Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.
Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂
Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.
Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.
Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.
Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!
Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.
Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.
