Päev 21: Tagasi koju!

Hommikul veel kiire postkaartide saatmine ja kingišoping, hotellist vaja check out teha kell 10:30. Kohvrid saab õnneks hotelli jätta, kuni buss meid sealt 14:30 peale korjab. Ehk siis 4 tundi tühja aega, mis kulub imekiiresti. Raha saab ka niimoodi ära kulutatud, et 50 senti jääb veel kätte. Õigemini siis 50 centavot. Ja viimase lõunasöögi teeb Priit välja. Selgub, et poodides on tõesti võimalik dollareid normaalse kursiga vahetada: meie saime 6-ga. Ja kui postkaarte kirjutades korraks oma anturaaži silmist kaotan, on jube kõhe tunne. Selle eest tänud Uruguay tänavapättidele.

La tienda de recuerdos

Väga väsinud olek, lisaks parema jala säärekondil paistetav Uruguay rannast saadud parmuhammustus. Kohvrid pakitud, paar viimast suveniiri vaja veel sisse suruda ja kõik on reisiks valmis. Peab tunnistama, et õige pisut on isegi kahju siinsest kliimast lahkuda, aga tegelikult on koduigatsus ikka suur, pole midagi öelda. Buss lennujaama läheb 14:30, pool tundi varem jätame jätkureisi meeste-naistega hüvasti. Minu suur kohver, pungil täis, kaalub ca 15 kilo. Käsipagasisse võetav on napilt alla 8, aga tulles polnud ka pisikesest ülekaalust hullu. Check-in tehtud elektrooniliselt, sain pikema lennu koha vahekäigu äärde vahetada. Üsna viimasel hetkel ka, sest hiljem olid kõik aisle seatid juba kinni. Ja kohvrid on pagassis vedamisest korralikult räsitud.

Tagasitee

Kahekorruseline buss, istun ülemise korruse teises reas, minu kõrval Marek Sõrmus. Pudelid käivad ringi, kodutee-pidu on täies hoos. Istume bussiga ummikus, loobitakse teooriaid avariidest jms. Mulle tundub, et asi võib kuidagi siestaga seotud olla. Kellaaeg umbes sihuke.

Viva la siesta!

Check-in, toll ja passikontroll läksid ludinal. Salongi kaasavõetava kohvri kaalu kontrolliti … käsitsi. Üks meesterahvas lihtsalt katsus korra, kui raske mu pisike kohver on ja oligi korras. Homme 13:00 algab FRA-TLL lennu boarding. Kohale jõuame Saksa aja järgi kell 10, seega nii umbes 3 tundi ümberistumiseks. Pole kõige hullem ooteaeg. Ja siis 16:45 Eesti aja järgi juba Tallinnas.

In Flight Entertainment sisaldab seekord MacGyverit! Vau. Tõsiselt halb näitlemine ju. Hullem kui Stargate. Aga muidu on kõik super: istun vahekäigu ääres, minust paremal on 2 vaba kohta. Nüüd hakkab kõrval mingi jama, kaks reisijat tahavad vist kohti vahetada, kuna nende toolidel ei käi seljatoed alla. Õnneks küll mitte minu kõrvale, ma loodan.

18:25 Meelelahutus lülitatakse 5-10 minutiks välja. Sh lugemislambid. Mingi jama lennuki elektrisüsteemiga? Ahaa, restart tehti! Windows CE näitab suurelt ja punaselt oma bootloaderit nüüd kõigile. Üritan pildistada ka. Samal ajal läheneb joogikäru, võtan vist koka sidruniga ja tomatimahla. Mul on ju kaks topsihoidjat kasutada. Purseri nimi on G. Install.

18:46 Esimene ohvitser ütles just, et jõuame Frankfurti “well ahead of schedule”

18:57 Tänane esimene lennufilm: Total Recall (2012). Araabiakeelsed subtiitrid häirivad pisut ja dialoogi liiga hästi ei kuule, aga pole hullu. Vaikselt hakkavad toidulõhnad sõõrmeisse tungima. Kell on Eesti aja järgi kesköö, nii et pärast seda võikski ühe pikema une teha. Ruumi ju seekord on, jalgu ei pea vahekäiku sirutama.

20:58 Magasin veerand filmi maha, aga üks röögatus vahetult enne lõppu ajas jälle üles. Viimased 3 nädalat ümberringi kuuldud hispaania keel on nüüd asendunud saksa keelega. Ilmselgelt Lufthansa. Ehk peaks korra lennukis ringi vaatama enne lõplikku uinumist?

21:43 Vaatasin ära Big Bang Theory (mingi igivana seeria) ja panin muusikavideod mind uinutama, kui meelelahutussüsteem jälle välja lülitati. Ei tea, mis värk sellega on. Eks ma’s proovin ilma hakkama saada.

23:15 Tundub, et läheb nagu eelmisel pikal lennul, st unetult. Kui midagi taustaks mängima panna, tuleb korraks uni, aga see väga kaua ei kesta. Järgmine kord peaks pikemale lennule oma klapid kaasa võtma, need siin on ebamugavad ja helikvaliteet ei kannata ka kriitikat. Muusikavalikul pole häda, aga nautida seda nende klappidega ei saa. Isegi mitte une taustaks.

1:20 Jee, ma sain natuke magada! Proovime veel. Lennata jäänud 5 tundi, kell Frankfurdis 5:20.

2:26 Vaatan hoopiski järjekordset filmi, seekord Bollywoodi produktsiooni. Teri Meri Kahaani. Lennuk on kohe Kanaari saarte kohal.

3:28 Ma ei oska ikka lennukis üle tunni korraga magada ja nüüd juba enam väga ei saaks ka. Saabumiseni jäänud alla 3 tunni, sinna sisse jääb ka hommikusöök.

4:49 Glee. Kokpitist tuli just sõnum, et äriklassis vajatakse arsti. Hommikusöök tuleb kohe.

