Aasta: 2014

Posted on

2014: lühike tagasivaade

Ma proovin seekord jälle lühidalt teha. Eks näis, kuidas välja tuleb. Ja et enda jaoks elu lihtsamaks teha, jätkan eelmisel korral tekkinud kategooriatega. Jõudsingi siin ükspäev mõelda, et mingi mõnus metoodika kuluks aastakokkuvõtte tegemisel marjaks ära. Proovime siis, kas see töötab.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Vidinad (või noh, tehnika üldisemalt)

Sõbrad

  • Avastan millalgi, et kõigi sõpruskondadegagi ei jõua sammu pidada, mis siis veel sõpradest rääkida. Ometi üritan. Ja aeg-ajalt tekib neid juurde ka. Meeskoor, BigBand, BSBS, Neljapäev, ASA, Jaa!, T-Teater, #F1, jne. Püüan siiski kõigi jaoks aega leida.
  • Aasta teises pooles tekib jälle üks uus kategooria sõpru: kursakaaslased. Eriliseks vennastumiseks annavad parima aluse igasugused grupitööd.
  • Peetakse paar pulmagi. Tegelikult vähemalt kolm. Kaks korda käin koos Imbiga, üks kord üksi. Aga ikka on lahe. Ja ühe poissmeestepeo eestvedajaks satun ka täiesti juhuslikult.
  • Sofia kasvab suureks, aga on endiselt nii-nii nunnu!

20140719_103037_Android

 

Meeskoor

  • Siim ütleb, et tema meeskooris oldud aja jooksul pole nii viimasel hetkel veel ühegi kevadkontserdi korraldamine nii … olnud, nagu 2014. Hiljem kirjutan tagantjärele ka sellest, kuidas {UNI} siiski tuli.
  • Esimest korda teeme meeskooriga ka Hooandja projekti. Mina üritan omal moel koorivendadele hoogu anda, et nad hoogu annaks.
  • Avaneb enneolematu võimalus teletööga väga lähedalt kokku puutuda: assisteerin võttebussis režissööri assistenti.
  • Saan endale lõpuks laulupoja, kes minu laulupojana ka koori liikmeks vastu võetakse. Senised on kas enne liikmeks saamist loobunud või siis olen ma ise alt hüpanud ja avaldusele läinud.

Kultuur

  • Hooandjas toetan lisaks eelnimetatud meeskoori projektile veel 5 ettevõtmist, neist üht kogemata lausa kaks korda. Kaks raamatut, kaks kontserti, üks plaat ja üks festival. Kusjuures seekord jõuan festivalile korraks isegi kohale.
  • Teen T-Teatriga üha tihedamat koostööd. Alustades sellest, et ma ühel “Tabamata ime” etendusel tooli katki istun ja lõpetades uuele lavastusele sisendmaterjali ettesöötmisega.
  • Ega mulle ühest teatraalsest seltskonnast ju ei piisa. Improgrupp Jaa! kutsub mind kitarril improviseerides nende improle hoogu-sügavust-emotsiooni lisama. See kõik inspireerib mind lõpuks lausa improteemalist blogipostitust tegema. Justkui ma saaks asjast aru ja peakski juba teisi õpetama oma vingete teadmistega. 😉
  • Kaaperdan pulmades bände. Või noh, kui bändi ei ole, siis ei kaaperda ka.
  • Avastan, et Jarek Kasar on ilgelt äge. Või no okei, ma tegin selle avastuse juba varem, kui ta tunamullu (st 2013) Telliskivi Kirbufestivalil sisuliselt Neljapäeva soojendusbänd oli. Aga jaa, väga mõnus muhe sit-down komöödia on laulude vahel.

Kodu

  • Alustame lõpuks kaua kuklas kummitanud kapitaalremondiga. Ise ei tee, palkame profid tegema. Ajaliselt venib ca kolmandiku planeeritust pikemaks, rahaliselt … jääb laias laastus eelarvesse. Järgmised 15 aastat maksame pangale seda lõbu tagasi. Tulemus? Lihtsalt vapustavalt hea. Ei lähe päeva mööda, mil Imbi ei õhkaks, kui ilus siin elada on.
  • Suvekuudel elame ühes toas, kastide ja riidekuhjade otsas. Pärast remonti on esialgu raske suurema hingamisruumiga harjuda. Praeguseks on juba väga okei.
  • Põhilised uuendused: veranda moondub soojustamise läbi söögitoaks; köögikappide uksed saavad uue värvikihi ja uued nupud, mis annab köögile täiesti värske ilme; söögitoast saab muusikatuba; põhiruumide (söögi-, elu- ja muusikatoa ning viimase kahe vahelise esiku) seinu kaunistab tapeet; uus kamin elutoas annab sooja ka päev-paar pärast kütmist; elektrijuhtmed jooksevad nüüd seina sees ja ei ole koledad.
  • Stiili osas lähtume teatud piirini maja ehitamisajastust (1930ndad), aga säilitame ka vahepealsed täiendused (vanaisa tehtud seinakapid) ja ega ilma päris kaasaegse tehnikata ka ei saa. Piirist edasi minnes on seinal plakat “Futurism”.
  • Suhtumine kodusse muutub täielikult. Kui varem oli lihtsalt abstraktne “sein” ja “põrand”, siis nüüd ma tean päris hästi ka seda, mis seal sees sees toimub. Ja et põranda all on sihuke ligi 80 aastat vana puupakk, mis kogu kaadervärki püsti hoiab. 😉

