12. päev: Bänd pargiteel, maagiline purskkaev ja lugematult lugemata samme

Reis algab siin.

Hommik. Vihma sajab. Kuna me oleme suhkrust ja vihmavarjude jaoks enam raha ei jätku, veedame terve päeva hotellitoas ja mängime lauamänge.

Okei, tegelikult päris nii ei lähe. Hommikusöögi ajal sadu lakkab, hiljem on õues mõnusalt värsked lõhnad ja meie ostame raudteejaamast Barcelona lähiümbruse ühistranspordi päevapiletid (T-Dia). Kolm tsooni, mis hõlmab ka Sitgest — mis on kummaline, sest ainult rongidest rääkides asub Sitges 4. tsoonis, aga ATMi (siinne ühine piletisüsteem kannab sellist pisut eksitavat lühendit) puhul kolmandas — maksab inimese kohta 14,50 eurot ja võimaldab sõita ükskõik milliste ühissõidukitega, olgu tegu linnalähirongi, metroo, bussi või trammiga. Mõned erandid siiski on: sinise trammiga see pilet sõita ei luba. Köisraudteega ka mitte. Ega tuuribussiga. Ehk siis “turistikad” on skoobist väljas.

Tänane plaan on vallutada Barcelona kaks mäge: Tibidabo ja Montjuïc. Tundub keeruline, aga mitte võimatu.

Esimeseks Tibidabo, mis meie kaasaostetud linnaplaanile ei mahu. Mis siis ikka, saame teiste vahenditega hakkama. Metroost väljudes uurin tuuribussi peatuses olevat lähiümbruse kaarti ja tundub, et kõik saab selgeks. Selleks, et mäe otsa jõuda, tuleb mäest üles minna!

Sinna viib turistidele mõeldud sinine tramm, kuna aga pilet maksab €4 ja meie alles hommikuselt värsked oleme, jätame vanaaegse rööbassõiduki sinnapaika ja liigume jala ülesmäge. Tee peal märkame ka siinset teadusmuuseumi (CosmoCaixa), aga jätame selle järgmiseks korraks. Londoni kogemus näitas, et säärases kohas võiks terve päeva veeta, aga meil on veel palju kohti vaja läbi käia. Ja homme ju enam ei saa, siis lendame koju tagasi.

Jõuame trammiliini teise otsa ja uudistame ringi. Päris tippu viib köisraudtee, mis maksab küll jõhkralt, aga tundub seda väärt olevat: €7,70 edasi-tagasi (või siis üles-alla?). Ülevalt avaneb linnale fantastiline vaade, samas on ka kirik Jeesusega tornitipus (samasugune Kristus nagu see kuulus seal Brasiilias) ja lõbustuspark! Pargis maksab üks sõit suvalise atraktsiooniga küll ainult 2 eurot, aga sissepääsu (loe: randmepaela) eest küsivad 12,50. Jätame vahele, kuna üle paari sõidu nagunii ei jõuaks teha. Jeesusega kirikus on palveküünalde panek eriti huvitavalt lahendatud: pistad mündi pilusse, süttib klaasi all ühe “küünla” otsas valgusdiood. O tempora, o mores!

Sõidame alla tagasi ja kiidame end päevapiletite eest: tüütult palava ja käänulise mägitee saab asendada bussiga. Kiirem ja annab natuke puhkeaega ka.

Järgmine siht: Parc Güell. Kuna meie taskukaart ei tea endiselt sellest piirkonnast ööd ega mütsi, võtan teisest taskust Bing Mapsi. Ehk telefoni. Noh, enam-vähem saab suuna selgeks, aga kohati tunduvad teed kaardil ristuvat, kuigi tegelikult on üks teisest kümmekond meetrit allpool ja läheb silla alt läbi. Läheneme pargile “metsa poolt” ja jõuame pärast meeletut ronimist džunglist välja pillihelide keskele. Rahvast lõbustab ansambel Microguagua oma reggae-asjaga. Kaks kitarri, kontrabass, tromboon, trompet ja cajon. Kohati kisub isegi natuke ska poole. Poistel on meeletu energia, naerutavad publikut kogu raha eest. Ostan ühena vähestest ka nende plaadi ja teen ettepaneku Eestisse tulla. Minul oli igatahes emotsioon laes.

Üldiselt läks väga hästi, et me just sealtpoolt lähenesime. Muidu oleks ehk mõne nõrgema klassi tänavamuusiku peale oma viimase sularaha ära kulutanud ja polekski toetanud neid, kes seda tõsiselt väärisid. Mäest alla minnes on pargiteede ääres niisiis teisigi muusikuid, aga mitte enam nii häid. Küll aga on siin küllaga suurepärast Gaudí kunsti. Lihtsalt … maaliline, kuigi kohati üsna ebapraktiline. Nüüd aga edasi metroo poole, et ka teine mägi “ära võtta!”

Kui me Espanya väljakul allmaaraudteejaamast väljume, on kell kuue paiku õhtul, seega on paras aeg lõunat süüa. Odav see kant siin pole, aga võtame lähima õueterrassiga koha nimega TapaTapa. Tapa Kommunist, Tapa Edasi, Tapa-Tapa? Kaks paellat ja ühed kartulid maksavad koos jookidega kokku ~23 eurot, seega kõige hullem polegi. Kõhud täis, meeled värsked, suundume taas üles mägedele!

Aga enne peatab meid purskkaev. Tegelikult on terve avenüü neid täis — ja aktiveeruvad nad ükshaaval umbes siis, kui me peaaegu selle kõige suuremani oleme jõudnud. Teame küll, et siin tehakse neljapäevast pühapäevani veešõud, aga ikka rabab jalust. Või noh, alguses tundub võimas, siis hakkame juba peaaegu mäest edasi üles rühkima — või mis rühkima, siin on eskalaatorid — kui äkki kostab üle platsi Freddie hääl: “Baaarcelooooonaaaaaaa,” millele järgneb terve laulu järgi seatud veejugade koreograafia. Klimbid kurgus ja silmad märjad, ainult nii võimas ongi.

Lõpuks suudame end siiski eemale rebida ja jõuame purskkaevude ja koskedega kaunistatud mäe otsa, kust avaneb järjekordne vapustav vaade just läbitud alleele. Ja kus asub kunstimuuseum. Aga seda, oleme otsustanud, me praegu ei külasta.

Muuseumi tagant leiame 1992. aasta olulisemad olümpiarajatised ja just täna algava ujumise MMi melu. Piilume olümpiastaadionile, imestame, kui lihtsalt pääseb ujujate peole ja tuiskame järgmist maamärki otsima: 1929. aasta maailmanäituseks püstitatud keskaegse Hispaania küla tahaks enne pimedat ära näha.

Kassasappa jõuame umbes-täpselt kell 8. Mis on väga hea, sest just siis algab ööpiletite müük, mis on päevastest pea poole soodsamad (11€ vs 6,50). Tänaval pargib rivi turismibusse: Poolast, Portugalist, Serbiast. Sees tundub aga, et ainult venelased ongi — üks venekeelne giid ajab teist taga. Vaatame natuke ringi, täidame viimast korda oma Londonist ostetud veepudeli, mille kork viimaste tundide jooksul kuhugi uitama on läinud ja seame sammud tagasi purskkaevude juurde. Õigemini sõidame bussiga, sest kell on palju ja Imbi jalad ei taha hästi enam valule vastu pidada.

Oh sa poiss, mis siin toimunud on! Napid kolm tundi tagasi polnud kedagi, nüüd aga on kõik kohad inimesi täis! Leiame siiski üllatavalt hea vaatega muruplatsi ja seame end pimedust ootama — erinevalt Eestist läheb siin üsna varakult ja kiiresti pimedaks — kuna tundub, et tuledesäras võib purskkaev veelgi vaatemängulisem olla. Ja nii ongi. Perfektsionistidena tundub meile, et äkšn võiks veelgi paremini ja võimsamalt muusikasse minna ja et mõned palad on küll täiesti suvaliselt valitud. Näiteks Dire Straitsi “Sultans of Swing,” mis on iseenesest ju tore lauluke, aga siia ootaks suursugusemaid. Sellele vaatamata on võimas.

Ja siis polegi muud, kui tagasi Sitgesesse. Metrooga 6 peatust, siis pool tundi rongis ja olemegi “kodus!” Viimast korda, sest juba 12 tundi hiljem tuleb check-out. Kahju, et sammulugeja täna jälle hotellituppa ununes. Aga tundub, et vähemalt päikest oleme oma siinveedetud ajaga piisavalt saanud, sest täna peeti mind korduvalt kohalikuks ja üritati hispaania keeles teed küsida. 🙂


Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.