5:13/9:13 Lendame Prantsusmaa kohal. Frankfurt pole enam mägede taga! Ja isegi kui mõni mägi sinna vahele jääb, on lennuk ikkagi kõrgemal.

5:36/9:36 Desperate Housewives. 47 minutit maandumiseni. Klapid korjati ära ja ei saanudki sarja lõpuni vaadata. 🙁

11:15 Passikontroll ja toll sooritatud, ootame lennukit. Pooleks tunniks sai tasuta wifi ka, sellest umbes pool juba läinud. Oleme Lufthansa epitsentris. Lend peaks esialgsetel andmetel alustama reisijate pealevõttu kell 13:00 ja väljuma 13:30. Ehk Eesti aja järgi 14:30. Siiani on kõik graafikus. Juhatus peab koosolekut.

13:00 Lennukisse veel ei lasta, kuna tankimine on pooleli. Mõned saavad juba väravast läbi, aga mina jään esimeseks, kes ei saa. Vahepeal jõudsin endale mobiilse pardakaardi tellida, mida Argentiina seadused miskipärast ei lubanud. Aga siin on juba Euroopa.

13:25 Jõuan lennukis oma kohale. Minu kõrval on Kesner ja Rohelsaar. Kitsas — nagu ikka — aga enam pole palju jäänud.

14:48/15:48 Nonii, tund veel? Uni tikub peale ja mootori/ventilatsiooni mürin meenutab pigem bussi kui lennukit. Loen Steven Tyleri elulugu. Vahepeal tuleb uni peale, näen unes kaardilugemist ja valiutavahetust.

14:58/15:58 Kapten teatab, et oleme Palanga kandis ja saabume Tallinna umbes 45 minuti pärast. Uni on sihuke, et niidab juba keset trükkimist ka.

Aitäh kõigile, kes viitsisid lugeda! Ma ise poleks viitsinud. Ja head peatset maailmalõppu! 😉

Päev 20: Viimane kontsert, viimane pidu

Hommikul magan ühise surnuaiakülastuse maha (sõna otseses mõttes) ja leian endale shoppamiskaaslaseks Randari. Meil on ühist lisaks kõigele muule ka valutav vasak põlv. Plaadipoodides on kohaliku muusika riiulist suurem osa muidugi tango all, aga leidub ka rokki ja poppi ja jätsu ja fusiooni ja mida kõike veel. Lasen endale parimaid (selle müüja arvates) soovitada, aga põrsast kotis ei pea ostma: kõiki plaate tutvustatakse kesksest helisüsteemist mängides. Hiljem leiame suurest ja kallist kaubanduskeskusest samad plaadid paar peesot odavamalt, aga seal pole nii personaalset teenindust. Vaatame ka mate-varustust ja muud kila-kola. Ma sain vahepeal, muide, aru metallist bombilla kasulikkusest. Sellega saad kohe aru, kui kuum vesi on ja ei kõrveta üllatusega keelt ära, nagu puidust kõrrega juhtuda võib.

Shoppamiskeskus

Hotelli tagasi jõudes üritan lennule check-ini ära teha, aga mobiilset boarding passi ei saa ja FRA-TLL lend ei mahu ka veel check-ini aja sisse. Proovin hiljem uuesti. Peaasi, et ma vahekäigu ääres istuda saaks. Muu polegi üldse oluline. Ja mis see 13,5 tundi lennukis siis ikka ära ei ole? Lennukis saab vabalt jalgu sirutada ja WC-s käia ja filme vaadata, kusjuures saabumisaeg sellest ei muutu. Ja nafta pärast ei pea ka üldse muretsema. Täitsa selline tunne on praegu, nagu oleks mõne Top Geari reisi läbi teinud. Selle vahega, et meie võtte- ja produktsioonimeeskond koosnes põhiliselt Margost.

Õhtul on veel kontsert ja homme hommikul saab ka postkaardid Eesti poole teele panna. Jube tore on selleks ajaks ise ammu kodus olla, kui sooja Buenos Airest meenutavad kaardid saabuvad. Ja no paar kingitust võiks ka veel kaasa osta. Aga selleks tuleb enne üks cambio teha, kuna peesod on otsas. Naljakas on see, kuidas “sinised” rahavahetajad tänaval alati “Cambio-cambio-cambio!” ütlevad. Täpselt kolm korda komplektis. Ühed Star Warsi robotid tulevad meelde, kes iga käsu peale “Roger-Roger!“-häälitsuse kuuldavale lasid. Võib-olla õnnestub Peebult kuuese kursiga dollarit peesoks vahetada.

Kontserdikoht on väga tugeva kajaga, meenutab kirikut. Tegelikult on kohaliku tehnikaülikooli aula, mis võib vabalt ka mõningast religioosset funktsiooni kanda. Kajab nagu katedraal. Hästi kõrge laega, rõduga, aga väike põrandapind.

Hola!

Lisaks meile esineb kaks kollektiivi, üks kohalik, üks Kolumbiast. Pärast kontserti nendega ka pidu. Tegu on koorifestivaliga. Kohalikul kooril ka bänd, milles mängib 10 viiulit, 2 tšellot, kontrabass, kitarr, flööt ja perkussionist. Minu jaoks väga mõnus kuulata, aga Priit, va snoob, kirtsutab nina. Kolumbia koor on veel parem (ja ilusam ka). Osavusest rääkimata: tantsivad palavas ruumis ja laulavad samal ajal ja puha. Peol kingin ära kõik järelejäänud Neljapäeva plaadid, et kohvris kallist ruumi ja massi vabastada. Nii kohalikud kui ka kolumblased on kingituse üle väga õnnelikud.

Viva la fiesta!

Päev 19: Maantee nagu Telliskivi tänav

Teeme Siimu ja Priiduga pakti, et Buenos Aireses otsime koha postkaartide saatmiseks. Muus osas on väga unine hommikune sõit. Magatud ca 5 tundi, Siim roolis. Piiriületuseks läheb rooli Vedru, nagu alati, kuna tema on auto ametlik esimene piloot. Teeme veel Petrobrasis viimase tankimise: 20 liitrit peaks vabalt Argentiinasse välja vedama, kus kütus jälle poole odavam on.

Külastame turistikat nimega Colonia del Sacramento (asutatud 1680). Lubatakse väga-väga ilusat linna koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Aga enne on vaja veel Rio de la Plata pruunikas vees end korraks kastmas käia. Eesti mõistes ideaalne liivarand, vesigi soe. No mitte päris 20 kraadi, aga lähedal. Enne meid istub seal kaks kohalikku, kes mõne aja pärast lahkuvad. Playa Paramora. Kui palmilaadsed moodustised välja arvata, on täpselt nagu Eestis. Laulame MacGyveri teemat, kui Vedru jälle tagatuld putitab.

Edasi Colonia poole viib kilomeetrite pikkune palmidega palistatud allee. On ilus linn küll, aga meie oma vanalinnaga oleme ikka ära hellitatud. Ja hinnad on siin kallid, nagu turistikas ikka. Positiivse külje pealt võib siin üsna vabalt kaameraga vehkida, sest kõik teised vehivad ka ja keegi kotijooksu ei paista üritavat. Palav on! 😉

Lõunat sööme siinsamas, kuigi illlgelt kallis on. Pitsa maksab 280 kohalikku ja jäätisekokteil 100. Ehk 5 dollarit. I gotta know what a 5 dollar shake tastes like! “Nagu Vigri kohvikus!” ütleb Vedru.

Piirini umbes Tallinn-Võru jagu, aga paraku on tegu Uruguay kõrvalmaanteedega, mille kvaliteet ei kannata eriti kriitikat. Kohati nagu Telliskivi tänav, aga maanteekiirusel. Muy peligroso! Teede lappimine käib stiilselt: labidaga autokastist segu auku ja küll autod selle siis pärast kinni sõidavad. Lisaks aukudele on siin linnud teel. Tuhandeid linde, kusjuures üks riivab tiivaga meie autot. 140 km piirini ja meil saab 7000 täis. Ja mina suudan sõidu ajal keset põldu korraks WiFisse saada. Kirju küll ära ei jõua tõmmata, aga kahest lahtisest võrgust ühega sain ühenduse kätte. Müstika.

Igas linnas, mida maantee läbib, ootavad meid ees lugematud lomadad. Ehk siis lamavad politseinikud. Teeme veel ühe pisikese 10-liitrise tankimise, maksan kaardiga. Linn nimega Mercedes, mis on nii rollereid täis, nagu oleks Indiasse sattunud.

Enne piiri silt: “Prohibido el transito del tropos.” Troppide transiit keelatud? Vaatamata sellele läheb piiriületus mängleva kergusega. Oleme siis nüüd Argentiinasse sisenenud 3 ja väljunud 2 korda. Ja juba tervitavadki meid jälle protestijate loosungid, mis Botnia-U.P.M.-i maapõhja neavad. Ja märksa kvaliteetsem maantee. 270 kilomeetrit veel ja olemegi kodus! Just, Buenos Aires tundub juba nagu täitsa oma kodu. Peaasi, et ma “kodus” jälle ettevaatamatuks ei muutuks, nagu omal ajal Lõuna-Aafrikast naastes.

Tangime Gualeguaychus, kui osuti näitab natuke alla poole paagi. Oh imet: paaki mahub 50 liitrit. Lisaks on meie auto end vahepeal võõraste sulgedega ehtinud, püüdes kinni ühe vastulennanud linnu. Enne tankimist käime Carrefouris šoppamas ka. CF on (vähemalt siin) siin nagu segu supermarketist, hulgikauplusest ja discounterist. Kilekotte saab kassast ainult pisikesi, samas kui ekspresskassad lubavad osta kuni 10 eset. Üldine kassajärjekord on sarnane lennujaama valuutavahetuses nähtuga: ootad ühes sabas, aeg-ajalt heliseb justkui uksekell ja ekraanile kuvatakse number. Aga mitte sinu järjekorranumber, mida sul üldse polegi, vaid vabanenud kassa oma. Nii et igal juhul on aus järjekord ja vale saba valimist pole ka vaja karta.

Õhtul jalutame veel natuke Buenos Aireses, otsime suveniirikad üles ja käime söömas. Võtame justkui soodsana tunduva lasanjepakkumise vastu, aga kui lisandub veel teenindustasu (12 peesot) ja jootraha (10%), ei tundu see enam üldse nii hea. Lasanje ise on hea, aga Margo avastab, et see ei sisalda mitte ühtegi pastalehte. Pealmine juustukiht petab kõik ära.

Valuutakurss (USD) on selle 2,5 nädalaga muutunud: pangas 4,7->4,75 ja eilses söögikohas pakuti dollari eest lausa 6,4 peesot. Inflatsioon, ah?

Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

Päev 17: Tänavaröövlid Montevideos

Puhkepäev. Mitte midagi ei pea tegema. Pärast rikkalikku hommikusööki — siin on lisaks tavapärastele medialunadele ka maisihelbed ja jogurtit — läheme Priiduga merd otsima, aga teeme kaks olulist viga. Esiteks usaldame minu sisemist kompassi ja pöörame kohe hotelli juurest valele poole, st mitte rannapromenaadi, vaid (kauba)sadama poole. Teiseks laseme esimesel ristmikul end pisut kursilt kõrvale kallutada ja liigume mööda diagonaaltänavat, mis meid üldse mitte kunagi mere äärde ei saa viia. Aga vähemalt näeme natuke linna.

Esimene jalutuskäik tehtud, võtame siestaks aja maha ja torgime Facebookis pisut eestlasi oma 30- ja 38-kraadiste temperatuuridega. Ja siis läheme uuele katsele merd leida. Täitsa kena promenaad, pisut ehk võrreldav Pirita teega, aga vesi on pruun. Nagu ka meie hotelli duši- ja tualettruum.

Kõnnime pisut mööda promenaadi, piilume vahepeal ka teisi tänavaid ja jõuame uuesti vee äärde täitsa poolsaare tipus, kus saab mööda muuli/kaid rannajoonest üsna kaugele kõndida ja linna siluetti vaadata. Umbes nagu Paljassaares, aga tagurpidi. Kohalikud on siin massiliselt kala püüdmas. Õngedega. Söödaks sai ja krevetid.

Eelnev võrdlus Paljassaarega oli eriti kiire tulema, sest poolsaare tipp meenutab üldse üsna paljus Koplit. Palju lagunevaid, mahajäetud maju ja nukrama olemisega inimesi. Kodutuid jääb terves linnas palju silma.

Ja siis ühel hetkel vaatan ma üle tänava väga lahedat (pildistamisväärset) mahajäetud maja ning märkan tagasi vaadates tänavanurgal kohalikke noori jooksmas. “Ahah, teevad sporti,” mõtlen. Võtan fotoka taskust välja, aga mõtlen siiski ümber ja surun käe taskusse tagasi. Ajame Priiduga juttu, kõnnime edasi. Kuulen tagant lähenevaid jooksusamme ja ootan, millal nad meist mööduvad.

Ei möödugi. Järsku haarab üks neist Priidu seljakotist kinni ja kõik neli karjuvad midagi arusaamatut Hispaania keeles. Priit on end juba seljaga (ja -kotiga) vastu seina pööranud ja löögivalmis. Mina ei oska mitte midagi peale hakata, aga kaitsen taskuid. Poistel on kõigil parem käsi särgi alla pugenud, üritavad justkui relvadega ähvardada. Paarisekundilisena tunduv analüüs annab tulemuseks, et relvi seal siiski pole. Priit röögatab: “Kaduge ära, raisk!” Järgmiselt tänavanurgalt hurjutavad neid ka paar kohalikku. Ja siis nad kaovad. Meie kõnnime kiiremal sammul edasi, kuni “Koplist” välja jõuame. Priit kaalub, kas osta nukid, kurikas või Kalašnikov.

Kuna meid koheldi just tõeliste turistidena, käitume ise ka vastavalt ja sööme mäkis. Dollariga makstes saab parema kursi kui pangast (seekord 20,0; ametlikult 19,5; pangas 19,4/19,5), seega polegi nagu mõtet valuutat vahetada.

Prügivedu toimub siin linnas põhiliselt hobuvankritega. Muidu on tänavapilt jälle kirjum kui Argentiinas: leidub vanemat rauda, aga mitte niivõrd ameeriklasi. Fiatid, põrnikad, mõned Ladadki. Üks Simca jääb ka kaamera ette. Autojuhid, isegi taksistid, on jalakäijate suhtes viisakamad kui senikogetu põhjal oodanud oleks. Ja need lugematud mootorrattad-mopeedid, mida saab poest osta mõnesaja USD eest. Hiina päritolu üldjuhul. Ka Hiina automarke liikleb siin palju.

Homme üritame praamipiletid (Colonia -> Buenos Aires) ära osta. Maksab ca 60 EUR/nägu, aga on seda väärt ka. Valik on, kas sõita 550 km või 180 km autoga ja tund aega praamiga. Isegi kui me 10:30 Colonias peame olema, on see seda väärt. Ausalt ka, ei taha enam autos istuda.

Päev 16: Teekond Uruguaysse

Jälle nägin kodu unes. Seekord küll vähem otseselt (st ma polnud Värava tänaval, küll aga Tallinnas), kuid siiski oli ärgates vaja asukoht uuesti ära tunda. Unes soovitas Ike mul ruttu jälle bänd kokku panna, siis saaks veebruaris Ameerikasse minna kaheks nädalaks. Minu esimene mõte oli muidugi see, et ma ei saa ju puhkust.

Eile teeservast ostetud oliivid on väga head. Lausa kahju, et nad enne kojujõudmist otsa saavad. 😉

Täna tuleb jälle karm päev: 12 tundi puhast sõiduaega. Õnneks on see nüüd siis lõpuks viimane NII pikk sõit. Seekord tangime kohe alguses. Naljakas fakt: siin on diislipüstolid erinevat värvi (kollane vs roheline) ja bensiini omad mustad. Aga ma olen seda juba vähemalt kaks korda maininud, jah? Ja teinegi — majaehitus käib siin nagu mõnel pusle kokkupanek: kõigepealt nurgad püsti, siis seinad vahele.

Maantee (Ruta Provincial 5) ääres on kümnete kilomeetrite jagu cabañasid. Ja lõbustusparke. Paar tammi oli ka, millest me üle sõitsime. Niisiis hüdroelekter. Kardiradasid on ka, aga aega paraku mitte.

Mõned kilomeetreid veedame tumerohelise Volkswageni taga, mille katusel on sinised vilkurid ja sabal kiri “GENDARMERIA

“Lamavad politseinikud” on siin vinged. Üht märkame liiga hilja, hüpe lööb kapoti lahti. Ja kiirteel on kohati sinise taustaga kiirusepiirangu märgid. Need kehtivad veokitele, võib-olla ka bussidele.

Politsei peab meid kiirteel kinni (kontrollpunkt). Mittetöötava parempoolse piduritule eest (mis kontrolli käigus siiski tööle hakkas) räägitakse 700 pesosest trahvist. Kaardiga maksta ei saa, tšekki vastu ka ei saa. Asi laheneb sajalisega politseiauto uksetaskus. Viva la corrupción!

Teeme esimese peatuse autopistast 3km kaugusel bensiinijaamas (kus märkan ka silti, et alates 1. oktoobrist ei müüda kütust 0:00-6:00). Selle peale teeb GPS ühe recalculando ja leiab, et meie peatus viis meid sihtpunktile ca pool tundi lähemale. Eks see rändkaupmehe-ülesanne üle 1000 km ole pisikesele 4 aastat vanale Garmin Nüvile keeruline ka. Lühem distants annab paremaid tulemusi. No ja lõpuks suurele teele tagasi navigeerides saab tee lihtsalt otsa.

Keskpäevane kiirtee teeb uniseks. Tagaistmelt kostab norskamist, aga ka Vedrul (roolis) on ärkvel püsimisega omajagu tegemist. Ühel hetkel olen juba valmis kõrvalistmelt rooli haarama, kuna auto teepeenrale tahab kalduda. Aga siis on õnneks nii, et mööda kiirteed enam edasi ei saa, sest mingi accidente tõttu on meie suund suletud. Suunatakse ümber paralleelselt kulgeva vana maantee peale ja mõneks ajaks on põnevam.

Kiirteele tagasi jõudes on see ka juba märksa huvitavam. 130 km/h alas on teel seisvaid autosid, löökauke, vasaku-rea-veoautosid jms.

Tee Rosariost Victoriasse on nagu Väikese Väina tamm. Ainult et ca 60 km pikk kaskaad tammidest ja sildadest. Kohalikud allikad nimetavad seda (õigustatult) “una grandiosa obra de ingenieria.” Ja selle grandioosse tee kasutamise eest tuleb 9 peesot.

Pärast Victoriat, kus ca 4 ekipaaži täiesti juhuslikult bensiinijaamas kokku saavad ja mis vastab lõpuks ometi minu peas eksisteerinud stereotüübile Ladina-Ameerika linnakesest, sõidab Siim peaaegu paadile sisse. Autoga. Maanteel.

(pilt: paat maanteel?)

Raadiost tuleb Adele’i Someone Like You väga naljaka latiinobiidiga. Siinpool tundub kanalite valik jälle kõvasti vähem euroopalik kui alguses Buenos Airese kandis. Kuigi BA on üsna lähedal. Raadiodiskorid räägivad tüütult palju ja täpselt niisuguse Dracula-häälega, nagu Pablo Francisco lubas. 😉

Kui hommikuks sõin kaks keedumuna enne kella kaheksat, siis lõuna saabub juba 10 tundi hiljem, linnakseses nimega Gualeguaychu. Sööme lausa 6 võileiba/nägu! Ja kooki ostame ka! Siestaga ei suuda kuidagi harjuda, ega selleks ette valmistuda. Ja nii me otsimegi tulutult avatud söögikohta, kuni lõpuks poolkogemata ühe sandwicheria otsa komistame. Uruguay piir pole enam mägede taga — küll aga jõgede.

Auto esiots on nagu surnuaed: tuuleklaas plekke, kojamehed korjuseid täis. Eelmises tanklas ei õnnestunud klaasi pesta.

Piiriületus läheb seekord mängleva kergusega. Pärast väike klaasipuhastuspeatus bensiinijaamas ja — ÕU MAI GAAD! JÄLLE EESTI HINNAGA BENSIIN! — panemegi Montevideo poole ajama. No sihuke natuke rohkem kui Võru ots veel. Kökimöki, vähemalt selle reisi kontekstis. Tankima peab ilmselt üks kord veel enne reisi lõppu, aga sõitma üle 600 km enam vist mitte. Läbisõit on ületanud 6000 km piiri.

Reede õhtu Uruguay väikelinna moodi: noored istuvad tee ääres maas ja motorolleritel, joovad matet. Väga lahe.

Ja lõpuks siis Montevideo ise. Otsime reede õhtut, leiame kallist (aga head) pitsat. Ja paar noortest tulvil klubiesist tänavat, kuhu turistidel ei tegelikult minna ei soovitata. Läheme ikka, jääme ellu. Siin saab dollaritega täitsa maksta, muide. 🙂

Päev 15: Pinged rahvuspargi ümber

Siinne konditsioneer undab nagu loom. Niisama ventilaatorina on vaikne, aga jahutavas režiimis kasutab korralikku kompressorit. Segab pisut und.

Eilse õhtu grillpeo alguses sõitis mööda terve rida politseiautosid. Nägime neid enne Vahuriga linnas: tutikad, ilma numbriteta ja kilesse pakitud istmetega. Ehk oli mingi tähistamisega tegu? Grillimine ise oli vinge: Argentiina köök Eesti moodi on parem kui originaal. Esiteks fileeris Priit liha korralikult ära ja pani korraks ka marinaadi. Fileerimise tulemusel sai 10 kilost, nagu öeldud, 9. Teiseks tõstis ta igale mehele just niipalju küpsetatud tüki, kui see tahtis. Ja no oli maitsev. Ja mõnus süüa. Lihahimu hakkab vaikselt täis saama. 😉

Ahjaa, grillsütt siin sellisena ei müüda, ainult puuhalge. Aga ka nendega saab töö edukalt tehtud.

Ja siis olid veel kohalikud, 12-ne ehitajate seltskond Mendozast, kes kella kümneks grilli olid reserveerinud. Läks päris napiks, aga ette me neile ei jäänud ja toimus ka mõningane vennastumine. Öö lõpuks käis hotelli hoovis 2 paralleelset pidu.

WiFi ruuterisse õnnestus ka viimasel õhtul “sisse häkkida” (admin/admin), aga vot seda sätet me ei leidnud, mis juhtmeta ühenduste arvu 8-ga piiras.

Igatahes, hommik. Stardime Ischigualasto rahvuspargi suunas (320km), järgmine öömaja sealt veel ~500km. Rahvuspark teeb tegelikult ringi sisse, otse jõuaks mitu tundi varem. Siim on kahevahel, Vedru pooldab rahvusparki, Priit magab. Ma ei ole kindel, kas seal tänase ilmaga väga tore on: silmapiiril paistavad üsna ähvardavad pilved ja eile lubas tänane ilmateade San Juani piirkonnas äikest. Aga kas ka 300km kaugusele? Pisikesed liivatormipuhangud käivad üle maantee.

Vedru püstitab küsimuse, miks ma üldse siia tulin, kui ma maad vaadata ei taha. Ma natuke mõtlen ja vastan, et tulin Eesti koorilaulu kohalikele tutvustama, kohalikega suhtlema ja muidugi ka maad vaatama, aga et tundide, kui mitte päevade kaupa autos istumine ei täida minu jaoks eriti ühtegi eesmärki ja oli juba enne tulekut nii negatiivne väljavaade, et oleks selle pärast peaaegu tulemata jätnud.

Kuna me kategooriliselt keeldume oma vigadest õppimast ja jälle San Juanist tulema hakates ei tankinud, peame Ischigualasto vahele jätma ja bensiinijaama poole hoidma. Kui mingi liigutus lubab 4-5 tundi autosõitu vahele jätta, ei tunne ma selle pärast erilisi süümekaid. Kuigi päike on vahepeal välja tulnud.

Sõidame üle soolajärve. Shell on 48km kaugusel, Paagitäiega sõidetud 613 km.

Shellini 14 km. Siseneme kohta nimega La Florida. Ümberringi ikka igav liiv ja tühi pampa.

Jõuame ilusti tanklani. Ma ei tea, mitu korda sellist pinget veel tekitada saab, lugejatel läheb ka juba igavaks vist? Sest no ilmselgelt ei jõuaks see lugu teieni, kui meil tegelikult ka keset kõrbe auto lõplikult seisma jääks ja me janusse sureks. Janu, muide, tuleb pampas üsna kergesti peale: peame kaktuste pildistamiseks auto viieks minutiks kinni ja kohe hakkas palav. Mõni hetk hiljem enam nii palav ei tundugi, aga otse konditsioneeritud autost tulles on ikka kohutav leitsak.

Iseennast olen ma siin üllatanud: jään linnas jalutades teinekord mõnd puud vaatama ja Eesti sugulastega võrdlema. Näiteks San Juanis oli midagi vahtralaadset, aga teistsuguste lehtedega. Miks ta mulle vahert meenutas? Ninade pärast muidugi! Tegin pilti ka:

Cordobasse (piirkonda, linna) sisenedes teepervel liiklusmärk poliitilise sõnumiga: “Las Malvinas son Argentinas!” ehk siis Falklandi saared (mida mitte mingil juhul siin niimoodi nimetada ei tohi) kuuluvad Argentiinale. Tee kõrval jookseb vana kitsarööpaline raudtee, mida ilmselt juba aasta(kümne)id ei kasutata. Teeserval müüakse ka oliive, nagu meil maasikaid ja muud seesugust. Vedru kommentaar Eestis müüdavate oliivide kohta: “Vastik oliivimaitse on neil juures!”

Kuna rahvuspark jäi vahele, läheme vaatame siinset UFOpealinna ja Las Vegasega võrreldavat kitši. Vastavalt siis Capilla del Monte ja Villa Carlos Paz. CdM-is söögikoht nimega Viejo Palermo. Päevapraad 28 peesot, sisuks mingi roheline löga makaroni sees. Nagu vetikas või nii. Ei mingit liha. Eks siis varsti sünnitame pisikesi rohelisi mehikesi. 😛

Huvitavaid logosid näeb ka: ühe kohaliku telekanali oma on nagu tagurpidi TV6 märk (samasugune punane valges ringis, aga 9). Ja WC-poti peal oleks nagu Facebooki logo.

Ja siis Che Guevara majamuuseumi poole! Cordoba piirkonnas on teeäred pistelist kontrolli tegevaid politseinikke täis, aga kui neisse respektiga suhtuda, pole ka neil midagi sinu vastu. Vist. Vähemalt meil pole seni, ptui-ptui-ptui, probleeme tekkinud. Ühest punktist viibati meid “no comprendo” peale lihtsalt edasi, teises küsiti päritolu ja kuhu läheme ja vaadati passi ka. Itsitasid “Estonia” peale ja viskasid veel lõppu ühe dollarinalja ka. No et andku me neile mõned või nii. Jejeje.

Miskipärast on siin kohati kombeks pargitud auto katusele (mõnikord kapotile) midagi jätta: kas koonus, tühi kanister, pudel vms. Põhjust pole veel välja selgitanud.

Ööbimine cabañades, hommikul start vara-vara Uruguay poole. Natuke tundub raiskamisena, sest esiteks on Cordoba siinsamas kõrval (saaks ka tudengitega rohkem suhelda) ja teiseks on siin väga mõnus: igal majal on grilliga terrass ja kompleksil ka siseujula. Sihuke klaasist kasvuhoonet meenutav, aga suur ja basseiniga.

Koorin õhtusöögiks kartuleid. Ei oskagi nagu koorida, kui mõni valge hiireke kogu aeg nurgas ei piiksu, kui valesti ma koorin. 😉 Natuke pingutan kohe üle ka, parema käe saan peaaegu villi.

Järgmine peatuspaik on Montevideo, kus veedame 3 ööd ja sihime siis tagasi Buenos Airesesse. Selleks on kaks varianti: kas autoga ümber lahe (580 km, ca 7,5 h) või praamiga otse (2,25 h). Jama on ainult selles, et praam tundub vajalikul päeval õiges suunas väljuvat ainult 2 korda: kell 5:30 ja kell 22:01. Hind on ka natuke kahtlane veel. 186 peesot küll, aga kas see on 1 inimene, 4 inimest või 4 inimest ja auto? Ja kui see on ühe inimese hind, siis kui palju auto ülevedu maksab? Eksperimenteerigem parameetritega ja saagem teada! Sellest lähemalt siis, kui faktid selgemad on.

WiFi tuppa ei levi. Õigemini levib, aga katkiselt. Teiste tubades sama probleemi pole, peab vist kellelegi külla minema järjekordset päevakokkuvõtet koju ära saatma. Ja siis duši alla ja tuttu.

Päev 14: Argentiina köök Eesti moodi

Tänaseks pole mitte mingit plaani. Siim, Vedru ja Priit lähevad viinamarjaistandusse tuurile, mina hoian jalgu (villid, eksju) ja naudin sooja ilma niisama hotellis. WiFi on endiselt maas, nii et saab päriselt ka puhata. Hommikul peeglisse vaadates on silmavalged punased kui libahundil. Päeva peale see taandub, aga õhtuks tuleb jälle tagasi. Priidu elu nii kerge pole: tema üks silm ongi põletikus. Ja no siis need villis jalatallad. Villide peale astumist vältides jäävad omakorda teised kohad valusaks ja nii ma end pisut invaliidina praegu tunnengi. Ometi võtsin ma oma parimad käimisjalatsid kaasa, aga kuna nad ei hinga, pole ma neid eriti kandnud. Nüüd vist peaks, et edasisi kahjustusi vältida.

Kindle ärkab ellu, oligi teine end mingite juhuste kokkulangemisel tühjaks laadinud. Nii et saab tagasilennul ikka raamatuid lugeda. Vahepeal saan netti ja uurin vikipeediast Argentiina ajaloo kohta. Peroni artikli peale hakkas nii mõnigi Evita laul kummitama, täna põhiliselt “A New Argentina.” Praegusest presidendist arvavad mõned kohalikud, et ta on hull. Ja et keegi teda tegelikult ei valinud.

Plaan terve päev niisama hotellis lebotada ei realiseeru: Vahur kutsub linna peale jalutama. Vaja valuutat vahetada. Kõnnime kokku oma kolm ja pool tundi, näeme parke ja muid atraktsioone, arutame koorielu ja pildistame teineteist. Ja käime McDonald’sis burgerit söömas, sest mujal on selleks ajaks jälle siesta. Alla kahe pihvi ikka ei lähe üldse kirja, tegu on selgelt lihatoitu armastava riigiga. Kuigi hommikusöök on alati ja eranditult saiast koosnenud. Ja saiast. Saiaga.

Pärast jalutamist võtan basseini serval istet, lasen varbad vette jahtuma. Ainus probleem on aeg-ajalt vettehüppeid sooritavad mehed. Võib väga märjaks saada. 🙂

Koristaja on hotellitoast mu suure plastikpudeli ära viinud, mille ma kraanivett täis kavatsesin lasta. Oleks pidanud ennetama. Ja veest rääkides — siin pole survet, et duši alla minna. Kui ehk siis öösel?

Kohalik VH1 näitab vaheklippe, kus “valge maailma” hittidele on latiinobiit lisatud. Näiteks Hit Me Baby One More Time, Jenny From the Block, Pump Up the Jam jpt.

Seni aeglasena tundunud päev läheb tõeliselt käima, kui otsustatakse hotelli õuel oleva suure grilliga kogu kambale õhtusöök teha. Kogume igalt mehelt 50 kohalikku ja läheme Janno ja Priiduga poodi. Või noh, Janno orgunnib, Priit kogub, mina sõidan. Vaevatasuks saan 2 alkovaba õlut (970ml pudelites). Priit on muidugi kokk, ikkagi Eesti meister terve sea küpsetamises. Nii hea hinnaga ilmselt nii palju süüa muidu ei saaks: hinna sees on ka pudel veini per nägu ja pärast antakse kõigile veel 10 peesot tagasi ka. Ostame kokku 10 kilo liha, millest ca 10% lendab fileerimisel prügikasti. Isegi hästi.

Poest tulles on auto viimasest tankimisest sõitnud 444,4 km. Kokku kahe nädalaga ca 4500 km. Ehk siis jäänud on veel natuke üle 2500. Lõpp paistab, jee! 🙂

Päev 13: San Juan ja koduigatsus

12.12.12 @ 12:12 (vähemalt serveri kella järgi)! 😉

Öösel näen kummalist und: Oleme Eestis tagasi, paks lumi maas ja autol suverehvid. Mõtlen, kuidas see lumi ikka nii kaua püsib, kui vahepeal pidi ju sulaks minema. Valmistun kliendi juurde minema, kui märkan kalendrist, et nädal veel aega. Ja Imbi on ka Pärnus. Saan ülejäänud autoseltskonnaga kokku ja selgub, et olime Siimu agiteerimisel varem tagasi lennanud. Kõik tundub väga tõetruu, aga siis ärkan ma ikkagi Mendozas, kui Vedru paanikaga sisse lendab: vaja ruttu check-out teha, järgmised tahtvat juba tuppa saada.

Kuna Siim ja Vedru õhtul kõvasti pidu panid, olen mina hommikul roolis. Marsruut Mendoza -> San Juan. Meie teine auto tahab veinitootjaid külastada, aga paneme selleks vales suunas ajama. Lõpuks lööme käega ja võtame suuna ikkagi otse järgmise hotelli poole. Pika otsimise järel leiame söögikohaks McDonald’si (Priit valis Subway) ja siis järgneb tšill: kaks tundi proovini aega rahulikult hinge tõmmata. Hosteli tagahoovis on ka bassein, aga ma ei tea, kas viitsin/jõuan seal supelda.

Eile vestlesin Peebuga koduigatsuse teemal ja selgus, et ka tema oli reisile tuleku osas üsna kahevahel. Sest kui kodus ikka kõik hästi on, on seal mõnus olla ja ei tahagi eemale.

Ilm on siinkandis soe, õues päeval 30+ kraadi. Toas on jahe ja mõnus, aga kontserdisaal on miskipärast täiesti külmikuks jahutatud. Õnneks on rahvariidel pikad käised. Ja no prožektorid võivad ka veel natuke aidata.

Järjekordne tehniline probleem: seekord ei võta mu Kindle pilti ette. Loodetavasti on lihtsalt aku tühjaks jooksnud mingitel imelikel asjaoludel ja hiljemalt lennukis saab jälle lugeda.

Pesen ka sokke, sest hommikul läks jalga viimane madala säärega paar.