20140513_212402_Android

Kool

  • Kui 2013 oli kool pigem selline tilulilu värk, siis 2014 on täiesti “Tagasi kooli” aasta. Mitmes mõttes.
  • Käin Kuristiku Gümnaasiumis netiohtudest rääkimas – nüüd on ju peaaegu isiklik kogemus ka juures.
  • Annan sissejuhatavaid testimisteemalisi loenguid TTÜ-s ja IT Kolledžis, aga ka ASA Akadeemias. Steniga koos anname ISTQB Foundation Level sertifikaadikoolituse.
  • Astun sisse. Praeguseks on esimene semester Tallinna Ülikooli infotehnoloogia juhtimise magistriõppes peaaegu tehtud, ainult kaks ainet veel. Veel 5 aastat tagasi poleks ma TLÜ-d isegi tõsiseltvõetava variandina kaalunud. Nüüd tundub, et kool on kool ja lõpuks loeb eelkõige õppejõud. Eriti kaugõppes.

Bändid

  • Neljapäev tähistab 10. sünnipäeva ja esineb sel puhul meie koduaias, umbes nagu 2008 suvel. Selle vahega, et publikut on märkimisväärselt rohkem ja bänd on kõvasti vähem ette valmistanud. Null proovi, nii piinlik. Ometi tulevad mõned laulud meelde ja kokkumäng toimib ka täitsa kenasti.
  • Bigbändilt saan sünnipäevaks enda pildiga tänukirja vingete vokaalidega aastate eest, mis ennustab veel palju sama ägedaid aastaid. Küll tuleb! 🙂
  • Veebruaris mängin bassi ERGO firmabändis, kinnisel firmaüritusel. Oluline on siinkohal just see bassimängu osa. Algne plaan on pooled lood näppudega ja pooled medikaga mängida, aga poisid tahavad päev enne kõvasti proovi teha. Eelviimase läbimängu lõpuks on näpuotsad nii valusad, et viimane tuleb ainult medikaga — ja hea on, sest esinemiseks ma ei taastu ja peangi kogu seti medikaga mängima. Respekt kõigile bassistidele!
  • Aasta lõpus kordub sama, mis mullu — pean laulma samal õhtul nii EMTA (muusikaakadeemia, mitte maksuameti) kui ka IT Kolledži peol. Õnneks on mainitud õppeasutused seekord otsustanud oma peod ühendada ja bänd on ka sama: BigBand TTÜ.
  • Rääkides bigbändist, käime ka salvestamas. Ootan põnevusega tulemust. 🙂

ASA

  • Jaanuaris puhkan, veebruarist alustan tööd tegevjuhina. Ene, Liisa, Maili, Arto, Kert ja Sander on meeletult suureks abiks. Aitäh!
  • Erinevatel ASA üritustel saan uusi asju proovida: tennis, golfiharjutused tenniseväljakul, Ultimate Werewolf Deluxe Edition, Halloween, Rooside Sõda jpm.
  • Käin lugematutel konverentsidel. Enamasti kuulamas, aga Lätis (TAPOST 2014) antakse mullegi sõna. Unustan särgi püksi panna.
  • ASA 2 aastat vana lauamäng läheb endiselt peale. Eriti hästi nende inimeste seas, kes mängustamisest (gamification) räägivad.
  • SK aastakonverentsil kohtun ühe oma viimase aja iidoliga, saan koos pilti teha ja skoorin autogrammi. Jess! Veel parem on see, et

Pere

  • Teise pulmaastapäeva ja remondi lõpu tähistamiseks kordame pulmapeo aftekat ja peame koos naabrite ja sõpradega maha korraliku aiapeo. Bigbändi ja Airi Allveega. Vahepalana esineb Neljapäev. Kõigile meeldib ja juba oodatakse selle sündmuse iga-aastaseks muutumist.
  • Välisreisil ei käi, küll aga sõidame pisut mööda Eestimaad ringi. Rohkem ei jõua, sest remont nõuab oma.
Posted on

3 kõige olulisemat asja, mis impro heaks teevad

Kõigepealt mine toeta Hooandjas seda, et Tilt paar välismaa imrpotajat siia saaks tuua. Ja luba, et sa ise kohale tuled: reedel võib Sinilinnus ka mind näha-kuulda. Ja siis loe edasi.

Olin reedel Improgrupp Jaa! etendusel ja improviseerisin kitarriga muusikalist tausta nende seebikale “Kirglik elu”. Aga hüppame kõigepealt ajas tagasi.

Juba aastaid olen minu sees võidelnud kaks poolt. Üks ütleb, et kõik esinemised tuleb korralikult ette valmistada ja korduvalt läbi harjutada, teine aga eelistab ohtlikult elada. Ehk siis tahaks ka puusalt tulistades märki tabada. Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Esimene BändCämp on ajju söövitanud Kostja või Miku lause: “Kui see sul proovis 10 korda (kümnest) välja ei tule, ära hakka laval üritama.” Teistpidi, kui proovis õnnestub üks kord kümnest, tasuks pigem vältida.

Umbes keskkooli lõpus oli mul muusikalisest improvisatsioonist üsna piiratud nägemus. Nimelt arvasin ma, et kõige kõvemad muusikud suudavadki oma instrumendiga ükskõik mida väljendada, seejuures täiesti suvalisi noote mängides. Ehk et improvisatsioon koosneb üksikutest, kõige pisematest algosadest. Muusika puhul siis üksikutest nootidest. Siis aga nägin üht telesaadet, kus Rein Rannap pisut improviseeris. Hakkas kohale jõudma: tegelikult on tükid enamasti suuremad. Mingi käik (või selle alge), mõne akordi järgnevus, rütmiline kujund jne. Samamoodi nagu teksti algosadeks on häälikud või tähed, aga improviseerida saab väga hästi ikkagi just sõnadega.

Igatahes, reede õhtu ja improetendus. Minu jaoks veel üsna võõras situatsioon — kõiki proove ja etendusi arvesse võttes alles neljas kord, kaugel mugavustsoonist väljas. Kuni ühel hetkel hiilis ligi äratundmisrõõm. See on ju sama situatsioon, mis bändiga laval, kui laulja unustab õigel ajal õiget asja laulda, aga bänd mängib kaasa ja publik ei saa midagi aru. Või kui oled tudengitele just loengut andmas ja keegi küsib täpsustava küsimuse. Või kui me Imbiga kodus lõdvestuseks mingeid ebanormaalseid väljamõeldud tegelasi mängime. Kogu elu ongi üks suur impro!

Ja mida siis edukaks improks vaja on?

  1. Tööriistakast
    Improteatri puhul näiteks tegelaskujud, keda sa enda jaoks juba ette välja oled mõelnud. Algajatel olla mõned, kogenumatel on neid kümneid. Muusika puhul heliredelid vastavalt helistikule, mille sees siis mängida saab. Või mõned lahedad käigud, miks mitte. Konverentsil ettekannet tehes, eriti küsimustele vastates, taustateadmised ettekantavast teemast. Ja neid “klotse”, mis su tööriistakastis sisalduvad, võib lõpmatuseni harjutada.
  2. Kokkulepitud raamistik
    Raamid ja kokkulepped on vajalikud selleks, et erinevad osapooled omavahel normaalselt suhelda saaks. Näiteks loengus on kokku lepitud, et auditoorium istub vaikselt ja annab küsimustest viisakalt märku. Või et küsimused tulevadki alles kõige lõpus. Muusikas võib raamistik tähendada seda, et bass dikteerib helistiku ja trumm tempo, või et vastastikuse pilkude vahetamisega antakse liidriroll üle. Ka siin tasub meeletult harjutada, aga seda juba koos teistega.
  3. Esinemisjulgus
    Ilma selleta ei ole veenev. Kuigi ka kohmetu arglikkusega võib publikuga kiiresti kontakti saavutada, töötab see näideldes paremini. Ehk siis sa tegelikult julged seal olla, aga mängid häbelikku. No ja kui sa päriselt närvis oled, ei jõua sa ju oma lavapartnereid ega publiku reaktsiooni jälgida. Selle osa harjutamine vajab lisaks iseendale ja “bändile” ka pealtvaatajaid.

Valdad teemat, tunned reegleid, julged esineda — lase käia, improviseeri! Kui hästi läheb, naudid ise ja publik ka.

Posted on

Raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutanud on

Diana tegi väljakutse juba septembri keskel, eile tegi Maili ka. Miks te kõik arvate, et ma üldse raamatuid loen? 🙂

Do not take more than a few minutes and don’t think too hard. They don’t have to be the “right” books or great works of literature, just ones that have affected you in some way. Then tag ten friends including me so I can see your list.

Okei, mõnikord ikka loen kah. Aga reegleid järgida ei suuda. Esiteks jätan ma teatepulga ripakile, mitte ei anna kümnele sõbrale edasi. Ja nullindaks olen ma nüüd asja peale kõvasti üle kolme minuti mõelnud.

Mis raamatud mind elus kõige rohkem mõjutanud on? Hea küsimus, mis sünnitab kohe järgmise: mida tähendab antud juhul “mõjutama”? Võtsin seda kahtpidi: mõnel raamatul on mu elukäigule suur mõju olnud, teisi pole lihtsalt käest ära suutnud panna. Noh, igatahes.

No nüüd on küll 3 minutit täis. Mainimata jäid (aga ometi tahavad siia postitusse jõuda) Bulgakovi Meister ja Margarita, Hemingway-Remarque’i sõjaromaanid ja igasugused muud toredad raamatud. Elu on selline. 🙂

Posted on

5 asja, mida ma hiljuti oma esivanemate kohta teada sain

Surfasin just natuke Genis ringi. Vaatasin, mis uut infot vanade põlvkondade kohta tulnud on. Ja ennäe, midagi on!

Keskendun siinkohal oma emapoolse vanaisa perekonnale, ehk Karmo nime algusaegadele. Või no mis emapoolne vanaisa. Tegelikult ikka taat.

rahvusarhiiv_elk.20.0.2-168

  1. Kõigist taadi pereliikmetest on ainult ema (ehk minu vana-vanaema) sünnikoht (Vastseliina) praeguse Eesti Vabariigi territooriumil. Isa sündis Vana-Laitsnal (praegu Veclaicene) ja kõik lapsed Petseris.
  2. Taadi isa solvus oma rikkama venna peale, kui üks poegadest viimase kaupluses terve suve ilma rahata tööd rügas teha. Vahetas seepeale kogu oma perekonnal nime ära. Ja nii saidki neist 1936. aasta 30. oktoobril ametlikult Karmod.
  3. Ega Kusta Karmo oma uut nime väga pikalt nautida ei saanudki. Surm tuli vähem kui 4 kuud hiljem, kõigest 53-aastaselt. Taat oli siis 15. Ehk sai veel 7 aastat vabaduses veeta — päev pärast 22. sünnipäeva saadeti ta 10 aastaks vangilaagrisse.
  4. Samal aastal vahetati ka taadi kahel vennal eesnimed: Albertist sai Aaro ja Ludvigist Henn. Milles põhjus, seda ei tea. Taat ei rääkinud sellest ka kunagi, et Aaro ja Henn kunagi mingeid muid nimesid oleks kandnud.
  5. Vana-vanaema täispikk nimi oli Sidonie Helene Auguste Karmo (enne Rätsep ja neiupõlves Orn, sündides Horn). Küll see perekonnanimede vahetamine oli toona ikka popp.

Oktoober 1936. See tähendab, et meie maja on Karmode kodu olnud julgelt üle poole selle nime ajaloost meie sugupuus. Ja et 22 aasta pärast saab suure peo korraldada. 🙂

rahvusarhiiv_elk.20.0.2-168-2

Eriti põnev oleks muidugi selle siseministri otsuse aluseks olnud avaldust lugeda.

Boonusfakt: Vaarema ema nimi oli Alvine Adele. Albert, Aaro, Ludvig, Henn, Edgar, Vilma, Sidonie, Helene, Auguste, Kusta, Alvine, Adele. No siit annaks juba lapsele nime valida küll! 😉

Posted on

Ma olen 5 aastat kaine olnud, aga suutsin aastapäeva maha magada

Eile oli see päev, kui ma 5 aastat tagasi otsustasin rohkem mitte juua. Täna 5a tagasi sündis sama otsus suitsetamise osas. Viimasega, tuleb tunnistada, olen ikka patustanud ka — sigarette küll mitte, aga sigareid, vesipiipu ja e-sigarettigi on pisut imetud. Nojah.

Ega midagi väga uut polekski justkui enam lisada, kõik on juba korduvalt siit blogist ja muudestki vestlustest läbi käinud:

  • Alkohol on nagu abirattad: kui ise sõitma õpid, hakkab pigem segama.
  • Midagi rasket selles mahajätmises minu jaoks polnud, nüüd ma joon lihtsalt teistsuguseid jooke.
  • Emotsioonid on selgemad, puhtamad, sügavamad. Üldse olen viimastel aastatel väga emotsionaalne — iga pisikese asja peale läheb silm niiskeks ja kurk klimpi.
  • Kontroll on käes ja ära anda ei taha. Ma saan nüüd väga hästi aru, miks mu vanaemale antidepressandid ei meeldi.
  • Igal pool saab oma autoga käia, või siis on Imbil alati kaine juht alati olemas.
  • Laval oli alguses küll keerulisem, aga nüüd on seda kindlam tunne.
  • Imbi, ASA ja Bigbänd. Nemad on kõik mind ainult kainena näinud. Esimene BändCämp oli ka pärast seda otsust.
  • Hiljuti öeldi mulle nii: “aga see ongi eriti lahe, kui kainelt nii khuuli attitudega oled” Tänks! 🙂

Ja nii ongi. Aitäh kõigile, kes välja kannatavad. Here’s to the next 5 years!

Posted on

“Anna hoogu!” ehk 4 kirja, millega ma meeskoori Hooandjasse meelitasin

Lubasin, et jagan oma motiveerivaid kirjutisi? Lubasin. Teen ära ka.

Kõigile, kes meile hoogu andsid — olgu siis meeskoorist või mujalt — aitäh! Varsti saavad teie eksklusiivmeened ka valmis ja siis on pidu. 🙂

Kuna lõppenud hooajal oli minu amet meeskoori juhatuses “Kroonik 2 (turundus)”, tegelesin, noh, turundusega. Antud projekti juures tundus, et turundada tuleb eelkõige sissepoole.

22. mai, esimene kiri: “Tänavuse kevadkontserdi DVD/BR ainult Hooandjast!”

Hei!

Seoses seekordse uuendusliku lähenemisega ei toimu kevadkontserdi DVD koorisisest müüki. Poes ka ei müüda. Ainult Hooandjas ja ainult piiratud ajal. Aga see-eest tuleb seekord ka BluRay neile, kes eriti head kvaliteeti tahavad.

Ehk siis:

  • Kui sa tahad endale koju kustumatut mälestust tänavusest kontserdist, anna hoogu!
  • Kui sa tahad, et Kvartett64 sinu poolt valitud ajal ja kohas laulu lahti lööks, anna hoogu! (NB! Selle eksklusiivse pakkumise saab ainult kõige kiirem reageerija, nii et anna aga krediitkaardile valu!)
  • Kui sa fännad oma koori ja tahad seda teistelegi näidata, anna hoogu!

Lisaks on saadaval igasugu muud toredad auhinnad ja ka eelmiste kontsertide salvestised.

Hoogu saab anda 18. juunini siin: http://www.hooandja.ee/projekt/tehnikaulikooli-akadeemilise-meeskoori-kevadkontserdi-uni-salvestus

Loomulikult kutsu ka oma sõpru üles hoogu andma. Saadaval on sellist kraami, millele kooriväline isik muidu naljalt ligi ei saa! 🙂

garf
bs
PS: Kui mõni su sõber kontserdile tulemata jättis, sest kumbki aeg ei sobi, suuna temagi hooandjasse.

Nonii, avalöök tehtud. Saan ka mõned täpsustavad küsimused, millele ma alguses üldse vastatagi ei tahaks, aga siis muudan taktikat ja lähen konkreetseks.

Umbes-täpselt samal ajal postitab Alan ka Facebookis meeskoori lehele vastava info: https://www.facebook.com/meeskoor/posts/816444151716360

Hooandjas läheb aga … aeglaselt. Näiteks hetkel on 1600€ eesmärgist on koos juba tervelt 6 eurot!

26. mai, teine kiri: “Veel hooandjast: loe kindlasti lõpuni!”

Hei!

Tuletan veelkord meelde, et tänavuse kevadkontserdi DVD on saadaval AINULT hooandja kaudu. Küll aga saab seekord valida DVD ja BluRay vahel, sest tegu on ikkagi HD-salvestusega.

Miks hooandja projekt tehti?
Põhjuseid on mitu:
1) Kevadkontserdi eelarve ei kanna kogu seda ilu välja. Ja üldse on meil juba pikemat aega salvestus kontserdi eelarvest lahus hoitud. Jah, ERR toeas meid bussi, kaamerate ja 4 operaatoriga, aga meil endal tuleb kinni maksta ülejäänud 4 operaatorit, steadicam (see äge traksidega kaamera, mis mööda lava ringi tuiskas) ja kraana. Viimasest kahest salvestusid ilmselt kõige ilusamad kaadrid üldse.

2) Et DVD/BluRay oleks kättesaadav ka väljaspool koori. Ehk siis pakkuge seda võimalust kindlasti kõigile, keda te ise kontserdile kutsusite. Eriti neile, kes oleks muidu tahtnud tulla, aga kuupäevad ei sobinud.

3) Võimalus teha midagi enneolematut. Okei, NSSS küsis ka Hooandjast raha ja helikandjate toetuseks on varemgi koorid kogunud, aga sellist kontserdisalvestust pole veel varem Hooandja kaudu rahastatud.

4) Laiem kõlapind Kevadkontserdile ja koorile üldse. Cherry kaudu jõuame juba päris paljudesse postkastidesse. Hooandja projekti on lubanud promoda ka TTÜ turundus.

Okei, aga mida ma siis nüüd tegema pean?
Näita, et sa oled mees! Jaga ja toeta! 🙂

Lisaks on kõige vingema paketina võimalik 1000€ eest endale Kvartett64 esinema saada. Kas sa riskid oodata, kuni keegi teine selle su nina eest ära napsab?

garf
bs

“Näita, et sa oled mees!” on hädisevõitu katse korrata kontserdi aftekal üsna hästi toiminud üleskutset: “Kes on MEES, tuleb praegu minuga kaasa Margole appi!” Aga natuke vist siiski mõjub. 🙂

Aeg läheb ja toetusi tilgub vaikselt juurde. Eesmärk ei ole veel täis, seega on aeg viimaseks jõupingutuseks.

10. juuni, kolmas kiri: “Telli {UNI}, toetad koori! (9 päeva jäänud)”

Hei!

Lühidalt: kliki linki (http://bit.ly/unehoog) ja vali endale sobiv toetuspakett välja. Jaga linki ka oma sõpradega, kellele ka kõigile kindlasti hea {UNI} meeldib.

Ja nüüd kõigest lähemalt. Audiovisuaalset konservi (omal valikul kas DVD või Blu-ray) tänavusest kevadkontserdist (edaspidi {UNI}) on võimalik tellida veel ainult 9 päeva. Ja siis ei saa seda enam mitte kuskilt. Finito. Kõik. Läbi. Ja keegi ei tohi öelda, et pole hoiatatud.

Ägedatest pakettidest, mis vahepeal lisandunud on:

  • 50€ pakett muutus. Kui algselt kuulus siia {UNI} ja 2 varasema kontserdi DVD-d, siis nüüd on mineviku asemel võimalik hoopis tulevikku investeerida — alternatiivina on valikus {UNI} ja 2 VIP-pääset jõulukontserdile! (pluss autogrammidega foto, tänamine koori FB lehel ja “Kolm piiska”)
  • Lisandunud on 350€ pakett, mida on kokku 3 tükki ja mis sisaldab õhtusööki restoranis Neikid (www.neikid.ee) meie presidendi, koorivanema ja dirigendiga. Kindlasti väga põnev seltskond ja kahtlemata väga head toidud. Loomulikult ei puudu sellest paketist ka {UNI}, 2 varasemat DVD-d või 2 VIP-pääset jõulukontserdile, koori hooajasärk, autogrammidega foto, nimeline tänu FB lehel ja salvestisel ning “Kolm piiska”
  • Publiku tungival soovil pakume nüüd võimalust tellida endale AINULT {UNI} — ja seda kõigest 15€ eest! Olgem ausad, me lausa kõhkleme, ega see pakkumine Blu-ray puhul alla omahinna ei jää. Aga no mis teha, lubadus on lubadus ja surve on surve. Õnneks ei ole keegi seda siiani soovinud ja loodame, et see nii ka jääb. 😉

Kui sa juba nii kaugele lugenud oled, tahad sa ilmselt teada, kuidas see hooandmine siis ikkagi koori toetab. Ega ma päris täpselt ei tea, aga spekuleerin nüüd metsikult. No näiteks, kui peaks juhtuma, et Hooandja projekt oma lävendit ei ületa, jääb kogu salvestamise projekt rängalt miinusesse. Ja nii võib jällegi tekkida olukord, kus värskelt kinnitatud juhatus peab eelarve tasakaalustamiseks drastilisi meetmeid kasutusele võtma, näiteks õlle hinda tõstma! Et seda ei juhtuks, anna hoogu! 🙂

garf
bs

Kirja lõpus lähen juba ähvardavakski, aga üritan seda siiski veel huumori taha peita. Tagasisidena saan paar kiitust korraldustiimi seest ja ühe küsimuse, mismoodi see Hooandjast tellimine siis ikkagi käib. Tõsi, ühtegi kasutusjuhendit pole keegi teinud ega postitanud.

Projekt saab oma rahalise eesmärgi täis, aga minus on juba üsna tugevalt juurdunud kahtlus, et koor pisut magab ja ei näita kaugeltki täit potentsiaali. Ei piletimüügis ega ka Hooandja kampaaniat reklaamides. Nagu see kõik olekski ainult paari mehe vedada. Ja just sellepärast võtan ma lõpuks riski õrnahingelisemate lauluvendadega tülli minna ja saadan välja viimase kirja.

18. juuni, viimane kiri: “Mis su vabandus on?”

Hei!

Täna on viimane võimalus hoogu anda: http://bit.ly/unehoog

Kui sa pole veel hoogu andnud (või veennud oma sõpru-sugulasi seda tegema), siis miks? Mis su vabandus on?

Kas sa oled panustanud meeletult (une)aega lõpp-produkti valmimisse? Õpetanud teistele laule, kirjutanud sütitavad tekste, pidanud pingelisi läbirääkimisi, müünud meeletult pileteid vms? Kui jah, siis on kõik okei. Sina ei pea end süüdi tundma.

Või on probleem selles, et raha pole? Juta (nimi muutmata) kurtis sama, aga andis ikka hoogu. Ja jagas sõpradele ka. Vaatamata sellele, et remont käib. Ja et tema kontakt Meeskooriga on üsna põgus — ta on ainult kahel kevadkontserdil publikus olnud. Sinu kontakt on ju märksa sügavam ja isiklikum, ei? Kui muidu ei saa, küsi lauluisalt. Kui lauluisalt ka ei saa, noh, siis on see ka okei. Ära sina ka end süüdi tunne, sa vähemalt üritasid.

Kui sa end eelkirjeldatud stsenaariumides ära ei tundnud, küsin veelkord: Mis on SINU vabandus? Minule kirjutama ei pea, lihtsalt mõtle see enda sees välja.

Aa, tegime viimaseks päevaks spetsiaalse video ka. Eriti võimsa ja ilusa. Vaata siit: http://youtu.be/Rm8uCUd_fC8

garf
bs

Vaikus eetris. Mitte keegi ei vasta. Küll aga näitab Hooandja päeva lõpuks sellist pilti:
80 hooandjat; 2453€ kogutud 1600€ eesmärgist

80 hooandjat on igatahes rohkem, kui mehi laval. Ehk siis iga mehe kohta vähemalt üks hooandja (või ta ise) ja siis veel mõned. Ma olen endiselt seda meelt, et potentsiaali olnuks enamaks, aga positiivne tulemus on positiivne.

Aitäh veelkord kõigile hooandjatele! 🙂

Posted on

Väike vahepala sellest, kuidas ma ilgelt kaval olin

badorange

 

Transkriptsioon:

[1:56:20] ma kaaperdasin täna pulmas bad orange’i 😛
[1:56:34] kõigepealt leppisime kokku, et teeme kuldaega
[1:56:49] siis ma mõtlesin ümber ja küsisin, kas saaks äkki johnny b goode’i teha hoopis
[1:57:02] nad ütlesid, et nad johnnyt ei tee, aga äkki teeks roadrunnerit
[1:57:09] no okei, teeme siis roadrunnerit, C-st
[1:57:24] paar salmi, paar soolot, salm, soolo, soolo ….
[1:57:48] siis ma näitan kätega bändile, et võtame vaiksemalt ja tulen sisse “byyyyyye, byyyyye, bye-bye”
[1:57:59] sealt juba sujuvalt viimaseks refiks johnny b goode
[1:58:10] hah, või nemad ei tee johnnyt 😛

Posted on

Kuidas tuli {UNI} ehk järjekordne viimase hetke ime

Kolme nädalaga nullist muusikalini, kahega (loe:ühega) nullist vaheklippideni. Müstilised tehnilised probleemid. Ettenägematud olukorrad, kus kõik mehed lavale ära ei mahu. Kõike on justkui olnud, aga tänavuse närvipingega ei anna meie varasemaid juhtumisi võrreldagi.

Alustame aegsasti

Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, ei ole ma viimastel aastatel oma rollist kevadkontserdi sünnitamise juures päris täpselt aru saanud. No ütleme “konsultant” ja loodame, et on piisavalt selge. Seekord olin ma kindlasti kaasatud ka koori turundusinimesena, ehk siis minu ülesannete hulka kuulus suhtlemine reklaamiagentuuriga ja erinevatesse kanalitesse info ettevalmistamine.

Plakati tellin varakult, veebruari lõpus. Ehk siis 3 kuud enne kontserti. Selleks ajaks on meil ka kinnitus, et külalisesinejad on koostööst huvitatud ja varsti saame kokku. Esimesed kavandid saabuvad meieni 10. märtsil. Aga kinnitada neid ei saa, sest plaanid pole veel lõplikult paigas. Ja siis tabab meid šokk — esimest korda meeskoori ajaloos on külalisesinejatega läbirääkimised . Ametlik põhjus: “Olemasolev materjal ei haaku piisavalt kontserdi kavaga ja uue kirjutamiseks/õppimiseks pole aega.” Tegelikku põhjust ei tea siiani. Teooriaid on, aga las need praegu jäävad.

Otsingud ja paanika

Kuna esialgsed staarid oleksid tulnud koos oma materjaliga, mis kuidagi lõtvade traagelniitidega muusikalise kava vahele sobitub (viimastest aastatest ei meenugi vastupidist näidet), on meil korraks ideed otsas. Soov on selge — kaks naisnäitlejat, sest kontrast on tore ja millest need mehed ikka unistavad. Aga tundub, et ükski näitleja ei taha nii viimasel hetkel (~kuu enne sündmust) improviseerima tulla. Harrastus-improteatri poole ei julge me aga veel pöörduda. T-teater on ka huvi üles näidanud, aga me oleme ikka sellised aravõitu mehed ja tahame ainult kindla peale välja minna.

Niisiis otsime paaniliselt stsenaristi. Sest vastutus on suur — ETV abiga on plaanis teha ülesvõte, millest parimad palad ka eetrisse jõuavad. Kirjutada oskavate inimestega on aga järgmine probleem: kes on välismaal, kes tööga hõivatud, kes 2 nädalat magamata (eks ikka kuklasse jõllitavate tähtaegade pärast).

Lõpuks Margol siiski näkkab. Saame kätte esimese stsenaariumimustandi, mis enam-vähem sellisena lõplikuks jääbki. Kuna ka näitlejatega on selleks hetkeks põhimõtteline kokkulepe olemas, kujutame esimesel lugemisel vaimusilmas ette, kui hästi antud tekst just nende suhu passib. Paraku ei saa nad ise sellest lugemisest osa võtta ja nii me oma fantaasia peale toetudes tunnemegi, et kõik on lõpuks hästi.

Siis aga saabub kontserdinädala esmaspäev, näitlejad võtavad teksti esimest korda kätte ja … kriis. Teksti on liiga palju, osa sellest ei tundu enam eriti naljakas (stress võib oi-kui-hästi huumorit tappa), helirežissöör kuuleb mingitest ideedest esimest korda (ja on õigustatult pahane), … Aga vähemalt on elektriga seekord kõik hästi! Nojah, ekraane ka ei ole. Välja arvatud need mustmiljon, mis pühapäevase kontserdi ajal ERRi ülekandebussis helendavad.

Kõik laabub

Igatahes, tiimitööna õnnestub näitlejaid siiski veenda, et kõik läheb hästi ja natuke on vaja lihtsalt veel viimase hetke eeltööd teha. Koorist (!) tuleb initsiatiiv korraldada üks lisaproov, et tantsud-laulud ikka korralikult selged oleksid. Ja neljapäeval toimubki kontsert. Vaatan saalist, on naljakas küll. Ja ilus. Grete, kes mu kõrval istub, saab endale peaaegu permanentse tibutagi.

Pühapäevaks valmib ka improviseeritud kavaleht, et leevendada ekraanide puudumist. Mitmel varasemal kontserdil, noh, kuvati ekraanidele laulude ja autorite nimesid, eksole. Ja ometi küsis reklaamibüroo minult juba reklaami kujundust tellides (s.o. 3 kuud varem), kas tahame kavasid ka.

Pühapäevasest kontserdist ma väga palju ei mäleta — olen hommikust peale rakkes, aitan Margol operaatoritele töölehti ette valmistada ja režissööri assistendil režiiplaanis järge pidada, et õige kaamera õigel hetkel õiget asja õigesti filmiks. Aga noh, esimene kord ja ega see tulemus just suurepärane ei ole. Järgmine kord on vähemalt ühe korra kogemus ees.

Ahjaa, miks mind laval ei olnud? Sest semestri kohalkäimisprotsent jäi paar nädalat enne kontserte õige napilt alla kuuekümne.

Järgmises postituses avan natuke meie Hooandja kampaania tagamaid. Eriti seda, milliste alatute võtetega ma meeskoori iseendale hoogu andma meelitasin.

Posted on

Mis juhtub, kui muusika mugavustsoonist välja tuleb?

Kui ma noorem olin, ei kannatanud ma üldse, kui keegi mõnes mu lemmiklaulus kasvõi ühe silbi või noodi valesti laulis. St mitte kogemata mustalt, vaid meelega valesti. Ehk siis improviseeris, noh. Miskipärast olin sisseharjunud raamides väga kinni ja igasugune kõrvalekalle häiris kohutavalt.

Möödusid aastad ja olukord pöördus sootuks pea peale. Nüüd ei suuda ma kannatada, kui üritatakse midagi/kedagi üks-ühele imiteerida. Eriti, kui see karaokena välja kukub või lihtsalt ebaloomulik tundub. Ja eriti jubedaks läheb asi siis, kui bänd mängib võimalikult täpselt originaalilähedast asja ja mina sinna peale laulma pean. Ausõna, ma ei ole David Bowie, Axl Rose ega Brian Johnson. Ja et kõik päris mustvalge ei paistaks, toon kohe ka ühe erandi sisse — BigBandi seade võib täiesti üks-ühele olla, see pole miskipärast kunagi mu laulunaudingut vähendanud. Aga ärme selle üle praegu pikemalt juurdle.

Igatahes, nagu inimestega, nii on ka lauludega: neid tuleb aeg-ajalt mugavustsoonist välja sikutada, et nad (vähemalt minu silmis) oma täit potentsiaali saavutada võiksid. Olgu selleks siis …

… remix,

… mashup,

… live’is teostatud mashup,

… või remix/mashup sama laulu erinevatest versioonidest.

Aga miks mitte ka näiteks tuttav laul täiesti uues/ootamatus žanris esitatuna, nagu seda on rokk-hitt väänatuna …

… koorilauluks,

… svingiks,

… või vanakooli-bluusiks.

Mitte et ma nüüd ütleks, et igaüks peaks kohe kõike jubedasti väänama hakkama, kuid kindlasti avardab see silmaringi ja laseb ka muusikateostel uues valguses paista.

Mis on sinu lemmik-töötlused? Ma pidin enda omi siit meeletult palju välja jätma (muidu oleks postitus liiga pikaks veninud), aga sina võid kommentaaridesse alati juurde tulistada! 🙂

Posted on

Ära maga und maha!

Ammu pole midagi kirjutanud siia. Ideid on küll, aga nende küpsetamiseks napib aega. Ja nüüd siis avastasin, et üks idee on märkamatult juba täitsa küpseks saanud. Vaat’ et lavaküpsekski. Järgneb peatselt saabuva kultuurisündmuse reklaam.

TAM_UNI_2014_636x900_pix_veebi

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kevadine kontsertetendus “Uni”

Unistamine on ainus töö, mis toidab. Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor toob oma kevadise töö viljad juba õige pea kõikide oma sõprade ette.

Kontsertetendus “Uni” jõuab Estonia kontserdisaali lavale neljapäeval, 22. mail ja pühapäeval, 25. mail. Kuulamisnaudingut pakuvad vanemad ja uuemad kodumaised kooriteosed Gustav Ernesaksa, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi, Mart Saare ja teiste autorite loomingust. Lisaks sisaldab kontsert spetsiaalselt meie koorile valminud Mari Vihmandi verivärsket laulu “Tule, uni, uksesta” ja põnevat valikut välismaisest muusikast.

Unenäolise atmosfääriga humoorikaid vahepalasid esitavad Eva Klemets (Teater NO99) ja Merle Palmiste (Eesti Draamateater).

Kandlel Laura Lindpere
Orelil Toomas Trass
Timpanil Vambola Krigul

Dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis
Tantsuseadja Kristin Pukka
Helirežissöör Tanel Klesment
Valgusmeister Ringo Muhhin (Eventech)

Piletid leiad Piletilevist: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/koorimuusika/uni-kevadine-kontsertetendus-2014-tehnikaulikooli-akadeemiline-meeskoor-33221/

Ära maga und maha!

Kasutame WordPressi
%d bloggers like this: