Päev 10: TGG -> KUL
Viimane hommikusöök paradiisis. Tõesti, siin on hästi mugav ja turvaline olnud. Vähemasti on Taaras meile väga mõnusa turvatunde tekitada — tundub, et inimtsivilisatsioon töötabki ainult vastastikuse usalduse peal ja nemad siin oskavad seda väga hästi pakkuda. Hotellitoast väljudes ei ole vaja raha kaasa võtta (kõik on võimalik toa arvele kirjutada ja arveldada toast välja kirjutades) ning suplema minnes ei tundu mitte keegi sinu rannatoolile jäetud vara himustavat. Toole, muide, jätkub kõigile. Isegi tipphooajal, kui manitsetakse mitte toole rätikuga reserveerima ja ähvardatakse rätikud ära koristada, on armuaega tervelt 2 tundi.
Pärast traditsioonilist hommikusööki (omlett + nipet-näpet muud buffeest) pakime kohvrid kokku, kontrollime toa üle ja tellime endale golfikäru järele. Teel administratsiooni poole näeme ahve teeservas. “Tulid hüvastijätuks lehvitama,” viskab autojuht nalja. Kuigi tulime pisikese varuga, võtab kogu check-out koos ülemakstud deposiidi vabastamisega umbes-täpselt kuus minutit. Ilmselt võiks ka kauem minna, kui me arvetes midagi kahtlast märkaksime või mõnel muul põhjusel detailselt kontrollima hakkaksime, aga summa vastab ootustele. Niisiis võtame kõik vastuvaidlemata vastu ja laseme end koos kohvritega sadamasse viia.
Jube harjumatu on, et ma oma kohvrit ise ühest sõidukist teise ei saa/tohi tõsta. Olgu, mikrobussi pakiruumist välja tõstmine võib ju autojuhi töö olla, aga laeva pardale võiksin ma ju temaga ikka ise minna? Mis siis ikka. Laevasõit ise on leebem kui mul eelmisest korrast meeles oli (ühtlasi mõnusam-sujuvam kui lennuk või ööbuss) ja ootamatult lühike. Õigupoolest on see ootuspärane, kuna tulles tegime peatuse Redang Island Laguna juures.
Tagasi mandril, leiame kiiresti takso. Nagu lubatud, maksab sõit sadamast lennujaama 30 ringitit (või “rõmmi”, nagu me omavahel seda ühikut kutsume — lühendi “RM” järgi). Malaisia taksojuhtide eest hoiatavad kõikvõimalikud turismiportaalid ja -foorumid. Nii lükkabki minu vaene väljapuhatud aju järgmise käigu sisse ja kujutab ette igasugu võimalusi, kuidas käimasolev teekond võiks halvasti lõppeda. Aga kõik läheb hästi, lennujaama jõuame kaks tundi enne väljalendu. Õigemini veel varem, sest pagasi loovutamise lett avatakse täpselt 2h enne. Jõuame kiire lõuna-lasanje teha ja edasi oodata.
Kuala Terengganu lennujaam on pisut väiksem kui Tallinna oma — mullune reisijate arv on võrreldav Tallinna omaga kümmekond aastat tagasi. Pärast turvakontrolli leiame end ootesaalist, mis meenutab pigem bussi- kui lennujaama ja … istume-ootame. Kuidagi õnnestub end vabasse wifisse registreerida. Teil seal Euroopas on mure, et ilma kasutajat identifitseerimata ei tohi tasuta wifit pakkuda? Siinkandis ei olegi väga muud silma jäänud, kui ainult pika ja lohiseva registreerimisvormiga netiühendused. Kusjuures mõnel puhul pead õige meiliaadressi ja/või telefoninumbri andma, muidu ei saa parooli kätte. Tõsi küll, kogu see andmete kogumine käib digitaalselt ja usaldusväärset isikutuvastust tegelikult ei toimu.
Pärast kahetunnist ootamist ja mõningast lisaaega saame lennukisse. Tegu on ilmselgelt populaarse liiniga, kuna tunniajase otsa jaoks on AirAsial siia käima pandud Airbus A320. Märkan, et lisaks jahutamisele on pardal ka niisutus — veeaur immitseb tuulutusavadest nähtavalt välja. Imbi on seda kuskil varem ka näinud, minu jaoks oli kogemus esmakordne.
Jõuamegi pealinna. Oot, ei. Malaisia pealinn on tänapäeval hoopis Putrajaya, mitte Kuala Lumpur. KLIA2 terminalist kesklinna jõudmiseks valime kiireima võimaliku lahenduse: rongi nimega KLIA Ekspres. Tagantjärele selgub, et takso (või Uber, aga sellest hiljem) oleks kahekesi sõites soodsamgi olnud. KL Sentralist — ehk siis Kuala Lumpuri kesksest raudteejaamast, kuhu jõuavad kokku kõik siinsed ühistranspordiliinid — võtame ikkagi takso. Selleks, et kindlustada taksomeetri kasutamine, maksame letis 2RM kupongi eest. Iseenesest on tegu väga kavala äriideega: kuna “kõik teavad ju”, millised röövlid siinsed taksistid on, makstakse hea meelega 2 ühikut igale sõidule peale. Perroonilt taksoletini kõndides on võimatu mitte märgata piraattaksojuhte, kes pea igal sammul sulle teenust pakuvad. Kuigi selline tegevus peaks vähemalt kirjade järgi keelatud olema.
“Golfikäru,” mikrobuss, laev, takso, lennuk, rong, takso. Pärast seitset transpordivahendit ja registreerumist toob lift meid järgmisesse hotellituppa. Või pigem korterisse. PARKROYAL Serviced Suites jäi meile silma üsna viimasel hetkel, kui Expedia kaudu TGG->KUL siselendu ostsime. Tühistasime varasema broneeringu (booking.com) ja saime igatpidi parema diili. Toas on täisvarustuses köök, sh kahe kambriga külmkapp; kaks konditsioneeri; telekas; kodukino; king-size voodi ja meeletult ruumi. Lisaks “hinna sees” võimalus kasutada üht kahest hotelli bassenist (üks all, teine katusel), menüü tuppa toodavate toitudega (valik ja hinnad umbes samad, mis Taarase restoranides), tasuta wifi (kuni neljale seadmele) ja palju muud. Näiteks pisikese lisatasu eest (16RM/pesu, 8RM/kuivatus) saame oma musta pesu selvepesulas masinasse panna. Jess!
Tellime tuppa ühed harjumuspäraseks saanud Mee Mamakid (hääldus pigem “Mii mamaa”) ja koogitükid, aga enne maiustamist lipsame korraks 32. korrusele ja teeme basseinis paar kiiremat ringi. Tundub, et ametlikult on aeg suplusteks küll möödas (kaldad on pimedusse jäetud), aga bassein ise on endiselt valgustatud. Valgust heidavad meie märgadele tegudele ka kohalik teletorn (kuhu meil homseks pilet on) ja Petronase kaksiktornid.
“Esmapilgul tundub KL isegi ägedam kui Singapur,” leiab Imbi.
Päev 11: Kuala Lumpur
Meie suur (>60m2) ja kõigi mugavustega hotellituba (või pigem teenindusega sviit) asub 11. korrusel. Päriselt tähendab see eestlase jaoks kaheteistkümnendat, kuna veel viiekümnendate teise poole alguses valitsesid siin inglased. Neile aga meeldib teadupärast esimest korrust maakorruseks (ground floor) kutsuda ja numbritega alustada nii, nagu käib massiivide indekseerimine korralikes programmeerimiskeeltes: nullist alates. Kuigi nulli asemel on G. Liftis jääb silma aga veel üks eripära: korruste valikust puudub täielikult number 4, mida paljudes ümbruskaudsetes paikades surmaga seostatakse (number neli kõlab mitmes keeles nagu “surm”). Ehk siis: “1, 2, 3, 3A, 5, … 13, 13A, 15, … 23, 23A, 25, …, 30.” Taban end mõttelt, et piisavalt vigase tõlke puhul võiks ansambel Neljapäev siin death-metalit teha. Meie aga sõidame oma 11. korruselt (mis tegelikult on 12. korrus) alla G korrusele hommikusöögile, läbides vahepeal korrust 3A.
Buffee on järjekordselt hea valikuga, aga Taaras hellitas meid ära. No tõesti. Võimalik on võtta kas ube VÕI vorstikesi, olenevalt hommikust!? See-eest munajaam (egg station) on vaat’ et paremalgi tasemel, vähemalt munakoka filigraanseid liigutusi jälgides. Puuviljavalik pole ka nii suur kui varem, rääkimata magustoitudest. Vähemalt on omlett stabiilselt alati valikus.
Meil on üks päev aega enne vormelitsirkuse algust Kuala Lumpuriga tutvuda, mistõttu veenis Imbi mind jälle hop-on-hop-off bussile pileteid hankima. Seekord ostame need ennetavalt veebist ja laseme hotellis välja trükkida. Midagi keerulisemat polegi vaja, bussis vahetatakse vautšer piletiteks. Teine ette ostetud ja -trükitud pilet (õigemini vautšer) on teletorni vaateplatvormile, kuhu plaanime jõuda loojangu ajaks.
Võtame hotellist Google Mapsi järgi suuna lähimasse peatusesse ja hakkame astuma. Esimene buss peaks liinile minema kell 9 hommikul, meie peatus on kuues. Kohale jõuame nõks enne üheksat, seega saame paarkümmend minutit rahulikult oodata ja ümbrust jälgida. Kuna — ja seda kuulsime ka eelinfot uurides üsna palju — siinsed sohvrid ülekäiguradasid ei austa, on ka jalakäijatel üsna ükskõik, kust teed ületada. Erinevalt Singapurist, kus kõik pigem rangelt reeglite järgi käis, peab siin ilmselt võtma mentaliteedi “lähen valest kohast üle tee ja käitun vastavalt”, ehk siis kiirel sammul, kui järgmine auto ohutus kauguses tundub olevat.
Pea kõik Kuala Lumpurist turistidele pajatavad materjalid hoiatasid taskuvaraste eest. Ja mitte ainult. Ka taksojuhtidega vaidlemine pidi siin ohtlik olema. Ja siis veel võimalus, et tänaval kõndides keegi mootorrattaga mööda sõites su koti ära napsab. See kõik on mind tänaval kõndides väga valvsaks teinud, kuid valvsusega on üks suur probleem. Eelkõige peaks kõrgendatud tähelepanu pöörama kõigele, mis tavapärasest erineb, eks? Aga kui KÕIK ümbritsev on sinu jaoks uus ja eriline? Nii tunnengi end nagu õue sattunud toakass: silmad punnis peas, kramplikult keskendumas igale tuuleiilile, krõpsatusele ja põõsast kostvale linnuhäälele. Vürtsi lisab ka kontrast erinevate tänavate vahel. Kõigepealt on luksuslikumad kohad, nagu hotelliesised parklad. Siis suured kaubanduskeskused. Järgmiseks aktiivsed kaubandustänavad (no sihuksed, mis on justkui turuboksidega täidetud). Ja lõpuks vaiksemad ja räpasemad tagatänavad. Hiinalinn ja kõik muud erandid, mida on tegelikult mustmiljon, jäid sellest üldistavast loetelust välja, aga illustreerimiseks vast piisab. Normaalsusi, millest ebatavalist eristada, on niisiis palju.
Nüüd tulebki buss ja saame järjekordselt kontrollitud keskkonda kõike ümbritsevat uudistama. Singapuris ja Helsingis jagati klappe lindistatud giidi kuulamiseks, siin aga lastakse ingliskeelset juttu kõigile. Tekst on ette kirjutatud ja kõnesüntesaatorist läbi lastud, ehk siis meie giid on robot! Saame teada nii mõndagi huvitavat ja raatsime paaris peatuses isegi bussist maha hüpata. Näiteks kohalikul vabaduse väljakul, mille, koos ümbritsevate majadega, rajasid kunagi inglise kolonistid, aga mis viiekümne seitsmendal inglise ikke alt pääsedes pisut ümber kujundati.
Väisame ka Petronase kaksiktornide ümbrust (üles ei hakka ronima, selleks on õhtul teletorn), naudime pargi ilu. Siis sukeldume palavuse eest vahetus naabruses asuvasse kaubanduskeskusesse (Suria KLCC) lõunale. Loomulikult ei puudu keskuse nullkorruselt ka Petronase vormeliboks, kus toimuvad igasugu publikumängud ja müüakse fänninänni. Keskus ise on jaotatud korruste kaupa, kus G-korruselt leiab luksusbrändid, sealt ülespoole tulles lähevad hinnad alla, allapoole jääb aga “lettide” korrus (C nagu Concessions). Lõunasöögivõimalusi on mitmeid — tundub, et nii mõnedki lähiümbruse töötajad ja ka õpilased käivad siin lõunal — ja hinnad on üsna soodsad. Nelja euroga saame kaks kebabi ja kummalegi pudeli vett.
Bussiga linnale tiir peale tehtud, läheme poodlema. Kõigepealt on minu kord, otsime üles Low Yat Plaza. Kaardi järgi oleme juba päris lähedal, aga ette jäävad läbimatud ehitusplatsid. Leiame kahtlase kitsa raja, kust esmapilgul ainult mehi vastu tuleb. Jõuame juba arvata, et äkki asub nurga taga meeste tualettruum (või palveruum, need on siin pea sama tähtsad), kui jõuamegi kohale. Kirjelduse järgi kuuekorruseline kaubamaja osutub tegelikkuses pigem turuplatsiks, kus enamikel korrustel üritatakse mulle miskipärast rüperaale pähe määrida. Või siis telefoniparandust. Arusaadav, miks siin pangakaartide kopeerimise eest hoiatatakse.
Minul on üks peamine eesmärk: leida endale kohalik SIM-kaart, sest Singapuri oma on vaatamata ilusatele lubadustele tühjaks saanud. Küsingi ühelt läpakamüüjalt, kes mind lahkelt ülemisele korrusele juhatab. Seal jäävad silma peamiselt reklaamidest (ja mobiiliekraanilt) tuttavad kaubamärgid Maxis ja Yes. Viimane väitis mulle viimati (Suria KLCC-s) väitis, et neil ettemaksukaarte ei ole, niisiis suundun otsemaid Maxise letti ja küsin. Saab, ikka saab. Kõigepealt pakub 40RM varianti, mis peaks mu surfamisvajadused rahuldama kuuks ajaks. Mul pole nii palju vaja (ja kiirust ma ka ei nõua, peaasi et navigeerida ja endleid postitada saaks), seega saab kahekümnega hakkama, st alla viie euroga.
Kuni minu kaarti ja telefoni seadistatakse, käib leti äärest läbi kolm-neli kohalikku oma muredega, kes kõik lõdva randmega teenindatud saavad. Näiteks üks tädi oli oma MicroSIM pessa pannud NanoSIM kaardi ilma raamita. Meie teenindaja selgitas talle asja küll pisut etteheitval toonil, kuid siiski rahulikult. Kas ka selgelt, ei tea, kuna kohalik keel meile lühikese aja jooksul veel külge pole hakanud. Tädi lahkub igatahes rahulolevalt, töötava telefoniga.
Maailmaga ühendus taastatud, teeme ka Imbile ühe toreda poodlemiselamuse. Pavilion KL: astume korraks sisse Michael Korsi poodi … ja tuleme ruttu ära, sest kõik hinnad ei olegi siin ebanormaalselt madalad. Küll aga leiame väga hea diiliga Guessi käekoti+rahakoti algavaks sügishooajaks. Tänavaäärsetest kaubandusasutustest leiaks, muide, veel paremaid pakkumisi, nt “originaal” Michael Kors paarikümne euroga.
Õhtusöögi võtame siinsamas Pavilioni söögialalt, kus, nagu eelmiseski einelas, on võimalik toit endale erinevatest lettidest kokku osta ja siis suvalise laua äärde sööma istuda. Võtame praetud Mee ja oleme õnnelikud, et vürtsikat ei tellinud. Imbile on isegi see vähevürtsine variant natuke liig, minul tõmbab nina pisut vesiseks. Seletan tellides, et ühele portsule võiks lisa-praemuna peale panna ja teisele mitte. Lõpuks avastame hoopiski, et natuke läks tõlkes kaduma ja teises taldrikus, kus muna esmapilgul ei paista, on see peidetud nuudlite alla.
Nüüd, mil mu telefon kohalikus võrgus mõistliku hinnaga andmeid suudab liigutada, proovime ka Uberi ära. Reisifoorumitest oleme lugenud, et peaks taksoteenusest oluliselt mugavam, turvalisem, soodsam ja parema teenindusega olema. Kinnitame: nii ongi. Paar korda satume küll vanematesse ilma konditsioneerita autodesse ja korra saab juhi telefonil aku nii tühjaks, et laadija ei suuda seda elus hoida — laenan talle navigeerimiseks oma telefoni. Aga meie kulutused on lausa 2-4 korda madalamad, olenevalt Uberi nõudluse-juurdehindluskordajast. Ja ei mingeid 2RM maksvaid taksokuponge.
Teletorni saabume siiski taksoga ja maksame end viimast korda ogaraks. Jõuame täpselt planeeritud ajaks: meid vastu võttev noormees küsib, kas tulime päikeseloojangut nautima. Teenindus on siin suurepärane ja väga-väga personaalne. Mainitud noorhärra tuleb meile takso juurde vastu, avab ukse, saadab eskalaatorist üles ja selgitab võimalusi. Tuleb välja, et oleme endale natuke liiga igavad piletid broneerinud, aga saame need lihtsa vaevaga paremateks apgreidida. Lift viib meid üles (tagasiteel märkan, et soovi korral oleks saanud ka trepist tulla) ja … aaaaaah! See vaade! Ja see loojang! Ja siis see valgustatud vaade! Isegi oma hotelli leiame üsna lihtsasti üles (eelmisel õhtul paistsid katusebasseini nii teletorn kui ka Petronase tornid).
Skybox — sihuke klaasist seinte, lae ja põrandaga kast, kus sees poseerida saab — on ka tore, aga mitte kumbki meist ei julge seal alla vaadata. Tagasiteel käime läbi ka sellelt korruselt, kuhu me algselt piletid ostsime. Mnjah. Tasus tõesti juurde maksta, kuna siit oleks linna ainult läbi aknaklaaside näinud. See-eest saab siit suveniire ja postkaarte osta. Ühelt seinalt leiame teiste kõrgete tornide seas, muide, ka Tallinna teletorni! Ja ometi ei tea siin keegi, kus Eesti on.
Lisa kommentaar