Tänane saal, kuigi külm, on senistest suurim ja mahutab ligi 1000 inimest. Kohalik koor ennustab publikut max 300, ehk tuleb vast tühja saali tunne. Kogu asi meenutab pisut Jõhvi kontserdimaja: suur ja uhke saal väikses — kuigi siinses piirkonnas tähtsas — linnas. Saal ise on brutaalne: kui siin koorikonkurssi pidada, võiks žürii ilmselt täpselt ära öelda, KES valesti laulis. Tagumisse (26.) ritta kostab ära iga koorilaulja hingamine, lavalaudade pisikestest kriuksatustest rääkimata.

Enne meid esineb kohalik 22-liikmeline kammerkoor (mehi-naisi täpselt pooleks) ja hirmutab pisut ära, kuna kõik pisemadki apsakad kostavad eelkirjeldatud detailsuses välja. Tundub, et kogu koor otsustab seetõttu kõvasti pingutada ja esimesed lood kõlavad vähemalt koori seest kuulatuna väga mõnusalt. Aga pole midagi parata, reisiväsimus annab tunda ja energiat jätkub seekord ainult kava esimeseks kolmandikuks. Pärast seda vajuvad vist juba kõik lood. See-eest on publik jälle ülimalt energiline ja võtab meid väga hästi vastu.

Pärast kontserti läheme kohaliku koori kutsel restorani ja maksame mõttetult suure summa ei millegi erilise eest. Omal käel otsides ja väiksemate gruppidena oleks ilmselt paremini saanud. Tulen esimeste seas ära ja kirjutan neid viimaseid sõnu siia nüüd kell 2:15. Aga kuna hotelli WiFi suri tänaseks ära, saab rahulikult magama minna. 🙂

Päev 12: Mendoza

Hommikul saab rahulikult une täis magada: ärkan kell 9 aknast kostvate hommikusöögihäälte peale. Siin on nimelt akna taga sihuke sisehoov, mis on katusega kaetud ja ühenduses alumise korruse baariosaga. Sisehoovis on eile mainitud pinksilaud, üks uks viib otse basseini. Ja iga tuba viitab mõnele Ladina-Ameerika riigile.

Hommikusöök nagu hommikusöök ikka, saiakesed ja kohv ja tee jms.

Linn on ilus, rahulik, aga üle tänava minnes peab ikka kohaliku kombe kohaselt ettevaatlik olema. Kõnnime Priiduga pool linna läbi, otsime tubakapoodi (Priit on meil sigarite peale maias). Leiame hea restorani, sööme kahepeale poolekilose steigi ja otsime edasi. Leidub isegi inglise keelt kõnelevaid klienditeenindajaid, aga tubakapoeni juhatada õnnestub meid alles viiendal inimesel. Mitte et me kaarti ei oskaks lugeda, lihtsalt juhatatud kohtade peal polnud esimestel katsetel kuskil sigareid näha. Aga nagu öeldud, viiendal katsel leiame tubakapoe üles. Ja, noh, istume parki ja ootame siesta lõppu. Pargis tuleb mingi kohalik paljasjalgne jorss meilt suitsu küsima ja sülitab Priidule peaaegu jala pihta. See-eest on pargis avalik tasuta WiFi kaheks tunniks. 16:40 hakkavad purskkaevud tööle, äkki ongi siesta läbi? Vahepeal üritab üks teine kohalik meile oma käsitööd müüa, aga me ei võta vedu. Mispeale tema küsib, kust me tuleme ja mis meie nimed on. Tema nimi on Martin. Ma muidugi mõtlen küünilise ida-eurooplasena kohe, et see on kaval müügitehnika, aga uut katset meilt raha kätte saada ei tule.

Taara suurused on endiselt segased: alkovaba õlu on siin 354cm3 purgis. Ja päkaalused on villis. Nüüd juba üsna kindlalt, nii et poolteist kilomeetrit esinemiskohani jalutamist on paras piin. Aga saan veel hakkama.

Täna on meie esimene tasuline kontsert, pilet 20 peesot. Teatro Independencia saal on teater nagu teater ikka, kõla natuke parem kui Estonias, ütleb Perens. Lava näeb lahe välja oma lampide ja vidinatega.

Kontsert minu arust nõrk, teist lisalugu ei tehta. Neeme arvates vokaalselt seni parim; Priit ütleb jällegi, et logises nii helistik kui ka rütm. Pärast kontserti tiksume kohaliku kooriga kaasa (nad esinesid enne meid). Esimeses kohas ei viitsi baarimees oma tööd teha ja nõuab meilt ühistellimust. Ehk siis esimesed saavad letist õlled ära osta, edasi enam mitte. Läheme uude kohta, kus meilt lauas tellimused võetakse ja tellitu üsna kiiresti ka lauale tuuakse. Proovin teed tellida, mispeale vastatakse: “Ega see kohvik ei ole!” Joon siis ühe vee. Teel sinna sattusin vestlema paari kohalikuga (tundusid ka päriselt paar olevat), kes sarnaselt minule alkoholi ei tarbi (või ei tarbinud sel korral, ei teagi) ja sain muuhulgas teada, miks täpselt Mitsubishi Pajero hispaaniakeelsetes riikides nime muutma pidi. Pidada, noh, midagi väga jubedalt piinlikku tähendama. Aga murdeeas noormehed tegelevat sellega tihti. Enesearmastus, noh.

Päeva lõpetab ilgelt pikana tunduv jalutuskäik tagasi hostelisse. Villide pärast. Teel tuleb vastu üks üsna mureliku olemisega belglane ja küsib, kas me inglise keelt räägime ja kas me tal üht tänavat aitaksime leida. Selgub, et sama tänav lihtsalt vahetab mõni ristmik edasi nime. Long story short: talle oli gaasi näkku lastud ja ta otsib nüüd odavat kohta, kus öö mööda saata. Jäänud ilma kahest kotist, dokumentidest, krediitkaartidest ja sularahast. Anname talle mõned peesod ja soovime edu. Näed siis, kuidas ühtne Euroopa pere ikka toimib: eksinud belglasele viskame kohe pappi, aga omatehtud käevõrusid müüva kohaliku saadame pikalt.

%d bloggers like this: