Sügis. Imede aeg. Loodus muutub üheks silmapilguks värviliseks … ja mattub siis porri lund ootama. Mul läks umbes samamoodi, aga mitte puulehtedega. Pluss veel ajarännaku-kogemus ka.
Tavaline kolmapäeva õhtu. Istun kontori juures autosse, võtan sisse Waze’ilt õpitud kursi mööda Järvevana teed Tartu maanteele, sealt mööda Rävalat Kaubamajani, paremale, siis vasakule, pärast Solarist ühissõidukiraja kaudu Keskraamatukogu ja Inglise Kolledži vahele, kus juba ootavadki pärast koolipäeva lõppu tühjenevad parkimiskohad.
Siiani ei meenuta mitte miski kooliaega.
Mantel garderoobi, kiire jalanõude vahetus — hakkab juba looma — sammud trepist üles ja koolisaali. Uks lahti ja … “Palun vabandust, et ma hilinesin!”
Ole nüüd, ei midagi sellist. Hiilin vaikselt uksest sisse, võtan tooli, tassin selle lavale …
“Ära võta tooli! Istu ruttu siia! Kas sul noodid on kaasas?”
Muidugi ei ole noodid kaasas, ma … ah, ei hakka seletama. Ei ole kaasas. Istun vaikselt, piilun naabrilt.
“Ei vahi naabri nooti! See paljundas kõigile noote! Käis oma vabast ajast ja oma raha eest paljundamas!”
Las ta jääb. Mul ei ole nii hea mälu, et ilma märkmeteta suudaks Loitme värvikat kõnepruuki mitu kuud hiljem sõna-sõnalt järele aimata. Emotsioonid on ometigi nii selgelt meeles.
Hirm. Oli hetki, kui tundsin end tõepoolest jälle 15-aastasena. Või siis jälle mitte, sest toona oli palju hirmutavamaid õpetajaid kui Tiia-Ester. Ilmselt aitas ka see, et suuremas grupis oli lihtsam mitte silma jääda. Ja ka see, et poisid olid lihtsalt kuidagi … kaitse all. Kindlasti oli oma roll ka sellel, et 15-aastasena, nii imelik kui see ka ei tundu, polnud mul tahtmist nii tugevalt oma arvamust kaitsta. Ah, misasja? Mina olin lihtsa iseloomuga, ilma oma arvamuseta pubekas? Ei-ei, selles väga konkreetses ja kitsas kontekstis. No näiteks, Good Night, Sweetheart on alati svinginud, kuidas siis bass järsku sirgeid noote peaks laulma?!? Ja nii oligi, et järgmistel kordadel võtsin pigem kriitika muiates vastu, noogutasin ja laulsin ikka nii edasi, nagu ma õigeks pidasin. Oeh. Aa, kuhu hirm jäi? Ega mul seda väga ei olnudki ju.
Teadmatus. Erinevalt meeskoorist, kus kõik on alati väga täpselt kirjas ja ülesanded jaotatud, oli see kogemus minu jaoks pisut kaootiline. Millal me täpselt esineme? Kas/millal esinemispäeval lavaprooviks kohal peab olema? Mida selga panema? Mida laulame? Ometi selgus kõik täpselt õigeks ajaks ja sai tehtud. On’s meeskoor mind oma punktuaalsuses ära hellitanud?
Laulurõõm. Seda oli vähemalt kahesugust. Esimene oli siis, kui me mõnda vana ja oi-kui-pähe-kulunud laulu laulsime. Näiteks Nobody Knows. Juba esimesel korral kõlas enam-vähem kokku. Aah, polegi vahepeal aega mööda läinud!
Teine laulurõõm oli soolodest. Käsikäes hirmuga. “Noh, laula midagi, mida sa eile laulsid, kui sa meiega laulda ei saanud!” Miskipärast oli just “omade” ees laulmine mu jaoks alati kõige raskem. Loitme tunnis klassikaaslastele a cappella ise valitud laulu laulda … no ei olnud mõnus tunne. Aga nüüd ja siin — Fly me to the moon and let me play among the stars … Silmad lakke suunatud, et jumala eest kellegagi silmsidet ei tekiks, äkki tuleb negatiivne tagasiside, aga näe, pilk eksib korraks ja … oh, neile vist meeldib? JESS! Sellest hirmust olen nüüd enam-vähem üle.
Ja kolmas laulurõõm. See, mida tuli kõikse kauem oodata ja mille nimel pidi tööd tegema ja mis lõpuks nii ruttu mööda läks, et arugi ei saanud. See oli siis, kui Nordea kontserdimaja laval meie esituses Pärdi “Magnificat” kõlas. Ettevaatlik laulurõõm, segatuna hirmuga, et asi võõras akustikas niigi ebakindla kollektiiviga väga tugevalt tuksi läheb. Aga ei läinud. Täitsa hea oli.
Nostalgia. Kas nostalgia on üldse emotsioon? Igatahes oli jube vahva kogu selle aja jooksul, mis me neid proove tegime, aeg-ajalt Mauruse pubisse koguneda ja lihtsalt lobiseda. Ühise ajalooga inimesed ikkagi, rääkida on nii-nii palju. See kokkutulek, mis koolimajas 17. oktoobril toimus, oli ka võimas. Kuid selle kõrval, mida vilistlaskammerkoor tunda sai, oli see köömes.
Meie kokkutulek kestis 5 nädalat. Aitäh, Tiia, et sa meil ikka olemas oled ja selle idee välja käisid. Aitäh, Marianne, et sa asja käima vedada jaksasid. Aitäh, Liina ja Kristi, et me selle kingiorgunni ära tegime. Aitäh, Meelis, et sa mind päris üksi bassi laulma ei jätnud. Aitäh, Ott, nende meeleolukate pasunasoolode eest. Aitäh, Piret, et sa ikka võtmeid jagasid. Aitäh, kõik teised ka. Väga tore oli. Millal jälle?
PS: Magnificat anima mea dominum… Et asjaosalistel ikka kummitama jääks.
Lisa kommentaar