4 lihtsat sammu, millega maailm natuke rõõmsamaks muuta.

Alljärgnev on mõeldud eelkõige Neljapäeva fännidele-sõpradele-salajastele austajatele, kel Facebookis konto on.

Niisiis… Ega meid nüüd nii tihti ka lavale ei lasta, et igast võimalusest kinni ei peaks haarama. Nüüd on sihuke variant, kus teie, kallid fännid, meid aidata saate. Kuidas? Loe edasi…

  1. Ava BC fännileht (http://facebook.com/livebandcamp). Kliki Like/Meeldib.
    (Ilma selleta ei õnnestu järgmine samm.)
  2. Otsi sealsamas üles Neljapäeva “Mama Lily” video (või ava see link: http://www.facebook.com/video/video.php?v=1553712317659). Kliki Like/Meeldib.
  3. Kommenteeri, jaga sõpradele, aita meil hääletuse lõpuks esimese nelja seas olla.
  4. Tule 19. novembril Rock Cafesse! 🙂

Aga kuidas see kõik maailma rõõmsamaks muudab? Me lubame kõik laval vähemalt korra naeratada! 😉

Aitäh! 🙂

PS: Neljapäeva lehel võib ka sedasamustki nuppu pressida. http://facebook.com/neljapaev 🙂

Seiklusjutte Tartu maanteelt

Laupäeva õhtul oli Tartus paar üritust, kuhu PIDI minema. Samas eksisteeris vajadus pühapäeva hommikul kodus olla. Noist põhjusist oligi tingitud meie öine sõit.

Kõik algas ilusti — silmad püsisid lahti, seltskond oli ergas… ja siis tuli udu. Mitte päris kõige tihedam, mida ma elus näinud olen, aga siiski ebamugav. Lisaks veel suverehvid ja jäätumispunktiga flirtiv õhutemperatuur, nii et kohati ei tihanud palju üle 60km/h vajutadagi. No ausõna — lähituledega paarkümmend meetrit, kaugtulede tagasipeegeldus väsitanuks silmi veel kiiremini.

Umbes Adavere kandis tundus kodutee nii-nii pikk, piirväärtuses lõpmatusele lähenev. Ühtlasi lähenes tagantpoolt miskit suurt…

Tõmbusin bussitaskusse, lasin ta mööda. Treilerijuht teadis maanteed ilmselt peast, nägi kõrgemalt kaugemale ja liikus täiesti mõistliku 90-95-kilomeetrise tunnikiirusega. Tema tagatuledest sai minu majakas, kuigi — hea meelega oleks end lihtsalt talle kärusse parkinud ja koju vedada lasknud. 😉

Ja siis, kuskil umbes Kose kandis, tšillis teepervel hõbedane Subaru. “Politsei,” ütles Raivo tagaistmelt. Nõustusime. Mõni hetk hiljem sooritas ta juba möödasõidumanöövri, jäädes treileri ja meie vahele. Veel mõni hetk, ümmargune märk, mil punase sõõri sees ilutses “70” ja Subaru käivitas vilkurid. Niipalju siis majakast.

Õnneks oli udu seks ajaks hõrenenud, sõit Tallinna möödus edasiste vahejuhtumiteta. Küll aga oli mõni tund hiljem sama teed sõitnud naiskoori buss kinni peetud ja juht puhuma pandud. Hea, et keegi meid öistel maanteedel huligaanide eest kaitseb! 🙂

“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

%d bloggers like this: