SelveEkspress: isiklik kogemus

Praeguseks on Kadaka Selveri sensatsioonilise uuenduse maailmale presenteerimisest juba piisavalt möödas, et seda normaalseks pidada. Mina näiteks peangi. Ükskord ostukontrolli sattudes sain ka teada, mis algoritmi järgi see umbkaudu käib.

SelveEkspress? Ostukontroll? Selver? Mida ma ajan, eks?

Noh, lühidalt. Kadaka Selveris on SelveEkspressi nime kandev iseteenindussüsteem. Toimib nii:
1. Tõmbad Partneri läbi, saad käsiskänneri. Sellise, mis triipkoode loeb.
2. Jalutad mööda poodi, leiad ostmist vajavaid esemeid.
3. Iga eseme piiksutad skännerist läbi, ühtlasi saad ka jooksvalt jälgida oma ostude kogusummat.
4. Registreeritud esemed pistad kohe kotti, korvikandmisfaas jääb vahele. Kotid võib ka kärru koguda: käru küljes on lausa spetsiaalne hoidik skänneri jaoks. Mõistlik on siiski ostude jaoks eraldi kotti kasutada, muidu võib järgmisel sammul probleeme tekkida.
5. Siirdud spetsiaalsesse SelveEkspressi kassasse, asetad skänneri vastavasse pessa, tõmbad Partneri läbi ja kui veab, saad kohe maksma asuda. Kui ei vea, siis…
5a. Loed ekraanilt kurvastavat teadet: “Ostukontroll.” Sellisel juhul läbivad su ostud tavalisena näiva kassa, kus võrreldakse skännerist saadud andmeid reaalse maailmaga. Kurb selles mõttes, et kogu protseduur võtab niisugusena märgatavalt rohkem aega ja loodetud ajasääst võib hoopis negatiivseks osutuda.

Ebaõnnestunud ostukontrolli tagajärgi ei ole mul paraku õnnestunud näha. Tegelikult on see hea, sest mida rohkem sa ostukontrolle edukalt läbid, seda harvemad on juhud, mil süsteem sulle selle “preemia” välja loosib. Kuuldavasti esimese 4 SelveEkspressi külastuse jooksul vähemalt korra, järgmise 8 hulka satub jälle üks, siis juba 16…

Süsteemi taga on Nixor ja IBM. Eks ole neid iseteeninduskassasid igasuguseid, aga antud süsteem mulle täitsa meeldib.

Tänaõhtune poeskäik kestis auto kella järgi 17:50-18:00 ja ei sisaldanud ühtki järjekorda. 🙂

Kaks aastat vabadust

Ühel hommikul päeva esimest sigaretti läites meenusid kiirabi oodates suitsu igatsenud isa sõnad: “Ma olen ju sõltlane.” Tuhnisin oma tunnetes. Tühjus, ei jälgegi sõltuvusest. Kustutasin koni ja kinkisin paki ära.

Täna möödus 2 aastat mu viimasest vähipulgakesest. Alkoholiga katkesid suhted päev varem (loe siit). Tõsi, ma olen selle aja jooksul mõned korrad ühe lonksuga õlle/veini maitset meenutanud ja vesipiibustki mahve imenud, nimetagu seda siis igaüks, vastavalt oma väärtushinnangutele, kuidas tahab.

Mõned ülestunnistused/tähelepanekud/mõtteterad:
  • Suitsetajad on hakanud närvidele käima, kusjuures miskipärast ainult väljaspool “suitsunurka,” olgu see kus iganes. Ehk siis kui kolleegid õue suitsule lähevad, tiksun ma mõnikord nendega kaasa. Aga kui keegi tänaval mu ees, taga või kõrval haisutab, ei meeldi.
  • Alkoholi tarbimine häirib ainult siis, kui see kuidagi minu heaolu kõigutab. Näiteks kui keegi purjuspäi tüli norib, iga hinna eest õlut pakub, sülle oksendab vms. Või kui mõni bändikaaslane laval alkoholimürgitusest kokku kukub. Noh, sihukesed pisiasjad.
  • Vabadust on rohkem. Iga kell võin julgelt autorooli istuda; hommikul pole pohmakat; aega ja raha jääb üle… või noh, ei jää üle. Sest kõik kulub lõpuks ju ikkagi ära, kuigi millegi muu peale.
  • Tervis on parem.
  • Alkovaba õlu ei olegi nii jube. Eriti Baltika “0” või Rock Zero (mis, teadagi, on ka Baltika toode).
  • Rochester Ginger on super! Prismast saab, võib-olla mujalt ka.
  • Isegi tantsimisega saab hakkama. Imbi leidsin ka ju kainelt tantsides… 😉
  • On selgunud, üllatus-üllatus, et mulle meeldib asju teha mõningase bravuuriga. Selle asemel, et vaikselt vahuveinipokaali käes hoida ja see hiljem märkamatult puutumatuna lauale tagasi sokutada, hakkan jalgu trampima ja nõuan alkovaba alternatiivi.
  • Mõned inimesed ei usalda neid, kes üldse ei joo. See ei tundu normaalne, peab ikka midagi viga olema. Mõnes mõttes saan neist aru, sest ma ise olin varem samasugune. Aga…
  • Õiged sõbrad saavad aru ja austavad mu otsust. Aitäh teile selle eest! 🙂
%d bloggers like this: