Vabariigi aastapäeva hommik, kell hakkab 9 saama. Lipp on heisatud, rongkäigud tehtud, kõned peetud, laulud lauldud. Tudengite mass hakkab vaikselt Reaalkooli juurest hajuma – kes läheb koju, kes TTÜ rektori sünnipäevale, kes niisama sõpradega edasi tähistama.
Ühtäkki kuulen signaali. Ja no ikka kohe 5 sekundit järjest vähemalt. Pööran pilgu – ja mida ma näen? Uuemapoolne BMW, roolis kena blond neiu, üritab tudengitest mööda pääseda. “No mis asja tal siia nüüd sõita oli?” kuulen kõrvalt kommentaari. Mõned noormehed seisavad rahulikult bemmi ees ja ei kavatsegi liikuda. Paar kogenumat kodanikku lähenevad autojuhile, autouks avaneb, toimub mõttevahetus; napilt jääb füüsiline vägivald mängust välja.
Korraliku eestlasena pööran silmad häbelikult maha ja jalutan eemale. Mõtlen murelikult, et ise oleksin enesekontrolli kaotades mõlemal pool “rindejoont” ilmselt samamoodi käitunud: värskelt politseieskordi saatel Toompealt alla marssinud tudengina rahulikult sõiduteel edasi passinud ja autojuhina närviliselt signaali andnud. Võib-olla akna avanud ja roppusigi karjunud. Ja ometi oleks ju targem kohe aegsasti taanduda ja teisele rõõmsat pidupäeva soovida, jah?
Draamateatri juures teed ületades heidan pilgu tagasi: BMW on ilusti ära pargitud, aga üks õigemast õigem noormees jalutab endiselt keset tänavat, endal autod sabas tuututamas.
Noh, see selleks. Ilusat Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Püüame vähem teineteise peale vihastada ja rohkem mõista. Isegi, kui ühtegi suurt ühist vaenlast parasjagu silmapiiril ei paista. 🙂