
“Hr Kristjan ma teen oma ohverdused eile õhtu. Ma tegin oma rituaalid ka ära.” Hurjutan ristiisa, et ta ei peaks asju tegema enne kui raha käes on. Aga nagu ma aru saan, ei ole 5000 tema jaoks mingi teema.
“Jah, Hr Kristjan. Mul on siin palju raha mu peal. Aga ohverdus peab tulema sinult ja su südamest. Selles ei ole ebasoodne olukord Hr Kristjan.” Ausõna, ma ei saa temast kohati peaaegu üldse aru.
Aga ülekanne ei läinud läbi. Ja ma võtan seda kui märki kõrgemalt võimult, et ma ei olnud selleks valmis.
“Sa oled valmis Hr Kristjan.” Küll ta tunneb mind hästi.
Pommitan jälle küsimustega. Kuidas ta teab, et ma valmis olen? Ja üldse, miks mina? Mis omaduste poolest ma neile sobin? Mis mind illuminaatide jaoks piisavalt heaks teeb? Mis meil ühist on?
“Sul on pingutust ja kannatlikkust.”
Mis su lemmikfilm on?
“Ma ei vaata filme Hr Kristjan.”
Miks mitte? Filmid on toredad! Ja üldse, filmikunst areneb pidevalt ja muutub päevast päeva nüansirikkamaks.
“Mulle meeldib mu äri teha.”
Nonii, hakkab vist näkkama. Mis ärivaldkonnas mu ristiisa tegutseb?
“Kaubandus ja import. Mul on mitu firmat Ameerikas.” Vääääu! Ameeeerikas! Viskan vahele häääästi ammu Ali G suust kuuldud nalja impordi/ekspordi kohta. Ärge jumala eest selle tähendust otsige. Päriselt. Te ei taha teada. Mina ka ei tahtnud.
Aga mida ja kust ta impordib? “Autosid üle maailma. Oled sa õnnelik teadma asju minust?”
Ohoh, automüüja! Väga lahe. Ütlen, et väisasin paar aastat tagasi Las Vegase Shelby muuseumi ja küsin, kas ta ka seal käinud on. “Jah, aastaid tagasi.”
Küsin, mis ta lemmikauto on. “Mul ei ole lemmikut. Mul on palju autosid.” Nojah, muidugi, isalt ju ka ei küsiks, kes ta lastest talle kõige rohkem meeldib. Aga mis tal siis praegu garaažis on?
“Ma päriselt ei tea. Neid on ligi kaks sadu.” Oeh. No teeme siis lihtsamaks. Mis autoga ta viimati sõitis? “Ma ei sõida autodega mul on juhid. Teenrid.” Okei, no ilmselgelt on meil tegu väga kõva tegijaga, kellel on palju teenijaid. Või siis, noh, sihuke tore skämmerifantaasia.
Küsin siis, mis autoga teda viimati sõidutati. “Las ma kontrollin Hr Kristjan. Samuti Ferrari Hr Kristjan.” Samuti? Minu meelest on see esimene kord, kui ta Ferrarit maininud on. Aga olgu, läheme küsimustega edasi.
“Mis mudel,” küsin entusiastlikult. “Ja mis värvi?” Lisan, et minu meelest on Ferrari ikkagi just selline auto, millest täie naudingu saamiseks peab ise roolis olema. Kui teener sõidutab, sobiks paremini ikka mingi Maybach või Bentley, või midagi sinnakanti. Aga kindlasti mitte Ferrari. Ja siis tal on veel jultumust öelda, et see on tal musta värvi! Must! Ferrari!
Okei, tegelikult ma ei diskrimineeri, Ferrari võib olla kirju, pruun või punane või must…
Rebin kildu, et Ferraris reisijana sõitmine sobiks ehk juhul, kui ta teener oleks näiteks Kimi Räikkönen. Tundub, et nali läheb hästi peale. Või on see sarkasm. No olgu, must Ferrari, aga mis mudel? “Mul on mitu Bentley ka.” Ära uhkusta, tead. Sama hästi on mul külgkorviga Jawa.
Küsin, kas ta saab aru, et ma autodest väga huvitatud olen. Saab. Aga ta ise väga autodest ei tea, tal on selle jaoks keskastmejuhid. Ma torkan selle peale, et ärimees peaks oma müüdavat toodet hästi tundma, isegi kui ta täitsa tipus on. Paul ütleb, et see on tema jaoks stressirohke. No vabandust, aga ma lihtsalt usun seda kogu hingest.
“Mida sa tegid? Hr Kristjan.” Tõlgendan küsimust nii, et ta küsib nüüd minu karjääri kohta. Vastan, et olen põhiliselt müügis olnud. Aga müünud eelkõige teenuseid, mitte tööstustoodangut. “Kui sa Illuminaatide vennas konna liige oled saad oma äri nädalaga üles ehitada. Sa saad uusi liikmeid ka sisse tuua Hr Kristjan.”
Vastan, et võrgustik on alati igasuguse äri ehitamisel väga kasulik ja küsin, kas ma võin Illuminaatidesse kuulumist oma müügiargumendina kasutada. “Jah Hr Kristjan. Kõik su soov saavad täidetud.”
Huvitav. Kas tõesti nii lihtne ongi? Toon näite, äkki ta ei saanud mu küsimusest aru. Midagi stiilis: “kui ostad minult järgmised 2 aastat, teen su illuminaatide liikmeks.” No et kasutaks seda oma veebilehel reklaamina ja nii.
“Ei Hr Kristjan. Kuidas sa saad reklaamida Illuminaate?” Seda ma ju küsisingi. Et kas seda võib müügiargumendina kasutada. Ja ta ju ise reklaamib ka illuminaate, ei? “Aga mitte oma veebilehel!” Nojaa, aga Facebooki profiilil küll, ja see on ka ju nagu veebileht või nii.
“Sa võid kasutada Facebooki Instagrami ja mitu sotsiaalmeedia et näha valijaid.” Ei no ikka kohe mitte midagi ei saa aru.
Küsin, mis seal vahet on. “Hr Kristjan sa saad sellest paremini aru.” Miks ma seda oma firma veebilehele panna ei või? “Kui sa tahad seda panna Hr Kristjan. Aga see on teatud tüüpi privaatsus.”
Pakun, et võiks juba praegu oma profiilile lisada: “illuminaatide liikmekandidaat,” mispeale Logan teatab, et tipp-poliitikud ja ärimehed ja naised(!) ka ei reklaami seda.
Nii mõnigi lugeja on kommenteerinud, et mul peab ikka väga palju vaba aega olema. Siinkohal saigi mul aeg vahepeal otsa. Küsin, kas võime 2 tunni pärast jätkata. Paul jätkab, et paljud ristiisad ei aktsepteeri raha läbi PayPali ega midagi. Ja siis küsib, kuhu ma lähen.
Ütlen, et äri vajab ajamist. “Ja jätad oma ristiisa niimoodi ootama? Kas sa teadsid et ma panin oma rituaalid pausile? Sinu pärast? Ja kas ma võin sult midagi küsida? See küsimus tuleb minu rituaalidest.” Aga mina olen juba läinud.
Järgmise paari tunni jooksul jõuab Hr Logan “Paul” Kalmin mulle suures koguses vägagi ahvatlevat reklaammaterjali saata.
No kas pole tõsiseltvõetav?
Raha lõhn on juba ninas?
No ikka täiesti meeletu!
“Kas sa näed seda? Neid on üle maailma. Sa võid mõnda neist tundma saada. Aga pea meeles, et sa neid pilte kellelegi ei jaga!”
Oih. Vabandust. 🙂
Küsin, milline neist tema on. “Ma arvan, et ma olen ühe pildi peal.” Väga täpne, Paul. Väga täpne.
“Ma küsin seda sinult viimast korda Kristjan. Oled sa selleks valmis?”
Ma ei ole ikka veel veendunud.
“Okei aitäh koostöö eest. Illuminaadid ei jäta sind vabaks. Üks su jalg läheb kolme päeva pärast mädanema Hr Kristjan. Hüvasti ja naudi oma valusat elu.”
Ütlen ka mina omalt poolt rõõmsalt: “Nägemist, Hr Logan!”
Praeguseks on möödas juba rohkem kui 3 päeva, aga jalad on alles ja midagi ei mädane. Äkki see toimub hästi aeglaselt?
Nüüd oleks justkui vestlus läbi, eks? Aga ei. Paar tundi hiljem hakkab Paul “Logan” Kalmin minuga uuesti suhtlema. Mis ta tahab? Mis edasi saab? Kas musta värvi Ferrari maksis kätte? Vähemalt kahele kolmandikule nendest küsimustest leiab vastused juba järgmisest, paraku selle minisarja viimasest, postitusest. 🙂
Eelmises postituses meelitas härra Logan Kalmin mind illuminaatidega liituma. Selleks tuli valida, kas ohverdada raha või verd. Olude sunnil pidin valima rahalise sissemakse — 5000 USA dollarit nüüd, 5000 templis kohapeal.
Nüüd ma natuke libastun ja uurin, kas Eestis ka mõni tempel on. Sest, noh, piirid on praegu kinni. Logan vastab, et ärgu ma selle pärast muretsegu, nad teevad asju omal moel. Raha tulevat nendeni toimetada aga Steami kinkekaartidena (100USD vääringus).
Mulle tundub see kuidagi kummaline, et illuminaadid sellises “valuutas” kauplevad. No et pole nagu stiilne ja nii. Küsin kohe, kas äkki saaks PayPali kaudu maksta. Ja tundub, et lähebki õnneks! Äkki saaks siit eelmise korraga sarnase skeemi üles ehitada ja petistelt kümme kontot välja nõuda? 🙂
Jõuan juba rõõmustada, kui Logan mu unistused põrmustab. Ikka ainult need kinkekaardid, teistmoodi ei saa. Templi esitatud väljakutse ja nii. Ja üldse, ohverdustel ei peagi klassi olema.
Vaidlen vastu, et Steami kinkekaarte siinkandis ei müüda, nii et mu valikud on PayPal ja SEPA. Logan vaidleb vastu, et tempel on selle mulle proovikiviks määranud ja et ohverdustel kasutatakse ikka neid va kaarte. Küsin vastu, kas ma võiks talle äkki raha lihtsalt postiga saata, sest Steam ja kinkekaardid üldse ei ole minu piirkonnas üldse teema. No eks ma natuke liialdan ka. 😀
Igatahes Logan ei murdu, vaid ütleb, et ka kinkekaarte saab läbi PayPali osta.
Teesklen imestust, et Steami kinkekaarte veebis müüakse, aga lisan, et ma tunneks end ikka oluliselt paremini, kui saaks otse läbi PayPali raha saata. Logan vastab, et onlainis saab hoopis ainult Amazoni kaarte osta. Luban sellele hommikul mõelda. Aga pakun, et PayPali makse saaks kohe täna ära teha.
Logan annab mu elu lihtsustamiseks isegi Amazoni lingi — paraku on see www.amazon.com, mitte otselink kinkekaartide lehele.
Üritan oma tulevast ristiisa ikkagi PayPali poole kallutada — ma olen juba sisse logitud ja saaks kohe raha üle kanda. Millegi sellise proovimiseks, mida ma kunagi varem teinud pole, olen lihtsalt liiga väsinud ja kardan, et teeks midagi valesti. No ma ei ole selles arvutiasjanduses kuigi hea, aga PayPaliga olen varem ka maksnud.
Logan õhutab mind siiski proovima, lisades, et ohvreid on hea just öösel tuua. Miks? Ei tea, unustan küsida. Teooriad on teretulnud. Pettuse kontekstis pakuks, et mida kiiremini raha ohvrilt kätte saab, seda parem. Ja kui mind praegu lõa otsast lahti lasta, hakkaks ma võib-olla oma valikutes kahtlema ja ei oleks enam valmis neile raha saatma.
Logan üritab mind nüüd sellega meelitada, et kui ma täna ohverdused ära teen, saan kohe liikmelisust nautima hakata. Aga lisab, et lõpuks on see minu enda valik.
Ma ei jäta jonni — kui ta mulle oma PayPali konto saadaks, võiks kohe raha teele panna. Hr Kalmin kordab jälle, et tempel on just sellise tuleproovi valinud ja ohvreid saab tuua ainult kaartides. Minul kiiret pole, las ta jääb. Võtku ma siis ühendust, kui ma valmis olen.
Tundub, et tehing jääb soiku, aga proovin korra veel: lehvitan raha lõhna petise poole ja luban, et ma saaks kohe need 5000 dollarit üle kanda, kui ta ainult mulle aadressi annaks.
Läbimurre! Logan saadab mulle oma isikliku PayPali aadressi ja ostab minu eest kaardid ära!
Tänan teda abi eest. Järgneb küsimus, kas ma kannan raha üle dollarites või eurodes. Just alles vehkisin dollaritega, aga ülekande teeks siiski endale mugavamas valuutas. Nüüd ütleb Logan, et raha tuleks üle kanda väiksemates osades: 2500 ja 2500. Oeh. Oleme jälle 5000 euro peale jõudnud, aga ma ei viitsi vaielda. Või unustan. Ilmselt ikka unustan — need petturid on ikka osavad!
Samas on ikka uhke tunne ka. PayPali aadress on käes!
Loen aadressi ja mõtlen: vaene Paula Cleghorn. Või Paul A. C. Leghorn? Noh, igatahes. Küsin, kas mu vestluskaaslase nimi on siis Logan või Paul. Ütleb, et Paul on ta pärisnimi ja Logani sai ta oma ristiisalt. Logan Paul? Päriselt? Olgu siis pealegi.
Paul palub mul seepeale ülekannetest kuvatõmmised saata. Ja lisab, et kui see on tehtud, saan kodus veel mõned ohvrid tuua. Proovin nende kohta uurida, aga vastuseks tuleb kalk: “Kas ülekanne on tehtud?”
Mis siis ikka. Hakkab pihta. Paint.NET lahti, eelmisel korral võltsitud screenshot ette, uus aadress ja summa peale, esimene pilt teele. Paul nõuab teist ka. Venitan natuke aega ja saadan sama pildi uuesti. Paul uurib asja ja väidab, et midagi on ebaselget.
Küsin, mis mu piltidel valesti on. “Saad lähemalt pildistada, Hr Kristjan.” No aga minu ekraanil on nad ometigi täitsa loetavad ju? “Tee puhas pilt ja saada uuesti.” Saadan sama faili kolmandat korda. Seekord sobib. Ta vist eeldab, et ma pildistan telefoniga arvuti ekraani. Oh ajad, oh kombed.
Nüüd palub Paul, et ma teise ka uuesti saadaks. Ikka saab — sama fail neljandat korda. Aga nüüd on küll uneaeg juba käes. Paul palub, et ma hommikul talle kindlasti kohe kirjutaks. Mina jällegi loodan, et ma hommikuks juba tean ka, mida järgmiseks ohverdada.
Palungi Paulil minuga seda saladust jagada, aga ei. Lähen magama. Öösel avastab Paul, et kõigil mu neljal pildil on sama tehingu identifikaator. No lõpuks! Ma peaks ikka selle teise tehingu kinnituse ka saatma, muidu ta ei saagi raha kätte.
Hommikul tuleb alles poole üheteistkümne ajal meelde, et illuminaadid mind värvata tahavad. Kirjutan, et nüüd peaks need kaks kannet kindlasti mõlemad kohal olema. Ristiisa palub kaks tundi hiljem vabandust, aga tema PayPal ei näita ühtegi. Küsib uuesti teise tehingu kviitungit näha. Ja siis tulevad ka need teised ohverdused. Poole tunni pärast kurdab ta, et ikka ei ole kinnitust.
Lasen tal veel pool tundi oodata ja küsin, mis ohvreid veel tooma peab. “Ma pean su makse ära kinnitama, aga su nimi ja pilt on Illuminaatide Suurde Rikkuste Templisse saadetud.” Uuuu! “Sa ei pea siin rohkem mänge mängima. Me läheme nüüd põhitehingu juurde.”
Nii et rohkem ei peagi midagi ohverdama? “Palju, aga enam mitte raha. Enne jätkamist pean ma makse ära kinnitama.” Mind huvitab ikkagi, mis mind ees ootab. No et äkki saaks mingite tegevustega juba pihta hakata.
“Ma ei näe su makset, Hr Kristjan. Kas ma saaks e-posti kviitungit näha?” Vastan, et probleem on raudselt tema poolel, sest ma olen neid asju varem teinud ja tegin kõik täpselt õigesti. “Enne rituaale peab raha kohale jõudma. Mul on siin palju liikmeid, kes rõõmuga maksavad. Mul on palju tööd ja ohvritalitusi.”
Pakun, et äkki mu nõbu, kes arvutivärgis oluliselt parem on, saaks teda aidata. No et äkki ta tõmbaks TeamVieweri alla ja saaks koos uurida, mis toimub. Sest iseenesest oleks ju vahva petise arvutisse sisse piiluda. Äkki saaks järgmisi potentsiaalseid ohvreid hoiatada näiteks? Aga ma tegelikult ei looda, et ta selle konksu alla neelab.
“Ära kaasa kedagi sellesse, Hr Kristjan. See on privaatne. Sa võid niimoodi alla minna.” Kas ma sain just tapmisähvarduse? Küsin, mis ta sellega silmas peab. “Ära sega kedagi teist sellesse teemasse. Sa ei ole veel täisväärtuslik liige.” Aga ma tahtsin ju ainult aidata. 🙁
“Kas ma näeks su e-posti kviitungit?” Palun vabandust, et ma hetkel oma e-postkastile ligi ei saa. Üritan hoopis tulevast ristiisa paremini tundma õppida. Mis tööd ta teeb? Mis muusika talle meeldib? Mis ta lemmikvärv on?
“Me näeme üksteist ja saame seda kõike arutada,” vastab Paul. “Väljakutse on sinu kaelal.”
Et siis nagu… mis mõttes?
“Su pilt ja nimi on saadetud suurele oraaklile. Ohverdused on veel vaja ära teha.”
Ma ei pea enam vastu. Ütlen ristiisale, et ta tekst kõlab natuke ähvardavalt. “Kas tõesti?”
Mina jällegi arvasin alati, et illuminaadid on tore punt. Aga kui kogu aeg on mingid ähvardused ja salatsemine, siis see pole vist ikka päris minu jaoks. “Illuminaadid on lõbusad, kui sa reegleid järgid.” Küsin oma raha tagasi.
Ja siit tuleb järjekordne ähvardus. “Pärast seda ole valmis surema. Saada oma aadress.” Ja siis pilt Suurest Rikkuste Templist.
Jälle sa ähvardad. Minu PayPal on (üks aadress, mille ma eelmiselt petiselt välja meelitasin). Palun tagastada mulle mu 5000 eurot.
Paul: “Ma ei ole su makse kohta veel kinnitust saanud, kuidas ma raha tagastada saan?”
Olgu, ma siis tegelen PayPaliga ise. Paul tahab endiselt kviitungeid näha. Aga ma juba saatsin ju kõik ekraanitõmmised. Mulle tundub, et ta ei ole üldse abivalmis, ainult ähvardab kogu aeg. Ehk siis mina pöördun nüüd PayPali tehnilise toe poole.
Arvata võib, et seda ta kindlasti ei taha. Paul on ühtäkki jälle natuke abivalmim.
Väidan, et mina olen omalt poolt kõik teinud, mis vähegi võimalik. Ristiisa saadab omalt poolt pildi, mis kinnitab, et ühtegi sissetulevat makset ei ole. Kusjuures tundub, et see isegi ei ole võltsing, nagu minu pildid. Tänan teda koostöö eest ja ütlen, et saadan kogu kirjavahetuse PayPali toele.
Ristiisa soovitab mul nüüd ikkagi neid va kinkekaarte osta, sest see pidavat palju lihtsam olema. Ma jällegi tahaks kõigepealt oma raha PayPalist tagasi saada. Paul on ilmselgelt mures, sest temani ei ole raha ju ka jõudnud. Selgitan, et mul ei vedele tuhandeid eurosid lihtsalt niisama igal pool, ehk siis kinkekaartide ostmiseks oleks ikkagi see eile saadetud 5000 vaja tagasi saada, kuhu iganes ta kinni jäi.
Logan/Paul küsib uuesti, kas ta saaks kviitungit näha.
Järgmises osas: Mis autoga Paul sõidab? Millega ta tegeleb, kui ta parasjagu uusi liikmeid ei värba? Ja mis värk illuminaatidel naistega on?
Leidsin Facebookist järjekordse petuskeemi. Või noh, nemad leidsid mind. Kuna vestlus venis pikale, jagasin selle neljaks osaks, et kergem lugeda oleks. Etteruttavalt võin öelda, et neljandas osas toimus minu jaoks ootamatu pööre. 😉
Ühel kenal päeval kontakteerub minuga keegi salapärane Logan Kalmin. Kes see on? Miks ta minuga rääkida tahab? Ohoh! Ta pakub illuminaatidega liitumist! Esimesel korral ei pane tähelegi, kui message request sisse tuleb. Umbes-täpselt 25 tundi pärast teist katset märkan, et midagi on. Ja vastan. Aga vastan küsimusega — mis ma selle eest saan?
Pikka teksti ei viitsi lugeda, aga lubatakse rikkusi ja võimu. Küsin, miks just mina. Vastuseks saan, et minust justkui kiirgab tahet rikkaks saada. Ja et paljud poliitikud ja muusikud tegelevad ka sellega. Oota. Poliitikud ja… muusikud? Huvitav valik igatahes.
Küsin, kuidas see kõik toimima peaks. Härra Logan ütleb, et kui mind huvitab, öelgu ma selgelt ja kõlavalt “JAH!” Nagu pulmas oleks. Vastan midagi stiilis “minugi poolest,” aga see teda ei rahulda. Küsib veelkord, kas ma olen huvitatud. “Mitte eriti.” Miks mitte? “Liiga palju asju praegu käsil.” Järgneb agressiivne müügitöö: ärgu ma kartku, see aitab mul paljude poliitikutega kontakti saada. Jess! No lõpuks ometi saab poliitikutega tutvusi sobitada! 🙂
Järgmiseks lubab ta mulle kõikide soovide täitumist. Uutele liitujatele lubatakse 600 000 USA dollarit; kuldsõrmust, mis kaitseb vaenlaste eest ja tasuta USA viisa. Oppaa! Ja siis veel suur mõis Londonis, väärtusega pool miljonit dollarit. Igas kuus saab veel 50 miljonit ja populaarsust ja rikkust ja kuulsust ja…
Logan räägib, et vabamüürlaste kõrge pealik on talle ülesandeks pannud 52 uut liiget värvata.
Ja siis ta räägib veel hästi palju…
…ja veel hästi palju…
…ja ikka veel müüb, aga seekord on uuele liitujale pool miljonit dollarit. Teksti on nii palju, et ma ei viitsi kõike lugeda. Muidu küsiks, kas pool miljonit on lisaks eelnimetatud kuuesajale tuhandele või on siin mingi ümardusviga.
Kuna ma mõnda aega ei vasta, küsib ta varsti uuesti, mis värk on. Et neid ei lasta niimoodi üle. Tuleb kohe oma arvamust avaldada!
Ütlen, et sõin lõunat. No ja oletame, et ma olen huvitatud — mis ma tegema peaks? Selget ja kõlavat jahhi ei taha üldse anda, noh.
Ja nüüd siis põhiküsimus. Liitumine tähendab ohverdust. Kas ma tahan ohverdada raha või verd? Ilmselgelt on suund sinnapoole, et peaks raha valima. Aga eks mängime selle võimalusega siis natuke kaasa.
Logan küsib, kas ma söön ikka veel lõunat — ole nüüd, kell on kuus õhtul. Pigem nagu õhtusööki juba või nii. Vastan, et kaalun hoopis tehtavat ohverdust ja küsin täpsemat selgitust. Logan seletab: veri tähendab mõne sugulase pead (ehk siis elu?), raha on 10 000 dollarit. Kümme tuhat on siis ühe inimelu hind selles stsenaariumis. Müstika. Kusjuures see raha makstakse kahes osas, pool nüüd ja pool siis, kui ma neilt esimesed pool miljonit kätte saan ja templisse kohale tulen. Hah, ehk siis ohverdama peab ikkagi ainult viis tonni?
Ütlen, et mul on otsustamiseks aega vaja. Logan küsib, kui kaua ma seda kaaluda võin. Väidan, et see on ju ometigi raske otsus ja küsin üle, kas “veri” võib olla sugulane, kellel nagunii kaua elada pole jäänud. Logan vastab, et peab jah sugulane olema, aga mu küsimuse teist poolt ta ei märka. Ju tegeleb mitme “värbamisega” korraga ja ei keskendu korralikult. Küsin veelkord üle, kas eutanaasias saab maksta. No et kellelgi on paar kuud elada ja ma siis ohverdaks tema.
Vastus on õõvastav: ohverdada võiks näiteks lapse. Surevat hinge nad ei taha.
Vastan, et mul pole lapsi. Tema omakorda pakub, et illuminaadid saavad mind laste saamisel abistada, kui ma korralikult usun ja palju ohverdan. Ahah.
Sihin juttu vaikselt sinnapoole, et mu ainus valik tundub siis raha olevat. Tema laseb ikka edasi, et värsket verd on vaja. Vastan, et meil siin on kõik ainult surevad hinged.
Lõpuks on Logan nõus, et ma peaks raha valima. Jahume veel natuke sel teemal.
Kuna Logan seda ei tee, proovin ise küsimusega teemat edasi viia. Kuidas see rahaline ohverdus siis täpsemalt käib?
Võin raha saata. Kuna temast saab mu ristiisa, juhendab ta mind selles ja teistes ohverdustes, mida ma kodustes tingimustes teha saan. Pärast seda olen oodatud templisse.
Küsin täpsustavalt, kui palju see siis eurodes teeb. Logan vastab, et kuus tuhat. Oot-oot-oot, ma ei ole siin selleks, et mul nahk üle kõrvade tõmmataks, eks! Just oli 5000 dollarit, nüüd on 6000 eurot? Mkmm.
Kurdan, et Logani jutt ajab mind segadusse. Algselt pidi olema 10k dollarit, 5 nüüd ja 5 siis, kui ma esimesed 550k neilt saan (panin ise 50k otsa — kas ta märkab?). Tema vastab, et ristiisaga ei räägita nii. Mingi austus peab ka olema.
Arvutan vahepeal välja, et 5000 USD oleks pigem kuskile sinna 4600 euro kanti.
Küsin selle eelmise noomimise peale, et ta ju ometi ei saa mu ristiisaks enne kui ma liige olen. Seda ta ignoreerib, räägime rahast edasi. Teised 5000 taala maksan siis otse nende rikkuste templisse.
Aga kui palju see siis ikkagi eurodes on? “4600, nagu sa ütlesid, Hr Kristjan.” Nüüd on mul süümekad, sest tegelikult teeks see Google’i teisendusega 4618 ja ma nagu petaks neid selle kursiga. Lepime kokku, et las see 18 jääb.
Küsin, kuidas ma talle raha üle saan kanda. Andku ma talle sekund. Kuna varsti on uneaeg, siis ma väga selle pärast ei põe. Küsin jutu jätkuks, kus nende tempel on, aga seda infot minuga ei jagata enne kui ma päriselt liige olen. Aga no igal pool maailmas on templid igatahes.
Täna jääb lugu selle koha peal pausile. Järgmises osas saan teada nende eelistatud makseviisi. See mulle ei sobi — hakkan oma tahet peale suruma. Kas ja kuidas sellega läheb, sellest juba homme.
Eelmises postituses kulutasin natuke petturite aega, mis loodetavasti päästis kellegi teise nende küüsist. Järgmisel päeval oli mul sellest konkreetsest mängust juba kõrini (jah, ma olen sihuke püsimatu), kuni ühel hetkel tuli jälle hasart sisse.
Neljapäeva õhtu. Olen parasjagu postitust kirjutamas, kui saabub uus sõnum IFC Grantilt.
Ohoh! Nad paneks juba raha FedExiga minu poole teele, öelgu ma ainult aadress. Mis seal ikka, kordan sama (olematut) aadressi, mille ma neile juba ankeedis andsin. Selles suhtes ju viisakas teenindus, et ma ei pruugi raha tahta oma elukohta. 😀
Aga tunnike hiljem ei paista pilt enam üldse nii roosilisena. Mingi jama on, minu raha pole nendeni jõudnud. See raha, mille saatmise kohta ma neile halvasti töödeldud pildi saatsin.
IFC: Tundub, et raha pole meile ikka veel kohale jõudnud. Kas saaksite kinnituseks oma viimaste tehingute väljavõttest meile kuvatõmmise saata?
Hmm. Ma ei viitsi järjekordset halba võltsingut tegema hakata, aga midagi tuleks ju öelda. Kieren andis ennist vihje, et kui nad raha kätte ei saa, võib rääkida midagi pettuste osakonnast jne. Nii teengi.
Mina: PayPali pettuste osakond on mul just toru otsas ja ütlevad, et teie antud kontoga tundub midagi korrast ära olevat. Mis ma tegema peaksin? IFC: Rahunege maha ja meil on vaja teada kas nad tagastasid raha teile.
Okei, huvitav. No väidame, et raha tuleb homme tagasi ja vaatame, kuhu see vestlus meid viib.
IFC: Peate meile raha teise kontoga saatma. Kas teil Cashapp või Zelle on? Mina: Ei, mul on ainult PayPal ja kogu mu raha on seal. IFC: Saame aru aga peame teile teise makseinfo andma PayPalis et te sinna teise makse teeksite sest teie info on meie andmebaasis ja me peame teie raha teile toimetama nii kiiresti kui võimalik.
Aga õhtu on. Ma ei viitsi uuesti arvuti juurde minna, et kuvatõmmisel meiliaadressi ära vahetada. Seega — mängin, et ma saan neile alles hommikul uuesti raha saata.
IFC: Camilla38fall@gmail.com See on PayPali konto, peate pärast tegema kuvatõmmise ja jääme ootama. Mina: Ma saan seda teha umbes 10 tunni pärast. IFC: 10 tundi? Mina: Teisisõnu homme hommikul. Ma ei saa oma telefonist kontole ligi ja hommikul olen haiglas tööarvuti juures tagasi.
Üritan sulide südametunnistusele rõhuda, no et töötan haiglas ja nii. Nad ei tee teist nägugi.
IFC: Me juba töötame teie infoga praegu ja me ei taha jälle mingeid viivitusi et te saaksite oma raha nii ruttu kui võimalik.
Lõpuks nad siiski lepivad olukorraga, et ma enne hommikut neile raha saata ei saa.
Uus hommik. Millalgi pärast hommikusööki tuleb meelde, et jäin pättidele uue kuvatõmmise võlgu. Muudan ära kuupäeva viimase numbri ja saaja aadressi. Kõik muu jääb samaks, sh ka tehingu number.
Mõne tunni möödudes tahavad nad jälle mu väljavõtet näha, sest raha pole ikka veel nendeni jõudnud. Mul viskab üle, sest lõunasöök vajab tegemist.
IFC: Ootame teie vastust. Kas te olete seal? Mina: Vabandust, ma kaotasin huvi ja teavitan sellest kontost võimusid. Palun ärge tüssake inimesi sellisel keerulisel ajal. IFC: Te peate maha rahunema, me üritame oma andmebaasiga tööd teha ja meil on probleeme teie makse kontrollimisega. Te peaksite kannatlik olema ja teil ei ole mingit põhjust alla anda.
Nojaa, aga mul ei ole enam lõbus ja ma tahan pelmeene praadida. Laske mul olla.
IFC: Proovige kannatlik olla ja teie võit on valmis teile kättesaamiseks, meil on vaja et te prooviksite veel ühe tehingu teha uuesti sest kõik teie maksed kantakse teile tagasi ja me kompenseerime teile raha veelkord kui FedExi tiim teie raha teile toob. Mina: Miks te seda võiduks kutsute, kui see pidi stipendium olema? IFC: Ma saadan uue PayPali makse info, tehke makse Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite maksma 1500 kõigepealt sellele kontole ja kui see on tehtud saatma meile ekraanipildi ja me anname teada mida edasi teha.
Ühtäkki küpseb mu peas uus plaan. Kui nad mind juba tüütavad, üritan neilt võimalikult palju PayPali kontosid välja pressida, mis kõik saab pärast kuhugi raporteerida.
Mina: Palun saatke mulle veel 10 paypali aadressi. Ma jaotan 1500 nende vahel ära. IFC: Te peate esimese makse tegema sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com Mina: Palun saatke mulle 10 veel, ma ei hakka nii suurt summat kandma. Teeme lihtsalt 10 makset, 150 dollarit/tükk.
Samal ajal aktiveerub uuesti ka “Paul”, kelle eelmine libakonto on kinni pandud. Üritab minuga uuesti suhtlema hakata. Raporteerin ka selle Facebooki usinatele robotitele. Kuigi nad praeguses olukorras ei jõua kõigele inimesi peale saata, siis kellegi teise nime ja näoga konto pannakse ikka üsna ruttu kinni.
IFC ei ole minu plaaniga nõus.
IFC: Te peate saatma selle ja alustama 1500 dollariga siis on meil lihtne teie makset oma andmebaasis kontrollida. Te peaksite kindlaks tegema et saadate 1500 dollarit sellele PayPali kontole Meredithmartin003@gmail.com. Te peaksite meile jälle oma maksest pildi saatma ja me saadame teile veel PayPali kontosid ülejäänud makse tegemiseks. Mina: Tahate raha või ei? Ma ütlesin 10 aadressi!
Kas on aru saada, et mul on neist juba täitsa kopp ees? Või noh — ütleme, et võtan lihtsalt karmima tingimistaktika. 🙂
IFC: Te peate selle stipendiumi reeglite järgi käituma ja meil on vaja et te maksaksite 1500 dollarit sellele kontole. Meredithmartin003@gmail.com Meil on vaja et te meile makseinfost kuvatõmmise saadaksite. Teine PayPali konto informatsioon on camilla38fall@gmail.com meil on vaja ka selle makse ekraanipilti. Mina: Minu arvutuste järgi on see ikka veel alla 10. 8 veel ja räägime edasi.
Neist kaks on juba korra läbi käinud, ehk siis endiselt on 7 puudu minu nõutud kümnest.
Nonii, vastaspool tõmbab ka karmiks. Aga ma ei anna alla.
IFC: Nüüd te peate reeglite järgi käituma sest meil ei ole varem selliseid probleeme olnud, meil on vaja et te igale kontole 1200 dollarit kannaksite mis me teile saadame ja meile neist ekraanipildid saadaksite et me saaksime seda kontrollida oma andmebaasis siin ja teie stipendiumid täna teieni toimetaksime, meil on kahju nende ebamugavuste pärast ja me hüvitame teile rohkem raha kui FedExi tiim teie stipendiumid teieni toimetab. Mina: Ikka ei ole 10. IFC: Te peate tegema makse infoga mis teile anti ja meile sellest pildi saatma.
Järgneb selle lahingu viimane verbaalne tulevahetus.
Mina: Ma ei saa seda teha. Mul on vaja 10 kontot, et saaks raha ühtlasemalt jaotada. IFC: Te peate järgima reegleid ja protokolli. Mina: 10 PayPali kontot või ma raporteerin teid. IFC: Te peate maha rahunema Hr Kristjan Karmo, see ei ole meie süü ja te peate laskma selle sõbralikult lahendada. Olete te veel seal meiega? Mina: Ma ootan, et te mulle 10 PayPali kontot annaksite. IFC: OK ma edastan teile PayPali kontod nüüd.
Assa! Kas mul tõesti õnnestus oma tahtmine läbi suruda? 😀
Mõni aeg on eetris vaikus, aga siis…
Mina: Halloo? Olete veel seal? IFC: Jah, me oleme teiega. Meredithmartin003@gmail.com Camilla38fall@gmail.com lilianosano82@gmail.com Mattj8369@gmail.com Larry_obrien@comcast.net alrik29@icloud.com bensonmutinda800@yahoo.com tarusgedion@yahoo.com lloydwilliams22863@gmail.com https://www.paypal.me/bruce8491/
Olgu. Üks on siiski korduv, aga mis ma enam.
Kirjutan vabas vormis kirja, kus kõik selle kokku võtan ja saadan aadressile cert@cert.ee, nagu üks tubli kodanik ikka tegema peaks.
IFC: Me ootame endiselt teie vastust siin et te saaksite meile oma maksete kuvatõmmised. Mina: Ma olen selle kirjavahetuse ja kõik PayPali kontod CERTi edastanud. Tänan teid koostöö eest ja soovin head päeva.
IFC: Te ei pea niimoodi pirtsutama. Te peate rahunema ja leiame sellele lahenduse.
Siinkohal meie kirjavahetus lõppeb. Blokeerin nende konto ja jään ootama, mida CERT kirjutab. Ja juba mõni päev hiljem on postkastis nende kokkuvõte:
CERT-EE: Täname teavitamast. Kahjuks on sellised pettused väga levinud. Ainuke viis sellist tegevust takistada on mitte reageerida petturi tegevusele. Teavitame enda poolt ka vastavaid osapooli pahaloomulisest tegevusest.
Küll aga on üks lause, mis mind kogu sellest mõtte- ja kirjavahetusest kummitama jääb.
You need to calm down. Te peate rahunema.
Hea mõttetera, mis meile kõigile ikka ja jälle kasuks tuleb. Paanika ei ole hea, kriisiolukorras tuleb rahuneda ja variandid hoolikalt läbi mõelda.
Õhtut jääb lõpetama Taylor Swift samanimelise palaga.
Kui ma viimati skämmeritega mängisin, oli aasta 2014 ja petuskeemile eelnes mu ema GMaili-konto kaaperdamine. Ka sedapuhku läheneti minule läbi sugulase, aga hoopis teistmoodi. Kui sind lugu ise ei huvita, leiad postituse lõpust mõned soovitused hea küberhügieeni hoidmiseks.
Proloog. Liba-Paul astub lavale.
On täiesti tavaline neljapäev, kuni ühel hetkel lisab mind Messengeris sõbraks sugulane Atlandi teiselt kaldalt. Ütleme privaatsuse huvides, et ta nimi on näiteks Paul. Huvitav kokkusattumus, kuna ema oli just tema abikaasaga eile Messengeris videokõne teinud. Natuke äratab kahtlust ka asjaolu, et me oleme juba aastaid Facebookis sõbrad. Millest Facebook mind, muide, ka korrektselt teavitab.
Nii hoiatas Facebook mind värske Messengeri-sõbra eest
Pilt ja nimi on täpselt sama, mis originaalil. Kontole on tänase päeva jooksul lisatud mõned päris-Pauli pildid, mis on ka ainus info tema profiilil. Ehk siis lihtlabane identiteedivargus, ilma kontot üle võtmata. Selle vastu suudaks kaitsta vist ainult täielik küber-eraklus, st selline elustiil, et sinust võrgus mitte ühtegi jälge ei ole. Jätame selle teoreetilise võimalusena üles ja vaatame, mis edasi saab.
Esimene vaatus. Heategevus raskel ajal?
Mõni aeg hiljem võtab liba-Paul minuga ühendust. Inglise keeles. Mis on jällegi omajagu üllatav, sest päris-Pauliga oleme kõik need aastad alati eesti keeles suhelnud.
Vabatõlge:
Paul: Hei, kuidas läheb? Mõtlesin siin omaette, kas sa oled kuulnud Rahvusvahelisest Rahakogumise Nõukogust (International Fundraising Consultancy / IFC)? Mina: Ega vist Paul: See on mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärk on aidata kõigil toime tulla, haridus, pensionärid, heategevus, töötus, raviarved, üür, elektriarved, väiksemad privileegid ja muu.
Nonii. Mis petuskeem siit nüüd koorumas on? Just äsja käis ühest vestlusest läbi Politsei ja Tele2 ühisavaldus, mis hoiatas telefonipetturite eest, kes kasutavad ära Eesti inimeste heatahtlikkust. Kommenteerin, et minu arvates on enamik pettusi pigem ahnusele suunatud, sest see jätab ka petturile ilmselt puhtama südametunnistuse. Aga praegu hakkab tunduma, et siin õhutatakse mind hoopis annetama mingile kahtlase väärtusega organisatsioonile, kes raskel ajal kõiki aidata lubab. Kas tõesti?
Mina: Kõlab nagu õilis ettevõtmine! Paul: Jah. Nad aitavad ka ettevõttetel, organisatsioonidel, isikutel kasvada, nad teevad valitsusega koostööd, et inimeste unistusi täide viia.
Siiani klapib. Koputab südametunnistusele. Ja siis tuleb minu jaoks täiesti ootamatu pööre.
Paul: Taotlesin neilt teenust nimega IFC-Direct ja sain neilt $150,000. Kõik taotlejad on neilt raha saanud, sa peaksid ka taotlema. Mina: Ohoh! Kuidas seda taotlema peaks? Paul: Kas ma saadan sulle nende kontaktid? Mina: Vabalt.
Paul: +16014079207 see on nende number mis nad mulle andsid tõmba traati ja ütle et tahad IFC-Direct teenust. Ok. Mina: Kas see töötab ka väljaspool ühendriike või peab selleks USA kodanik olema? Paul: Ma ei tea. Sa võid neilt küsida okei? Mina: Ok, aitäh vihje eest! Paul: Tõmba neile traati okei. Anna märku, kui kontakteerunud oled.
Eeh. Kas see on nüüd mingi tasuline number? Ei tea, ei kavatse proovida, aga vähemalt on see number nüüd siin leitav ja pettusega seostatav. Google hetkel veel antud numbrit millegi kahtlasega seostada ei oska. Aga ma tahaks ikkagi skeemist natuke sügavamalt aru saada, enne kui ma libakonto raporteerin. Uurime, kas ilma helistamata ka saaks.
Mina: Kas nendega kuidagi teistmoodi ka kontakti saab? Ma olen millenniumilapsest lumehelbeke, helistamine ei ole väga minu teema. Paul: Sa võid sõnumi saata ja helistada. Mina: Äkki homme. Mul on täna veits kiire. Aga sellegipoolest, aitäh vihje eest! Paul: Sa peaks kiiresti tegema. Ma küll ei jokutanud, kui ma sellest kuulsin.
Avaldab survet? No olgu, ma mängin siis natuke rahabossist lillelast ja muidu ka raskesti kättesaadavat. Vaatame, kuhu see rada mind välja viib.
Mina: Jah, aga… kui seda homme enam ei saa, eks siis ole minu kaotus. Natuke taskuraha oleks muidugi tore, aga praegusel raskel ajal ma selle pärast unetuid öid ei veedaks.
Paul ainult irvitab sellise suhtumise peale.
Mina: Muide, mis su plaanid selle 150 tonniga on? Viskad paar minu poole ka, kui ma ilma jään? Paul: Mul on palju asju eelarves. Lihtsalt proovi nendega kontakti saada okei Mina: Vabalt, homme esimese asjana! Paul: See on nende ametlik Facebooki link kui sa helistada ei taha saad siitkaudu kontakteeruda.
Vahemärkusena tahaks ära märkida, et liba-Pauli inglise keel on kohati peaaegu loetamatu. Aga ma saan hakkama. 😀
Viin vahepeal teema mujale ja trollin teda niisama. Taustaks: Pauli abikaasa nimi on Tiina (nimi muudetud ja toimetusele teada).
Mina: Kuidas su naisel Almal läheb, muide? Tal peaks sellise summa üle päris hea meel olema? Paul: Mitte eriti ok
Möh? Pauli abikaasa nimi ei ole Alma, aga sellele ta ei reageeri. Kogu vestluse lõpus palun tal korra ka Irmat tervitada, mida Paul ka kenasti lubab.
Paul: Ta on väga okei. Said sa selle lingi? Mina: Jah, miskipärast see ei tööta mul, maitea.
Natuke valetan ka. Tegelikult ma ei julge kohe võõrast linki avada, aga häääästi ettevaatlikult lähenedes õnnestub IFC-ga Messengeris suhtlust alustada.
Paul: Proovi seda klikkida okei
Hah, survestamisest on saanud julgustamine. Vahva. Aga ma natuke veel valetan.
Mina: Ma proovisin, aga see ei avane. Mingi viga. Mina: Ok, nüüd sain. Paul: Okei väga hea. Kirjuta neile okei. Mina: Juba kirjutan! Aitäh veelkord! Paul: Ok anna teada kui sa nendega kontakti saad Mina: Saatsin sõnumi, ootan vastust.
Teine vaatus. Raha tahad? Jaga andmeid!
Nüüd käib vestlus petturitega juba kahes paralleelses maailmas. Samal ajal võtan ühendust ka paari tuttava küberturbe-eksperdiga. Kieren näkkab esimesena ja annab järgneva mängu käigus paar väga head mõtet. Thanks, Kieren! It would not have been as much fun without you! 🙂
Vastuse saamine pisut venib, aga kui see lõpuks tuleb, siis pauguga.
Ma ei hakka nende teksti täies mahus ja samas stiilis kordama. Esiteks on see hästi vahva, et nende arvates PEAB AMETLIK TEKST LÄBIVALT SUURTÄHTEDEGA KIRJUTATUD OLEMA. MIKS SA KARJUD?!? Ja ka selles ametlikus tekstis on mõningad hästi täpselt planeeritud vead sees.
Esialgu saan vastuseks ainult tutvustava teksti. Aga ma targu ei küsi seda, mida Paul mul küsida soovitas, vaid mängin niisama lolli.
Mina: OK, kuidas taotlemine käib? IFC: SA OLED KOHUSTATUD MEILE JAGAMA ALLJÄRGNEVA INFORMATSIOONI JA MEILE VASTAMA TÄPSE INFORMATSIOONIGA ET OMA TAOTLUSEGA JÄTKATA Täisnimi: Aadress: Täielik sünnikuupäev: Telefoninumber: Töösuhe (või töötu): Kuusissetulek: Miks sa vajad Finantsabi: VASTAKE MEILE KUI OLETE KOGU INFORMATSIOONIGA VALMIS
Brr. Okei, siin taga võib igasuguseid skeeme olla. Kas kogutakse isikuandmeid, et neid kuidagi kurjalt ära kasutada? Kieren arvab, et taotlevad koroonaohvritele mõeldud abirahasid sellistes riikides, kus isikukoodi ei ole. Pakub, et ma võiks selle koha peal britti mängida. Minugi poolest.
Nüüd on ajurünnaku aeg. Loome tegelase, kelle andmetega see vorm ära täita. Inglane, jah? Kiire otsing annab sellise tööriista: American & English name generator. Ja kohe esimeses nimekirjas paistab väga sobiv nimi — Kieran Riley. Kierenile sobib. Pakub veel, et keskmine nimi võiks Smith olla. Siis on rohkem keskklass. Annab ka aadressi, kus tänav vastab postiindeksile, aga majanumbrit päriselt olemas ei ole. Ja ohverdab oma telefoninumbri, et sellega toimuvat edasi monitoorida. Selgub, et numbrit hakatakse hiljem kiirlaenupakkumistega pommitama, Kieran Riley nimele. Sissetuleku numbri saan ka Kierenilt, pidada selle piirkonna keskmine netopalk olema.
Mina: Täisnimi: Kieran Smith Riley Aadress: 132 Charlemont Drive, Manea, March Cambridgeshire, PE15 0GA Täielik sünnikuupäev: April 22nd, 1986 Telefoninumber: (ärme siin Kiereni telefoninumbrit enam korda) Töösuhe (või töötu): FIE Kuusissetulek: 2300 GBP (neto) Miks sa vajad Finantsabi: vajalike asjade jaoks, nagu tee ja fish&chips
No kui see viimane rida nende rangest SUURTÄHTEDEGA KONTROLLIST läbi läheb, oleme küll õnnega koos. 😀
Nüüd nad paluvad oodata, kuni andmeid töödeldakse. Ja loodavad, et ma ikka oma esitatud andmetes aus olin, sest nad ise on nii ausad. Nüüd nad siis ütlevad. Minu info on igatahes vajalikku osakonda edastataud ja minuga võetakse peatselt ühendust.
Kolmas vaatus. Raha maksab raha!
Ja tuli ära! IFC kiitis mu ankeedi heaks, vaid loetud minutitega! Mul on nüüd auväärne võimalus valida, millist toetust ma soovin.
Ja nüüd oleme jõudnud selle skeemi tõelise tuumani. Üsna klassikaline “Nigeeria kirja” tüüpi skämm. Tahad suurt varandust, pead maksma väiksema. Mida ahnem oled, seda rohkem kaotad.
Omaosalus
Toetussumma
Kordaja
Kasum
1 000
10 000
10
9 000
1 500
50 000
33,333
48 500
2 000
100 000
50
98 000
3 000
150 000
50
147 000
4 500
200 000
44,444
195 500
Huvitav skeem, aga ma peaks loll olema, kui see asi päriselt nii töötaks ja ma ei küsiks neilt kõige suuremat võimalikku toetust. Natuke kummaline on ka see, et kordaja niimoodi kõigub. Konsulteerin Imbiga ka — seenior-finantsanalüütik kinnitab, et 4500 dollari eest 200 000 võtta on kõige kasulikum tehing. 😀
Kieren vihjab, et kui maksmiseks läheb, küsiks PayPali. Siis saab nende meiliaadressi spämmirobotitele anda ja veel natuke nende tööd aeglustada.
Korraks tundub, et nõuavad rangelt BitCoini, aga IFC murdub kiiresti. Piisab mul ainult öelda, et ma ainult PayPalis maksta saan, kui kohe murduvadki. Või kas murduvad?
Murduvad. Tinman5100@gmail.com — seda aadressi võite nüüd kõige agressiivsemate rämpspostitustega rünnata. Kuigi, jah, GMaili spämmifiltrid on üsna head. Ja ei ole välistatud ka variant, et ka see konto millalgi mõnelt õnnetult ohvrilt kaaperdatud on.
Kuna liba-Paul nii ilusti palus, annan samal ajal talle teada, et mu taotlus kiideti heaks.
Mina: Ohoh! Tundub, et sain heakskiidu! Paul: Vedas sul! Täitsid mõne vormi? Mina: Jah, juba kiideti heaks ka. Paul: Ohoh! Mis nad sulle nüüd ütlevad? Mina: Nad põhimõtteliselt küsisid, kui palju ma iga toetussumma eest maksma peaks Paul: Okei mis sa vastad?
Mina: See 200 000 variant ei vaja pikemalt mõtlemist Paul: See tõesti töötab! Mina: Ma lihtsalt mõtlen siin, miks sa ainult 150 000 võtsid 😀 Paul: Ma lihtsalt proovisin ja see töötab. Mis sa teha kavatsed? Mina: Kui nad lubavad mul PayPaliga maksta, teeme ära! Kerge teenistus!
Nüüd ma teen põhimõtteliselt midagi, mida võiks ebaseaduslikuna tõlgendada. Võltsin PayPali maksekviitungi. Aga võltsin tahtlikult väga halvasti. Ma isegi ei ürita õiget kirjatüüpi ja -suurust leida, vaid kirjutan lihtsalt need kohad üle, mida vaja.
Väike suurendus olulistest kohtadest näitab, et minu muudetud tekst lausa hüppab ekraanilt välja. Aga petturi petmine ei ole ju pettus? Vaatame, kas neile sellest piisab.
Mõni tund hiljem saabubki kinnitus, et raha pannakse minu poole teele. Kulleriga. Müstika. Kordan sama aadressi, mis ma ennist ankeedis andsin. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.
Epiloog. Mida sellest õppida?
Järgnevalt mõned soovitused, kuidas võrgus turvalise(ma)lt toimetada.
Ära mine ahneks. Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, on ilmselt tegu pettusega. Ja petturid tunduvad ikkagi eelkõige inimlikku ahnust sihtivat.
Jälgi hoolikalt, kellega sa e-kanalites suhtled. Kui ise ei tea, millele tähelepanu pöörata, küsi mõne IT-teadlikuma sõbra abi.
Kaitse oma andmeid. Kui ma oleks teises vaatuses oma isiklikud andmed petturitele jaganud, oleks mul praegu oht lisaks mõne kiirlaenu ohvriks langeda.
Kaitse oma kontosid. Seekord oli minu usalduse võitmiseks tehtud võltskonto. Oleks pätid aga Pauli päris-konto kaaperdanud, oleks ta juba märksa usaldusväärsemana paistnud. Järgmised kaks punkti aitavad sul kontosid paremini kaitsta.
Ära kasuta mitmes kohas sama parooli. Sinu salasõna võib igalt poolt lekkida. Mida rohkemates kohtades sa sama võtit kasutad, seda lihtsam on ühe lekkega igale poole sisse murda.
Kus võimalik, lülita sisse mitmeastmeline autentimine (MFA, 2FA, vms). Sellisel juhul on kurikaeltel konto ülevõtmiseks lisaks paroolile vaja ka midagi muud, näiteks ligipääsu su lühisõnumitele.
Lõpetuseks jätan siia ühe vana hea briti räpi. Teksti võiks lühidalt kokku võtta nii: Ausat matsi ei tasu tüssata. Kõige parem pettus on selline, mis petturi südametunnistuse puhtaks jätab, sest ka ohver üritab petist tüssata.
Kümnendad on läbi, elagu kahekümnendad! Mängin teemade järjestuse seekord pisut ümber. Eelkõige sellepärast, et töösituatsioon tekitas suvel põneva võimaluse erinevate elamuste osakaalu oma elus suurendada oluliselt rohkem, kui muidu jõudnud oleks.
NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.
Kool
Ei käinud koolis, ei õpetanud ühtegi ainet, polekski nagu koolist midagi rääkida? Siiski, mõne koolituse jõudsin aasta jooksul erinevates kontekstides teha, sh enda välja töötatud ühepäevane testimiskoolitus pangas. Aga kaks lõputööd retsenseerisin ära, millest oli lõpuks rohkem kasu kui ma arvatagi oskasin.
Siis oli veel Hüppelaud, kus ma lisaks muule mentordamisele esimest korda elus tehisintellektist loengu andsin. Või noh, assisteerisin. Ja siis sattusin samast asjast juba täitsa üksi rääkima Kuristiku Gümnaasiumi kuuenda klassi õpilastele. Tagasisidest (“Mida uut said teada?”) tundub, et oli põnev:
Sa saad tasuta teha ise lahedaid programme.
Joonistusmängudes saab arvutit õpetada.
Häid IT ga tegelevaid inimesi Eestis napib ja peab palju õppima.
Googel teeb erinevaid veebisaite kus inimesed mängivad ja annavad arvutitele teadmisi juurde.
Roboteid saab õpetada.
Googel translate ka õpib.
Õppisime paljutki Google kohta.
Tundub, et Google sai kogemata mõne õpilase peas masinõppe sünonüümiks. Oih. 🙂
Töö
24. mai oli mu viimane tööpäev pangas. Pärast seda kutsuti mind kohe päris mitmele põnevale vestlusele, aga ma ei olnud veel valmis. Hiljem, kui valmisolek justkui natuke juba tekkinud oleks, ei ole enam vestlustel käinud. Aga eks see aken oligi hästi lühike — suve lõpus hakkasime sõpradega üles ehitama uut ettevõtet nimega Must Post.
Kõigest natuke lähemalt. Lahkusin pangast poolte kokkuleppel, kuna leidsime ülemusega arutledes, et mu iseloom ei sobi päriselt tema nägemusega minu rollist. Ma võinuks küll ju nahast välja pugeda, et ennast muuta, aga sellisel käitumisel paistis kaks väga tõenäolist lõppstsenaariumit — ma kas vajun varsti vanasse mustrisse tagasi või põletan end läbi. Kumbki ei tundunud pikemas perspektiivis kellelegi kasulik, seega otsustasime sõpradena laiali minna. Kõige rohkem oli kahju tiimist, mis nüüd paratamatult jälle rohkem Leedu poole kaldu vajus ja sellest, et mu viimased kaks värbamist Eesti tiimi ei olnud suures plaanis tulemuslikud: üks alustas pärast minu lepingu lõppu ja püsis napilt kuu, teine sai juba pakkumuse pärast mind ja otsustas lõpuks seda mitte vastu võtta.
Aga lahkumispeod olid vinged. Kõigepealt kinkis Leedu tiim mulle viimasel Vilniuse-visiidil t-särgi ja nii suure käsitööbugi, et seda igapäevaselt kanda ei raatsigi. Tallinna lõpupeolt tuli aga selle aasta moeröögatus: elektritõuks! Bändikaaslane Edward nentis, et isegi lahkuvad juhatuse liikmed ei saa nii vingeid kingitusi. Ju siis sai midagi ikka õigesti tehtud. Aitäh! 🙂
Mitte lihtsalt suur, vaid ka raske! Ja hiigelbugi paistab ka pintsaku revääril.
Minu suhtlus töötukassaga algas juulis — käisin väga hea karjäärinõustaja juures. Sain häid vihjeid nii potentsiaalsete tööandjate hindamiseks (nt kui sinuga räägitakse algusest peale jõupositsioonilt, ei ole see võib-olla kõige toredam kultuur, millega liituda), aga ka töötuna arvele võtmise osas. Nimelt, kuna ma äriregistris oma paremaid aegu ootava osaühingu juhatuse liige olin, sain ma töötuna arvele ainult ühel tingimusel: pidin kvalifitseeruma töötuskindlustushüvitisele. Ehk siis mul ei tohtinud olla kehtivat juhatuse liikme lepingut töötamise registris, samuti pidi viimane töötamine olema lõppenud kas koondamisega või tähtajaliselt, kindlasti mitte omal soovil. Poolte kokkulepe on paraku seaduse järgi sama, mis omal soovil. Esimese tingimusega oli lihtne, kuna mu juhatuse liikme leping oligi just lõppemas. Teisega olin pisut kimbatuses. Ja siis, täiusliku üllatusena, saatis TöR mulle teavituse: “TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL on registreerinud Teid töötamise registris alates 07.06.2019.” Tasus retsenseerida. 🙂
Ah jaa, Must Post. Olin juba pikalt kadedusega vaadanud Gerdi ja Marko tegemisi Arvutimaailma jõutuubi-kanalil ja vihjanud, et tahaks ka kunagi kampa lüüa. Augustis hakkasime arutama ja asutasimegi lõpuks viiese kambaga vastava osaühingu. Meie peamine eesmärk on toota videot, aga teha see nii tellijale kui ka iseendale võimalikult lihtsaks. Seniste arutelude ja katsetuste käigus oleme jõudnud ühisele arusaamale, et tugev eeltöö on ülimalt oluline, samuti sisemine kvaliteedikontroll. Ja videot ei peaks tootma lihtsalt video pärast, vaid pigem muude protsesside optimeerimiseks, nt müük, koolitus või värbamine. Pluss veel see nüanss, et me ei taha toota suvalist sisutühja klantsreklaami, vaid sellist sisu, mille vaatamine sind kuidagi targemaks või paremaks teeks. Läbirääkimised ja turu-uuringud jätkuvad uuel aastal uue hooga.
Meeskoor
Lõppenud aasta oli koori jaoks eriline mitmel põhjusel. Esiteks juubelilaulupidu, mille kunstilised juhid olid meie dirigendid Peeter ja Siim. Teiseks oli 2019 mainitud dirigentide jaoks viimane aasta meie ees. Eks kohati oli seda väsimust juba ka proovides tunda.
Maskiballi korraldustiimiga lähedalt kokku puutudes oli tunne, et see on küll viimane kord. Kuidagi nii raskelt tuli see kõik. Aga tagasiside andis jälle hoogu juurde ja kohati juba tundub, et äkki ikka tuleb 2021 järgmine ka ära. Kuigi natuke tuleks vist kontseptsiooni üleüldiselt muuta, võib-olla näiteks teisi kollektiive korraldusel kampa võtta. Ja no Piibuteater sai ka ikka järjekordse hitiga maha.
Tuletulemine. Laulupeo ava-ühendkoori ajal süüdatakse laululava kõrval torni tipus tuli, mis lõõmab viimase kontserdi lõpuni. Sedapuhku oli meeskooril austav ülesanne seda tuld enne Lauluväljakule saabumist tehniliselt toetada, kaitsta, valvata ja saata. Tulemeeskonna pealik Jaak tegi meeletu eeltöö, viies näiteks kõik viis tõrvikut ühesugusele süsteemile. Üldse kokku oli meie käsutuses 1. juunist 6. juulini kestnud tuleteekonnal 5 tõrvikut, 6 laternat (5 värskelt disainitud laternat pluss meeskoori punane latern), tulealus suuremateks kohalikeks sündmusteks, kümme tuhat peergu ja kaks mikrobussi. Igatahes, vaatamata — või äkki just tänu — Jaagu hirmudele toimis see kõik nagu õlitatud masinavärk: süsteemid ja protsessid olid väga hästi dubleeritud, ehk enam-vähem olime võimelised toime tulema ka siis, kui üks buss parasjagu remonti vajas. Ja üldse vajaks kogu see saaga omaette postitust.
Lisaks nendele tähtsündmustele tõmbasime Peetri ja Siimu viimase kontserdi aftekaks käima ka sellise legendaarse koosluse nagu after6. Aitäh, poisid! 🙂
Bändid / lava
Tänavu vist polekski ühtegi bändi kaaperdanud, kui Simmo poleks enne TalTech Starry Nighti ideed andnud: äkki Heldene Aeg oleks nõus mind üheks looks lavale kutsuma. Oli. 🙂
Tehniliselt võib siin ära mainida ilmselt ka MT+MS=MMS pulmas toimunut, kui õnnestus end üheks looks pulmaisast koosneva ühemehebändi rivistusse kaubelda. Mõlemal korral tegin Ivo Linnat. Äkki see sugulus ikka natuke mõjutab?
Neljapäev tuli jälle aiapeol korraks kokku. Tegime isegi paar proovi, repertuaari osas otsustasime soovikontserdi kasuks — soovida said Imbi (“Ta lahkus üksinda”), ema (“Kardinad ja Jeesus”) ning Trevor (“Vanad eestlased”). Koosseis oli seekord klassikaline: Mart, Allan, Janno ja mina. Ainult heli ei teinud, läksime üsna külmalt peale. Ja nii juhtuski, et minu kitarr lavasügavustesse üldse ei kostnud.
Natuke Neljapäeva keset pühapäevast Nõmmet — aitäh, Trevor!
Bigbänd sai 10-aastaseks! Sügisel sai ka minul seal kümme täis. Pärast aasta viimast mürtsu (AdvendiSwing Nõmme kultuurikeskuses) tuli minu juurde üks härrasmees ja teatas, et ma olevat svingikuningas. King of Swing, kõlab väga uhkelt, aitäh! 🙂
Ressurss astus mullu täiskoosseisus üles ainult ühe korra, uusaastagaalal. Äriarenduse suvepäevadeks olin ma küll juba pangast lahkunud, aga suutsime Erki ja Patrickuga siiski 16+1 lugu ära mängida. Seda kõike ainult paari prooviga — tundub, et kitarritriol võtab sünergia saavutamine vähem aega. Eks igaüks tegi muidugi korralikku kodutööd ka. Ent siis, kui äriarendajad jõuludeks meid uuesti mängima kutsusid, oli teistel nii palju tegemist, et läksin üksi. MVP (Minimal Viable Product), nagu teatud ringkondades öeldakse. Aga tundub, et toimis. Ja Ressurss ise jätkab ilmselt uuel aastal ilma minuta.
TalTechi sügisesel linnakupeol ei olnud sedapuhku küll rock-ooperit, küll aga kutsuti mind eeslauljana leiutajate laulupeole. Anette tuli vahvalt ideega kaasa, et laulda ära kunagi IT Kolledži sünnipäevaks kirjutatud sõnadega “Kallis koolis”. Ja veel eriti tore oli, et viimastes koorilauludes õnnestus Inseneride Meeskoori ridadesse imbuda ja kunagiste koorivendadega nostalgiliselt koos musitseerida.
Leiutajate laulupidu: sai laulda, sai tantsida, sai ka korralikku padukat
Varius kutsus mind detsembriks enne etendust Eduard Vilde lühielulugu teadustama. Õigemini Vilde muuseum soovitas. Sest me T-Teatrigategime nendega kirjandustänava festivalil juba teist aastat järjest toreda koostööprojekti ja kehastusime Juhan Liivideks. Aga sellest Variuse tükist siis. Wilded — mis märtsis jälle korraks lavale peaks tulema — näitab, kuidas Eduard Vilde, Oscar Wilde ja Eduardo Wilde omavahel suhestunud oleksid. Vilde on parasjagu Pisuhända viimistlemas, kui pärast Wildede unes nägemist ärkavad ühel hetkel tegelased paberilt ellu ja mängivad stseeni otse tema elutoas. Väga äge tükk on, soovitan märtsis kindlasti vaatama tulla.
Pärnu Noorte Puhkpilliorkester ei vedanud ka seekord alt ja andis järjekordse võimaluse ilma proovide ja monitorideta Reaalkooli saalis häält teha. Leppisime kokku, et järgmine kord prooviks ka repertuaari värskendada ja mõne proovi teha. 🙂
Selles osas pole ka midagi muutunud, et Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Eriti jõulude ajal. Ausalt, ma ei plaaninud seda kunagi jõululauluks, aga las ta’s olla pealegi.
Kultuur
Raamatud. Goodreadsi latt jäi samaks — kui mullu jooksin alt läbi, siis tänavu oli 24 raamatut täpselt jõukohane eesmärk. Audible on mul endiselt põhiline viis kirjanduse tarbimiseks, aga mõned suutsin siiski ka paberil läbi lugeda.
Ja ikka veel on vinüül üks tore kingitus, mis mu suunurki ülespoole sikutab. Enne tasub muidugi vaadata, ega plaat juba riiulis olemas pole: siit näeb. Eeldusel, et ma olen viitsinud sisestada.
Teater. Kui mullu tuli tõdeda, et väga teatrisse ei jõudnud, siis sedapuhku — kui Variuse tükki mitte arvestada — käisime vist üldse ainult koomikuid vaatamas: Eddie Izzard ja ingliskeelne improõhtu toona vist veel Õlleteegi nime kandnud kohas.
Kontserdid. Kui need välja arvata, kus ma ise lavale sattusin, jõudsin keskeltläbi igas kuus ühele kontserdile. Neist lausa 5 olid plaadiesitlused: Kali Briis, MaiGroup, Uus Energia, Vaiko Eplik (ja Eliit) ning Ike Rann. Kõik esitletud plaadid on ka, muide, väga head.
Podcastid on endiselt audioraamatute varjus. Uue tulijana tahaks ära märkida soomekeelse Herrasmieshakkerit, kus Mikko Hyppönen ja Tomi Tuominen härrasmehelikus keskkonnas infoturbe küsimusi lahkavad. Memcpy helikvaliteet on teise hooaja alguses esimesega võrreldes oluliselt paranenud. Koorilauluhuvilisena meeldis mulle väga ka Vaimu Kelmide paaritunnine vestlus Raul Talmari ja Hirvo Survaga.
Kino osas oli väga võimas aasta, keskmiselt jõudsime kinno rohkem kui kord kuus. Kusjuures väga raske on kinoaastast ainsat konkreetset lemmikut välja tuua, häid filme oli nii palju. Eesti filmide puhul jäi minu jaoks igaühest midagi puudu, olgu see siis Ott Tänak: The Movie, Ükssarvik või — appi, nüüd mind lintšitakse küll ära — Tõde ja õigus. Mis täpselt puudu jäi? Ei tea. Aga puhtalt vaatamise ajal vallandunud emotsioonide taseme pealt oleks minu 2019. aastal kinos nähtud filmide esikolmik järgmine:
Sarjad. Mina ei tea, miks kõik selle Troonide mängu lõpu üle vingusid. Mulle küll meeldis. Ja no kuna vaba aega oli rohkem kui kunagi varem, jõudsin ka omajagu sarju ära katsetada. Mõned lemmikud:
Aasta lõpus võtsime kätte ja vaatasime Imbiga koos algusest lõpuni ära sellise mammuti nagu The Office. Kõik 188 osa.
Sõbrad
Aiapidu on aastast aastasse olnud üks sündmus, kus näeb palju sõpru, aga enamikke neist kaugelt ja suhelda ei jõua rohkem kui ainult põgusalt. Sedapuhku üritasin oma laulukoormust vähendada ja rohkem külalis-soliste kutsuda. Tulemus: ma ei jõudnud isegi nendega õieti kontaktis olla. Mullu uuesti tulla lubanud pitsaahjuga poisse ka paraku polnud, sest ahi ja üks oluline tiimiliige olid samal ajal hoopis kuskil saare peal ära.
Aiapidu 2019: Simmo kasvatas lava taga kiiresti habeme
Küll aga sai sõpradega igasugu muid asju ette võetud, nt päris mitu korda erinevates kooslustes ja kohtades mere ääres jalutamas ja muid lollusi tegemas käidud. Näiteks Imbi, Karmeni ja Priiduga rannas olles ehitasime liivamemme, raputasime talle liiva pähe ja filmisime seda aegluubis. Kunst!
Liivamemm liivasajus
Tartu sõpru külastasime ka kõhutunde järgi keskmisest rohkem. Eks siin aitasid kaasa muidugi Rally Estonia ja Tartu laulupidu. Külalisraamatut suutsime ka mõnikord meeles pidada ja külalistele kohustuslikuks teha. Siiski lipsasid mõned ilma sissekandeta läbi. No vähemalt mitte aastavahetustel!
Aasta kolmanda sissekande tegime igaks juhuks ise
Siis on veel meie tore Škoda-klubi, mis tervelt korra aastas ühes geograafilises asukohas kohtuda suutis. Aga see oli nii lahe, et pärast tahtis Imbi ka liituda. Ja liituski. Novembris.
Škoda-klubi 2019: keskel Mati, kellest kõik alguse sai
Vidinad / tehnika
Tänavune esimene vidin oli ilmselt uus Apple Watch (gen4), mille ma endale Santa Monicast varajase sünnipäevakingina ostsin. Teeb mingil määral EKG-d ka, kui vaja. Eelmise sai ema endale, nüüd me võistleme mõnikord, kumb kiiremini oma kohustuslikud kalorid ära suudab kulutada. Imbi näiteks ei taha üldse nutikella.
Esimene, pisut aia taha läinud vasikas
Rääkides kelladest, ehitasin Lauri disainitud nixie-kella ise K-Space’i hubastes ruumides valmis. Esimene katse ebaõnnestus, sest tundide esimese järgu lamp ei toiminud korralikult (vt pilti ja ürita öelda, mis kell on). Sügisel käisin korra veel ja sain Lauri abiga ikkagi kella lõpuks tööle. Selle kella üks ägedamaid komponente on tegelikult MicroPythonit jooksutav pisike, umbes väiksema mälupulga suurune arvuti, mis oskab muuhulgas üle WiFi NTP-serverist kellaaega küsida.
Degritterist tuli välja lõplik versioon, millel on beta-versiooniga võrreldes paar olulist täiendust. Kõige nähtavam erinevus on varasemalt probleemseks osutunud veepaak, mis on kõigele muule lisaks endale kaane saanud ja ei kogu enam niimoodi tolmu nagu vana. Väga palju kasutanud ei ole, aga see-eest anti kaasa Lexsoul Dancemachine’i plaat. 🙂
Seda võib vist ka vidinaks pidada. Aiapeoks tellisin kallilt klassivennalt Võrust endale ühe ülilaheda mängu: WildEst. See kuidagi lihtsalt… tõmbab käima. Passiivselt mängides väga võita vist ka ei õnnestu.
WildEst, Ahto vs Malle. Pange tähele, kuidas üks mängijatest jõuab juba tajuda, et võit on lähedal — ja siis tabab kätt kramp. Mäng kestis veel pikalt.
Tervis
Kui ma aasta esimeses pooles käisin üsna regulaarselt sulgpalli mängimas, siis ühel hetkel tuli suvi ja leping pangaga, sh sulgpall, sai läbi. Niisiis pidin leidma uue viisi kaloreid põletada. Aga… see oli juba kodus olemas. Näoga teleri poole paigutatud elliptiline treeningmasin annab suurepärase võimaluse ühendada kaks head vaba aja veetmise võimalust — trenn ja telekas. Sari käima ja ise väntama. Üldiselt üritan üsna ühtlaselt vähemalt 35 minutit päevas hooratast keerutada, mis mõningate lähisugulaste väitel on juba natuke mõjunud.
Ühtlasi — kuigi see peab kunagi ka 2010ndate suurde kokkuvõttesse jõudma — olin ma terve kümnendi kaine. Ja jätkan samas vaimus. 🙂
Pere / kodu
Imbiga tutvumisest ja ka meie suhte algusest sai kümme aastat! Tähistasime väärikalt, broneerisime Texases romantilise laua. Teel sinna jalutasime mööda ka uksest, mille taga kõik alguse sai. 🙂
Reisimisega võtsime seekord eriti tugevalt ette, jõudsime ära käia nii Ameerikas kui ka Venemaal. Lisaks tegime augustis pikema automatka oma Superbiga. Ja et sellest pole veel küll, käis Imbi kooriga Ungaris.
Madisel täitus 70. Selleks puhuks otsisin tema esimesest luulekogust sobiva teksti ja tegin sellest laulu.
Tõusma peate, kell on seitse!
Muus osas on kodu ikka sama koha peal ja kõik siinsed elanikud on hästi nunnud. Midagi põrutavalt uut pole siin toimunud. Mis ongi hea.
Aasta lõppes ühe kurva uudisega, mis mind ka kokkuvõtte koostamisel omajagu pidurdas, aga millest on praegu veel liiga vara kirjutada.
Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin
Imbi tädi Hellest alguse saanud mõte teeb endiselt ringe. Ja kuni ring ümber laua käib, tuleb paratamatult üha uusi ja uusi asju meelde, isegi kui minu kord on juba ära olnud.
Käisin oma autoga pikal välisreisil
Sõitsin oma auto metsateel vastu kivi katki 🙁
Sain asendusauto
Käisin USAs, Horvaatias, Serbias, Bosnia-Hertsegoviinas, Sloveenias, Tšehhis, Austrias
Käisin Shelby ja Škoda muuseumites
Käisin Fotografiskas
Ostsin USAst kassetipleieri
Veetsin jõululaupäeva õhtu koos Imbi sugulaste ja oma emaga (seni on see käinud kordamööda)
Laulsin koos TTÜ Puhkpilliorkestri, Naiskoori, Kammerkoori ja Inseneride Meeskooriga
Hoolitsesin laulupeo tule eest
Tegin spaleeri
Sõitsin üsna mitme vanaauto tagaistmel (et laulupeo tuld valvata)
Sõitsin tuletõrjeauto kabiinis (samal põhjusel)
Sain poole pealt aru, et mind intervjueeritakse
Pildistasin telefoniga läbi binokli
Sõitsin elektrijalgrattaga
Müüsin autot
Oskasin Powerpoint Karaoke õigel ajal ära lõpetada
Ei läinud kohe (~1 kuu jooksul) pärast vana lepingu lõppu uuele tööle
Sain Töötukassalt raha
Andsin Töötukassale aru
Asutasin ettevõtte kellegagi koos
Kutsusin hästi palju lauljaid aiapeole
Ehitasin endale nixie-kella
Leidsin vana mantli taskust 750 krooni
Käisin teraapias
Osalesin Hüppelaual
Arutasin lõunalauas Sten Tamkiviga, kui üllatavad tasulised teenused endale kliente võivad leida
Sattusin presidendiga ühele pildile
Kirjutasin kellegi teise (Madise) tekstile laulu ja salvestasin selle kodus ära
Mängisin kitarritrios
Tegin koos sõpradega Markko Märtinile raja ääres lainet (kaks korda)
Laulsin laval koos…
Liis Lemsaluga
Tanel Padariga
The Swingin’ Sistersiga
Helin-Mari Arderiga
Nägin Mustamäel jänest
Jänes. Mustamäel.
Kokkuvõte
Väga emotsioonide- ja seiklusterohke aasta on olnud. Kui ma midagi/kedagi unustasin, siis… anna andeks, ma ei teinud seda meelega. Mälu ei pea enam kõike kinni ja kõik abivahendid on infot liiga täis. Lõpetuseks tahan veel tsiteerida üht lapsepõlve lemmikut: In 2020, times are tough. This man’s tougher!
